2-17-17299/104 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

18. detsember 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-17299

Tsiviilasi

Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus hagi Osaühingu Vangent

Assets vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen

Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 28. veebruari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Sihtasutus Hiiu Ravikeskus

(registrikood 90010864), ühised lepingulised esindajad

advokaadid Tarmo Peterson ja Henri Torop

Kostja (vastustaja): Osaühing Vangent Assets

(registrikood 12374438), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tarmo Friedenthal

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Võtta vastu hageja loobumine nõudest 0,44 euro ulatuses ja lõpetada selle osas

tsiviilasja menetlus.

I.2. Harju Maakohtu 28. veebruari 2020 otsus tühistada osas, milles hageja nõue

jäi tunnustamata 63 352,48 euro ulatuses, jaotati menetluskulud ja otsustati

need määrata rahaliselt kindlaks edaspidi. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega tunnustada hageja nõuet eelmises lauses märgitud ulatuses ning jätta

maakohtu menetluskulud poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata arvestades

käesoleva otsuse põhjendusi.

I.3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks

määramata.

I.5. Käesoleva otsuse jõustumisel tagastada hagejale 3. juunil 2019 kohtule

esitatud 2. novembri 2012 ja 16. detsembri 2013 kokkulepete originaalid,

saates need hageja juhatuse liikme KV nimel aadressil XXX.

2 (18)

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Tunnustada Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid

(pankrotis) pankrotimenetluses summas 63 352,48 eurot pankrotiseaduse

§ 153 lõike 1 punkti 2 rahuldamisjärgu nõudena.

II.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

II.4. Menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (hageja) esitas 17. novembril 2017 Harju Maakohtule hagi

Osaühingu Vangent Assets (kostja) vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid

(pankrotis, edaspidi: võlgnik) pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada nõuet summas

84 976 eurot tulenevalt tema kui üürniku ja võlgniku kui üürileandja vahelisest üürisuhtest.

Hageja täpsustas 31. oktoobril 2018 arvamuses nõude kujunemise asjaolusid ja märkis

kokkuvõtvalt, et palub 84 975,56 euro suuruse nõude tunnustamist. Edasises menetluses

pöördus hageja tagasi oma esialgse nõudesumma juurde.

1.1. Hageja peamised väited hagiavalduses olid järgmised:

-

hageja ja võlgnik sõlmisid 1. novembril 2012 üürilepingu nr 01112012, mille järgi

andis võlgnik hagejale kasutada haigla hooned aadressil Laste tn 1/Põllu tn 70/Raudtee

tn 75/Valve tn 3 Tallinnas (edaspidi: haigla hooned); üür oli 12 163 eurot kuus, mis tuli

tasuda jooksva kuu 20. kuupäevaks ja kõrvalkulud tuli maksta seitsme päeva jooksul

alates arve esitamisest; lepingu kestus oli 20 aastat;

-

hageja tasus üüri ettemaksuna kokku 394 600 eurot;

-

hageja ja võlgniku vahel on tehtud tasaarvestused ja 6. septembri 2016 kinnituse järgi

maksis hageja võlgnikule üüri ette 113 620,49 eurot;

-

võlgnik väljastas 3. märtsil 2017 kinnituskirja, milles märkis üüri ettemaksu summaks

113 620,49 eurot ja avaldas, et ettemaks tasaarvestatakse 1. novembri 2012 lepingu

järgi igakuiselt tasumisele kuuluva üüriga, kui vastava kuu osas ei lepita kokku teisiti;

-

võlgniku 12. aprilli 2017 kinnituse (pealkirjastatud konstitutiivse võlatunnistusena) p 1

järgi oli ettemaks 84 976 eurot;

-

maakohus kuulutas 13. aprilli 2017 määrusega välja võlgniku pankroti;

-

nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja hageja nõudeavaldusele vastu.

3 (18)

1.2. Menetluse kestel maakohtus tõi hageja täiendavalt esile tema ja võlgniku üürisuhtega

seonduvate järgmiste kokkulepete vormistamise:

-

23. aprilli 2012 äriruumide üürileping, millega võlgnik andis hagejale alates

1. maist 2012 viieks aastaks üürile haigla hooned 22 000 euro eest kuus;

-

10. septembri 2012 äriruumi üürileping nr 10092012, millega võlgnik andis hagejale

20-aastaks üürile samal aadressil asuvad kõik hooned (sh haigla hooned) ja rajatised

ning neid teenindava maa üüriga 13 041 eurot kuus;

-

1. novembri 2012 üürileping nr 01112012, mille järgi haigla hoonete ja neid teenindava

maa üürisuhe algas ja üüripind anti üle samal päeval; üür oli 12 163 eurot kuus, mis

tuli tasuda jooksva kuu 20. kuupäevaks ja kõrvalkulud tuli maksta seitsme päeva

jooksul alates arve esitamisest; lepingu kestus oli 20 aastat;

-

2. novembri 2012 üüri alandamise kokkulepe, millega vabastati hageja 1. mai 2012

üürilepingu alusel üüri tasumise kohustusest 2012. aasta septembri – detsembri eest;

-

5. novembri 2012 kokkulepe, mille kohaselt vabastati hageja 1. novembri 2012

üürilepingu alusel üüri tasumise kohustusest 2012. aasta novembri ja detsembri eest;

-

10. juuli 2013 kokkulepe 1. novembri 2012 üürilepingu muutmise kohta, mille sisu

järgi soovisid osapooled muuta nõude loovutamise lepingu nr 07012016-01 p 5.2 ja

kehtestada selle redaktsioonis, millega omakorda muudetakse 1. novembri 2012

üürilepingus kokku lepitud üüri tasumise korda ja tähtaega;

-

16. detsembri 2013 kokkulepe, mille sõnastuse järgi võlgnik tunnistas hagejale kahju

tekitamist 130 662,96 euro ulatuses ja hageja tunnistas 1. mai 2012 üürilepingust

tulenevat võlga 141 328,20 eurot; osapooled tasaarvestasid nimetatud kohustused,

mille tulemusel jäi hagejal kohustus tasuda 10 665,24 eurot ja ta kohustus seda tegema

1. märtsiks 2014;

-

7. jaanuari 2016 nõude loovutamise leping nr 07012016-01, mille preambuli p B järgi

oli hagejal võlgniku vastu üüri ettemaksu nõue 342 900 eurot, millest lepingu p-s 3.2.3

osasumma 123 000 eurot tasaarvestati üüri ettemaksuga ja ettemaksu saldoks jäi

219 900 eurot; lepingu p 3.2.4 järgi tuli hagejal edaspidi loovutatud nõude eest tasuda

veel 150 000 eurot, mille ta võis p 3.3 alusel tasaarvestada mh juhul, kui üüri ettemaksu

nõue muutub alusetu rikastumise nõudeks.

1.3. Hageja tugines kahele võlgniku nimel antud saldokinnitusele:

-

6. septembri 2016 kinnituse järgi oli hageja maksnud võlgnikule üüri ette

113 620,49 eurot;

-

12. aprilli 2017 kinnituse (lisaks pealkirjastatud konstitutiivse võlatunnistusena) p 1

järgi oli üürisuhtest tulenev ettemaks 84 976 eurot, aga lisaks olevat hagejal veel

nõuded võlgnikult 30 000 euro (kokkuleppest nr 12102015) ja 24 495 euro (laenu-

lepingust nr 14092016/01) saamiseks.

1.4. Hageja hinnangul on võlgnik kinnitanud üürisuhtest tulenevat rahalist kohustust hageja

ees kahe konstitutiivse võlatunnistusega, st 16. detsembri 2013 kokkuleppes ja 12. aprilli 2017

saldokinnituses. Seetõttu pole hagejal vaja esitada muid tõendeid oma nõude kohta.

1.5. Siiski tõi hageja esile nii võlgniku esitatud arved üüri, kommunaalkulude, voodite rendi

ja kindlustuse ning haiglas asunud infotehnoloogiliste seadmete (IT) väljaostu kohta kui ka oma

ülekanded võlgnikule. Hageja esitas nende andmete põhjal koostatud AV (riiklikult tunnustatud

finantsekspert) arvamuse, mille järgi 30. aprilli 2017 seisuga oli üüri ettemaksu jääk (arvelduste

netosaldo) 67 901,56 eurot ja 13. aprilli 2017 seisuga 84 975,80 eurot (arvestamata 2017. aasta

aprillikuu üüri- ja kommunaalteenuste arvega).

4 (18)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja ja võlgniku vahelisi arveldusi tuleb vaadelda alates 1. novembri 2012 üüri-

lepingu sõlmisest, sest nii nõudeavalduses kui ka hagiavalduses tugines hageja ainult

selle kuupäevaga lepingule;

-

hageja on nõuet paisutanud arvestades 25. juuni 2015 makset (44 200 eurot) kahe-

kordses ulatuses;

-

kostja tugines võlgniku pankrotihalduri pöördumise alusel koostatud UV (riiklikult

tunnustatud finantsekspert) arvamusele, mille kohaselt üüri ettemaks saab olla

maksimaalselt 6365,29 eurot, aga seda üksnes juhul, kui kõik hageja laekumised lugeda

seotuks üürisuhtega. Hiljem täpsustas UV oma arvamust ja selle põhjal leidis kostja, et

ettemaksu üldse pole;

-

hageja tõendid on võltsitud ja ebausaldusväärsed, sest hageja ja võlgniku lähikondsus

võimaldab neil moonutada tagantjärele koostatud dokumentidega tegelikke asjaolusid.

Hageja esitas ebaõigeid andmeid nõude suuruse ja üürikohustuse täitmise kohta. See

on selgitatav asjaoluga, et hageja on võlgniku osanikega vahetult seotud. Võlgniku

raamatupidamise seisukord on halb ning haldurile ei esitatud raamatupidamise

dokumente. Samas esitab hageja vastuolulisi dokumente (nt eksitavad viited

kuupäevadele, arvete väljatrükkidel hiljem avatud pangakonto andmed, allkirjastajate

rollide vahetumine, tasaarvestuse tegemine enne nõude sissenõutavaks muutumist);

-

2. novembri 2012 ja 16. detsembri 2013 kokkulepped on näilikud ja seega tühised, sest

nendega taheti jätta muljet tegelikkusele mittevastavatest asjaoludest, mis õigustaks

üüri tasumata jätmist; kui jätta need kokkulepped arvesse võtmata, siis on ka hageja

esile toodud asjaoludel ilmne, et üüri ettemaksu ei ole;

-

hageja käsitles 12. aprilli 2017 saldokinnitust ja 16. detsembri 2013 kokkulepet

ekslikult konstitutiivsete võlatunnistustena. Tegemist on raamatupidamislike

arvestuste saldoga. Saldokinnitusel ei ole konstitutiivse võlatunnistuse tunnuseid;

-

hageja esitas põhjendamatu tunnustamisnõude, et vältida võlgniku pankrotimenetluse

ajal üüri tasumist. Alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest ei ole hageja

hoonestusõiguse kasutamise eest üüri tasunud, aga jätkab tegevust võlgniku hooneid ja

maaüksust kasutades;

-

menetluse kestel esitas hageja võlgniku pankrotihaldurile tasaarvestuse avalduse,

millega soovis tasaarvestada käesolevas menetluses tunnustamiseks esitatud nõude

võlgniku pankrotivara nõudega jooksva üüri tasumiseks – hiljemalt selle avaldusega

lõppes hageja vaidlusalune nõue ja hagi tuleks jätta läbi vaatamata.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 28. veebruari 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

hageja ja võlgniku vahel 1. novembril 2012 sõlmitud üürilepingu järgi andis võlgnik

hagejale kasutada haiglahoone ning hageja kohustus tasuma selle eest üüri, igakuine

üürisumma on 12 163 eurot ja leping kehtib 20 aastat;

-

hageja ja võlgniku vahelised võlasuhted sisaldasid vastastikuste nõuete tasaarvestamise

praktikat;

-

maakohus kuulutas 13. aprilli 2017 määrusega välja võlgniku pankroti;

-

hageja esitas 18. oktoobril 2017 võlgniku pankrotimenetluses nõude 84 976 eurot;

-

hageja nõudele esitas vastuväite kostja, mille tulemusena jäi nõue tunnustamata.

5 (18)

3.2. Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 107 ja märkis, et ettemaksu hageja ja

võlgniku üürisuhte alusel tuleb kontrollida alates üürilepingu sõlmimisest 1. novembril 2012

kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 13. aprillil 2017.

3.3. Hageja on oma nõuet paisutanud arvestades 25. juunil 2015 tehtud makse (44 200 eurot)

kahekordses ulatuses. Maksekorraldustest nähtub ettemaksu ülekandmise summa, kuupäev ja

selgitus, et tegemist on üüri ettemaksuga. Maksekorraldused on dubleeritud, kuivõrd mõlemad

maksed kannavad sama panga kinnituse numbrit RO1657830191 ja kattub maksete aeg

(25. juuni 2015 kell 20.12.06). Seega tuginevad hageja arvutused üüri ettemaksust ebaõigetele

lähteandmetele ja üüri ettemaksu summa ei saa olla 394 600 eurot.

3.4. Hageja 6. septembril 2016 esitatud üürivõlgnevuse jäägis ei saanud olla toimunud tasa-

arvestust septembrikuu üüriga, sest vastav nõue tekkis võlgnikul alles 20. septembril 2016.

Seega on 6. septembri 2016 saldokinnitus üüri ettemaksu suuruse kohta ebaõige, sest selle

aluseks on ebaõige üüri ettemaksu arvestus.

3.5. Hageja ei tõendanud, millisest allikast on pärit võlgniku allkirjastamata pearaamatu

väljavõte. Nähtuvalt pankrotihalduri 9. oktoobri 2018 e-kirjast kostja esindajale ei ole

elektroonset raamatupidamisprogrammi või selle väljatrükke talle üle antud. Seega hagile

lisatud pearaamatu väljatrükk ei tõenda nõude olemasolu, sest sellel ei ole juhatuse liikmete ja

raamatupidaja allkirju ning raamatupidamisprogrammi andmeid saab vajadusel igal ajal muuta.

3.6. Üürileping sõlmiti lähikondsete vahel PankrS § 117 lg 2 p 5 ja lg 3 tähenduses. Hageja

juhatuse liige on KV ning hageja kui sihtasutuse asutaja on Assets Club OÜ. Selle ühingu

juhatuse liikmed on SS ja KV. Üürilepingu sõlmimise ajal olid võlgniku juhatuse liikmed

samuti KV ja SS ning ainuosanik Assets Club OÜ. Seega tuleb hageja lugeda võlgniku

lähikondseks ja põhjendatud on kostja kahtlus, et hagejal oli võimalus luua käesolevas

menetluses tõendeid vastavalt enda tõendamisvajadusele.

3.7. VT (edaspidi: tunnistaja) ütluste põhjal leidis maakohus, et 12. aprilli 2017

ja 16. detsembri 2013 võlatunnistused on deklaratiivsed, sest need olid raamatupidamislikud

saldokinnitused. Hageja ei tõendanud osapoole tahet luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus.

3.8. Hageja tõendid on vastuolulised, mis avaldub mh järgnevas:

-

1. novembri 2012 üürilepingu ja 5. novembri 2012 kokkuleppe allkirjastamine – neist

esimese allkirjastas võlgniku nimel KV ja hageja nimel SS, aga viis päeva hiljem olid

esindajate rollid vahetunud, mis võib viidata 5. novembri 2012 kokkuleppe tagantjärgi

vormistamisele;

-

1. novembri 2012 üürilepingu ja 2. novembri 2012 üüri alandamise kokkuleppe sisu –

neist viimases märgitakse haigla hoone suuremas osas kasutuskõlbmatuks selles leviva

hallituse tõttu, aga päev varem sõlmitud üürilepingus kinnitab hageja, et kinnistul pole

mingeid puudusi. Fotodelt nähtuvad ehituslikud puudused, sh niiskuskahjustuse

tagajärjel levinud hallitus, ei saanud tekkida üleöö ega jääda hagejale tähelepanuta;

-

AV kasutas arvamuse koostamisel 17. jaanuari 2013 nõudekirja kahju hüvitamiseks,

kuigi hageja oli väidetavalt vabastatud üüri tasumisest september – detsember 2012.

Hageja esitas võlgnikule saamata jäänud tulu nõude kaheksa kuu eest, kuid oli samal

ajal vabastatud üüri tasumisest nelja kuu eest. Hageja olukord oli sel viisil soodsam

võrreldes olukorraga, kui puuduseid ei oleks esinenud;

-

AV kasutas arvamuse koostamisel lisaks 9. septembri 2013 nõudekirja kahju

hüvitamiseks. See kahju tuleneb asjaolust, et hagejal puudus võimalus juuni–juuli 2013

kasutada peahoone teise korruse ühte tiiba. Samas ei olnud hageja üüri tasumise

kohustusest samal ajavahemikus vabastatud. Koostoimes eelmises taandes kirjeldatuga

viitab see vastuolule varasema praktikaga samade osapoolte vahel.

6 (18)

3.9. AV arvestas ekslikult hageja ja võlgniku vastastikuste arvelduste saldot alates

1. maist 2012, õige on alates üürilepingu sõlmimisest 1. novembril 2012. Samuti arvestas AV

hinnangu andmisel arveid, mis ei seostu vahetult üürisuhtega (nt laen, voodite rent,

kindlustusemaksed). AV-le anti dokumente, mida võlgniku pankrotihaldurile ei esitatud. Samas

on aluseks võetud dokumendid vastuolulised (vt eelmise p 3.8 kolmas ja neljas taane).

3.10. UV arvamus tõendab, et arvestades võlgniku ja hageja vahelisi arveldusi, ei saanud

hagejal pankroti väljakuulutamise seisuga olla võlgniku vastu üüri ettemaksu nõuet. UV märkis,

et lugedes kõik hageja maksed seotuks üürisuhtega, oleks maksimaalne hageja üüri ettemaksu

nõue 6365,29 eurot. Samas ei saa kõiki makseid siduda üürilepinguga, mistõttu ei saa nendega

ettemaksu kalkulatsioonis arvestada.

3.11. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud ettemaksu ja seega ka nõude olemasolu.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks kohaldas maakohus valesti PankrS § 107, § 101 lg 2 ning § 103 lg-d 2 ja 3, sest

pankrotimenetluses ei saa üks võlausaldaja kujundada ümber teise võlausaldaja ja võlgniku

õigussuhteid.

4.1.1. Tehingute kehtivust ei saa vaidlustada lihtsalt teise võlausaldaja vastuväite esitamisega,

vaid PankrS § 118 lg 1 alusel toimub kahjulike tehingute või toimingute kehtetuks tunnistamine

pankrotimenetluses tagasivõitmise kaudu halduri hagi alusel.

4.1.2. Nii 2. novembri 2012 kui ka 16. detsembri 2013 kokkuleppega lahendasid hageja ja

võlgnik omavahelised vaidlusküsimused. Nende kokkulepetega kujundas võlgnik siduvalt tema

ja hageja vaheliste õigussuhete sisu (sh loobus õigusest saada üüri või aktsepteeris kohustust

hüvitada hagejale kahju). Nende kokkulepete sõlmimise järel ei saanud võlgnik enam esitada

nõudeid ja vastuväiteid, mis kokkulepetest ei tulene või on nendega vastuolus. Kuna võlgnikul

sellist õigust ei ole, ei saa seda olla ka võlausaldajal.

4.1.3. Lisaks ei saa kostja esitada vastuväiteid 12. aprilli 2017 konstitutiivsele võla-

tunnistusele ega 16. detsembri 2013 kokkuleppele, milles sisalduvad samuti negatiivsed

konstitutiivsed võlatunnistused (lepiti kokku, et pooltel ei ole vastuväiteid). Konstitutiivsete

võlatunnistuste tagastamist saaks nõuda üksnes pankrotihaldur (vastu)hagi vormis.

4.2. Teiseks luges maakohus ekslikult üürisuhte aluseks 1. novembri 2012 üürilepingu, mitte

23. aprilli 2012 üürilepingu. Tähtsust ei oma kogu hageja ja võlgniku vahelise üürisuhte jooksul

toimunud arveldused, vaid üksnes arveldused seoses hageja tasutud ettemaksuga alates

11. märtsist 2015 (summas 342 900 eurot). Nähtuvalt 31. detsembri 2014 saldokinnitusest oli

hageja võlgnevus sellel kuupäeval võlgniku ees 85 662,70 eurot. Selles summas võlg oli

sisuliselt likvideeritud ajaks, mil üüri hakati tasuma ettemaksuna. Seega ei ole vaja analüüsida

kogu üürilepingu ajal väljastatud arveid ja nende tasumist.

4.3. Kolmandaks

jättis

maakohus

põhjendamatult

arvestamata

2. novembri 2012

ja 16. detsembri 2013 kokkulepped, mis mõjutavad üüri ettemaksu suurust.

4.3.1. Muude tõenditega on kooskõlas 2. novembri 2012 kokkuleppes märgitu, et alates

1. maist 2012 oli „väike maja“ puuduste tõttu kasutuskõlbmatu. Seetõttu vabastati hageja üüri

tasumisest nelja kuu eest. Kokkulepet on ka täidetud, nähtuvalt 2012. a majandusaasta

aruandest maksti 2012. aastal üüri nelja kuu (mai – august) eest summas 88 000 eurot.

Ülejäänud kuude (september – detsember) eest võlgnik hagejale üüriarveid ei esitanud ega

nõudnud muul viisil nende kuude eest üüri maksmist.

7 (18)

4.3.2. Võlgnikul ei olnud vastuväiteid 16. detsembri 2013 kokkuleppele, millega tasaarvestati

hageja kahjunõue võlgniku üürinõudega, st üüri nõue vähenes 130 662,96 euro võrra.

Kokkulepe täideti, sest võlgnik ei nõudnud hagejalt enam selles summas tasumist ja hageja ei

nõudnud võlgnikult kahju hüvitamist. Kuna võlgnikul ei ole olnud kokkuleppele vastuväiteid,

ei saa vastuväiteid olla ka aastaid hiljem pankrotimenetluse võlausaldajal.

4.3.3. Hageja ja võlgnik märkisid, et nad soovivad käsitleda kokkulepet konstitutiivse

võlatunnistusena ning võlgnik on veel eraldi kinnitanud, et ta saab aru kokkuleppe olemusest

ja sisust. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS §-st 29 tulenevaid tõlgendamise reegleid ja asus

omal äranägemisel poolte õigussuhteid ümber kujundama ning omistama dokumentidele sellist

sisu, mis ei olnud kooskõlas poolte ühise tahtega.

4.3.4. Hageja esitas kokkulepete originaalid. Tuvastatud ei ole dokumentide ebaehtsust ega

neist nähtuvate asjaolude tegelikkusele mittevastavust. Seega on nende ebausaldusväärseks

lugemine põhjendamatu.

4.4. Neljandaks on AV arvamus koostatud õige metoodikaga. Nii UV kui ka AV lähtuvad

sarnastest aluspõhimõtetest. Mõlemad võtsid ühelt poolt arvesse võlgnikult hagejale väljastatud

arved ja teiselt poolt hagejalt võlgnikule tehtud ülekanded (laekumised). AV analüüsis, millised

olid kõik hageja kohustused võlgniku ees ja millise summa oli hageja kokku võlgnikule

tasunud. Eelneva põhjal kujundas ta arvamuse, kas hagejal on nõue võlgniku vastu. Lisaks on

AV arvamuses arvesse võetud õige üürilepingu algusaeg ning ettemaksu suurust mõjutavad

2. novembri 2012 ja 16. detsembri 2013 kokkulepped.

4.5. Viiendaks ei ole 6. septembri 2016 saldokinnitus ebaõige, sest tasaarvestus septembri

üüriga toimus samal päeval. Maakohus jättis arvestamata 10. juuli 2013 kokkuleppe, mille

kohaselt leppisid hageja ja võlgnik kokku, et üüriarve esitatakse igale jooksvale kuule järgneva

kuu 5. kuupäevaks.

4.6. Kuuendaks jättis maakohus üllatuslikult arvestamata hageja esitatud arvetega, pidades

neid ebausaldusväärseteks. Hageja selgitas maakohtule, et programm trükib varasemad arved

mitte arve koostamise aja andmete, vaid trükkimise ajaks sisestatud uute andmetega.

4.7. Seitsmendaks tuleneb 12. aprilli 2017 ja 16. detsembri 2013 võlatunnistuste sõlmimise

asjaoludest, sisust ning tunnistaja ütlustest hageja ja võlgniku tahe konstitutiivsete

võlatunnistuste sõlmimiseks.

4.7.1. Hageja ja kostja leppisid 16. detsembril 2013 kokku, et loobuvad vastuväidetest ehk

sõlmitud on negatiivne konstitutiivne võlatunnistus. Tegemist on tehinguga, millega on

loobutud varem olemasolevatest õigustest. Seega ei vasta 16. detsembri 2013 dokument

mistahes viisil deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, veel vähem raamatupidamusliku

saldokinnituse tunnustele. Poolte ühist tahet arvesse võttes oleks maakohus pidanud asuma

seisukohale, et 16. detsembri 2013 kokkuleppe sisu oli senise vaidluse lahendamine, vastu-

väidetest loobumine ja tasaarvestuse teostamine (õigussuhete ümberkujundamine). Maakohus

ei analüüsinud, mida tähendab kokkuleppes nii võlgniku kui hageja märgitu, et nad käsitlevad

seda konstitutiivse võlatunnistusena.

4.7.2. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise tahe tuleneb ka tunnistaja ütlustest kokkulepete

sisu ja tagajärgede kohta. Tunnistaja kinnitas, et soovis sõlmida lõplikku kokkuleppe, millele

enam vastuväiteid esitada ei saa.

4.7.3. Maakohus jättis tähelepanuta, et kui 16. detsembri 2013 kokkuleppe või 12. aprilli 2017

saldokinnitus on deklaratiivne võlatunnistus, siis peab kostja tõendama, et võlatunnistuses

märgitu ei vasta tegelikkusele.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

8 (18)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Maakohtu otsus tühistatakse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt, sest nõude tunnustamine

osasummas 63 352,48 eurot on põhjendatud. Selles osas saab ringkonnakohus hagi rahuldada.

Ühtlasi muutub menetluskulude jaotus ja need jäävad mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest võlgniku pankroti välja kuulutamise ning hageja

nõudeavalduse ja sellele kostja vastuväite esitamise osas.

8. Ringkonnakohus käsitleb esmalt nõude suurust.

8.1. Hageja esitas hagi 84 976 euro suuruse nõude tunnustamiseks. Ta täpsustas hiljem nõude

kujunemise asjaolusid ja märkis kokkuvõtvalt, et palub 84 975,56 euro suuruse nõude

tunnustamist. Hageja ei avaldanud maakohtus, kas ta soovib nõuet 0,44 euro osas vähendada,

nõudest osaliselt loobuda või hagi osaliselt tagasi võtta. Maakohus ei teinud selle kohta

menetluslikku otsustust ja lähtus otsuse tegemisel hageja esialgsest nõudest.

8.2. Ringkonnakohtule 4. detsembril 2020 esitatud avalduses märkis hageja, et vähendab

nõuet 0,44 euro ulatuses. Hageja selgitas, et algne nõudesumma saadi ümardamise teel. Kostja

ei esitanud tunnustatava nõude summa vähendamisele vastuväiteid.

8.3. Kui hageja nõudesummat vähendab ega tee selle kohta muid avaldusi, siis tuleb eeldada,

et ta soovis vastavas osas hagist loobuda. Nimelt on hagejal TsMS § 4 lg 3 ja § 206 lg 1 järgi

õigus oma nõudest ka osaliselt loobuda.

8.4. Kõnealuses osas hagist loobumise saab ringkonnakohus TsMS § 429 lg 1 alusel vastu

võtta ja menetluse lõpetada. Tulenevalt sellest, et vaidlustatud otsus tühistatakse niigi osas,

milles hagi jäi ebaõigesti rahuldamata, siis pole vaja teha eraldi otsustust maakohtu lahendi

tühistamise kohta loobumisele vastavas osas. Selguse huvides märgib ringkonnakohus, et

sisulist lahendamist vajab vaidlus 84 975,56 euro suuruse nõude tunnustamise üle. Loobumisel

ei ole mõju TsMS § 132 lg 4 p 9 alusel määratud tsiviilasja hinnale.

9. Nõude õigusliku kvalifitseerimise ja sellest tuleneva tõendamiskoormise jaotuse osas

märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Hageja soovib nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2

järgu nõudena. Maakohus märkis, et nõude esitamise alus on PankrS § 106 lg 1 ja § 50 lg 3,

aga see kvalifikatsioon on ebapiisav.

9.2. PankrS § 50 lg 3 sätestab mh, et kui võlgnikule on enne pankroti väljakuulutamist

kinnisasja või ruumi üür ette makstud, loetakse üürniku üüri maksmise kohustus täidetuks

üksnes pankroti väljakuulutamise kuu osas. Kui pankrot kuulutati välja pärast kuu 15. päeva,

loetakse sama kohustus täidetuks ka järgmise kuu osas. Ülejäänud ettemaksu osas võib üürnik

esitada alusetust rikastumisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana.

9.3. PankrS § 50 lg 3 kolmanda lause kaudu on nõude õiguslik alus lisaks VÕS § 1028 lg 1

tähenduses, et hageja täitis tulevase kohustuse, mille (ettemaksuna) täitmise kohustus langes

võlgniku pankroti (ja PankrS § 50 lg 3) tõttu ära. Kostja ei toonud esile ja maakohus ei

tuvastanud, et esineks VÕS § 1028 lg-s 2 loetletud aluseid, mis välistavad tagasinõudeõiguse.

Kostja vastuväited ja maakohtu põhjendused keskendusid üüri ettemaksu puudumisele.

9.4. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis võlgniku

rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem

ära. Koostoimes PankrS § 50 lg-ga 3 on piisav tuua esile ja tõendada üürilepingu järgsete

rahaliste kohustuste täitmiseks ettemaksu tegemine. Seeläbi luuakse selgus, milles seisnes

hageja sooritus VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja miks see kohustus on ära langenud (vrd Riigikohtu

17. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 20).

9 (18)

9.5. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab selle saaja üldjuhul

omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või

seetõttu, et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest

tulenevalt oli saajal õigus raha saada ja ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu

10. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632, p-d 11.1‒11.4; 17. juuni 2020 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 20). Käesoleval juhul on olukord mõneti eriline, sest kostjana osaleb

menetluses hageja nõudele vastuväite esitanud teine võlausaldaja, mitte võlgnik kui algse

võlasuhte osapool ja soorituse saaja. See ei muuda oluliselt asjaolude esiletoomise kohustust,

aga kohus saab seda vajadusel võtta arvesse tõendamiskoormise jaotamisel.

9.6. Kokkuvõtvalt tuleneb eelnevast, et praeguses asjas pidi hageja VÕS § 1028 lg 1 alusel

lahendatava nõude osas tooma esile ja tõendama, et ta on teinud võlgnikule sellises ulatuses

üürisuhtega seonduva ettemaksu, milles ta nõuab nõude tunnustamist. Kostjal oli võimalus

näidata ja hageja tõendatust erinevate asjaolude väitmise korral ka tõendada, et raha ei makstud

või seda tehti mõne muu kohustuse katteks. Sellist üldreeglist lähtuvat tõendamiskoormise

jaotust võivad muuta võlatunnistused (vt järgnevas p 10).

9.7. Kostja tugines hageja hilisemale tasaarvestusele (dtl 207, 209) ja leidis, et sellega on

hageja nõue võlgniku vastu igal juhul lõppenud, mistõttu tuleks hagi jätta läbi vaatamata.

Ringkonnakohus kostja arusaamaga ei nõustu. PankrS § 99 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja

võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta

kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Kui võlgniku nõue muutus

sissenõutavaks hiljem, siis saab nõude PankrS § 99 lg 2 alusel tasaarvestada pärast

sissenõutavaks muutumist. PankrS § 99 lg 4 näeb viitega sama seaduse § 50 lg-le 4 ette § 50

lg 3 alusel esitatud alusetu rikastumise nõude tasaarvestamise võimaluse. Eelnevast tuleneb, et

ka käesoleval juhul on tasaarvestuse sisuline toime seotud hageja nõude tunnustamisega.

10. Saldokinnitused võivad mõjutada asjaolude esile toomise ja tõendamise koormist, mistõttu

tuleb järgmiseks käsitleda nende õiguslikku tähendust.

10.1. Hageja väitel on 16. detsembri 2013 kokkulepe (dtl 339, siin ja edaspidi viide dokumendi

esimese lehekülje numbrile) ja 12. aprilli 2017 saldokinnitus (dtl 38) konstitutiivsed (ehk

abstraktsed) võlatunnistused VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Võlatunnistuse alusel hagi lahendamist

tuleb hinnata enne, kui lahendada nõue kausaalsuhte alusel (Riigikohtu 11. jaanuari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-58735, p 11). Hageja väidete õigsus tähendaks tõendamiskoormise

muutumist võlatunnistusele eelneva ajavahemiku osas. Näiteks, kui 16. detsembri 2013 kokku-

lepe on konstitutiivne, siis saaks hageja piirduda ainult edasiste arvete ja maksete tõendamisega.

10.2. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-des 28–32, et viidatud dokumendid sisaldavad

pelgalt saldokinnitusi ehk deklaratiivseid (kausaalseid) võlatunnistusi. Sellele viitas võlgniku

ja hageja seotus, millest maakohus järeldas võlausaldajate huvide kahjustamist. Lisaks tugines

maakohus tunnistajate ütlustele, millest kokkuvõtvalt nähtus, et dokumente käsitleti just

saldokinnitustena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, aga täiendab põhjendusi.

10.3. Maakohus jättis võlatunnistusi kvalifitseerides tähelepanuta konstitutiivse võlatunnistuse

tunnuse, nimelt omaduse luua osapoolte vahel uus iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus.

10.3.1. Hageja leiab, et uue kohustuse loomise tahtele viitavad:

-

hagiavalduse viited VÕS § 30 lg-le 1 ja sellele, et võlatunnistuse tagastamiseks tuleb

võlgnikul esitada vastuhagi;

-

maakohtu istungil tehtud viited 12. aprilli 2017 võlatunnistuse pealkirjale ja selgitused;

-

VT ütlus tema arusaama kohta „Et see on lõplik, et hiljem midagi muuta ei saa“,

kusjuures enne allkirjastamist oli advokaat talle selgitanud, et konstitutiivne

võlatunnistus on lõplik kinnitus, mida VT sooviski anda (dtl 574);

-

apellatsioonkaebuse seitsmes väide.

10 (18)

10.3.2. Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või

viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Teiselt poolt ei

anna alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks.

Sarnaselt ei ole määrava tähtsusega õiguslik hinnang, mille võlatunnistusele annavad pooled

kohtumenetluses. Oluline on osapoolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe

sõlmimisel, mis tuleb tuvastada. Võlatunnistuse tähenduse määravad selle sisu ja eesmärk,

arvestades kõiki sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, osapoolte huve jms. Kui

võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus

kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega,

siis on need olulised asjaolud, millega kohus VÕS § 29 põhjal arvestab võlatunnistuse

tõlgendamisel (Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18 ja seal

viidatud varasem praktika).

10.3.3. Hageja ja võlgniku 16. detsembri 2013 kokkuleppe p-de 1 ja 2 esimeste lausete ning

preambuli p-de C, E, F ja H järgi oli kokkuleppe sisu nendevahelisest üürisuhtest tekkinud

vastastikuste kohustuste summeerimine. Sel viisil moodustasid vastavad avaldused eelkõige

ettevalmistava etapi kokkulepe p-des 3 ja 4 tehtud tasaarvestuseks. Peale p-de 1 ja 2 viimaste

lausete ei viita miski konstitutiivsele võlatunnistusele ning ka need viited on üksnes formaalsed.

Kokkuleppe preambuli p-s A viitasid pooled selgelt üürilepingule (kui eksliku kuupäevaga)

ning p-s 8 nägid ette võimaluse kokkuleppe muutmiseks. Need kumbki ei toeta arusaama uue

iseseisva kohustuse loomisest. Hageja ei toonud esile asjaolusid eelnenud läbirääkimiste ja

poolte huvide kohta. Eelkõige ei nähtu tsiviilasja materjalidest fakte, mis viitaks nimetatud

osapoolte tahtele luua algsetest, st üürisuhtest tulenevatest kohustusest sõltumatu kohustus

kõrvuti algsete kohustustega.

10.3.4. Võlgniku 12. aprilli 2017 saldokinnitus on sõnastatud sisuliselt samal viisil nagu nt

6. septembri 2016 kinnitus (dtl 37). Mõlemal juhul tehti dokumendi p-s 1 võlgniku nimel

avaldus selle kohta, milline on tema võlg hageja ees tulenevalt üüri ettemaksust. Erinevus on

sisuliselt ainult pealkirjas, kuhu 12. aprilli 2017 dokumendis lisati sõnad „konstitutiivne

võlatunnistus“. Eespool p-s 10.3.2 märgitud kaalutlustel pole pealkiri üksi määrav, see võiks

mõjutada õiguslikku hinnangut pigem juhul, kui võlatunnistus tervikuna või vähemalt veel

mõni tunnus viitab uue iseseisva kohustuse loomise tahtele. Käesoleval juhul see nii ei ole. VT

ütlustes kirjeldatud lõplikkuse tunnus on selles tähenduses omane praktiliselt kõigile õiguslikku

tagajärge kaasa toovatele tahteavaldustele, sh lepingu sõlmimisele (VÕS § 8 lg 2), aga ka nt

kohustuse täitmise kinnitusele (VÕS § 98 lg 3, § 111 lg 1) või nõude loovutamise kohta

antavale kinnitusele (VÕS § 168 lg 2). Nii võlatunnistusena kui ka muus vormis antav

saldokinnitus peab VÕS § 6 lg 1 ja § 23 lg 2 mõtte kohaselt olema sisuliselt õige või vähemalt

vastama selle andja parimale teadmisele tegelikust saldost. Lisaks on nn „lõplikkusega“ otseses

vastuolus 12. aprilli 2017 võlatunnistuse viimases lõigus kasutatud sõna „vähemalt“.

10.3.5. Tervikuna ei viita 16. detsembri 2013 kokkuleppe ja 12. aprilli 2017 saldokinnituse sisu

ega nendega seotud muud asjaolud osapoolte tahtele luua hageja ja võlgniku vahel uus

iseseisev, üürisuhtest sõltumatu kohustus.

10.4. Võlgniku tahteavaldused 16. detsembri 2013 kokkuleppes ja 12. aprilli 2017 saldo-

kinnituses kvalifitseeris maakohus niisiis õigesti deklaratiivseks võlatunnistuseks, aga

täpsustamist vajab veel selle mõju tõendamiskoormise jaotamisele.

10.4.1. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab üldjuhul võlga tunnistanud isik (võlgnik)

kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole tunnistatud võlga. Vaidluses deklaratiivsest

võlatunnistusest tuleneva nõude tunnustamise üle võlgniku pankrotimenetluses peab nõudele

vastuväite esitanud võlausaldaja tõendama nõude puudumist, kusjuures hagejal piisab

võlatunnistuse esitamisest. Sel juhul ei pea hageja täpselt esitama õigussuhte aluseks asjaolusid,

kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on hea usu põhimõttest

tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud,

11 (18)

mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla

puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid

selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest

tulenevat võlga (Riigikohtu 11. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735, p 11.1;

24. märtsi 2017, 3-2-1-103-16, p 22; 12. märtsi 2015, 3-2-1-149-14, p 13, 10. detsembri 2014,

3-2-1-124-14, p 26).

10.4.2. Eelmises punktis refereeritud seisukohtadest tuleneb kokkuvõtvalt, et tõendamis-

koormise jaotamiseks tuleb kontrollida, kas kostja tõi maakohtus esile asjaolud, mis viitavad

nõude kas tervikuna või vähemalt osaliselt puudumise võimalikkusele.

10.4.3. Ringkonnakohtu hinnangul on eelmises punktis sõnastatud tingimus täidetud, sest

kõnealuste võlatunnistuste endi ja ka muude tõendite vahel esinevad olulised vastuolud:

-

hageja esitas hagiavalduses oma arvutused nõudesumma kujunemise kohta nii, et

selleks tuli võtta kahekordselt arvesse 25. juuni 2015 ülekanne summas 44 200 eurot;

kuigi hiljem hageja oma arvutusi korrigeeris, siis ei selgitanud ta veenvalt, kuidas saab

jõuda sama ettemaksu summani ka sel viisil, et ühe ülekandega arvestatakse kaks

korda;

-

16. detsembri 2013 kokkuleppe p 4 järgi pidanuks hageja tasuma arvelduste jäägina

10 665,24 eurot hiljemalt 1. märtsiks 2014, aga tegelikult jätkas hageja tavapäraselt

üürisuhtega

seonduvate

arvete

tasumist

makstes

üüri

27. detsembri 2013

ja 10. jaanuari 2014 ülekannetega 12 163 eurot 2013. aasta juuni eest; kokku lepitud

maksetähtaja piires toimunud ülejäänud (24. jaanuari ja 11. veebruari 2014) ülekannete

selgituse järgi ei lähtunud hageja samuti p 4 järgsest saldost, sest tasus kokku

21 668,48 eurot (=1450 + 20 218,48) viitega arvetele summas 42 644,48 eurot (= 3 ×

12 163 + 1013,68 + 5141,80);

-

eelviidatud kokkuleppe saldot ei järgi ka ajaliselt järgnevad võlgniku saldokinnitused

ega ka hageja enda saldokinnitused (dtl 43, 227; vt kokkuvõtvad arvutused dtl 721);

-

täpsemalt erineb 12. aprilli 2017 saldokinnitus 16. detsembri 2013 kokkuleppe

kohasest jäägist järgmiselt:

o hageja esile toodud andmetel esitas võlgnik alates nende kahe kuupäeva vahel

üürisuhtega seonduvaid arveid summas 933 095,70 eurot;

o hageja maksis võlgnikule 1 146 657,91 eurot, millest 8. augusti 2014 ülekanne

680 eurot ja 28. oktoobri 2015 ülekannete vahet 10 000 eurot ei peaks hageja

enda väidete järgi arvesse võtma, aga ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei

seondu üürisuhtega ka osasumma 4473,32 (vt järgnevas p 14.6.2);

o vaadeldavasse ajavahemikku jääb 7. jaanuari 2016 loovutustehing (dtl 167), mis

suurendas hageja kohustusi 123 000 euro võrra;

o arvutuslik saldo 12. aprillil 2017 oleks hageja väidete järgi 69 216,97 eurot

(=10 665,24 + 933 095,70 – (1 146 657,91 – 680 – 10 000) + 123 000);

o sama

saldo

võttes

arvesse

parandust

summas

4473,32 eurot

oleks

64 743,65 eurot;

o kumbki kahe eelmise alamtaande summadest ei ühti 12. aprilli 2017

saldokinnituses märgitud saldoga 84 976 eurot, kusjuures hageja on menetluse

kestel ka ise nõustunud, et see saldo ei ole täpne.

10.4.4. Eelmises punktis loetletud vastuolud viitavad vähemalt osaliselt nõude puudumise

võimalikkusele. Seetõttu pöördub tõendamiskoormis uuesti ringi ning hageja pidi tooma esile

ja vaidluse korral tõendama üürilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmiseks ettemaksu

tegemise haginõude summas.

12 (18)

11. Lähtudes hageja esile toodud asjaoludest ja nende vaidlustamise ulatusest, tuleb nõude

tunnustamise hindamiseks kontrollida, kas ja millises summas on tõendatud hageja ettemaks

võlgnikule üürisuhte raames. Selleks kontrollib ringkonnakohus esiteks, kas kostja võltsituse ja

tühisuse vastuväidete tõttu tuleb mõned tõendid või väidetavad kokkulepped kõrvale jätta

(järgnevas p 12). Teiseks saab seejärel üürisuhte sisuliselt ja ajaliselt piiritleda (p 13).

Kolmandaks tuvastab kohus üürisuhtest tulenevad hageja rahalised kohustused ja nende

täitmise ning kontrollib, kas kõik tuvastatud ajavahemikku jäävad hageja maksed võlgnikule

seonduvad üürisuhtega (p 14). Neljandaks hindab kohus poolte väiteid seoses hageja ja

võlgniku tasaarvestustega (p 15).

12. Kostja esitas hageja tõenditele võltsituse ja ebausaldusväärsuse vastuväiteid ning leidis, et

osaliselt on hageja ja võlgniku kokkulepped tühised. Need vastuväited pole põhjendatud ega

anna alust jätta tõendeid või üürisuhte poolte kokkuleppeid täiesti kõrvale.

12.1. Nõude tunnustamise hagi menetlemisel ei kehti tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku

lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, st üldjuhul vaid

lepingupool. Nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt

hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda

(Riigikohtu 16. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9790, p 14.1, vt ka selles viidatud

Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p-d 11 ja 12). Järelikult saab

käesoleva asja lahendamisel kostja vastuväidete põhjal hinnata, kas üüri alandamise ja

kahjunõude tunnistamise kokkulepped on kehtivad. Samuti saab üldises korras kontrollida

tõendi ehtsust ja usaldusväärsust.

12.2. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud

dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab

dokumendi võltsituse. Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta

selle TsMS § 277 lg 4 alusel arvestamata või arvata dokumendi tõendite hulgast välja.

12.3. Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab, et vaidlustatakse

dokumendi ehtsust. Lepingudokumendi hilisem allkirjastamine (intellektuaalne võltsimine) ei

tähenda võltsitud viidatud tähenduses ega välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede

tekkimist (Riigikohtu 3. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 14 esimene lõik ja seal

viidatud varasem praktika). Kostja ei väida, et hageja ja võlgniku avaldused oleks võltsitud

TsMS § 277 tähenduses, st et sellise sisuga dokumente ei oleks nende allkirjastajatena märgitud

isikud üldse allkirjastanud või et kohtule esitatud ärakirjad ei vastaks dokumendi tegelikule

sisule. Dokumendi võltsitust ei põhista etteheited sisule, sh võimalikele ebatäpsustele või

ebakõlale võrreldes teiste dokumentidega. Seega ei ole võltsituse vastuväited põhjendatud.

12.4. Kui lepingudokument ka ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad

õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega

tühistatud, Riigikohtu 3. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 14 teine lõik).

12.5. Kostja väitel on 2. novembri 2012 üüri alandamise kokkulepe (dtl 332) ja

16. detsembri 2013 kokkulepe tühised kui näilikud tehingud.

12.5.1. Tühisuse alused loetleb seadus ammendavalt. Kohus saab tehingu tühistust kontrollida

omal algatusel (nt Riigikohtu 3. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 11), aga

tühisusele viitavad asjaolud peab esile tooma pool. Vastavate asjaolude esile toomise ja

tõendamise koormis on tehingu tühisusele tugineval poolel, st käesolevas asjas kostjal.

12.5.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul

pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilikkusele tuginemisel tuleb seega esile tuua ja

tõendada tehing, mida osapooled soovisid varjata.

13 (18)

12.5.3. Kostja kirjeldas, et võlgnik ja hageja soovisid jätta muljet, nagu oleks hageja kohustused

võlgniku ees tegelikust väiksemad, aga ei toonud esile, millist tehingut samad osapooled

soovisid sel juhul varjata. Kostja esiletoodust ega asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja ja

võlgnik üksnes soovisid jätta muljet hageja kohustuste vähendamisest. Pigem on arusaadav, et

soovitigi teha hagejat soodustavad tehingud.

12.5.4. Neil kaalutlustel ei tuvasta ringkonnakohus 2. novembri 2012 ja 16. detsembri 2013

kokkulepete näilikkust.

12.6. Lisaks väidab kostja, et omavahel seotud võlgniku ja hageja tegevus oli suunatud teiste

võlausaldajate huvide kahjustamisele. Need väited tuleb jätta tähelepanuta. Nõude tunnus-

tamise menetluses ei saa teha samal alusel ja sama tulemusega otsustusi nagu PankrS § 109–

114 alusel tehingute tagasivõitmise korras. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine

kohtule pankrotihalduri hagi esitamisega. Järelikult saab kohus nõude tunnustamise menetluses

nõudele vastu vaielnud teise võlausaldaja väidete alusel kontrollida, kas võlgnikule kohustusi

loov tehing on tõendamata või tühine, aga puudub võimalus kontrollida, kas esineb selle

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise aluseid. Hageja ja võlgniku seotust saab kohus

võtta arvesse tõendite usaldusväärsuse hindamisel (järgnevas p 12.8).

12.7. Samuti pole asjakohased kostja väited selle kohta, et hageja ei ole tasunud haigla hoonete

kasutamise eest üüri alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest. Hageja palub tunnustada oma

nõuet, mis oli tekkinud väidetavast ettemaksust enne võlgniku pankroti väljakuulutamist.

Esiteks võis hageja oma nõude põhjendatusesse uskudes ka mõistlikult eeldada tasaarvestuse

tegemise õigust vastavalt eespool p-s 9.7 kirjeldatule. Teiseks ei mõjuta hageja käitumine pärast

võlgniku pankroti väljakuulutamist käesolevas asjas hinnatava nõude põhjendatust.

12.8. Lõpuks vaidles kostja hageja mitmele tõendile vastu kui ebausaldusväärsele.

12.8.1. Väljatrükkidel võlgniku 30. novembri 2012 arvest nr 2148, 31. detsembri 2012 arvest

nr 2155, 1. jaanuari 2013 arvest nr 3006 ja 16. aprilli 2013 kreeditarvest nr 3020 on trükitud

pangakonto number, mis avati alles 13. juunil 2016. Hageja selgitas, et kõnealused väljatrükid

tehti hiljem. Ringkonnakohus tuvastab laekumiste kohta esitatud andmete põhjal, et arved

nr 2148 ja 2155 tasuti 2012. aasta detsembris ja 2013. aasta jaanuaris koos arvetega nr 2147

ja 2149 samades summades, mida kajastavad käesolevas asjas esitatud arvete väljatrükid. Arve

nr 3006 (nii nagu ka järgmise kuu üüriarve nr 3007) ning nende kohta koostatud kreeditarved

nr 3019 ja 3020 vastavad tervikuna üürikokkuleppele 1. novembri 2012 lepingudokumendis.

Neil kaalutlustel pole põhjust jätta arveid ebausaldusväärsetena kõrvale.

12.8.2. Ringkonnakohus möönab, et nii maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.8 refereeritud

ebakõlad 1. novembri 2012 üürilepingu (dtl 12 jj) ning 2. ja 5. novembri 2012 kokkulepete

vahel kui ka sama eseme kohta koduvate üürilepingute vormistamine koostoimes hageja

tõendite valikulise ja järkjärgulise esitamisega annavad alust kahelda, kas kõik dokumendid on

vormistatud ajal, mis on kajastatud nende kuupäevana. Samuti on küsitav 10. septembri 2012

üürilepingu (dtl 318) ja 5. novembri 2012 üüri alandamise kokkuleppe (dtl 225) majanduslik

sisu. Nimelt ei nõutud ega tasutud üüri 10. septembri 2012 lepingu järgi ja 5. novembri 2012

kokkuleppele eelneb dokumentide kuupäevade järgi 2. novembri 2012 kokkulepe, millega

lepiti ulatuslikum üürivabastus. Samas ei tugine hageja viidatud kahele küsitava sisuga

lepingule. Viited 1. mai 2012 üürilepingule ei ole ringkonnakohtu hinnangul alus pidada

tõendeid ebausaldusväärseks, sest 23. aprilli 2012 üürilepingu (dtl 310) p 2.2 järgi tuli haigla

hooned hagejale kui üürnikule üle anda hiljemalt 1. mail 2012 (vt pikemalt järgnevas p 13.2).

12.8.3. Hageja avaldused majandusaasta aruannetes (dtl 358, 385) ei võimalda hinnata hageja

ja võlgniku vahelisi kokkuleppeid kajastavate dokumentide usaldusväärsust. Ringkonnakohus

nõustub kostjaga, et hageja ja võlgnik olid seotud isikud, seda ei ole hageja kahtluse alla

seadnud. Hagejal ei olnud kohustust kajastada majandusaasta aruannetes kõiki tehingute

üksikasju ega põhjuseid.

14 (18)

12.8.4. Õige on kostja arusaam, et kaudselt ilmestab hageja tõendite ebausaldusväärsust

nõudekirjade (dtl 334) ähvardav toon koos kohtusse pöördumise ja pankrotimenetluse

alustamise hoiatustega. Koostoimes samade osapoolte tiheda seotusega muudab see hageja

tõendites kajastatud hageja ja võlgniku omavahelised avaldused eluliselt ebausutavateks.

Ühtlasi ei saa nimetatud põhjusel (sarnaselt eelmise p-ga 12.8.3) pidada usaldusväärseks hageja

ja võlgniku siseseid raamatupidamisdokumente, sh aruandeid ja pearaamatu väljavõtteid

(dtl 39, 165). Viimaste ebausaldusväärsust suurendab asjaolu, et võlgnik ei andnud

pankrotihaldurile üle elektroonset raamatupidamisprogrammi ega selle väljatrükke (dtl 178).

Samas ei laiene sel alusel ebausaldusväärsus arvetele, maksedokumentidele ega ka neile

kokkulepetele, millel on mõistlik majanduslik sisu. Ka seotud isikud võivad omavahel kokku

leppida, kelle kanda jääb koostööst tingitud teatav risk või kulu. Hageja ja võlgniku

23. aprilli 2012 ja 1. novembri 2012 üürilepingud, 2. novembri 2012 üüri alandamise

kokkulepe, 16. detsembri 2013 kokkulepe kahju hüvitamise kohta ja 7. jaanuari 2016 nõude

loovutamise leping ei ole osapoolte seotuse või teatavate ebatäpsuste tõttu ebausaldusväärsed

osas, milles need kajastavad võlaõiguslikke tehinguid, st kohustuste võtmist või nende

kandmisest vabastamist.

13. Hageja esitas nõude üürilepingu alusel, mistõttu saab võtta arvesse ainult selle õigussuhtega

piisavalt selgelt seotud kohustusi. Hageja ja võlgniku õigussuhete selgitamiseks tuleb VÕS § 29

sätetest juhindudes hinnata ja tõlgendada neid kajastavaid lepingudokumente.

13.1. Samade poolte vahel oli veel teisi õigussuhteid, millele viitavad nii poolte avaldused kui

ka dokumentaalsed tõendid, sh laenusuhted (nt 7. jaanuari 2016 kokkuleppe p-s 3.2.2 ja

12. aprilli 2017 kinnituse p-s 3 viidatud laenulepingud, samuti ülekannete selgitustes viidatu)

jm lepingulised suhted (nt 7. jaanuari 2016 kokkuleppe p-s 3.2.1 ja 12. aprilli 2017 kinnituse

p-s 2 viidatud lepingud ning pearaamatute väljavõtetes ja 15. aprilli 2014 ülekande selgituses

viidatu).

13.2. Maakohus lähtus vaidluse lahendamisel hagiavaluses ja hageja nõudeavalduses märgitud

asjaolust, et nõue tuleneb 1. novembri 2012 üürilepingust. Sama käsitlust toetab ka kostja, aga

ringkonnakohus sellega ei nõustu.

13.2.1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõudeavaldus pankrotihaldurile ja hagi esitati

1. novembri 2012 üürilepingu alusel. Kostja arvates tähendab menetluse kestel varasematele

lepingutele tuginemine nii algse nõudeavalduse piiridest väljumist kui ka hagi muutmist,

millega kostja ei nõustunud.

13.2.2. PankrS § 107 sätestab, et nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes

samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks

nõuete kaitsmise koosolekul. Sama alus viidatud normis tähendab asjaolusid, mida võlausaldaja

esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul (nt Riigikohtu 28. aprilli 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa uueks asjaoluks kõnealuses

tähenduses lugeda samade osapoolte varasema üürisuhte täpsemalt esiletoomist lähtuvalt kostja

vastuväidetest. Sarnaselt ei ole hageja hagi muutnud, kirjeldatud täpsustus mahub TsMS § 376

lg 4 p 1 piiridesse.

13.2.3. Vaidlust pole, et 23. aprilli ja 1. novembri 2012 lepingudokumentides kajastatud

õigussuhte peamine ese olid eelkõige haigla hooned koos nende juurde kuuluva maaga. Nende

tõendite alusel tuvastab ringkonnakohus, et võlgniku ja hageja üürisuhe algas 2012. aasta mais,

üüri tuli algul tasuda 22 000 eurot kuus ja alates sama aasta novembrist 12 163 eurot kuus.

Lisaks pidi hageja tasuma kõrvalkulud vastavalt võlgniku esitatud kuuarvetele.

13.3. Võlgniku arvetest (dtl 226, 230, 497) ja hageja ülekannetest (dtl 24, 111, 170, 228)

nähtub, et lisaks olid samadel osapooltel kokkulepped voodite rentimiseks ja kindlustamiseks

(ajavahemikul oktoober 2012 – september 2016) ning teatavatel tingimustel IT-riistvara

ostmiseks (2015. aasta algul). Nii UV arvamustes (dtl 199, 375) kui ka AV arvamuses (dtl 301)

15 (18)

ei peetud võimalikuks eristada otseselt üürilepingust ja kahest eelnimetatud tehingust

tulenevaid kohustusi ega nende täitmist. Hageja ja võlgniku igapäevastes suhetes kõnealusel

ajal oli ilmselt tavapärane vaadelda kõnealuseid tehinguid üürisuhtega tihedalt seotutena.

Võlgnik koostas voodite rendi ja kindlustuse eest arve tavaliselt üüriarvega samal ajal (sama

kuupäev, järjestikused numbrid). Hageja tasus arveid korduvalt nii, et viitas sama makse juures

üüri ja kõrvalkulude, aga ka voodite rendi ja kindlustuse eest esitatud arvete numbritele. Neil

kaalutlustel käsitleb ringkonnakohus üürisuhtega kaasnevate tehingutena hageja ja võlgniku

õigussuhteid seoses voodite rentimise ja kindlustamise ning IT-riistvara müügiga. Nimetatud

tehingute sisu pole vaja täpsemalt tuvastada, vaid piisav on kohustuste ja laekumiste summa

hindamine.

14. Hageja väidetav ettemaks sai kujuneda talle võlgniku poolt esitatud arvetel kajastatud

kohustuste ja nende katteks tehtud ülekannete (laekumiste) vahena.

14.1. Üüri suuruse leppisid hageja ja üürnik kokku esmalt 23. aprilli 2012 lepingus ja muutsid

seda nii 10. septembri kui 1. novembri 2012 lepingus. Hageja esile toodud arved ja vähemalt

osaliselt ka nende tasumiseks tehtud ülekanded kinnitavad osapoolte tahet, et 2012. aasta

maikuus alustati üüriga 22 000 eurot kuus (arved nr 2124, 2128, 2132 ja 2136), aga hiljemalt

2013. aasta jaanuarist võis võlgnik nõuda ja hagejal oli kohustus tasuda üüri 12 163 eurot kuus

(arved nr 3006 ja 3007 koos nende kohta koostatud kreeditarvetega nr 3019 ja 3020, samuti

edaspidi arved nr 3014, 3022 jne).

14.2. Hageja tugineb tema ja üürniku kokkuleppele, et 2012. aasta septembrist kuni

detsembrini ei olnud tal kohustust üüri maksta. Selle sisuga kokkuleppeid kajastavad 2. ja

5. novembri 2012

dokumendid.

Siinjuures

on

hageja

väite

tõendamiseks

piisav

2. novembri 2012 kokkulepe, sest selle p-ga 1 loobus võlgnik üüri nõudmisest 2012. aasta

septembrist kuni detsembrini. Ringkonnakohus kontrollis eespool p-s 12 kostja vastuväiteid

tühisuse ja formaalsete puuduste kohta, aga ei pidanud neid 2. novembri 2012 kokkuleppe osas

põhjendatuks. Muu hulgas märkis ringkonnakohus, et hageja ja võlgnik võisid teha hagejale

soodsaid kokkuleppeid. VÕS § 278 p 4 ja § 296 lg 2 alusel saab üürnik üüritud asja osalise

kasutamise takistuse korral alandada üüri puudusele vastaval määral. Viidatud sätted on

dispositiivsed (VÕS § 5) ja võlasuhte pooled võivad leppida kokku teisiti. Neil kaalutlustel

tuleb lähtuda 2. novembri 2012 kokkuleppes väljendatud võlgniku tahtest, et ta ei nõua hagejalt

üüri 2012. aasta septembrist kuni detsembrini.

14.3. Kõrvalkulude suurus ei ole otseselt vaidlusalune. Eelkõige ei toonud kostja esile muid

andmeid haigla hoonete kõrvalkulude, voodite rendi ja kindlustuse ning IT-riistvara kohta.

Seega tuleb vastavate kohustuste osas lähtuda võlgniku arvetel kajastatud summadest.

14.4. Ringkonnakohus tuvastab AV arvamuse lisade (dtl 283), UV arvamuse lisade (dtl 180)

ning eespool p-s 13.3 viidatud arvete, pangaväljavõtete ja maksekorralduste põhjal, et võlgnik

esitas hagejale alates 2012. aasta maist kuni 8. maini 2017 üürisuhte ja sellega kaasnevate

õigussuhetega seonduvaid arveid summas 1 352 621,18 eurot, hageja tegi võlgnikule samal ajal

ülekandeid 1 428 639,78 eurot ja sai omakorda võlgnikult 15 780 eurot (vt kokkuvõtvalt ka

30. oktoobri 2020 kohtukirjale lisatud tabelid, dtl 702):

Aasta

Arved

Laekumised

hagejalt

võlgnikult

vahe

2012

149 110,18

72 392,98

1 400,00

70 992,98

2013

278 875,16

210 088,89

4 380,00

205 708,89

2014

281 379,61

202 617,58

202 617,58

2015

298 882,83

726 320,29

10 000,00

716 320,29

2016

274 517,03

179 260,82

179 260,82

2017

69 856,37

37 959,22

37 959,22

Kokku

1 352 621,18

1 428 639,78

15 780,00

1 412 859,78

16 (18)

14.5. Eespool p-des 12.8.1, 14.1 ja 14.3 märgitud kaalutlustel saab lähtuda tabelis märgitud

arvete summast kui üürilepingu ja kaasnevate õigussuhete alusel võlgnetud hageja rahalisest

kohustusest. Seda tuleb tunnustatava nõude suurust kajastava saldo leidmiseks täpsustada.

14.5.1. Käesolevas asjas nõude tunnustamise vaidluse lahendamisel hinnatavat saldot mõjutab

täiendavalt, kas hageja kohustusena võetakse arvesse 30. aprilli ja 8. mai 2017 arvete nr 220389

ja 220390 summad (vastavalt 2017. aasta aprillikuu üür 12 163 eurot ja kõrvalkulud

4911,24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et neid ei tule arvesse võtta ja põhjendab seda

järgnevalt.

14.5.2. PankrS § 50 lg 3 esimese lause järgi saab lugeda üüriarve tasutuks ettemaksu arvel.

Sama sätte kolmas lause käsitleb „ülejäänud ettemaksu“, mistõttu aprillikuu üür ei ole alusetu

rikastumise sätete alusel tagasinõutav ja selle summa 12 163 eurot tuleb saldo arvestusest välja

jätta.

14.5.3. PankrS § 50 lg 3 ega teised sama seaduse sätted ei reguleeri üürilepingu alusel

võlgnetavate kõrvalkulude tasumise kohustust. VÕS § 292 lg 1 kohaselt on üüritud asjaga

seotud kulude (kõrvalkulude) tasumine iseseisev kohustus, milles tuleb ka eraldi kokku leppida.

Käesolevaga teatavast aspektist sarnast olukorda käsitlev VÕS § 337 näeb ette, et kui üürnik

on üüri või kõrvalkulud üürilepingu lõppemisele järgneva aja eest ette maksnud, peab

üürileandja ettemaksu koos sama seaduse §-s 94 sätestatud intressiga üürnikule tagastama.

Ringkonnakohus leiab, et TsÜS § 4 järgse analoogia korras saab pankrotistunud üürileandja

korral laiendada PankrS § 50 lg 3 eeskirju ka kõrvalkuludele. Seega tuleb aprillikuu

kõrvalkulude summa 4911,24 eurot samuti saldo arvestusest välja jätta. Järelikult ei oma asja

lahendamisel ühtlasi tähtsust hageja väide, et ta on nimetatud summa 2017. aasta mais tasunud.

14.5.4. Kahe eelmise alapunkti järgi tuleb ettemaksu arvutamisel aluseks võetavat arvete

summat vähendada 2017. aasta aprilli eest esitatud arvete summa 17 074,24 eurot võrra

(= 12 163 + 4911,24).

14.6. Samuti vajab täpsustamist laekumiste summa, sest kõiki p 14.1 tabelisse summeeritud

laekumisi ei saa seostada üürisuhte või kaasnevate õigussuhetega. Ringkonnakohus põhjendab

järgnevas, milliseid laekumisi ei saa arvesse võtta.

14.6.1. Esiteks on selgitusega „laen“, „laenu tagastus“ või „leping“ kokku tehtud ülekanded

summas 22 930 eurot (vt kokkuvõte dtl 720). Neist 2012. aasta ülekannete osas nähtub seotus

muude õigussuhetega kaudselt juba sellest, et üürilepingu alusel esimestena esitatud arvetele

nr 2124 ja 2127 on eraldi viidatud 11. ja 26. septembri 2012 jj kannetes. Sellest nähtub hageja

tahe viidata vähemalt üürisuhte algfaasis sellega seonduvate ülekannete selgituses arve

numbrile. Samadel põhjustel ei ole üürisuhtega seotud omakorda võlgniku 2012. ja 2013. aasta

„vastassuunalised“ maksed hagejale summas 5780 eurot (= 1400 + 4380). Neil kaalutlustel

tuleb ettemaksu summat vähendada 17 150 euro võrra (= 22 930 – 5780).

14.6.2. Teiseks on 15. aprilli 2014 ülekanne summas 17 650 eurot ja selgitusega „3071, 3072,

325122, 325123, 325150 osaliselt Sillen Konsultatsioonid OÜ“ seotud üürisuhtega üksnes

osaliselt. Kaks esimesena viidatud arvet summades 12 163 eurot ja 1013,68 eurot esitati

vastavalt detsembri 2013 üüri ning voodite rendi ja kindlustuse eest – nende summa on

13 176,68 eurot. Üürisuhte ega sellega kaasnevate õigussuhetega ei seondu osasumma

4473,32 eurot (= 17 650 – 13 176,68), selle võrra väheneb ettemaksu summa veelgi.

14.6.3. Kahe eelmise alapunkti järgi tuleb netolaekumiste summast üüri, kõrvalkulude ja

üürisuhtega kaasnevate kohustuste eest tasumise katteks arvutatava summa leidmiseks lahutada

21 623,32 eurot (= 17 150 + 4473,32).

15. Lisaks tugineb hageja kohustuste saldot mõjutada võivale kahele tasaarvestusele.

17 (18)

15.1. Hageja ja võlgniku 16. detsembri 2013 kokkuleppe järgi kohustus võlgnik tasuma

hagejale üürilepingu rikkumisega tekitatud kahju summas 130 662,96 eurot, mis tasaarvestati

hageja kohustusega. Ringkonnakohus põhjendas eespool p-s 12, et see kokkulepe ei ole tühine

ja seda kajastav dokument on kohane tõend. Seega tuleb tasaarvestuse tulemusena VÕS § 197

lg 2 esimene lause alusel lugeda, et hageja kohustused vähenesid 130 662,96 euro võrra.

15.2. Samade poolte vahelise 7. jaanuari 2016 kokkuleppe järgi tuli hagejal tasuda võlgnikule

580 000 eurot, millest 123 000 eurot loeti p 3.2.3 kohaselt tasutuks üürisuhtest kujunenud

ettemaksu arvel. Sarnaselt eelmises alapunktis märgituga mõjutab see hageja ja võlgniku

vahelist saldot, aga vastupidises suunas.

16. Punktid 14 ja 15 alapunktides esitatud põhjenduste ja arvutuste tulemusel saab hageja

ettemaksu võlgnikule pankroti väljakuulutamise aja seisuga arvutada järgmiselt:

Selgitus

Kohustused

Täitmine

Arved

1 352 621,18

sh aprill 2017

–17 074,24

Netolaekumine

1 412 859,78

sh muud maksed

–21 623,32

Kahjuhüvitis

130 662,96

Loovutamise tasu

123 000,00

KOKKU

1 458 546,94

1 521 899,42

Saldo

63 352,48

17. Kokkuvõtvalt tuleneb eelnevast, et tõendatud on hageja 63 352,48 euro suurune ettemaks

võlgnikule seoses üürisuhtest ja sellega kaasnevatest õigussuhetest tulenevate kohustustega.

Nimetatud summas saab hagi eespool p-s 9 kirjeldatud õiguslikul alusel rahuldada ja hageja

nõuet tunnustada.

18. Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda,

mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt.

18.1. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, täpsemalt moodustab põhjendatud nõudesumma

75% (≈ 63 352,48 : 84 976) algsest nõudest, mille tunnustamist hageja taotles. Üldjuhul tuleks

sel juhul eelistada TsMS § 163 lg 1 teist alternatiivi ja jaotada kulud vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele. Käesoleval juhul esinevad piisavalt erandlikud asjaolud rakendada sama sätte

kolmandat alternatiivi ja jätta kulud tervenisti poolte endi kanda.

18.2. Nõuete rahuldamise ulatuse kõrval võib kohus arvestada muid asjaolusid, sh seda, kuidas

lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud

tekkinud (Riigikohtu 28. septembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751, p 31). Toimikust

nähtub, et hageja tõi asjaolusid esile ebajärjekindlalt ja valikuliselt ning kostja oli tõendite

hankimisel ja esitamisel ilmselt halvemas positsioonis. Hageja keskne väide konstitutiivsete

võlatunnistuste kohta ei olnud edukas, samuti hindasid mõlema astme kohtud hageja tõendid

vähemalt osaliselt ebausaldusväärseteks. Tervikuna jätab hageja menetluslik käitumine mulje,

et ta proovis oma seotust võlgnikuga ära kasutades luua muljet suuremat nõudest, kui tal

objektiivsetel asjaoludel on. Neil kaalutlustel saab kohus otsustada menetluskulude jätmise iga

poole enda kanda.

18.3. TsMS § 169 lg 2 sätestab mh, et tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse

taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja avaldaja kanda, sõltumata hagi

rahuldamisest. Seega tuleks 4. jaanuari 2018 tagaseljaotsuse peale 16. jaanuaril 2018 esitatud

kajaga seonduvad kulud jätta kostja kanda. Nendegi puhul saab võtta arvesse eelmises p-s 18.2

märgitud kaalutlusi ja kohaldada TsMS § 162 lg 4, mille tulemusel jäävad kajaga seonduvad

menetluskulud samuti poolte endi kanda.

18 (18)

18.4. Nõudest osalise loobumisega seonduvad kulud peaks TsMS § 168 lg 4 alusel jääma

hageja kanda, aga arvestades loobumise väga väikest ulatust õigustab ka siin TsMS § 162 lg 4

kulude jätmist iga poole enda kanda.

18.5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

19. Hageja esitas 3. juunil 2019 maakohtule 2. novembri 2012 ja 16. detsembri 2013 kokku-

lepete originaalid (dtl 408), sest kostja esitas nende võltsituse vastuväite. TsMS § 277 lg 5

esimese lause kohaselt tuleb neid originaaldokumente hoida menetluse lõppemiseni toimikus.

Ringkonnakohus ei pidanud võltsituse kahtlust põhjendatuks, mistõttu tuleb originaalid TsMS

§ 273 lg 2 mõtte kohaselt tagastada ja toimikusse on piisav jätta ärakirjad. Hageja teatas, mis

aadressil ta soovib originaalide tagastamist.

20. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles mh

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Resolutsiooni tervikliku sõnastuse eesmärke silmas

pidades ei ole selles vaja korrata otsustusi hagist osalise loobumise vastuvõtmise ega

dokumentide tagastamise kohta.

(allkirjastatud digitaalselt)