2-18-10487/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-18-10487

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tallinn

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Helina Luksepp, Ande Tänav

Kohtuasi

Aktsiaseltsi SEB Liising hagi F-TKO OÜ vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. juuni 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

F-TKO OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

252 958,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

apellatsioonimenetluses

Hageja (vastustaja): Aktsiaselts SEB Liising (registrikood

10281767), lepinguline esindaja Janek Alvela

Kostja (apellant): F-TKO OÜ (registrikood 12246924),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Erki Fels ja Viljar

Kähari

Kohtuistungi toimumise aeg

01.12.2020

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2020 otsus ja teha uus otsus.

2. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi SEB LIISING hagi F-TKO OÜ vastu põhivõla 148 145

dollari ja viivise väljamõistmiseks.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS SEB Liising esitas 10.07.2018 Harju Maakohtule hagi F-TKO OÜ vastu võla 148 145

dollari ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse

kohaselt

sõlmisid

pooled

13.12.2016

krediidikindlustusega

faktooringulepingu nr 2774F, mille kohaselt kostja loovutas ja hageja omandas tasu eest

kommertslepingutest tulenevad rahalised nõuded maksjate vastu lepingus toodud tingimustel ja

korras. Faktooringulepingu lisa 1 järgi oli isikuks, kellele esitatud arveid on kostjal õigus

esitada hagejale tasumiseks, Sunny Grain Pty Ltd (maksja), kelle suhtes kehtestati limiidiks

250 000 dollarit.

3. Kostja edastas 04.09.2017 hagejale faktoorimiseks maksjale esitatud arve nr 2017127

summas 164 605,56 dollarit, millest hageja tasus 04.09.2017 kostjale 147 453,66 dollarit

(s.o 90% arvest, millest on maha arvestatud 0,35% käitlustasuna).

4. Hageja esitas maksjale 03.01.2018 nõude arve tasumiseks. Maksja keeldus igasugusest

vastutusest põhjendusega, et arve on esitatud Pacific Protein Pty Ltd tellimuse alusel, kuid nii

temal kui ka Pacific Proteinil puuduvad hagejaga mistahes lepingulised suhted.

5. Hageja edastas 22.01.2018 kostjale maksja seisukoha ja nõude 164 605,56 dollari tasumiseks

hiljemalt 02.02.2018 faktooringulepingu p 15.1 alusel, kuna kostja oli esitanud ebaõiget

informatsiooni maksja kohta ja loovutanud hagejale nõude maksja vastu, kes ei olnud

kommertslepingu osapool. Kostja hageja nõudega ei nõustunud, märkides, et ta ei ole

valeandmeid esitanud ja valeandmete esitaja on maksja. Hageja esitas kostjale 12.02.2018

teistkordselt nõude 164 605,56 dollari tasumiseks hiljemalt 19.02.2018, millest kostja keeldus.

6. Kuna 10% arve summast tuleks peale laekumist kostjale tagastada, palus hageja kostjalt välja

mõista 90% loovutatud arve summast ehk 148 145 dollarit. Viivise vastavalt faktoorlepingu

p-le 11.4 määraga 0,3% tasumata nõudest ehk 444 dollarit päevas palus hageja välja mõista

alates hagi esitamisest (s.o 09.07.2018) kuni nõude kohase täitmiseni.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Faktooringuleping sõlmiti poolte vahel krediidikindlustusega (lepingu p 2.1), mis hageja

kodulehel oleva informatsiooni kohaselt tähendab seda, et kostja kuludeks jäävad vaid

lepingujärgsed tasud (intress, käitlustasu jm) ja omavastutuse summa. Seega lähtus kostja

eeldusest, et tema vastutus on 0% (lepingu p 1.6) ega pidanud vajalikuks täiendava kindlustuse

sõlmimist.

9. Kostja edastas maksjale 12.12.2016 nõude loovutamise teate, mille kohaselt ta loovutas

nõuded hagejale ja teeb seda ka edaspidi. Maksja on teate kätte saanud ja nõustunud

loovutamisega.

10. Maksja keeldub alusetult hagejale kostja poolt loovutatud nõuet täitmast, sest kostja ja

maksja vaheline ärisuhe toimiski nii, et maksja ostis kostjalt kaupa edasimüümiseks

kolmandatele isikutele. Selline ärisuhe toimis kostja ja maksja vahel eelnevalt tõrgeteta, kus

maksja esitas kostjale tellimuse ja kauba saatmise instruktsioonid, mille kohaselt märkis kostja

kauba saatjaks Pacific Protein Pty Ltd ning saajaks kolmanda isiku. Eelnevad arved on maksja

kostjale nõuetekohaselt tasunud. Seega on maksja kohustatud tasuma arve nr 2017127 hagejale.

11. Nõude eeldused ei ole täidetud. Hageja esitas nõude lepingu p-de 8.2, 9.3, 12.1 ja 12.3

alusel. Nende kohaldamise eelduseks on see, et kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi ja

maksja keeldumine arve tasumisest peab olema ilmselt põhjendatud. See tähendab, et maksja

keeldumine ei saa olla alusetu ja ta peab esitama veenvad põhjendused ja tõendid, mis annaks

hagejale võimaluse veenduda, et kostja ja maksja vahel on on põhjendatud vaidlus lepingu

täitmise üle. Maksja keeldumise alus peab p 12.1 järgi tulenema tarnitud kauba õiguslikust,

tehnilisest, koguselisest või kvaliteedi puudustest. Sunny Grain keeldus maksmisest üksnes

lakoonilise väitega, et tema ja kostja vahel puudub lepinguline võlasuhe. Kostja selgitas

hagejale ja esitas tõendid selle kohta, et lepinguline võlasuhe on olemas. Muu hulgas esitas

kostja hagejale tõenditena Sunny Graini kinnituse nõuete loovutamise ning Sunny Grainiga

peetud suhtluse kohta kauba tellimise ja ümbersuunamise osas, samuti Sunny Graini kinnituse

selle kohta, et ta tasub võla.

12. Arvestades eelnevat ja seda, et kostja on hagejale maksja alusetut arve tasumisest

keeldumist 02.02.2018 vastuses põhistanud ja tõendanud ning hageja ei ole ise nõudnud

maksjalt täiendavaid tõendeid nõude tasumise keeldumise kohta, on hageja ise võtnud endale

riski, mida katab kostja puhul krediidikindlustus vastutusmääraga 0%. Isegi juhul, kui kohus

leiab, et kostja vastutab hageja ees, tuleb kahjuhüvitist vähendada nullini, sest kindlustaja tagab

kostja asemel hagejale maksja maksmise kohustust 250 000 dollari ulatuses.

13. Viivisemäär on tühine, sest tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega (lepingu

p 11.4). Viivisemäär 0,3% päevas on 14 korda suurem kui seadusjärgne viivisemäär.

Alternatiivselt palus kostja viivise vähendamist seadusjärgse määrani.

Maakohtu otsus ja põhjendused

14. Maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulude hüvitise 2700 eurot.

15. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et pooled sõlmisid 13.12.2016 krediidikindlustusega

faktooringulepingu nr 2774F. Faktooriks on hageja, loovutaja ehk faktooringu klient on kostja

ja maksja ehk faktooringuvõlgnik on Sunny Grayn PTY Ltd (Sunny Grain, maksja). Lepingu

p-s 3.1 on kokku lepitud, et kostja loovutab ja hageja omandab tasu eest kommertslepingutest

tulenevad rahalised nõuded maksjate vastu lepingus toodud tingimustel ja korras. Lepingu p 5.1

kohaselt esitab loovutaja alates lepingu jõustumisest kooskõlas lepingu tingimustega SEB

Liisingule loovutamiseks kommertslepingute järgseid nõudeid.

16. Kostja edastas 04.09.2017 hagejale faktooringulepingu alusel tasumiseks Sunny Grainile

esitatud arve suurusega 164 605,56 USD. Samal päeval tasus hageja kostjale 90% arve summast

ehk 147 453,66 USD (maha on arvestatud käitlustasu). 03.01.2018 edastas hageja Sunny

Grainile nõude arve tasumiseks. 17.01.2018 vastas Sunny Grain hagejale, et tal puuduvad

kostjaga mistahes lepingulised suhted ning lepingulised suhted on kostja ja Pacific Protein Pty

Ltd (Pacific Protein) vahel. Hageja esitas 22.01.2018 kostjale nõude 164 605,56 USD

tasumiseks hiljemalt 02.02.2018 faktooringulepingu 15.1 alusel. 12.02.2018 esitas hageja

kostjale uuesti nõude 164 605,56 USD tasumiseks hiljemalt 19.02.2018, tuginedes

garantiikokkuleppele ehk faktooringulepingu tüüptingimuste p-dele 8.1.1 ja 12.3. Kostja

vaidles hageja nõudele vastu.

17. Pooled on sõlminud faktooringulepingu, mida reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 256.

Vastavalt faktooringulepingu p-le 12.1 on maksja poolt esitatud pretensiooni lahendamise

kohustus kostjal, mistõttu ei ole asjakohased kostja vastuväited selle kohta, et hageja ei ole

kontrollinud maksja pretensiooni põhjendatust. Hageja ei ole kostja ja maksja vahelise

kommertslepingu pooleks ning tal puudub sellest tulenevalt õigus nõuda maksjalt põhjendusi

ja tõendeid arve tasumata jätmise kohta. Samuti ei ole maksja faktooringulepingu pooleks,

mistõttu ei tulene talle sellest mingeid kohustusi. Hagejal on küll õigus nõuda loovutajalt

(kostjalt) teavet pretensioonide lahendamise kohta, kuid tal puudub faktooringulepingust

tulenev kohustus asuda ise pretensioone lahendama. Seega pidi kostja faktooringulepingu

p 12.3 järgi maksjaga tekkinud vaidluse ise lahendama 14 päeva jooksul ja kokkuleppe

mittesaavutamise korral on hagejal nõudeõigus kostja vastu.

18. Ebaõige on kostja seisukoht, et lepingu p-s 12.3 kokkulepitud kostja vastutuse eeltingimus

on see, et maksja keeldumine arve maksmisest peab olema ilmselt põhjendatud. Vaidluse

lahendamisel ei oma see tähtsust, sest lepingu p 12.3 alusel on hagejal igal juhul õigus esitada

nõue kostja vastu, kui maksja ja loovutaja ei saavuta 14 päeva jooksul kokkulepet.

19. Ebaõige on ka kostja käsitlus, et poolte vaheline leping on sõlmitud krediidikindlustusega,

mille järgi on kostja vastutus 0%. Kostja on lepingu allkirjastamisega kinnitanud (lepingu

p 2.1), et nõustub kindlustustingimustega. Vastavalt kindlustuslepingu tingimuste p 01200.00

alapunktile b ei kata kindlustus kahju, mille on põhjustanud vaidlus, kus ostja mingil põhjusel

väidab, et tal on õigus osaliselt või täielikult maksmisega viivitada või oma lepingulisi

kohustusi mitte täita. Vaidlus puudub selles, et ostja on esitanud nõudele vastuväite ja

keeldunud maksmisest. Kostja on esitanud kohtule ka hageja 22.02.2018 kindlustusmaakleri

vahendusel tehtud pöördumise kindlustusandja poole küsimusega, kas antud juhtumile kehtib

kindlustuskaitse.

Kindlustusandja

23.02.2018

vastusest,

kus

on

viidatud

krediidikindlustuslepingu tingimuste p 01200.00 alapunktile b, nähtub, et krediidikindlustus ei

kata antud juhtumit, kuna arve on maksja poolt vaidlustatud. Seega on tõendatud, et antud juhul

ei kata kindlustus hagejale tasumata arvest tulenevat kahju ja hagejal on õigus nõuda kostjalt

tema lepingulise kohustuse täitmist.

20. Lepingu p-s 1.6 kokku lepitud loovutaja vastutuse määr, mille kohaselt loovutaja

garanteerib maksja maksmiskohustuse täitmist 0% ulatuses, ei ole tõlgendatav selliselt, et

loovutaja oleks täielikult vabastatud oma lepingulisest vastutusest. Antud lepingupunktis on

märgitud, et garantii täiendavad tingimused on sätestatud faktooringulepingu üldtingimustes.

21. Faktooringulepingu üldtingimuste p 8 sätestab loovutaja garantii. Lepingu p 8.2 kohaselt,

kui ilmneb, et loovutaja on kommertslepingute järgseid kohustusi rikkunud ja/või ilmnevad

muud loovutaja tegevusest või tegevusetusest tulenevad asjaolud, mille tõttu maksja keeldub

arve tasumisest, maksab hagejale selle arve summa maksja asemel loovutaja. Ebamõistlik oleks

selline tõlgendus, kus kokkulepitud garantii määr 0% rakendub olukorras, kui kostja ise oleks

jätnud täitmata oma kommertslepingust tulenevad kohustused maksja ees. Kostja ei ole

tõendanud, et vaidlus oleks lahendatud, maksjal ei ole enam pretensioone ja maksja tunnistab

enda maksekohustust.

22. Kahjuhüvitise vähendamiseks puudub alus, sest kostjal on täitmata oma faktooringulepingu

p-st 12.3 tulenev kohustus pretensioon lahendada ja seetõttu ei ole alust nõuda ka

kindlustusandjalt maksekohustuse täitmata jätmisest tuleneva kahju hüvitamist. Seejuures ei

oma tähendust, kas kostja ja maksja vahel on põhjendatud vaidlus või mitte. Kuna kostja ei ole

oma lepingulist kohustust täitnud, tuleb nõue VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel rahuldada

täies ulatuses.

23. Lepingus kokkulepitud tüüptingimus viivisemäära kohta ei ole tühine, sest kostja sõlmis

vaidlusaluse lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Lepingupooled on vabad sõlmima

lepinguid tingimustel, mis ei ole seadusega vastuolus. Käesoleval juhul vastuolu seadusega

puudub.

24. Asjaolu, et alates faktooringulepingu sõlmimisest 2016.a on kostja tasunud hagejale

intressi, käsitlustasu ja lepingu sõlmimise tasu ning selle aja jooksul ei ole ilmnenud mingeid

probleeme, ei oma viivise vähendamise otsustamisel tähendust. Kuivõrd kostja rikkus oma

lepingulist kohustust, on hageja õigustatud nõudma lepingus kokkulepitud määras viivist.

Hageja esitatud viivisenõue vastab poolte vahel sõlmitud lepingule. Seetõttu puudub seadusest

tulenev alus viivise vähendamiseks.

25. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et maksjal võib olla ka teisi võlgnevusi ega ka see, kas

maksja arve tasumisest keeldumine oli põhjendatud või mitte. Samuti ei oma tähtsust kostja ja

maksja vahelise lepingulise suhte täpne sisu ja toimimine ega see, kas maksja on alusetult

eitanud lepingulist suhet kostjaga. Seetõttu kohus vastavatele dokumentaalsetele tõenditele ja

tunnistajate ütlustele hinnangut ei anna.

Apellatsioonkaebus

26. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata,

alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks ning jätta menetluskulud

hageja kanda.

27. Maakohus ei tuvastanud, kas poolte vahel on sõlmitud ehtne faktooring või ebaehtne

faktooring VÕS § 256 tähenduses. Poolte vaheline leping on ehtne faktooring, sest hageja sai

nõude omanikuks (lepingu p 3, 5.2, 5.6), nõuet ei ole tagasi loovutatud, leping on sõlmitud

krediidikindlustusega, mis on omane vaid ehtsale faktooringule ja hageja garanteeris tasumist,

sest kostja vastutuse määr on 0% (lepingu p 1.6).

28. Kohus jättis kohaldamata imperatiivset reeglit sisaldava VÕS § 38, kui leidis, et lepingu

oluliste tingimuste p 1.6 ei ole tõlgendatav selliselt, et loovutaja on vabastatud lepingulisest

vastutusest. Kuna lepingu p 1.6 on individuaalkokkulepe ning lepingu p-d 8, 8.1, 8.2 ja 12.3 on

tüüptingimused, siis jättis kohus ebaõigesti VÕS § 38 alusel kohaldamata lepingu p 1.6, mille

kohaselt on kostja vastutuse määr 0%.

29. Samuti jättis kohus kohaldamata VÕS § 39 lg 1, mille teise lause kohaselt tõlgendatakse

kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seetõttu on vale kohtu järeldus, et

lepingu p 1.6 tõlgendus oleks ebamõistlik selliselt, et kostja garantii määr on 0%. Otsus on ka

põhjendamata, sest tulenevalt kohtu järeldustest kostja vastutuse kohta ei ole otsusest võimalik

aru saada, mis tähendust lepingu p 1.6 omab.

30. Maakohus jättis vääralt vastutuse määramisel ja lepingutingimuste tõlgendamisel

arvestamata krediidikindlustuse olemasoluga, mis on omane vaid ehtsale faktooringulepingule

ja mille korral kannab faktoor ehk hageja maksja kohustuse täitmata jätmise riski. Samuti jättis

kohus tähelepanuta, et hageja valis kindlustusandja ning kostja ei saanud mõjutada hageja ja

kindlustusandja vahel sõlmitud lepingu sisu ning kostjal ei võimaldatud kasutada enda

kindlustusandjat. Eeltoodut tõendavad tunnistaja ütlused, millega kohus jättis põhjendamatult

arvestamata. Lisaks jättis kohus põhjendamata, kuidas tüüptingimustes kajastatud kinnitus

kindlustuslepingu sisuga nõustumise osas tagab kostja teadmist, milline on hageja ja

kindlustusandja vahel sõlmitud lepingu sisu. Samuti ei selgu otsusest, mille põhjal jõudis kohus

sellisele järeldusele, kui tunnistaja andis vastupidiseid ütlusi.

31. Maakohus kohaldas ebaõigesti tüüptingimuste p-te 12.1-12.3, kui järeldas, et hageja

kohustus ei olnud kontrollida, kas maksja keeldub arve tasumisest põhjendatult. Kostja on

põhjendanud ja tõendanud, et maksja on keeldunud tasumisest alusetult. Seega oli hageja

kohustus kontrollida keeldumise põhjendatust selleks, et tal oleks nõudeõigus kostja vastu

p-de 8.2 ja 12.3 alusel.

32. Väär on maakohtu järeldus, et kuna hageja ei olnud kommertslepingu pooleks, ei saanud ta

ka nõuda maksjalt põhjendusi arve tasumata jätmise kohta. Kostja poolt hagejale nõude

loovutamisega läksid hagejale VÕS § 167 alusel üle kõik kostja õigused. Nõue on hagejale

loovutatud ja seda ei ole kostjale tagasi loovutatud.

33. Kostja esitas väited ja tõendid maksja pretensiooni alusetuse kohta. Kohus jättis need

põhjendamatult arvestamata. Kohus ei arvestanud ega hinnanud, kas maksja esitas

tüüptingimustele vastava pretensiooni ehk kas üldse sai esineda vaidlus tüüptingimuste p 12

mõttes. Kostja on tõendanud, et maksja kinnitas võlgnevust ja lubas selle tasuda. Samuti on

kostja tõendanud, et tegelikku vaidlust kommertslepingu alusel ei ole. Kostja on välja toonud

väited ja esitanud nende kohta tõendid, et kostjal ja maksjal oli lepinguline suhe, kostja saatis

maksja antud juhiste järgi kauba maksjale või tema määratud isikule, mille võttis välja maksja

või tema poolt määratud isik ja seega on maksja kauba kätte saanud. Kostja esitas tõendid, et

kaup vastas lepingu tingimustele, maksja kinnitas maksekohustuse olemasolu ja lubas selle

tasuda. Samuti on kostja tõendanud, et maksja on maksejõuetu ja keeldub alusetult maksmast.

Ka tunnistaja ütlustega on tõendatud, et maksja ei esitanud kostjale pretensioone ja lubas

võlgnevuse tasuda. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja jättis ebaõigesti kõik

sellekohased tõendid (sh tunnistaja ütlused) hindamata. Seetõttu on ebaõige ka kohtu seisukoht,

et kostja ei ole tõendanud, et vaidlus maksjaga oleks lahendatud, et maksjal ei ole enam

pretensioone ja ta tunnistab oma maksekohustust.

34. Maakohus leidis ebaõigesti, et tüüptingimusena viivisemääras kokkulepitu ei ole tühine.

Kohus jättis selles osas vääralt kohaldamata VÕS § 44, mille kohaselt eeldatakse ka majandus-

või kutsetegevuses sõlmitud lepingute tüüptingimuste puhul, ei tingimus on ebamõistlikult

kahjustav ja seega tühine.

35. Maakohus jättis lahendamata kostja 12.12.2019 esitatud vastuväite kohtu tegevusele, mille

juurde jääb kostja ka apellatsioonimenetluses. Maakohus rikkus oluliselt hagimenetluses

võistlevuse printsiipi ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kui uuendas asja menetluse ja tegi

hagejale ettepaneku esitada täiendava tõendina krediidikindlustuse leping ning kuulata ära

hageja seisukoht faktooringulepingu vastutuse osas. Kohus jättis lahendamata ka kostja

13.01.2020 tõendite tagastamise taotluse ja kostja sai alles kohtuotsusest teada, et kohus

arvestas hageja hilinenult esitatud tõenditega.

Vastus apellatsioonkaebusele

36. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

37. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi

olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata, millega jätab hagi rahuldamata ja jaotab menetluskulud teisiti.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

38. Maakohtus ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 13.12.2016

krediidikindlustusega faktooringulepingu nr 2774F; faktooriks on hageja, loovutaja ehk

faktooringu klient on kostja ja maksja ehk faktooringuvõlgnik on Sunny Grain; lepingu p-s

3.1 alusel kostja loovutas ja hageja omandas tasu eest kommertslepingutest tulenevad rahalised

nõuded Sunny Graini vastu; kostja edastas 04.09.2017 hagejale faktooringulepingu alusel

tasumiseks Sunny Grainile esitatud arve suurusega 164 605,56 USD; hageja tasus kostjale 90%

arve summast ehk 147 453,66 USD (maha on arvestatud käitlustasu); 03.01.2018 edastas hageja

Sunny Grainile nõude arve tasumiseks; Sunny Grain keeldus arve tasumisest põhjendusega, et

tal puuduvad kostjaga lepingulised suhted; hageja esitas 22.01.2018 kostjale nõude 164 605,56

USD tasumiseks hiljemalt 02.02.2018 faktooringulepingu 15.1 alusel, tuginedes asjaolule, et

kostja esitas võlgniku kohta ebaõiget informatsiooni ja loovutas hagejale nõude võlgniku vastu,

kes ei olnud kommertslepingu osapool; 12.02.2018 esitas hageja kostjale uuesti nõude

164 605,56 USD tasumiseks, tuginedes lepingu tüüptingimuste p-dele 8.1.1 ja 12.3; kostja

vaidles hageja mõlemale nõudele vastu põhjendusega, et ta ei ole maksja kohta valeandmeid

esitanud, valeandmeid esitas hagejale Sunny Grain, kostjal ja Sunny Grainil olid lepingulised

suhted ning kostja esitas hagejale sellekohased tõendid. Muu hulgas esitas kostja hagejale

tõenditena Sunny Graini kinnituse nõuete loovutamise ning Sunny Grainiga peetud suhtluse

kohta kauba tellimisel ja ümbersuunamisel, samuti Sunny Graini kinnituse selle kohta, et ta

tasub võla.

39. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kostjal on hageja ees

faktooringulepingu tüüptingimuste p-dest 8.2, 12.1 ja 12.3 tulenev maksekohustus 148 145

USD suuruses summas. Keskseks küsimuseks vaidluse lahendamisel on see, milline tähendus

on faktooringulepingu p-l 1.6, milles pooled leppisid kokku selles, et loovutaja garanteerib

maksja maksmiskohustuse täitmist 0% ulatuses.

40. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 256 ning tõlgendas lepingu

p 1.6 ja tüüptingimusi valesti. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus kirjeldas otsuses

ehtsa ja ebaehtsa faktooringu tunnuseid VÕS § 256 tähenduses, kuid ei võtnud seisukohta

küsimuses, millise faktooringuga on antud juhul tegemist.

41. Ehtsa faktooringu puhul (VÕS § 256 p 1 tähenduses) saab faktoor nõude omanikuks,

kannab nõude täitmata jätmise riisikot ning kohustub nõude eest faktooringu kliendile tasuma.

Antud juhul omandas hageja lepingu alusel kostja nõuded maksja vastu (lepingu p-d 3, 5.2,

5.6). Lepingu p-s 1.6 on kokku lepitud, et kostja garanteerib maksja maksmiskohustuse täitmist

0% ulatuses, millest järeldub, et hageja kannab nõude täitmata jätmise riisikot. Nõue läks

lepingu alusel hagejale üle ja vaidlust ei ole selle üle, et seda ei ole kostjale tagasi loovutatud.

Faktooringuleping sõlmiti krediidikindlustusega, mis on omane üksnes ehtsale faktooringule.

Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et tegemist on ehtsa faktooringuga VÕS § 256 p 1

mõttes.

42. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingu p 1.6 kui erikokkulepe ei ole

tõlgendatav selliselt, et loovutaja (kostja) on vabastatud lepingulisest vastutusest. Nimetatud

lepingupunktis on kokku lepitud selles, et kostja garanteerib maksja(te) maksmiskohustuse

täitmist 0% ulatuses, st ta ei kanna nõude täitmata jätmise riisikot. Seda välistavates tingimustes

ei ole pooled kokku leppinud. Kuigi samas lepingupunktis on kokku lepitud ka selles, et garantii

täiendavad tingimused on sätestatud lepingu üldtingimustes, ei tähenda see ringkonnakohtu

hinnangul seda, et olukorras, kus maksja keeldub arve tasumisest, vastutab kostja hageja ees

tüüptingimuste p-de 8, 8.2 ja 12.3 alusel, nagu leidis maakohus. Maakohus jättis tähelepanuta

lepingu tüüptingimuste p 8.1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt juhul, kui lepingus ei ole

kokku lepitud teisiti, garanteerib loovutaja maksjate maksmiskohustuste täitmist täies ulatuses

(100%). Antud juhul oli lepingu p-s 1.6 kokku lepitud teisiti. Maakohus jättis ebaõigesti

kohaldamata VÕS § 38, mille kohaselt olukorras, kus tüüptingimus on vastuolus lepingupoolte

poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus, st antud juhul

kostja vastutus 0% ulatuses, kui maksja oma kohustust ei täida.

43. Tüüptingimuste p-s 8.2 on märgitud garantii tingimus, mille kohaselt juhul, kui ilmneb, et

loovutaja on kommertslepingujärgseid kohustusi maksja ees rikkunud ja /või ilmnevad muud

loovutaja tegevusest või tegevusetusest tulenevad asjaolud, mille tõttu maksja keeldub arve

tasumisest, maksab hagejale selle summa maksja asemel loovutaja. Tüüptingimuste p 9.3 järgi

juhul, kui maksja ei tasu hagejale arvet seoses pretensioonidega kommertslepingu alusel temale

üle antud või üleandmisele kuuluva eseme või teenuse suhtes, kohaldavad pooled lepingu osas

„Pretensioonid“ sätestatut (tüüptingimuste p 12). Tüüptingimuste p 12.1 sätestab, et kui mõni

maksja esitab loovutajale pretensioone, millega viidatakse õiguslikele, tehnilistele,

koguselistele, kvaliteedilistele või muudele analoogsetele puudustele kommertslepingu alusel

temale üle antud eseme või teenuse suhtes, on loovutaja kohustatud sellest viivitamata SEB

Liisingule teatama. Kui nimetatud pretensioon esitatakse SEB Liisingule, annab SEB Liising

selle viivitamatult loovutajale lahendamiseks. Loovutaja on kohustatud pidevalt SEB Liisingut

informeerima SEB Liisingut pretensiooni lahendamise käigust ning maksja ja loovutaja

vaheliste läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokkulepetest. Tüüptingimuste p 12.2 järgi, kui

pretensiooni läbivaatamisel ilmneb, et see on põhjendatud, on loovutaja kohustatud

viivitamatult teostama omal kulul kõik vajalikud toimingud mainitud puuduste kõrvaldamiseks

kas ümbervahetamise, remontimise või muul analoogsel teel ja hüvitama teistele isikutele

tekitatud kahju. Tüüptingimuste p 12.3 sätestatu kohaselt juhul, kui maksja ja loovutaja vahel

ei ole kokkulepet saavutatud ning eseme või teenuse üle kestnud vaidlus või muu

kommertslepinguga seoses olev lahkarvamus ei ole maksja ja loovutaja vahel lahendatud 14

päeva jooksul, on SEB Liisingul õigus nõuda vaidluses osaleva maksja kõikide tasumata arvete

täielikku tasumist loovutaja poolt. Käesolevas punktis toodud loovutaja kohustuste täitmisel

kohaldatakse ka peatükkides 8. ja/või 9. toodut. Seega kohalduks tüüptingimuste p 12.3 järgi

ka 8.1, mille järgi peaks loovutaja garanteerima maksja maksekohustuse täitmist 100%

ulatuses, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Nagu juba eelnevalt märgitud, on lepingu

p-s 1.6 kokku lepitud teisiti, st selles, et kostja vastutus maksja maksmiskohustuse täitmata

jätmise korral on 0%. Kuna antud juhul on tegemist ehtsa faktooringuga, kannab maksja

kohustuse täitmata jätmise riski faktoor ehk hageja.

44. Põhjendatud on ka kostja väited selle kohta, et Sunny Grain ei esitanud hagejale

pretensiooni tüüptingimuste p 12.1 tähenduses, st ei tuginenud õiguslikele, tehnilistele,

koguselistele, kvaliteedilistele või muudele analoogsetele puudustele temale üle antud kaubas.

Tüüptingimuste p-de 8.2, 9.3, 12.1 ja 12.3 kohaldamise eelduseks oleks asjaolud, et kostja

rikkus oma lepingulisi kohustusi ja maksja keeldumine arve tasumisest on ilmselt põhjendatud.

See tähendab, et maksja peab esitama keeldumise kohta veenvad põhjendused ja hageja

veenduma, et kostja ja maksja vahel on on põhjendatud vaidlus lepingu täitmise üle. Sunny

Grain esitas arve tasumisest keeldumise kohta üldõnalise vastuväite, et tema ja kostja vahel

puudub lepinguline võlasuhe. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna Sunny Graini vastuväide

hagejale õigust nõuda kostjalt tüüptingimuse p 12.3 alusel raha tagastamist.

45. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja ja maakohtu seisukohaga, et Sunny Graini vastuväide

tähendab seda, et maksja ja kostja vahel on vaidlus, mille peab kostja maksjaga kohtus selgeks

vaidlema. Kuna eelnevalt leidis ringkonnakohus, et maksja ei ole esitanud pretensiooni

tüüptingimuste p 12.1 tähenduses, ei pea kostja seda p 12.3 järgi maksjaga ka lahendama. Sunny

Graini vastuväite alusel ei saa kostja samuti kohtusse pöörduda, sest tema poolt hagejale nõude

loovutamisega astus hageja VÕS § 164 lg 2 järgi kostja asemele ja sellega läksid kõik kostjal

olnud õigused hagejale üle, sh õigus nõuet maksma panna ning pidada sellega seonduvaid

õigusvaidlusi. Hageja on käesoleva ajani nõude omanik ja ta ei ole seda kostjale tagasi

loovutanud.

46. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kostja esitas hagejale põhjendused ja tõendid selle

kohta, et lepinguline võlasuhe on kostja ja maksja vahel olemas, muu hulgas tõendid kauba

tellimise ja ümbersuunamise kohta, samuti Sunny Graini kinnituse selle kohta, et ta on võlast

teadlik ja maksab selle ära. Hageja leiab, et need ei oma mingit tähtsust. Erinevalt hagejast leiab

ringkonnakohus, et hageja oleks saanud nende alusel ise hinnata Sunny Graini vastuväite

põhjendatust/põhjendamatust.

47. Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata.

48. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus täiendavalt, et maakohus jättis

TsMS § 333 lg-t 1 rikkudes lahendamata kostja 12.12.2019 vastuväite kohtu tegevuse kohta.

Samuti jättis kohus lahendamata kostja 13.01.2020 taotluse hageja esitatud tõendite

tagastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus asja arutamise uuendamisega

ning hagejale ettepaneku tegemisega esitada kohtule krediidikindlustuse leping ja selle

üldtingimused ning küsides pooltelt selle sisu kohta seisukohti hagimenetluse võistlevuse ja

võrdse kohtlemise põhimõtet. Osa lepingust oli kohtule juba varem esitatud koos ühe

lepingupunkti tõlkega. Asjaolu, et kohus pidas vajalikuks kujundada oma seisukoht lepingu kui

terviku põhjal, arvestades seejuures poolte seisukohti, ringkonnakohtu hinnangul kostja õigusi

ei rikkunud. Samuti puudus kohtul alus lepingu hagejale tagastamiseks kostja taotluse alusel.

49. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel maakohtus ja

apellatsioonimenetluses kantud kulud hageja kanda.

50. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud

korras pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin, Helina Luksepp, Ande Tänav