2-17-18857/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-18857

Kohtuasi

YY hagi YY vastu kahjuhüvitise 990 euro ja viivise

väljamõistmiseks

CC hagi YY vastu kahjuhüvitise 990 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY ja CC apellatsioonkaebus

YY vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

YY apellatsioonkaebuse hind 1373,39 eurot

CC apellatsioonkaebuse hind 1373,39 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid) YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), hagejate ühine

lepinguline esindaja advokaat Anu Toomemägi

Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Carmen Tars

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 15. juuli 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-

17-18857, kuid muuta otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud võrdsetes osades YY ja

CC kanda.

5. Jätta vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda.

6. Määrata kindlaks YY-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

YY-lt YY kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 615 eurot ja mõista

CC-lt YY kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 615 eurot.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2 (10)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. YY (hageja I) ja CC (hageja II) esitasid 17. detsembril 2017 Harju Maakohtule YY (kostja)

vastu hagi, milles palusid tuvastada, et hagejad olid Aiandusühingu Ilmarine II (kustutatud,

ühing) liikmed seisuga 18. detsember 2014 ning mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja

kahjuhüvitis 990 eurot, viivis 304,19 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis

seadusjärgses määras alates 5. oktoobrist 2018.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt asutati ühing 1. oktoobril 2002 ja kustutati registrist

7. detsembril 2012. 3. juuli 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-41705 rahuldas kohus kostja

avalduse ning määras läbi viia ühingu täiendav likvideerimismenetlus, määrates likvideerijaks

kostja. 4. detsembril 2014 kanti äriregistrisse Mittetulundusühing Väikemetsa Vesi (MTÜ),

mille asutajateks olid kostja ja tema elukaaslane MM. 18. detsembri 2014. a otsusega andis

kostja ühingu likvideerijana enda ainuotsuse alusel MTÜ-le üle kinnistu Saku vallas Kasemetsa

külas (registriosa nr 12607702) turuväärtusega 29 700 eurot. Kuivõrd kostja tegutses ühingu

liikmeteta ning moel, mis ei võimaldanud neil teada saada likvideerimismenetluse

läbiviimisest, tekkis kostjal likvideerijana võimalus oma õigusi kuritarvitada ja ühingu vara,

mille osas oli hagejatel liikmelisusest tulenevalt nõudeõigus, õigusvastaselt hüvitiseta laiali

jagada.

Hagejad esitasid 14. novembril 2019 toimunud kohtuistungil tuvastusnõudest, s.o tuvastada

ühingu liikmete arv seisuga 18. detsember 2014, loobumise avalduse.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt

paiknesid ühingule kuulunud kinnistul tehnorajatised, mis tuli piirkonnas elavate isikute ühistes

huvides võrguettevõtjale ja Saku vallale hooldamiseks üle anda. Ühingu eelnev juhtatus jättis

oma kohustused täitmata. Kostja avaldas likvideerijana ühingu likvideerimisteate 15. jaanuaril

2015 väljaandes Ametlikud Teadaanded ja ühing kustutati likvideerimismenetluse tulemusena

registrist 15. mail 2015. MTÜ loomine ja talle kinnistu üleandmine oli vajalik puurkaevu

seadustamise ja teede vallale üleandmise tõttu. MTÜ kandis kõik sellega seonduvad kulud ja

tasus ühingu elektrienergia võla. Ühingule kuulunud 17 517 m2 suurusest kinnistust anti ühingu

piirkonnas elavate isikute nõusolekul 6855 m2 üle Saku vallale, 3632 m2 jäi MTÜ omandisse

tuletõrjevee mahuti, puurkaevu, elamute vahelise puhverala ja ühiskondliku kasutamise tarbeks

ning 7033 m2 müüakse elamumaa kruntidena maha, millest saadava tulu eest kaetakse kõik

ühingu piirkonnas elavate isikute ühistes huvides tehtud ja detailplaneeringuga ette nähtud

kulutused.

Kohtuväliselt ei ole hagejad nõudega kostja poole pöördunud ega avaldanud soovi olukorrale

lahendust leida. Hagejatele pole varalist kahju tekkinud, kuna kostja pole nende omandiõigust

rikkunud ega muul viisil kahju tekitanud. Hagejad pidid olema teadlikud ühingu kustutamisest

registrist 7. detsembril 2012, kuid neil puudus huvi ühingu ja selle vara vastu. Kui põhinõue

kuulub rahuldamisele, siis tuleb viivist arvestada alates 5. oktoobrist 2018.

3 (10)

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus võttis 15. juuli 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) vastu hagejate

loobumise tuvastusnõudest ja lõpetas selles osas menetluse ning jättis hagi kahjuhüvitise ja

viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hagejate kanda ja mõistis kummaltki hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulude hüvitise 1373,39 eurot.

Vaidlust ei ole, et Aiandusühingu Ilmarine II osas on läbi viidud likvideerimismenetlus

(tsiviilasi nr 2-13-41705) ning kostja oli ühingu likvideerija 13. novembrist 2014 kuni 5. maini

2015. Samuti ei vaielda selle üle, et kostja on Mittetulundusühingu Väikemetsa Vesi juhatuse

liige. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on tekitanud ühingu likvideerijana kummalegi

hagejale kahju 990 eurot.

Hagejad tuginevad kostja vastu nõude esitamisel mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-

le 50). Hagejad heidavad kostjale ette, et kostja andis enda ainuotsuse alusel MTÜ-le tasuta üle

ühingule kuuluva Saku vallas Kasemetsa külas asuva kinnistu. 18. detsembri 2014 seisuga oli

kinnistu turuväärtus 29 700 eurot, mis tulnuks jagada kõigi ühingu liikmete vahel. Kostja leiab,

et ühingul puudus likvideerimise etapil vara. Samuti ei olnud kostjale teada, kes on ühingu

liikmed, kuivõrd puudus asjakohane dokumentatsioon ja liikmete huvi. Likvideerimisteatele

keegi ei reageerinud. Kostja võõrandas kinnistud uuele toimivale mittetulundusühingule, et

täita ühingu pooleli jäänud tegevused ja kohustused.

Maakohus tuvastas, et hagejad ei reageerinud 15. jaanuaril 2015 väljaandes Ametlikud

Teadaanded ühingu likvideerimise läbi viimise kohta avaldatud teatele. Kostja 4. veebruari

2015.a e-kirja kohaselt on ühingu maatükid üle antud MTÜ-le ning toimub puurkaevu

seadustamine ja rekonstrueerimisprojekti ettevalmistus. Samuti võeti Saku Vallavalitsuse

istungil vastu otsus teede välja lõikamise ja sihtotstarbe muutmise osas ning hiljem on algatatud

kinnistu osas detailplaneering. 12. märtsil 2015 andis hageja II nõusoleku MTÜ poolt

detailplaneeringu algatamiseks.

Maakohus viitas VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7 ja § 1045 lg-le 3 ning leidis, et

hagejad ei ole tõendanud, et kostja on likvideerimismenetluse käigus tekitanud oma süülise

käitumisega hagejatele kahju. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja eesmärgiks ühingu

likvideerimisel oli viia lõpuni eelnevalt juhatuse poolt pooleli jäänud tegevused. Seda on kostja

kohtule esitatud tõendite kohaselt ka teinud. Hagejad ise ei ole osalenud ühingu likvideerimises

ega esitanud varasemalt likvideerijale nõudeid.

Hagejad avaldasid 28. mai 2020. a kohtuistungil, et viimane ühingu üldkoosolek toimus

2011. aastal. Ühingu põhikirja p 4.3 kohaselt kutsub erakorralise üldkoosoleku kokku juhatus

põhikirjas ettenähtud küsimuste arutamiseks siis, kui ühingu huvid seda nõuavad ja siis, kui

seda nõuab kirjalikult, põhjust ära näidates vähemalt 1/10 ühingu liikmetest. Üldkoosoleku

kokkukutsumisest teatab juhatus kõigile ühingu liikmetele isiklikult või kirjalikult 10 päeva

enne koosoleku toimumist. Teade peab sisaldama päevakorda, koosoleku toimumise kohta ja

aega.

Maakohus, kohaldades VÕS § 139 lg-t 1, leidis, et hagejad ei ole toonud esile asjaolusid ega

tõendeid, mis kinnitaksid, et hagejad on ühingu tegevuses enne likvideerimismenetlust või

likvideerimismenetluses aktiivselt osalenud. Seega on hagejate etteheited kostjale, et kostja on

ühingule või hagejatele tekitanud kahju, alusetud ja põhistamata. Ka ei ole esile toodud

asjaoludest nähtuvalt hagejad esitanud ise oma nõuet või teinud ettepanekuid ühingu

likvideerimismenetluses.

Maakohus vähendas kostja esindaja ajakulu ja leidis, et kostja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud koos käibemaksuga on kokku 5240 eurot (=43 tundi 40 mintuti x 100 eurot +

20 %). Maakohus arvestas, et menetluses esitatud tõendid ei saanud olla kostjale ühingu

likvideerimismenetluse tõttu tundmatud ning kostja sisulised vastuväited hagile olid kolmel

4 (10)

lehel. Kohtupraktika kohaselt kuulub kostja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele hagihinna

suuruses.

Apellatsioonkaebus

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 2

ja 3 osas tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi tühistatud osas

maakohtule uueks otsustamiseks.

Maakohus rikkus menetlus- ja materiaalõigust, sh jättis olulised tõendid hindamata või hindas

neid valesti. Maakohus sidus ekslikult kahju tekkimise või selle hüvitamisnõude MTÜS § 50

lg-te 1 ja 3 ning VÕS § 1043, § 1047 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel hagejate tegevusetusega

likvideerimismenetluses. Sisuliselt on kohus oma põhjendustes seadnud hagejad samale

tasemele mistahes kolmandatest isikutest võlausaldajatega, kellele oli likvideerimismenetluse

teade väljaandes Ametlikud Teadaanded siduv selleks, et oma nõudeõigust maksma panna.

Kostja põhilised vastuväited hagile on tõendamata. Seejuures on kostja väide, et talle ei olnud

teada, kes on ühingu liikmed, sest puudus asjakohane dokumentatsioon ja liikmete huvi,

vastuolus esitatud tõenditega. Kostja esitas kohtule avalduse likvideerimismenetluse

algatamiseks, kus kostja selgitab, et ühingul peaks olema ca 30 liiget. Maakohus jättis ka

tähelepanuta, et kostja ei edastanud teadaolevatele liikmetele likvideerimisteadet.

Maakohus leidis ekslikult, et ühingu liikmed olid kohustatud oma nõudeõigusest teatama

likvideerijale väljaandes Ametlikud Teadaanded märgitud tähtajaks. Hagejate arvates välistab

sellise liikmete ja võlausaldajate võrdsustamise otsesõnu MTÜS § 50 lg-te 1 ja 3 sõnastus, kuna

selles on välja toodud selge vara jaotamise skeem.

Maakohus ei põhjendanud, millist tõenduslikku tähendust omab kostja 4. veebruari 2015. a

e-kirjas avaldatu. Kohtumenetluses esitas kostja Saku Vallavalitsuse otsusele tuginedes

paljasõnalise väite, et teede välja lõikamiseks oli vajalik ilmtingimata ühingu vara tasuta

võõrandamine MTÜ-le.

Maakohus märkis otsuse p-s 14, et hageja II andis nõusoleku MTÜ poolt detailplaneeringu

algatamiseks. Samas ei nähtu otsusest, millise tähenduse kohus sellele faktile annab. Asjaolu,

et hageja II andis allkirja selle kohta, et talle on teada antud tee- või veevärgi ehitusest, ei saa

võrduda teadmisega sellest, et seda tehakse ühingu vara arvel. Nõustumust planeeringuga ei saa

lugeda ka tagantjärgi antud heakskiiduks tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 111 lg 1

mõttes vara tasuta võõrandamiseks. Lisaks puudub samasugune kinnitus hageja I teabe saamise

faktist detailplaneeringu algatamise kohta.

Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hagejad on oma nõude alusena tuginenud MTÜS §-le 50

ja VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7. Samas leidis maakohus otsuse p-s 18 valesti, et

hagejad ei ole tõendanud kostja poolt ühingu likvideerimismenetluse käigus hagejatele süüliselt

kahju tekitamist. Hagejad tõendasid, et ühingu liikmete nõusolekuta võõrandas kostja endaga

seotud MTÜ-le tasuta ühingu vara. Kostja ei ole tõendanud vastutusest vabanemiseks, et ta

käitus seaduspäraselt või et likvideeritava ühingu vara tasuta üleandmine oli vältimatult vajalik.

Oluline on, et pärast kinnistu võõrandamist seati sinna kolmandate isikute õiguste tagamiseks

hüpoteegid ja hiljem võõrandati osa kinnistust 26 000 euro eest. Maakohus jättis hindamata

hagejate väited ja tõendid selle kohta, et ühingu vara võõrandamise teabe saabumise ajaks oli

kinnistule seatud selle väärtust ületav hüpoteek. Seetõttu poleks ka uus likvideerimismenetlus

ja selle raames nõuete esitamine olnud võimalik. Tõendeid sellest, et kostja oleks teinud

likvideerimismenetluses kinnistu väärtuses kulutusi, esitatud ei ole. MTÜ tehtud kulud

puurkaevu uuringule ei ole märkimisväärsed. Kostja 18. mail 2020 esitatud tõendist, mida

kohus ei hinnanud, nähtub, et kulude tegemise kohustus jäi Aktsiaseltsile Saku Maja.

Maakohtu otsuse p-st 18 ei nähtu, milliseid tõendeid peab kohus silmas, kui jaatab mingeid

eelnevalt ühingu juhatuse poolelijäänud tegevusi, mis oli vaja kostja poolt algatatud

5 (10)

likvideerimismenetluses tema valitud viisil lõpule viia. Samuti ei nähtu, milliseid eelnevalt

ühingu juhatuse poolelijäänud tegevusi on kostja läbi viinud.

Maakohus nõustus põhjendamatult kostja etteheitega, et hagejad ei osalenud ühingu

likvideerimises ning ei esitanud likvideerijale nõudeid varem. Hagejad ei osalenud aktiivselt

likvideerimismenetluses, kuna nad ei olnud teadlikud likvideerimismenetluse algatamisest.

Liikmete mitteaktiivusus ei anna likvideerijale õigust võõrandada ühingu likvideeritavat vara

endaga seotud MTÜ-le selleks, et see kasu saamise eesmärgil edasi võõrandada. Maakohus ei

viidanud õigusnormile, mille alusel kostja vastutusest vabanes (VÕS § 1045 lg 3).

Maakohus märkis otsuse p-s 19, et hagejad kinnitasid 28. mail 2020 toimunud istungil ühingu

viimase üldkoosoleku toimumist 2011. aastal ning viitas ühingu põhikirja p-le 4.3. Vaidlustatud

otsusest ei nähtu, millise õigusliku tähenduse maakohus nimetatud asjaoludele annab. Ka juhul,

kui maakohus tegi viidatu põhjal järelduse, et eelmine juhatus midagi formaalselt rikkus, jääb

ebaselgeks, kuidas võtab see rikkumine õiguse nõuda uuelt likvideerijalt täiendava

likvideerimise raames ühingu liikmetele tekitatud varalise kahju hüvitamist.

Maakohtu viited VÕS §-le 139 on arusaamatud, sest põhjendust, mille kohaselt tekkis kahju

hagejatele nende endi tegevuse tagajärjel, viidatud õiguslikule alusele ei järgne.

Vastuapellatsioonkaebus

5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

resolutsiooni p-de 4 ja 5 osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse kummaltki

hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks 1373,39 eurot ületavas osas ning teha tühistatud osas

uue otsuse, millega mõista kummaltki hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 3345

eurot.

Maakohus vähendas kostja lepingulise esindaja ajakulu ekslikult põhjendusega, et asjas esitatud

tõendid koosnevad suures osas ühingu likvideerimismenetluses esitatud tõenditest ja need

tõendid ei saanud kostjale olla tundmatud. Kostja esindaja ei esindanud kostjat

likvideerimisemenetluses. Maakohus ei arvestanud, et lisaks hagiavaldusele toimetati kostjale

kätte ka hagiavalduse esmane versioon ning 19. veebruari 2018. a mahukas taotlus koos

lisadega (sh eeltõendamismenetluse algatamise taotlus). Arvestada tuli lisaks sellega, et

hagejate koostatud menetlusdokumendid ja nendele lisatud tõendid olid ebaselged. Lisaks leidis

maakohus otsuse p-s 34 ekslikult, et kostja esmases vastuses oli sisulisi vastuväiteid vaid

kolmel lehel. Nimetatud vastus sisaldas nii õiguslikke vastuväiteid kui ka vastuväiteid hagejate

faktiväidetele, mille koostamine oli ajamahukas.

Maakohus leidis kohtupraktikale viitades valesti, et arvestades hagihinda tuleb menetluskulude

suurust vähendada. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejad loobusid aasta kestnud menetluses

tuvastusnõudest (TsMS § 168 lg 4). Asi oli vaatamata hagihinnale väga keerukas ning

mahukas, mille poolt räägib ainuüksi asjaolu, et asjas toimus kolm kohtuistungit. Kostjale

väljamõistetava lepingulise esindaja kulu vähendamine on ka ebaõiglane, sest kostja oli kõigil

istungitel valmis asja lõpuni arutama, kuid hagejad taotlesid istungi edasilükkamist ning

esitasid erinevaid ebaselgeid menetlusdokumente kohtu poolt määratud tähtaegu rikkudes.

Vastused kaebustele

6. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

muutmata, muutes otsuse õiguslikke põhjendusi. Hagejate apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata. Kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Hagejad on esitanud kahju hüvitamise nõude kostja kui Aiandusühingu Ilmarine II (ühing)

likvideerija vastu. Maakohus on kvalifitseerinud nõude deliktiõiguslikul alusel, viidates

VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7 (kannatanu omandi ja seadusest tuleneva kohustuse rikkumine).

6 (10)

Maakohus leidis, et kostja süülise käitumisega hagejatele kahju tekitamine on tõendamata.

Kuigi maakohus leidis, et deliktilise vastutuse eeldused on täitmata, hindas ta täiendavalt

VÕS § 139 (kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel) kohaldamise eeldusi.

Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hagi tuli jätta rahuldamata, kuid TsMS § 657

lg 1 p 2¹ kohaselt muudab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

9. Pooled ei vaielnud maakohtus järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle:

 Ühing kustutati registrist 7. detsembril 2012 majandusaasta aruande esitamata jätmise

tõttu (kd I, tl 167 ja pöördel);

 Kostja esitas 9. septembril 2013 maakohtule avalduse ühingu likvideerimismenetluse

algatamiseks ja enda likvideerijaks määramiseks tasu nõudmata (kd I, tl 27 pöördel-30);

 Kostja avaldus rahuldati 3. juulil 2014 tehtud määrusega (tsiviilasi nr 2-13-41705; kd I,

tl 30 pöördel-31 pöördel);

 Ühingule kuulus kinnistu (registriosa nr 12605702; kd I, tl 168 ja pöördel);

 Kostja võõrandas 18. detsembril 2014 ühingule kuuluva kinnistu MTÜ-le ja ühing selle

eest raha ei saanud;

 Ühing kustutati likvideerimismenetluse tulemusena registrist 15. mail 2015.

10. Hagejate etteheide kostjale on, et ta võõrandas ühingu liikmete nõusolekuta tasuta ja endaga

seotud MTÜ-le ühingule kuuluva kinnistu väärtusega 29 700 eurot. Hagejad tõendavad kinnistu

väärtust võõrandamise ajal asjatundja arvamusega (kd I, tl 3-19). Hagejate arvutuste kohaselt

on kostja tekitanud kummalegi hagejale kahju 990 eurot, sest sellisel viisil kinnistu

võõrandamisega ei kaasnenud liikmete vahel allesjäänud vara jaotamist. Hagejad leiavad, et

MTÜS § 50 lg-te 1 ja 3 järgi oli neil ühingu vara jaotamisel õigus saada 990 eurot (= 29 700

eurot ÷ liikmete arvuga 30).

Kolleegium märgib, et kumbki hageja on esitanud kostja vastu oma eraldiseisva nõude ja seega

osaleb kumbki hageja menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2), st hagejad ei ole kostja suhtes

vältimatud kaashagejad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seda tuleb arvestada nii nõuete lahendamisel,

kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel kui ka kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja

hinna määramisel (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 14).

11. Kolleegium peab esmalt vajalikuks kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõue

kvalifitseerida. Seejärel saab hinnata nõude põhjendatust.

11.1. Aiandusühing Ilmarine II (kustutatud) on mittetulundusühing ja likvideerimismenetlust

reguleerib MTÜS. Kuna hagejad ei nõua kahju hüvitamist ühingu võlausaldajatena, siis ei kuulu

asjas kohaldamisele MTÜS-i sätted, mis reguleerivad likvideerimismenetluses võlausaldajatele

teatamist, nende nõuete esitamist ja rahuldamist (MTÜS §-d 47-48). Kuna nimetatud sätted

asjas kohaldamisele ei kuulu, siis puudub vajadus hinnata nende kohaldamise kohta esitatud

apellatsioonkaebuse väiteid.

11.2. Likvideerijatel on juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise

olemusega ning nad vastutavad oma kohustuste rikkumise eest nagu juhatuse liikmed

(MTÜS § 45 lg 1 esimene lause, samuti TsÜS § 41 lg 3). Seega juhivad likvideerijad

likvideerimisel juriidilist isikut juhatuse asemel.

Õiguskirjanduses on osaühingu juhatuse liikme otsevastutuse osas leitud, et reeglina ei ole

osanikul õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist otse iseendale. Kui juhatuse liige teeb

majanduslikult ebaotstarbekohase tehingu osaühingu nimel ja vähendab sellega ühtlasi ka

osanikele kuuluvate osade väärtust, saab juhatuse liikme vastutuse korral nimetatud

käitumisega tekitatud kahju eest esitada nõude üksnes osaühing (K. Saare jt. Ühinguõigus I.

Kapitaliühingud. Juura, 2015, lk 182-183). Eeltoodud tõlgendus on kolleegiumi arvates

kohaldatav ka mittetulundusühingu juhatuse liikmete vastutusele.

7 (10)

11.3. Samas pole välistatud, et erandjuhtudel võivad mittetulundusühingu juhatuse liikmed olla

otsevastutavad liikmete ees. Eelpool viidatud õiguskirjanduses on leitud, et selle õigusliku aluse

annab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32 ja VÕS § 115 lg 1. MTÜS sätestab ka

erialused, mis näevad ette juhatuse liikmete otsevastutuse mittetulundusühingu liikmete ees, s.o

MTÜS § 63 lg 5 ja § 73 lg 5, kuid viidatud sätted ei kuulu asjas kohaldamisele, sest need

käsitlevad ühinemise ja jagunemisega tekitatud kahju hüvitamist.

Kolleegium leiab, et kostja vastutus võib põhineda nii seadusjärgsel (TsÜS § 32 ja VÕS § 115

lg 1) kui ka deliktiõigusel (VÕS § 1043 jj).

12. Maakohus jättis tuvastama hagi rahuldamise esmase eelduse – hagejad pidid olema ühingu

lõpetamise ajal selle liikmeteks. Sellist väidet tuleb hagejatel TsMS § 230 lg 1 esimese lause

järgi tõendada.

MTÜS § 45 lg 2 järgi lõpetavad likvideerijad mittetulundusühingu tegevuse, nõuavad sisse

võlad, müüvad vara, rahuldavad võlausaldajate nõuded ja jaotavad pärast võlausaldajate nõuete

rahuldamist allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel. MTÜS § 50 lg 1 järgi pärast

võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja raha hoiustamist jaotatakse allesjäänud

vara põhikirja järgi selleks õigustatud isikute vahel. Põhikirja p 6.5 järgi jaotatakse allesjäänud

vara ühingu lõpetamise ajal selle liikmeteks olnud isikute vahel.

12.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja I tõendanud, et ta oli ühingu liige. Asjaolu, et

hagejal I on kinnistu ühingu territooriumil, ei ole tema liikmelisuse tõendamiseks piisav (kd I,

tl 130). Kostja on likvideerimismenetluses maakohtu päringule vastanud, et andmed hageja I

liikmelisuse kohta puuduvad (kd I, tl 61-62). Ühingu põhikirja p 2.1 järgi on ühingu liikmeks

isik, kes omab ühingu territooriumil aiamaja, suvilat või elamut ning tunnustab ühingu põhikirja

ning osaleb ühingu tegevuses. Põhikirja p 2.2 teise lause järgi võetakse pärast ühingu asutamist

ühingu liikmeks juhatuse otsusega. Sama punkti neljanda lause järgi loetakse liikmeks astuja

ühingu liikmeks vastuvõtmisotsuse tegemise päevast, millest alates tekivad tal liikme õigused

ja kohustused. Põhikirja p 2.3 järgi tasub ühingu liikmeks astuja sisseastumismaksu. Ühingu

liikmed tasuvad liikmemaksu kord aastas üldkoosoleku poolt määratud suuruses, tingimustel ja

korras (kd I, tl 131-132 pöördel). Hageja I esitatud tõendid ei kinnita hageja I ühingu liikmeks

olemist. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja I nõue kostja vastu jätta rahuldamata.

12.2. Kolleegiumi hinnangul on hageja II tõendanud, et ta oli ühingu liige. Hagejal II on

kinnistu ühingu territooriumil (kd I, tl 129). Põhikirjast tulenevalt on ta ühingu asutajaliige (kd

I, tl 132 pöördel). Ka maakohtule on kostja likvideerimismenetluses vastanud, et hageja II on

asutajaliige (kd I, tl 106-107). Hageja II poolt liikmemaksu tasumist tõendab meeldetuletus,

arve ja maksekorraldused (kd II, tl 98-99, 101-118, 120-121, 123-126, 131-132). Väidet, et

hageja II ei ole enam ühingu liige, tuleb kostjal TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendada.

Põhikirja p 2.7 sätestab ühingu liikme väljaarvamise korra, mille kohaselt arvatakse ühingu

liige ühingust välja juhatuse otsusega. Kostja ei ole hageja II ühingust väljaarvamist tõendanud.

13. VÕS § 115 kohaldamine eeldab, et seaduses sätestatud kohustus, mida rikuti, kujutab

endast seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tulenevat kohustust. TsÜS § 32 järgi peavad

juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed

omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise huvidega.

Kolleegiumi hinnangul ei tulene hagiavalduses esitatud asjaoludest, et kostja oleks rikkunud

hea usu põhimõttest tulenevate kohustuste sisu (nt informatsiooni andmise kohustus, võrdne

kohtlemine, hääleõiguse teostamise piiramine), et vastutada seaduse alusel tekkinud võlasuhtest

tuleneva kohustuse rikkumise eest.

14. Kolleegium kontrollib kahju hüvitamise alusena VÕS § 1043. Maakohus on otsuse p-s 16

õigesti välja toonud deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ja poolte

tõendamiskoormise. Kolleegium nõustub sellega ja seda TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.

14.1. Maakohus ei ole analüüsinud, kuid on viidanud VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7.

VÕS § 1045 lg 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati p 5 järgi

8 (10)

kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega; ning p 7 järgi seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Hagejad peavad VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 tuginedes

konkreetselt välja tooma kaitsenormi, mida kostja väidetavalt rikkus. Kohus ei pea omal

algatusel otsima hagejaid kaitsta võivat normi ega võtma ilma hagejate taotluseta seisukohta,

kas mõni selline kaitsenorm kuulub kohaldamisele.

Kolleegium märgib, et kahju tekitaja tegu võib samaaegselt täita mitme VÕS § 1045 lg-s 1

nimetatud õigusvastasuse aluse eeldused ning sellisel juhul peab kohus otsustama, millisel

alusel kuuluks nõue rahuldamisele.

14.2. Hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa kahju hüvitamise nõude alusena kohaldada

VÕS § 1045 lg 1 p 5, sest ühingu kinnistut võõrandades ei rikkunud kostja hagejate omandit

ega sellega sarnast õigust ega valdust. Samuti ei saa kahju hüvitamise nõude alusena kohaldada

VÕS § 1045 lg 1 p 7. Kolleegium leiab, et kinnistu võõrandamist MTÜ-le raha vastu saamata

tuleb käsitada kostja eraldiseisva rikkumisena, mitte kui MTÜS § 50 lg-st 1 tuleneva kohustuse

rikkumise osa või tagajärjena. Mittetulundusühingule kuuluva kinnistu ebasoodsatel

tingimustel võõrandamine võib olla juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine MTÜS § 32

lg 1 järgi. See, et kostja võis rikkuda MTÜS § 32 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme

hoolsuskohustust, ei võimaldaks mittetulundusühingu liikmel nõuda VÕS § 1043 ja § 1045

lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist.

VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine

õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanud kaitsmine sellise

kahju tekkimise eest. MTÜS § 32 lg 1 kaitse-eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühingut, mitte

selle liikmeid. MTÜS § 32 lg 4 sätestab, et kahju hüvitamist saab nõuda mittetulundusühing,

pankroti väljakuulutamise korral pankrotihaldur ja võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid

rahuldada mittetulundusühingu vara arvel.

Kolleegiumi on hinnangul ei saa kaitsenormina käsitleda MTÜS § 50 lg-t 1, sest selle sätte

eesmärgiks on tagada juriidilise isiku võlausaldajate kaitse, välistades vara jagamise juriidilise

isiku liikmete vahel enne võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist.

14.3. Viimasena kontrollib kolleegium kahju hüvitamise nõude alusena VÕS § 1045 lg 1 p 8,

mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete

vastase tahtliku käitumisega. Riigikohus on selgitanud, et kostja käitumise õigusvastasuse

tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade

kommete vastast käitumist (vt Riigikohtu 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216,

p 18.2 ja selles viidatud kohtupraktika). Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo

eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli

algusest peale tahe hagejat kahjustada.

14.4. Maakohus tuvastas, et kostja eesmärgiks oli likvideerimismenetluse käigus lõpuni viia

ühingu juhatuse poolt pooleli jäänud tegevused. Mh võõrandas kostja selle käigus ühingu

kinnistu MTÜ-le (kd I, tl 168). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude

tuvastamisel rikkunud menetlusnorme. Hagejate etteheide, et maakohtu otsusest ei nähtu,

milliste tõendite põhjal on maakohus sellise järelduse teinud, ei ole kolleegiumi hinnangul

põhjendatud.

Maakohus hindas otsuse p-des 13 ja 14 tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning

leidis põhjendatult, et kostja tegevused, mh kinnistu võõrandamine, olid ühingu lõpetamiseks

vajalikud. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest

tulenevalt võiks järeldada, et ühingu jätkamine oli võimalik. Samas oli ühingul kinnistu, millel

asuv puurkaev vajas rekonstrueerimist, paigaldada tuli tuletõrjevee reservuaar, teha

elektriliitumine ja teed üle anda kohalikule omavalitsusele. Eeltoodud asjaolu tõendab

piirkonna elanike nõusolekud detailplaneeringu algatamiseks, Saku Vallavolikogu otsused

detailplaneeringu koostamise algatamiseks, vastuvõtmiseks ja kehtestamiseks

ning

vallavalitsuse korraldused (kd I, tl 169, 175-188, 41 ja pöördel). Saku Vallavalitsuse

9 (10)

22. jaanuari 2015. a projektikomisjoni koosoleku protokolli nr 7-1.4/4 järgi asub ühingu alal

ebaseaduslik puurkaev, mida soovitakse rekonstrueerida ja rajada selle baasil piirkonnale

veevarustus (kd I, tl 38 pöördel - 39). Kostja väide, et ühingule kuulunud kinnistuga kaasnesid

kohustused, mis võeti üle MTÜ poolt, on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud.

Kostja selgitas, et MTÜ-le kaasnevad kulud detailplaneeringu elluviimisega on hinnanguliselt

123 000 – 150 500 eurot. Kulutuste tegemine suuruses 10 457,75 eurot on dokumentaalsete

tõenditega tõendatud (kd I, tl 170-174, 190). Kulutuste suurust 123 000 – 150 500 eurot tõendab

Saku Vallavolikogu 21. juuni 2018. a otsus nr 45, milles viidatakse detailplaneeringu

seletuskirjale (kd I, tl 186 pöördel). Viidatud otsus tõendab ka kostja väidet, et moodustatavatest

elamumaa kruntidest saadav tulu kulub suures osas detailplaneeringu elluviimisega kaasnevate

kulude katmiseks.

Kuna MTÜ pidi tegema kulutusi, võttis MTÜ laenu ja kinnistule seati hüpoteek. Seega ei lükka

hagejate esitatud tõendid kostja väiteid ümber (kd II, tl 12-51). MTÜ 24. septembri 2019. a

üldkoosoleku protokollist ei tulene, et kanalisatsiooni ja veevarustuse trasside väljaehitamise

kulud kannab Aktsiaselts Saku Maja (kd II, tl 137).

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kostja tahe hagejat II kahjustada on tõendamata.

14.5. Kuna deliktilise kahju hüvitamise nõude esmane eeldus, s.o objektiivne teokoosseis, ei

ole täidetud, ei ole vaja hinnata teo õigusvastasust ega süüd. Kuna maakohus andis otsuse p-

s 19 hinnangu ka hagejate käitumisele ja osale kahju tekkimisel, siis tuleb need põhjendused

otsusest välja jätta. Ringkonnakohtul puudub vajadus vastata selle kohta esitatud

apellatsioonkaebuse väidetele.

15. Kostja

vaidlustab

vastuapellatsioonkaebuses

maakohtus

kantud

menetluskulude

kindlaksmääramist.

15.1. Iseenesest on õige kostja väide, et maakohus jättis menetluskulude jaotamisel ja

kindlaksmääramisel arvestamata, et hagejad loobusid menetluse kestel tuvastusnõudest ning

menetluse lõpetamisel kohaldub menetluskulude jaotusele TsMS § 168 lg 2. Kuigi maakohus

ei kohaldanud viidatud sätet, ei mõjutanud see menetluskulude jaotuse õigsust, sest

menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 järgi võrdsetes osades hagejate kanda.

Kolleegium leiab, et menetluse kestel tuvastusnõudest loobumine ei mõjutanud

kindlaksmääratavate menetluskulude suurust. Hagejad soovisid tuvastusnõudega tuvastada, et

nad olid seisuga 18. detsember 2014. a ühingu liikmed. Hagejad esitasid ka sooritushagi kostja

vastu ja nõudsid kahjuhüvitise väljamõistmist. Seega on tuvastatav asjaolu sooritusnõude

rahuldamise üheks eelduseks, sest sooritusnõude lahendamisel on vaja tuvastada mh see, kas

hagejad olid kostjale etteheidetava teo tegemise ajal ühingu liikmed. Samuti ei ole tuvastushagi

hind TsMS § 125 järgi sooritushagi hinnast suurem.

15.2. Kostja heidab maakohtule ette hagihinnast lähtudes menetluskulude kindlaksmääramist,

vähendades menetluskulude suurust 2746,78 euroni. Kolleegium märgib, et kuna

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud

diskretsiooni piire.

Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-s 37 toodud põhjendusega ning seda ei korda

(TsMS § 654 lg 6). Praeguses asjas hagihinnast suuremate lepingulise esindaja kulude

kindlaksmääramine ning vastaspoolelt väljamõistmine ei ole õigustatud, sest asi ei ole eriliselt

keerukas ja selle maht ei ole suur (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-

109972, p 19.4). Arvestada tuleb asjaoluga, et hagejate nõuetele esitatavad kostja vastuväited

kattusid, mistõttu ei anna ka kolme istungi toimumine põhjust suuremate menetluskulude

10 (10)

kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud ei saa ületada hagihinda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 165 lg 1 ja § 171

lg 1 kohaselt võrdsetes osades hagejate kanda. Vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulude jaotust reguleerib TsMS § 178 lg 4, mille kohaselt menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Vastuapellatsioonkaebusega

seotud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

17. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud,

määrab kolleegium kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

17.1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja

kulud 2520 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutatud õigusabi 21 tundi

tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja on 3. detsembri 2020. a

menetlusdokumendi p-s 1.8 kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning kostja ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10).

17.2. Kolleegium leiab, et kostja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise

taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kolleegium arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel, et apellatsiooniastmes küsis

ringkonnakohus pooltelt seisukohta hagiavalduses esitatud nõuete õigusliku kvalifikatsiooni

kohta, mida maakohtu menetluses ei käsitletud ning kostjale ei ole hüvitatavad menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud.

17.3. Kolleegiumi hinnangul, arvestades asja mahtu ja keerukust, on osutatud õigusabi ajaline

maht põhjendatud järgmiselt: apellatsioonkaebusega tutvumine, nõupidamine kliendiga ja

vastuse koostamine 6 tundi; 13. novembri 2020. a kohtuistungiks ettevalmistamine ja hagejate

taotlusele vastamine 1 tund ja 15 minutit (istung jäi ära hagejate lepingulise esindaja tõttu);

seisukoha koostamine 2 tundi ja 45 minutit; menetluskulude nimekirja koostamine 15 minutit.

Kostja menetlusdokumentide (apellatsioonkaebuse vastus, seisukoht ja menetluskulude

nimekiri) osas märgib kolleegium, et need sisaldavad mitmeid tarbetuid kordusi.

Apellatsiooniastme menetlusdokumentides ei ole vaja korrata faktilisi asjaolusid ega kajastada

menetluse käiku. Kaebuse ja vastuse mahu tarbetu paisutamine toob esindatavale ja

vastaspoolele kaasa liigsed kulud õigusteenuse eest tasumisel või menetluskuluna hüvitamisel

ning sellisel juhul on kohtul võimalik hüvitist vähendada TsMS § 175 alusel.

Eeltoodust tulenevalt on taotletavatest õigusabikuludest TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud

ja vajalikud kulud 1230 eurot, mis vastavad kokku 10 tunnile ja 15 minutile.

17.4. Lisaks peavad hagejad tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõusutmisest kuni täitmiseni.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)