2-20-14362/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Määruse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-14362

Tsiviilasi

Ants-Endel Sõrra avaldus Restart SB OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. novembri 2020 määrus

Ajutise halduri nimetamata jätmine ja menetluse lõpetamine

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ants-Endel Sõrra määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindaja

Määruskaebuse

esitaja

(võlausaldaja):

Ants-Endel

Sõrra

(isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rainer

Kuulme

Vastustaja (võlgnik): Restart SB OÜ (registrikood 10935967),

esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaadi abi

Mari Karja

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. novembri 2020 määrus

muutmata.

2. Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud Ants-Endel Sõrra kanda.

3. Määrata Restart SB OÜ määruskaebemenetluses kantud menetluskulude suuruseks

557 eurot 74 senti (koos käibemaksuga) ning mõista Ants-Endel Sõrralt Restart SB OÜ

kasuks välja 557 eurot 74 senti.

4. Kohustada Ants-Endel Sõrrat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Restart SB OÜ-le

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on menetlusosalisel õigus esitada

määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Muus osas ei ole käesolev määrus edasikaevatav Riigikohtule (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5).

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD

1. Ants-Endel Sõrra (võlausaldaja) esitas 1. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule avalduse

Restart SB OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks koos taotlusega pankrotiavalduse

tagamiseks.

Pankrotiavalduse kohaselt väljastas võlgnik võlausaldajale 28. augustil 2019 garantiikirja, mille

alusel garanteeris võlgnik võlausaldaja ja A.A. vahel 28. augustil 2019 sõlmitud laenulepingust

tulenevate A.A. kohustuste täitmist summas kuni 85 000 eurot. A.A. oma lepingulist kohustust

tagastada võlausaldajale hiljemalt 28. augustiks 2020 laen 76 000 eurot koos intressidega

6840 eurot ei täitnud, mistõttu esitas võlausaldaja võlgnikule 15. septembril 2020 nõude

garantiikirja alusel väljamakse tegemiseks summas 82 840 eurot hiljemalt 21. septembril 2020.

Võlgnik ei ole käesoleva ajani ühtegi väljamakset teinud.

Võlausaldajale teadaolevalt on võlgnik vahetult pärast laenulepingu lõpptähtaja saabumist

28. augustil 2020 asunud oma vara võõrandama, sh on võlgnik võõrandanud kõik seni

liiklusregistris tema nimel olnud sõidukid. Võlgnikul puudub kinnisvara ja võlausaldajale

teadaolevalt ei ole võlgnikul ka muud sellist vallasvara, mille arvelt oleks võimalik täita

garantiikirjast tulenev nõue. Võlausaldajale teadaolevalt puudub võlgnikul käesoleval ajal reaalne

majandustegevus. Eelnevat arvestades on ilmne, et võlgniku võimalik vara ei kata tema kohustusi

ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, vaid võlgnik on

püsivalt maksejõuetu.

2. Maakohus rahuldas 6. oktoobri 2020 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse tagamise

avalduse ja arestis pankrotiavalduse tagamiseks võlgniku arvelduskontod võlausaldaja nimetatud

krediidiasutustes ja välismaa krediidiasutuste Eesti filiaalides kokku 82 840 euro ulatuses

võlausaldaja kasuks.

3. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt on ajutise halduri nimetamine

antud juhul välistatud, kuna tegemist on ebaselge nõudega. Nõude ebaselgust tõendab võlausaldaja

nõude sissenõutavuse puudumine. Nimelt omandas võlgniku praegune osanik X võlgniku

4. septembril 2020 toimunud enampakkumisel ja alates 9. septembrist 2020 on võlgniku juhatuse

liikmeks B.B.. Kuna garantiinõue on võlausaldaja poolt 15. septembril 2020 saadetud võlgniku

endisele juhatuse liikmele C.C.le, mitte B.B.le võlgniku registrijärgsele aadressile X, puudub

võlausaldajal võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Lisaks vaidles võlgnik vastu nii

laenulepingu kui garantiikirja kehtivusele, leides, et nimetatud dokumendid on koostatud

pahatahtlikult tagantjärele selleks, et taastada enampakkumise eelne olukord, mil võlgniku

majandustegevust ja varasid kontrollis endine juhatuse liige C.C.. Võlgniku hinnangul viitab

nimetatud dokumentide võltsitusele asjaolu, et mõlemad vaidlusalused dokumendid on

allkirjastatud omakäeliselt ning väidetav laen 76 000 eurot anti üle sularahas, seda olukorras, kus

samad isikud on teised dokumendid allkirjastanud digitaalselt ja raha on makstud panga

ülekandega. Lisaks oli laenusaaja A.A. näol 28. augustil 2019 tegemist võlgniku ainuosanikuga,

kelle laenukohustusi võlgnik tagas. Selline tegevus on aga vastuolus äriseadustikus (ÄS) sätestatud

laenukeelu põhimõtetega (ÄS § 159 lg-d 3 ja 4), millega pidid nii laenusaaja A.A. võlgniku

omanikuna kui võlgniku tolleaegne juhatuse liige C.C. arvestama. Tulenevalt asjaolust, et

võlausaldaja, kes pankrotiavalduses väidab, nagu oleks võlgnik pahatahtlikult asunud end varatuks

tegema, on ise koostöös võlgniku endise juhatuse liikme C.C.ga ostnud võlgnikult viis sõidukit

OÜ-le X ning saanud ühe sõiduki tasuta enda ettevõttesse X, on ilmne, et võlausaldajal võlgniku

vastu väidetavat nõuet tegelikkuses ei eksisteeri. Lisaks eeltoodule märkis võlgnik, et ta ei ole

maksejõuetu, sest võlgnikul on jätkusuutlik majandustegevus (tegevusvaldkonnaks transport,

transporditeenuste osutamine ja vahendamine Eesti piires), arvelduskontol on sõidukite müügist

laekunud raha ning võlgniku vastu ei ole sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis oleksid suuremad

võrreldes võlgniku varaga.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 9. novembri 2020 määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas

pankrotiavalduse menetluse. Maakohus rahuldas võlgniku 21. oktoobri 2020 määruskaebuse ja

tühistas Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2020 pankrotiavalduse tagamise määruse.

Maakohus jättis pankrotiavalduse läbivaatamise ja määruskaebuse lahendamisega seotud

menetluskulud võlausaldaja kanda ja määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks

1080 eurot koos käibemaksuga (lepingulise esindaja kulud), mille mõistis võlausaldajalt võlgniku

kasuks välja. Maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohus tagastas võlgniku arvelduskontole nr X Advokaadibüroo SORAINEN AS-i poolt

võlgniku

eest

21. oktoobril

2020

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole

nr EE062200221059223099 määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot selgitusega „riigilõivu

tagastus“.

Võlausaldaja tugineb võlgniku maksejõuetuse põhistamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2

p-s 3 nimetatud asjaoludele, st võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid

juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult

põhjustanud oma maksejõuetuse.

Maakohus leidis, et võlausaldaja pankrotiavalduse alusel tuleb jätta ajutine haldur nimetamata

PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, s.o võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leidis, et

vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Võlausaldaja väite kohaselt tuleneb tema nõue võlgniku poolt 28. augustil 2019 väljastatud

garantiikirja rikkumisest, s.o kohustuse täitmata jätmisest, mistõttu on võlausaldajal õigus nõuda

võlgnikult kohustuse täitmist summas 82 840 eurot (tagastamata laen 76 000 eurot ja intress

6840 eurot). Võlausaldaja on 15. septembril 2020 võlgnikule vastava nõude – teha garantiikirja

alusel väljamakse hiljemalt 21. septembril 2020 – esitanud, kuid võlgnik ei ole oma kohustust

täitnud.

Võlgniku vastuväidete kohaselt ei ole võlausaldaja võlgnikku enda väidetavast nõudest

informeerinud, saates garantiinõude võlgniku endisele juhatuse liikmele C.C.le. Samuti on võlgnik

seisukohal, et nii 28. augusti 2019 laenuleping kui 28. augusti 2019 garantiikiri on võltsitud ja

tagantjärele vormistatud pärast võlgnikult sõidukite ostmist ning müügihinna tasumist, eesmärgiga

võlgnikule makstud raha tagasi saada. Kuna võlausaldaja ise on koostöös endise juhatuse liikmega

ostnud võlgnikult viis sõidukit hinnaga 15 000 eurot ja ühe sõiduki saanud tasuta enda ettevõttesse,

on tegemist valeväitega, nagu oleks võlgnik asunud pahatahtlikult end varatuks tegema. Sõidukite

võõrandamine ei tähenda, et võlgniku majandustegevus oleks lõppenud või, et võlgnik oleks

majanduslikes raskustes. Võlgnikul on sõidukite müügist laekunud raha ja võlgniku vastu ei ole

sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis oleksid suuremad võrreldes võlgniku varaga.

Maakohus märkis, et võlausaldaja ja võlgniku esitatud väidete ja vastuväidete taustal ei pidanud

kohus ilma täiendava kontrollimiseta võimalikuks lugeda võlausaldajal nõude olemasolu

kahtlusteta tõendatuks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on garandil üldjuhul õigus esitada

võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse

vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks

hagi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Kuna võlgnik

vaidles nõudele põhjendatult vastu, kuid võlausaldajal nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab

kummagi menetlusosalise poolt täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude

tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa

pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.

Kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette võimalust võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada

ajutist haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, tuleb võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel jätta ajutine haldur nimetamata ja pankrotiavalduse menetlus lõpetada.

Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 kohaselt võlausaldaja kanda.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist, v.a osas,

millega tunnistati võlgniku menetluskulud osaliselt põhjendamatuks ja uue määruse tegemist,

millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja jätta menetluskulud võlgniku kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei nähtu kohtumäärusest kaalutlusõiguse teostamist.

Võlausaldaja nõue on selge ja tõendatud. Pankrotiavaldusega on võlausaldaja esitanud tõendid

oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta.

Asjaolud, et võlgnikul on alates 9. septembrist 2020 uus juhatuse liige ning, et võlgniku uueks

e-posti aadressiks on X, ei oma tähtsust garantiikirjast tuleneva võlausaldaja nõude sissenõutavaks

muutumise aja osas. Nimelt on garantiikirja p 3 kohaselt ette nähtud, et võlausaldaja peab saatma

garantiikirja alusel võlgniku poolt maksmisele kuuluva summa kohta nõude võlgniku e-posti

aadressile: X, mida võlausaldaja ongi käesoleval juhul teinud, mistõttu on garantiikirjast tulenev

võlausaldaja nõue võlgniku vastu muutunud sissenõutavaks alates 21. septembrist 2020. Siinjuures

osutab võlausaldaja, et võlgnik on võlausaldaja 15. septembril 2020 e-posti teel saadetud nõude

kätte saanud ka käesolevas kohtumenetluses 20. oktoobril 2020.

Väärad ja paljasõnalised on võlgniku väited nagu oleks garantiikiri ja laenuleping nö tagantjärgi

vormistatud. Võlgnik ei ole oma väiteid tõendanud. Laenuleping ja garantiikiri on allkirjastatud

omakäeliselt põhjusel, et laen on laenusaajale antud sularahas. Asjaolu, et laenusaaja oli võlgniku

varasem ainuosanik, ei muuda garantiikirja ega laenulepingut võltsituks ega tühiseks.

6. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Võlgnik palub

menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.

Võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 p-i 3 mõttes. Võlgnik on

esitanud tõendid enda majandustegevuse ja selle kohta, et võlgniku vara ületab tema kohustusi.

Antud juhul on võlausaldaja nõue ebaselge PankrS § 15 lg 3 mõttes. Lisaks puudub ka

maksejõuetuse põhistamise alus PankrS § 10 lg 1 p-de 1-5 mõttes, mis tegelikult oleks pidanud

välistama võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmise PankrS § 14 lg 1 p-i 2 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust

selle tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

8. Vaidlustatud määrusega on maakohus jätnud PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri

nimetamata. Viidatud sätte kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise

halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus

nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik

on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu

kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse

raamest

(vt

nt

Riigikohtu

6. märtsi

2006

määrus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-17-02, p 10).

PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti

väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja

selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Nõuet ei saa lugeda selgeks,

kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et vaidlus nõude üle tuleb

lahendada väljaspool pankrotimenetlusest. Võlgnik on nõudele vastu vaielnud ja ringkonnakohtu

arvates

on

ta

piisavalt

põhistanud

asjaolu,

et

võlausaldaja

nõue

ei

ole

PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge. Praegusel juhul on võlausaldaja ja võlgniku vahel vaidlus

garantiikirja ehtsuse üle. Kohus ei saa jätta tähelepanuta võlgniku väiteid selle kohta, et

1) võlausaldaja garantiikirjast tulenev nõue ei ole muutunud sissenõutavaks (sh on võlgnik

esitanud garantiinõude tühistamise avalduse võlausaldajale); 2) võlausaldajal puudub nõue

võlgniku vastu; 3) garantiikiri (ning laenuleping) on tagantjärgi allkirjastatud, tegemist on fiktiivse

dokumentiga.

Nende asjaolude kindlakstegemine eeldab tõendite hindamist, asjaolude tuvastamist ja õiguslike

hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kuna võlausaldaja nõue ei ole

PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge, ei analüüsi ringkonnakohus väiteid võlgniku maksejõuetuse

kohta.

10. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

11. Võlausaldaja on palunud tühistada maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaks

määratud menetluskulude suuruse osas, kuid samas ei ole määruskaebuses välja toonud, millises

ulatuses on võlgniku menetluskulud põhjendamatud või ülemäärased.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud võlausaldaja kanda PankrS

§ 15 lg 6 kohaselt.

Samuti on maakohus TsMS § 175 lg 1 alusel hinnanud võlgniku lepingulise esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse

ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega

ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks lepingulise esindaja kulude hindamisel ületanud

diskretsioonipiire.

12. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

võlausaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud määruskaebemenetluses

kokku 900 eurot (ajakulu 7,1 tundi).

Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku lepinguliste esindajate keskmine tunnitasu

(126 eurot 76 senti koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et

võlgniku menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu

menetluses on võlgnik esitanud sisuliselt kaks menetlusdokumenti, s.o määruskaebuse vastuse ja

menetluskulude nimekirja. Arvestades määruskaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et

selles menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid,

on põhjendatud ajakuluks määruskaebuse vastuse koostamise eest 4 tundi ja menetluskulude

nimekirja

koostamise

eest

0,4

tundi.

Võlgniku

põhjendatud

ja

vajalikud

kulud

määruskaebemenetluses on seega 557 eurot 74 senti (ajakulu 4,4 tundi, koos käibemaksuga). See

summa tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb

määrata, et võlausaldajal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

Tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 koostoimes § 15 lg-ga 5 ei saa määrust vaidlustada osas, milles

ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (määruse

resolutsiooni p 1).

TsMS § 178 lg 1 ja § 179 lg 3 alusel saab vaidlustada menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist

(määruse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4). TsMS § 178 lg 3 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

200 eurot.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson