2-17-9564/118 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-17-9564

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Sergey Vaskovi ja osaühingu Fosford hagi OSAÜHINGU

ALINEA ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumaroki vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 26. aprilli 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Sergei Vaskovi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

32 055 eurot 4 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

26. november 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Sergei

Vaskov

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Kostjad

(vastustajad):

OSAÜHING

ALINEA

ÕIGUSBÜROO (registrikood 11188107) ja Igor Sumorok

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

kostjate

esindaja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Viru Maakohtu 26. aprilli 2019. a otsus muutmata.

2. Sergei Vaskovi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud OSAÜHINGU ALINEA

ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumoroki menetluskulud ning Sergei Vaskovi

enda menetluskulud Sergei Vaskovi kanda.

4. Määrata Sergei Vaskovi poolt OSAÜHINGULE ALINEA ÕIGUSBÜROO

ja

Igor

Sumorokile

hüvitatavate

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulude suurusena kindlaks 420 eurot, mis kuulub 350 euro

ulatuses hüvitamisele Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määruse

alusel kohtu deposiitkontole tasud tagatise arvel.

5. Mõista

Sergei

Vaskovilt

solidaarselt

OSAÜHINGU

ALINEA

ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumoroki kasuks välja menetluskulu (esindaja

kulu) 70 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Sergei Vaskovil tasuda

OSAÜHINGULE ALINEA ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumorokile viivist

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Sergey Vaskov (hageja I) esitas 19. juunil 2017 Viru Maakohtule hagi

OSAÜHINGU ALINEA ÕIGUSBÜROO (kostja I) vastu. 5. veebruari 2018. a määrusega

(II kd, tl 28) kaasas maakohus hageja taotlusel tsiviilasja menetlusse kostjana Igor

Sumoroki (kostja II). Hageja I palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 32 055 eurot

4 senti.

Osaühing Fosford (hageja II) esitas 27. detsembril 2017 Viru Maakohtule hagi kostja I ja

kostja II vastu (tsiviilasi nr 2-17-19255). Hageja II palus kostjatelt solidaarselt välja mõista

3(10)

32 055 eurot 4 senti. Alternatiivselt palus hageja II 32 055 eurot 4 senti välja mõista üksnes

kostjalt II.

Viru Maakohtu 8. juuni 2018. a määrusega liideti hagid ühte menetlusse, tsiviilasja

numbriks jäi 2-17-9564.

2. Hagiavalduste põhjenduste kohaselt sõlmis hageja II (keda esindas juhatuse

liikmena hageja I) kostjaga I, keda esindas kostja II, kliendilepingu. Lepingu kohaselt

volitas hageja II kostjat I (õigusbürood) esindama hagejat II õigusküsimustes, sh

kohtumenetluses, kohtuvälistes menetlustes ja maksumenetlustes.

Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 15. juuni 2015. a maksuotsusega hagejat II tasuma

maksusumma 32 055 eurot 4 senti. Kostja II koostas ja esitas 26. juunil 2015 Tallinna

Halduskohtule hageja II nimel kaebuse MTA viidatud maksuotsuse tühistamiseks. Tallinna

Halduskohus jättis 7. detsembri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-15-1635 kaebuse

rahuldamata.

Kostja

II

esitas

6. jaanuaril

2016

Tallinna

Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega hageja II kaebus rahuldada.

Kuna apellatsioonkaebuselt oli tasumata riigilõiv, jättis Tallinna Ringkonnakohus

13. jaanuari 2016. a määrusega kaebuse käiguta ning andis hagejale II tähtaja lõivu

tasumiseks pikkusega 10 päeva määruse kättesaamisest arvates. Kostja II sai määruse kätte

samal päeval.

Kuna kostja II Tallinna Ringkonnakohtule riigilõivu tasumise pikenduse taotlust ei

esitanud, otsustas ringkonnakohus 28. jaanuari 2016. a määrusega hageja II

apellatsioonkaebusese tagastada. Kuivõrd kostjad hagejat II Tallinna Ringkonnakohtu

13. jaanuari 2016. a ega 28. jaanuari 2016. a kohtumäärusest ei teavitanud, jõustus hageja

II suhtes MTA 15. juuni 2015. a makseotsus.

MTA esitas 7. veebruaril 2017 Tartu Halduskohtule taotluse hagejale I kuuluvale

kaasomandi osale korteriomandist kohtuliku hüpoteegi seadmiseks Eesti Vabariigi kasuks

summas 58 370 eurot 12 senti. Tartu Halduskohus rahuldas haldusasjas nr 3-17-299 tehtud

määrusega taotluse. Alles viidatud MTA taotlusest sai hageja I teada, et hageja II osas on

jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärus haldusasjas nr 3-15-1635, millega kohus

tagastas hagejale II apellatsioonkaebuse seda läbi vaatamata. Hageja II esitatud

teistmisavalduse Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2016. a määruse peale jättis

Riigikohtu halduskolleegium 22. mai 2017. a määrusega menetlusse võtmata.

Hagejate hinnangul on hageja I ülalviidatud vastusest kostjale II üheselt mõistetav, et

kostja II oleks pidanud haldusasjas nr 3-15-1635 esitama ringkonnakohtule vastavalt

kliendi soovile taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks või siis vähemalt

teavitama klienti, et ta riigilõivu pikendamise taotlust ei esita. Kostja II jättis taotluse

teadlikult esitamata, mistõttu jättis kohus hageja II apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmata. Samuti jätsid kostjad hageja teavitamata Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari

2016. a ja 28. jaanuari 2016. a määrusest.

MTA esitas 5. juulil 2017 hagejale I vastutusotsuse, milles kohustatakse hagejat I tasuma

solidaarselt hagejaga II maksuvõla 53 402 eurot 6 senti. Osa vastutusotsusega nõutavast

maksevõlast on seotud MTA 15. juunil 2015 hageja II suhtes tehtud maksuotsusega.

4(10)

Kostjate ülesandeks oli hageja II esindamine nii kohtuväliselt kui ka kohtus seoses MTA

maksuotsusega. Kostja II või mõlemad kostjad on jätnud hagejaga II sõlmitud

käsunduslepingust tulenevad kohustused täitmata. Kostjad ei ole tegutsenud käsundi

täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega

(VÕS § 620 lg 1) ning ei ole järginud käsundi täitmisel käsundiandja juhiseid (VÕS § 621

lg 1). Nende rikkumiste tõttu jättis Tallinna Ringkonnakohus hageja II apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata. Seetõttu jõustus MTA maksuotsus ning hagejatel tuleb

solidaarvõlgnikena tasuda MTA-le 32 055 eurot 4 senti.

Kostjad käsunduslepingu rikkumisega põhjustanud hagejatele kahju 32 055 eurot 4 senti.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostja II teavitas hagejaid riigilõivu tasumise vajadusest Tallinna Ringkonnakohtule

esitatud apellatsioonkaebuselt. Ebaõige on hagejate väidetu, et nad said olukorrast teada

alles 8. märtsil 2017 ning kostja II on kahe aasta jooksul hoidnud hagejat II eksimuses.

Hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. Kostja II on hageja II

esindajana täitnud oma kohustused vastavalt nõutavale hoolsuse määrale.

Kliendileping, mille rikkumist heidetakse ette kostjatele ette, on sõlmitud hageja II poolt.

Hageja I ei ole kliendilepingu pool. Seetõttu ei saa ta esitada kliendilepingu väidetavast

rikkumisest tulenevaid nõudeid. Seega tuleks hageja I hagi läbi vaatamata.

Kostjate väidetavatel kliendilepingu rikkumistel puudub seos hageja I suhtes tehtud

vastutusotsusega. MTA maksuotsus on siduv üksnes äriühingule (hagejale II) ning

vastutusotsuse vaidlustamisel on vastutusotsuse adressaadil õigus seada kahtluse alla ka

maksuotsuses tuvastatud asjaolusid. Kõik hageja I vastutuse aluseks olevad elemendid on

vastutusmenetluse käigus tuvastatud ning Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu

otsustega haldusasjas nr 3-17-1482 kontrollitud ja kinnitatud.

Hagejatel puudub kahju olenemata sellest, kas kostja II on kliendilepingut rikkunud või

mitte, sest maksukohustust ei saa käsitleda kahjuna. Kostja II ei võtnud seaduse ega

lepinguga endale kohustust kanda maksuotsuse vaidlustamisel menetluse ebasoodsa

tulemuse riski.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 26. aprilli 2019. a otsusega mõlema hageja nõuded

rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hagejate kanda ning mõistis hagejatelt solidaarselt

kostjate kasuks välja menetluskulud 3215 eurot ning viivise protsendina menetluskuludelt

(3215 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras. Samuti mõistis maakohus hagejalt I riigituludesse välja 250 eurot riigilõivu.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 26. juunil 2015 andis hageja II

juhatuse liige S. Vaskov (hageja I) kostjale II volikirja hageja II esindamiseks

õigusküsimustes, sh kohtu- ja kohtuvälistes menetluses ning maksumenetlustes.

Käsunduslepingut kirjalikult sõlmitud ei ole. Arved esitas hagejale II kostja I (õigusbüroo).

Kohtu hinnangul ei olnud alust eeldada, et käsundusleping sõlmiti kostjaga II kui

eraisikuga. Ei ole tõenäoline, et kostja II, kellel on oma õigusbüroo, osutab teenust ka

füüsilise isikuna. Seda enam, et arved teenuse eest esitas kostja II õigusbüroo nimel ja

5(10)

maksed tuli teha samuti õigusbüroole (s.o kostjale I). Kostja II üksnes esindas

käsunduslepingu sõlmimisel kostjat I.

Käsundusleping oli maakohtu hinnangul seega sõlmitud hageja II ja kostja I vahel ning

juhatuse liikmena vastutab võimalike kahjude eest ka kostja II. Asjas ei ole esitatud

tõendeid, et hageja I ja kostja I vahel oleks sõlmitud käsundusleping, samuti ei nähtu ka

kohtule esitatud volikirjast, et kostja II kohustub hagejat I esindama. Menetluse käigus ei

ilmnenud ka asjaolu, et pärast vastutusotsuse saamist oleks hageja I pöördunud kostjate

poole käsunduslepingu sõlmiseks.

Juriidilise isiku suhtes tehtud maksuotsuse vaidlustamiseks sõlmitud käsundusleping ei

laiene automaatselt juriidilise isiku juhatuse liikmele kui eraisikule, mis annaks õiguse

tema suhtes tehtud vastutusotsuse vaidlustamiseks. Kohus ei nõustunud seetõttu hageja

väidetega, et hageja I ning kostja I või kostja II vahel oleks olnud sõlmitud käsundusleping.

Seoses kahjuga puudus kohtu arvates poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: hageja

II suhtes tehti 15. juunil 2015 maksuotsus, 7. detsembri 2015. a otsusega jättis Tallinna

Halduskohus hageja II kaebuse rahuldamata, mistõttu jäi ka maksuotsus muutmata; hageja

II esitas apellatsioonkaebuse, mis jäeti 13. jaanuaril 2016 käiguta ning ringkonnakohus

andis puuduste kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja alates kohtumääruse kättesaamisest;

kostja II sai 13. jaanuari 2016. a kohtumääruse samal päeval kätte.

Kohtule esitatud kirjavahetusest selgub, et kostja II kirjutas 15. jaanuaril 2016 hagejale I, et

apellatsioonkaebuse eest tuleb maksta riigilõivu 750 eurot, millele hageja vastas, et soovib

otsust. Seega olid hagejad alates 15. jaanuarist 2016 teadlikud, et apellatsioonkaebuse eest

soovitakse 750 eurot riigilõivu. Riigilõivu tasumise tähtaeg lõppes 25. jaanuaril 2016.

Samal päeval tuletas kostja II kell 12:25 hagejale I (hageja II juhatuse liikmele) meelde, et

riigilõivu tasumise päev on saabunud. Samuti selgitas kostja II, et kui riigilõivu ei tasuta,

kohtuotsus jõustub ning järgmine päev tasumiseks on juba hilja. Hageja I uuris 25.

jaanuaril 2016 kl 20:10 kostjalt II, kas on mõtet maksta. Kostja II teatas hagejale I

vastuseks kl 23:37, et ta viibib Eestist eemal ning kaebuse suhtes tuleb hagejal endal

otsustada. Samuti selgitas kostja II, et riigilõivu maksmiseks on aega jäänud 30 minutit

ning kui ta riigilõivu ei maksa, võib ta paluda tähtaja pikendamist. Samas on kostja II

hoiatanud, et ei garanteeri, et lisaaega antakse. Hageja I vastas 26. jaanuaril 2016 kl 0:21,

et "…proovi, võib olla pikendatakse".

Kuna kostja II teavitas hagejat I riigilõivu tasumise kohustusest 15. jaanuaril 2016 ei saa

väita, et ta oleks hoolsuskohustust rikkunud. Seda enam, et kostja II tuletas hagejale

25. jaanuaril 2016 meelde, et riigilõivu tasumise tähtpäev on saabunud. Seda on tehtud

lõuna ajal, mistõttu oli hagejal piisavalt aega otsustada, kas tasuda riigilõivu või uurida

esindajalt alternatiiv-võimalusi. Hageja reageeris alles õhtul ja ei olnud kindel, kas ikka

maksab riigilõivu tasuda. Juhise proovida tähtaega pikendada sai kostja II hageja käest siis,

kui tähtaeg oli juba lõppenud.

VÕS § 621 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab käsundiandja andma käsundisaajale käsundi

täitmiseks juhiseid. Käsundisaaja peab täitma käsundit oma erialaste teadmiste kohaselt.

Praegusel juhul on tegemist siiski olukorraga, kus käsundisaaja, lähtudes ainult oma

teadmistest, võis rikkuda käsunduslepingut. Kostja II täitis kohtu hinnangul käsundit

nõutava hoolsusega. Ta oli hagejaga kontaktis, teavitas riigilõivu tasumise vajadusest

6(10)

õigeaegselt ning tuletas tähtaja viimasel päeval meelde tasumise kohustust. Kirjavahetusest

nähtuvalt käitus hageja kõhklevalt ning tema korraldus saabus ajal, kui tähtaeg oli juba

läbi. Seega väide, et kostja II rikkus käsundit, täites hoolsuskohust, ei ole tõendatud.

Maakohus leidis, et kostjad ei ole rikkunud hoolsuskohustust, mis oleks toonud kaasa

kahju hüvitamise nõude. Isegi kui hoolsuskohustust oleks rikutud, tuleks tõendada

põhjuslikku seost kahju tekkimise ja kostja teo vahel.

Esindaja ei saa käsunduslepingut sõlmides tagada, et vaidlustatud maksuotsus, tehtavate

õigustoimingute tagajärjel tühistatakse. Kohtumenetluse alguses ei saa menetlusosalised ja

esindajad olla kindlad lõpptulemuses. Seega, isegi kui riigilõiv oleks makstud õigeaegselt,

ei saa hagejad väita, et vaidlustatud maksuotsus oleks ilmtingimata tühistatud. Kostja II

tegevus ja saabunud tagajärg ei ole seega omavahel põhjuslikus seoses. Riigilõivu

tasumisega ja edasikaebamisega oleks kohtumenetlus küll pikenenud, kuid lõpplahendi

muutmises ei saa olla kindel.

Kokkuvõttes leidis kohus, et praegusel juhul ei ole kostjad vastutavad kahju tekkimises,

mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hagejad paluvad 28. mail 2019 esitatud ühises apellatsioonkaebuses maakohtu

otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega hageja hagi rahuldada.

Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda. Ringkonnakohus võttis kaebuse

15. novembri 2019. a määrusega menetlusse.

Hageja II esitatud apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus 8. mai 2020. a määrusega läbi

vaatamata ning kaebuse esitamisest tingitud hageja II menetluskulud tema enda kanda.

Hagejad esitasid määruse peale määruskaebuse. Riigikohus jättis 28. septembri 2020. a

määrusega hageja II määruskaebuse menetlusse võtmata ning keeldus hageja I

määruskaebuse menetlusse võtmisest.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on meelevaldne maakohtu seisukoht, et kohtule

esitatud kirjavahetusest tulenevalt tuleb lugeda kostja II kui käsundisaaja hoolsuskohustus

täidetuks. Vaatamata sellele, et hageja I kostja II sõnumitele, kus ta tuletas meelde vajadust

riigilõivu tasuda, ei reageerinud, oleks kostja II pidanud esitama iseseisvalt kohtule

taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks, mis oleks kooskõlas tema kui

käsundiandja hoolsuskohustusega VÕS § 620 mõttes. Nimetatud sätte mõttes oli ilmselge,

et taotluse esitamata jätmisel järgneb hagejale II ilmselgelt ebasoodus tagajärg ehk

apellatsioonkaebus jäetakse menetlusse võtmata ning osaühingule tekib vältimatult kahju,

kuivõrd esimese astme kohtu otsus jõustub.

Kohus võib enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel

mõjuval põhjusel pikendada. Tähtaega võib korduvalt pikendada üksnes vastaspoole

nõusolekul (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 64 lg 1). Tähtaja pikendamise

taotluse esitamisel oleks tagajärg hagejale II võinud olla erinev – taotlus kas oleks

rahuldatud või mitte. Taotluse rahuldamisel oleks hagejal II olnud veel võimalus riigilõivu

tasuda ning apellatsioonkaebusel oleks veel olnud perspektiivi. Kui taotlus oleks jäetud

rahuldamata, oleks aga olukord jäänud samaks, kui taotlust ei oleks esitatud. Seega oleks

tähtaja pikendamise taotluse esitamine olnud hagejale II igal juhul soodsam, kui seda mitte

7(10)

esitades, kuna taotluse esitamisega ei oleks kaasnenud ühtegi negatiivset või

sanktsioneerivat tagajärge.

Õigusteenuse osutamisel kohtumenetluses on praktikaks, et kui kliendilt ei suudeta vastust

saada, kas ta soovib tähtajaks mingit menetlusdokumenti vms esitada, siis esitatakse see

kliendi vastusest sõltumatult, kui sellega ei kaasne kliendile negatiivseid tagajärgi. Kostja

II oleks pidanud seda asjaolu õigusbüroo kaudu õigusteenuse osutamisel ka VÕS § 620

lg 2 mõttes eriteadmistega käsunditäitjana teadma.

Kohus on jätnud käsunditäitja hoolsuskohustuse hindamata ka üldisemalt, st

hoolsuskohustust on ulatuslikult rikutud käsunduslepingu sõlmimisest alates. Hageja II

tellis õigusbüroolt õigusabiteenust, mis seisnes hageja II esindamise õiguslikes küsimustes,

sh kohtumenetluses. Kohtule esitatud materjalidest on aga ilmselge, et hageja II on

õigusabita jäetud sisuliselt kliendilepingu sõlmimise esimesest päevast alates.

Õigusbüroo poolt koostatud ja esitatud dokumendid kohtueelses menetluses ja esimese

astme kohtu menetluses ei ole koostatud kooskõlas standarditega, mis kehtivad õigusalaste

eriteadmistega käsunditäitjatele, kes osutavad isikutele õigusabi.

Eelmärgitu põhjal leiavad hagejad, et kohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid

(TsMS § 232) ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (VÕS § 620 tähenduses), mis on

viinud ebaõige kohtulahendini.

6. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Kostjate arvates ei ole maakohus materiaal- või menetlusõiguse normi ebaõigesti

kohaldanud ega eksinud tõendite hindamisel. Hagejad küll ei nõustu maakohtu otsusega

ning sisustavad õigusnorme kohtust erinevalt ja hindavad ka tõendeid kohtust erinevalt,

kuid see ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kostjad ei ole hoolsuskohustust rikkunud. Paljasõnaline on hagejate väide, et õigusteenuse

osutamisel kohtumenetluses on praktikaks, et kui kliendilt ei suudeta vastust saada, kas ta

soovib tähtajaks mingit menetlusdokumenti vms esitada, siis esitatakse see kliendi

vastusest sõltumatult.

Hagejate

apellatsioonkaebuses

esitatud

väited,

et

maakohus

oleks

pidanud

hoolsuskohustuse täimist hindamata ka üldisemalt, tuleb jätta tähelepanuta. Neid asjaolusid

ei ole maakohtu menetluses esitatud ega analüüsitud. Apellatsioonimenetluses on uute

asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb

kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). Teiseks on need

hagejate väited tõendamata ja hagi lahendamisel asjakohatud.

Muus osas kordavad kostjad vastuses menetluses varem esitatud seisukohti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale ühise apellatsioonkaebuse. Hageja II osas

jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse 8. mai 2020. a määrusega läbi vaatamata. See

8(10)

ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 28. septembri 2020. a määrusega. Seega on

hageja II osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 3 järgi jõustunud ning ringkonnakohus

lahendab käesoleva otsusega apellatsioonkaebust üksnes hageja I osas (TsMS § 651 lg 1).

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust tühistada

maakohtu otsust osas, millega hageja I nõuded kostjate vastu jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid korrata.

9.1.

Hagejad on esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõuded. Kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks tuleb mh kindlaks teha, kas kostja on rikkunud lepingut (VÕS § 100,

§ 115 lg 1), või tuleneb kahju hüvitamise kohustus mõnest muust võlasuhtest (VÕS § 3),

sh kahju õigusvastasest tekitamisest (VÕS § 1043).

Maakohus on leidnud otsuses (lk 6 lõpp ja lk 7 algus), et käsundusleping oli sõlmitud

hageja II ja kostja I vahel (st juriidiliste isikute vahel) ning kumbki kostja hagejaga I

käsunduslepingut ei sõlminud. Viidatud järelduste tegemisel ei ole maakohus

menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohtu järeldused on nõuetekohaselt põhjendatud

(TsMS § 436 ja § 442 lg 8) ning apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole neid ka

vaidlustatud. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et hageja II ja kostja I vahel

sõlmitud käsundusleping ei olnud suunatud hageja I kui füüsilise isiku huvide kaitsmisele.

Seega ei olnud hagejal I kummagi kostjaga lepingulist suhet ning väited lepingurikkumise

kohta on tõendamata. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna ka alust arvata, et hagejal I võiks

olla kostjate vastu mõnest lepinguvälisest võlasuhtest tulenevaid nõudeid.

9.2.

Kahju hüvitamise eeldusena tuleb kindlaks teha ka põhjuslik seos lepingu

rikkumise või õigusvastase teo ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole põhjendatud hageja I käsitlus, nagu oleks MTA 15. juuni 2015. a

maksuotsus põhjustanud hagejale I kahju. Maksuotsus on siduv üksnes äriühingule ning

vastutusotsuse aluseks olevad asjaolud tuvastatakse vastutusmenetluses, mitte äriühingu

suhtes

toimunud

maksumenetluses.

Vastutusotsuse

adressaadil

on

võimalus

vastutusmenetluses tuvastatud asjaoludele vastu vaielda (vt nt Riigikohtu 15. detsembri

2016. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-56-16, p 23). Kostjad on seega õigesti märkinud, et

hagejal I oli võimalik esitada maksu- ja vaidemenetluses ning hiljem kohtus kõik

vastuväiteid äriühingu maksukohustuse aluseks olevate asjaolude kohta. Samuti on

põhjendatud kostjate seisukoht, et maksuotsuses märgitud maksusummat ei saa käsitleda

automaatselt hageja kahjuna, mille eest kostjad vastutavad.

9.3.

Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel

vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostjad rikkusid

käsundisaaja hoolsuskohustust (VÕS § 620), kui jätsid esitamata ringkonnakohtule tähtaja

pikendamise taotluse haldusasjas nr 3-15-1635 (kus oli vaidlus all hageja II suhtes

15. juunil 2015 tehtud maksuotsus).

9.4.

Apellatsioonkaebuse punkti 3.5 kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult

hindamata käsunditäitja hoolsuskohustuse üldisemalt. Kaebuse kohaselt on kostjad

hoolsuskohustust rikkunud ulatuslikult juba käsunduslepingu sõlmimisest alates.

Ringkonnakohus märgib, et hagis on kostjatele ette heidetud konkreetse toimingute

9(10)

tegemata jätmist (s.o tähtaja pikendamise taotluse esitamata jätmist ja kliendi

informeerimata

jätmist

haldusasja

nr

3-15-1635

menetluse

käigust),

mitte

hoolsuskohustuse rikkumist laiemalt. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus,

kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Poole enda kohustus

on tuua välja need asjaolud, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega ei

pidanud

maakohus

käsunditäitja

hoolsuskohustuse

täitmist

üldisemalt

hindama.

Ringkonnakohtul

ei

ole

võimalik

maakohtu

menetluses

esitamata

väiteid

apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada (TsMS § 631 lg 1, § 652). Lisaks puudutavad

etteheited üldise hoolsuskohustuse rikkumiste kohta maakohtu tuvastatud lepingulisi

suhteid hageja II ja kostja I vahel, mis ei ole aga apellatsioonimenetluse esemeks.

10. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud kostjate menetluskulud ja hageja I enda menetluskulud TsMS § 171

lg 1 alusel hageja I (apellandi) kanda. Hageja II menetluskulud on jäetud ringkonnakohtu

8. mai 2020. a määrusega hageja II enda kanda, samuti on hageja II kassatsiooniastme

menetluskulud jäetud Riigikohtu 28. septembri 2020. a määrusega hageja II enda kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

11.1

Kostjate 26. novembri 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt (III kd,

tl 105) on kostjad kandnud käesolevas asjas apellatsioonimenetluses menetluskulusid

kokku 840 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on

teinud järgmiseid toiminguid: apellatsioonkaebuse analüüs (3 tundi) ja vastuse koostamine

(4 tundi). Kokku on osutatud kostjatele õigusabi seitsme tunni ulatuses tunnitasuga

120 eurot (käibemaksuta).

11.2

Hageja I ei ole kostjate menetluskulude nimekirja osas ringkonnakohtule seisukohta

esitanud.

11.3

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostjate poolt sellele

esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise (sh

apellatsioonkaebusega tutvumise) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui

3,5

tundi.

Tsiviilasi

ei

ole

keskmisest

keerukam

või

mahukam

ning

nii

apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas korratud juba

maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta)

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

11.4

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostjate apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 420 eurot (3,5 t × 120€). Nimetatud summa kuulub

350 euro ulatuses hüvitamisele ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määruse alusel kohtu

10(10)

deposiitkontole tasud tagatise arvel (III kd, tl 85) ning 70 eurot (420 – 350) mõistab kohus

hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja.

Kostjad ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust, kuid samas ei ole taotletud

kulude hüvitamisel käibemaksu arvestamist.

11.5

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostjate taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

Andra Pärsimägi

Indrek Parrest