3-19-502/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-502

Haldusasi

Mittetulundusühing Vabaajakeskus Vanad ja Noored kaebus

Põllumajanduse

Registrite

ja

Informatsiooni

Ameti

30. novembri 2018. a otsuse nr 13-6/1169 ja 15. veebruari

2019. a vaideotsuse nr 13-4/19/1-1 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant

MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored

esindaja Marek Aunver

Vastustaja

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

esindaja Aiki Schneider

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 17. detsembri 2019. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. jaanuar 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras MTÜ-le Vabaajakeskus Vanad

ja Noored 22. juuni 2011. a käskkirjaga nr 13-6/1193 toetuse 19 659 eurot Jüri kihelkonna talu-

ja käsitöömuuseumi ehitamise I etapi raames katusetööde tegemiseks ja sümboolika ostmiseks ja

18. oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 13-6/2148 18 324 eurot II etapi raames uste ja akende

soetamiseks ning paigaldamiseks, põrandaküttesüsteemi ehitamiseks, õhk-vesi soojuspumba

ostmiseks.

Toetust maksti kaebajale I etapi raames 19 478 eurot ja 65 senti, kuna projekt odavnes 180 euro ja

35 sendi võrra ning II etapi raames 16 224 eurot, kuna projekt odavnes 2100 euro võrra.

2. PRIA nõudis 30. novembri 2018. a otsusega nr 13-6/1169 kaebajalt tagasi makstud toetuse

32 457,85 eurot, kuna 18. aprillil 2018 läbiviidud kohapealses järelkontrollis tuvastati, et

investeeringuobjekt ei ole sihipärases kasutuses.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja 7. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA

30. novembri 2018. a otsuse nr 13-6/1169 ja 15. veebruari 2019. a vaideotsuse nr 13-4/19/1-1

tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on kaebaja kasutanud toetust sihtotstarbeliselt. Hoone on osaliselt sihipärases

kasutuses – muuseumile annetatud ja kogutud eksponaadid on hoiul. Kaebaja ei ole toime pannud

tõsist rikkumist. Toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne. Järelevalve käigus koostatud

kontrollaktides nr 27628 ja 27629 on antud lõpptähtajaks 17. aprill 2023. Vastustaja andis seega

täiendava tähtaja viis aastat aktide vormistamisest, kuid mõne kuu möödudes tegi teistsuguse otsuse.

4. Vastuses kaebusele vaidles PRIA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja ei ole kasutanud investeeringuobjekti sihipäraselt vastavalt toetuse

taotlemisel kehtinud põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 (määrus nr 92)

§ 36 lg 3 p-le 1. Investeeringuobjektiks, mis peab olema sihipärases kasutuses ja milleks toetust

etappide kaupa üldse määrati, ei ole mitte tehtavad ehitustööd, vaid hoone ise.

Toetused määrati eesmärgiga, et kaebaja ehitab rekonstrueeritava hoone lõplikult valmis, kuna

toetuse taotlemise eesmärgiks oli mõlema taotluse puhul hoone kasutuselevõtt talu- ja

käsitöömuuseumina ning multifunktsionaalse keskusena (töötubade, seminarisaali ja muuseumi-

osaga). Kuna taotlustes on toetust taotletud hoone lõpliku valmis ehitamise kavatsusega, siis

kaebaja teadis toetuse taotlemisel, et hoone tervikuna peab olema sihipärases kasutuses.

Rekonstrueerimine jäi poolikuks ja seega ei täitnud toetus oma eesmärki.

Kaebaja ei ole teavitanud kohalikku tegevusgruppi ega vastustajat asjaoludest, mis takistasid hoone

valmimist ja sihipärasesse kasutusse võtmist. Toetus nõuti tagasi vastavalt Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1303/2013 (määrus (EL) 1303/2013) art 71 lg-le 1

proportsionaalselt selle ajavahemiku eest, mil nõudeid ei olnud täidetud. Euroopa Kohtu 8. mai

2019. a otsuse nr C-580/17 valguses pidi hoone olema valmis ja multifunktsionaalse keskusena

kasutuses veel varem kui kaebaja vaidlustatud otsuses märgitud ehk hiljemalt 2016. aasta oktoobris.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

6. Halduskohus selgitas, et toetuse taotlemise ajal kehtinud määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 ja määruse

nr 1698/2005 art 72 lg 1 sõnastus ei kattu. Määrus nr 92 seab kestvuse nõude (järelevalveperioodi)

alguse sõltuvusse PRIA viimase toetusosa väljamaksmise hetkest, samas kui määrus nr 1698/2005

seab selle sõltuvusse korraldusasutuste (PRIA) vahendite eraldamise otsuse tegemise hetkest.

Toetuse tagasinõudmise hetkel kehtinud määrus nr 1303/2013 rõhutab jällegi PRIA viimase

osamakse tegemise olulisust.

7. Euroopa Kohus selgitas otsuses C-580/17, et investeeringuga seotud tegevuse kestvust, mis on

programmitöö perioodi 2007–2013 raames Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD)

poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, tuleb hinnata nõukogu määruse

(EÜ) nr 1698/2005 artikli 72 sätete alusel ning kui selleks tegevuseks alusetult makstud summad

nõutakse tagasi pärast nimetatud programmitöö perioodi lõppu, ehk pärast 1. jaanuari 2014, peab

tagasinõude aluseks olema määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 56.

8. Määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 on vastuolus määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 ning tuleb jätta

selles asjas vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata. Asja lahendamisel tuleb seega

investeeringuobjektiga seotud tegevuse kestvust hinnata määruse nr 1698/2005 alusel.

9. PRIA on otsuses viidanud õiguslike alustena läbisegi määrustele nr 1698/2005, nr 1303/2013 ja

nr 1306/2013. Otsus on sõnastuslikult konarlik ning raske on mõista, kas PRIA kontrollis määruse

nr 1698/2005 art 72 või määruse nr 1303/2013 art 71 nõuete täitmist. Kuna investeeringuobjekti

sihipärasesse kasutusse võtmine ja kasutamine on nii määruse nr 1698/2005 art 72 kui ka määruse

nr 1303/2013 art 71 kriteeriumiks, erineb üksnes järelevalveperioodi algusaeg (toetuse määramise

vs toetusesaajale lõppmakse tegemise aeg), siis ei oma antud juhul vaidlustatud otsuse ebaselgus

määravat tähendust. Vastuses kohtu küsimustele kinnitas vastustaja, et toetuse sisuliste

kriteeriumite täitmisel tugineti määruse nr 1698/2005 § 72 nõuetele ning tagasinõude aluseks olid

määrused nr 1303/2013 ja 1306/2013.

10. PRIA ei heida kaebajale ette mitte toetuse sihipäratut kasutamist, vaid seda, et kaebaja ei ole

hoonet kasutanud sihipäraselt. Määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 sätestatud tähtaeg hõlmab ka

ajavahemiku, mil toetuse saaja alles tegeleb investeeringuobjekti soetamisega, sh ehitamisega.

Jagades toetuse väljamaksmise osadeks võtab PRIA ise teadliku riski, et järelevalveperioodi puhul

võib toetusosade hiline väljamakse tähendada, et vahemik toetuse väljamaksmise ning

järelevalveperioodi lõppemise vahel on lühike. Kuna kaebajale määrati toetus toetusetaotluse nr

4300011373490 (ehitamise I etapp) alusel 22. juunil 2011 ning toetusetaotluse nr 4300011374013

alusel 18. oktoobril 2011, siis lõppes järelevalveperiood vastavalt 22. juunil ja 18. oktoobril 2016.

11. Kui investeeringuobjekti pärast toetusrahade kasutamist ning ehitustegevuse lõppemist

kasutusele ei võeta või kasutatakse seda äriplaanis kajastamata eesmärgil, nt eluruumidena või muu

äriplaaniga mittekattuva funktsiooniga ruumidena, siis on PRIA-l õigus toetus ELÜPS § 111 lg 1

alusel osaliselt või tervikuna tagasi nõuda.

12. Määruse 92 § 36 lg-s 1 märgitud kaheaastasest tähtajast ei tulene, et hoone pidi olema

rekonstrueeritud ja sihipärasesse kasutusse võetud kahe aasta jooksul toetuse rahuldamise otsuse

tegemisest. Selle tähtaja jooksul tuli teha investeerimiskulud ning esitada nende kohta vajalik

dokumentatsioon PRIA-le. Arvestades hoone ehitamist mitmes etapis, millest osa ei olnud kaetud

PRIA toetusega, on mõistlik selles asjas hoone sihipärasesse kasutusse võtmise ajana käsitada

järelevalveperioodi lõppkuupäeva. Seega pidi hiljemalt 18. oktoobriks 2016 olema kaebaja

ehitustööd lõpetanud ning võtnud hoone sihipärasesse kasutusse.

13. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et PRIA pikendas 18. aprilli 2018. a kontrollaktidega

ehitise kasutusse võtmise lõpptähtaega 17. aprillini 2023. Kontrollaktidesse tehtud märge AK PRIA

ning sellel märgitud kuupäevad tähendavad, et PRIA on tunnistanud nimetatud kontrollaktid

avaliku teabe seaduse (AvTS) mõttes asutusesiseseks kasutamiseks ning määranud AvTS § 40

alusel juurdepääsupiirangu tähtajad.

14. Vaidlust ei ole selles, et hoone ei olnud toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise ajal ega ole ka

kohtumenetluse ajal sellises seisukorras, et seda saaks kasutada äriplaanis ning toetusetaotluses

märgitud talu- ja käsitöömuuseumina, samuti ei ole hoonet veel võimalik kasutada

multifunktsionaalse keskusena. Kaebaja kasutab hoonet ja selle ümber asuvat kinnistut tasuta

kasutamise lepingu alusel kuni 1. aprillini 2020. Arvestades kaebajal tekkinud erimeelsusi kinnistu

omanikuga ning hoone valmimisastet, on ehitise sihipäraselt kasutamine tulevikus väga küsitav.

Üksnes osade muuseumi eksponaatide hoiustamine hoone tagaosas ei ole käsitatav äriplaanis

kajastatud eesmärgi täitmisena ning hoone sihipärase kasutamisena. Hoone ei ole kolmandatele

isikutele kasutamiseks avatud ning arvestades hoone valmimisjärku ei ole see lähitulevikus ka

võimalik. On ilmne, et PRIA ei oleks toetust määranud, kui hoonet kasutatakse üksnes laoruumina.

15. Hoone sihipärasesse kasutusse võtmata jätmisega on kaebaja saanud alusetu eelise teiste

toetusetaotluste esitajate ees. Kuna rekonstrueeritud hoonet ei ole järelevalveperioodi lõppemise

hetkeks päevagi sihtotstarbeliselt kasutatud, siis ei ole toetuse eesmärke saavutatud ning toetuse

saaja ei ole järginud oma kohustusi. Pärast toetuse määramist on investeering läbi teinud olulise

muutuse, mis on andnud kaebajale alusetu eelise määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 punkt a mõttes.

Kaebaja rikkumist tuleb käsitleda raskena, sest toetuse eesmärke pole ehitise rekonstrueerimisega

üldse täidetud ning hoone kasutamine äriplaanis ja toetusetaotluses märgitud viisil on kaheldav ka

tulevikus. Kaebaja pole suutnud 8 aastaga hoonet lõplikult valmis ehitada ja sihipärasesse kasutusse

võtta. Kuigi hoone kasutusse võtmist võivad takistada kaebaja ja kinnistu omaniku erimeelsused,

ei muuda see rikkumise olemust ja raskust. Arvestades eeltoodut on kaebajalt tagasinõutud summa

rikkumise raskusega proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

16. MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et PRIA kaevatav otsus ei ole selge ega üheseltmõistetav.

Otsuse õiguslikud alused ei ole seostatud faktiliste asjaoludega, osa viiteid on täiesti asjakohatud

ning aru ei ole saada, millise õigusnormi alusel vastustaja lõppjärelduseni jõudis.

Määruse nr 1306/2013 artikkel 56 alusel on võimalik väidetava kaebaja poolse rikkumise korral

nõuda rahastamise kas osalist või täielikku tagastamist. Kaebaja poolt on kõik taotletud ja saadud

toetuse summad kasutatud õigeaegselt ja sihtotstarbeliselt, seega on ebaproportsionaalne kaebaja

karistamine toetuse täies või enamus ulatuses tagastamise nõudmisega. Ehitustegevus

investeeringuobjektil ei ole veel lõppenud. Kohtuistungil tõdes PRIA, et kontrollakt kajastab samuti

ehitustegevuse jätkumist ning seda laiemas ulatuses, kui taotletud toetus I ja II etapis võimaldas.

Seega eeltoodu alusel võib väita, et kohtu seisukohale tuginedes oleks PRIA-l õigus toetus tagasi

nõuda juhul, kui investeerimisobjekti pärast toetusrahade kasutamist ning ehitustegevuse lõppemist

kasutusele ei ole võetud.

Kaebaja informeeris PRIA-t probleemidest omanikuga ning seda enne järelevalveperioodi lõppu,

kuid siiski piisava ajavaruga, et probleemi lahenemisel oma kohustused PRIA ees tähtaegselt täita

– järelevalve perioodi lõpp 26. novembril 2019, kuid PRIA-le info teada alates 18. aprillist 2018.

17. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud Eesti siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu

õiguse asjakohaste normide vahekorda ning rakendamise korda kaebajale makstud projektitoetuse

tagasinõudmisel, toetusega tehtud investeeringuga loodu säilitamise kohustust, tuvastanud

tagasinõudmise faktilise aluse esinemise ning hinnanud vaidlustatud otsuse vormiliste puuduste

mõju

tagasinõudmise

õiguspärasusele.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

otsuse

põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

19. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväited endiselt, et vaidlustatava otsuse õiguslik alus on

ebaselge ja toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne. Samas ei ole kaebaja leidnud, et

halduskohus oleks eksinud, kui hindas, millised on vaidluses asjakohased siseriiklikud ja Euroopa

Liidu õiguse normid. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajalt toetuse tagasinõudmise õigusliku

aluse annab määruse nr 1306/2013 art 56, kuid toetuse sisuliste kriteeriumide, s.h

järelevalveperioodi kestuse osas tuleb lähtuda määruse nr 1698/2005 art-st 72. Ringkonnakohus

jagab seda seisukohta.

Siseriiklikus õiguses puudub norm, mis sätestaks aluse juba makstud projektitoetuse

tagasinõudmiseks. ELÜPS § 111 lg 1 sätestab küll, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et

toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole

kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras

valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL)

nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud

alustel ja tähtaegadel. Selle sättega ei ole aga kehtestatud õiguslikku alust toetuse tagasinõudmiseks.

Normist tuleneb üksnes, et tagasinõudmine võib olla nõutav tulenevalt selles viidatud Euroopa

Liidu õigusest. Riigikohus on märkinud1, et ELÜPS § 111 lg 1 on viitenorm, mitte volitusnorm.

Toetuse tagasinõudmise õigus ja kohustus on tõepoolest ette nähtud Euroopa Liidu õiguses.

Määruse nr (EL) 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult

tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast

seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja,

kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud.

Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise

või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või

täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti

EAFRD rahalise kaotuse taset (määrus (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 1 ls 1).

20. Kohtuasjas nr 580/17 (p-d 36-42) selgitas Euroopa Kohus, et programmitöö perioodi 2007–

2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja kaasfinantseerinud tegevuseks makstud toetust anti

selleks, et saavutada eesmärke, mis on seatud sel perioodil EAFRD toimimist reguleerivaid

üldnorme sisaldavas määruses nr 1698/2005. Seda laadi toetuste tagasinõudmise alus oli

reguleeritud määrusega (EL) nr 1290/2005. Nimetatud määrus tunnistati kehtetuks määrusega (EL)

nr 1306/2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 tuleb toetuse tagasinõudmisel kohaldada määrust (EL)

nr 1306/2013.

21. Kaebajale määrati toetus 22. juuni ja 18. oktoobri 2011. a käskkirjadega. Toetuse

tagasinõudmise otsustas PRIA 30. novembril 2018, s.o pärast määruse (EL) nr 1306/2013

jõustumist. Vastavalt on selles määruses sätestatud alused toetuse tagasinõudmiseks käesoleval

juhul kohaldatavad.

22. Määrust (EL) nr 1306/2013 täiendati ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste,

maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest

keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud

halduskaristuste osas Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 640/2014. Määrus jõustus

1. jaanuaril 2015. Selle määruse art 42 lg 1 kohaselt Määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohaselt

rakendatavate meetmete alusel toetuse saaja selliste kohustuste suhtes, mis on seotud nõuetele

vastavusega, kohaldatakse kontrollisüsteemi ja halduskaristusi käsitlevaid eeskirju, mis on

kehtestatud käesoleva määruse ja rakendusmäärustega, mille komisjon on vastu võtnud määruse

(EL) nr 1306/2013 alusel.

Kuna PRIA vaidlustatud otsus anti 2018. aastal, siis on määrus (EL) 640/2014 kaebaja suhtes

kohaldatav, nähes ette kaalutlusõiguse kaebajale etteheidetava rikkumise tõttu toetuse

tagasinõudmisel.

23. Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse

kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata

jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Sätte järgi taotletud toetuse maksmisest keeldutakse või

see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste või

vajaduse korral muud kohustuste, eelkõige seoses riigihangete, riigiabi ning muude kohustuslike

standardite ja nõuete, rikkumisega (lg 2). Sel juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse

rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist (lg 3). Seejuures nõuete rängal rikkumisel

toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (lg 5).

1 Vt RKHK 29. septembri 2020. a otsus asjas nr 3-18-305 (p 9).

24. Vaidlustatud otsustes tugineb PRIA toetuse tagasinõudmisel sellele, et kaebaja ei ole

investeeringuobjekti valmis ehitanud ega sihipäraselt kasutusele võtnud. Vaidlust ei ole selles, et

kaebaja on kasutanud toetust sihipäraselt, s.t on toetusega finantseerinud toetuse taotlemisel

äriplaanis näidatud töid. Samas ei eita kaebaja, et toetuse taotlemise eesmärgiks oli

investeeringuobjekti kasutusele võtmine talu- ja käsitöömuuseumi ning multifunktsionaalse

keskusena, kuid järelevalveperioodi lõpuks (vastavalt 22. juuni ja 18. oktoober 2016 tulenevalt

määruse nr 1698/2005 art-st 72) ei olnud hoonet kummalgi otstarbel kasutusele võetud. Veelgi

enam, hoone seisukord ei võimaldanudki hoonet eesmärgile vastavalt kasutada. Sama olukord püsis

ka vaidlustatud otsuse andmise ja kohtumenetluse ajal. Nendel asjaoludel jagab ringkonnakohus

vastustaja ja halduskohtu arusaama, et tegemist on toetuse tingimuste tõsise rikkumisega. Määruse

nr 92 § 36 lg 3 p 1 ja määruse nr 1698/2005 (EÜ) art 72 lg 1 näevad ette toetuse saaja kohustuse

kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt. Kaebajale makstud toetusega kavandatud eesmärk on

aga täielikult saavutamata jäänud. Seda hinnangut ei muuda asjaolu, et kaebaja kasutab ühte osa

hoonest muuseumile annetatud eksponaatide ladustamiseks. Toetusega tehtava investeeringu

eesmärgiks oli avada hoone kohalike inimeste avalikuks kasutuseks, mitte luua laopind. Seega on

investeering läbi teinud olulise muutuse, mis on andnud kaebajale alusetu eelise määruse

nr 1698/2005 art 72 lg 1 punkti a mõttes. Kuigi kaebaja taotles vastustajalt hoone kasutusse võtmise

tähtaja pikendamist 2022. aasta novembrini, siis vastuolude tõttu kaebaja suhetes hoone omanikuga

ei ole selge seegi, kas see eesmärk on saavutatav tulevikus.

Seetõttu ei ole alust pidada kaebajalt PRIA 22. juuni 2011. a otsusega määratud toetuse tervikuna

(19 478,65 eurot) ja 18. oktoobri 2011 otsusega määratud toetuse 80% ulatuses (12 979,20 eurot)

tagasinõudmist ebaproportsionaalseks. Vastustaja on toetuse tagasinõudmisel ekslikult lähtunud

küll määruse nr 92 § 36 lg 3 punkti 1 järgi arvestatud järelevalveperioodist, kuid see on mõjutanud

toetuse tagasinõudmise proportsiooni kaebaja kasuks. Nimelt lähtus vastustaja sellest, et

18. oktoobri 2011. a otsusega määratud toetuse järelevalveperioodist oli möödunud üksnes 4 aastat

ega rakendanud toetuse tagasinõudmist tervikuna. Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 punkti a järgi

arvestatud järelevalveperiood lõppes aga juba 2016. aastal, mistõttu võinuks seega olla kohane ka

toetuse tervikuna tagasinõudmine. Ringkonnakohus peabki asjas määravaks, et investeeringuobjekt

ei ole üldse sihipärases kasutuses olnud. Kaevatavas otsuses on vastustaja sellega seoses märkinud,

et investeeringuobjekti kasutamata jätmist ja kasutusse võtmiseks kaebaja taotletud pikenduse

tähtaega arvestades ei oleks saanud kaebajale toetust määrata. Hoone ehitamise kavandamine

etapiviisiliselt ja sarnaselt ka toetuse määramine etapiviisiliselt raskendavad mõnevõrra

investeeringuobjekti sihipärasesse kasutusse võtmise tähtaja määramist. Käesoleval juhul ei ole see

siiski määrav, kuna kaebaja on selle kohustuse täielikult täitmata jätnud. Toetuse taotlemisel ega

kasutamisel ei saanud kaebaja eeldada, et lubatav on omafinantseeringu arvel kavandatud tööde ja

vastavalt ka kogu investeeringuobjekti kasutusse võtmise pikaajaline edasilükkamine. Ka kandis

kaebaja riski, et suhete tõttu hoone omanikuga ei õnnestu investeeringuobjekti kasutama asuda.

Sõltumata hoone omaniku käitumisest ei saa mööda vaadata asjaolust, et toetusega taotletav

eesmärk on jäänud täielikult saavutamata.

25. Ringkonnakohus nõustub, et PRIA vaidlustatud otsus on raskesti jälgitav ning selles nimetatud

toetuse tagasinõudmise õiguslikud alused vähemalt osaliselt ei ole asjakohased. Samuti on lähtutud

ebaõigest arusaamast, et määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 on asjas kohaldatav. Seetõttu on otsus

formaalselt õigusvastane. Selles ei ole kohaselt ära toodud otsuse õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).

Siiski ei ole see mõjutanud asja otsustamist, mistõttu ei too see kaasa otsuse tühistamist (HMS §

58). Vastustaja on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ning selgitanud, miks need tingivad

kaebajalt toetuse tagasinõudmise. Kuna kohtud on leidnud, et õigusaktidest tõepoolest tuleneb alus

toetuse tagasinõudmiseks vastustaja tuvastatud faktilistel asjaoludel, siis ei mõjuta vaidlustatud

otsuse vormilised puudused otsuse materiaalset õiguspärasust.

26. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse

rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

27. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/