2-20-16025/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 15.12.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16025

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.11.2020 määrus esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399, psühhiaatriakliiniku kaudu)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo Bergson

Puudutatud isik Hiiumaa vald (Hiiumaa Vallavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.11.2020 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud,

tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus

isik viibib, juht (TsMS § 543).

2-20-16025

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja)

esitas 02.11.2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Patsiendi seisundist ja varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi

paranemist 4 ööpäeva vältel, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tema

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase,

rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel

alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

3. Taotluse kohaselt alustati valvearsti otsusega patsiendi ravi tema tahtest olenematult alates

31.10.2020 kell 18.33, tahtest olenematut ravi rakendati vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja

iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline

ravivajadust ise hindama.

4. Psühhiaatrite 02.11.2020 arvamuse kohaselt on teada, et puudutatud isik haigestus

psüühiliselt 2011, mil diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega.

Kokku on ta PERH Psühhiaatriakliinikus haiglaravil viibinud 14 korral ja seda haiguse ägedas

maniakaalses faasis, mis kulgeb meeleolu haigusliku kõrgenemise ja ebaadekvaatselt riske

võtva ning tagajärgedega mittearvestava käitumisega. Viimati viibis patsient haiglaravil

20.09.–23.10.2020. Sellele eelnevalt oli hospitaliseeritud 16.09.2020, kui oli eelnevalt

katkestanud depoosüstid 1 aasta tagasi. Puudutatud isik oli käitunud ebaadekvaatselt, tekitades

liiklusavarii, Hiiumaa haiglas oli agressiivne, lõhkus inventari ja suunati PERH

Psühhiaatriakliinikusse. Patsient võeti ka septembris 2020 ravile tahtest olenematu ravi

otsusega, kuid lahkus omavoliliselt ning toodi ravi jätkamiseks 20.09.2020 politsei poolt tagasi.

5. Käesoleval korral toodi puudutatud isik PERH Psühhiaatriakliinikusse politsei ja kiirabi

saatel politseijaoskonnast, kuhu oli pöördunud enda sõnul sooviga saada politseilt kaitset -

patsiendi sõnul oli ta Venemaal ära tapnud 3 inimest, teo eest 15 aastat vanglakaristust saanud

ning kohe tullakse talle Tallinnasse järgi. Patsiendi käitumine politsei suhtes oli väljakutsuv ja

ähvardav. Venna andmetel ei ole patsient eelmise haiglaravi järgselt määratud toetusravi

järginud.

6. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik situatsioonis desorienteeritud, rahutu

oleku ja ebaadekvaatse käitumisega - istus põrandale, kiskus seljast riideid ja jalanõusid ning

ähvardas nendega personali rünnata. Patsiendi mõttekäik oli katkendlik ja hüplik, verbaalselt

sõimlev ja kõvahäälne, ta tegi korduvalt personali suunas seksuaalse alatooniga märkuseid ja

ähvardas rünnata. Avaldusid kõrgenenud meeleolu ja tahteaktiivsus. Patsiendi ebaadekvaatse

ja ettearvamatu käitumise tõttu hospitaliseeriti ta valvearst dr. Lauri otsusega tahtest

olenematult 31.10.2020 kell 18.33. Arvestades patsiendi püsivat rahutust, agressiivset käitumist

ja ähvardusi personali suunas, rakendati tema suhtes vahetult pärast saabumist valvearsti

korraldusel mehhaanilist ohjeldamist. Käesolevalt ei ole patsiendi seisund stabiliseerunud.

Patsiendi mõtteavaldused on jätkuvalt luululise sisuga, samuti on ta käitumine endiselt sihitu ja

ettearvamatu. Tal puudub kriitika oma tervise ning üldise toimetuleku suhtes.

2-20-16025

7. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire bipolaarse meeleoluhäire mania episood

(F31.1). Tema käitumine on igakülgselt ettearvamatu, tema hinnang oma käitumisele,

võimetele ja tervisele ei vasta tegelikkusele. Haiglaravi ja kontrollitud keskkonna puudumisel

on patsiendi käitumine jätkuvalt riskialdis, tagajärgi kaalutlemata ning püsivalt ohtlik nii

enesele kui ümbritsevatele. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust

ega kontrollima oma käitumist.

8. Ärakuulamisel avaldas dr T, et nädal tagasi lubati patsient koju, aga toodi tagasi. Kahtlus, et

ravimeid ei tarvitanud. Naispersonali suhtes agressiivne. Hetkel maania episood. Igasuguse

haigustajuta. Eelmine kord oli 37 päeva ravil, aga seisund täielikult ei möödunudki. Mania

seisundis on väga riskialdis. On psühhootiline, tal on luululine episood. Hetkel on seisund

sedavõrd halb, et varasemat ravikogemust arvestades ei saa eeldada paranemist varem kui 40

päeva möödumisel. Varem süüdanud madratseid, 100 km tunnis sõitnud käed roolist lahti,

barrikadeerinud palati madratsitega.

9. Ärakuulamisel avaldas isik: „Otsisin Tallinnas oma pruuti M. Aga ei teadnud aadressi.

Palusin politseist abi. Tegin väikse nalja ka neile, et olen Siberist põgenenud ja tagaotsitav. Nad

tõid mu siia. Mulle on määratud ravi quetiapiin ja seroquel, neid võtan ka. Depoosüst ka.

Viimati sain seda siin haiglas. Teen tööd, S olen haldusjuht. Varsemalt olen haiglast abi saanud

küll. Hetkel hindan enda tervist hindele 6.“ Ärevust, rahutust eitab. Varasemate episoodide

kohta ütleb: „Olen täitsa kainelt mänginud joodikut, autoõnnetus oli Hiiumaal – 130 oli kiirus,

magades vajus jalg ära.“ Nõustub lühiajaliselt ravile jääma: „Nädala oleksin nõus olema, siis

tahaksin koju saada.“ Peab kogu aeg vajalikuks kohtunikult provokatiivseid küsimusi küsida,

kohtuniku teadmisi ja kompetentsi kahtluse alla seada – provotseerib.

10. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

11. Maakohus rakendas 02.11.2020 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest 31.10.2020 kell 18.33 ja pikendas esialgset õiguskaitset kuni

40 päevani, s.o 09.12.2020 või mõne eelneva päevani, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi, sh isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil.

12. Maakohtu hinnangul, arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole

muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb raske psüühikahäire,

tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita

jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel maakohus veendus,

et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista

ravivajadust. Isik on selgelt maniakaalne. Sellist käitumist kirjeldab ka arst enda arvamuses. On

varasemalt haiguse ägenedes korduvalt olnud ohtlik nii endale kui teistele, mida möönis

ärakuulamisel osaliselt ka ise. Psühhiaatrite sõnul on patsient agressiivne ja ettearvamatu ning

ohtlik ka ümbritsevatele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne

manustamine. Isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust

prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Dr T sõnul on ta psühhootiline, tal on

luululine episood. Arsti sõnul on hetkel on seisund sedavõrd halb, et varasemat ravikogemust

2-20-16025

arvestades ei saa eeldada paranemist varem kui 40 päeva möödumisel. Kohus leidis, et

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii

patsiendile endale kui ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvestades vajab isik pikaajalist

hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist.

Määruskaebus

13. Puudutatud isik esitas oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada.

14. Puudutatud isik leiab, et ei pea tahtevastaselt haiglas olema ja et ta on ilma asjata haiglas.

Tegelikult on ta terve ja ravimeid ei vaja. Haiglasse sattus ta oma mõtlematu naljategemise tõttu

– ta läks politseijaoskonda ja ütles, et on Venemaalt vanglast põgenenud. Enda sõnul saab ta

aru, et tegelikult oli see halb nali. Ta pole ohtlik ei endale ega ka teistele. Tema ohtlikkus ei ole

millegagi tõendatud. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatu ning ta on arvamusel, et tahtevastasel ravil viibimise ei ole vajalik ja põhjendatud.

Menetluse edasine käik

15. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

16. Hiiumaa vald (Hiiumaa Vallavalitsuse kaudu) leidis, et puudub alus kahelda, et tahtevastane

ravi ei ole vajalik ega põhjendatud.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

18. 04.12.2020 teatas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu ravi psühhiaatriakliinikus 30.11.2020.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse

väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja

§-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel

neid ei korda.

20. Vaatamata asjaolule, et puudutatud isik on praeguseks piisavalt paranenud tal esinevast

raske psüühikahäire bipolaarse meeleoluhäire mania episoodist ja ta kirjutati seoses psüühilise

seisundi paranemisega haiglast välja 30.11.2020, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu

määruse seaduslikkusele.

21. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku

seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused ei olnud 02.11.2020

määruse tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku

2-20-16025

kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut

läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

22. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske

psüühikahäire ja ta on vajanud haiguse ägedas faasis haiglaravi enne käesolevat episoodi 14

korda (dtl 9). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul

pole ohtlik ei endale ega ka teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule

seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

23. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite

02.11.2020 arvamusega. Ravivajadust kinnitab ka PERH vastus määruskaebusele, mille

kohaselt ei olnud 24.11.2020 seisuga patsient paranenud määral, mis oleks võimaldanud tema

ravi lõpetamist. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus vaidlustatud määruse

tegemise päeval ära puudutatud isiku enda ja ka tema raviarsti ning veendus puudutatud isiku

tervislikus seisundis. Sõltuvalt oma seisundist oli puudutatud isik avaldaja taotluse esitamise ja

kohtu poolt tema ärakuulamise ajal võimetu ise otsustama ravi vajaduse üle.

24. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t

olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-15-3662, p 14.1). Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus

peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite hinnangul oli puudutatud

isik kiirabi ja politsei saatel haiglasse hospitaliseerimisel rahutu, agressiivne, ettearvamatu,

ähvardav personali suhtes. Puudutatud isiku poolt maakohtule avaldatu annab alust järeldada,

et tal puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine oli ebaadekvaatne ja suure

tõenäosusega võis ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui teistele.

25. Vaatamata sellele, et puudutatud isik oli viibinud viimati haiglaravil 20.09–23.10.2020,

vajas ta hospitaliseerimist juba nädal hiljem, s.o 31.10.2020. Lähedaste sõnul ei jätkanud

puudutatud isik vabatahtlikult haiglaravi järgselt määratud toetusravi. Eeltoodust saab

järeldada, et praegusel juhul oli põhjendatud määrata tahtevastane ravi, puudutatud isik vajas

jätkuvalt ravi ja jälgimist statsionaari tingimustes.

26. Seega, arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse

suhtes, leidis maakohus õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist

haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Eeltoodut arvestades ei

anna määruskaebuse väited maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on

kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt

seisukohale, et vaidlustatud määruse tegemisel ajal olid täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2

sätestatud tingimused.

27. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja

koheselt pikendas ka esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani. Seadus ei näe ette esialgse

õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt

rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu

pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega

saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras

kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse

õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt

2-20-16025

Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik).

28. Kolleegiumi hinnangul ei anna eelmises lõigus esiletoodud minetus praegusel juhul siiski

alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Avaldaja esitatud taotlusest nähtuvalt oli arstidel esialgse

õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkinud veendumus, et puudutatud isiku tervisliku seisundi

ägenemise kontrolli alla saamine võtab rohkem kui neli päeva. Samuti on maakohus määruse

tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse

pikendamise eelduste esinemist. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus

puudutatud isiku ja raviarsti isiklikult enne määruse tegemist ära kuulanud ning maakohtule oli

koos avaldaja taotlusega esitatud psühhiaatrite ühine arvamus, mille kohaselt on tahtevastase

ravi tähtaja pikendamine 40 päevani vajalik. Seega olid kolleegiumi hinnangul sisuliselt

täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset

õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega.

29. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3

alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)