2-20-113828/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-113828

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.11.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

443.36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Marilin Palts

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Inna Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse.

2. Tühistada Harju Maakohtu 04.11.2020 otsus ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-20-113828

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 25.06.2020 Harju Maakohtule hagi, milles palub mõista kostjalt välja põhivõla

201.11 eurot, intressi 81.27 eurot, lepingutasu 61.25 eurot, kiirmakse teenustasu 15 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 57.18 eurot ja viivise alates 26.06.2020 kuni põhinõude

täitmiseni lepingujärgses määras 13,7% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ 21.12.2017 laenulepingu nr

2101763051, mille alusel sai kostja laenu 1225 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus

kokkulepitud maksegraafiku alusel perioodil 20.01.2018–09.05.2020. 12.01.2018 sõlmisid

pooled täiendava laenulepingu nr 2101767665, mille alusel sai kostja laenu 90 eurot. Kostja

kohustus laenu tagastama lepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel perioodil 11.02.2018–

05.08.2019. Tegemist on refinantseerimislepinguga, millega refinantseeriti võlgnevuses olev

laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist. Kuna

kostja oma laenulepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles BB Finance OÜ lepingud

üles 29.05.2018. BB Finance OÜ loovutas 22.07.2019 nõude hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

3. Laenulepingute alusel on kostja saanud laenu kokku 1315 eurot. Kostjalt on toimunud

laekumisi kokku 1113.89 eurot. Hageja arvestab kõik kostja laekumised põhiosa katteks,

mistõttu kostja võlgneb hagejale 201.11 eurot.

4. Laenulepingus nr 2101763051 leppisid pooled intressimääraks 13,7% aastas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 1. osamaksest 20.01.2018 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 5.

osamakseni 20.05.2018 summas 65.99 eurot. Laenulepingus nr 2101767665 leppisid pooled

intressimääraks 44,9% aastas. Hageja arvestab intressi laenu väljastamise päevast 12.01.2018

kuni lepingu ülesütlemiseni 29.05.2018 laenusummalt 90 eurot lepingus kokkulepitud

intressimäära järgi 44,9% aastas summas 15.28 eurot.

5. Vastavalt laenulepingute üldtingimuste punktile 11.1 ja laenulepingute põhitingimuste

punktile 4 on laenusaaja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus.

Pooled on kokku leppinud, et lepingutasu laenulepingu nr 2101763051 sõlmimise eest on 61.25

eurot. Kostja lepingutasu tasunud ei ole.

6. Laenulepingu

sõlmimisel

avaldas

kostja

soovi

kiirmakseteenuse

kasutamiseks.

Kiirmakseteenuse tasu oli laenuandja poolt sisse arvestatud maksegraafikusse, kuid kuna hageja

on arvestanud nõuet kostjale kasulikumal moel, s.o arvestanud kõik kostja teostatud laekumised

põhiosa katteks, nõuab hageja kiirmakseteenuse tasu. Vastavalt laenuandja hinnakirjale on

kiirmakse teenustasu 15 eurot, mida kostja tasunud ei ole.

7. Hageja nõuab viivist alates viimasele tasumisele (09.07.2019) järgnevast päevast, s.o

10.07.2019, kuni hagi esitamiseni 25.06.2020 kokkulepitud laenuintressi aastase määraga

võrdses

viivisemääras

kooskõlas

laenulepingu

üldtingimuste

punktiga

12.2.1

ja

2-20-113828

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kolmanda lausega. Kuna kostjaga sõlmitud laenuleping

nr 2101767665 on refinantseerimisleping, arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel ja

arvestab viivist 26.53 eurot algses laenulepingus nr 2101763051 kokkulepitud laenuintressi

aastase määraga võrdses viivisemääras 13,7% aastas kogu põhivõla summalt 201.11 eurot.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei olnud laenulepingute

sõlmimise ajal krediidivõimeline. Seisuga 21.12.2017 ja 20.01.2018 oli kostjal arvukalt võetud

laene, tal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, ta võttis uusi laene varasemate

laenude likvideerimiseks. Laenuandja kostja pangaväljavõtteid ei hinnanud. Laenuandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust.

9. Laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. 14.05.2018 ülesütlemisavalduses puudub summa,

mistõttu kostjale jäi arusaamatuks tema võlgnevuse suurus. Kuna leping ei ole lõppenud, ei ole

kogu põhivõlgnevus, mille arvestus ei ole selge, muutunud sissenõutavaks.

10. Kostjal ei olnud võlgnevusi laenuandja ees 21.12.2017 laenulepingu nr 2101763051 alusel,

millise laenu esimene maksetähtaeg oleks pidanud olema 20.01.2018. Seega ei saa 12.01.2018

lepinguga olla refinantseeritud eelmine laenuleping. Kostja ei taotlenud laenu selleks, et selle

arvelt refinantseerida varasemat laenu. Intressi pidi hageja arvestama laenu tegelikult

põhisummalt 1315 (1225 + 90) eurost.

11. Krediidikulukuse määr on arvestatud valesti ja laenulepingutele tuleb kohaldada

seadusjärgset intressimäära. Kostja loeb kiirmakse teenustasu tühiseks. Kostja ei ole sõnaselgelt

kinnitanud kiirmakse teenustasu maksmise kohustust. Kostjal ei ole kohustust tasuda

lepingutasu.

Kui

laenulepingu

nr

2101767665

puhul

on

tegemist

kehtiva

refinantseerimislepinguga, siis laenuleping nr 2101763051 ei kehti ja laenulepingu nr

2101767665 puhul on lepingutasu 0 eurot. Kuna põhivõlg on ebaselge ja hagis nõutud põhivõla

summa on vale, ei saa kostja aktsepteerida ka viivisenõuet. Kostja tegi viimase ülekande

hagejale 09.07.2019, mistõttu ta ei ole nõus viivise arvestamise alguskuupäevaga. Kostja

taotleb kõrvalnõuete vähendamist, kuna olukord, kui kõrvalnõuded ületavad põhivõlga, on hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning kohtupraktikaga vastuolus. Kostja palub kohtul mitte

välja mõista täiendavat viivist alates 26.06.2020.

12. Laenuandja ei ole laenu väljastamisel hinnanud erapooletult, kas laenust võib kostjale

tekkida raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist ta taotleb hageja esitatud nõuete

tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Kostja peab juhul, kui hageja on õigustatud temalt

võlga nõudma, põhisummat ületavat nõudeosa kõrvalnõuete näol (lepingutasu, kiirmakse

teenustasu, menetluskulude jms näol) oma kahjuks ning see summa tuleb tasaarveldada

laenulepingust tekkinud kohustustega. Sellist nõuet ei oleks tekkinud, kui laenuandja ei oleks

vastutustundetult kostjale laenu väljastanud.

13. Hageja esitatud nõude loovutamise teatise alusel ei ole võimalik hinnata hagejal

nõudeõiguse olemasolu, sest teade ei ole allkirjastatud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

14. Harju Maakohus jättis 04.11.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

2-20-113828

15. Pooled ei vaidle, et kostja ja BB Finance OÜ sõlmisid 21.12.2017 laenulepingu nr

2101763051, mille alusel sai kostja laenu 1225 eurot ning kostja kohustus laenu tagastama

lepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel perioodil 20.01.2018–09.05.2020. Vaidlust ei ole,

et 12.01.2018 sõlmisid pooled täiendava laenulepingu nr 2101767665, mille alusel sai kostja

laenu 90 eurot ja kostja kohustus laenu tagastama perioodil 11.02.2018–05.08.2019.

16. Kohus tugines VÕS § 396 lõikele 1, § 401 lõikele 1 ja § 402 lõikele 1, leides, et BB Finance

OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingud vastavad tarbijakrediidilepingu tunnustele.

17. Pooled vaidlevad, kas hagejale on loovutatud BB Finance OÜ ja kostja vahel sõlmitud

21.12.2017 laenulepingust nr 2101763051 ja 12.01.2018 sõlmitud laenulepingust nr

2101767665 tulenevad nõuded kostja vastu.

18. Kohus tugines VÕS § 164 lõigetele 1 ja 2, §-le 170 ning §-le 172. Kuigi hageja on esitanud

endise võlausaldaja 22.07.2019 BB Finance OÜ dokumendi, mille kohaselt on hagejale

loovutatud 21.12.2017 laenulepingust nr 2101763051 ja 12.01.2018 sõlmitud laenulepingust nr

2101767665 tulenevad nõuded kostja vastu, ei nähtu kohtule esitatud dokumendist, et see oleks

BB Finance OÜ poolt allkirjastatud. Seega on põhistatud kostja väide, et 22.07.2019 dokumenti

ei saa lugeda selliseks kirjalikuks dokumendiks, mille alusel saaks järeldada, et nõuded kostja

vastu on hagejale loovutatud. Kohus tugines VÕS § 11 lõikele 4 ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 78 lõikele 1 ja § 80 lõikele 1. Kuna VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda

kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei antud või väljastatud kirjalikult

dokumenti nõude loovutamise kohta. Seega tuleneb seaduse mõttest, et dokument, mis tuleb

võlgnikule esitada nõude loovutamise tõendamiseks, peab olema antud kirjalikult ja see peab

see olema allkirjastatud. Kuna sellist dokumenti hageja kostjale ega kohtule esitanud ei ole ning

hageja ei ole tõendanud, et BB Finance OÜ oleks kostjat kirjalikult, st allkirjastatud teatega,

teavitanud nõude loovutamisest, on kostjal õigus keelduda väidetava kohustuse täitmisest

hagejale. Kohus viitas ka VÕS § 76 lõikele 1, §-le 100 ja § 108 lõikele 1.

19. Kuna kostjal on õigus oma kohustuse täitmisest hagejale igal juhul keelduda, st kostja ei

ole kohustatud täitma 21.12.2017 laenulepingust nr 2101763051 ja 12.01.2018 laenulepingust

nr 2101767665 tulenevaid nõudeid hagejale, ei pidanud kohus otstarbekaks hinnata poolte

väiteid ja tõendeid, kas eeltoodud laenulepingutest on kostjal täitmata kohustusi või kas kostjal

on õigus tasaarvestada temal olevat kahju hüvitamise nõuet hageja nõudega.

20. Menetluskulud jäid hagi rahuldamata jätmise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kohus leidis, et mõistlik on kostja menetluskulud

kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

Apellatsioonkaebus

21. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

22. Maakohus on rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 436 lõiget 4. Kohus märkis, et pooltel on

vaidlus laenulepingutest tulenevate nõuete hagejale loovutamise üle. Samas ei ole kostja oma

ainsas sisulises seisukohas, s.o 12.08.2020 vastuses hagile, vastu vaielnud hageja nõudeõiguse

olemasolule ega seadnud kahtluse alla, kas nõudeõigus on hagejale loovutatud. Kuna sellist

vaidlust pooltel menetluse käigus ei tekkinud, on kohus teinud üllatusliku otsuse.

2-20-113828

23. Isegi juhul, kui kohtule jäi ebaselgeks nõudeõiguse olemasolu, tulnuks kohtul sellele

asjaolule hageja tähelepanu juhtida.

24. Kuna kohus rajas otsuse üksnes asjaolule, et hageja ei ole tõendanud oma nõudeõigust

kostja vastu ja kostjal on seni õigus keelduda nõude täitmisest uuele võlausaldajale, esitab

hageja esialgse võlausaldaja kinnituskirja nõude loovutamise kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

25. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus

tühistada TsMS § 646 ja § 656 lõike 1 punkti 1 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ning saata asi

TsMS § 657 lõike 2 kohaselt uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

26. TsMS § 656 lõike 1 punkti 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku

ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet.

27. Õigusliku ärakuulamise põhimõte on üks neist fundamentaalsetest kohtumenetluse

printsiipidest, mille oluline rikkumine tingib alama astme kohtu otsuse tühistamise kaebuses

esitatud asjaoludest ja põhjendustest sõltumata. TsMS-i kommenteeritud väljaandes on leitud,

et kohtu poolt ära kuulatud saab olla see menetlusosaline, keda teavitatakse õigel ajal kõigest,

mis menetlust võib mõjutada. Seega võib õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine seisneda

mh selles, et menetlusosaline ei tea, et teda puudutavas menetluses on esitatud mingi taotlus,

seisukoht, faktiväide või tõend, mis võib asja menetlust mõjutada (vt Tsiviilkohtumenetluse

seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt (koost). Tallinn, 2018, lk 1147, punkt

3.3.1.a). TsMS § 656 lõike 1 punkti 1 alusel lahendi tühistamise saab aga kaasa tuua üksnes

ärakuulamise põhimõtte oluline rikkumine. Rikkumise olulisus väljendub selles, et esineb

arvestatav tõenäosus, et rikkumise tagajärjel jäid menetlusosalise õigused olulisel määral

kaitseta või tehti ebaõige kohtulahend (samas, punkt 3.3.1.b). Eeltoodust tulenevalt võib asuda

seisukohale, et oluliseks rikkumiseks ei saa pidada olukorda, kui kohus unustab

menetlusosalisele edastada vastaspoole menetlusdokumendi, milles korratakse üksnes üle

varasemalt esitatud seisukohti või kui menetlusdokumendis sisalduvaid (uusi) väiteid ja

asjaolusid kohus asja lahendamisel ei arvesta või need asja lahendamist ei mõjuta. Kui aga on

tegemist menetlusosalise sellise seisukohaga, mis võis mõjutada asja lahendamist, on selle

teisele poolele (ekslikult) edastamata jätmise puhul tegu olulise menetlusnormi rikkumisega.

Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas tegemist viimati kirjeldatud olukorraga.

28. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et nõustus kostja vastuväitega, mille kohaselt

hageja ei ole tõendanud, et hagi esemeks olev nõue on hagejale loovutatud. Hageja leiab, et

maakohtu otsus on üllatuslik, kuna pooltel ei olnud maakohtus vaidlust nõudeõiguse hagejale

loovutamise osas ning kostja ei ole selliseid vastuväiteid 12.08.2020 hagivastuses ehk ainsas

sisulises seisukohas, esitanud. Ringkonnakohus märgib, et 12.08.2020 hagivastuses tõepoolest

selline vastuväide puudub. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostja on 28.09.2020

esitanud ka teise sisulise seisukoha – vastuseks kohtu 11.09.2020 määrusele, millega kohus

määras pooltele tähtajad täienduste, tõendite ja taotluste (sh menetluskulude nimekirja)

esitamiseks (kuni 28.09.2020) ning vastaspoole esitatule vastamiseks (kuni 12.10.2020).

Kõnealune kostja seisukoht on esitatud tähtaegselt ja selles on esitatud ka nõude loovutamise

tõendamatuse vastuväide (vt kostja 28.09.2020 seisukoha punkt II.2). Kuna kohus määras

2-20-113828

11.09.2020 määruses tähtaja ka vastaspoole esitatule vastamiseks, siis esmapilgul kohus justkui

võimaldas hagejale õiguse olla ära kuulatud (st esitada omapoolne seisukoht kostja esitatule),

mida hageja lihtsalt ei kasutanud. Samas tuleb tõdeda, et tegelikkuses hageja oma vastavat

õigust realiseerida ei saanud, kuna kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole kohus kostja

28.09.2020 seisukohta hagejale üldse nähtavaks teinud. Hagejale on nähtavaks tehtud üksnes

kostja sama kuupäeva menetluskulude nimekiri, mis on esitatud eraldi menetlusdokumendina.

Kuivõrd mõlemad tähtajad – nii seisukoha kui vastuväidete esitamiseks – määrati ühes

määruses etteulatuvalt (st teadmata, kas pooled üldse midagi esitavad; asja materjalidest

nähtuvalt hageja ise täiendavat seisukohta ei esitanud), ei saanud hagejal tekkida ka mõistlikku

kahtlust, et kostja on seisukoha esitanud. Olukord oleks teine, kui kohus oleks nt määranud

hagejale tähtaja konkreetsele kostja seisukohale vastamiseks ning kui sellisel juhul ei oleks

hagejale kostja seisukoht asja materjalides nähtav, peaks mõistlik menetlusosaline sellele kohtu

tähelepanu juhtima. Kuna kumbki menetlusosaline ei osale menetluses advokaadist lepingulise

esindaja vahendusel, ei saa eeldada, et kostja esindaja oleks ise hagejale kõnealuse seisukoha

edastanud (millisel juhul saaks eeldada, et hageja oleks tegelikkuses siiski seisukohaga saanud

tutvuda) (vt TsMS § 337). Seega puudus hagejal objektiivselt võimalus kostja 28.09.2020

seisukoha osas arvamuse avaldamiseks, kuna hageja ei olnud sellise seisukoha esitamisest

teadlik.

29. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et maakohus jättis hagejale nähtavaks tegemata kostja

28.09.2020 menetlusdokumendi, milles mh sisaldus uus vastuväide nõude loovutamise

tõendamatuse kohta. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata just selle vastuväite alusel, millele

hagejal puudus võimalus vastu vaielda, on viidatud rikkumise näol tegemist õigusliku

ärakuulamise põhimõtte olulise rikkumisega. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul anda hagejale

võimalus kostja 28.09.2020 seisukohale vastamiseks ning arvestades ka hageja väiteid, hinnata

uuesti nõude loovutamise tõendatust ja vajadusel ka kõiki ülejäänud poolte väiteid ja

vastuväiteid.

30. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus

leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt

kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb maakohtu

otsus olulise menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

31. Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine

otsustatakse vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/