2-19-20261/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

15.12.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-20261

Kohtuasi

P.S avaldus O.Zilt hooldusõiguse äravõtmiseks

laste XX ja YY suhtes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.04.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.Z määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja P.S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Natalja Santaševa

Puudutatud isikud

O.Z (sünd. xxx), esindaja vandeadvokaat Aivar

Pihlak

XX (isikukood xxxxxxxxxxx) ja YY (isikukood

xxxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaat

Marika Jaanson

Tallinna linn Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu

(registrikood 75014882), esindaja Marge Green

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30.04.2020 määrus osas, milles maakohus rahuldas

avalduse ning võttis O.Zilt täielikult ära isikuhooldusõiguse ja varahooldusõiguse

laste XX ja YY suhtes. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldus

rahuldamata.

2. Jätta punktis 1 viidatud määrus muutmata osas, milles otsustati tühistada Harju

Maakohtu 20.12.2019 ja 17.04.2020 määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse

abinõud.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a XX ja YY riigi õigusabi

osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. P.S (avaldaja, ema) esitas 19.12.2019 Harju Maakohtule avalduse O.Zilt (puudutatud isik I,

isa) hooldusõiguse äravõtmiseks laste XX (puudutatud isik II) ja YY (puudutatud isik III)

suhtes.

Avalduse kohaselt kinnitas kohus 09.03.2018 kohtuasjas nr 2-17-17873 vanemate vahel

sõlmitud kompromissi. Vanemad leppisid kokku, et laste emale antakse üle ainuhooldusõigus

laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes. Vanemad leppisid kokku ka lastega suhtlemise

korraldamise. Vastavalt sõlmitud kompromissi p-le 4 pidid lapsed veetma isaga aprillikuu

koolivaheaja

21.04.2018-01.05.2018

Venemaa

Föderatsioonis

(edaspidi

Venemaa).

Kokkulepitud kuupäevaks sõitsid lapsed isa juurde Moskvasse. Esimesed päevad oli kõik

korras, laste ema oli teadlik, kuidas lastel läheb, kuid seejärel sai laste ema kirja, et lapsed on

haiged ning ei ole teada, kas nad sõidavad määratud kuupäevaks koju või mitte. Peale seda kirja

lõpetas isa igasugused kontaktid telefoni teel emaga ning ei andnud võimalust rääkida lastega.

Laste isapoolsed sugulased lõpetasid samuti kontakteerumise emaga ja emal ei olnud võimalik

teada saada toimuvast olukorrast ja mis juhtus lastega.

Avaldaja esitas 30.04.2018 justiitsministeeriumile taotluse laste tagasitoomiseks Eesti

Vabariiki (edaspidi Eesti). Tekkinud olukorras oli ilmselge, et laste isa ei kavatsenud lapsi

tagastada algusest peale ning sõlmis kompromissi vaid eesmärgiga saada lapsed endale.

Avaldaja võttis Moskvas endale advokaadi. Koheselt selgus, et peale laste tulekut Moskvasse

pöördus laste isa 23.04.2018 kohtusse avaldusega laste ema vastu nõudega laste elukoha

muutmiseks. Avaldaja esitas laste isa vastu avalduse Venemaa kohtusse laste alalise elukoha

riiki tagastamise nõudes. Venemaa kohus tegi otsuse laste tagastamise kohta Eestisse. Kohus

määras kohustada laste isa ühe ööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest andma üle

lapsed ning laste dokumendid nende emale. Laste isa ei nõustunud kohtuotsusega ning esitas

apellatsioonkaebuse. Apellatsioon jäi rahuldamata. Peale kohtuotsuse jõustumist, laste isa ei

täitnud vabatahtlikult kohtuotsust. Avaldaja esitas avalduse täitemenetluse läbiviimiseks. Laste

isa tegi omalt poolt kõik, et vältida kohtuotsuse täitmist ja mitte tagastada lapsi avaldajale. Laste

isa kolis lastega Moskvast Peterburi, et võimalikult raskendada kohtutäituri tööd. Vaatamata

igasugustele takistustele laste isa poolt, anti lapsed tagasi emale täitemenetluse tulemusena.

Lapsed viibisid avalduse esitamise ajal emaga. Isa põhjustas lastele ja avaldajale kirjeldamatu

stressi, kuna lastel ei olnud võimalust suhelda ja kohtuda emaga ligikaudu 1,5 aasta jooksul.

Kogu menetluse kestel nägi ema lapsi kaks korda ja nelja turvamehe juuresolekul.

Puudutatud isikul I puudus kavatsus lapsi Eestisse tagastada. Lapsed saabusid Venemaale

laupäeval ja samal päeval vaadati lapsed läbi OOO „Meditsiinikeskus Atlas“ spetsialistide

poolt. Esimesel tööpäeval pärast laste saabumist Moskvasse toimus laste isa ja tema elukaaslase

abielu registreerimine. Järgnevalt 23.04.2018 esitas isa kohtusse hagi laste elukoha

määramiseks tema juurde. Laste isa leidis, et laste tagastamine Eestisse kandis alaealistele

füüsilise ja psüühilise kahju tekitamise ohtu, kuna ema ei tegelenud korralikult laste tervisega,

nende kasvatamise ja arenemisega, lõi kahjuliku keskkonna, jättis lapsi kauaks üksi, ei taganud

nende vanuses vajalikku toitumist ja ravi ning ebaõige käitumise tõttu laste kasvatamisel,

tekkisid lastel kõrvalekalded seksuaalses arengus. Laste isa pöördus erinevate spetsialistide

poole, et nad teostaksid laste läbivaatused, paneksid neile olematuid diagnoose ja väljastaksid

tõendid, millised olid vajalikud esitamiseks kohtusse, et mustata laste ema. Laste isa tekitas

oma käitumisega kahju nii lastele kui ka laste emale. Oma vanuse tõttu olid lapsed sunnitud

alluma isa otsustele. Laste emal ei olnud mitte mingit võimalust näha ja kuulda oma lapsi.

Lastele öeldi, et ema tegeleb oma eluga ja tal ei ole aega, et sõita laste juurde ja näha neid. Laste

isa sisendas lastele, et ema on nad hüljanud. Laste isa rääkis lastele, et nad nimetaksid isa uut

abikaasat oma emaks ja kuulaksid tema sõna. Lastele tekitati ettekujutus, et nende ema on paha

ja hülgas lapsed. Kui isa hooldusõigust mitte ära võtta, röövib isa lapsed uuesti.

Puudutatud isiku I vastuväited avaldusele

2. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Laste saabumisel

Venemaale oli laste seisundist näha, et kummagi lapse tervis ei olnud korras ja seetõttu saadeti

lapsed tervisekontrolli. Seetõttu ei pidanud isa võimalikuks lapsi rongiga Eestisse saata ja

sellest teatati ka laste emale. Mais täheldas puudutatud isik I lastel ebasobivat käitumist ja

lapsed saadeti uuringutele ja tehti ekspertiisid. Laste füüsilise ja vaimse tervise huvidest

johtuvalt ei pidanud laste isa tol ajal enam võimalikuks laste naasmist ema (tegelikult

vanavanemate) hoole alla. Lapsed olid ema juures hooletusse jäetud. Hooldusõiguse täielikult

äravõtmise eeldused pole täidetud, kuna see pole kooskõlas laste huvidega. Puudutatud isik I

laste huve ei kahjustanud ja lähtus ennekõike laste vaimsest ja füüsilisest tervisest. Avaldaja ei

selgitanud, et kuidas on isalt hooldusõiguse täielikult äravõtmine laste huvides. Samuti pole

tõendatud, et isa kuritarvitaks talle kuuluvat hooldusõigust viisil, mis ohustaks laste kehalist,

vaimset või hingelist heaolu. Vanemal on õigus lastega suhelda ka siis, kui vanemalt on

hooldusõigus ära võetud. Hooldusõiguse täielik äravõtmine ei saa olla karistus ega kättemaks

ühekordse sündmuse eest. Suhtluskorra rikkumise korral tuleb läbi viia lepitusmenetlus.

Lastele määratud esindaja seisukoht

3. Lastele määratud esindaja kohtus avaldaja ja lastega nende kodus. Samuti suhtles kohaliku

omavalitsusega ning kohtus isaga. Laste esindaja leidis, et isa väljendas oma tegevusega

eesmärki laste ja ema suhe katkestada ning lapsed emast võõrandada. Isa ei tagastanud lapsi

emale vaatamata kehtivale kohtumäärusele ja lapsed olid emast eraldatud üle aasta. Vanem laps

avaldas, et isa palus Moskvas olles, et laps kutsuks isa uut abikaasat emaks. Asjas ei omanud

tähendust, et laste esmavajadused olid isa juures viibides rahuldatud. Isa eitas oma kahjustavat

käitumist ega tunnistanud oma tegevuse tagajärgi laste heaolule ja arengule. Käesolevas asjas

ei tuvastatud, et isa ohustaks lapsi muul viisil, kui et eraldab lapsed taaskord emast. Samas võis

sellist vanema käitumist pidada laste vaimseks väärkohtlemiseks. Laste vanemad ei suutnud

laste suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja ema välistas koostöö isaga seoses isa lubamatu

tegevusega. Vanemate koostöö võimatus oligi aluseks vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamisele. Laste ema tegi usutavaks, et laste hooldusõiguse küsimuses oli erimeelsusi. Laste

isa andis korduvalt mõista, et ta viib lapsed Venemaale ja isa oli seda ka reaalselt teinud.

Esindaja ei kahelnud, et laste emal oli nii majanduslik kui ka vaimne valmisolek lapsi

kasvatada, ema ja laste vahel oli tugev hingeline side. Avaldaja lõi lastele head

elamistingimused, samuti muud eeldused nende arenguks. Laste huvides oli ka see, kui laste isa

osaleks nende ülapidamisel. Mingeid objektiivseid takistusi lastele elatise maksmiseks ei

eksisteerinud, samas ei olnud isa elatist kehtestatud miinimummääras senini täies mahus

tasunud. Lapsed soovisid isaga kohtuda. Esindaja ei osanud välja pakkuda turvalist lahendust

kohtumisteks arvestades tekkinud olukorda.

Eestkosteasutuse seisukoht

4. Eestkosteasutus toetas avaldust. Lastekaitse vanemspetsialist kohtus avaldaja ja lastega.

Laste isale saadeti e-kiri, millele vastas isa esindaja. Linnaosavalitsus leidis, et isa väljendas

oma tegevusega eesmärki laste ja ema suhe katkestada ning lapsed emast võõrandada.

Puudutatud isiku I käitumine kahjustas lapsi, ta ei mõistnud ega tunnistanud oma tegevuse

tagajärgi laste heaolule ja arengule. Laste isa elas välisriigis ning tema suhtes muude abinõude

osutamine ei olnud Eestis võimalik. Lastekaitsetöötaja ei näinud käesoleval ajal teisi abinõusid,

mida oli võimalik rakendada ja mis aitaksid ära hoida ohtu lastele. Oht lastele oli reaalne, seda

tõendas otseselt laste isa eelnev käitumine. Lapsed elavad koos ema, ema elukaaslase ja väikse

õega 5-toalises kõigi mugavustega majaosas. Poistel on eraldi magamis- ja õppimistoad. Kodu

on hubane. Poiste ja ema vahel oli vaatamata läbielatud traumale soojad ja südamlikud suhted.

Vennad hoiavad väga oma väikest õde. Lapsed Moskvas elatud ajast rääkida ei tahtnud, samuti

ei olnud nad nõus rääkima oma isast.

Maakohtu määrus

5. Harju Maakohus rahuldas avalduse ja võttis isalt täielikult ära isikuhooldusõigus ja

varahooldusõigus laste suhtes. Lastele määratud esindaja kulud jäid riigi kanda ja muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus märkis, et määruse jõustumisel, tuleb

tühistada 20.12.2019 ja 17.04.2020 määrused, millega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset.

Maakohtus lähtus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1, § 116 lg st 2,

§ 124 lg-st 1, § 134 lg-st 1 ja 135 lg-st 1. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik II sündis

19.08.2010 ja puudutatud isik III 12.10.2013. Nende vanemad on avaldaja ja puudutatud isik I.

Lapsed elasid koos emaga Eestis, isa elas Venemaal. Harju Maakohtu 09.03.2018 määrusega

kohtuasjas nr 2-17-17873 leppisid vanemad kokku, et emale antakse üle ainuhooldusõigus laste

viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes. Vanemad leppisid kokku ka lastega suhtlemise

korraldamise. Ühe punktina leppisid vanemad kokku, et lapsed veedavad isaga 2018 aprillikuu

koolivaheaja. Maakohus tuvastas, et isa võttis lapsed vastavalt kohtumäärusele 21.04.2018 enda

juurde Moskvasse. Isa esitas Moskvas kohtusse avalduse laste elukoha muutmiseks. Isa ei

tagastanud

lapsi

laste

ema

juurde

Eestisse.

Laste

tagastamiseks

pöördus

ema

justiitsministeeriumi poole. Seejärel esitas avaldaja isa elukohariigis kohtule avalduse laste ema

juurde tagastamiseks. Venemaa kohus tegi otsuse lapsed emale tagastada, millele isa esitas

apellatsioonkaebuse ja mis jäi rahuldamata. Peale kohtulahendi jõustumist ei andnud isa lapsi

emale vabatahtlikult üle ning toimus rahvusvaheline täitemenetlus. Puudutatud isik II anti

emale üle 07.11.2019 ja puudutatud isik III 21.11.2019. Laste isa väitis, et ta pidi lapsed

Venemaal enda juurde jätma ja laste ainuhooldusõiguse avalduse kohtusse esitama põhjusel, et

ema ei tulnud laste hooldamisega toime, lapsed olid hooldamata ja kasvatamata. Kohus leidis,

et nimetatud isa väited tõendamist ei leidnud. Eestkosteasutuse ja lastele määratud esindaja

arvamustest ilmnes, et lapsed olid ema juures hästi hooldatud, neil oli emaga lähedased suhted

ja mugav kodu.

Avaldus oli esitatud laste ema poolt isa vastu laste suhtes hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks

(PKS § 134 lg 1), mitte aga vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja teisele vanemale

üleandmiseks (PKS § 137 lg 1). Isa hooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja

terviseküsimustes oli emale üleantud juba varasema kohtulahendiga. PKS § 135 lg 2 kohaselt

hooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole

tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

Laste heaolu ohustamine PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes oli ka lapse vaimse heaolu

ohustamine. Laste vaimse heaolu ohustamine seisnes selles, et isa eraldas lapsed emast pikaks

ajaks, 1 aastaks ja 7 kuuks. Isa ei andnud emale lapsi välja vabatahtlikult, vaid täitemenetluse

tulemusena. Isa soovis ja tegutses selle nimel, et lapsed emast eraldada mitte ainult faktiliselt,

vaid ka emotsionaalselt. Laste isa rääkis lastele, et nende ema on isa abikaasa. Laste isa kogus

Venemaal erinevate spetsialistide juures kohtule esitamiseks tõendeid selles, et laste ema oli

olnud laste suhtes hoolimatu ning lastel on hea kasvada koos isa ja isa abikaasaga. Käesoleva

ajani põhjendas isa oma käitumist sellega, et lapsed olid ema juures hooldamata, kasvatamata

ja vajasid abi. Isa hinnangut oma käitumisele ei muutnud ning ei mõistnud, et ta oli laste suhtes

vaimselt vägivaldne. Isa poolt tulenev oht lastele s.o laste heaolu ohustamine, seisnes selles, et

isa võis lapsed uuesti viia ära laste ema elukohast ning eraldada lapsed pikaajaliselt emast,

põhjustades lastele kannatusi. Ohu teegi eriliselt kõrgeks asjaolu, et isa viib lapsed teise riiki.

Eestis ei olnud isal elukohta, töökohta ega muid sidemeid peale laste. Isa ei ole kunagi Eestis

elanud. Viibides lastega teises riigis, kasutas ta erinevaid vahendeid, nii seaduslikke kui ka

seadusega vastuolus olevaid, et lapsi täielikult eraldada ja võõrandada teisest vanemast.

Käesoleval juhul saa Eestis rakendada isa suhtes muid abinõusid, mis tagaks ohu ärahoidmise.

Isa elukoht ei ole Eestis, ta ei viibi alaliselt Eestis. Muudest abinõudest ka ei piisaks ohu (isa

eraldab lapsed teisest vanemast, viib nad teise riiki ning takistab laste ja ema suhtlemist ning

püüab lõhkuda laste ja ema lähedussuhet) ärahoidmiseks. Eeltoodud asjaoludel on põhjendatud

isalt laste suhtes hooldusõiguse täielik äravõtmine.

Puudutatud isiku I määruskaebus

6. Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrue tühistada ja jätta avaldus

rahuldamata ning menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohus ei põhjendatud

lõpplahendit piisavalt ega avaldanud seisukohta, miks ta ei nõustu isa väidetega.

Hooldusõiguse äravõtmine on üks kõige karmimaid meetmeid lapse vanema suhtes. Lahendi

tegemisel pidi kohus analüüsima, kas saab rakendada muid abinõusid ja miks oli põhjust

eeldada, et muud abinõud ei anna tulemusi. Kohus põhjendas vaid ühe lausega, et muude

abinõude rakendamisest ei piisa ohu kõrvaldamiseks. Kohus ei püüdnud analüüsida, millised

võiksid need abinõud olla ja ei arutanud neid võimalikke abinõusid toimunud kohtuistungil

teiste menetluse osapooltega. Seega jättis kohus vahele ühe olulisema etapi, mis peab eelnema

hooldusõiguste äravõtmisele. Lahendis puudusid kohtu kaalutlused, miks ja milliste

seisukohtade pinnalt ta on niisugusele järeldusele jõudis. Kohtuasjas nr 2-17-17873 lahendi

tulemina jäid isale vaid varalised õigused. Käesolevas asjas leidis kohus, et kui puudutatult

isikult I mitte võtta ära täies mahus hooldusõigused, siis jääb alles oht, et laste isa võib eraldada

lapsed teisest vanemast – viib nad teise riiki jms. Puudutatud isikule jäi arusaamatuks, kuidas

hooldusõiguse äravõtmine sai seda ohtu kõrvaldada. Laste enda kätte saamine ei olnud seotud

hooldusõigusega. Isa ei saa viia lapsi Venemaale, kuna tal pole laste reisidokumente.

Selleks, et kohus sai kohaldada PKS § 135 ja § 136 meetmeid, pidi olema tõendatud, et

puudutatud isik I kuritarvitas hooldusõigust viisil, mis seadis ohtu laste kehalise, vaimse või

hingelise heaolu ja tingimusel, et ta ei soovi või ei ole võimeline ohtu ära hoidma. Seega

hooldusõiguse kuritarvitamine pidi olema jätkuv. Hooldusõiguse täielik äravõtmine ei saanud

olla karistus ega kättemaks ühekordse sündmuse eest, mille käigus isa tegutses oma parima

äranägemise järgi laste huvides, mis aga tagantjärele hinnates osutus ebaõigeks. Avaldaja ei

toonud esile asjaolusid, mis tõendaks, et puudutatud isik I kuritarvitas talle kuuluvat

hooldusõigust viisil, mis ohustaks laste kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Avaldaja tugines,

et ta ei saanud lastega suhelda ja laste isa rikkus suhtluskorda. Kohus jättis tähelepanuta, et laste

heaolu ohustamine sai toimuda läbi suhtluskorra rikkumise, mitte aga läbi hooldusõiguse

kuritarvitamise. Kohus rajas lahendi valele normile. Antud asjaoludel ei olnud PKS § 134

rakendamine õigustatud. Juhinduda tuli PKS § 137, mis andis võimaluse avaldajal saavutada

taotletav eesmärk hooldusõiguse äravõtmiseta teiselt vanemalt ning saada lapse üle

ainuhooldusõigus.

Vastused määruskaebusele ja menetluse edasine käik

7. Avaldaja, eestkosteasutus ja lastele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1

p 2 alusel tühistada. Selles osas saab teha ringkonnakohus ise uue määruse, millega jätab

avalduse isalt hooldusõiguse äravõtmiseks laste suhtes rahuldamata. Määruskaebus kuulub

rahuldamisele. Muutmata jääb maakohtu määrus esialgse õiguskaitse abinõude tühistamise

osas, mida pole ka vaidlustatud.

Vaidluse asjaoludest nähtub, et ema ja isa ühine hooldusõigus lõpetati osaliselt 09.03.2018

määrusega kohtuasjas nr 2-17-17873. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks annab aluse PKS §

137. Käesolevas asjas esitas ema avalduse hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks laste isalt.

Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita

oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist

heaolu või tema vara ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab

kohus PKS § 134 lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS § 134 lg-s 3 ning

§-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või

varahooldusõigust piirata. PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus

täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende

rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. PKS § 123 lg 1 järgi lähtub kohus vanema

hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi. Viidatud sätetest nähtub, et kohtul on PKS § 134 lg 1

eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt

lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava

ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu (Riigikohtu 30.04.2019

määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 15 esimene lõige).

Määruskaebuse väited on alusetud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas. Avaldaja on

kohtusse pöördumisel ise vaba otsustama, millise õiguse või huvi kaitseks ta avalduse esitab.

Kui avaldaja soov oli isalt hooldusõiguse äravõtmise küsimuste lahendamine, siis ei saanud

kohus avaldajale kirjutada ette, et avaldaja pidi selle asemel hoopis teistsuguse õiguse või huvi

kaitseks kohtusse pöörduma. Avalduse menetlemine ei sõltunud sellest, et varasemalt piiras

kohus isa hooldusõigust, sest eelnimetatud abinõude kohaldamise eeldused on erinevad.

Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse väiteid, kas isalt hooldusõiguse täielik

äravõtmine oli käesoleval juhul põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et vanema õigusi

piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning

kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu

valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel

selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid,

mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt

isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet

toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole

võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt

tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama

ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt lapse

hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt

toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega. Kohtul tuleb laste heaolu

tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised

meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju, saab kohus võtta

vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (Riigikohtu 30.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

3628, p 15 teine lõik ja selles viidatud kohtupraktika). Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks

on see, et isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused. Seaduse

mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes

ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma

tegevusega lapse huve (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-07, p 23). Vanem peab oma

vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi

heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15). PKS § 123 lg-st 1

tulenevalt teeb kohus lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva

lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Maakohus tuvastas, et käesoleval juhul sai ohustamine PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes

käsitleda isa käitumist laste suhtes vaimse heaolu ohustamisena ja vaimse vägivallana.

Puudutatud isik kahjustas oma tegevusega laste huve ja käitus lähtudes oma isiklikest huvidest.

Maakohus arvestas laste ja vanemate elukorraldusi ning laste isa käitumist ja suhtumist

tekkinud olukorda.

Kohtuasjas nr 2-17-17873 kinnitatud kompromissi kohaselt oli emal ainuhooldusõigus laste

viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes. Asjaoludest nähtub, et laste viibimise ajal Moskvas

teostas puudutatud isik I hooldusõigust küsimustes, mida tal ei olnud õigus otsustada. Sellega

rikkus puudutatud isik I lisaks kehtestatud suhtluskorrale ka teise vanemaga kokkulepitud

hooldusõiguse korda ja talle kindlaksmääratud vanemaõigusi. Puudutatud isik tugines, et ta

käitus laste huvides, kuivõrd avaldaja jättis lapsed hooletusse. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga selles osas, et puudutatud isiku I väited ema suhtes ei leidnud tõendamist.

Käesoleval juhul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis õigustasid isal keelata lastel suhelda

emaga. Puudutatud isiku I kohtule esitatud tõendid ei olnud piisavad kinnitamaks tema väiteid,

et avaldaja ei tegelenud laste tervisega, kasvatamisega ja arendamisega ning see tingis vajaduse

lapsi emale tagastamata jätmiseks. Isegi nimetatud asjaolude olemasolu korral, poleks saanud

isa tegevust lugeda õigustatuks. Isa oli kohustatud laste viibimise ajal Venemaal lubama lastel

emaga suhelda ning toetama igati laste ja ema kontakti, sh julgustama lapsi emaga suhtlema ja

olema lastele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Isa ei tohtinud kahjustada lapse

loomupärast suhet teise vanemaga (Riigikohtu 14.03.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p

18). Samuti ei arvestanud isa oma tegevuse võimalikku mõju laste vaimsele tervisele.

Puudutatud isikul I puudus tema poolt esile toodud asjaoludel alus keelata emal nii lastega

suhtlemine kui ka kokkulepitud suhtluskorra ja hooldusõiguse alusel tagastamine. Lapsed

armastavad mõlemat vanemat ja isa poleks tohtinud lastele ema armastust keelata - lapsed ei

suutund ise oma vajaduste eest võidelda ja oma õigusi tulenevalt oma vanusest kaitsma. Lapse

õiguste konventsiooni alusel ei ole laps kellegi omand. Asjaolu, et isa eraldas lapsed

pikaajaliselt emast on käesoleval juhul käsitletav laste vaimse heaolu ohustamisena. Selles osas

nõustub ringkonnakohus maakohtuga.

Siiski eespool märgitud normide ja kohtupraktika kohaselt peab tulenevalt ohust kohaldama

ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning ainult siis, kui teised

abinõud ei ole tulemusi andnud või on alust eeldada, et nende jätkuvast rakendamisest ei piisa

ohu ärahoidmiseks, võib lapsed vanemast eraldada või vanemalt hooldusõiguse täielikult ära

võtta. Kehtiv seadus ei näe ette vanemate erinevat arusaam laste tervisest ja elujärjest alusena

vanemalt hooldusõiguse täielikuks ära võtmiseks.

Kohtu kohaldatavad abinõud peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (Riigikohtu

04.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14), st abinõu on sobiv, vajalik ja mõõdukas

(proportsionaalne kitsamas tähenduses). Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi

saavutamist. Kohus oli, enne laste Moskvasse saabumist isa juurde, andnud vanemate

kokkuleppega emale ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes ning

määranud kindlaks suhtluskorra. Rikkumine toimus vaatamata juba olemasolevale

kohtumäärusele. Käesoleva avalduse rahuldamine ei välista olukorra kordumist ja laste

taaskord Moskvasse jäämist isa juurde. Selle tõttu ei ole avaldusega taotletav abinõu praegusel

juhul sobiv ohu ärahoidmiseks. Vaatamata isalt hooldusõiguse täielikule äravõtmisele, säilib

isal õigus lastega jätkuvalt suhelda (Riigikohtu 09.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11,

p 21). Kehtiv seadus ei näe ette suhtluskorra rikkumist alusena vanemalt hooldusõiguse

täielikuks ära võtmiseks.

Avaldaja, lastekaitsetöötajad ega lastele määratud esindaja ei pidanud muid vähem piiravaid

abinõude kohaldamist võimalikuks, mis täidaksid oma eesmärki, sest isa elas teises riigis.

Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitlusega. Asjaolude kohaselt puuduvad takistused ohu

vähendamiseks/kõrvaldamiseks läbi suhtluskorra ulatuslikuma ja täpsema reguleerimise. Kohtu

hinnangul puudub alus arvata, et sellise abinõu rakendamine ei annaks tulemust või ei oleks

piisav ohu ärahoidmiseks.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja jätab avalduse rahuldamata.

10. Menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud, mille kohus jätab riigi kanda.

Nimelt kannab TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. Praegusel juhul on lahendi tegemine kõikide huvides. Lapsele riigi õigusabi

osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.

Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi

määrusega.

11. TsMS § 696 lg 4 näeb ette, et kui hagita menetluses võib määruse teha üksnes avalduse

alusel ja avaldus on jäetud rahuldamata, võib avalduse rahuldamata jätmise määruse peale

esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse

üksnes avaldaja.

Menetluskulude jaotust saavad menetlusosalised vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)