2-19-5438/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 15.12.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-5438

Kohtuasi

XX (X) kaebus kohtutäituri Kaire Põltsi 22.03.2019

otsusele täiteasjas nr 025/2018/736

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.12.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Kohtutäitur Kaire Põltsi määruskaebus

OÜ Strantum määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts,

esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaadi

abi Evelin Prunt ning sissenõudja OÜ Strantum

(registrikood 10731164), esindaja vandeadvokaat Taivo

Ruus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Strantum taotlus menetluse peatamiseks rahuldamata.

2. Rahuldada Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi taotlus võtta tõenditena asja

materjalide juurde määruskaebuse lisad.

3. Tühistada Harju Maakohtu 20.12.2019 määrus, millega maakohus rahuldas XX

09.11.2018 kaebuse Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi 22.03.2019 otsuse peale

täiteasjas nr 025/2018/736 ja jättis kõik menetluskulud solidaarselt Tallinna

kohtutäituri Kaire Põltsi ja OÜ Strantum kanda. Teha uus määrus vastavalt

kohtumääruse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

4. Sõnastada kohtumääruse resolutsioon tervikuna alljärgnevalt:

4.1. Lõpetada menetlus XX 09.11.2018 kaebuses Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi

22.03.2019 otsusele täiteasjas nr 025/2018/736 Adora Grupp OÜ osa

enampakkumise väljakuulutamises ja müügi kohta koostatud enampakkumise

akti tühistamises tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 428 lg 1 p 2 alusel.

4.2. Jätta rahuldamata XX kaebus Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi 22.03.2019

otsuse peale täiteasjas nr 025/2018/736, milles kohtutäitur jättis XX 09.11.2018

kaebuse rahuldamata, Adora Grupp OÜ osa 27.06.2018 arestimisakti, osa

alghinna määramise ja tulemi jaotamise tühistamiseks.

4.3. Jätta XX taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

5. Rahuldada Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi ja OÜ Strantum määruskaebused

osaliselt.

6. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud XX kanda.

7. Kohus määrab käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul kohtulahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (avaldaja/võlgnik) esitas 08.04.2019 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäituri

Kaire Põltsi (kohtutäitur) 22.03.2019 otsusele täiteasjas nr 025/2018/736 osas, milles

kohtutäitur jättis avaldaja 09.11.2018 kaebuse 22.03.2019 otsusega rahuldamata (avaldaja

täpsustas nõudeid 26.09.2019). Avaldaja palus tühistada järgmised tehtud otsused ja toimingud:

1) Adora Grupp OÜ osa 27.06.2018 arestimisakt; 2) kohtutäituri otsus määrata Adora Grupp

OÜ osa alghinnaks 1 500 eurot; 3) Adora Grupp OÜ osa enampakkumise väljakuulutamine; 4)

Adora Grupp OÜ osa müügi kohta koostatud enampakkumise akt; 5) Adora Grupp OÜ osa

enampakkumise kohta koostatud tulemi jaotamise otsus. Juhul kui kohus ei saa kohtutäituri

asemel uut otsust teha, siis palub avaldaja saata kaebus tagasi kohtutäiturile uueks

läbivaatamiseks. Kui kohus peaks leidma, et avaldaja 09.11.2018 kaebus kohtutäituri

tegevusele ei esitatud tähtaegselt, siis palub avaldaja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.

Avalduse kohaselt algatas kohtutäitur Strantum OÜ (sissenõudja) avalduse ja Harju Maakohtu

20.03.2018 tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-17-124418 alusel võlgniku suhtes täitemenetluse.

22.03.2018 täitmisteate kohaselt oli nõude suuruseks 8 629,29 eurot (põhinõue 6 980,94 eurot,

viivis 924,29 eurot, riigilõiv 500 eurot ja menetluskulu 225 eurot). Kohtutäitur arestis

22.05.2018 arestimisaktiga kõikides krediidiasutustes asuvad võlgniku arvelduskontod

8 795,54 euro ulatuses. Arestimisakti kohaselt asendus elektroonilise arestimise tasu

kohtutäituri põhitasuga ehk nõue oli kokku 9 760,08 eurot. Aresti tulemusel laekus

kohtutäiturile AS-is SEB Pank asuvalt avaldaja arvelduskontolt perioodil 23.05.2018 -

27.06.2018 kokku 6 309,41 eurot. 27.06.2018 seisuga oli rahuldamata nõue 3 450,67 eurot.

27.06.2018 arestis kohtutäitur võlgniku ainuomandis olnud Adora Grupp osa ja määras selle

hinnaks 1 500 eurot. Osa müüdi enampakkumisel hinnaga 7 500 eurot. Pärast osa arestimist

jätkas kohtutäitur avaldaja arvelduskontode arestimist ja pärast osa aresti (27.06.2018) ja enne

osa enampakkumist (31.10.2018) laekus kokku veel 9 813,93 eurot, millest täitur võttis nõude

rahuldamiseks maha 2 443,40 eurot. 07.11.2018 tegi kohtutäitur enampakkumise tulemi

jaotamise otsuse, mille kohaselt kuulus sissenõudjale väljamaksmisele 1 199,06 eurot ja

kohtutäiturile 205,12 eurot. Tsiviilasjas nr 2-18-17138 lahendas Harju Maakohus avaldaja

13.11.2018 hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks.

Võlgnik esitas 09.11.2018 kaebuse kohtutäituri tegevusele, milles kohtutäitur jättis 22.03.2019

otsusega tähtaja ennistamata ja kaebuse rahuldamata. Võlgnik sai kohtutäituri otsuse kätte

28.03.2019. Võlgnik leidis, et kohtutäituri otsus kuulus tühistamisele alljärgnevatel põhjustel:

 osa arestimisakt oli tühine, kuna kohtutäitur ei toimetanud avaldajale täitmisteadet kätte.

Võlgnik sai osa arestimisest ja selle enampakkumisest teada 01.11.2018, kui avastas, et

ta ei ole enam äriregistri kohaselt Adora Grupp juhatuse liige ega osanik. Võlgnik

arestimisakti ei saanud kätte 24.07.2018;

 osa arestimine oli tühine, sest kohtutäitur määras valesti osa hinna. Kohtutäitur ei

lähtunud selle harilikust väärtusest. Kohtutäitur jättis arvestamata osaühingu

majandusaasta aruannetega, jättis kontrollimata kinnistusraamatu ja kinnistute väärtuse.

Osa väärtus oli ca 357 000 eurot;

 Kohtutäitur rikkus ülearestimise keeldu, sest arestis osa, mille väärtus oli ca 100 korda

suurem kui arestimise hetkeks rahuldamata võlgnevuse jääk (3 450,67 eurot).

Sissenõudja nõude rahuldamiseks oleks piisanud arvelduskontode arestimise

jätkamisest, arvestades, et suurem osa võlgnevusest oli rahuldatud ca 1 kuu pärast

avaldaja arvelduskontodele sissenõude pööramist;

 Osa enampakkumise akt ning tulemi jaotamise otsus tuli tühistada, sest kohtutäitur

tegutses enampakkumise läbiviimisel õigusvastaselt. Toimingud olid äärmiselt

ebaproportsionaalsed, kuna täituril oli kohustus ja võimalus võlgnevus rahuldada

võlgnikku vähem koormavamal viisil. Kohtutäitur määras valesti vara müügi järjekorra.

Kontode arestiga oleks saanud sissenõudja nõuded rahuldatud ilma osa müügita. Osa

müügiga kaotas avaldaja oma sissetuleku allika (võlgnik haldas osaühingule kuuluvaid

kinnistuid);

 Kohtutäitur jättis enne enampakkumise läbiviimist välja selgitamata, kas võlgniku

arvelduskontode arestimise teel oli võimalik rahuldada kogu võlgnevus. Kohtutäitur ei

kontrollinud arvelduskontode aresti nõuetekohast toimimist ega elektroonilise

arestimisesüsteemi toimimist;

 Kohtutäitur venitas otsuse tegemisel põhjendamatult, kuna tegi otsuse avaldaja kaebuse

kohta neli kuud hiljem. Kohtutäitur lahendas oma otsusega juba varasemalt lahendatud

küsimusi.

Avaldaja esitas kaebuse täituri tegevusele tähtaegselt. Kohtutäitur vaatas kaebuse sisuliselt läbi,

mitte ei jätnud seda läbi vaatamata kaebetähtaja ületamise tõttu. Seega kinnitas ka kohtutäitur

enda käitumisega, et ta ise pidas kaebust tähtaegseks. Avaldajal puudus arusaam täitemenetluse

võimalikest tagajärgedest, kuivõrd ta täitmisteadet koos võlgniku õiguste ja kohustuste

selgitusega kätte ei saanud. Samuti ei selgitanud kohtutäitur võlgnikule tema õigusi

täitemenetluses. Vastupidiselt, täitur eksitas võlgnikku, luues 20.07.2018 kõnega võlgnikule

mulje, et võlgnevuse saab rahuldada ja osa müüki ära hoida täiendavate vahendite võlgniku

arvelduskontole kandmisega, mida võlgnik ka tegi. Avaldaja ema raske haigestumise ja

intensiivse tööperioodi tõttu ei olnud avaldajal võimalik kaebust varasemalt esitada. Võlgniku

ema tabas 2018. aasta juulis raske psüühikahäire, mille tulemusel ei saanud ta enam iseseisvalt

hakkama (mälu oluline halvenemine, raskused informatsiooni ja oma tegude tagajärgede

mõistmisel) ning vajas võlgniku pidevat hoolt. Perioodil 29.08.2018 - 25.09.2018 viibis

võlgniku ema Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Võlgniku ema ravil

viibimise perioodi jooksul ja ka pärast seda tegutses võlgnik ema peamise tugiisiku ja

hooldajana.

Kohtutäituri seisukoht

2. Kohtutäitur vaidles avaldusele vastu. Avaldaja kaotas õiguse vaidlustada kohtutäituri

tegevust, kuna esitas kaebuse 3,5 kuud hiljem. Võlgnik sai täitmisteate kätte 20.04.2018. Osa

arestimisakt toimetati võlgnikule kätte 24.07.2018. Taotlus tähtaja ennistamiseks oli esitatud

hilinemisega, kuna tähtaega võis ennistada 14 päeva jooksul pärast tähtaja möödalaskmise

tinginud takistuse äralangemisest. Avaldaja tugines tähtaja ennistamisel kohtutäituri büroo

töötaja 20.07.2018 telefonikõnele ja ema haigusele. Isegi, kui eeldada avaldaja väidete õigsust,

siis langes tähtaja järgimist takistanud asjaolu ära oluliselt enne kaebuse kohtutäiturile

esitamist. Avaldaja sai pärast 20.07.2018 telefonikõne kätte arestimisakti, kus olid kõik

vajalikud selgitused olemas. Ema haigestumine toimus ca kuu aega pärast tähtaja möödumist.

Võlgniku ema viibis statsionaarsel ravil ja võlgnikul puudus kohustus ema eest ise hoolitseda.

Kohus ei saanud kohtutäituri asemel asuda ise tähtaega ennistama. Osa arestimisakt oli kehtiv

ja osa alghind vastas harilikule turuväärtusele. Avaldaja teadis oma õigusi täitemenetluses ja

enampakkumise toimumisest. Vara müük toimus kooskõlas seadusega ja enampakkumise akt

ning tulemi jaotuse otsus olid nõuetekohased. Elektroonilise arestimissüsteemi rike ei olnud

kohtutäiturile etteheidetav, kuna selles esinenud tõrked ei olnud tema mõjusfääris.

Maakohtu määrus

3. Maakohus rahuldas avalduse ja jättis menetluskulud solidaarselt kohtutäituri ja sissenõudja

kanda. Menetluskulusid rahaliselt maakohus kindlaks ei määranud.

Maakohus ei nõustunud, et antud asjas sai vaidlus olla ainult selle üle, kas kohtutäitur jättis

õigesti kaebuse esitamise tähtaja ennistamata või mitte. Täitur vaatas avaldaja kaebuse ka läbi

sisuliselt. Seega sai kohus hinnata kõiki kaebuses toodud väiteid.

Kohtutäituril oli kohustus täitmisteade avaldajale kätte toimetada tulenevalt täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 10 lg-st 1, § 24 lg-st 1 ja 75 lg-st 4. Kohtutäitur ei toimetanud avaldajale

täitmisteadet kätte tema registrijärgsel aadressil XXX. Kohus leidis, et oluline ei olnud see,

milline oli võlgniku elu- või viibimiskoht või millisel aadressil kohtutäitur täitmisteate ja

arestimisakti võlgnikule kätte toimetas, vaid asjaolu, et täitmisteade ja arestimisakt

toimetatakse võlgnikule kätte isiklikult allkirja vastu selliselt, et võlgnikul oli võimalik

nimetatud dokumentidega tutvuda. Eesti Posti väljastusteatega oli tõendatud, et avaldaja sai

24.07.2018 kätte vallasvara arestimise akti. Nimetatu ei tõenda täitmisteate jm dokumentide

avaldajale kättetoimetamist. TMS § 10 lg 1 ja TsMS § 306 lg 1 koostoimes ei võimaldanud

täitmisteate postkasti jätmist lugeda täitmisteate kättetoimetamiseks. Samuti ei saanud

täitemenetluses lugeda kõikide täitetoimingute või otsuste vaidlustamise kulgemise aja

alguseks ühe TMS § 10 lg 1 esimeses lauses nimetatud dokumendi kättetoimetamist. Seega ei

olnud kohtutäitur tõendanud täitmisteate kättetoimetamist ja lähtuda tuli tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 307 lõikes 3 sätestatust. Teate jätmist postkasti ei saanud lugenud

piisavaks tõendiks täitmisteate kättetoimetamise kohta. Seega tuli eeldada, et avaldaja esitas

09.11.2018 kaebuse täiturile tähtaegselt, kuna avaldaja väidetel talle täitmisteadet polnud täitur

kätte toimetatud. Isegi juhul, kui arvelduskontode arestimisest või arestimisakti

kättetoimetamisest võis järeldada, et võlgnik oli teadlik või vähemalt aimas, et tema suhtes

toimub täitemenetlus, ei olnud see piisav. Avaldajale pidid olema täitemenetluse olulisi

toiminguid kajastavad dokumendid kätte toimetatud kooskõlas TMS § 10 lg-ga 1. Lisaks oli

võimalik, et täituri selgitused võlgnikule olid vastuolulised või ebapiisavad. Isegi kui möönda,

et võlgnik sai kõikidest täitetoimingutest teada 24.07.2018 vallasvara arestimise akti

kättesaamisel, siis sai võlgnik eeldada, et enda arvelduskontole rahaliste vahendite kandmisel

täitemenetlus lõpetatakse. Seega ei olnud võlgnikku olulises osas teavitatud tema õigustest

täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Maakohus leidis, et avaldaja

09.11.2018 kaebus oli kohtutäiturile esitatud TMS § 217 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul ja seega

puudus vajadus tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks (selline vajadus puudus ka

kohtutäituril).

Kohtu hinnangul oli äärmisel ebamõistlik arestida osaühingu osa olukorras, kus umbes kuu

ajaga laekus võlgnevuse katteks juba 65% nõudest. Seega puudus alus osa arestimiseks. Isegi

kui täitur ei olnud ega saanudki kohe olla teadlik arvelduskontode aresti nõuetekohasest

toimimisest, siis vähemalt 04.06.2018 pidi ta olema teadlik, et elektrooniline arestimissüsteem

(eArest) ei tööta korrapäraselt, kuna siis saatis AS SEB Pank täiturile teise sellekohase teate.

Panga tõenditest nähtuvalt sai arestimise summa tasutud 05.07.2018, kuna täituri

arestimissumma suurendamine eArest rikke tõttu pankadeni ei jõudnud. Osa enampakkumiseni

võlgnikult laekus kokku 8 752,81 eurot, mille tulemusena oli igal juhul kaetud kogu sissenõudja

põhivõlgnevus ja vähemalt osa täitekuludest. Osa enampakkumise läbiviimine oli äärmiselt

ebamõistlik. Pärast osa arestimist 27.06.2018 ja enne osa enampakkumist 31.10.2018 laekus

võlgniku arvelduskontodele veel 9 813,93 eurot, mis oleks võimaldanud pangakontodelt

laekuvate summadega katta kogu võlgnevuse.

Kohtutäituri seisukohast ei selgunud, millistest täitemenetluse õigustest kohtutäituri väidetel

tema töötajad võlgnikku 04.04.2018 ja 20.07.2018 teavitasid. Kohtutäitur rikkus TMS § 8 lg-s

1 toodud täitemenetluseks vajalikku teabe kogumise ning osalistele nende õiguste ja kohustuste

selgitamise kohustust. Samuti jättis kohtutäitur tarvitusele võtmata kõik seadusega lubatud

abinõud täitedokumendi täitmiseks – täitur jättis kontrollimata eArest toimimise ja võlgniku

arvelduskontodel vajalike vahendite olemasolu. Kohtutäitur ei selgitanud, mil moel oli

äriühingu osa arest avaldaja jaoks vähem koormavam, kui nt ühe kinnistu arest. Osa müügiga

kaotas võlgnik ainsa sissetulekuallika. Seetõttu rikkus kohtutäitur TMS § 53 lg-s 3 sätestatud

vara arestimise järjekorra määramise kohustust. Täitur ei arvestanud järjekorda määrates, et

kõige kiirem viis sissenõudja nõude rahuldamiseks võlgniku õigustatud huve kahjustamata

oleks olnud arvelduskontodelt laekuvate summadega sissenõude rahuldamine juba 26.07.2018.

Kohtutäitur ei toimetanud avaldajale kätte täitmisteadet, ei teavitanud avaldajat tema õigustest

täitemenetluses ja see tõi kaasa avaldaja õiguste rikkumise, mistõttu oli kohtutäituri vallasvara

arestimisakt TMS § 55 p-des 2 ja 4 sätestatu kohaselt tühine ja sellest ei tulenenud õiguslikke

tagajärgi. Seega tuli kohtutäituri otsus rahuldamata jäetud osas tühistada ainuüksi sellel

põhjusel. Kohtu hinnangul puudus vajadus hinnata osa alghinda, sest vallasvara arestimise akt

oli tühine. Kohtu hinnangul oli osa alghind määratud valesti ja jäetud arvestamata kinnisasjadel

lasuvate hüpoteekide tegelike nõuete suurust ning 2017. majandusaasta aruandes märgitut (s.o

ühingu varade tegelikku suurust).

Kuivõrd avaldaja esitas tsiviilasjas nr 2-18-17138 hagi enampakkumise kehtetuks

tunnistamiseks, tuli enampakkumise ja tulemi jaotamise tühistamist hinnata tsiviilasja nr 2-18-

17138 menetluses. Siiski puudus vajadus käesoleval juhul hinnata enampakkumise ja tulemi

jaotamise tühistamise aluseid, sest enampakkumise aluseks olev osa arestimise akt oli tühine.

Seetõttu puudus vajadus hinnata ka mistahes muude kohtutäituri otsuste ja toimingute

tühistamise aluseid, mis viisid osa omandiõiguse kaotamiseni.

Kohtutäituri määruskaebus

4. Kohtutäitur taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta

taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata, võlgniku kaebus läbivaatamata või alternatiivselt

rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtusse tagasi. Kohtutäitur taotles menetluskulude

jätmist avaldaja kanda. Lisaks taotles kohtutäitur tunnistajate (PP ja NN) ülekuulamist või

alternatiivselt võtta tõendina juurde tunnistajate ülekuulamisprotokollid tsiviilasjast nr 2-18-

17138.

Kohtutäitur esitas määruskaebuses vastuväite maakohtu tegevusele tunnistajate ülekuulamise

taotluse rahuldamata jätmisele 18.12.2019 määrusega. Tegemist oli olulise ja asjakohase

tõendiga. Maakohus ei taganud kohtutäiturile võimalust avaldaja väidete ümberlükkamiseks.

Kohus rikkus poolte võrdsuse ja ärakuulamisõiguse põhimõtet ning uurimispõhimõtet.

Maakohus jättis iga kaebuses etteheidetud kohtutäituri otsuse ja toimingu osas sisuliselt

hindamata, kas vastavas osas oli avaldaja kaebus esitatud kohtutäiturile tähtaegselt. Maakohus

ei selgitanud välja, millisel kuupäeval pidi avaldaja olema teadlik iga vastava kaebuses

etteheidetud kohtutäituri otsuse või toimingu tegemisest. Täitmisteate kättetoimetamise

kuupäev oli asjassepuutumatu. Osa arestimisakt ja enampakkumise läbiviimise otsuste

vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema arestimisaktiga tutvumise hetkest. Maakohus väljus

vaidluse piiridest. Kohtutäitur jättis oma otsuses võlgniku jaoks tähtaja ennistamata. Seega sai

maakohus hinnata vaid seda, kas kohtutäitur jättis tähtaja õigesti ennistamata või mitte ning

poleks tohtinud sisuliselt kaebust läbi vaadata.

Täitmisteade oli avaldajale nõuetekohaselt kätte toimetatud ja maakohtu vastupidine seisukoht

oli ebaõige. Arestimisakt oli kehtiv. Kohtutäitur ei rikkunud vara arestimise korda ega

hoolsuskohustust. Sissenõudja nõue tuli rahuldada kõige kiiremal viisil ja kohtutäituril oli

kohustus võtta viivitamatult tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi

täitmiseks. Pärast osa arestimist võlgniku arvelduskontodele kantud vahenditest ei olnud

võimalik tagada isegi põhinõude täies ulatuses täitmist. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et

võlgniku arveldusarvetele laekunud vahenditest oleks jätkunud kogu võlgnetava nõude

tasumiseks. Võlgnik ei teavitanud kohtutäiturit, et tema arvelduskontodel oli täiendavaid

summasid, mille arvelt võiks nõude täitmine võimalik olla. Kohtutäitur ei omanud avaldaja

arveldusarvete väljavõtetega tutvumise võimalust nagu seda omavad pankrotihaldurid. Võlgnik

ei võtnud ise aktiivselt osa täitemenetlusest. Arveldusarvete arestimisel ilmnenud tõrge ei

saanud kohtutäiturile teatavaks enne antud vaidluse tekkimist. Äriühingu osanike muutus ei

toonud automaatselt kaasa juhatuse liikme kohustuste ja kohustuste täitmise eest saadud tasu

lõppemist.

Maakohtu määrusest ei nähtunud, millisest konkreetsest võlgniku õigusest kohtutäitur teda

väidetavalt ei teavitanud ja kuidas see tingis ning millise võlgniku õiguse rikkumise. Maakohtu

määrus polnud nõuetekohaselt põhjendatud, maakohus jättis esitatud tõendid hindamata ja

rikkus menetlusõigust, jättes tunnistaja ülekuulamise taotlused rahuldamata.

Sissenõudja määruskaebus

5. Sissenõudja taotles maakohtu määruse tühistamist ja võlgniku kaebuse läbivaatamata jätmist

või alternatiivselt käesoleva menetluse peatamist kuni tsiviilasjas nr 2-18-17138 kohtulahendi

jõustumiseni ning menetluskulude jätmist võlgniku kanda. Mõlema tsiviilasja esemeks oli

enampakkumise tühistamine ja mõlemas menetluses tugines avaldaja täpselt samadele alustele.

Kahe asja menetlemine võis tuua kaasa ka vastuolulisi lahendeid. Maakohus jaotas

menetluskulud ebaõigesti. Sissenõudja võlgnikule menetluskulusid ei tekitanud. Samuti ei

olnud enampakkumise tulemit sissenõudjale üle kantud. Kohus ületas diskretsiooni piire, kuna

puudus põhjendus menetluskulude solidaarseks kandmiseks. Sissenõudja ja kohtutäituri vahel

polnud ka ühtegi solidaarset kohustust. Riigikohtu praktika kohaselt kannab võlgniku kaebuse

rahuldamisel menetluskulud kohtutäitur.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis avaldajale tähtaja nendele

vastamiseks. Avaldaja kohtu määratud tähtajaks ei vastanud. Maakohus määruskaebusi ei

rahuldanud ja edastas need läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule TsMS § 663 lg 5 alusel.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab rikkumise ise

kõrvaldada ja teha tühistatud määruse asemel uue määruse TsMS § 667 lg 2 esimese lause

alusel, millega lõpetab menetluse enampakkumise vaidlustamise osas ja muus osas jätab

avaldaja kaebuse rahuldamata ning kõik menetluskulud avaldaja kanda. Esitatud

määruskaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

8. Sissenõudja taotlus käesoleva kohtuasja peatamiseks jääb rahuldamata, kuna tsiviilasja nr

2-18-17138 menetlus on lõppenud (maakohtu 10.02.2020 otsus jõustus 03.07.2020). Seetõttu

puudub vajadus käesoleva menetluse peatamiseks teise menetluse tõttu (TsMS § 356 lg 1).

9. Ringkonnakohus rahuldab kohtutäituri taotluse võtta tõenditena asja materjalide juurde

kohtutäituri büroo töötajate PP ja NN tsiviilasjas nr 2-18-17138 tunnistajatena antud ütlused

TsMS § 662 lg 3 ja § 229 lg 2 teise lause alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

kohtutäituri menetlus on formaalne ning täitemenetluse toimingud tuleb dokumenteerida.

Kohtutäitur soovis tunnistajate ütlustega tõendada, et tema büroo töötajad helistasid võlgnikule

eesmärgiga toimetada talle dokumente kätte ning mh jagasid selgitusi täitemenetluse kohta.

Võlgnik ei eitanud telefonikõnede toimumist. Ka maakohus käsitles otsuse punktides 30.9 ja

32.7 telefonikõnede sisu kohtutäituri kohustuste täitmise/rikkumise tuvastamisel. Seega oli

tegemist asjakohaste tõenditega ja maakohus jättis ebaõigesti kohtutäituri taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata. Kohtutäituril ei ole keelatud telefonikõnede sisu tõendada büroo

töötajate ütlustega. Kuna tsiviilasjas nr 2-18-17138 kuulas kohus eelnimetatud isikud

tunnistajatena üle, siis saab võtta tunnistaja ütlused asja materjalide juurde kirjalikus vormis

ning puudub vajadus nende isikute teistkordseks suuliseks ülekuulamiseks.

10. Maakohus jättis iga kaebuses etteheidetud kohtutäituri otsuse/toimingu juures sisuliselt

hindamata, kas vastavas osas oli avaldaja kaebus esitatud kohtutäiturile tähtaegselt või mitte.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb igat otsust/toimingut hinnata selle tähtaegsuse osas eraldi.

TMS § 217 lg 1 näeb ette, et kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel

või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile

kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama

otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TMS § 217 lg 6 kohaselt,

kui menetlusosaline ei esita tähtaegselt kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele,

mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Nimetatud lõike eesmärk on teiste menetlusosaliste

huvides tagada õigusselgus (Riigikohtu 28.09.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13).

11. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas võlgnik vaidlustas arestimisakti ja alghinna

määramist tähtaegselt. Maakohus tuvastas, et kohtutäitur toimetas osa arestimisakti võlgnikule

kätte 24.07.2018. Selle kohta esitas kohtutäitur väljastusteate, millest nähtub, et see on

võlgnikule antud üle tähitud kirjaga isiklikult allkirja vastu (I kd lk 180). Kui kohtutäitur oli

arestimisakti kättetoimetamise kohtute jaoks usutavalt tõendanud, oli teise menetlusosalise

kohustus tõendada, et ta ei saanud väljastusteates nimetatud dokumenti kätte. Avaldaja selliseid

asjaolusid esile ei toonud ega tõendanud. Avaldaja ei vaidlustanud maakohtu lahendit. Seega

oli võlgnikul õigus vaidlustada osa arestimisakti kohtutäituri juures kuni 03.08.2018. Sellel

kuupäeval täitus seaduses sätestatud kümnepäevane tähtaeg. Käesoleval juhul nähtub

arestimisaktist kohtutäituri poolt määratud alghind ja selle vaidlustamise kord (I kd lk 35). TMS

§ 74 lg 1 ja 8 kohaselt hinnatakse asi arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. Hinna

vaidlustamise korral taotleb kohtutäitur uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist

kohtult. Seega sai võlgnik ka osa alghinda vaidlustada kümne päeva jooksul alates arestimisakti

kättesaamisest, st kuni 03.08.2018. Kuivõrd avaldaja ei vaidlustanud kohtutäituri poolt

arestimisakti ja määratud osa hinda selleks sätestatud tähtaja jooksul kaebuse esitamisega

kohtutäituri tegevusele, oli avaldaja 09.11.2018 kaebuse esitamise ajaks oma õigused

minetanud.

12. Kohtutäitur jättis avaldaja taotluse tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Avaldaja taotles

kohtult tähtaja ennistamist juhul, kui kohus peaks leidma, et temapoolne kaebus ei olnud

esitatud kohtutäiturile tähtaegselt. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on võlgniku kaebuse

rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka algne

otsus. Kohus ei saa algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha

(Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 23). Eeltoodust tulenevalt saavad

kohtud vaid kontrollida, kas kohtutäitur otsustas õigesti tähtaja ennistamata jätmist. Kohtud ei

saa kohtutäituri asemel ise tähtaja ennistamist otsustada. Avaldaja taotlus tähtaja ennistamiseks

tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus leidis, et kohtutäituril puudus vajadus tähtaja ennistamise lahendamiseks, kuivõrd

avaldaja 09.11.2018 kaebust sai lugeda tähtaegseks põhjusel, et võlgnikule polnud täitmisteade

kätte toimetatud. Ringkonnakohtus leiab, et maakohus hindas asjaolusid ja tõendeid ebaõigesti

ning jõudis ebaõigele järeldusele, et täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule ei ole toimunud.

Asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et täitmisteade oli võlgnikule

nõuetekohaselt kättetoimetatud 20.04.2018.

Vastuseks avaldaja väitele, et arestimisakt ei olnud kehtiv, kuna talle ei olnud täitmisteadet

kätte toimetatud, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt on võlgnikule

täitmisteate kättetoimetamine postkasti panekuga lubatav kättetoimetamise viis (vt ka

Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-11). TMS § 10 lg 1 näeb ette, et

kohtutäitur peab võlgnikule kätte toimetama täitmisteate ning täitemenetluse osalistele vara

arestimise akti ja enampakkumise akti, samuti oma otsused kohtutäituri tegevuse peale esitatud

kaebuste kohta ning muud seaduses sätestatud dokumendid. Dokumentide kättetoimetamisele

täitemenetluses kohaldatakse TMS § 10 lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluses

menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut. Menetlusdokument on TsMS § 307 lg

1 järgi kätte toimetatud alates dokumendi või selle kinnitatud ärakirja või väljatrüki

üleandmisest saajale, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellest nähtub, et seadus ei nõua

menetlusdokumendi kättetoimetamiseks alati selle isiklikku jõudmist saajani (või tema

esindajani). TsMS 36. ptk võimaldab lugeda menetlusdokumendi kätte toimetatuks ka juhul,

kui tehtud on menetlusdokumendi kättetoimetamiseks ette nähtud toimingud ja dokument on

jõudnud kohta, kust kättesaamise riski peab kandma saaja. See kehtib ka siis, kui dokument

saajani tegelikult ei jõuagi või jõuab selle kättetoimetatuks lugemise ajast hiljem. Tegemist on

nn kättetoimetamis-fiktsioonidega, mil seadus loeb kättetoimetamise toimunuks sõltumata

dokumendi tegelikust üleandmisest. Seda õigustab mh menetluse seiskumise vältimise vajadus

nt juhul, kui menetlusosaline hoidub dokumentide vastuvõtmisest.

TMS § 10 lg 2 kohaselt võib kohtutäitur dokumendi ka ise kätte toimetada. Menetlusdokumendi

võib TsMS § 306 lg 3 järgi kätte toimetada mh postiteenust majandustegevusena osutava isiku

vahendusel.

Postiteenust

majandustegevusena

osutava

isiku

vahendusel

võib

menetlusdokumendi TsMS § 312 lg 1 järgi kätte toimetada tähitult väljastusteatega või

lihtkirjana. Saajale allkirja vastu üleandmine on üksnes esmane ja eelistatud viis tähitud kirja

üleandmiseks, kuid kui see ei ole võimalik, saab kasutada ka TsMS 36. ptk-s ettenähtud

võimalusi. TsMS § 326 lg 1 sätestab, et kui menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte toimetada,

kuna seda ei saa üle anda saaja või tema esindaja elu- või äriruumis, loetakse dokument

kättetoimetatuks dokumendi panemisega elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või

muusse sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis

harilikult tagab saadetise säilimise. Kättetoimetamine vastab TsMS § 326 nõuetele, kui on

proovitud saadetist üle anda vähemalt kahel korral oluliselt erinevatel kellaaegadel vähemalt

kolmepäevase vahega ja saadetis on jäetud avaldaja postkasti aadressil, mille ta ise on

avaldanud.

Kohtutäituri büroo töötaja käis võlgnikule täitmisteate kättetoimetamise eesmärgil kahel korral

(26.03.2018 kell 17.08 – ust ei avatud ja 04.04.2018 kell 09.57 – ust ei avatud), võlgniku

rahvastikuregistrijärgsel aadressil XXX. Kohtutäituri büroo töötaja helistas võlgnikule tema

mobiiltelefoni numbril XXXXXXXX (rahvastikuregistri järgne kontakttelefon). Kõne käigus

palus helistaja kõne vastuvõtnud isikul ennast esitleda ning saanud vastuse, et telefonikõnele

vastab võlgnik, teatas kohtutäituri büroo töötaja, et soovib võlgnikule kätte toimetada

täitmisteadet ning seda võlgnikule isiklikult üle anda. Avaldaja teatas vastuseks, et ei soovi

täitmisteadet isiklikult vastu võtta ning palus selle toimetada tema aadressile YYY, kus ta selle

kätte saab. Kohtutäitur edastaski võlgnikule täitmisteate AS-i Eesti Post vahendusel nimetatud

aadressile (täitmisteade jäetud postkasti). Seejuures esimene kättetoimetamise katse tehti

16.04.2018 kell 11.06 ja teine 20.04.2018 kell 18.40, misjärel jäeti täitmisteade võlgnikule

postkasti, aadressile YYY, kuivõrd võlgnikku isiklikult ei tabatud ning muule isikule

üleandmine ei olnud võimalik (I kd lk 7-13 kohtutäituri otsus, lk 63 väljastusteade, II kd lk 46

kohtutäituri büroo töötaja selgitused). Kohtutäituri büroo töötaja ja võlgniku telefonikõne

toimumist 04.04.2018 kinnitab ka telefonioperaator (I kd lk 176). Samuti ei vaidlustanud

telefonikõne toimumist võlgnik. Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et võlgnikule

teavitati telefoni teel, millisel eesmärgil ja milliseid dokumente kätte toimetatakse. Seega oli

avaldaja juba 04.04.2018 informeeritud sellest, et tema vastu soovitakse viia läbi täitemenetlust

ja anda talle üle sellekohased dokumendid.

TMS § 10 lg 1 tõlgendamine selliselt, et võlgnik võib alles pärast täitmisteate isiklikku

kättetoimetamist avaldada kohtutäiturile oma kontaktandmeid, ei ole kooskõlas normi

eesmärgiga ja seaduse mõttega. Nimetatud norm ei keela ega välista võlgnikul ka enne

täitmisteate kättetoimetamist avaldada oma kontaktandmeid kohtutäiturile. Väljastusteatele (I

kd lk 63) ei ole eraldi märgitud, mis kuupäeval jäeti saadetis võlgniku postkasti. Väljastusteatest

saab sellegipoolest aru, et viimane kättetoimetamise katse toimus 20.04 kell 18.40 ja selle

ebaõnnestumise järgselt jäeti saadetis postkasti. Kättetoimetamisel ei ole toimunud TsMS § 326

lg 3 rikkumist, mis nõuab kättetoimetatava saadetise ümbrikule kättetoimetamise kuupäeva

märkimist. Eeltoodust tulenevalt sai lugeda täitmisteate kättetoimetatuks 20.04.2018.

TMS § 217 lg 2 esimene lause võimaldab võlgnikul nõuda kohtutäiturilt tähtaja ennistamist.

Tähtaja ennistamine toimub TsMS-s ettenähtud korras. TsMS § 67 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui

menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja

menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval

põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab

talle muu negatiivse tagajärje. Tähtaja ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul, alates

päevast, millal sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui

kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest.

Avaldaja väited, et tal puudus arusaam täitemenetluse võimalikest tagajärgedest, ei ole

tõendatud. Nimelt oli talle toimetatud kätte 20.04.2018 täitmisteade ja 24.07.2018 arestimisakt

ning mõlemad dokumendid sisaldasid kohtutäituri poolseid selgitusi võlgnikule. Avaldaja ei

avaldanud, mille kohta ta selgitusi kohtutäiturilt ei olnud saanud. Kohtutäituri otsuse või

toimingu vaidlustamine ei eelda õigusalaste teadmiste olemasolu. Piisab kui vaidlustaja oma

sõnadega kirjeldab, mis põhjusel ta pole kohtutäituriga nõus. Nendel asjaoludel puudus alus

tähtaja ennistamiseks. Lisaks avaldas kohtutäitur, et võlgniku suhtes oli ka varasemalt toimunud

täitemenetlus täiteasjas nr 035/2015/496 (I kd lk 167 pöördel ja lk 193 pöördel). Seega avaldaja

väited tema teadmatusest täitemenetluse tagajärgedest ei leidnud kinnitamist.

Avaldaja väited, et kohtutäitur eksitas teda 20.07.2018 telefonikõnes, ei ole leidnud tõendamist.

Kohtutäitur ei ole vaidlustanud, et andis telefoni teel võlgnikule aega võlgnevuse tasumiseks ja

selgitas, et võlgnevuse tasumisel täitemenetlus lõpetatakse, vastasel korral algatatakse

enampakkumine võlgniku vara müügiks (II kd lk 47). Nimetatud asjaolu ei saa aga pidada

võlgniku eksitamiseks. Kuna võlgnik kohtutäiturile arveldusarvele raha üle ei kandnud, siis

võiski kohtutäitur võtta ette järgmisi toiminguid. Avaldusest ja maakohtu määrusest ei nähtu,

missugused kohtutäituri selgitused olid vastuolulised ja ebapiisavad arvestades, et täitmisteade

ja arestimisakt koos vajalike selgitustega oli avaldajale kättetoimetatud.

Avaldaja ema haigus ei andnud alust tähtaja ennistamiseks. Võlgnik esitas tõendi ema haiglas

viibimise kohta perioodil 29.08.2018-25.09.2018 (I kd lk 135). Avaldajal oli õigus esitada

kohtutäiturile kaebust aga kuni 03.08.2018. Nimetatud tõendist ei nähtu, kuidas takistas ema

haigus võlgnikku kaebust esitamast 03.08.2018 (takistav asjaolu ei olnud selleks ajaks

saabunud). Võlgnik ei tõendanud ega teinud kohtu jaoks usutavaks, et enne ema haiglasse

paigutamist ei olnud võimalik kohtutäiturile kaebust esitada tema ema haiguse tõttu.

Avaldaja leidis, et kuna kohtutäitur vastas tema kaebuse väidetele sisuliselt, siis luges

kohtutäitur sellega kaebuse tähtaegseks. Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitlusega. TsMS §

66 sätestab, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust

menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda

enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või

vastuväidet TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud juhul. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist

sellise tagajärje eest enne hoiatati. Kuivõrd TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kümnepäevane tähtaeg

on seaduses tulenev tähtaeg, siis ei saanud kohtutäitur seda tähtaega ise muuta ega pikendada.

Seadusest tuleneva tähtaja möödalaskmisel sai vaid nõuda selle ennistamist. Seetõttu ei saa

kohtutäituri otsust tõlgendada võlgniku kasuks ja lugeda kohtutäituri poolt tähtaja ennistatuks.

Kuigi kohtutäituri otsus ei olnud selles osas selge, tuleb siiski kohtutäituri otsust tõlgendada

selliselt, et kohtutäitur jättis võlgniku tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja muus osas

andis kohtutäitur võlgnikule selgitusi.

Eeltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et kohtutäitur jättis 22.03.2019 otsusega õigesti

rahuldamata võlgniku 09.11.2018 taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks

arestimisakti ja alghinna määramise osas.

13. Lisaks eeltoodule vaidlustas avaldaja 01.10.2018 enampakkumise väljakuulutamise

väljaandes Ametlikud Teadaanded ja 31.10.2018 enampakkumise akti. Võlgnik vaidlustas

13.11.2018 hagiga enampakkumist tsiviilasjas nr 2-18-17138. Selles asjas tegi maakohus

10.02.2020 otsuse, millega jättis võlgniku hagi rahuldamata ning otsus jõustus 03.07.2020.

Maakohus leidis praeguse kohtuasja lõpplahendis, et enampakkumise ja tulemi jaotamise

tühistamist hinnatakse tsiviilasjas nr 2-18-17138. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles,

et kõik etteheited enampakkumise läbiviimisele tuli lahendada TMS § 223 lg 1 kohases

hagimenetluses. TMS § 223 lg 1 sätestab, et enampakkumise akti kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul võib täitemenetluse osaline esitada kohtule hagi enampakkumise kehtetuks

tunnistamiseks, kui vara on müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või kui

enampakkumine toimus tühise arestimise akti alusel või rikuti teisiti enampakkumise olulisi

tingimusi. Selles osas menetlusosalised maakohtu määrust ei vaidlustanud.

Kuigi maakohus selles osas kaebust läbi ei vaadanud, ei võtnud maakohus vastu ka mingit

otsustust avaldaja selle nõude osas. Maakohus oleks pidanud jätma võlgniku avalduse

enampakkumise väljakuulutamises ja enampakkumise akti vaidlustamise osas läbivaatamata

TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel (kohtu menetluses oli samade poolte vahel asi sama eseme kohta

samal alusel). Kuivõrd määruskaebuste lahendamise seisuga on tsiviilasjas nr 2-18-17138

kohtuotsus jõustunud, siis tuleb selles osas menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

(samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud

kohtulahend). Ringkonnakohus tõlgendab sissenõudja ja kohtutäituri määruskaebustes esitatud

taotlust avalduse läbivaatamata jätmiseks menetluse lõpetamise taotlusena. Kuna sissenõudja

ja kohtutäituri taotlused käesoleva asja läbivaatamata jätmiseks (menetluse lõpetamiseks)

hõlmasid tervet võlgniku kaebust, kuid ringkonnakohus lõpetab menetluse vaid

enamapakkumise väljakuulutamise ja läbiviimise osas, siis kuuluvad eelnimetatud taotlused

rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus selgitab, et sellel põhjusel ei saa määruskaebusi

rahuldada täies ulatuses, vaid osaliselt.

14. Maakohtu lahend kuulub tühistamisele ka tulemi jaotamise osas, kuivõrd kohus jättis selle

nõude lahendamata. TsMS § 438 lg 1 teise lause kohaselt peab kohus võtma otsustuse kõigi

esitatud nõuete kohta. Avaldaja vaidlustas 09.11.2018 kohtutäituri poolt tulemi jaotamist

07.11.2018 otsusega. Selles osas sai võlgniku kaebust kohtutäiturile lugeda tähtaegseks

kättetoimetamist kontrollimata, kuna asjaoludest nähtuvalt möödus vaidlustatud toimingust

vaid kaks päeva (võlgniku kaebus kohtutäiturile oli tähtaegne). Maakohus leidis ebaõigesti, et

selles osas vaadati asi läbi tsiviilasja nr 2-18-17138 raames - teises menetluses oli vaidluse all

vaid enampakkumise läbiviimine. Tulemi jaotamist sai avaldaja vaidlustada sellest eraldi.

Võlgniku etteheited kohtutäiturile tulemi jaotamise osas ei saanud olla aluseks tulemi jaotamise

akti tühistamisele. Võlgniku toodud asjaolud said olla osa arestimisakti vaidlustamisel olulised,

kuid need ei saanud mõjutada tulemi jaotamise ega väljamaksmise toimingute kehtivust.

Asjaoludest ei nähtu, kuidas rikkus kohtutäitur tulemi jaotamisel võlgniku õigusi. Selles osas

ei saanud võlgniku avaldus kuuluda maakohtu poolt rahuldamisele.

15. Lisaks vaidlustas sissenõudja menetluskulude jaotust, kuivõrd sissenõudja avaldajale

menetluskulusid ei tekitanud ning kohtul puudus alus menetluskulude jaotamiseks solidaarselt

kohtutäituri ja sissenõudja vahel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et

maakohus ei põhjendanudvõlgniku menetluskulude sissenõudja kanda jätmist solidaarselt

kohtutäituriga. Võlgniku kaebus ei olnud suunatud sissenõudja ja kohtutäituri vastu

solidaarselt. Kohtulahendis põhjenduste esitamata jätmine ei võimalda ringkonnakohtul

kontrollida maakohtu kaalutluste aluseks olevaid asjaolusid. Sissenõudja väiteid arvesse võttes

tuleb asuda seisukohale, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja ületas kulude jaotamisel

diskretsiooni. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb asjas uue lahendi,

siis muudab ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust.

16. Avaldaja kaebuse rahuldamata jätmisel (ja osaliselt menetluse lõpetamisel) tuleb maakohtu

menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel avaldaja kanda.

Ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti avaldaja

kanda, kuna kohus rahuldas enamas osas määruskaebused. Menetluskulude teistsuguseks

jaotuseks ei anna alust menetluse osaline lõpetamine ringkonnakohtu poolt.

Kuna maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus

kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks määruskaebemenetluse kulusid.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks maakohtus pärast tsiviilasja lahendamise

kohta tehtud määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 esimene lause, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).

17. Ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse TMS § 217 lg 3 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)