2-17-8832/106 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-8832

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) hagi

A.A. ja B.B. vastu ühisvara jagamiseks sõlmitud

kompromisskokkuleppe

tagasivõitmiseks

täitemenetluses ja kostjate ühisvara jagamiseks

B.B. vastuhagi Eesti Vabariigi ( Maksu- ja Tolliameti

kaudu)

vastu

kinnistusraamatus

alusetute

käsutuskeelu

kannete

muutmiseks

nõusoleku

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

A.A. apellatsioonkaebuse hind 10 500 eurot

B.B. apellatsioonkaebuse hind 14 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. mai 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus ja B.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

I

(kostja

I):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Heiki

Kuningas

Apellant II (kostja II; vastuhageja). B.B. (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Repnau

Vastustaja (hageja; vastuhagis kostja): Eesti Vabariik

(Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Ester Kuivas

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8. mai 2020 otsus muutmata.

2. Jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) menetluskulud ringkonnakohtus

solidaarselt A.A. ja B.B. kanda. A.A. ja B.B. menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende

endi kanda.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

4. Jätta rahuldamata A.A. 23.11.2020 taotlus võtta asja materjalide juurde MTA teade

11.10.2018.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; hageja) esitas 6. juunil 2017 hagi A.A. (kostja I;

võlgnik) ja B.B. (kostja II) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel X

tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX sõlmitud kompromissleping/kokkulepe ühisvara jagamiseks,

millega läksid kostjate ühisomandist välja kinnisasjad registriosa nr X, nr X, nr X ja nr X; lõpetada

kostja I ja kostja II ühisomand kinnistutel registriosa nr X, nr X, nr X ja nr X, müües nimetatud

kinnisvara täitemenetluse seadustikus sätestatud avaliku enampakkumise korras ning jagades

saadav raha kostjate vahel võrdsetes osades; täita kinnistute müügist saadud kostjale I kuuluvast

rahast kostja I maksukohustus Maksu- ja Tolliameti ees kandes laekunud raha Maksu- ja

Tolliameti tulukontole; lugeda kostja I ja kostja II nõusolek kinnistute registriosa nr X, nr X, nr X

ja nr X müügiks avalikul enampakkumisel antuks käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega.

Alternatiivselt juhul, kui kohus ei rahulda primaarset nõuet, palus hageja tuvastada Tartu

Maakohtu X otsuses tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX kohtuotsuse resolutsiooni punktides 3 ja 5

tehtud käsutustehingu tühisus; lõpetada kahe kinnistu osas kostjate ühisomand nende müümisega

avalikul enampakkumisel; kostja I saadud rahast täita tema maksukohustus ja asendada

nõusolekud.

Tartu Maakohtu X otsusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX lahutati kostja I ja kostja II abielu

(resolutsiooni p 1); tunnistati kostja I ja kostja II ühisvaraks kinnistud registriosa

nr X, nr X ja nr X (p 2); jagati ühisvara selliselt, et kostja II ainuomandisse jäid kinnistud nr X ja

nr X ning kostja I ainuomandisse jäi kinnistu nr X (p 3); kohustati kostjat II tasuma kostjale I

kinnistute

väärtuste

tasaarvestuse

tulemusel

eurot

(p 4) ; tunnistati kostja II lahusvaraks kinnistu nr X (p 5; X kinnistu); kohustati kostjat I andma

nõusolek kinnisasjade omanikukannete muutmiseks (p 6).

Hageja oli seisukohal, et nimetatud otsuse resolutsiooni punktides 3 ja 5 tehtud käsutustehingud

on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1 alusel tühised, kuna kinnistutele olid kantud

käsutamise keelumärked Eesti Vabariigi kasuks ning seetõttu ei olnud võimalik ühisvara hulka

kuuluvaid kinnistuid (registriosa nr X ja nr X) kohtuotsuses toodud viisil käsutada.

Kostja I suhtes algatati 5. oktoobril 2015 maksuhalduri täitmisavalduse alusel kostja I poolt

tekitatud kahju sissenõudmiseks täitemenetlus, mis on peatatud. Maksuhalduri hinnangul on

kostjad sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe pärast kostja I suhtes täitemenetluse algatamist

ning võlgnik on loobunud olulisel määral oma varast. Täitemenetluses on selgunud, et võlgnikul

puudub vara. Sissenõude pööramine kostja I lahusvarale ei ole viinud nõude rahuldamiseni.

Hageja

taotles

ühisvara

jagamiseks

sõlmitud

kompromisskokkuleppe

tagasivõitmist

täitemenetluses. Hageja leidis, et kõik eeldused ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks

on täidetud. Maksuhalduri hinnangul kuuluvad kostjate ühisvara hulka kõik neli kinnistut. Hageja

ei nõustunud, et kinnistu registriosa nr X kuulub kostja II lahusvara hulka.

Kinnistute müümine avalikul enampakkumisel on kõige mõistlikum viis ühisvara jagamiseks, sest

see tagab ühisomanikele õiglase hüvitise omandi eest ning võimaldab vältida vara väärtuse

subjektiivset hindamist. Kostjal I on tasumata kahjunõue summas 464 463 eurot 22 senti.

2. Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. TsÜS § 88 lg 2

kohaselt ei laiene käsutuskeeld enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõigustele. Käsutuskeeld

puudutas kinnisasju (nr X ja nr X) ning seati 19. märtsil 2007. Kostjate asjaõigused nendele

kinnistutele tekkisid ammu enne käsutuskeelu seadmist, s.o 2003.

Kostjad ei ole sõlminud kompromissi ega lepingut ühisvara jagamiseks. Tegemist on jõustunud

kohtuotsusega, mida ei saa muuta ega tühistada kolmanda isiku taotlusel.

X kinnisasi on kostja II lahusvara. Kohtuotsus on selles osas jõustunud. Kostja II ei saa oma

lahusvaraga vastutada abikaasa kohustuste eest.

3. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vaidlusaluse

maakohtu otsuse puhul ei ole tegemist tehinguga, mida saab tühistada. Ühisvara ei ole jagatud

käsutuskeeldu rikkudes. Tegemist on jõustunud kohtulahendiga ja käsutuskeeld ei hõlmanud X

kinnistut, kuna see on kostja II lahusvara. Kostja II hinnangul ei laiene 2007. a seatud käsutuskeeld

enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõigustele.

4. Kostja II esitas 27. detsembril 2017 vastuhagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

vastu, milles palus kohustada Eesti Vabariiki (Maksu- ja Tolliameti kaudu) andma nõusolek

kinnisasjade registriosa nr X ja nr X koormavate keelumärgete kustutamiseks ja juhul, kui Eesti

Vabariik ei ole kohtulahendi jõustumisest 30 päeva jooksul andnud nõusolekut keelumärke

kustutamiseks, lugeda nõusolek asendatuks kohtulahendiga. Kuna X kinnisasi oli kostja II

lahusvaraks, siis arestitud vara ei olnud kostja I omand ja käsutuskeeld ei saanud seda vara

hõlmata. Samuti ei saanud kostja I seda vara käsutada.

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja II ei ole esitatud

ühtegi tõendit, mille alusel võiks järeldada, et tema on kinnisasjade nr X ja nr X ainuomanikuks.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus rahuldas 8. mai 2020 otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks kostja I ja kostja II

poolt X tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX sõlmitud kokkuleppe ühisvara jagamiseks, millega läksid

kostjate ühisomandist välja kinnisasjad registriosa nr X, nr X, nr X ja nr X; lõpetas kostjate

ühisomandi kinnistute registriosa nr X, nr X, nr X ja nr X suhtes ja jagas ühisvara, müües nimetatud

kinnistud täitemenetluse seadustikus sätestatud avaliku enampakkumise korras ning jagades

saadava raha kostjate vahel võrdsetes osades. Maakohus määras, et nimetatud kinnistute müügist

saadud kostjale I kuuluvast rahast täidetakse kostja I maksukohustus Maksu- ja Tolliameti ees,

kandes laekunud raha Maksu- ja Tolliameti tulukontole nr EE351010052031000004 SEB Pank

või nr EE522200221013264447 Swedbank või nr EE401700017002872300 Luminor Bank,

märkides viitenumbriks 03725670. Maakohus luges kostjate nõusoleku kinnistute registriosa nr X,

nr X, nr X ja nr X müügiks avalikul enampakkumisel asendatuks käesoleva kohtuotsusega. Kohus

jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus määras kostja I

menetluskuludeks

riigi

õigusabi

kulud

summas

1189

eurot

92 senti ning mõistis summa kostjalt I välja hageja kasuks. Menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta

jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiste võrdsete osamaksetena.

Maakohus märkis, et sissenõudjaks on käesolevas asjas maksuhaldur, kellel on nõue kostja I vastu.

Täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 3 mõttes on Tallinna

Ringkonnakohtu 6. aprilli 2015 otsus kriminaalasjas nr 1-11-5397. Maksuhalduri nõue on

muutunud sissenõutavaks, alustatud on täitemenetlust kostja I lahusvara arvel, mis ei ole viinud

maksuhalduri nõude täieliku rahuldamiseni.

Vaidlust ei ole selles, et maksuhalduri täitemenetlust alustati 5. oktoobril 2015, seega jagati

ühisvara pärast täitemenetluse alustamist ning täidetud on TMS § 190 p 1 eeldus.

Maakohus luges võlgniku tehinguks käesolevas asjas kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe

(kompromissi), mille kohta on teinud Tartu Maakohus X kohtuotsuse tsiviilasjas nr X-XX-

XXXXX. Maakohus nõustus hagejaga selles, et viidatud kohtuotsuse põhjendavast osast nähtuvalt on pooled

leppinud ise kokku ühisvara koosseisu ning ühisvara jagamise viisi. Maakohus leidis, et olenemata

sellest, et ühisvara jagamise kokkulepe/kompromiss on fikseeritud jõustunud kohtuotsuses, on

võimalik seda kokkulepet tühistada tagasivõitmise regulatsiooni alusel, eeldusel, et tagasivõitmise

eeldused on täidetud.

Maakohus märkis, et X otsusega on jagatud mh kinnistud nr X (X) ja nr X (X), millel oli ning on

jätkuvalt kehtiv käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi kasuks tulenevalt Tallinna

Ringkonnakohtu 6. aprilli 2015 otsusest kriminaalasjas nr 1-11-5397.

Riigikohus on leidnud, et TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul TMS § 188

eeldused ei kohaldu ning TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate

huvide kahjustamist (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2). Samas lahendis on

Riigikohus leidnud, et TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest,

et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja

tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest.

Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata.

Poolte vahel on vaidlus kinnistute väärtuse osas. Maksuhaldur on arvestanud väärtuste hindamisel

Maa-ameti avaldatud kinnisasja tehinguid X. Kokku on maksuhalduri arvates ühisvara väärtus

213 090 eurot 47 senti, millest võlgnikule kuuluva osa väärtus peaks olema 50%, s.o 106 565 eurot

24 senti.

X kinnistu väärtuse kohta ei ole kostjad esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks kohtul asuda

seisukohale, et kinnistu väärtus on väiksem kui hageja arvestatud 63 652 eurot 76 senti.

Juhul, kui arvutada kinnistute hinnangulisi väärtusi maksuhalduri esitatud arvestuste kohaselt ning

2016. aasta andmete alusel, sai kostja I ühisvara jagamisel X kinnistu väärtusega 8306 eurot 53

senti. Kostja II sai X, X ja X kinnistu koguväärtusega 204 784 eurot 56 senti.

Juhul, kui lähtuda 2019. aastal tehtud eksperthinnangutest, sai kostja I ühisvara jagamisel X

kinnistu väärtusega 3500 eurot. Kostja II sai X, X ja X kinnistu koguväärtusega 72 152 eurot 76

senti. Kokku on hinnanguline väärtus neljal kinnistul 75 652 eurot 76 senti, kostjale I langema

pidanud osa on 50%, s.o 37 826 eurot 38 senti.

Maakohus märkis, et mõlema eeltoodud arvestuskäigu puhul on kostjale I ühisvara jagamise

kokkuleppega jagatud osa ühisvarast oluliselt väiksem kui kostja II osa. Seega on võimalik

tuvastada, et ühisvara jagamise kokkuleppega on kostja I olulisel määral loobunud oma osast

ühisomandis ning TMS §-s 190 toodud vastav tagasivõitmise eeldus on täidetud.

Vaidlus on X kinnistu kuulumises kostjate ühisvarasse. Kinnistusraamatu kohaselt on kinnistu nr

X omanikuks kostja I, omanikukanne tehtud 14. jaanuaril 2004. Kohtule on esitatud 12. detsembri

2003 notariaalne leping, mille kohaselt on kostja I ostnud C.C.le kuulunud X kinnistust 27,74 ha

suuruse osa 240 000 Eesti krooni eest ning D.D. on ostnud samast kinnistust 12,74 ha suuruse osas

110 000 krooni eest, mille eest tasus samuti kostja I. Nähtuvalt lepingust kohustus D.D. tasuma

kostjale I 110 000 krooni ning D.D. kuuluvale osale seati kostja I kasuks hüpoteek. Kohus märkis,

et nimetatud lepingust ei nähtu, et kostja II oleks notari juures toimunud tehingutes osalenud.

Maakohus luges oluliseks maksuhalduri viite 27. novembri 2007 kostja I ja kostja II vahel sõlmitud

abieluvaralepingule,

mille

kohaselt

lepiti

kokku,

et

kostja

II

lahusvaraks

saab

½ mõttelist osa kinnistust nr X. Juhul, kui X kinnistu oleks olnud kostja II lahusvaraks, on usutav,

et selline õigussuhe oleks fikseeritud ka abieluvaralepingus.

Kostja II ei ole esitanud käesolevas menetluses ühtegi veenvat tõendit, mis võimaldaks asuda

seisukohale, et X kinnistu on omandatud küll abielu jooksul, kuid kostjale II kingitud vahendite

arvelt ning kuulub tema lahusvarasse.

Maakohus luges lähtudes eelnevast ning perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 11 ning § 35 p 3 alusel

kostja I ja kostja II ühisvaraks kõik neli kinnistut, s.o nr X, nr X, nr X ja nr X.

Riigikohtu praktika kohaselt on korrektne esitada koos tagasivõitmise nõudega ka ühisvara

jagamise nõue (nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-15-16664, p 14; nr 3-2-1-74-16, p 15), mida

hageja on käesolevas asjas ka teinud. Kohus saab valida üksnes sellise ühisvara jagamise viisi,

mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19).

Kohus nõustus maksuhalduriga, et ühisvara müük avalikul enampakkumisel täitemenetluse

seadustiku kohaselt on käesolevas asjas sobiv viis ühisvara jagamiseks.

Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kinnistusraamatu kanded ei riku kostja II omandiõigust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist

maakohtule uueks läbivaatamiseks ning menetluskulude hageja kanda jätmist.

Maakohus ei olnud erapooletu. Eelarvamusest tulenevalt jättis kohus tähelepanuta kõik kostjate

vastuväited ja argumendid, mis puudutasid ühisvara jagamise kokkulepet.

Kohus asetas ebaõigesti kostjale II tõendamiskoormise X kinnistu väärtuse osas. X kinnisasi

kuulub lahusvarasse ja see on tõendatud. Tsiviilasjas nr 2-15-12591 selgitati välja, kellele kuulub

X kinnistu. Maakohus jättis rahuldamata taotluse kuulata üle tunnistaja, kes teab kostja II

lahusvara arvel X kinnisasja ostmisega seotud asjaolusid.

Kostjad ei ole sõlminud ühisvara jagamise kokkulepet. Arvamus, et kohtumenetluses on võimalik

sõlmida leping, mis ei ole kompromiss TsMS § 430 tähenduses, kuid mille kohta kohus teeb

otsuse, on Eesti õiguspraktikas uudne. Veelgi ekstreemsem on kohtu arvamus, et tegemist oli

tõenäoliselt ka hagi õigeksvõtuga.

Abikaasad saavad ühisvara jagamise lepingu sõlmida PKS § 26 lg 1 teise lause ja § 37 lg 1 esimese

lause järgi üksnes siis, kui varaühisuse varasuhe on lõppenud. Antud juhul lõppes varasuhe alles

abielu lahutamisel kohtuotsusega X. Seega ei saa kohtumenetluses esitatud seisukohti kuidagi

käsitleda vastastikuste tahteavaldustena ega vastavat kohtuotsust abikaasade tehingut kinnitava

dokumendina.

X kinnisasja omandikuuluvuse määratlemisel ei olnud tegemist hagi õigeksvõtu ega poolte

kokkuleppega.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostja II on menetluses eelnevalt põhistanud, et märkused

27. novembri 2007 sõlmitud abieluvaralepingu kohta ei ole asjakohased. Kostja II on selgitanud,

et leping sõlmiti kostja I ema E.E. testamendi täitmiseks, mille kohaselt sai kostja II ½ kinnistu

omanikuks kuni F.F. 18-aastaseks saamiseni. Maakohus on jätnud kostja II poolt esitatud tõendid

hindamata.

8. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist

maakohtule uueks läbivaatamiseks ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Kostja I ühineb

kostja II apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Kohus ei ole

selgitanud, et kostjal I tuleb tõendada X kinnisasja väärtust.

Pooled ei ole sõlminud tehingut ega kompromissi.

X kinnisasi kuulub kostja II lahusvarasse. See oli perekonnaringis üldteada tõsiasi, mida kostja I

ei

ole

kohtumenetluses

vaidlustanud.

Tegemist

on

faktilise

asjaolu

omaksvõtuga

TsMS § 231 lg 2 tähenduses.

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja taotleb nende rahuldamata jätmist.

Hageja jääb seisukoha juurde, et tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud otsusest nähtuvalt on

haginõue ühisvara jagamiseks lahendatud sisuliselt poolte vahelise kompromissiga. Kohus on

ühisvara jagamise haginõuet lahendades rikkunud TSÜS § 88 lg-st 1 tulenevalt käsutuskeeldu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tulevad jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

8. mai 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Ükski apellatsioonkaebustes esitatud põhjendus ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele

11. Kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

11.1. Kostja II väitel ei olnud maakohus asja lahendamisel erapooletu ning juba eelmenetluses

tõstatas ta vastava põhjendatud kahtluse. Kostja II seisukoha kohaselt väljendus maakohtu

erapooletus järgmises:

1) juba eelmenetluses märkis maakohus, et „kostjad on tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX sisuliselt

sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe“ ning kohtuistungil 20.03.2019 esitatud vastuväited

kohtuniku tegevusele ja viited erapooletuse puudumisele jättis maakohus tähelepanuta;

2) maakohus jättis eelarvamusest tulenevalt tähelepanuta kõik kostjate vastuväited ja argumendid,

mis puudutasid ühisvara jagamise kokkulepet;

3) maakohus jagas ebaõigesti ja ebaõiglaselt tõendamiskoormise X kinnisasja lahusvara hulka

kuulumise osas ning jättis alusetult rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse.

11.1.1. Kuigi kostja II ei ole oma apellatsioonkaebuses selgelt väljendanud, et ta nõuab asja

lahendanud kohtuniku taandamist, saaksid tema kahtlused kohtuniku erapooletuse kohta olla

aluseks kohtuniku taandamisele. Samas juhul, kui eelnimetatud kostja II väited ei anna alust

kohtuniku taandamisele, siis iseseisvalt ei ole need aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele.

Tulenevalt TsMS § 24 lg-st 1 ja § 23 p-st 7 võib menetlusosaline nõuda kohtuniku taandamist, kui

esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. TsMS § 25 lg 1 kohaselt ei

või menetlusosaline kohtuniku taandamise avaldust esitada TsMS § 23 p-s 7 ettenähtud juhul, kui

ta on osalenud kohtuistungil või pärast kohtuniku nime teadasaamist esitanud kohtule sisulise

taotluse, ilma et ta oleks taandamisavaldust esitanud.

Antud juhul ei nähtu asja materjalidest, et kostja II või kostja I oleks esitanud maakohtule

kohtuniku taandamisavalduse (TsMS § 24 lg 2). Kostjad osalesid eelistungil 20.03.2019 (II kd

tl 95-100) ning ei ole kohtuniku taandamisavaldust esitanud. Kostja I on küll eelistungil märkinud,

et „/…/ tekib kahtlus kui erapooletu kohus on.“, kuid samas on eelistung jätkunud ning kostja I ja

kostja II ei ole selgelt väljendanud, et nad (või kumbki neist) soovib esitada kohtuniku

taandamisavaldust. Seega lähtudes TsMS 25 lg-s 1 sätestatust on kostjad kaotanud õiguse esitada

taandamisavaldust.

11.1.2. Lisaks eeltoodule isegi kui käsitleda apellatsioonkaebuses esitatud kostja II väiteid

kohtuniku erapoolikuse kohta taandamisavaldusena, siis leiab ringkonnakohus, et need ei ole

aluseks kohtuniku taandamisele TsMS § 23 p 7 alusel. Asjaolu, et kohtunik on täites eelmenetluse

ülesandeid (TsMS § 392) märkinud kohtu kirjalikus selgituses menetlusosalistele 09.11.2018

(II kd tl 85) muuhulgas, et kostjad on tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX sisuliselt sõlminud ühisvara

jagamise kokkuleppe, ei anna alust väita kohtuniku erapoolikust TsMS § 23 p 7 mõttes.

TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega.

Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima.

Kostja väited seonduvalt sellega, et 1) maakohus jättis eelarvamusest tulenevalt tähelepanuta kõik

kostjate vastuväited ja argumendid, mis puudutasid ühisvara jagamise kokkulepet, ning 2) jagas

ebaõigesti ja ebaõiglaselt tõendamiskoormise X kinnisasja lahusvara hulka kuulumise osas ja jättis

alusetult rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse, võib olla seotud maakohtu poolt TsMS §

442 lg 8 rikkumisega, kuid nimetatud väited ei tõenda kohtuniku erapoolikust asja läbivaatamisel.

Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohus seisukohal, et käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis

annaksid alust kahelda kohtuniku erapooletuses ja oleksid aluseks kohtuniku taandamisele.

11.2. Kostja II seisukoha kohaselt kuulub X kinnistu (registriosa nr X) lahusvarana talle.

Nimetatud asjaolu on kostja II väitel tõendatud tsiviilasjas nr 2-15-12591 tehtud kohtuotsusega.

Samuti jättis maakohus alusetult rahuldamata tema taotluse kuulata üle tunnistaja, kes teab kostja

II lahusvara arvel X kinnisasja ostmisega seotud asjaolusid, s.o tunnistaja ütlused kinnitaksid X

kinnistu kuulumist lahusvarana kostjale II.

11.2.1. Kostja I ja kostja II abiellusid X ning nende abielu lahutati Tartu Maakohtu X

kohtuotsusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX (jõustus X). Kinnistusraamatu kohaselt on X kinnistu

(registriosa nr X) omanik kostja I alates 14.01.2004 ning keelumärge kinnisasja käsutamise ja

võõrandamise keelamise tagamiseks on Eesti Vabariik kasuks sisse kantud 19.03.2007 (I kd, tl

21-22). Seega omandati X kinnistu abielu kestel ning kinnistu suhtes kehtib ühisvara eeldus ning

kostja II, väites vastupidist, pidi ühisvara eelduse ümber lükkama.

Antud juhul ei ole kostja II tõendanud, et X kinnistu on tema lahusvara, sest on väidetavalt

omandatud lahusvara arvelt. Kostja II poolt viidatud Tartu Maakohtu X kohtuotsuses puuduvad

igasugused põhjendused, miks pooled jõudsid kokkuleppele, et tegemist on kostja II lahusvaraga,

kuigi kinnistusraamatu kohaselt on omanikuna märgitud kostja I. Maakohus on õigesti asunud

seisukohale, et 12. detsembri 2003 notariaalse lepingu (I kd, tl 116-124) kohaselt ostis kostja I X

kinnistust 27,74 ha suuruse osa ning tasus selle eest. Kuna kostja I ja kostja II olid abielus, siis

tekkis kinnistule ühisomand. Isegi kui õige oleks kostja II väide, et tema lahusvara kasutati kinnistu

ostmisel, siis ei muudaks see ühisvarasse kuuluvat X kinnistut kostja II lahusvaraks, vaid võiks

olla aluseks kinnistu jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks.

11.2.2. Maakohus on õigustatult jätnud rahuldamata kostja II taotluse G.G. (kostja II õde)

tunnistajana ülekuulamiseks. Kostja väitel annaks tunnistaja ütlusi selle kohta, et vanemad kinkisid

kostjale II raha, mille eest osteti X kinnistu.

Ringkonnakohus selgitas käesoleva otsuse eelmises punktis, et X kinnistu kuulus ühisvarasse ja

kostja II väidetav lahusvara kasutamine ühisvara omandamisel võib anda aluse kõrvale kalduda

abikaasade võrdsuse põhimõttest, kuid ei anna alust tuvastada, et X kinnistu oli kostja II lahusvara.

Kostja II ei ole esitanud asjas abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise nõuet ning

seetõttu ei ole tunnistaja ülekuulamise taotlus asjakohane.

11.3. Hageja sissenõudjana on esitanud ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise hagi

TMS § 187 ja § 190 alusel.

TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise

poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate

huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on

täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku

varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude

pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise alus on

sätestatud TMS §-s 190 ja selle kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks ühisvara jagamise

kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui

ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist.

Kostja II on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et kostjad ei ole tsiviilasjas nr X-XX-

XXXX sõlminud ühisvara jagamise kokkulepet ning seetõttu ei ole ka tehingut, mida

täitemenetluses tagasi võita.

11.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Tartu Maakohtu X otsuses tsiviilasjas

nr X-XX-XXXXX on sisuliselt tegemist abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppega, mis on TMS

§ 187 ja 190 alusel tagasivõidetav. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud

otsuse p-des 34 ja 36, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

Ringkonnakohus märgib, et iseenesest õige on kostja II seisukoht, et leping sõlmitakse

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (VÕS § 9 lg 1), kuid pooled võivad menetluse kestel

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel sõlmida ühisvara jagamise kokkuleppe ka sel teel, et

kostja ei vaidle vastu hageja poolt esitatud ühisvara nõudele (nõustub sellega) ja kohus jagab vara

hageja soovitud viisil. Kuigi tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX ei ole vormistatud kompromissi, on

siiski sisuliselt toimunud ühisvara jagamine poolte kokkuleppe kohaselt.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et arusaamatuks jääb kostja II väide, et tahteavaldusi ühisvara

jagamiseks ei saa teha enne, kui abielu on lahutatud. Eeldatavasti saab siiski tahteavaldusi teha,

kuid need muutuvad kehtivaks siis, kui varaühisuse varasuhe on lõppenud.

Asjakohatu on apellatsioonkaebuses esitatud väited, et 1) on üldteada, et abieluvaralistes suhetes

esindab mees tihti naist, ja 2) tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX oli tegemist abieluasjaga, mistõttu

tuleb eeldada, et kohus on poolte poolt esitatud asjaolusid ja väiteid põhjalikult uurinud.

11.5. Lisaks sellele, et maakohus on ühisvara jaganud poolte kokkulepitud viisil märgib

ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu X otsusega on jagatud mh kinnistud nr X (X) ja nr X (X),

milledel oli ning on jätkuvalt kehtiv käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi kasuks. Kuna TsÜS §

88 lg 1 alusel on käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine, siis ei ole antud juhul võimalik Tartu

Maakohtu X otsuse alusel kinnistusraamatusse teha kandeid kinnistute registriosa nr X (X) ja

registriosa nr X (X) osas. Seega ei ole Tartu Maakohtu X otsus osaliselt täidetav

(asjaõiguslepingut nimetatud kinnistute osas on tühised) ning ühisvara selles osas on reaalselt

jagamata.

Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohtu arvates võimalik kohaldada tehingu tagasivõitmise

regulatsiooni käesolevas asjas vaatamata sellele, et ühisvara on jagatud kohtuotsusega.

11.6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud asjas on täidetud TMS §-s 187 ja

§-s 190 sätestatud eeldused ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks, ringkonnakohus

nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Kuna tehingu kehtetus hõlmab nii tühisust kui tühistamist, siis ei ole vaja eraldi tuvastada

kinnistute registriosa nr X (X) ja registriosa nr X (X) osas asjaõiguslepingute tühisust.

12. Kostja I apellatsioonkaebus jääb samuti rahuldamata ning vastuseks apellatsioonkaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja I ühinenud kostja II apellatsioonkaebuses toodud

seisukohtadega. Ringkonnakohus vastas kostja II apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadele

käesoleva otsuse p-s 11 ning ei korda neid.

12.2. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ega asunud üllatuslikult seisukohale X

kinnistu väärtuse osas. Kostjal I oli menetluse kestel soovi korral võimalik esitada omapoolseid

tõendeid kinnistu väärtuse kohta ja ta on seda ka teinud. Asjaolu, et maakohus on X kinnistu

väärtuse osas asunud seisukohale, et kostjad ei esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks asuda

seisukohale, et kinnistu väärtus on väiksem kui hageja arvestatud 63 52 eurot 76 senti, puutub

tõendite hindamisse (kostja I oli eelnevalt esitanud tõendi X kinnistu väärtuse kohta).

13. Kostja esitas 23.11.2020 taotluse võtta asja materjalide juurde MTA teade 11.10.2018.

Ringkonnakohus jätab taotluse TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluste puudumise tõttu rahuldamata.

14. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad hageja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud

nende endi kanda.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas

ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson