2-16-11301/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Aleksandr Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. detsember 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-11301

Kohtuasi

„Compensa

Vienna

Insurance

Group“,

akcinė

draudimo bendrovė (Compensa Vienna Insurance

Group, ADB Eesti filiaali kaudu) hagi XX ja DE Vara

OÜ vastu kahjuhüvitise 6445,67 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. juuni 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX ja DE Vara OÜ ühine apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6445,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) „Compensa Vienna Insurance Group“,

akcinė draudimo bendrovė (Compensa Vienna Insurance

Group, ADB Eesti filiaali kaudu) (Leedu registrikood

304080146) (õiguseellane Seesam Insurance AS),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostjad (apellandid) XX (isikukood XXXXXXXX) ja DE

Vara OÜ (registrikood 12001192), ühine lepinguline

esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

Asja läbivaatamine

13. novembri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 5. juuni 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-

16-11301, kuid täiendada otsuse põhjendust.

2. Jätta XX ja DE Vara OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud solidaarselt XX ja DE Vara OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2 (8)

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. „Compensa Vienna Insurance Group“, akcinė draudimo bendrovė (Compensa Vienna

Insurance Group, ADB Eesti filiaali kaudu) (õiguseellane Seesam Insurance AS, hageja) esitas

25. juulil 2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja DE Vara OÜ (kostja II) vastu, milles

palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 6445,67 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt 13. detsembril 2013 paiskus tuulega Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva

hoone katus vastu Häälinurme tn 5 kinnistul pargitud sõiduautosid Volvo S80 ja Audi A4.

Samuti kahjustas ära lennanud katus Häälinurme tn 5 kinnistu aeda, aiavärava automaatikat ja

sõidukite varjualust. Mõlemad kahjustunud sõidukid, Häälinurme tn 5 kinnistu aed ja

varjualune olid kahjustamise hetkel kindlustatud hageja juures, kes omandas kindlustushüvitise

tasumisega kindlustatud isikute kahju hüvitamise nõude kostjate vastu. Kostjad vastutavad

solidaarselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1059 ja § 137 lg 1 alusel ehitise omanikena.

Alternatiivselt tugineb hageja deliktiõiguslikule vastutusele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5

ja 7 järgi.

Sõiduauto Volvo S80 hävis õnnetuse tagajärjel ja selle hävimisest tulenev kahju on 1998 eurot.

Sõiduauto Audi A4 sai kahjustada ja selle taastusremondi maksumus on 905,64 eurot.

Häälinurme tn 5 kinnistu kahjustatud aia ja varjualuse renoveerimistööde maksumus on kokku

3542,03 eurot.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vana-Tartu mnt 9

hoonelt ei ole katus ära lennanud ega ole ka teada muude esemete paiskumist kostjate kinnistult

Häälinurme tn 5 kinnistule. Häälinurme tn 5 kinnistule paiskunud katus võib pärineda mõnelt

teiselt piirnevalt kinnistult või ka mõnelt kaugemalt asuvalt ehituselt. Isegi hageja väidete

õigsust eeldades ei oleks võimalik kohaldada VÕS §-s 1059 sätestatud riskivastutust.

VÕS § 1059 rakendub üksnes juhul, kui ehitis variseb kokku või ehitiselt eralduvad ja kukuvad

alla selle osad, jääpurikad või muu selline, e realiseerub spetsiifiliselt ehitisele omane risk.

Tegemist on kõrgendatud vastutusega ehitise, mitte kinnistu eest. Seega, kui kahju põhjustab

lihtsalt kinnistult pärinev asi, siis VÕS § 1059 ei kohaldu. Lihtsalt esemete sattumisel ühelt

kinnistult teisele saaks teoreetiline nõudealus tuleneda delikti üldkoosseisust (VÕS § 1043).

Delikti üldkoosseis eeldab aga, et nõudja tõendab kostja tegu ja õigusvastasust. Hageja ei ole

seda teinud. Kuna hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei saa üldjuhul muuta, ei saa hageja

selles osas oma positsiooni ka korrigeerida ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja I vastutuse

välistaks ka vääramatu jõud. Õnnetuse ajal oli Tallinnas tuul, mis puhus kiirusega kuni 28,9

m/s ning oli seega äärmiselt erakordne loodusnähtus.

Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Põhjuslikku seost

ohuallika ja kahju vahel ei saa kostjale II omistada, kuivõrd kostja II on kinnistu kaasomanik ja

kinnistule on seatud kasutuskord. Kostja II valduses ja kasutuses olev maaüksus on

hoonestamata, millest tulenevalt ei saanud kostja II kindlustusvõtjale kahju tekitada.

Menetluse edasine käik

Harju Maakohus rahuldas 18. veebruari 2019. a otsusega hagi. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 24. oktoobri 2019. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei analüüsinud maakohus sisuliselt VÕS § 1059

kohaldamisel seda, kas seda asja, millelt eraldus maakohtu tuvastatu kohaselt katus, saab pidada

ehitiseks (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Ringkonnakohtu hinnangul on tõendamata hageja

3 (8)

väide, et tegemist on ehitisega ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 (vastavas redaktsioonis)

tähenduses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 5. juuni 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 6445,67 eurot. Menetluskulud jättis

maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Vaidlust ei ole, et kostjad olid väidetava kahju tekkimise ajal Harjumaal Rae Vallas Peetri külas

Vana-Tartu mnt 9 asuva kinnistu kaasomanikud. Samuti ei vaielda selle üle, et hageja on hagis

märgitud Harjumaal Rae vallas Peetri külas Häälinurme tn 5 asuva hoone ja sõiduautode suhtes

sõlmitud varakindlustuse lepingutes kindlustusandja ning on hüvitanud asjade omanikele (YY

ja Osaühing Ühistuabi) tekitatud kahju 6445,67 eurot. Pooled vaidlevad selle üle: 1) kas kahju

on tekkinud (sõiduauto Audi A4); 2) kas hoone, aia ja sõiduautode kahjustused 13. detsembril

2013 on tekkinud katuse eraldumise tõttu Vana-Tartu mnt 9 kinnistu kuurist; 3) kas kostja II

vastutab kahju eest kostjaga I solidaarselt (sh kasutuskord ja hoonete puudumine kostja II

kasutuses oleval maa-alal); 4) kas Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva kuuri-varjualuse puhul on

tegemist ehitisega EhS ja VÕS § 1059 mõttes; 5) kas kostjate tegu (tegevusetus) on

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt ja rikkunud käibekohustust; 6) kas esines vääramatu

jõud.

Maakohus ei nõustunud kostjatega, et hageja nõude rahuldamist ei saa kontrollida VÕS § 1059

alusel ega võtta vastu uue tõendina asjatundja arvamust selle kohta, et kostjate kinnistul

väidetavalt olnud kuur on ehitis. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täies ulatuses

ja saatis asja lahendamiseks tagasi maakohtule, taastus asjas eelmenetlus, mille raames on uuel

kohtukoosseisul õigus ja kohustus täita TsMS § 392 lg 1 ülesanded.

VÕS § 1059 eeldused on täidetud. Kahjujuhtumi toimumise ajal kehtinud EhS järgi on kostjate

kinnistul paiknev kuur fotodelt nähtuvalt ehitis. Kostjad olid kahju tekkimise ajal kinnistu

kaasomanikud. Kui kaasomandis oleva ehitise katuse äralendamise tõttu saab kannatada kolmas

isik, on tal VÕS § 1059 järgi nõudeõigus ehitise nende kaasomanike vastu, kes olid

kaasomanikud õnnetuse toimumise ajal (vt Riigikohtu 2. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-105-05, p 27). Hageja väited, et Häälinurme tn 5 hoone, aia ja sõiduautode kahjustused

on tekkinud katuse eraldumise tõttu teisel kinnistul asuva ehitise küljest, on plaanide, hageja

fotode ja YY ja CC ütlustega piisavalt tõendatud. CC ütluste kohaselt puhus tuul Häälinurme

tn 5 hoone poole. Ühtlasi viitavad aial olevad vigastused, et aeda vigastanud ese on tulnud

Vana-Tartu mnt 9 kinnistu suunast.

Maakohus ei nõustunud kostjatega, et VÕS § 1059 ei ole kohaldatav, kuna kahju ei tekkinud

ehitisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Viidatud sättest ei tulene piiranguid

sellele, kui kaugele võib ese ehitisest kukkuda. Samuti ei välista VÕS § 1059 vastutust

olukorras, kus ehitiselt eralduv osa põhjustab kahju mõnel muul kinnistul, kui kinnistul, kus

paikneb ehitis.

Kostjate vastutust hagejale tekkinud kahju eest ei välista vääramatu jõud. Tõendamata on

kostjate väide, et vaidlusaluse ehitise paiknemise piirkonnas oleks esinenud harukordselt raju

tuul. Uudisenupp, mille kohaselt mõõdeti ööl vastu 13. detsembrit 2013 Tallinnas Pirital tuule

maksimaalseks kiiruseks 28,9 m/s, ei ole asjakohane. Vaidlusalune ehitis asus Peetris ja selle

katus hinnanguliselt maksimaalselt 2–3 meetri kõrgusel maapinnast, kus eelduslikult on

tuulekiirus märkimisväärselt väiksem. Keskmist ja maksimaalset tuulekiirust kajastavast

tõendist ei nähtu 2013. a andmeid. Vääramatuks jõuks saaks lugeda tuulekiirust, mis jääb

suurusjärku ca 50 m/s või ületab seda. Katuse kinnitusvahendite tugevuse kontrollimine oli

kohtupraktika kohaselt kostjate mõjupiirkonnas olev asjaolu. Ka ei ole kostjad tõendanud ega

esile toonud, et vaidlusaluses piirkonnas oleks veel analoogseid juhtumeid esinenud.

Eeltoodu kohaselt leidis maakohus, et kostjatel on VÕS § 1059 alusel tekkinud kahju

hüvitamise kohustus, mis on VÕS § 492 lg 2 alusel üle läinud hagejale. Maakohus tuvastas, et

4 (8)

sõiduauto Volvo S80 hävimisest tulenev kahju on 1998 eurot, sõiduauto Audi A4

taastusremondi maksumus 905,64 eurot, Häälinurme tn 5 kinnistu kahjustatud aia ja kinnistul

asunud varjualuse renoveerimistööde maksumus kokku 3542,03 eurot. Kostjate vastuväited, et

asju võis kahjustada miski muu, on paljasõnalised ja tõendamata. VÕS § 65 lg-st 2 lähtuvalt

vastutavad kostjad kahju hüvitamise eest solidaarselt.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei põhine vaidlustatud otsuse p-des 38 ja 40 tehtud

maakohtu järeldused tuule suuna ja selle tugevuse kohta asjas esitatud väidetel ega tõenditel

(TsMS § 5 lg 1). Pooltega ei ole neid asjaolusid arutatud. Asjaolusid juurde mõeldes on

maakohus täitnud lüngad hageja tõendites. Menetlusnormi rikkumiseta oleks kohus pidanud

jätma hagi rahuldamata.

Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti, leides, et kostjad pidid tõendama, et kahju

põhjustasid mõnelt teiselt kinnistult lennanud esemed. Kuna hageja ei tõendanud, et

Häälinurme tn 5 kinnistul kahjustusi põhjustanud esemed pärinesid kostjate kinnistult, siis ei

tekkinud kostjatel kohustust tõendada, et kahju põhjustasid mõnelt teiselt kinnistult lennanud

esemed. Kahju tekkis 2013. aasta detsembris ja kostjad said kahju tekkimisest teada alles

2016. aastal kättetoimetatud hagist. Kahju tekitanud esemeid ei ole kostjatele näidatud ja kahju

tekkimise kohta ei ole fotosid. Hageja pole esitanud ka kaudseid tõendeid, millest saaks

järeldada, et kahju põhjustanud esemed lähtusid kostjate kinnistult. Sellisteks tõenditeks ei ole

asjas esitatud plaanid, fotod ega tunnistajate ütlused.

Maakohus rahuldas hagi VÕS § 1059 alusel valesti, kuna Tallinna Ringkonnakohus oli

eelnevalt juba leidnud, et selle sätte alusel kostjad vastutada ei saa. Maakohtule oli asja uuel

läbivaatamisel ringkonnakohtu seisukoht siduv (TsMS § 658 lg 2).

Maakohus kohaldas asjas VÕS § 1059 materiaalõigusena ka sisuliselt valesti. Õiguskirjanduse

kohaselt on VÕS §-s 1059 nimetatud suurema ohu allikaga seotud tüüpilise ohu

realiseerumisega tegemist juhul, kui ehitiselt kukub või eraldub maa külgetõmbejõu tõttu

esemeid, mis tekitavad oma allalangemise tõttu kahju. Esemete, sh ehitise küljest, tuulega

kinnistult äralendamine ei ole ehitisele omane tüüpiline risk.

Maakohus on vaidlustatud otsuses andnud põhjendamatult arvestatava kaalu CC ja YY

ütlustele. Tunnistajad ei näinud asjade lendamist kostjate kinnistult nende kinnistule ega tea,

millise hoone küljest katusekattematerjali tuli. Tõendina ei saa usaldusväärseks lugeda YY

kahjuavaldusi ega e-kirja, milles ta on väitnud, et kahju põhjustas kostjatele kuuluvalt kinnistult

äralennanud katus. Küsitav on ka esialgsete võlausaldajate ütluste kõlblikkus tõenditena neile

tekkinud kahju asjaolude kohta.

Maakohus jättis osaliselt hindamata tõendid vääramatu jõu esinemise kohta ja leidis seetõttu

valesti, et 13. detsembri 2013. a öösel puhunud tuult ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Kuigi

igasugune tugev tuul ei ole vääramatu jõud, oli vaidlusalusel ööl tegemist harukordse tormiga

VÕS § 103 lg 2 tähenduses. See asjaolu nähtub ka CC ja YY ütlustest. Isegi kui tegemist ei ole

vääramatu jõuga, on selline harukordne torm süüd välistav asjaolu VÕS § 1050 lg 1 mõttes.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud apellatsiooniastmes palub hageja jätta solidaarselt kostjate

kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5 (8)

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendust. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kahjuhüvitise nõude aluseks olevad asjaolud on

tõendatud, kas tegemist on vastutusega ehitise eest VÕS § 1059 tähenduses ja kas esines

vääramatu jõud. Mh tuginevad kostjad apellatsioonkaebuses sellele, et vaidlustatud otsus ei ole

kooskõlas ringkonnakohtus asja esmakordsel läbivaatamisel esitatud ringkonnakohtu

seisukohtadega.

8. Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse väite osas, et maakohus ei saanud

tulenevalt ringkonnakohtu juhistest lahendada asja VÕS § 1059 alusel.

8.1. Kolleegium kostjate seisukohaga ei nõustu. TsMS § 658 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu

otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel

läbivaatamisel kohustuslikud. Eeltoodud sättest nähtub sõnaselgelt, et asja uuesti läbivaatavale

kohtule on kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja

menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja

mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole

ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad (vt nt Riigikohtu 17. jaanuari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527, p 13; 2. november 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16,

p 17).

8.2. Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2019. a otsuses ei ole võetud seisukohta

VÕS § 1059 tõlgendamise ega kohaldamise kohta (kd II, tl 148-151). Vaidlustatud

ringkonnakohtu otsuse p-s 20 on ringkonnakohus hinnanud tõendeid selle kohta, kas kahju

tekkis Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva ehitise küljest katuse eraldumise tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et hageja väide, et tegemist on ehitisega EhS § 2 lg 1 (vastavas

redaktsioonis) tähenduses, on tõendamata. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta, kas

hagiavalduses kirjeldatud sündmusele – kinnistul asuva ehitise küljest tuulega katuse

eraldumise tõttu kahju tekkimine – kohaldub VÕS § 1059 või mitte.

9. Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et kostjad olid vaidlusaluse sündmuse ajal

Harjumaal Peetri külas asuva Vana-Tartu mnt 9 kinnistu kaasomanikud ja 13. detsembril 2013

said kahjustada Häälinurme tn 5 kinnistul asuvad hageja poolt kindlustatud esemed. VÕS § 492

lg 1 järgi läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või

kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.

10. Maakohus tuvastas, et: Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva kuuri-varjualuse näol on tegemist

ehitisega EhS § 2 lg 1 (vastavas redaktsioonis) tähenduses (maakohtu otsuse p 36); Häälinurme

tn 5 kinnistul asuvate esemete kahjustused tekkisid Vana-Tartu mnt 9 asuva ehitise küljest

eraldunud katusepleki tõttu (maakohtu otsuse p 38); kostjad vastutavad kinnistu kaasomanikena

tekitatud kahju eest solidaarselt (maakohtu otsuse p 37); kostjate vastutust ei välista vääramatu

jõud (maakohtu otsuse p 40); ning hüvitatava kahju suurus on 6445,67 eurot (maakohtu otsuse

p-d 42-46).

Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled vaidlevad

apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas Häälinurme tn 5 kinnistul asuvate esemete

kahjustused tekkisid Vana-Tartu mnt 9 asuva ehitise küljest eraldunud katusepleki tõttu, kas

nõue on kvalifitseeritav VÕS § 1059 järgi ja kas kostjate vastutust välistab vääramatu jõud.

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole vaidlusaluste asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti

kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid täies ulatuses ei korda.

6 (8)

11. VÕS § 1059 järgi ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel

ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või

muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta

tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus.

Õiguskirjanduses on leitud, et ehitise küljest osade eraldumise ja allalangemise puhul on

oluline, et alla langevad osad eralduksid ehitise küljest isetekkeliselt, st muul põhjusel kui

tahtlik inimtegevus (Võlaõigusseadus IV, Kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, Tallinn 2020,

lk 851). Seega on suurema ohu allikaga seotud tüüpilise ohu realiseerimisega tegemist juhul,

kui ehitise küljest kukub või eraldub (maa külgetõmbejõu tõttu) esemeid, mis tekitavad oma

allalangemise tõttu kahju VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud õigushüvedele.

11.1. Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti VÕS § 1059.

Ehitise küljest katuse tuulega eraldumise tõttu naaberkinnistul asuva vara kahjustamise näol on

tegemist VÕS § 1059 reguleerimisalasse kuuluva iseloomuliku riski realiseerumisega.

Praeguses asjas eraldus katuseplekk ehitise küljest muul põhjusel kui tahtlik inimtegevus ning

tekitas oma allalangemise tõttu kahju. Kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 1059 on kohaldatav

ka juhul, kui elamu vihmaveerennid purunevad katusele kogunenud lume tõttu (vt Riigikohtu

20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-06, p 16). Sätte tõlgendamisele aitab kaasa

EhS § 3 lg 1 (vastavas redaktsioonis), mille kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja

ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või

tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale.

11.2. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ehitisealuse maa omanikule tekib vastutus

tekkinud kahju eest VÕS § 1059 alusel ka juhul, kui varalise kahju tekitasid tuule mõjul ehitiselt

eraldunud osad. Sätte kitsendaval tõlgendamisel, kus vastutust ei teki nt tuule, vihma või lume

kaasabil ehitiselt selle osade eraldumise tõttu tekkinud kahju eest, ei eristuks riskivastutus

delikti üldkoosseisul põhinevast vastutusest. Küll aga saab riskivastutus olla välistatud, kui

loodusjõudu saab lugeda vääramatuks jõuks.

12. Maakohus tuvastas, et kostjate kinnistul asuv kuur-varjualune on ehitis EhS § 2 lg 1

(vastavas redaktsioonis) tähenduses (maakohtu otsuse p 36). Kuigi maakohus jättis

põhjendamatult arvestamata asjatundja arvamusega (kd II, tl 173-176), on maakohtu

lõppjäreldus õige ja pooled apellatsioonimenetluses selle tuvastatud asjaolu üle enam ei vaidle.

13. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et Häälinurme tn 5 kinnistul asuvad

esemed said kahjustada (kaks sõiduautot, aed ja varjualune). Maakohus tuvastas, et esemeid

kahjustas Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva ehitise küljest tuulega eraldunud katuseplekk

(maakohtu otsuse p 38). Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

teistsuguse järelduse tegemiseks.

13.1. Maakohus jagas tõendamiskoormise õigesti. Hageja ei pea tõendama, et katuseplekk ei

saanud lennata Häälinurme tn 5 kinnistule kuskilt mujalt kui kostjate kinnistult. TsMS § 230

lg 1 üldreegli kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Esmalt lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Kui

hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus

oma vastuväidet omakorda tõendada. Kohtupraktikas on leitud, et hagi rahuldamata jätmine ei

ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb

vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita

oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-55-11, p 13).

13.2. Hageja saab katusepleki lendamist kostjate kinnistult Häälinurme tn 5 kinnistule tõendada

kaudsete tõenditega. Kuna maakohus ei ole otsuses selgelt märkinud, et otsus põhineb kaudsetel

tõenditel, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendust. Kaudne tõend on

lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja

vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

7 (8)

lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast,

kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu

esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu 25. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

124505, p 14.3.3). Kuigi maakohus ei ole tõendite hindamisel märkinud, et otsus põhineb

kaudsetel tõenditel, on otsuses selgelt välja toodud, kuidas need tõendid tõendavad vaidlusaluse

asjaolu olemasolu või puudumist.

Seega on ebaõige kostjate seisukoht, et kui hageja ei esita tõendit, mis kajastab katusepleki

lendamist kostjate kinnistult Häälinurme tn 5 kinnistule, siis muu tõendiga ei saa hageja oma

väidet tõendada. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-

tega 1 ja 2 hinnanud ning põhjendatult leidnud, et hageja väide, et vaidlusalused kahjustused

on tekkinud Vana-Tartu mnt 9 kinnistul asuva ehitise küljest katuse eraldumise tõttu, on

tõendatud.

13.3. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tugines otsuses asjaoludele, mida pooled ei ole

kohtu ette toonud, on TsMS § 5 lg-te 1, 2 ja § 436 lg 4 kohaselt küll põhjendatud, kuid tegemist

ei ole sellise olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis mõjutab maakohtu lõppjärelduse

õigsust. Kuigi hageja ei toonud hagi aluse asjaoluna välja tuule suunda, väidab ta, et kahju sai

alguse kostjate kinnistult lendu läinud katusekatte materjalidest, e hageja tugineb katusekatte

materjali lendamise trajektoorile (vt hageja 19. septembri 2018. a menetlusdokument; kd II, tl

18 pöördel). Hageja esitas oma väite tõendamiseks tõendid (kd I, tl 130-132, 146; kd II, tl 21,

32-35). Seega ei olnud tuule suund ainus järeldus, millele tuginedes maakohus kahju tekkimise

põhjuse tuvastas.

13.4. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asjaolusid tuvastades õigesti arvestanud tunnistajate

C ja YY ütluste ja dokumentaalsete tõenditega (YY kirjutatud kahjuavaldus ja e-kirjad).

Nimetatud tõendid vastavad TsMS-is sätestatud protsessivormi nõuetele ning ei esine TsMS §-

s 238 sätestatud alust nende arvestamata jätmiseks. Maakohus on selles osas nõuetekohaselt

järginud asja ringkonnakohtus esmakordsel läbivaatamisel esitatud seisukohta (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2019. a otsus, p 23; kd II, tl 151).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tunnistajate C ja YY ütlused koos teiste

dokumentaalsete tõenditega tõendavad kahju tekitanud sündmuse asjaolusid. TsMS § 232 lg-

st 1 tulenevalt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide

on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

Maakohus on kahju tekitanud sündmuse tuvastamisel hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas

TsMS § 232 lg-ga 1.

14. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus osaliselt hindamata tõendid

vääramatu jõu esinemise kohta ja tugines asjaoludele, mida pooled ei ole kohtu ette toonud.

14.1. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et tõendi hindamisel tuvastas

maakohus asjaolu, millele kumbki pool ei ole menetluses tuginenud (kd I, tl 115). Sellega on

maakohus rikkunud TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud hagimenetluse võistleva menetluse ja

TsMS § 436 lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamise põhimõtteid, kuid tegemist ei ole sellise

olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis mõjutab maakohtu lõppjärelduse õigsust.

14.2. Kostjad on erakordse tormi väite tõendamisel tuginenud tunnistajate E. ja YY ütlustele

(vt nt kostjate 5. märtsi 2020. a menetlusdokumendi p 2.5; kd II, tl 164 pöördel). Kuigi

maakohus ei ole vääramatu jõu hindamisel viidatud tõendeid koosmõjus teiste tõenditega

hinnanud, ei anna see ringkonnakohtule alust kahelda maakohtu lõppjärelduse õigsuses, sest

kostjate väited koosmõjus asjas esitatud ja kogutud tõenditega ei anna alust järeldada, et tugev

tuul oli kahju tekkimist põhjustanud vääramatuks jõuks.

Kolleegiumi hinnangul ei tõenda tunnistajate ütlused ja 13. detsembri 2013. a ilmajaam.ee

teade kostjate väidet, et esines erakordne loodusjõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses, mis oli

väljaspool kostjate mõjupiirkonda (kd I, tl 115). Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei

8 (8)

saa Eestis lugeda tormi tuule maksimaalse kiirusega 28,9 m/s vääramatuks jõuks. Kostja I

esitatud tõendist tulenevalt puhub Eestis tuul kiirusega ca 30 m/s igal aastal (kd I, tl 115 pöördel

- 116). Samuti ei ole tuulega ehitiselt eralduv katuseplekk erakordne, seda oli kostjatel võimalik

ette näha ja seetõttu kahju tekkimist ära hoida. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti

leidnud, et kahju ei põhjustanud vääramatu jõud.

15. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kostjad said kahju tekkimisest teada alles

2016. aastal kättetoimetatud hagist ja kahju tekitanud esemeid ei ole kostjatele näidatud, märgib

kolleegium, et see asjaolu kostjate vastutust ei välista. Hagiavaldus on kostjate vastu esitatud

aegumistähtaja jooksul.

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)