2-18-11940/26 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Määruse tegemise aeg ja koht

08.12.2020 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-11940

Tsiviilasi

Marsh Kindlustusmaakler AS-i hagi K V vastu

leppetrahvi 12 782 euro nõudes ja viivisenõudes

K V vastuhagi Marsh Kindlustusmaakler AS-i

vastu hüvitise 6346,70 euro nõudes ja viivisenõudes

Tsiviilasja hind

Hagihind 13 821,37 eurot

Vastuhagi hind 6950,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Marsh Kindlustusmaakler AS (registrikood

10195016), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus

Tehver

Kostja K V (isikukood xxxx), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Karin Madisson ja advokaat Kadri

Härginen

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 17.11.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta Marsh Kindlustusmaakler AS-i hagi K V vastu leppetrahvi 12 782 euro

nõudes ja viivisenõudes rahuldamata.

2. Jätta K V vastuhagi Marsh Kindlustusmaakler AS-i vastu hüvitise 6346,70 euro

nõudes ja viivisenõudes rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Marsh Kindlustusmaakler AS (hageja) esitas 09.08.2018 kohtule hagi K V (kostja) vastu,

milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahvi 12 782 eurot ning viivise VÕS §

2(7)

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras leppetrahvi tasumisega viivitamise eest alates

04.08.2018 kuni leppetrahvi tasumiseni.

2. Poolte vahel oli sõlmitud tööleping, mille alusel kostja töötas hageja ettevõttes

müügiassistendi ametikohal. Tööleping lõppes kostjapoolse ülesütlemisega. Pooltevahelise

töölepingu p 5.1 nägi ette konkurentsipiirangu kokkuleppe, mis keelab kostjal 12 kuu jooksul

pärast töölepingu lõppemist asuda tööle hageja konkurendi juurde. Töölepingu p 5.3 sätestab

pärast töölepingu lõppemist rakenduva konkurentsipiirangu eest töötajale igakuise hüvitise

maksmise summas 500 eurot. Hageja on täitnud töölepingu p 5.3 sätestatud hüvitise

maksmise kohustuse. Hageja hinnangul on kostja konkurentsipiirangu kokkulepet rikkunud

ja teeb seda jätkuvalt. Rikkumine seisneb selles, et kostja asus tööle xxxx grupi ettevõttes,

s.o. Eestis kindlustusvahenduse valdkonnas tegutsevas ettevõtjas, mis on hageja konkurent

konkurentsipiirangu kokkuleppe (töölepingu p 5.1) tähenduses. Töölepingu p 7.2 kohaselt

on konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisel hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi

summas 12 782 eurot. Kostja ei ole hageja nõudel hagejale leppetrahvi tasunud.

3. Hageja märkis 17.11.2020 kohtuistungil, et hageja majanduslik huvi on määratletud

töölepingu punktis 1.2 ja töövaldkonnaga seonduv teave on selline, mille saladuses

hoidmiseks on tööandajal õigustatud huvi. Majanduslik huvi on eelkõige klientide ja

lepingute andmete salajases hoidmine.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

4. Kostja palub jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Kostja leiab, et

konkurentsipiirang on tühine, kuna konkurentsipiirangu tasu on üksnes 29% senisest

töötasust ning ilmselgelt ebamõistlik. Samuti hõlmab konkurentsipiirang kogu Baltikumi aga

konkurentideks peab hageja üksnes Eesti ettevõtteid. Selleks, et konkurentsipiirang oleks

kehtiv, peab konkurentsipiirang olema TLS § 23 lõike 3 alusel muuhulgas ruumiliselt

mõistlikult piiritletud. Kostja leiab ka, et konkurentsipiirangu kokkulepe on kostjat

ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. Alternatiivselt, palub kostja vähendada

kostjalt väljamõistetavat leppetrahvi mõistliku suuruseni. Kostja hinnangul ei saa

väljamõistetav leppetrahv olla suurem kui 6000 eurot.

5. Kostja esitas 21.05.2018 töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt lõppes poolte

tööleping 20.06.2018. 12.06.2018 edastas kostja hagejale avalduse, milles juhtis tähelepanu

konkurentsipiirangu kokkuleppe tühisusele ning tegi hagejale ettepanku uue ja kehtiva

konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks. Hageja teavitas 18.06.2018 kostjat, et peab

konkurentsipiirangu kokkulepet kehtivaks. Hageja edastas 21.06.2018 kostjale omapoolselt

allkirjastatud töölepingu lõpetamise tingimuste kokkuleppe, kus soovis kokku leppida, et

konkurentsipiirang kehtib hoopis 9 kuud ning ainult Eesti territooriumil. Antud kokkulepet

kostja ei allkirjastanud, seega ei ole nimetatud kokkulepe kunagi jõustunud.

6. Kuivõrd konkurentsipiirangu kokkulepe oli selgelt tühine, kostja oli hagejale tühisuse

aluseid korduvalt selgitanud ning kostja arveldusarvele polnud laekunud ka õigeaegselt

konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest hüvitist, sõlmis kostja 29.07.2018 töölepingu

xxxx

filiaaliga.

29.06.2018,

03.07.2018,

01.08.2018

kandis

hageja

kostjale

konkurentspiirangu kokkuleppe täitmise eest hüvitist, mille kostja hagejale koheselt tagastas.

VASTUHAGI

7. Kostja esitas 02.11.2018 kohtule vastuhagi hageja vastu, milles palus hagejalt kostja

kasuks välja mõista konkurentsikeelu kokkuleppe hüvitise 6346,70 eurot (bruto),

sissenõutavaks muutunud viivise 94,42 eurot ja edasi viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

3(7)

määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kostja palub tasaarvestada hagejalt kostja

kasuks väljamõistetav hüvitis hageja kasuks kostjalt väljamõistetud leppetrahviga.

8. Kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja konkurentsikeelu kokkulepe on kehtiv,

on hageja omakorda kohustatud tasuma kostjale mõistlikku hüvitist, selleks, et

konkurentsipiirangu kokkulepe oleks kehtiv ning viivist hüvitise õigeaegselt tasumata

jätmise eest. Kostja leiab, et mõistlik igakuise hüvitise määr on 70% kostja senisest töötasust.

Hagejal on konkurentsipiirangu kehtivuse korral kohustus kostjale tasuda hüvitist vastuhagi

esitamise seisuga 2018 juuni-novembri eest summas 6346,70 eurot (bruto). Kui kohus leiab,

et konkurentsipiirang on siiski kehtiv, tuleb kostja kasuks välja mõista mõistlik hüvitis kogu

ühe aastase piirangu kehtivuse aja eest.

HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE

9. Hageja vastuhagi ei tunnista. Vastuhagis esitatud nõuded on ilmselgelt alusetud. Kuivõrd

hagejal ei ole kostja ees täitmata põhikohustusi, on alusetud ka vastuhagis esitatud viivise

nõuded.

10. Hageja rahalised kohustused kostja ees on määratud töölepingus fikseeritud

pooltevahelise kokkuleppega ning hageja on need kohustused kostja ees täitnud. Kostja ei

ole õigustatud saama hagejalt tasu konkurentsipiirangust kinnipidamise eest, sest ta pole

täitnud seda kohustust, mille täitmise eest seaduse kohaselt kõnealune tasu üldse maksmisele

kuulub. Kostjal ei saa olla alust nõuda hagejalt suuremat tasu, kui on töölepingus kokku

lepitud ning selle tasu on kostja ka kätte saanud. Hageja hinnangul on töölepingus kokku

lepitud konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise tasu suurus mõistlik ning kostja vastuhagi

väited selle kohta, nagu oleks tasu mõistlik suurus 70% kostja töötasust, on alusetud. Isegi

kui kostjal oleks õigus saada konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest igakuist hüvitist

summas 1190 eurot (millega hageja ei nõustu), ei oleks kostjal alust nõuda hagejalt 2018

novembrikuu seisuga kokku 6346,70 euro tasumist. Hageja on konkurentsipiirangu

kehtivusajal tasunud kostjale tasu summas 500 eurot (bruto) kuus, seega saaks kostja oma

väidete õigsust eeldades nõuda hagejalt täiendavat tasu 1190 - 500 = 690 eurot

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

11. Kohus jätab hagiavalduse ja vastuhagi rahuldamata.

Hageja leppetrahvi nõue

12. Hageja

esitas

kostja

vastu

leppetrahvinõude

töölepingus

kokku

lepitud

konkurentsipiirangu rikkumise eest. Hageja hinnangul on kostja on konkurentsipiirangu

kokkulepet rikkunud, kuna kostja asus tööle xxxx grupi ettevõttes, s.o hageja konkurendi

juures. Kostja on seisukohal, et konkurentsipiirang on tühine, kuna konkurentsipiirangu tasu

on üksnes 29% senisest töötasust, hõlmab kogu Baltikumi ning on kostjat ebamõistlikult

kahjustava tüüptingimusena tühine. Alternatiivselt, palub kostja vähendada kostjalt

väljamõistetavat leppetrahvi mõistliku suuruseni.

13. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Nimetatud sätte

kohaldamise eeldused on kehtiv leping, lepingus kokku lepitud leppetrahvi maksmise

kohustus ning kohustuse rikkumine. Vastavalt VÕS § 159 lõikele 2 kaotab kahjustatud pool

õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist

teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

14. Õigusliku kvalifikatsiooni üle vaidlus puudub. Riigikohus on selgitanud, et kohtu

selgituskohustus sõltub nii vaidluse asjaoludest kui ka esindajate kvalifikatsioonist. Juhul,

kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul

kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole

4(7)

esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. (RKTKo 3-2-1-41-15, p 19). Mõlemat

menetlusosalist esindavad vandeadvokaadist esindajad, kes on oma menetlusdokumentides

esitanud oma nõuete ja vastuväidete õiguslikud alused. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus

vajalikuks selgitada pooltele tõendamiskoormist.

15. Kohus tuvastab asja lahendamisel tähtsust omavad järgmised asjaolud. Pooled sõlmisid

30.09.2014 töölepingu (lk 3-4). Töölepingu punkt 5 kohaselt kostja kohustus töölepingu

kehtivuse ajal ja 12 kuu jooksul pärast töölepingu lõppemist mitte töötama hageja

konkurentide juures ja mitte töötama hagejaga samal majandus- ja kutsetegevusalal.

Konkurentsipiirangu kokkuleppe kohaselt pidi konkurentsipiirang kehtima Eesti Vabariigi,

Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi territooriumil ning konkurentsipiirangu kokkuleppest

kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist pidi hageja maksma kostjale igakuist hüvitist

summas 500 eurot (bruto), mis on ca 29 % töötaja töötasust (lk 4). Kostja põhipalgaks oli

1700 eurot (bruto) kuus (töölepingu punkt 6.2). Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisel

oli tööandajal õigus nõuda töötajalt leppetrahvi summas 12 782 eurot (töölepingu punkt 7.2).

Kostja esitas 21.05.2018 töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt lõppes poolte

tööleping

20.06.2018

(lk

5).

Kostja

edastas

12.06.2018

hagejale

avalduse

konkurentsipiirangu kokkuleppe tühisuse osas ning tegi hagejale ettepaneku uue

konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks (lk 25 ja 26). Hageja teatas 18.06.2018

kostjale, et peab konkurentsipiirangu kokkulepet kehtivaks (lk 27-28). Hageja edastas

21.06.2018 kostjale omapoolselt allkirjastatud töölepingu lõpetamise tingimuste kokkuleppe

(lk 29-30). Hageja soovis nimetatud kokkuleppes kokku leppida konkurentsipiirangu

kehtivuses 9 kuud ning ainult Eesti territooriumil. Kostja kokkulepet ei allkirjastanud. Kostja

sõlmis 29.06.2018 töölepingu xxxx filiaaliga. Hageja esitas kostjale 25.07.2018 nõude

leppetrahvi tasumiseks hiljemalt 03.08.2018 (lk 9). Kostja hageja leppetrahvinõuet ei

rahuldanud. Hageja tasus kostjale perioodil 29.06.2018 kuni 03.06.2019 töölepingu p-is 5.3

sätestatud hüvitise, kokku 4627,19 eurot (lk 90-90 pöördel). Kostja tagastas nimetatud

summad hagejale (lk 91-91 pöördel).

16. Töölepinguseaduse (TLS) § 23 lg 1 kohaselt võtab töötaja kohustuse mitte töötada

tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või

kutsetegevuse alal. Konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida, kui see on vajalik, et

kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal

õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või

tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt

kahjustada (TLS § 23 lg 2). Konkurentsipiirang peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja

esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud (TLS § 23 lg 3). TLS § 23 lg 4

kohaselt on TLS §-s 23 sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe tühine. TLS § 24 lg

1 kohaselt pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib

üksnes juhul, kui see: 1) vastab käesoleva seaduse § 23 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele;

2) on sõlmitud kirjalikult; 3) selle eest makstakse hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi

lõikele 3 ning 4) see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest.

17. Riigikohus on märkinud, et arvestades asjaolu, et konkurentsipiirang kitsendab oluliselt

töötaja õigust valida vabalt tegevusala või töökohta, on sellekohase kokkuleppe sõlmimine

viidatud sätete järgi õigustatud vaid juhul, kui on tuvastatud kõik järgmised TLS § 23 lg-

test 2 ja 3 tulenevad eeldused (nõuded): piirang kaitseb tööandja erilist majanduslikku huvi,

mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tööandjal on õigustatud põhjus

piirangut kehtestada, sest töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt

kahjustada); piirang on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt

piiritletud (piirang on proportsionaalne tööandja kaitstava huviga ning töötajale on

arusaadav, millisel territooriumil, kui kaua ja millise tegevuse kohta piirang kehtib). Kui üks

eeltoodud nõuetest on täitmata, on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine.

5(7)

Kõnealuse regulatsiooniga tagatakse tööandja ja töötaja huvide tasakaalustatud kaitse:

kaitstakse tööandja ärihuvi, et töötaja ei osutaks talle konkurentsi, ning töötaja huvi, et talle

kehtestatud vaba eneseteostuse piirangud oleksid mõistlikud ja äratuntavad (RKTKo 2-15-

16682, p 12).

18. Kohus tuvastab, kas piirang kaitseb tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses

hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi. Kohus leiab, et hageja ei ole esile toonud ega

tõendanud millist hageja erilist majanduslikku huvi konkurentsipiirang kaitseb. Hageja

märkis kohtuistungil, et majanduslik huvi on määratletud töölepingu punktis 1.2 ja

töövaldkonnaga seonduv teave on selline, mille saladuses hoidmiseks on tööandajal

õigustatud huvi. Majanduslik huvi on hageja hinnangul eelkõige klientide ja lepingute

andmete salajases hoidmine. Hageja ei ole aga konkreetselt välja toonud ega selgitanud

täpsemalt erilist majanduslikku huvi. Hageja käsitlus on liiga üldistav ning kohtul ei ole

võimalik hageja väite pinnalt analüüsida kas konkurentsipiirang kaitseb hageja erilist

majanduslikku huvi.

19. Kostja

on

esile

toonud,

et

töölepingu

seaduse

seletuskirja

kohaselt

on

konkurentsipiirangu kokkulepe õigustatud juhtudel, kus saladuse hoidmise kohustus ei ole

piisav meede tööandja majanduslike huvide kaitsmiseks. Kostja töötas hageja juures

müügiassistendi ametikohal. Kostja töövaldkonnaks oli olemasolevate ja uute klientide

teenindamine, kindlustusmaaklerite assisteerimine, erinevat liiki kindlustuslepingute

vormistamine, andmete sisestamine jms (töölepingu punkt 1.2). Kostja kohustus täitma

tööülesandeid, mis seondusid nimetatud töövaldkonnaga. Töölepingu punktis 4 on

üksikasjalikult kirjas kostja saladuse hoidmise kohustuse ulatust (lk 3 pöördel). Kohus

nõustub kostja seisukohaga, et konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine oli põhjendamatu,

kuna lähtuvalt kostja tööülesannetest piisas hageja huvide kaitsmiseks üksnes saladuse

hoidmise kohustuses kokkuleppimisest. Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine ei

olnud sellest tulenevalt enam vajalik ega põhjendatud.

20. Konkurentsipiirangu kehtimiseks peab konkurentsipiirang olema TLS § 23 lõike 3 alusel

muuhulgas ruumiliselt mõistlikult piiritletud. Ruumilise piiritletusse nõude rikkumine toob

kaasa konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtetuse. Töölepingu p 5.2 kohaselt pidi

konkurentsipiirang kehtima Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi territooriumil.

Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tegemist on väga laiaulatusliku ruumilise piiranguga,

välistades kostjal erialase töö tegemise kogu Baltikumis järgneva aasta jooksul. Nimetatud

piiranguga sisuliselt võeti kostjal Eesti Vabariigis kui ka naaberriikides erialase töö tegemise

õigus. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostjal oleks mingigi kokkupuude Läti ja

Leeduga. Töölepingu p 5.1 kohaselt on hageja määratlenud konkurentidena üksnes kõiki

Eestis kindlustustegevuse valdkonnas tegutsevaid erinevaid ettevõtteid. Vaidlus puudub, et

kostja

täitis

tööülesandeid

üksnes

Eestis.

Seega

on

töölepingus

sätestatud

konkurentsipiirangu kokkulepe ruumiliselt ebamõistlikult piiritletud.

21. Eeltoodust tulenevalt ei vasta konkurentsipiirang TLS § 23 lõigetes 2 ja 3 sätestatud

tingimustele ning on TLS § 23 lg 4 kohaselt tühine.

22. Kohus analüüsib kas konkurentsipiirangu tasu 29% senisest töötasust saab pidada

mõistlikuks. TLS § 24 lõike 2 alusel tuleb tööandjal tasuda töötajale pärast

konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest igakuist mõistlikku hüvitist.

23. Töölepingu p 5.1 sätestab konkurentsipiirangu kokkuleppe. Nimetatud kokkuleppest

nähtuvalt kohustus kostja 12 kuud pärast lepingu lõppemist mitte töötama hageja konkurendi

juures ja mitte tegutsema hagejaga samal majandus- ja kutsetegevusalal. Konkurentsipiirang

pidi kehtima lisaks ka Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi territooriumil. Tegemist on äärmiselt

ulatusliku ja ebaproportsionaalse piiranguga. Sellest tulenevalt ei saa pidada mõistlikuks

igakuiseks hüvitiseks 29% töötasust. Kostja põhipalk oli pärast katseaega 1700 eurot ning

6(7)

konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist pidi

hageja maksma kostjale igakuist hüvitist summas 500 eurot.

24. TLS § 24 lg 1 p 3 lõike 3 kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe tühine, kui tööandja

ei maksa töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu

lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist. Kohus leiab, et konkurentsipiirangu kokkulepe on

tühine. Hüvitiseks määratud 500 eurot on konkurentsipiirangu ulatust arvestades

ebaproportsionaalselt väike ega kompenseeri töökoha valiku piirangut. Kohtu hinnangul

saaks nii ulatuslikku konkurentsipiirangut arvestades pidada mõistlikuks hüvitiseks vähemalt

70% töötasust. Kostja töötasust 29% ei kompenseeri töökoha valiku piirangut. Kostja on

menetluses esile toonud, et kostja on töötanud kindlustuse valdkonnas 11 aastat (alates

augustist 2007), millest ta töötas hageja juures ca neli aastat. Enamuse oma karjäärist on

kostja töötanud teiste kindlustusandjate juures ning vastavalt on kostja sisuliselt

kvalifitseeritud spetsiifiliselt töötama üksnes kindlustusvaldkonnas. Seega eeldaks

konkurentsikeelust kinnipidamine kostjalt ümberspetsialiseerumist või uue kutse

omandamist.

25. TLS § 24 lg 1 kohaselt pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu

kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see: 1) vastab käesoleva seaduse § 23 lõigetes 2 ja 3

sätestatud tingimustele; 2) on sõlmitud kirjalikult; 3) selle eest makstakse hüvitist vastavalt

TLS § 24 lõikele 3 ning 4) see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu

lõppemisest.

26. Tulenevalt asjaolust, et konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, ei ole vaja edasi

analüüsida kostja vastuväidet tühise tüüptingimuse ega leppetrahvi vähendamise osas. Kuna

konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, ei tule tuvastada, kas kostja on seda kokkulepet

rikkunud ning otsustada ei tule ka leppetrahvi nõude lahendamise üle. Samuti ei tule

seisukohta võtta viivisenõude osas.

27. Hagiavaldus jääb rahuldamata.

Kostja vastuhagi

28. Kostja esitas 02.11.2018 kohtule vastuhagi hageja vastu, milles palus hagejalt kostja

kasuks välja mõista konkurentsikeelu kokkuleppe hüvitise 6346,70 eurot ja viivise. Kostja

palus tasaarvestada hagejalt kostja kasuks väljamõistetav hüvitis hageja kasuks kostjalt

väljamõistetud leppetrahviga.

29. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja konkurentsikeelu

kokkulepe on tühine. Vastuhagi rahuldamise eelduseks on konkurentsipiirangu kokkuleppe

kehtivus. Eeltoodust tulenevalt ei tule analüüsida vastuhagi rahuldamise eeldusi ning

vastuhagi rahuldamisele ei kuulu.

MENETLUSKULUD

30. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt tuleks hagiavalduse menetluskulud jätta hageja kanda ning vastuhagi

menetluskulud kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 162 lg 4 võib kohus jätta kulud täielikult

või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

31. Kohus on seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et kohus jättis nii hagi kui ka vastuhagi

rahuldamata, on mõistlik jätta TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud täielikult poolte endi

kanda. Mõlemal poolel olid menetluses advokaadist esindajad ja seega tasusid mõlemad

pooled neile osutatud õigusabi eest. Vaadates menetluskulude nimekirja on keeruline

7(7)

eristada hagiavalduse ja vastuhagi toimingutele kulunud aega. Seega on põhjendatud ja

mõistlik jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik