2-20-4513/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse teatavaks tegemise aeg

4. detsember 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-4513

Tsiviilasi

OÜ Liivi Kütus hagi Aktsiaseltsi Temptrans vastu

võlgnevuse ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Temptrans apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

20 664,72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Liivi Kütus (registrikood 11063096),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja Aktsiaselts Temptrans (registrikood 10035301),

lepinguline esindaja Irina Bušujeva

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 6. oktoobri 2020. a otsuse resolutsiooni tsiviilasjas nr 2-

20-4513 otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu

26. märtsi 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

2. Muus osas jätta Harju Maakohtu 6. oktoobri 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-20-4513 muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta Aktsiaseltsi Temptrans apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Aktsiaseltsi Temptrans kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (5)

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Liivi Kütus (hageja) esitas 23. märtsil 2020 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi

Temptrans (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse

20 664,72 eurot. Lisaks palus hageja välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise summas 16 374,75 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

põhinõudest 0,15 % päevas alates 24. märtsist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus

menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29. novembril 2018 müügilepingu

nr 181129TT (müügileping), mille alusel müüs hageja kostjale vedelkütust ning kostja kohustus

tasuma hagejale ostuhinna arvete alusel hiljemalt 60 kalendripäeva jooksul alates arve

esitamisest. Kostjal on hagejale tasumata arvest nr 5765 tulenev põhivõlgnevus summas

20 664,72 eurot.

Ostuhinna tasumisega viivitamise puhuks leppisid pooled kokku viivise tasumises 0,15 %

päevas. Hagiavalduse esitamise seisuga oli müügilepingust tulenev kostja viivise võlgnevus

16 374,75 eurot, s.o arvete nr 5732 ja 5746 tasumisega viivitamisest 5017,56 eurot; arve

nr 5753 tasumisega viivitamisest 4630,82 eurot ja arve nr 5765 tasumisega viivitamisest

6726,37 eurot. Viivise vähendamiseks alust ei ole, kuna viivisenõue ega viivisemäär ei ole

ebamõistlikult suured. Juhul, kui kostja soovib taotleda viiviste vähendamist, peab ta tõendama,

et hagejale ei ole kahju tekkinud, kuna viiviseid nõutakse alla põhinõude (s.o 85 000 eurot).

Kostja vastuväited

2. Kostja võttis kohtuistungil hagi põhivõlgnevuse osas õigeks, kuid palus viivise osas jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja hinnangul ei ole hageja viivisenõue põhjendatud ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Pooled on müügilepingut tõlgendanud viisil, millega on lepingutingimus viivise osas jäetud

kohaldamata. Hageja ei ole kostja väitel seni kordagi võlgnevuste tõttu viivisenõuet maksma

pannud ning kostja pole viivist ka tasunud. Kostja leiab, et viivisenõude esitamine on üllatuslik

ja pahatahtlik olukorras, kus hagejale on teada kostja majanduslik olukord ja majandustegevuse

täielik seiskumine.

Juhul, kui kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud, taotleb kostja viivise

vähendamist nullini. Kostja rõhutab, et majandustegevuse seiskumise on põhjustanud kostjast

mitteolenevad asjaolud. Kuigi kohtupraktika on aktsepteerinud viivist kuni põhivõla suuruseni,

omab viivis seadusest lähtuvalt ennekõike kompensatsioonilist iseloomu. Kostja leiab, et

viivise väljamõistmine nõutud määras ja ulatuses ei ole põhjendatud, kuna hagejale ei ole

eeldatavasti kaasnenud arvete tasumata jätmisega kahju, mis võiks põhjendada viivise nõudmist

hagiavalduses märgitud summas.

3. Kostja esitas kohtuistungil tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel

taotluse põhivõlgnevuse täitmise ajatamiseks kümneks kuuks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 6. oktoobril 2020 (vaidlustatud otsus) hagi põhivõlgnevuse osas

õigeksvõtul põhineva otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas

20 664,72 eurot. Õigeksvõtul põhinev otsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Kohus rahuldas

hageja viivisenõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivised

summas 16 374,75 eurot ning viivised põhinõudest (20 664,72 eurot) määras 0,15 % päevas

alates 24. märtsist 2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 4 289,97

eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et viivisenõue on tõendatud ja põhjendatud. Pooled on müügilepingus kokku

leppinud ostuhinna tasumisega viivitamise puhuks viivisemääras 0,15 % päevas. Asjaolu, et

hageja ei esitanud viivisenõuet enne 23. märtsi 2020, ei ole viivise välja mõistmata jätmise ega

3 (5)

vähendamise aluseks. Viivisenõuet ei välista müügilepingu tõlgendamine võlaõigusseaduse

(VÕS) § 29 lg 1 alusel. Poolte ühine tahe nähtub müügilepingus kokkulepitud tingimusest ning

teistsuguste tahteavalduste kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud.

Puudub alus viivisemäära vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel. Viivisemäär 0,15 % päevas

ei ole ebaproportsionaalne või ebamõistlikult suur ning puudub alus selle vähendamiseks.

Kostja pole tõendanud, et sellises ulatuses viivise tasumine oleks tema majanduslikust

olukorrast tulenevalt ebaõiglane. Hageja on omakorda esile toonud, et tingituna kostja

viivitusest on hagejal igapäevases majandustegevuses tekkinud probleeme laenu tagastamisega.

Kostja võttis hageja nõude põhivõlgnevuse osas õigeks, kuid taotles kohtuotsuse täitmise

ajatamist kümneks kuuks. Maakohus leidis, et puudub seaduslik alus kohtuotsuse täitmise

ajatamiseks ning seda on võimalik pooltel kokku leppida kohtulahendit täites. Maakohus

selgitas, et TsMS § 445 lg 1 alusel saab kohus määrata otsuse täitmise korda ja viisi, mitte

sõlmida maksegraafikut. Kompromissi pooled menetluse kestel ei saavutanud.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 6. oktoobri 2020. a otsuse

tühistamist kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise, viivise väljamõistmise ja

menetluskulude jaotuse osas ning saata tsiviilasi maakohtule vaidlustatud osas uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti menetlus- ja

materiaalõiguse norme. Kostja hinnangul ei ole maakohus sisuliselt käsitlenud kostja

kohtuotsuse täitmise ajatamise taotlust. Tulenevalt TsMS § 445 lg-st 1 võib kohus poole

taotlusel kindlaks määrata mh täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kohtuotsuse täitmise tähtaja

kindlaksmääramise pädevus on kohtule antud ka täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 45.

Kostja toob esile, et kostja ei ole taotlenud hagi tagamise tühistamist. Samuti ei ole kohus

arvestanud COVID-19 mõju kostja majandustegevusele ega majandusele üldiselt.

Maakohus on vaidlustatud otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisel

rikkunud

menetlusõiguse normi. Asjas ei kohaldu TsMS § 468 lg 1 p 1, kuna kostja ei ole hagi täielikult

õigeks võtnud, vaid on hagi õigeks võtnud üksnes põhinõude ulatuses.

Maakohus ei ole hinnanud kostja poolt viivisele esitatud vastuväiteid. Maakohus ei ole otsust

tehes arvestanud, et poolte vahel puudus viivise väljamõistmise tava. Müügilepingus sisalduv

viivise tasumise tingimus tuleb jätta VÕS § 29 lg 5 p-de 3 ja 6 järgi kohaldamata. Viivise

väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna kostjale ei ole eeldatavasti kaasnenud arvete tasumata

jätmisega kahju.

Kostja majanduslik olukord ja majandustegevuse seiskumine ei olnud vaidluse all, sest hageja

on tunnistanud kostja majandusraskuste olemasolu. Maakohus on rikkunud TsMS § 392, kuna

ei selgitanud kostjale, mida tuleb tõendada olukorras, kus majanduslikud raskused ei olnud

vaidluse all.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb TsMS § 445 lg 2 ja § 442 lg 5

järgi täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohatulahendi

täitmist tagava abinõuna. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1

p 2¹ alusel muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei

4 (5)

vaidlusta hagi rahuldamist põhinõude osas, mistõttu on selles osas maakohtu otsus TsMS § 456

lg 4 järgi jõustunud.

9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti hagi rahuldanud, sh põhinõude osas

õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 440 lg 1). Hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tunnistab

kohus omal algatusel TsMS § 468 lg 1 p 1 järgi tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele selgitab ringkonnakohus, et hagi saab õigeksvõtul

põhineva otsusega rahuldada ka osaliselt.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus otsuse täitmise korra ja tähtaja

kindlaksmääramata jätmise kohta on õige, kuid maakohtu otsuse p-s 20 toodud põhjendust tuleb

muuta ja asendada see käesoleva otsuse põhjendusega.

10.1. TsMS § 445 alusel saab otsuse täitmist ajatada, kuid üksnes väga erandlikel asjaoludel

ning nende erandlike asjaolude tõendamiskoormis on taotluse esitanud poolel. Selliselt

võimaldatakse n-ö juba ette lahendada TMS § 45 järgne vaidlus, mida tuleks

menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt võimaldada. Seega ei nõustu ringkonnakohus

maakohtu otsuse p-s 20 toodud seisukohaga, et otsuse täitmise ajatamiseks seaduslik alus

puudub.

10.2. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole välja toonud ega tõendanud erandlikke asjaolusid,

mis annaksid aluse kostjalt väljamõistetud põhinõude täitmist ajatada. Lisaks tuleb rahalise

nõude täitmise ajatamise korral arvestada sissenõudja õigustatud huve. Esitatud asjaoludest

nähtub, et arve nr 5765 maksetähtaeg oli 19. august 2019 (tl 16). Asjakohane on hageja märkus,

et võlgnevus tekkis ajal, mil koroonaviiruse levikut ei toimunud. Kostja ei ole teinud usutavaks,

et tema majandusliku seisundi tõttu on tema huvid hageja huvidest eelistatumad.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte võlasuhtele kohaldub

müügilepingus kokkulepitud viivis 0,15 % päevas. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus

ei ole tema väiteid menetlenud ega neile hinnangut andnud. Kostja väitega ei saa

ringkonnakohus nõustuda, sest maakohus on otsuse p-s 18 märkinud, et viivise kokkuleppe

kohaldamata jätmiseks alus puudub ning kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kolleegium järgib

selles osas maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lg 6 mõttes ning neid ei korda.

11.1. Kolleegium märgib täiendavalt, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust,

mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja

pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat.

Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb tahteavalduste

tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12,

p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

11.2. Ringkonnakohtu hinnangul annab müügilepingu p 4.4 sõnastus lünkadeta edasi selles

sisalduva kokkuleppe sisu. Kuna hageja vaidles kostja lepingutingimuse tõlgendamisele vastu

ja esitas pretensioonid (tl 66-67), pidi kostja oma väiteid lepingu tõlgendamise aluseks olevate

asjaolude kohta tõendama. TsMS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited

(TsMS § 230 lg 1).

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et viivisenõude rahuldamisel

rikkus maakohus menetlusõiguse norme, sh jättis kostja vastuväited käsitlemata (TsMS § 442

lg 8) ning rikkus eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392).

12.1. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus viivise määra ja suuruse osas nõuetekohaselt

põhjendatud. Viivisemäär 0,15 % päevas ei ole majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingute puhul ebamõistlikult suur hüvitis ega võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Majandus-

või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul on peetud viivisemäära 0,3 % päevas mõistlikuks

5 (5)

(vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-15; 17. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-12).

12.2. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et esitatud asjaoludel ei saa

viivisenõuet vähendada nullini. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel

vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Hageja nõuab viivist varasemate arvete tasumata jätmisest ning sissenõutavaks muutunud viivis

ei ületa arvetega nr 5732, 5746 ja 5753 nõutud põhivõlgnevust. Maakohus on piiranud tulevikus

sissenõutavaks muutuvat viivist summaliselt, s.o mitte rohkem kui 4289,97 eurot. Seega ei saa

hageja arves nr 5765 märgitud põhivõlgnevuse 20 664,72 euro tasumisega viivitamisel nõuda

viivist rohkem kui (6726,37 + 4289,97) 11 016,34 eurot. Alla nimetatud summa viivise

vähendamine ei ole kostja poolt väljatoodud asjaoludel ja hageja huvisid arvestades võimalik.

Maakohtu poolt väljamõistetud viivis on põhivõlast väiksem ja ei ole kostja suhtes

ebaproportsionaalne.

12.3. Ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et

juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole

kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks

(Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Käesolevas asjas ei ole

pooltel olnud vaidlust õigussuhte kvalifikatsiooni üle ning sellega on nõustunud ka maakohus.

Hageja on 17. aprilli 2020. a menetlusdokumendis vaielnud viivise vähendamisele vastu ning

viidanud p-s 2.11 ka kohtupraktikale tõendamiskoormise jaotuse kohta (tl 62-65). Lisaks tuleb

arvestada, et pooli on menetluses esindanud õigusnõustajad. Seega oli kostja kohustuseks

tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid viivise vähendamiseks või

rahuldamata jätmiseks.

Menetluskulude jaotus

13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks

maakohus.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)