3-20-193/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-193

Haldusasi

XX kaebus Tallinna Vangla 3. detsembri 2019. a otsuse

nr 1-11/18/22612-9 tühistamiseks ja Tallinna Vangla

kohustamiseks vaadata uuesti läbi taotlus abikaasaga

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Katri

Aavik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse lisa 1.

2. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.

juuni 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-193 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 04.01.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-20-193

2(9)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 21.12.2017 Tallinna Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise lubamiseks oma

abikaasaga. Tallinna Vangla jättis 02.01.2018 otsusega taotluse rahuldamata. XX vaidlustas

keeldumise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 08.05.2018 otsusega nr 3-18-117

tühistati Tallinna Vangla 02.01.2018 otsus ja kohustati Tallinna Vanglat XX 21.12.2017 taotlust

uuesti läbi vaatamata.

2. Tallinna Vangla jättis 29.06.2018 otsusega XX 21.12.2017 taotluse pikaajalise

kokkusaamise võimaldamiseks rahuldamata. XX vaidlustas keeldumise Tallinna Halduskohtus.

Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsusega

nr 3-18-1662 tühistati Tallinna Vangla 29.06.2018 otsus ja kohustati Tallinna Vanglat XX

21.12.2017 taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Tallinna Vangla jättis 03.12.2019 otsusega nr 1-11/18/22612-9 XX 21.12.2017 taotluse

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p-de 1 ja 4

alusel rahuldamata. Kinnipeetav XX soovib pikaajalist kokkusaamist abikaasaga põhjusel, et

toetada oma abikaasat. Võrreldes XX praegust seisundit vanglasse sattumise hetke seisundiga,

on küll võõrutusravi ja taasühiskonnastamine XX puhul olnud lootustandev, kuid tegemist ei

ole veel positiivset toetust pakkuda suutva isikuga, vaid jätkuvalt varasemast uimastisõltuvusest

paraneva isikuga, kes vajab ise sõltuvuse kontrollimiseks abi.

Abikaasade omavahelisel kohtumisel on suur tõenäosus esile kutsuda emotsionaalset erutatust

ja uimastitarvitamise soovi, kusjuures varasema tausta alusel on oluliselt mõjutatavam pool XX.

Sellise võimaluse olemasolu seab ohtu XX tervise, heaolu ja igasuguse saavutatud edu

uimastitest võõrdumisel, kui vastavad negatiivsed emotsioonid avanevad liiga vara, ilma

spetsialistist juhendaja juhtnöörideta ning kontrollitud keskkonnata. Sobivat keskkonda saab

tagada Tallinna Vangla võõrutusravi spetsialistiga koos õppeklassides, ent ei saa seda tagada

isikute pikaajalisel kokkusaamisel.

Võrreldes D.D ja XX poolt siiani üles näidatud vanglaga koostöövalmiduse erisusi, oleks

mõistlik hinnata abikaasade kokkusaamise potentsiaalset positiivset mõju mõlemale poolele

alles siis, kui mõlemal abikaasal on läbitud kõik vangla poolt uimastisõltuvusest vabanemiseks

pakutavad programmid ning uimastisõltuvusega tegelev spetsialist on kinnitanud mõlema

abikaasa puhul asjaolu, et isikud on võimelised iseseisvalt ilma täiendava abita ühiskonnas

toime tulema.

4. XX esitas 19.12.2019 Tallinna Vangla otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis

17.01.2020 vaideotsusega nr 5-15/19/235-2 rahuldamata.

5. XX esitas 30.01.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse

nõuetes tühistada Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-11/18/22612-9 ja kohustada vastustajat

vaadata kaebaja taotlus abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks uuesti läbi.

3-20-193

3(9)

Vaatamata kohtu piisavalt täpsetele juhistele taaskord keelduva otsuse tegemine samadel alustel

on hea halduse tava rikkumine. Abielupaari pikka aega lahus hoidmine, kui neil on vangla

sisekorraeeskirja kohaselt õigus saada pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul,

on käsitatav piinamise ja ebainimliku kohtlemisena Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 tähenduses.

Keeld on seatud VangS § 25 lg 11 p-de 1 ja 4 alusel. Punkt 1 hõlmab vangistuse täideviimise

eesmärki. On selge, et esmajärjekorras on vaja kinnipeetavale luua võimalused, mitte teda

sundparandada. Abikaasad on olnud lahus enam kui neli korda nii palju, kui on vangla

sisekorraeeskirjas sätestatud maksimaalne lahusoleku aeg, milline tuleneb põhiseaduse (PS) §-

st 26. Seega on haldusorgan kohustatud otsima abikaasasid vähem koormavaid meetmeid,

näiteks lubama kohtumist, aga tagama täiendavaid eel- või järelprogramme või personaalseid

vestlusi. Täielikult on jäetud tähelepanuta võimalus, et kohtumine mõjutab abikaasasid

positiivses suunas, suunates neid motivatsiooni kaudu enam enesega tööd tegema. Punkt 4

puudutab haigust, nakkushaigust või mõju vaimsele tervisele ja selle rakendamine on kohatu.

Vangla selgitused võivad käia VangS § 25 lg 11 p 3 kohta. Vastustaja on üritanud näidata D.Dt

halvas valguses, kuid tema maine alusel keeldutud ei ole. Tervise küsimusega tegeleb vanglas

arst. Seega saab p 4 alusel keeldumise otsustada arst, mitte vanglateenistuse ametnik.

Kõik vastustaja väited kokkusaamise mis tahes negatiivsest mõjust on illusoorsed. Need

tuginevad vanglateenistuse ametniku, mitte inimkäitumise spetsialistide arvamusele.

Abikaasade lahusolek üle kahe aasta on reaalne fakt, mis on koos eelnenud vaide- ja

kohtumenetlustega toonud nendele lisakannatusi.

6. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja jäi oma otsuse nr 1-11/18/22612-9 ja vaideotsuse selgituste juurde ning palus nende

seisukohtadega arvestada. Otsuses ja vaideotsuses on selgitatud üheselt mõistetavalt, mil viisil

mõjutaks pikaajaline kokkusaamine kokkusaajate vaimset tervist negatiivselt. Samuti on

selgitatud, mis põhjusel ei oleks pikaajaline kokkusaamine kookõlas vangistuse täideviimise

eesmärkidega. Riskihinnangust lähtuvate kinnipeetavale vajalike tegevuste läbi, mis on

fikseeritud individuaalses täitmiskavas, loob vangla ühiskonda edukalt naasmise võimalused.

Vanglale on antud lai kaalutlusruum kinnipeetavale sobivate taasühiskonnastavate tegevuste

valimisel, kuna vanglal on parim ülevaade sellest, millises staadiumis on kinnipeetav ning mis

on vajalik selleks, et vanglast vabanedes oleks tegemist ühiskonnas edukalt ja iseseisvalt

hakkama saava isikuga.

Kuigi kaebaja soovid ja tahtmised on olulised vaba eneseteostuse raames, kujundades tema

isiksuse, ei tähenda nende soovide ja tahtmiste olemasolu seda, et tegemist oleks tingimata isiku

taasühiskonnastamise raames hea tahtmisega. Kuigi isiku subjektiivsed soovid on olulised, on

prevaleeriv vangistuse ajal teha vangla poolt valikud, mis toetavad isiku edukat paranemist

varem tehtud vääratest valikutest, riskimata võimalike tagasilöökidega. Tallinna Vangla on

selgitanud oma otsuses ja vaideotsuses põhjalikult, miks on kaalutluse tulemusena jõutud

03.12.2019 seisuga otsuseni, mille tulemusena pikaajaline kokkusaamine ei mõjuks kaebajale

ega tema abikaasale praegusel hetkel positiivselt, millised tingimused peaksid olema täidetud,

et pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamine võiks olla saavutatav ja otsustatud taotlus

pikaajaliseks kokkusaamiseks jätta rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2020 otsusega kaebuse ning tühistas Tallinna

Vangla 03.12.2019 otsuse nr 1-11/18/22612-9 ja kohustas Tallinna Vanglat uuesti läbi vaatama

kaebaja taotlust abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Kohus mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

3-20-193

4(9)

Vangla keeldus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VangS § 25 lg 11 p-de 1 ja 4 alusel.

Pikaajalise kokkusaamise lubamine või loa andmisest keeldumine on vangla kaalutlusotsus.

Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust

haldusorgani eest.

Kinnipeetavatest abikaasade puhul tuleb kaaluda vangistuse täideviimise eesmärke ja kaebaja

heaolu ning teiselt poolt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. Abikaasade omavaheline

suhtlus kuulub perekonnaelu kaitsealasse (PS § 26). Pikaajalise kokkusaamise puhul on

tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele (Riigikohtu

16.05.2012 otsus nr 3-3-1-11-12, p 15). Mida kauem jäetakse kinnipeetavale võimaldamata

pikaajaline kokkusaamine abikaasaga, seda suuremaks muutub riive tema perekonnaelu

puutumatusele. Vaidlustatud Tallinna Vangla otsuse tegemise aja seisuga pole kaebajale üle

kahe aasta võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga. Kohtuotsuse tegemise aja

seisuga pole pikaajalist kokkusaamist võimaldatud kolm aastat. Seega peavad argumendid

kokkusaamise loa andmisest keeldumiseks olema väga kaalukad.

Vastustaja eeldused kaebaja ja D.D omavahelise suhtluse ja teineteise mõjutamise kohta

tuginevad liigselt asjaoludele, mis pärinevad vangistusele eelnenud ajast ega ole seetõttu

asjakohased. Tallinna Vangla 03.12.2019 keelduva otsuse tegemise ajaks olid kaebaja ja D.D

üle kahe aasta vanglas viibinud, kus nende võimalused uimastite tarvitamiseks ja uute

kuritegude toimepanemiseks on piiratud. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve

korraldus vanglas“ § 32 p 2 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik enne ja pärast

pikaajalist kokkusaamist. Seega on mõistlikult tagatud, et pikaajaline kokkusaamine toimuks

keskkonnas, kus ligipääs narkootilistele ainetele on äärmiselt keeruline. Sealjuures on kaebaja

teinud vanglaga head koostööd ja on motiveeritud vanglast vabanedes õiguskuulekalt käituma,

mistõttu ei ole põhjendatud täielikult välistada tema võimalikku positiivset mõju abikaasale, kes

ei tee enda taasühiskonnastamise ja sõltuvusprobleemidest vabanemise nimel vanglaga

koostööd. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.06.2019 otsuse nr 3-18-1662 p-s 17, et

pikaajalisel kokkusaamisel võib pigem olla positiivne mõju, kuna kaebaja saab abikaasaga

suhelda keskkonnas, kus narkootiliste ainete väärkasutamine on eelduslikult välistatud.

Võimalus, et pikaaegne sõltlane hakkab pärast vanglast vabanemist uuesti narkootikume

tarvitama, on põhimõtteliselt alati olemas, kuid see pole piisav põhjus, et kokkusaamise loa

andmisest keelduda.

Vastustaja on viidanud ka uuringutele, mis puudutavad kriminaalse käitumisega abikaasasid ja

uimastisõltuvust. Kohus ei kahtle uuringute usaldusväärsuses. Samas tuleb arvestada, et

uuringute tulemused on teoreetilised ega tarvitse iga konkreetse juhtumi puhul rakenduda.

Uuringutes toodud väidetele viidates on vajalik täiendavalt põhjendada, miks need väited

vastustaja hinnangul ka kaebaja ja tema abikaasa olukorras kehtivad. Üldised tähelepanekud

kriminaalse käitumisega abikaasade või uimastisõltlaste kohta ei anna piisavat alust, et keelduda

pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebajale ja tema abikaasale.

Kaebaja karistuse kandmine lõppeb 30.11.2024. Kohus ei ole veendunud, et isegi üks

pikaajaline kokkusaamine abikaasaga võiks mõjutada kaebajat sellisel määral, et ka nelja aasta

pärast vanglast vabanedes mõjutavad teda endiselt pikaajalise kokkusaamise ajal kogetud

emotsioonid. Kohus nõustub, et rehabilitatsiooniprogrammide läbimine ja uimastisõltuvusega

tegeleva spetsialisti kinnituse saamine on vajalikud selleks, et kaebaja ja tema abikaasa oleksid

võimelised iseseisvalt ilma täiendava abita ühiskonnas toime tulema, kuid jääb arusaamatuks,

miks on pikaajalise kokkusaamise võimaldamine seatud sõltuvusse ühiskonnas täiendava abita

iseseisvalt toime tulemisega. Vastustaja nimetatud eeldused pikaajalise kokkusaamise loa

andmiseks ei ole asjakohased. Kinnipeetav ei pea olema täielikult valmis iseseisvalt ühiskonnas

toime tulema, kui ta vangistuse kestel pikaajalist kokkusaamist taotleb. Iseseisvalt ühiskonnas

3-20-193

5(9)

toimetulemine on vangistuse lõplik eesmärk, mistõttu see ei saa olla takistav tegur vangistuse

kestel toimuvale vanglavälisele suhtlusele. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.06.2019 otsuses

nr

3-18-1662,

et

isegi

olukorras,

kus

kaebaja

oli

ainult

lühikest

aega

rehabilitatsiooniprogrammis osalenud, polnud mõjuvat põhjust arvata, et maksimaalselt kolme

ööpäeva pikkune kokkusaamine abikaasaga võiks tekitada kaebajas tungiva soovi ravi

katkestada ja uuesti uimasteid tarbima hakata. Ringkonnakohus tõi välja ka selle, et vastustaja

oli oma kaalutlused seostanud asjaoludega, mida vangistuse kestus ei mõjuta ning millele

tuginedes võiks vangla sisuliselt kogu vangistusaja jooksul keelduda kaebajale abikaasaga

pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest (p 18). Vastustaja on vaidlustatud otsuses jälle

tuginenud kaalutlusele, mida vangistuse kestus ei mõjuta. Lisaks ei ole kindel, kas isegi kõigi

rehabilitatsiooniprogrammide läbimisel ja uimastisõltuvusega tegelevalt spetsialistilt kinnituse

saamisel võimaldatakse kaebajale pikaajaline kokkusaamine D.Dga, sest vastustaja on

03.12.2019 otsuses märkinud, et nende tingimuste täitmisel alles saab hakata hindama

abikaasade kokkusaamise potentsiaalset positiivset mõju mõlemale poolele.

Vastustaja on 03.04.2020 esitatud seisukohas viidanud kahju hüvitamise taotlusele, mille

kaebaja 10.02.2020 Tallinna Vanglale esitas. Täpsemalt taotluse leheküljel 7 sisalduvale

kirjeldusele, kuidas kaebaja elab praegusel hetkel oma abikaasaga koos ning on vabaduses,

suhted on pingelised ja varasem pikaajaline lahusolek on abikaasasid teineteisest võõrandanud.

Vastustaja hinnangul annab vastav seisukoht märku kaebaja luululisusest, mistõttu ei võimalda

kaebaja vaimne stabiilsus kokkusaamist abikaasaga. Kohus ei saa seda väidet arvesse võtta juba

seetõttu, et 03.12.2019 otsuses kaebaja reaalsustajule ei tuginetud. Teiseks ei saa kahju

hüvitamise taotluse põhjal kaebaja vaimse tervise kohta kindlaid järeldusi teha. Viidatud lausest

kaebaja kahju hüvitamise taotluses võib aru saada ka selliselt, et kaebaja räägib hüpoteetilisest

olukorrast tulevikus, kus ta elab abikaasaga vabaduses koos, aga pikaajaline lahusolek

vangistuse ajal tekitab pingeid. Kaebaja individuaalsest täitmiskavast nähtub, et eesti keel on

kaebaja jaoks võõrkeel, mistõttu võivad kaebaja avaldustes esineda keelelised ebatäpsused.

Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-11/18/22612-9 on õigusvastane, sest vastustaja on

rikkunud kaalutlusreegleid. Kaalutlusreeglite rikkumist ei heasta ka Tallinna Vangla

17.01.2020 vaideotsuses toodud põhjendused. Kuna Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-

11/18/22612-9 kuulub tühistamisele, kohustab kohus Tallinna Vanglat uuesti läbi vaatama

kaebaja taotlust abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Tallinna Vangla palub 06.07.2020 apellatsioonkaebuses ja 24.11.2020 seisukohas

tühistada Tallinna Halduskohtu 10.06.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta XX

kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja ja D.D omavahelise suhtluse ja teineteise

mõjutamise kohta esitatud seisukohad tuginevad liigselt asjaoludele, mis pärinevad vangistusele

eelnenud ajast ega ole seetõttu asjakohased. Asjaolu, et kaebaja ja D.Dt iseloomustavad

käitumismustrid on tekkinud enne vangistust, annab just vaate sellele, milline on nende mõju

teineteisele. Tegemist on tulevikku suunatud prognoosotsusega, mida saabki hinnata ainult

minevikus aset leidnud sündmuste pinnalt. Just abikaasade mõju puudumine teineteise osas on

kaasa toonud selle, et kaebaja, kes on varem olnud kergelt mõjutatav uimasteid tarvitama, on

vangistuses viibides teinud vanglaga head koostööd, proovib rehabiliteeruda ning naasta

ühiskonda täisväärtusliku liikmena. D.D mõjutusel lõpetas kaebaja varem metadooni ravi ja

alustas uuesti uimastite tarvitamist.

3-20-193

6(9)

Väär on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt on välistatud narkootiliste ainete tarvitamine

pikaajalisel kokkusaamisel. Vanglal ei ole alati võimalik tuvastada keelatud esemeid. Näiteks

on ilma jalatseid vigastamata võimatu täielikult läbi otsida jalatseid, mille sisetald on kinni

liimitud. Sisetalla ja jalatsi välistalla alla on võimalik peita keelatud esemeid, näiteks uimastiga

läbi immutatud paberit, mida on äärmiselt komplitseeritud märgata ilma talda lahti rebimata.

D.Dle on korduvalt saadetud tundmatu vedelikuga immutatud paberit ja 3D-kaarte, mis on

tuntud võimalusena märkamatult vanglasse sisse toimetada narkootikume. D.Dle saadetud

kirjade ja postkaartide hulgas väärib tähelepanu ka 04.03.2020 temale saabunud kaebaja kiri.

Kaebaja on D.Dle saatnud pulmapildiga postkaardi, millele on kleebitud 5 valget pärlit.

04.03.2020 ettekande nr 2-20-1598 kohaselt võis D.D postkaardi minema visata. Jääb

arusaamatuks, kuidas saab kergelt mõjutatavale kaebajale mõjuda kohtumise kaudu positiivselt

abikaasa, kelle käitumisest nähtub ükskõiksus kaebaja armastusavaldusele ning kellele

järjepidevalt laekub 3D-kaarte ja immutatud kirju, mis tekitavad kahtluse tema soovis

rehabiliteeruda. D.D on isik, kelle tegevuse tulemusena langes kaebaja uuesti uimastisõltuvusse

ja sattus seejärel vanglasse. Vangla nõustub, et abikaasade perekonnaelu kaitse on oluline, ent

varem esitatu ja apellatsioonkaebuses toodu taustal on väär leida, et kaebaja ja D.D suudaksid

teineteist positiivselt mõjutada.

Uuringud kriminaalse käitumisega abikaasade ja uimastisõltlaste kohta on kohased. Kuna

kaebaja ja tema abikaasa on korduvalt ühiselt kuritegusid toime pannud, jääb põhjendamatuks

kohtu väide, nagu ei peaks nende käitumine ja mõjutused olema samaväärsed, kui on

sotsiaalsete uuringute alusel kriminaalse käitumisega või uimastisõltlastest abikaasade mõju

teineteisele. Kaebaja ja tema abikaasa on vangistuses just seetõttu, et nende mõju teineteisele

on varem olnud negatiivne ja tinginud koos kuritegude toimepanemise (olles analoogne

uuringutes toodud väidete ja musterkäitumisega).

Halduskohus jättis tähelepanuta asjaolu, et taasühiskonnastamise jaoks on vajalik isiku enda

sisemine tahe saada taasühiskonnastatud. Juhul, kui kokkusaamise mõju on negatiivne ja

kaebaja kaotab selle tulemusena praegu olemasoleva motivatsiooni osaleda programmides, ei

ole taasühiskonnastamine efektiivne. Taasühiskonnastamise puhul ei ole oluline vaid isiku

kinnipidamine ja tema vabastamine, vaid ka tegevused, mis õpetavad teda käituma edaspidi nii,

et isikul puuduks põhjus sattuda vanglasse. Rehabilitatsiooniteooria kohaselt on

karistussüsteemi eesmärk ümberõpetamine ja terveks ravimine. Asjaolusid hinnates on hetkel

kaebaja kokkusaamine varem kriminaalse meele ja ühiskonna reegleid pärssiva abikaasaga

liigne oht kaebaja emotsionaalsele stabiilsusele ja siiani aset leidnud taasühiskonnastamise

protsessile. Kokkusaamine ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning võib

ohustada kaebaja tervist ja heaolu. Kaebaja osaleb jätkuvalt sotsiaalprogrammis „12 sammu“,

olles sammude 5 ja 6 juures. Psühholoogilisel nõustamisel hoiakute teemal on 26.08.2020 välja

toodud, et teemas kuritegude seos isiklike hoiakute ja käitumisega oskab kaebaja luua seoseid

ja mõistab teemat, kuid see vajab jätkuvat käsitlemist edaspidi. Seega on oht tagasilanguseks

olemas ning vangla taasühiskonnastamise positiivne mõju peab seda jätkuvalt toetama. Lisaks

on nii kaebajale kui tema abikaasale määratud distsiplinaarkaristused: Tallinna Vangla

25.09.2020 käskkirjaga määrati kaebajale noomitus Tallinna Vangla kodukorra p 16.3.11

rikkumise eest, mille kohaselt ei või kinnipeetav võtta endale õppetegevuse ajal valminud

esemeid, toodangut jms; Tartu Vangla 09.10.2020 käskkirjaga määrati D.Dle noomitus Tartu

Vangla kodukorra p 1.7.19 rikkumise eest (viibis talle selleks mitte ettenähtud kambris).

9. XX palub 27.07.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Meelevaldne on vastustaja väide, et just abikaasa mõju puudumine on tinginud kaebaja hea

koostöö vanglaga. Koostöö on tingitud sisemisest arusaamast, sh on olulisel kohal teadmine, et

korralik käitumine tagab abikaasaga kohtumise. Ebaõige on jutt sellest, et kokkusaamisele saab

3-20-193

7(9)

võtta kaasa keelatud aineid. Jalatsid saab kohtumise ajaks lihtsalt ära võtta. Väidetavad

postisaadetised D.Dle ei ole sisaldanud keelatud aineid. Kaebaja saadetud pärlitega kaarti ei

lubatud kambrisse ega lattu paigutada ning kuulutati keelatud esemeks. Kuna kaarti ei lubatud

edaspidiseks kasutuseks, nõustus D.D selle hävitamisega ja seda ei saa talle ette heita.

Vastustaja viidatud uuringutel puudub reaalne side praeguse olukorraga. Vangla ei ole esitanud

ühtegi fakti, kuidas peaks uuringutes välja toodu 24-tunnisel kohtumisel teostuma. Kui kaebajal

on sisemine soov muutuseks olemas, siis säilib see ka pärast 24-tunnist kohtumist abikaasaga.

D.D on kõige vabama režiimiga osakonnas rehabilitatsiooniüksuses ja ainus korrarikkumine

tooks talle kaasa ümberpaigutamise. Metadooni ei soovinud ta enam tarvitada seetõttu, et see

laastab tervist. D.D käitumine on karistuse kandmise jooksul olnud ideaalilähedane. Teda ei saa

pidada kaebaja tervist või heaolu ohustavaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid HKMS

§ 201 lg 4 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuse lisana esitanud D.Dle saadetud kaartide ja kirjade

ettekanded perioodist 05.03.2018–03.06.2020, millega vangla soovib tõendada, et D.Dle on

vanglasse saadetud tundmatu vedelikuga immutatud paberit ja 3D-kaarte, mis on tuntud

võimalusena toimetada vanglasse narkootikume. Ehkki tõend on esitatud hilinenult alles

apellatsiooniastmes ja vangla ei ole tõendi hilinenult esitamist kuidagi põhjendanud, peab

ringkonnakohus vajalikuks võtta tõend asja materjalide juurde asja õigemaks lahendamiseks

(HKMS § 198 lg 3) – vangla on keeldunud kaebajale pikaajalise kokkusaamise lubamisest

põhjusel, et tema abikaasa võib põhjustada kaebaja rehabilitatsioonis tagasilanguse. Selle

väitega seonduvalt on asjakohane hinnata vangla kahtlusi sellest, kas D.Dle võib olla vanglasse

saadetud narkootikume (HKMS § 62 lg 2). Kaebaja on saanud tõendi osas esitada oma

seisukoha.

12. Vangla keeldus kaebajale pikaajalise kokkusaamise lubamisest VangS § 25 lg 11 p-de 1 ja

4 alusel. Ringkonnakohus asus 19.06.2019 otsuses nr 3-18-1662 seisukohale, et vangla

põhjendustest ei selgu, kuidas võib kokkusaamine abikaasaga tuua kaebajal kaasa tagasilanguse

ja soodustada uute kuritegude toimepanemist. Võrreldes 21.12.2017 taotluse esitamise ajaga on

kaebaja

puhul

toimunud

edasiminek

sõltuvusest

vabanemise

nimel.

Rehabilitatsiooniprogrammis osalema asudes on kaebaja üles näidanud tahet sõltuvusest

vabaneda ning ehkki vaidlustatud otsuse tegemise seisuga oli kaebaja programmis osalenud

suhteliselt lühikest aega, pole mõjuvat põhjust arvata, et maksimaalselt kolme ööpäeva pikkune

kokkusaamine abikaasaga võiks tekitada kaebajas tungiva soovi ravi katkestada ja uuesti

uimasteid tarbima hakata. Kokkusaamine toimub vanglas selleks ettenähtud ruumides (VangS

§ 25 lg 2) ning kinnipeetavatest kokkusaajad otsitakse enne kokkusaamist läbi (justiitsministri

05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 2), mis minimeerib juurdepääsu

keelatud ainetele. Pigem võib pikaajalisel kokkusaamisel olla positiivne mõju, kuna kaebaja

saab abikaasaga suhelda keskkonnas, kus narkootiliste ainete väärkasutamine on eelduslikult

välistatud. Võimalus, et pikaaegne sõltlane hakkab pärast vanglast vabanemist uuesti

narkootikume tarvitama, on põhimõtteliselt alati olemas, kuid see pole piisav põhjus, et

kokkusaamise loa andmisest keelduda (p 17). Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel.

13. Pika vanglakaristuse kandmine toob kaasa perekonnaelu põhiõiguse ajas kasvava riive.

Mida kauem kannab isik vanglakaristust, seda intensiivsemalt riivatakse tema põhiõigust

perekonnaelule, mille realiseerimist vanglakaristuse kandmine pärsib. PS §-s 26 sätestatud

3-20-193

8(9)

perekonnaelu puutumatus tähendab muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende

kõige laiemas tähenduses (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-10, p 43). Praeguses asjas on

võrreldes Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsuse nr 3-18-1662 tegemise aja seisuga

muutunud see, et kaebaja ja tema abikaasa ei ole saanud kohtuda veelgi pikema aja jooksul,

kuid on samas läbinud narkootikumidest võõrutamise ja muid sotsiaalseid programme, olles

aastaid eemal ka võimalusest tarbida narkootikume. Seega on kaebaja ja tema abikaasa riive

perekonnaelu puutumatusele kasvavas tendentsis aina intensiivsem ning isikute sotsiaalsed

oskused aina paremad ja võõrutus narkootikumidest veelgi paljulubavam. Sellises kontekstis ei

ole vastustaja esitanud veenvaid väiteid või tõendeid, mis jätkuvalt õigustaksid keeldumist

kaebaja ja tema abikaasa pikaajalisest kokkusaamisest. Seda ei õigusta ka vangla 03.12.2019

otsuses viidatud sotsioloogilised uuringud. Nendes uuringutes ei ole uuritud ega järeldatud,

millised negatiivsed mõjud võib endistest sõltlastest kinnipeetavale abielupaarile kaasa tuua

kontrollitud tingimustes läbi viidud pikaajaline kokkusaamine. Ringkonnakohus ei suuda

selliseid püsivaid negatiivseid mõjutusi ette kujutada – narkootikumide tarvitamise võimalus on

kokkusaamise ajal eelduslikult välistatud ning pärast kokkusaamist veedavad isikud veel pikka

aega vangistuses, kus nende rehabilitatsioon jätkub.

14. Vangla on esitanud apellatsioonimenetluses uusi argumente, mida haldusmenetluses,

vaidemenetluses ega esimeses kohtuastmes ei esitatud – D.Dle on vanglasse saadetud kirju ja

kaarte, mille suhtes on vanglal kahtlus, et nende kaudu on üritatud isikule toimetada

narkootikume, ning samuti on abikaasasid distsiplinaarkorras karistatud. Esmalt märgib

ringkonnakohus, et kuna viidatud põhjendused esitati alles apellatsioonimenetluses, ei ole

ringkonnakohus veendunud, et vangla otsuse tegemisel tugineti samadele kaalutlustele. Vangla

ei ole keeldunud pikaajalise kokkusaamise lubamisest VangS § 25 lg 11 p-de 2 või 3

(kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kokkusaaja maines on alust

kahelda) alusel. Vangla ei ole tuvastanud ühtegi juhtumit, mil D.Dle oleks vanglasse üritatud

narkootikume toimetada, vanglal on vaid kahtlus. Olukorras, kus isikud otsitakse enne

kokkusaamist põhjalikult läbi (ja vanglal on kaebaja ja tema abikaasa puhul võimalus teostada

seda kõrgendatud tähelepanuga), ei ole vangla eeltoodud kahtlus kokkusaamise keeldumise

alusena piisav. Apellatsioonkaebuses esitatud näide sellest, kuidas D.D viskas ära kaebaja poolt

saadetud ja pärlitega kaunistatud pulmapildiga postkaardi, on aga lausa küüniline. Kaebaja on

selgitanud, et kuna D.Dle ei lubatud pilti kambrisse võtta ega ka lattu paigutada, ei jäänudki tal

muud üle, kui see ära visata. Mis puutub aga vangla 24.11.2020 menetlusdokumendis esitatud

põhjendustesse abikaasade karistamise kohta distsiplinaarkorras, siis need põhjendused on

esitatud hilinenult ja neile ei ole kaebajal olnud võimalust vastuväiteid esitada. Ringkonnakohtu

01.09.2020 määrusega määrati, et täiendavaid seisukohti, taotlusi ja avaldusi, mida ei saanud

esitada varem (sh menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid), võib ringkonnakohtule esitada

kuni 17.11.2020. Teised menetlusosalised võivad esitada nende suhtes seisukoha hiljemalt

24.11.2020. Vangla ei esitanud oma seisukohti 17.11.2020, vaid 24.11.2020, s.o hilinenult,

võttes kaebajalt võimaluse neile seisukohtadele vastu vaielda. Põhjendused ei ole asjakohased

ka sisuliselt, kuna neist nähtuvalt on XXle määratud distsiplinaarkaristus 25.09.2020 ja D.Dle

09.10.2020, s.o pärast 03.12.2019 otsuse tegemist ega saanud seega kuidagi mõjutada vangla

otsust. Lisaks ei ole vangla seostanud kuidagi abikaasadele määratud noomitusi pikaajalisest

kokkusaamisest keeldumisega.

15. Eelnevast tulenevalt jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Vangla apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vangla

kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning XX menetluskulud tema enda kanda HKMS § 109 lg 1

alusel.

3-20-193

9(9)

(allkirjastatud digitaalselt)