2-16-1255/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-1255

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu ühisvara jagamiseks

YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.04.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX 21.05.2020 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja v/adv Helmeri Indela

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 28.10.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 09.04.2020 otsus jätta muutmata.

2. XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta XX kanda.

4. Mõista XX-lt välja YY kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 1587 eurot.

5. Menetluskulude tasumisega viivitamisel tuleb XX-l tasuda YY-le viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitise 1587 euro kohase tasumiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-16-1255

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 26.01.2016 esitas hageja Harju Maakohtule kostja vastu hagi ühisvara jagamiseks.

2. Hageja palus jagada ühisvara selliselt, et tema ainuomandisse jäävad KKK, RRR ja VVV

kinnistud, A OÜ osa ning tema pangakontol olev raha ja väärtpaberid, kokku vara väärtusega

500 050 eurot. Kostjal tuleb maksta hagejale jagamisel enamsaadu ja varasema ühisvara

väärtuse vähendamise tulemusel tekitatud kahju eest hü vitist 600 000 eurot. Kostjat tuleb

kohustada maksma Swedbank AS-i laenukohustused, mis on tagatud hüpoteegiga hagejale

kuuluvatel kinnistutel asukohaga PPP ja PPPa, Saue vald, Harjumaa (edaspidi PPP kinnistud).

Juhul kui kohtutäitur realiseerib PPP kinnistud seoses kostja poolt laenumaksete tasumata

jätmisega enne kohtumenetluse lõppu, tuleb kohustada kostjat hüvitama hagejale täiendavalt

tekitatud kahju 300 000 eurot.

3. Jagamise tulemusena jäävad kostja ainuomandisse MTÜ A ja S OÜ osad ning kostja

pangakontol olev raha ja väärtpaberid. Kokku jääb kostja omandisse vara väärtusega 1 510 000

eurot.

4. Pooled abiellusid 14.07.2006 ja lahutasid 09.03.2015. XX.XX.XXXX sü ndis tü tar.

5. 23.09.2009 asutas kostja käsunduslepingu alusel S OÜ. Äriregistri andmetel on asutajaks

CC, kuid tegelik asutaja oli kostja. Kuna äriü hing asutati poolte abielu kestel, kuulub see

ü hisvara hulka.

6. 15.07.2011 sõlmisid pooled abieluvaralepingu, mille kohaselt on PPP kinnistud hageja

lahusvaraks. Lepingu kohaselt, kui abielu lahutatakse, on hü poteekidega tagatud nõuetest need,

mis olid olemas enne lepingu sõlmimist, kohustatud täitma kostja ainuisikuliselt. 14.10.2014,

s.o ajal, mil hageja oli äsja sü nnitanud ja oli kogu tähelepanu koondanud lapse eest

hoolitsemisele, korraldas kostja lepingu muutmise lepingu sõlmimise. Abieluvaralepingut

muudeti selliselt, et PPP kinnistud kuuluvad poolte ü hisvarasse ning kinnistuid hü poteekidega

koormavaid nõudeid täidetakse vastavalt nende nõuete aluseks olevatele laenulepingutele.

Lisaks lepiti kokku, et abielu lahutamise korral korraldatakse ü hiselt ü hisvara mü ü k

maksimaalselt kuue kuu möödumisel lahutuse vormistamisest. Sel hetkel oli kostjal juba selge

plaan pere juurest lahkuda ning ta tegutses eesmärgiga saada ü hisvara jagamisel ainuisikuliselt

võimalikult palju kasu, varjates neid soove hageja eest. Hagejale rääkis kostja, kuidas ta unistab

veel järgmistest lastest ja idü llilisest pereelust.

7. 06.11.2009 asutas kostja C OÜ, mis kuulub ü hisvara hulka. Hageja oli C OÜ juhatuse

liikmeks 12.04.2012 – 20.10.2014. Hageja tegutses kuni kostja kodust lahkumiseni 07.11.2014

C OÜ pearaamatupidajana ja projektijuhina, raamatupidajana töötas hageja ema. Hageja

hoolitses ainuisikuliselt ü hisvara eest ajal, mis kostja oli viis kuud vangis korduva pistise

andmise eest. 20.10.2014 eemaldas kostja hageja tema nõusolekuta C OÜ juhatuse liikme

2-16-1255

kohalt. Kostja tegevus oli planeeritud eesmärgiga kanda äriü hingust võimalikult kiiresti välja

kogu väärtuslik vara ja tekitada olukord, kus ettevõtte väärtus muutub olematuks.

8. 24.08.2015 esitas hageja kostjale ettepaneku ü hisvara jagamiseks ja avalduse 14.10.2014

abieluvaralepingu muutmise lepingu tü histamiseks. 08.10.2015 toimus esindajate vahel

kohtumine, kus lepiti kokku, et kostja esitab seisukohad ü hisvara jagamise kohta, mida kostja

ei teinud.

9. 14.10.2014 abieluvaralepingu muutmise leping on tü hine. Alternatiivselt on hageja esitanud

14.10.2014 lepingu tü histamise avalduse ja kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega kehtib

poolte vahel 15.07.2011 abieluvaraleping, milline tuleb võtta aluseks ühisvara jagamisel.

10. Nii KKK, RRR kui VVV kinnisasjad on kinnistusraamatusse kantud 50% hageja ja 50%

kostja nimele, mis näitab osapoolte tahet sellisel moel omandisuhteid kinnitada. 15.07.2011

lepingu sõlmimise hetkeks oli poolte vahel kokku lepitud, et iga uus omandatav vara on võrdselt

ühisomandis. Samuti on kostja näidanud 14.10.2014 lepingus oma tahet jagada kinnisasjade

müügist saadav raha võrdselt. Kuigi eeltoodud viisil ü hisvara jagamine on oluliselt kasumlikum

kostjale, siis heasoovlikkuse märgiks on hageja sellega siiski nõus.

Kostja vastuväited

11. Kostja vaidles hagile vastu. Pooltel on erinev arusaam ühisvarast ja selle väärtusest.

12. PPP kinnistud on poolte ühisvara. Kostja omandas ühe kinnistu oma lahusvarasse juba enne

eelmise abikaasaga abiellumist. Teise kinnistu omandas kostja 04.03.2004 eelmise abielu ajal

ühisvarasse. 08.03.2007 sõlmis kostja eelmise abikaasaga ühisvara jagamise kokkuleppe ja

müügilepingu, mille alusel ostsid käesoleva vaidluse pooled PPP kinnistute ½ kaasomandi

mõttelise osa kostja eelmiselt abikaasalt välja ühisvarasse, sõlmides ostu finantseerimiseks

laenulepingu AS-ga Swedbank. Ülejäänud PPP kinnistute ½ kaasomandi mõtteline osa (st osa,

mis oli enne omandina olemas ja mille soetamiseks ei olnud vaja laenuraha kasutada) jäi kostja

lahusvaraks. 15.07.2011 abieluvaralepingu punktis 2.1 leppisid pooled kokku, et PPP kinnistud

on hageja lahusvaraks. Lepingu 14.10.2014 muutmise lepingu punktis 3.1 lepiti kokku, et

kinnistud kuuluvad taas poolte ühisvara hulka. Ühtlasi leppisid pooled punktis 4.1 kokku, et

lepingus nimetatud hüpoteekidega tagatud nõudeid täidetakse (laenud tagastatakse) vastavalt

laenulepingutele. Muus osas lõpetati 15.07.2011 lepingu punktis 2.2 sätestatud kokkulepete

kehtivus. Punktis 4.2 lepiti kokku, et abielu lahutamise korral müüvad pooled ühiselt ühisvaraks

olevad kinnistud kuue kuu jooksul arvates lahutuse vormistamisest, müügisummast

tagastatakse hüpoteegiga tagatud kohustused ja müügikulud ning ülejäänud müügist saadud

rahasumma jagatakse abikaasade vahel.

13. Hageja 24.08.2015 avaldus 14.10.2014 tehingu tühistamiseks on tagajärjetu tahteavaldus.

Hageja laskis mööda tehingu tühistamise tähtaja. 14.10.2014 lepingut ei sõlmitud pettuse mõjul.

Tühistamise avaldus on ka sisult vastuoluline. Sisutud on väited tehingu vastuolu kohta heade

kommetega. Asjaõigustehing ei saa olla heade kommetega vastuolu tõttu tühine või pettuse

tõttu tühistatav, mistõttu PPP kinnistud on poolte ühisvara. Kinnistute koguväärtus on 275

000 eurot ning nendega seotud ühisvaras olev laenukohustus AS-i Swedbank ees on 127

105.31 eurot (25.02.2016 seisuga).

14. Hageja on varjanud tegelikku põhjust, miks 14.10.2014 leping sõlmiti. 15.07.2011 leping

oli sõlmitud hageja nõudmisel „karistuseks“ kostja kõrvalhüppe eest. Kostja nõustus

15.07.2011 lepingu sõlmimisega, kuna lootis seeläbi perekonda koos hoida. 14.10.2014 lepingu

2-16-1255

mõtteks oli vastavalt poolte kokkuleppele tühistada 2011. a hageja poolt kostjale peale pressitud

leping ning minna koos edasi, seda enam, et perre oli sündinud laps. Lahutuse korral ühisvaraks

oleva kinnisvara jagamine kuue kuu jooksul müümise teel ja leppetrahvi nõue lepiti kokku

hageja initsiatiivil vahetult notari juures enne lepingu allkirjastamist, mistõttu on vale hageja

väide, et kostjal oli juba 14.10.2014 plaan pere juurest lahkuda ja saada ühisvara jagamisel

võimalikult palju kasu. Hageja on ise kinnitanud, et just tema nõudis abielu lahutamist. Hageja

on pärast 14.10.2014 lepingu sõlmimist pidanud korduvalt tehingut endale siduvaks ning

leidnud, et ühisvara tuleb jagada just selles lepingus märgitud viisil. Hageja on minetanud

14.10.2014 lepingu tühistamise võimaluse.

15. Poolte ühisvaras on Swedbank AS-iga 07.03.2007 sõlmitud laenulepingust tulenevad

rahalised kohustused, mille tagamiseks on hageja nõusolekul PPP kinnistud koormatud

ühishüpoteekidega. Asjaolu, et tegemist on poolte ühisvaras oleva kohustusega, nähtub mh

14.10.2014 lepingu punktist 4.2. Täiendavalt on hageja ise kinnitanud 05.02.2015, 09.02.2015

ja 10.03.2015 e-kirjades kostjale, et on nõus ühisvaraks olevate kinnisasjade ja neil lasuvate

laenukohustuste jagamisega 14.10.2014 lepingus kokkulepitud viisil. Asjaolu, et laenukohustus

on ühisvaras olev kohustus, võttis hageja omaks 28.11.2017 kohtuistungil. Hageja ei oleks nõus

tasuma pangalaenu, kui see ei oleks ühisvaras. Kostja tasus laenumakseid kuni 15.03.2016.

Swedbank AS edastas 17.01.2017 kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse. Sama sisuga

teade saadeti hagejale kui laenu tagava kinnisasja ühisomanikule. Pank luges laenulepingu

erakorraliselt üles öelduks ning nõudis võla ja lisanduvate viiviste tasumist hiljemalt

10.03.2017. Pank andis laenulepingust tuleneva nõude 123 603.62 eurot sundtäitmisele, millest

lisandub kohustus tasuda kohtutäituri tasu 11 503.20 eurot. Kohtutäitur arestis hüpoteekidega

koormatud PPP kinnisasjad ja kandis kinnistusraamatusse keelumärked.

16. Põhjendamatu on nõue kohustada kostjat hüvitama hagejale 300 000 eurot. Arvestades PPP

kinnistute ning laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste kuulumist ühisvarasse, aga ka

abieluvaralepingus kokkulepitud ühisvara jagamise viisi ning Riigikohtu praktikat ühisvara

jagamisel, tuleb kinnistud võõrandada ja saadava raha arvel täita laenukohustus. Kui kinnistud

võõrandatakse täitemenetluses enne kohtulahendi jõustumist, ei tulene sellest hagejale kahju

hüvitamise nõuet kostja vastu. Vastupidi - kostjal on 14.10.2014 lepingu rikkumisest tulenev

kahju hüvitamise nõue hageja vastu, kuna kostjal oli kinnistutele 275 000 euroga ostja olemas,

kuid hageja rikkus lepingut ega ilmunud notarisse tehingu tõestamisele. Ka on hageja mitme

aasta jooksul rüüstanud PPP kinnistutel asuvat eramut.

17. Vaidlus puudub, et KKK kinnistu on ühisvaras. Kinnistu väärtus on 380 000 eurot. Domus

Kinnisvara OÜ hindas väärtuseks 373 000 eurot. Hageja on väitnud turuhinnaks 425 000 eurot.

Hageja väärtus on ülepaisutatud. Hinnaga 380 000 eurot oli kostjal kinnistule ostja olemas

06.08.2015 ja ka hiljem. Hageja keeldus mõlemal korral notari juurde tulemast ning vara

müümast. Leppetrahvi arvestamise seisukohalt lähtudes ei ole poolte vahel vaidlust, et KKK

kinnistu väärtuseks on vähemalt 380 000 eurot.

18. RRR ja VVV kinnistud kuuluvad poolte ühisvara hulka. Kinnistute väärtused on vastavalt

10 000 eurot ja 50 000 eurot. Arvestades, et 14.10.2014 lepingu kohaselt on poolte kokkuleppel

ühisvara jagamise viisiks kinnisasjade müük avalikul enampakkumisel ja sama jagamise viis

tuleneb ka seadusest ning pärast laenukohustuste täitmist poolte vahel raha jagamine, ei oma

kinnistute täpsem turuväärtus asja lahendamisel tähendust.

19. Poolte ühisvaras on abielu kestel asutatud A OÜ osa. Äriühing kustutati 21.11.2019 ja

kostja ei soovi selle jagamist.

2-16-1255

20. Poolte ühisvaras ei ole S OÜ osa. Hageja ei ole esitanud kohtule väidetavat

käsunduslepingut. Üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrükist nähtuvalt on S OÜ asutajaks,

ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks CC, kes kinnitas vastuseks kostja järelepärimisele, et

äriühing ei ole ega ole olnud kostja oma. Hageja on 27.02.2017 omakäeliselt kinnitanud CC-le,

et tema artiklis ja telesaates tsiteeritud väide S OÜ osa kuuluvusest on vale.

21. MTÜ A ei ole poolte ühisvaras ja seda ei ole võimalik jagada. Hageja kutsuti 03.08.2016

MTÜ juhatusest tagasi seoses ühingu rahaliste vahendite omastamisega. Lisaks kustutati

12.02.2019 MTÜ registrist. 28.11.2017 istungi protokollist nähtuvalt ei taotle hageja enam

MTÜ ühisvarana jagamist.

22. Pangakontodel oli 09.03.2015 seisuga kokku 4744.79 eurot, mis tuleb poolte vahel jagada.

23. Hagejal puuduvad hüvitisnõuded kostja vastu seoses C OÜ osaga. Kohtule ei ole esitatud

hagile ettenähtud vormis menetletavat hüvitisnõuet. Hagist ei ole võimalik aru saada, millises

osas on kostja ühisvara jagamise tulemusena väidetavalt rohkem ühisvara saavaks pooleks ning

millises osas soovitakse, et kostja hüvitaks hagejale väidetavalt tekitatud kahju. Hageja

10.12.2019 hagi punktides 2.7.1 ja 2.8 nõutu ei ole nõudena formuleeritud ega menetletavad.

Jääb arusaamatuks, millisest „varasemast“ hagejale kuuluvast ühisvarast üldse juttu on. Hageja

ei ole tõendanud „varasema“ ühisvara olemasolu ega ka mitte selle väärtust ning vähenemist.

Kogu hageja menetluslik positsioon C OÜ osa osas eirab täielikult äriseadustikus sätestatud

osaühingu osaniku õiguste olemust ja regulatsiooni. Osaühingu osa ühisomanikule ei tulene

seadusest õigust nõuda osaühingu osa teiselt ühisomanikult osaühingule kuuluva vara väärtuse

vähenemise eest hüvitist. Hageja väited C OÜ osa väärtuse vähendamisest ei vasta ka

tegelikkusele. Perekonnaseaduse (PKS) § 34 lõike 3 eesmärgiks on kaitsta ühisvara esemelist

koosseisu, mitte ühisvara väärtust. Samuti eeldab viidatud norm abikaasa süülist käitumist, mis

on hageja poolt tõendamata. C OÜ poolt oma majandustegevuse raames tehingute tegemisest

ei saa tekkida kostjale mistahes rahalisi kohustusi hageja ees. Isegi kui kostja oleks mingit kahju

tekitanud C OÜ-le, ei pea ta seda hagejale hüvitama.

24. Ühisvara tuleb jagada vastuhagis sätestatud viisil. Hagejale kuulus kostjaga abiellumisel

1278.23 euro ulatuses ning kostjale 244 588.62 euro ulatuses lahusvara. Kui jätta kõrvale poolte

pangakontodel olevad rahalised vahendid, siis ühisvara jagamise tulemusena soovib hageja

saada vara orienteeruvalt 1 300 000 euro eest ning leiab, et kostjale peaks vara jagamise

tulemusena jääma 0 eurot, kuna S OÜ kuulub kolmandale isikule ning MTÜ A on registrist

kustutatud. Olukorras, kus abielu jooksul on varakogum kasvanud, ei ole võimalik ühisvara

jagamine selliselt, et kostjale ei jää sisuliselt midagi, vaatamata sellele, et kostja algne

lahusvaraline panus abiellu on olnud 99,5% ja hageja panus 0,5%. Seejuures on kostja abielu

ajal toetanud tööl mittekäivat hagejat ning ainuisikuliselt tasunud kulutused toidule,

eluasemele, laenudele, kommunaalkuludele jne. Hageja soovid ei arvesta vähimalgi määral

kostja panusega ühisvarasse.

Kostja vastuhagi

25. 26.02.2016 esitas kostja vastuhagi ühisvara jagamiseks. Poolte ühine kinnisvara tuleb

võõrandada avalikul enampakkumisel ja täita kohustused. Pangakontodel 09.03.2015 seisuga

olnud raha tuleb jagada võrdsetes osades selliselt, et kummalegi poolele jääb 2372.39 eurot.

Lisaks palus kostja hagejalt välja mõista: 1) 26.02.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud

leppetrahv 3930 eurot; 2) alates 27.02.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni leppetrahv 196.50

2-16-1255

eurot päevas kindla summana arvestatuna; 3) alates otsuse tegemisest kuni PPP ja KKK

kinnistute müümiseni leppetrahv 196.50 eurot päevas; 4) kahjuhüvitis 5751.60 eurot. Kostja

palus otsustada, et ühisvaraks oleva vara müümisel kohtutäituri poolt jäävad kõik vara

müümisega seonduvad kulud hageja kanda ning kohtutäitur peab vara müümisega seonduvad

kulud arvestama maha hagejale vara jagamise tulemusena jäävast rahast.

26. KKK kinnistu on 39,78% ulatuses ning RRR ja VVV kinnistud 36% ulatuses omandatud

kostja lahusvara arvel, mistõttu tuleb PKS § 34 lõike 2 alusel ühisvara arvelt kostja kasuks välja

mõista vastavalt 39,78% ja 36% kinnistute enampakkumisel müügist saadavast rahast.

Alternatiivselt tuleb PKS1995 § 19 lõike 2 punkti 3 alusel kalduda müügist saadava raha

jagamisel kõrvale poolte osade võrdsusest. Kostja ei loobu PKS § 34 lõike 2 nõudest ning kokku

ei ole lepitud, et kostja sellist nõuet esitada ei võiks või et kostja ei võiks nõuda ühisvara osade

võrdsusest kõrvalekaldumist. KKK, RRR ja VVV kinnistute osas hageja hüvitisnõudega

arvestamine või alternatiivselt poolte ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumine on

põhjendatud ka õigluse põhimõttest lähtudes. Kuivõrd PPP kinnistud on ühisvaras, on ühisvaras

ka kohtutäituri tasu 11 503.20 eurot.

27. Kostja isa andis 21.02.2014 pooltele perekonna vajaduste rahuldamiseks tähtajatu laenu

32 000 eurot. Laenu ei ole tagastatud. Kuigi hageja on esialgu vaidlustanud laenukohustuse

kuulumist ühisvara hulka, kinnitas ta menetluse kestel, et tegemist on ühisvaras oleva

kohustusega. Tõendatud ei ole, et C OÜ-le üle kantud 30 000 euro puhul on tegu sama

laenurahaga. Isegi kui kostja on osaliselt kandnud C OÜ-le üle isalt saadud raha, on laenu

kasutatud ühise majapidamise korraldamiseks ning ühise äriühingu C OÜ huvides. YY

04.03.2017 kinnitusest nähtub, et tema poolt antud laen oli mõeldud kostja perekonna vajaduste

rahuldamiseks. Hageja on kinnitanud, et tegu on ühisvaras oleva kohustusega 23.11.2014 e-

kirjas kostjale, samuti tsiviilasjas nr 2-16-10822 esitatud menetlusdokumendis ja 28.11.2017

kohtuistungil.

28. Leppetrahvinõuded tulenevad 14.10.2014 abieluvaralepingu punktist 4.3.1, mille kohaselt

müüa sooviv abikaasa võib nõuda müüki takistavalt abikaasalt leppetrahvi 0,03% müüdava

kinnisvara ostjaga kokkulepitud müügisummalt iga müügiga viivitatud päeva eest (trahvi

arvestatakse alates päevast, kui leitud ostjaga on kokku lepitud müügitehingu tegemise

notariaeg ning tehing jääb toimumata seetõttu, et üks abikaasadest ei ole nõus tehingut tegema).

Hageja soovis leppetrahvide sätestamist. Kostjal oli KKK kinnistule 380 000 euroga

ostuhuviline olemas ning 06.08.2015 pidi toimuma võõrandamistehingu vormistamine notari

juures. Hagejat oli informeeritud, kuid ta keeldus notari juurde tulemast. Kostjal oli KKK

kinnistule ostuhuviline 380 000 euroga ja PPP kinnistutele 275 000 euroga, millest kostja

informeeris hagejat 02.02.2016 e-kirjaga, paludes ilmuda 05.02.2016 notarisse tehinguid

vormistama. Hageja keeldus. Kostja edastas 31.03.2016 kohtutäituriga hagejale kutse ilmuda

05.04.2016 notari juurde, vormistamaks samade kinnistute müük vastavalt hindadega 275 000

eurot ja 380 000 eurot. Ühtlasi tuletas kostja meelde, et kui hageja ei ilmu notari juurde, nõuab

kostja 14.10.2014 lepingu alusel leppetrahvi. Hageja 05.04.2016 notari juurde ei ilmunud,

rikkudes kolmandat korda 14.10.2014 lepingu punkti 4.2. Seega oli kostjal kinnistutele leitud

ostjaga kokku lepitud müügitehingu tegemise notariaeg, kostja on hagejat notariajast

informeerinud ja palunud kohale tulla ning müügitehingud jäid toimumata seetõttu, et hageja ei

olnud nõus tehingut tegema. Kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist.

Ajavahemikul 06.02.2016 – 26.02.2016 on sissenõutavaks muutunud leppetrahv 3930 eurot

(275 000 + 380 000) * 0,03% päevas * 20 päeva) ehk 196.50 eurot päevas.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel soovib kostja ka edasiulatuvalt

leppetrahvi väljamõistmist. Leppetrahvi nõue kuulub kostja lahusvara hulka.

29. Kostjal on PKS § 34 lõike 2 järgne hüvitisnõue hageja vastu 1242.96 eurot. Kuigi

07.03.2007 laenulepingust tulenevad kohustused on poolte ühisvaras, ei ole hageja pärast abielu

2-16-1255

lahutamist laenulepingu tagasimakseid tasunud ja seda vaatamata asjaolule, et kostja ei ole

kasutanud PPP kinnistuid elamiseks. Nii tekkis olukord, kus kostja tasus oma lahusvara arvel

ühisvaras olevaid laenulepingust tulenevaid kohustusi ajavahemikul 12.03.2015 – 22.02.2016

kokku 2401.23 eurot ja pärast vastuhagi esitamist veel 84.68 eurot intressi. Seega tuleb ühisvara

arvelt kostjale välja mõista hüvitis 1242.96 eurot.

30. Kui kohtutäitur korraldab kinnistute müümise, on täituril õigus saada müüdava vara

üleskirjutamise ja hindamise eest 10 450 eurot (440 000 eurot * 4,75% / 2) ning enampakkumise

korraldamise ja läbiviimise eest 13 200 eurot (440 000 eurot * 3%). Arvestades juurde

olemasoleva kohtutäituri poolt nõutava 11 503.20 eurot, tekitab hageja poolt 14.10.2014

lepingu rikkumine kokku kahju (kulutusi) summas 35 153.20 eurot, mida olnuks võimalik

vältida. Kuivõrd kõik kohtutäituri tasud on tekitanud üksnes hagejapoolne lepingurikkumine,

on põhjendatud, et hageja kannab need kulutused täies ulatuses. Seega palus kostja mõista

hagejalt kahjuhüvitisena välja 5751.60 eurot (11 503.20 eurot * 50%) ja otsustada, et ühisvaraks

oleva vara müümisel kohtutäituri poolt jäävad kõik vara müügiga seonduvad kulud hageja

kanda ning kohtutäitur peab vara müümisega seonduvad kulud arvestama maha hagejale vara

jagamise tulemusena jäävast rahast.

31. Poolte ühisvaraks olev kinnisvara tuleb müüa kohtutäituri poolt korraldataval avalikul

enampakkumisel. Kostja palus määrata PPP kinnistute alghinnaks 275 000 eurot, KKK kinnistu

alghinnaks 380 000 eurot, RRR kinnistu alghinnaks 10 000 eurot ja VVV kinnistu alghinnaks

50 000 eurot. Samuti, et kohtutäitur ei tohi kordusenampakkumise korraldamisel vara korraga

alla hinnata rohkem kui 5%, v.a kui hageja ja kostja on leppinud kokku teisiti.

32. Kostja ei kasuta ega soovi kasutada PPP kinnistul asuvat maja elukohana, elamut ei kasuta

elukohana ka hageja. Seega ei ole kostja huvitatud, et kohus jagaks selle kinnistu ja 07.03.2015

laenulepingust tulenevad kohustused üksnes poolte sisesuhtes ära, kuid rahaline

solidaarkohustus jääks endiselt välissuhtes pangaga kehtima. Kui kohtutäituril õnnestub

kinnistud võõrandada 155 000 euroga, võib eeldada, et see on kinnistute tänane turuhind, mille

on põhjustanud hageja ja tema poja QQ poolt elamu rüüstamine. 03.03.2020 seisuga on

laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 153 620.51 eurot. Seega PPP kinnistute müügihinnast

ei jätku laenulepingust ja 14.03.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest tulenevate

kohustuste täitmiseks. Laenulepingust tulenevad nõuded ja 14.03.2017 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsusest tulenevad nõuded tuleb rahuldada PPP, RRR ja VVV kinnistute

müügist saadava raha arvel.

33. KKK kinnistu on kasutatav eelkõige suvilana, kostja ei soovi seda säilitada. KKK kinnistu

tuleb müüa kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel ja saadud rahast tuleb kostjale välja

maksta kinnistu soetamiseks kasutatud lahusvaraga seonduv hüvitis. Ülejäänud rahast tuleb

maksta kostjale välja laenumaksetega seonduv hüvitisnõue 1242.96 eurot ja täita YY

laenulepingust tulenevad rahalised kohustused. Sama RRR ja VVV kinnistute puhul.

34. Hagejal puuduvad rahalised vahendid KKK, RRR või VVV kinnistute kostjalt

väljaostmiseks, mistõttu ei tule muud ühisvara jagamise viisid antud kinnistute osas kõne alla.

Vara müümisega seonduvad kulud (sh kohtutäituri tasu) tuleb maha arvata ühisvara jagamise

tulemusena hagejale jäävast rahast.

Hageja vastus vastuhagile

35. Hageja vaidles vastuhagile vastu, jäädes hagi põhjenduste juurde.

2-16-1255

Maakohtu otsus ja põhjendused

36. Harju Maakohus rahuldas 09.04.2020 otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt.

37. Poolte ühisvaraks oli 09.03.2015 seisuga: 1) kinnisasi asukohaga PPP, PPP tn X; 2)

kinnisasi asukohaga PPP, PPP tn Xa; 3) kinnisasi asukohaga KKK, KKK; 4) kinnisasi

asukohaga RRR, RRR; 5) kinnisasi asukohaga VVV, VVV; 6) A OÜ (registrikood

XXXXXXXX, kustutatud 21.11.2019) osa; 7) hageja pangakontodel olnud rahalised vahendid

1841.56 eurot; 8) kostja pangakontodel olnud rahalised vahendid 2903.23 eurot; 9) 07.03.2007

laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevad rahalised kohustused Swedbank AS-i ees

(kohustuste jääk 03.03.2020 seisuga 153 620.51 eurot (põhiosa 122 638.79 eurot, intress 74.49

eurot, viivis 30 163.64 eurot, varakindlustus 695.64 eurot, viivis varakindlustuselt 47.95 eurot),

millele lisanduvad pärast 03.03.2020 sissenõutavaks muutuvad rahalised kohustused;

10) YY poolt 21.02.2014 kostjale antud laenust 30 000 euro tagastamise kohustus.

38. Poolte ühisvara hulgas ei ole: 1) MTÜ A (registrikood XXXXXXXX, kustutatud

12.02.2019); 2) YY poolt 21.02.2014 kostjale antud laenust 2000 euro tagastamise kohustus,

mis on kostja lahusvaras olev kohustus; 3) kohtutäituri 14.03.2017 tasu väljamõistmise otsusest

täiteasjas nr 022/2017/1372 tulenev kulude tasumise kohustus 11 503.20 eurot.

39. Kohus jagas ühisvara järgmisel viisil: 1) hageja ja kostja pangakontodel 09.03.2015 seisuga

olnud vahendid jäävad neile endile ning kostja hüvitab hagejale 530.54 eurot; 2) laenulepingust

nr 07-040472-EL tulenevad kohustused tuleb jagada kohustuste täitmisega ühisvara müügist

saadavate vahendite arvelt; 3) YY-lt 21.02.2014 saadud laenu tagastamise kohustus 30 000

eurot tuleb jagada kohustuse täitmisega ühisvara müügist saadavate vahendite arvelt; 4) PPP

kinnisasjad müüa avalikul enampakkumisel, müügist laekuvate rahaliste vahendite arvel

täidetakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras Swedbank AS-ile laenulepingust nr 07-

040472-EL tulenevad rahalised kohustused ja kohtutäituri tasu otsusest tulenev täitemenetluse

kulude tasumise kohustus; 5) KKK kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel alghinnaga 380

000 eurot ja müügist saadud vahenditest tuleb hüvitada kostjale 1242.96 eurot, täita YY laenust

30 000 euro tagastamise kohustus ning ülejäänud müügist saadud raha jagada poolte vahel

võrdsetes osades; 6) RRR kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel alghinnaga 10 000 eurot ja

VVV kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel alghinnaga 50 000 eurot; 7) RRR ja VVV

kinnisasjade müügist saadud vahenditest tuleb täita Swedbank AS-ile laenulepingust nr 07-

040472-EL tulenevad rahalised kohustused ja kohtutäituri tasu otsusest tulenev täitemenetluse

kulude tasumise kohustus ulatuses, milles need on jäänud täitmata PPP kinnisasjade müügist

saadud vahenditest, ülejäänud müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades; 8)

kohtutäitur ei tohi kordusenampakkumise korraldamisel KKK, RRR või VVV kinnisasjade

hindu korraga alla hinnata rohkem kui 5%, v.a juhul, kui pooled on leppinud kokku teisiti.

40. Kohus mõistis hagejalt kostjale välja: 1) 17.03.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud

leppetrahvi 294 946.50 eurot; 2) alates 18.03.2020 kuni KKK kinnisasja võõrandamiseni

leppetrahvi 114 eurot päevas; 3) alates 18.03.2020 kuni PPP kinnisasjade võõrandamiseni

leppetrahvi 82.50 eurot päevas.

41. Kohus jättis rahuldamata: 1) hageja nõude kostja vastu 300 000 euro saamiseks, kui PPP

kinnisasjad võõrandatakse enne kohtumenetluse lõppu; 2) kostja kahju hüvitamise nõude

hageja vastu summas 5751.60 eurot; 3) kostja nõude jätta ühisvaraks oleva vara müümisel

kohtutäituri poolt kõik vara müümisega seonduvad kulud hageja kanda.

2-16-1255

42. Kohus jättis läbi vaatamata: 1) hageja nõude kostja vastu C OÜ väärtuse vähendamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks; 2) hageja nõude tuvastada, et S OÜ osa on poolte ühisvara ja

jagamisel tuleb see jätta kostja ainuomandisse.

43. Kohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda ning kostja menetluskuludest 75%

hageja ja 25% kostja kanda. Kohus määras rahaliselt kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud 31 573.60 eurot, millest 23 680.20 eurot mõistis hagejalt kostjale koos viivisega

välja.

44. Pooled abiellusid 14.07.2006 ja lahutasid 09.03.2015. PKS § 210 lõike 2 esimese lause

järgi kohaldub enne 01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele enne 01.07.2010

kehtinud perekonnaseadus (PKS1995), pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele

aga PKS (PKS § 210 lõige 1). Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lõike 11 järgi kindlaks

varasuhte lõppemise seisuga, s.o antud juhul 09.03.2015 seisuga. Kuna ühisvara jagamise hagi

esitati pärast PKS-i jõustumist 01.07.2010, kohaldub ühisvara jagamisele PKS § 211 lõike 1

järgi PKS (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14-17, punkt 16). Kohus tugines PKS § 37 lõikele 3 ja

asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikele 2.

45. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 15.07.2011 abieluvaralepingu. Vaidlust ei ole ka, et

14.10.2014 sõlmiti abieluvaralepingu muutmise leping, kuid vaidlus on selle kehtivuses. Kohus

kontrollis esmalt, kas 14.10.2014 muutmise leping võib olla tühine heade kommetega vastuolu

tõttu. Kohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõigetele 1 ja 2 ning

Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 2-16-19017 (punkt 26) ja 3-2-1-83-13 (punktid 13, 16).

46. 14.10.2014 lepingu sisu on kokkuvõtvalt järgnev: 15.07.2011 lepinguga hageja lahusvaraks

saanud PPP kinnistud hakkasid kuuluma hageja ja kostja ühisvara hulka (punkt 3.1); lepingus

nimetatud hüpoteekidega tagatud nõudeid (s.o nõuded Swedbank AS-i ees) täidetakse vastavalt

nõuete aluseks olevatele laenulepingutele ja muus osas

lõpetatakse 15.07.2011

abieluvaralepingu punktis 2.2 sätestatud kokkulepete (lahutuse korral peab kostja täitma

üksinda hüpoteekidega tagatud nõuetest 15.07.2011 seisuga olemasolevate nõuete jäägi

lahutamise seisuga) kehtivus (punkt 4.1); abielu lahutamise korral korraldatakse ühisvaraks

olevate kinnisasjade müük kuue kuu jooksul, müügist saadud summade arvelt tasutakse

kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud ning

ülejäänu jagatakse abikaasade vahel võrdselt (puudub 4.2); müüki takistaval abikaasal tekib

leppetrahvi tasumise kohustus (alternatiivselt õigus osta teiselt abikaasalt välja tema osa

hinnaga, mis on 50% vastava kinnisvara kui terviku eest pakutavast müügihinnast; punkt 4.3).

47. Kohus leidis, et 14.10.2014 leping ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. TsÜS

§ 86 lõike 2 punktides 1 või 2 nimetatud eeldused ei ole täidetud, kuna lepingutingimused ei

ole äärmiselt ebasoodsad ning kohustuste väärtus ei ole tasakaalust väljas. Kohus viitas PKS

§ 27 lõikele 4 leides, et 14.10.2014 lepingus vara lugemist ühisvara hulka kuuluvaks ei saa

pidada õiglustunnet riivavaks – eriti arvestades, et vahepeal hageja lahusvaraks olnud vara

kuulus algselt kostjale ning pärast poolte abiellumist oli tegu 50% ulatuses poolte ühisvara ja

50% ulatuses kostja lahusvaraga. Kohustuste tasumist vastavalt lepingutele ei saa pidada

ebamõistlikuks lahenduseks. Vara jagamise korraldamine lahutuse puhuks ning kokkuleppes

nimetatud tingimused (müük kuue kuu jooksul, esmajärjekorras kohustuste täitmine ja seejärel

müügist saadu jagamine) ei kahjusta kumbagi abikaasat, kohustuste täitmine ühisvara arvelt on

kohtupraktikas eelistatud lahendus ühisvara jagamise asjades; vara jagamise korraldamine ja

konkreetses lepingus väljatoodud tingimused on mõistlik lahendus juhuks, kui abielu lõpeb. Ka

leppetrahvi kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega – see tingimus kohaldub mõlemale

abikaasale samade eelduste täitumisel, leppetrahvi eesmärk on tagada lepingu täitmine (vara

2-16-1255

müük) ja seda eesmärki arvestades ei ole leppetrahvi nõudmise eeldus (üks abikaasa takistab

vara müüki, kui tehingu tegemiseks on notariaeg kokkulepitud) ebamõistlik. Eelnevale

tuginedes leidis kohus, et 14.10.2014 leping ei ole vastuolus heade kommetega, kuna lepingus

kokkulepitu ei ole ühe abikaasa suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuna täidetud ei ole TsÜS § 86

lõike 2 punktide 1 või 2 eeldused, puudub vajadus kontrollida hageja võimalikku erakorralist

vajadust, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid.

48. Kohus leidis, et 14.10.2014 leping ei ole ka kehtivalt tühistatud. Kohus tugines TsÜS § 90

lõikele 1 ning § 94 lõigetele 1 ja 2. Tehingu tühistamiseks peavad olema täidetud formaalsed ja

materiaalsed eeldused. Esimeseks formaalseks eelduseks on tühistamisavalduse esitamine.

Hageja on saatnud kostjale 24.08.2015 kuupäeva kandva tühistamisavalduse ning kostja on

menetluses kinnitanud, et on selle kätte saanud. Teine formaalne eeldus on tähtaegsus, mis

kohtu hinnangul täidetud ei ole. TsÜS § 99 lõike 1 punkti 2 järgi võib tehingu tühistada pettuse

või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Hageja

kirjutas 23.11.2014 e-kirjas kostjale, et talle tundub, et 14.10.2014 abieluvaraleping sõlmiti

teadlikult pettes – sellest saab järeldada, et hageja sai võimalikust pettusest teada hiljemalt

23.11.2014 ja seega on 24.08.2015 tühistamisavaldus esitatud hilinemisega. Seetõttu ei ole

täidetud tehingu tühistamise formaalsed eeldused ning tehingu tühistamine ei ole kehtiv.

49. Lisaks märkis kohus, et hageja on pärast 23.11.2014 e-kirja saatmist, kuid enne 24.08.2015

avalduse esitamist korduvalt pidanud põhjendatuks lähtuda ühisvara jagamisel 14.10.2014

lepingust. Nimetatu nähtub 05.02.2015 ja 09.02.2015 e-kirjadest, kus hageja on pidanud vara

jagamisel võimalikuks ja sobivaks „Tarvo varianti“ ja kostja on 09.02.2015 avaldanud soovi

lähtuda „Tarvo juures sõlmitud lepingust, s.t. müüa ja jagada raha“ (14.10.2014 lepingu tõestas

notar Tarvo Puri). 10.03.2015 e-kirjas tegi hageja ettepaneku jagada varad „vastavalt viimasele

abieluvaralepingule ja vastavalt meie kokkulepetele, et kõik (reaalne) vara on ühisvara“. Samas

e-kirjas arvas hageja varasema abieluvaralepingu kohta, et „ei olnud ilus vahetada andestamine

poole maja vastu“. TsÜS § 100 lõikele 1 tuginedes leidis kohus, et ka juhul, kui

tühistamisavaldus oleks esitatud tähtaegselt, oleks hageja tühistamise õigus lõppenud, kuna ta

on ise soovinud lähtuda 14.10.2014 lepingust. Seega on hageja tühistamisavaldus tagajärjetu

ning 14.10.2014 leping ei ole kehtivalt tühistatud, mistõttu on tegu kehtiva lepinguga.

50. Kuigi see ei mõjuta kohtu järeldust 14.10.2014 lepingu kehtivuse kohta, pidas kohus

vajalikuks täiendavalt käsitleda põgusalt ka muid poolte väiteid seoses 14.10.2014 lepinguga.

Hageja on märkinud, et kostja ei ole tühistamisavaldusele vastu vaielnud. Nimetatud asjaolu ei

muuda tühistamisavaldust kehtivaks. Samamoodi ei muudaks vastu vaidlemine kehtivat

tühistamisavaldust kehtetuks ehk kostja vastamine või vastamata jätmine ei oma tähtsust.

Kostja on tuginenud sellele, et hageja sai aru, millise sisuga lepingu ta sõlmib – hageja on

kinnisvaraga seotud tehingute alastes küsimustes kogenud inimene; leppetrahvide kokkulepe

sai lepingusse lisatud hageja initsiatiivil ning notar on kontrollinud ja tuvastanud poolte ühise

ja tegeliku tahte sõlmida sellise sisuga abieluvaralepingu muutmise leping. Notariaalne

tõestamine iseenesest ei välista võimalust tugineda pettusele, kuna notari juures ei pruugi

avalduda ühe poole poolt teisele ebaõigete asjaolude avaldamine või oluliste asjaolude

varjamine (need selguvadki pärast tehingu tegemist). Kohtule arusaadavalt ei ole küsimus

selles, et hageja ei oleks lepingu sisust aru saanud, vaid ta tugineb sellele, et kostja varjas oma

motiive lepingu sõlmimiseks ja hageja ei teadnud neid, st, et kostja rääkis idüllilisest pereelust

ja lastest, kuigi tegelikult oli tal juba plaan pere juurest lahkuda. Kostja on tuginenud sellele, et

hageja soovis abielu lahutamist, nagu nähtub 30.10.2016 tsiviilasjas nr 2-16-10822 esitatud

hageja dokumendi punktist 2.1 ja hageja 05.11.2014 e-kirjast. Kohus tugines Riigikohtu

lahendile nr 3-2-1-108-09 (punkt 10) märkides, et tühistamise kontekstis omab tähtsust, kas

14.10.2014 seisuga oli ühel poolel soov lahku minna, kuid teisele poolele oli loodud illusioon

2-16-1255

teistsugusest tulevikust. Kuigi nimetatud tõendid ei anna sellele küsimusele ühest vastust, ei saa

kohus 11. – 12.09.2014 e-kirjavahetust, 05.11.2014 e-kirja ja 30.10.2016 dokumenti kogumis

hinnates järeldada kostjapoolset pettust – mh arvestas kohus, et 05.11.2014 e-kirjast nähtuvalt

on soovinud hageja selgust suhte tuleviku osas, kuid samas teinud ettepanekud elu

korraldamiseks abielu lõppemise puhuks ning 30.10.2016 dokumendis on hageja välja toonud

lahutuse põhjusena asjaolud, mis tekkisid enne 14.10.2014 lepingu sõlmimist (kostja

truudusetus enne poolte ühise lapse sündi s.o enne XX.XX.XXXX).

51. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et 14.10.2014 leping on kehtiv, seega on PPP kinnistud

poolte ühisvara vastavalt lepingu punktile 3.1. Varasemalt oli PPPa kinnistu kostja ja WW

ühisvara ning PPP kinnistu kostja lahusvara. 22.03.2006 kostja ja WW kokkuleppega lepiti

kokku, et PPP kinnisasi on kostja ja WW ühisvara (lepingu punkt 8.1). 08.07.2007 kostja ja

WW ühisvara jagamise kokkuleppega jagati ühisvaraks olnud PPP kinnisasjad selliselt, et need

jäävad ½ suuruses mõttelises osas WW (endine W) lahusvaraks ja ½ suuruses mõttelises osas

kostja lahusvaraks (lepingu punkt 3.1) ning WW müüs enda mõttelised osad kostjale (lepingu

punkt 4.1). Lepingust ei nähtu, et kostjale müüdud osad oleks kostja omandanud lahusvarasse.

07-040472-EL laenuleping sõlmiti 07.03.2007 (poolte abielu ajal) Swedbank AS-i ja kostja

vahel PPP kinnisasjade omandamiseks. Kohus tugines PKS1995 § 14 lõikele 1 ja § 20 lõikele 2.

Kuivõrd laen võeti abielu kestel PPP kinnisasjade mõtteliste osade omandamiseks (mis

omandati PKS1995 § 14 lõike 1 järgi ühisvarasse), kuulub laenulepingust tulenev kohustus poolte

ühisvarasse. 03.03.2020 seisuga oli lepingust tulenevate kohustuste jääk 153 620.51 eurot

(põhiosa 122 638.79 eurot, intress 74.49 eurot, viivis 30 163.64 eurot, varakindlustus 695.64

eurot, viivis varakindlustuselt 47.95 eurot), millele lisanduvad pärast 03.03.2020

sissenõutavaks muutuvad rahalised kohustused.

52. 14.10.2014 lepingus lepiti kokku, et kinnisasjade puhul on ühisvara jagamise viisiks

kinnisasjade müük, müügist saadava raha arvelt esmalt kohustuste ja müügiga seotud kulude

tasumine ning ülejäänu jagamine. PPP kinnisasjad tuleb seega ühisvara jagamisena müüa ja

saadavatest vahenditest täita kohustused. Pooled ei ole hiljem kokku leppinud muul viisil ning

PPP kinnisasju ei kasuta elukohana kostja ega hageja. Kohus viitas PKS § 38 esimesele lausele

ning Riigikohtu lahendile nr 2-17-11516 (punkt 39). Swedbank AS on laenulepingu üles öelnud

17.01.2017 ja 08.02.2017 e-kirjade kohaselt 07.02.2017 ning nõude sissenõudmiseks on

algatatud täiteasi nr 022/2017/1372, mille raames on arestitud ja kantud keelumärked PPP

kinnisasjadele. Täiteasjas on koostatud 14.03.2017 täitmisteade ja 14.03.2017 kohtutäituri tasu

otsus. Seda arvestades tuleb laenulepingust tulenev kohustus täita, kuivõrd kumbki pool ei ole

kohustust täitnud üle kolme aasta ja kuna PPP kinnisasjad tuleb müüa, siis kohustuse jagamine

poolte sisesuhtes ei ole otstarbekas.

53. Hageja hinnangul on tal kostja vastu 300 000 euro suurune nõue, kui PPP kinnistud

võõrandatakse enne menetluse lõppu – kuna kostja ei ole tasunud laenu, ähvardab hagejat

lahusvara kaotus, mille väärtuseks on 300 000 eurot. Hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Nii

PPP kinnistud kui nende omandamiseks võetud laenukohustus on ühisvara, seega ei ole PPP

kinnistute laenu katteks võõrandamise puhul tekitatud kahju hagejale lahusvara kaotuse või

kostja poolt kohustuse rikkumise tõttu. PPP kinnistud olid hageja lahusvaraks 15.07.2011 –

14.10.2014 ning seniajani ei tekkinud hagejale kahju laenu tagastamata jätmise tõttu. Kostja

tasus laenu ka aasta jooksul pärast abielu lahutamist, Swedbank AS-i 17.01.2017 e-kirjast

nähtuvalt oli 2017. a jaanuaris võlgnevuse suuruseks 1609.23 eurot.

54. Ka juhul, kui PPP kinnistud oleks hageja lahusvara ja laenukohustus üksnes kostja kanda,

on nõude suurus selgelt ülepaisutatud olukorras, kus kinnistud on varasemate enampakkumiste

nurjumise tõttu enampakkumisel hinnaga 155 000 eurot. Seda arvestades ei ole põhjendatud

2-16-1255

asuda seisukohale, et kinnisasjade väärtuseks on 300 000 eurot ja nende võõrandamisega tekiks

hagejale sellises summas kahju. Lisaks arvestatakse kahjunõuete lahendamisel ka seda, kas isik

saanuks tekkivat kahju ise ära hoida/vähendada – antud juhul oleks hageja saanud kahju

tekkimist ära hoida või vähendada (nt tasudes ise laenumakseid ja nõudes need hiljem kostjalt

sisse) – või kas kahju kannataja on ise oma tegevusega kahju suurendanud (nt vara lõhkumisega

või sellise tegevuse võimaldamisega).

55. Pooled on ühel meelel, et KKK, RRR ja VVV kinnistud on poolte ühisvara. 14.10.2014

lepingu punkti 4.2 alusel tuleb viidatud kinnistud ühisvara jagamisena müüa, täita kohustused

ja tasuda müügiga seotud kulud ning ülejääv summa jagada poolte vahel võrdselt. Kinnisasju

ei saa jätta hageja ainuomandisse, kuivõrd kostja ei ole sellega nõustunud.

56. Pooltel on vaidlus kinnisasjade väärtuse osas. Kuna kinnistud ei jää ühele abikaasale ja

puudub vajadus määrata kindlaks teisele abikaasale makstava hüvitise suurus, siis kinnisasjade

väärtused ühisvara jagamise kontekstis tähtsust ei oma ja kohus seda küsimust ei käsitlenud.

Viidatud kinnistutega seonduvalt tuleb lahendada küsimus, kas kostja on õigustatud saama

müügist saadavatest vahenditest suurema osa kui hageja.

57. Esmalt märkis kohus vastuseks hagejale, et KKK, RRR ja VVV kinnistud ei ole

kinnistusraamatusse kantud 50% kummagi poole nimele. Kinnistusraamatus on märgitud nende

kinnisasjade puhul omanikukandena „Ühisomanikud YY (isikukood XXXXXXXXXXX), XX

(isikukood XXXXXXXXXXX)“. Kohus viitas AÕS § 70 lõikele 4. Kinnistusraamatu pinnalt

ei saa järeldada poolte tahet määrata osade suurus, mõtteliste osadena saab kinnistusraamatus

kajastada kaasomandit (AÕS § 70 lõige 3), kuid nimetatud kinnisasjad ei ole kaasomandis. Mis

puudutab hageja väidet, et TTT korter oli poolte ühisvara, siis see ei ole juriidiliselt korrektne

– ühisvaraks on abielu kestel omandatud vara (PKS1995 § 14 lõige 1), kuid kinnistusraamatu

väljavõttest nähtub, et kostja kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse 01.06.2006 ehk enne

abielu sõlmimist 14.07.2006. Kohtule ei ole teada, et pooled oleks hiljem kokku leppinud, et

korter hakkab kuuluma poolte ühisvara hulka.

58. Kohus tugines PKS § 37 lõikele 3, § 34 lõikele 2, PKS1995 § 19 lõikele 1 ja lõike 2 punktile

3. 14.10.2014 lepingu punkt 4.2 on sõnastatud järgmiselt: „Abikaasad lepivad kokku, et abielu

lahutamise korral korraldatakse ühiselt ühisvaraks olevate lepingu eseme 1 ja lepingu eseme 2

ning ka muude ühisvaraks olevate kinnisvarade (kinnistud, korteriomandid, hoonestusõigused,

nende mõttelised osad jne) müük, müügiperioodiga maksimaalselt kuus (6) kuud arvates

lahutuse vormistamisest. Müügisummast tagastatakse müüdavale kinnisvarale seatud

hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud (näiteks maakleri

vahendustasu, notarikulu jne) ning ülejäänud müügist saadud rahasumma jagatakse võrdselt

Abikaasade vahel.“ Lahendada tuleb seega küsimus, kas vaatamata 14.10.2014 lepingu

sõnastusele (vara müügist saadud summa jagatakse võrdselt) saab siiski lähtuda ka seaduses

sätestatud võimalustest juhuks, kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides.

Kohtu hinnangul ei ole see põhjendatud. Kui pooled sõlmivad lepingu, lähtutakse esmajoones

lepingus kokkulepitust ning lepingus käsitlemata küsimustes seadusest. Antud juhul viitab

lepingu punkti 4.2 sõnastus selgelt, et kinnisasjade müügist saadud raha jagatakse võrdselt,

mistõttu tuleb sellest ka lähtuda. Kui pooled oleks soovinud lähtuda sellest, et kostja saab

suurema osa müügist saadud rahast, oleks pooled saanud ka selliselt kokku leppida või näiteks

sätestada lepingus, et „müügist saadud rahasumma jagatakse vastavalt perekonnaseaduse

regulatsioonile“. Kohus ei nõustunud, et PKS § 34 lõike 2 nõude (võrdsusest kõrvalekaldumise)

oleks pidanud selgelt välistama, sest see on välistatud juba kokkuleppega jagada raha võrdselt.

Kuna kogu lepingupunkt viitab soovile vähemalt kinnisasjad pärast lahutust võõrandada kiirelt

ja vaidlusteta (ei olnud nt kokku lepitud, et üks abikaasadest saab konkreetse kinnistu, mis tooks

2-16-1255

kaasa võimaliku vaidluse hüvitise üle jne) ning vaidlusi hoiab tõenäolisemalt ära võrdne

jagamine kui ühe abikaasa osa suurendamine, siis on lepingupunktis sätestatud tingimusi

kogumis vaadates usutav, et lepingu sõlmimise hetkel oligi mõte jagada saadud raha võrdselt.

59. Eelneva põhjal asus kohus seisukohale, et 14.10.2014 lepingu punktis 4.2 kokkulepitut

arvestades ei kuulu arvestamisele kostja võimalikud lahusvaralised panused ühisvara

omandamisel. Sellest tulenevalt ei analüüsinud kohus asjaolusid selle kohta, kuidas KKK, RRR

ja VVV kinnisasjad omandati osaliselt lahusvara arvelt ja sellega seonduvalt puudub vajadus

hinnata nende asjaolude kohta esitatud tõendeid (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisad

15-18, 20-23, 26-29 (t II kd lk 102-152, 155-179, 182-214)).

60. Vaidlust ei ole, et pooltel ei olnud 09.03.2015 seisuga väärtpabereid ning et hageja

pangakontodel oli 09.03.2015 seisuga 1841.56 eurot ja kostja pangakontodel 2903.23 eurot.

09.03.2015 seisuga poolte kontodel olnud rahalised vahendid on ühisvara. Ühisvara jagamisel

tuleks eelistada kummagi poole pangakontol olnud raha jätmist talle ja sellega arvestamist

hüvitise väljamõistmisel. Kohus pidas põhjendatuks jagada pangakontodel olevad vahendid

selliselt, et kummagi poole kontol olnud rahalised vahendid jäävad talle ning kostja hüvitab

hagejale 530.54 eurot – (2903.23-1841.56)/2 ümmardatuna.

61. Hageja hinnangul on MTÜ A väärtusega 10 000 eurot ühisvaras ja see tuleks jätta kostja

omandisse. Kostja hinnangul ei ole MTÜ A ühisvaras ega saagi olla ning seda ei ole võimalik

jagada.

62. Kohus tugines PKS §-le 25, TsÜS §-le 48 ning MTÜS § 1 lõikele 1 ja § 14 lõikele 1. Kuna

vabatahtlikkusel põhinev liikmelisus ei ole ese ega mingil viisil varaliselt hinnatav õigus ja seda

ei saaks üle anda, siis ei saa mittetulundusühing kuuluda ühisvarasse. Tallinna Ringkonnakohus

märkis asjas tehtud otsuses (punkt 10.4) järgmist: „Kuigi MTÜ ei saa mittetulundusühinguna

tõesti kuuluda ühisvarasse ja sellel ei ole ka osale või aktsiale vastavat omandiseost liikmetega,

siis ei tähenda see, et mittetulundusühingu liikme varalised õigused ja kohustused ei saaks olla

ühisvara jagamise nõude ese. Seda peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pooltega arutama

ja võimaldama hagejal nõuet soovi korral täpsustada.“ 11.04.2019 määrusega andis maakohus

hagejale tähtaja hagi tervikteksti esitamiseks hiljemalt 17.05.2019 ja kostjale tähtaja sellele

vastuse esitamiseks hiljemalt 17.06.2019. Määruse põhjenduste punktis 6 märkis kohus, et

„hagejal tuleb esitada kohtule hagi terviktekst ja kostjal vastus hageja terviktekstile, arvestades

ringkonnakohtu otsuses toodut“. Punktis 10 selgitati: „Samuti on ringkonnakohus seisukohal,

et maakohus on jätnud välja selgitamata poolte tahte ja seisukohad seoses hageja nõudega

jagada väidetavalt ühisvarasse kuuluv Mittetulundusühing A (ringkonnakohtu otsuse punkt

10.4). Hagejal on õigus hagi terviktekstis oma vastavat nõuet soovi korral täpsustada ning

mõlemal poolel esitada täiendavad seisukohad seoses nimetatud nõudega.“ 17.05.2019

hagiavalduse terviktekstis on hageja jätkuvalt märkinud, et poolte ühisvaras on MTÜ A (punkt

2.4) ja see peaks jääma kostja ainuomandisse (punkt 2.8). Ka 14.10.2019 vastuses kostja

vastuhagi terviktekstile käsitleb hageja MTÜ-d ühisvarana, mis peaks jääma kostja

ainuomandisse (punktid 2.21-2.22). 03.12.2019 istungil selgitas kohus üle ka MTÜ-ga

seonduva ringkonnakohtu seisukoha ning selgitas hagejale, et ta saab nõude täpsustuses välja

tuua, kuidas ta näeb seda jagamist (hagejale anti istungil tähtaeg nõuete täpsustamiseks

10.12.2019). 10.12.2019 hagi tervikteksti täpsustuses on hageja jätkuvalt märkinud, et poolte

ühisvaras on MTÜ A (punkt 2.4) ja see peaks jääma kostja ainuomandisse (punkt 2.8) ning

10.12.2019 hageja täpsustatud vastuses kostja koondvastuhagile kordab hageja 14.10.2019

dokumendis väljendatut (samuti punkt 2.21-2.22).

2-16-1255

63. Kuivõrd MTÜ-d A ei saa tuvastada ühisvarana ega seda jagada, jättis kohus MTÜ ühisvara

hulgast välja ning see ei kuulu jagamisele. Muid nõudeid seoses MTÜ-ga (kostja varalised

õigused või kohustused MTÜ-ga seoses, mis võiks kuuluda ühisvara hulka) hageja ei esitanud.

64. Vaidlust ei ole, et 11.11.2014 asutatud A OÜ osa nimiväärtusega 2500 eurot kuulus poolte

ühisvara hulka 09.03.2015 seisuga. Kuivõrd A OÜ on kustutatud 21.11.2019, ei kuulu osa

jagamisele. Kuna ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga, tuvastas

kohus, et osa oli poolte ühisvara 09.03.2015 seisuga, kuid äriühingu kustutamise tõttu osa ei

jagata.

65. Vaidlust ei ole, et WW andis kostjale 21.02.2014 laenu 32 000 eurot, mida ei ole tagastatud.

Vaidlus on, kas nimetatud kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. Kohus tugines PKS § 33

lõike 1 punktile 1 ja § 18 lõikele 1 ning Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-98-09

(punkt 14) ja 3-2-1-18-06 (punkt 15). YY 04.03.2017 kinnitusest nähtub, et kostja põhjendas

laenuvajadust sooviga pidada meeldejäävalt ja suurelt oma juubelit ning lisaks on tal otsas

vahendid ka pere vajaduste rahuldamiseks (ettevõtte rahad on läinud kortermaja ehitusse

Pärnus), ilmselt tahtis kostja sünnipäeva suurelt tähistada ja end majanduslikult vabamalt tunda

ka seetõttu, et laps oli tulekul. 21.02.2014 kanti YY poolt 32 000 eurot kostja arveldusarvele

ning samal päeval on kostja samalt arveldusarvelt kantud 30 000 eurot C OÜ arveldusarvele

selgitusega „YY võlgnevuse osaline tasumine“. 23.11.2014 hageja e-kirjas kostjale on hageja

pakkunud välja vara jagamise viisid ning mh kirjutanud: „C puhul arvestatakse näiteks

hetkeseisu, mil SP3 tööd on lõpetatud – tarnijatele on arved tasutud, Sinu isale on tasutud;

arvestatakse olemasolevate varade väärtust ja pangakontode jääki (ning ka tegelikku sularaha

seisu).“ Tsiviilasjas nr 2-16-10822 hageja poolt S OÜ hagile 30.08.2016 esitatud vastuse

punktis 4.6 kirjutas hageja (tsiviilasjas 2-16-10822 kostjaks): „Kuna korterelamu SSS arendus

osutus prognoosijärgselt ülimalt kasumlikuks, otsustasid C OÜ ühisosa omanikud ja juhatuse

liikmed kostja ning YY maksta kostjale preemiat summas 14 000 eurot. YY’i isa DD oli

laenanud varasemalt YY’ile kinnisvarainvesteeringute tarbeks 32 000 eurot ning kostja ja YY

otsustasid ühiselt, et selle preemia mahus tagastatakse DD’ile osaliselt saadud laen.

Kogusummas 12 000 eurot kandis kostja samas mahus ning samal päeval, mil preemiasumma

kostja arveldusarvele C OÜ-st laekus, YY’i isiklikule arveldusarvele (vt lisa 3). Tagantjärele

on selgunud, et seda raha YY DD’ile edasi ei kandnud.“ 28.11.2017 istungil väitis hageja, et X

külas osteti kinnisasi selle raha eest, eesmärk oli investeering perekonna huvides.

66. Kohtu hinnangul ei tõenda YY kinnitus ega C OÜ arveldusarve väljavõte, milleks

laenusummat kasutati – kinnitusest nähtub kostja selgitus, kuid menetlusosalise selgitus ei

muutu tõendatuks seeläbi, et ta räägib midagi kolmandale isikule, kes siis seda omakorda

kajastab. Konto väljavõttest ei saa järeldada, kas C OÜ-le tehti ülekanne laenusummast või

muudest vahenditest. Ka neid tõendeid kogumis hinnates võib jõuda kahele alternatiivsele ja

võrdselt usutavale järeldusele: 1) kostja kandis enne laenu saamist olemas olnud vahendite

arvelt C OÜ-le ja kasutas laenusummat muul viisil; 2) kostja kandis saadud laenust C OÜ-le,

millest saab järeldada, et YY selgitused või kostja poolt YY-le esitatud põhjendused on valed.

Nimetatud küsimuse saab aga lahendada, võttes arvesse hageja seisukohta. Hageja positsioon

on olnud läbivalt see, et laenusummat kasutati (osaliselt) investeeringuks – C OÜ-le KKK

kinnisasja omandamiseks – ja hageja on pidanud seda investeeringuks perekonna huvides.

Kohus leidis, et kuivõrd C OÜ osa oli poolte ühisvaras, hageja oli samuti tegev C OÜ-s ning

sai äriühingu tegevusest kasu, saab 30 000 euro osas (s.o summa, mis kanti laenu saamisega

samal päeval kostja poolt C OÜ-le) pidada laenu kasutatuks perekonna ühistes huvides.

Ülejäänud summa 2000 euro osas ei saanud kohus asuda seisukohale, et seda on kasutatud

perekonna huvides, mistõttu tuvastas kohus, et YY-ga sõlmitud laenulepingust tulenevast

kohustusest 30 000 eurot on poolte ühisvaras ja 2000 eurot kostja lahusvara.

2-16-1255

67. Täiteasjas nr 022/2017/1372 14.03.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse kohaselt

on täituri tasu PPP kinnistute müümisel 11 503.20 eurot. Kohus ei nõustunud kostjaga, et

viidatu näol on tegu ühisvaras oleva kohustusega, kuna ühisvara tekib varaühisuse kestel, kuid

kohtutäituri tasunõue on tekkinud pärast varaühisuse lõppemist (pärast abielu lahutamist).

Kohus ei tuvastanud kohtutäituri tasunõuet poolte ühisvarana, kuid nimetatu ei tähenda, et seda

kohustust ei peaks täitma ühisvara arvelt (PKS § 38) – kohus käsitles seda allpool.

68. 17.05.2019 koondhagis on hageja märkinud: „Ühisvara osaks on ka hageja nõue kostja

vastu seoses kostjapoolse teadliku ühisvara väärtuse vähendamisega. Äriü hing C OÜ (registri

koodiga XXXXXXX, asukohaga PPP tn X, osa nimiväärtusega 2556 eurot, mis moodustas

100% äriü hingu osakapitalist; nüüdseks registrist kustutatud), kuulus hageja ja kostja ühisvara

hulka ja omas vara vähemalt 1 200 000 euro väärtuses“ (punkt 2.5). Punkt 2.7 kajastas, mis jääb

hageja omandisse ning punktis 2.7.1 on hageja kirjutanud, et „YY maksab XX-le ü hisvara

jagamise teel enamsaadu eest ning varasema hagejale ühisvara väärtuse vähendamise teel

tekitatud kahju eest hü vitist 500 000 eurot.“ Punkt 2.8 kajastas, mis jääb kostja omandisse ja

viimases alapunktis märkis hageja, et „Kokku jääb YY omandisse vara väärtusega 1 510 000

eurot, YY maksab XX-le ü hisvara jagamise teel enamsaadu eest hü vitist summas 500 000

eurot.“ 03.12.2019 istungil selgitas kohus hagejale, kuidas on korrektne sellist nõuet esitada ja

andis tähtaja oma nõude täpsustamiseks. 10.12.2019 nõude täpsustuses muutis hageja nõutava

hüvitise summat (500 000 eurolt 600 000 eurole), kuid muus osas jäi nõude vormistus samaks.

69. Kohus tugines PKS § 34 lõikele 3 ja Riigikohtu lahendile nr 2-14-11930 (punkt 18) ning

leidis, et C OÜ-ga seotud hüvitisnõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna PKS ei võimalda nõuda

hüvitist ühisvara väärtuse vähenemise eest endale otse teiselt abikaasalt ning hageja ei ole oma

nõuet korrigeerinud selleks 11.04.2019 määruses ja 03.12.2019 istungil antud tähtaegade

jooksul. Ka juhul kui hageja oleks esitanud korrektse nõude, ei kuuluks nõue rahuldamisele.

Kostja tõlgenduse kohaselt ei peeta PKS § 34 lõikes 3 silmas mitte väärtuse vähenemist (vara

väärtus on pidevas muutumises), vaid eelkõige ühisvara esemelise koosseisu vähenemist. PKS

§ 34 lõike 3 esimene lause toob esile kaks olukorda, mis võimaldavad nõuda hüvitist

ühisvarasse, kui ühisvara vähenemise põhjuseks on: 1) abikaasa süüline käitumine; 2)

abikaasa tehing, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta. Antud juhul ei saaks olla tegu

teise juhtumiga, kuna C OÜ osaga ei ole tehingut tehtud. Kohus leidis erinevalt kostjast, et

õiguslikult ei ole välistatud hüvitisnõue ühisvara väärtuse vähenemise tõttu, kui selle on

põhjustanud abikaasa süüline käitumine. Kohus nõustus, et vara väärtus muutub pidevalt nt

amortiseerumise või majandusliku olukorra tõttu, kuid nendes olukordades ei kohaldu norm

selle tõttu, et eelduslikult puudub süülise käitumise element. Kostja tõlgendus tooks aga kaasa

olukorra, kus nt ühisvaras oleva sõiduki võõrandamine ühe abikaasa poolt võib kaasa tuua

võimaluse nõuda selle eest hüvitist ühisvarasse, kuid sõiduki hävitamisel ühe abikaasa poolt

selline võimalus puuduks. Seetõttu ei oleks välistatud PKS § 34 lõike 3 kohase nõude esitamine

vaatamata sellele, et kostja C OÜ osaga tehinguid ei teinud. Kohus nõustus kostjaga, et

osaühingu vara ei ole osaniku vara ja seda vara ei saa jagada. Samas on osaühingu osal endal

väärtus, mis kasumlikult tegutseval ja vara omaval äriühingul on suurem kui maksejõuetul

äriühingul. Kui ühisvarasse kuuluva osa väärtuse vähenemise on põhjustanud abikaasa süüline

käitumine, siis ei ole välistatud ka selle eest hüvitise nõudmine ühisvarasse.

70. C OÜ asutati kostja poolt 06.11.2009 ning on praeguseks kustutatud. C OÜ-le kuulus

järgmine kinnisvara, mis hiljem võõrandati. Hageja hinnangul toimus vara võõrandamine

eesmärgiga vähendada ühisvara väärtust.Kohus nõustus kostjaga, et menetluses on piisavalt

tõendeid selle kohta, et osa väärtuse vähenemist ei põhjustanud kostja süüline tegevus: 1) Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 14.12.2015 teade kriminaalmenetluse algatamata jätmise kohta. Hageja

esindajate 02.12.2015 esitatud kuriteoteate kohaselt kuulus 2014. a oktoobri seisuga C OÜ-le

2-16-1255

11 kinnisasja, mis võõrandati perioodil 15.12.2014 – 04.09.2015 hageja nõusolekuta,

eesmärgiga vähendada ühisvara väärtust ja omastada C OÜ vara. Põhja Ringkonnaprokuratuur

oli seisukohal, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et võõrandamistehingud on

näilikud ning vara tegelikult liikus kostja valdusesse. Samuti ei olnud võimalik asuda

seisukohale, et kinnisasjade müük oli kahjulik või et kostja rikkus äriühingu varaliste huvide

järgimise kohustust; 2) Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.06.2016 teade kriminaalmenetluse

algatamata jätmise kohta. Hageja 10.06.2016 kuriteoteate etteheited on sarnased 02.12.2015

kuriteoteatele, mh et kostja eesmärk oli vähendada C OÜ väärtust. Põhja Ringkonnaprokuratuur

selgitas põhjalikult, et kostja oli C OÜ ainuosanik, hageja ei olnud esitanud taotlust enda

osanikuna äriregistrisse kandmiseks (seda on hageja taotlenud alles tsiviilasjas nr 2-16-5010)

ja C OÜ tehingute tegemiseks piisas kostja nõusolekust ja kostja võis esindada C OÜ-d

tehingute tegemisel juhatuse liikmena. Kokkuvõttes ei näinud Põhja Ringkonnaprokuratuur

kuriteoteate ja tõendite pinnalt, et kostjale saaks karistusõiguslikult C OÜ tehingute tegemisel

etteheiteid teha. Põhja Ringkonnaprokuratuur ei välistanud, et C OÜ-l oli vajalik vara kiirelt

võõrandada, et saada äritegevuseks likviidset käibekapitali ja vabaneda võlgnevustest; 3)

Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2016 määrus Riigiprokuratuuri 22.07.2016 kaebuse

rahuldamata jätmise määrusele kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises

(Riigiprokuratuurile

oli

kaebus

esitatud

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

20.06.2016

kriminaalmenetluse algatamata jätmisele). Ringkonnakohus märkis lahendis, et kõigi C OÜ

tehingute puhul nähtub vastusoorituste tegemine ning kui kaebaja (Ringkonnakohtule esitas

kaebuse C OÜ esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets, kes varasemalt esindas

käesolevas asjas hagejat) leiab, et vastusooritus ei ole piisav ja sellega on tekitatud äriühingule

kahju, on kohane reageering sellele õiguskaitsevahendite kasutamine juhatuse liikme vastu.

Ringkonnakohus nõustus eelnevate menetlejate lõppjäreldustega, et esitatud materjalides

puudub selline info, mis viitaks mõne süüteo toimepanemisele; 4) JJ 05.04.2017 hinnang „C

OÜ osaväärtuse hindamine“ ja OG 05.04.2017 hinnang C OÜ osade väärtusele. Mõlema

hinnangu kohaselt oli C OÜ osa väärtus 31.03.2017 seisuga 0 eurot. Hinnangutes ei kajastatud

hageja poolt etteheidetud C OÜ tehingute olemust ega põhjendatust, samuti ei antud hinnangut

kostja tegevusele äriühingu juhtimisel; 5) UV 11.06.2017 arvamus C OÜ 100% osa väärtuse

kohta. Ekspert hindas C OÜ osa 18.05.2017 seisuga väärtusetuks. Ekspert pidas ebaselgeks

garantiikohustusega seonduvat (ei olnud mitu aastat kajastatud majandusaasta aruandes ega

laenulepingus; kohustus täideti mitu aastat hiljem SSS korteriomandite 1-6 võõrandamise teel,

kuigi kohustuse oleks saanud täita ka varem ning vältida intresside ja viiviste suurenemist) ja

kui seda kohustust ei eksisteerinud, võis SSS korteriomandite 1-6 võõrandamine olla toimunud

suures osas lepingulise aluseta. Samuti nentis ekspert, et tal puudub võimalus anda õiguslikku

hinnangut, kas S OÜ kahju hüvitamise nõue (SSS korteriomandite 1-6 puuduste tõttu) on

põhjendatud. Küsitav oli ka Port Arturi nõudeavaldus – miks isik on viivitanud nõudeavalduse

esitamisega 4 aastat ja 10 kuud ning kandnud kogu selle aja kahju. Samas viitas ekspert

korduvalt, et tema ülesandeks ei ole anda õiguslikke hinnanguid selle kohta, kas C OÜ

majandustegevuse käigus tehtud tehingud võivad ettevõtte seisukohalt olla kahjulikud, kuivõrd

selliste asjaolude hindamine saab toimuda üksnes asjakohase menetluse (hagimenetlus,

erikontroll) raames; 6) C OÜ ajutise halduri Andrus Õnniku 08.08.2017 aruanne, millest

nähtuvalt oli äriühingul kohustusi 396 759.88 euro ulatuses ja vara bilansilises väärtuses

280 266.62 eurot, kuid esialgne hinnang vara turuväärtusele oli 0 eurot (nõuete sissenõudmise

võimalus ja perspektiivikus on ebaselge). Ajutine haldur pidas võlgnikku maksejõuetuks.

Haldur ei tuvastanud tagasivõitmise võimalusi, kuivõrd puudusid andmed selle kohta, et vara

müügihinnad ei oleks vastanud turuhindadele; teostatud 10-st müügitehingust 8-l juhul on

lepingus märgitud müügihind võlgniku kontole laekunud; kahe tehingu puhul on teostatud

tasaarveldamine, kuid mõlemal juhul on esitatud ajutisele haldurile tasaarvelduse aluseks olnud

dokumendid. Ajutisel halduril puudusid andmed selle kohta, et maksejõuetuse põhjuseks oleks

2-16-1255

kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga, haldur pidas maksehäirete tekkimise põhjusteks

C OÜ poolt kostja 2009. a A OÜ-lt võetud laenu garanteerimist (summas ca ~115 000 eurot);

kostja

kinnipidamisasutuses

viibimist

ajavahemikul

31.03.

–

29.08.2012;

SSS

kinnisvaraarendusprojekti äriplaani liigset optimistlikkust; poolte abielulahutusele järgnenud

ühisvara jagamisega seotud probleemide jõudmine ka endiste äripartnerite ning avalikkuse ette,

mille tõttu on ühingule tekkinud mainekahju ega ole õnnestunud uusi töid hankida. Kohus

määras menetluse raugemise vältimiseks tasutava deposiidi suuruseks 5000 eurot ja kuna

deposiiti ei tasutud, lõpetas kohus 04.09.2017 menetluse raugemisega pankrotti välja

kuulutamata.

71. Kohtu hinnangul on menetluses esitatud piisavalt tõendeid, millest nähtub, et erinevate

valdkondade spetsialistid ei ole tuvastanud kostja süülist tegevust, mis tõi kaasa C OÜ väärtuse

vähenemise/maksejõuetuse – seda ei ole tuvastatud karistusõiguslikust ega eraõiguslikust

aspektist. Kuigi UV pidas teatavaid tehinguid küsitavaks, selgitas ta, et eksperdi ülesandeks ei

ole anda õiguslikke hinnanguid selle kohta, kas C OÜ majandustegevuse käigus tehtud tehingud

võivad ettevõtte seisukohalt olla kahjulikud, kuivõrd selliste asjaolude hindamine saab toimuda

üksnes asjakohase menetluse (hagimenetlus, erikontroll) raames. Äriregistri andmetel oli

hageja C OÜ juhatuse liige perioodil 12.04.2012 – 20.10.2014 ja 26.04.2016 – 22.09.2017.

Kuigi hagejal olid kostja suhtes etteheited seoses C OÜ vara võõrandamisega juba 2015. a

detsembris (varasem kuriteoteade esitati 02.12.2015), siis kohtule teadaolevalt ei esitanud C

OÜ kostja vastu hagi nt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega kahju tekitamise hüvitamiseks.

Samuti ei tellinud hageja ise ekspertiisi pärast seda, kui sai 26.04.2016 uuesti juhatuse liikmeks.

Hageja ei tasunud ka deposiiti, mis oleks taganud C OÜ pankrotimenetluse algatamise ja

kõikide asjaolude ammendava väljaselgitamise pankrotihalduri kui selleks pädeva isiku poolt

(sh vajadusel kahju hüvitamise nõude esitamise kostja vastu või tagasivõitmise nõuete esitamise

võõrandatud vara omandajate vastu).

72. Lisaks eelnevale on kostja esitanud tõendid, mille põhjal on jälgitav C OÜ kinnisasjade

võõrandamisega seonduv: 1) Suur-Posti tn 3 korteriomandid 8, 9 ja 11 võõrandati kokku 190

000 euroga (lepingu punkt 3.2.1) ja ostuhind tasaarvestati punkti 3.3.2 (peaks olema punkt

3.2.2) kohaselt R OÜ ja C OÜ vahel 15.03.2013 sõlmitud töövõtulepingu nr 04/13 punktist 4

tuleneva rahalise nõudega summas 216 000 eurot – tööde tegemine on nähtav tööde

üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Ka hageja ise on teinud R OÜ-le varasemalt ülekandeid.

Korteriomandid olid eelnevalt hinnatud ning kolme korteri maksumus kokku oli Uus Maa

Kinnisvarabüroo OÜ 12.11.2014 arvamusest nähtuvalt ca 185 000-195 000 eurot ja Tõnisson

Kinnisvara OÜ 17.11.2014 arvamustest nähtuvalt 181 300 eurot. Kuigi Uus Maa

Kinnisvarabüroo OÜ akti hageja ei tunnista, kuna selle on koostanud kostja lähikondne, siis

Tõnisson Kinnisvara OÜ akti järeldus on sarnane. Hageja on tuginenud Suur-Posti veebilehel

toodud hinnakirjale, mille järgi oleks nende kolme korteri hinnad kokku 329 000 eurot, kuid

kohtu jaoks on usutav, et hinnakirjas on hinnad määratud arvestusega, et korterid on

lõppviimistlusega (eksperthinnangutes arvestati sellega, et korterid olid lõppviimistluseta) ja

jäetud on ka tingimisruum. Hageja on tuginenud C OÜ poolt 28.11.2014 sõlmitud

kindlustuspoliisile, millest järeldab, et lisaks SSS korterelamule on kindlustatud ka korterite

mööbel ja köögitehnika, mis annab alust arvata, et SSS korterid olid 28.11.2014 juba

viimistletud ja möbleeritud. Kohus poliisist sellist järeldust teha ei saanud. Välistatud ei ole

korteris olevale mööblile kindlustuskaitse rakendamine enne seda, kui mööbel on reaalselt

korteris olemas. Kui mööblit tegelikult ei ole, tasutakse kindlustusmakset kaitse eest ikka, kuid

tervet kortermaja kindlustades võib see siiski olla mõistlikum, kui hakata iga korteri

möbleerimisel lepingut muutma. Mööbli olemasolu ja koosseis tehakse kindlaks

kindlustusjuhtumi toimumisel (võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lõige 2). Hageja on toonud esile,

2-16-1255

et R OÜ on korteriomandid edasi võõrandanud – koondhagis on hageja välja toonud

konkreetselt korteri nr 8 kohta, et see võõrandati S OÜ-le. Kostja on viidanud hageja varasemale

menetlusdokumendile, mille kohaselt on korter nr 9 võõrandatud 65 000 euro eest uutele

ostjatele. Korterite omanikuna võis R OÜ neid võõrandada. Korteri nr 9 müügihind 65 000

eurot on isegi väiksem C OÜ poolt R OÜ-le müüdud hinnast 67 700 eurot, mis kinnitab kostja

väidet, et korter müüdi turuhinnaga; 2) Suur-Posti tn 3 korteriomandid 1-6 – 14.07.2015 tehingu

alusel omandas S OÜ korteriomandid hinnaga 283 200 eurot (lepingu punkt 2.1). Punktist 2.3

järeldub, et C OÜ ja S OÜ lepivad kokku, et ostuhinna 283 200 eurot tasaarvestavad nad S OÜ

nõudega C OÜ vastu 283 200 euro ulatuses, milline nõue tuleneb C OÜ ja S OÜ vahelistest

laenusuhetest. Punkti 2.4 kohaselt leppisid C OÜ ja S OÜ kokku, et arvates lepingu sõlmimisest

ei ole S OÜ-l C OÜ ega kostja vastu mingeid nõudeid. C OÜ ja kostja kohustused S OÜ ees

tekkisid järgmiselt: pärast töötuks jäämist ja väga hea sissetuleku kaotamist sõlmis kostja

09.12.2009 A OÜ-ga laenulepingu, mille alusel andis A OÜ 11.12.2009 kostjale laenu 115 040

eurot (punkt 2.1). Laenu tagatiseks andis C OÜ 09.12.2009 A OÜ-le garantii; C OÜ ja S OÜ

sõlmisid 17.10.2011 laenulepingu tähtajaga 31.12.2017 (punkt 3.2), mille alusel S OÜ tasus

laenust välja 62 750 eurot (lepingus oli kokkulepitud laenusumma 75 000 eurot, mille

väljamaksmine pidi toimuma vastavalt laenuvõtja taotlusele; punktid 2.1, 3.1); S OÜ omandas

2014. a alguses 2009. a kostja poolt A OÜ-lt võetud ja C OÜ poolt garanteeritud täitmata

laenunõude; kostjal õnnestus S OÜ-ga kokku leppida kohustuste täitmise tähtaja pikendamises

kuni augusti keskpaigani 2014; S OÜ esitas 30.10.2014 laenulepingu ülesütlemisavalduse,

millega ütles 17.10.2011 sõlmitud laenulepingu üles ja nõudis 72 331 euro tasumist; C OÜ ja S

OÜ sõlmisid 31.10.2014 lisakokkulepe 17.10.2011 laenulepingule. Kokkuleppes tunnistas C

OÜ, et võlgneb S OÜ-le 17.10.2011 laenulepingu alusel 72 331 eurot ning 09.12.2009

garantiilepingu alusel 164 371 eurot (kokku 236 702 eurot). Lepiti kokku intress 14% aastas. C

OÜ kohustus tasuma 50% võlgnevusest 2015. a I kvartali jooksul ja ülejäänud osa võlgnevusest

II kvartali lõpuks, millisel juhul ei nõua S OÜ võlgnevuselt viiviste tasumist (kui kohustust ei

täideta, siis arvestatakse tagantjärgi viivis 0,25% päevas). 27.11.2014 hüpoteegi seadmise

lepingu alusel seati korteriomanditele nr 1-6 ühishüpoteek hüpoteegisummaga 400 000 eurot;

kuivõrd C OÜ ei suutnud täita rahalisi kohustusi tähtaegselt, oli 2015. a mais-juulis S OÜ surve

C OÜ-le raha tasumiseks. C OÜ poolt 14.07.2015 seisuga võlgnetav viiviste summa oli

152 081.40 eurot ehk võlasumma kokku oli 388 783.04 eurot. S OÜ oli nõus sõlmima C OÜ-

ga kokkuleppe tingimusel, et C OÜ võõrandab S OÜ-le SSS korteriomandid 1-6 hinnaga 283

200 eurot (sh käibemaks) ning vastutasuks loobub S OÜ ostuhinda ületavate viiviste

nõudmisest. Kostja hinnangul oli tegu majanduslikult kasuliku tehinguga, C OÜ vabanes

kohustusest, mille täitmise viivitamisega suurenes nõue igapäevaselt viivise 591.76 eurot võrra.

Arvestades kohustust, millest C OÜ vabanes, siis võõrandas C OÜ korteriomandid

kasumlikumalt kui kolm korterit R OÜ-le – R OÜ-le võõrandatud korterite ruutmeetri

turuhinnaks oli Tõnisson Kinnisvara OÜ hinnangus märgitud hinda arvestades 826.34 eurot/m2

(181 300 eurot / 219,4m2), S OÜ-le võõrandatud korterite ruutmeetri hinnaks 1207.03 eurot/m2

(388 783.04 eurot / 322,1 m2); 3) TTT, RRR ja TT5 kinnisasjad. TTT kinnisasi võõrandati

01.06.2015 hinnaga 13 500 eurot (lepingu punkt 3.1); RRR kinnisasi 02.06.2015 hinnaga 7 250

eurot (lepingu punkt 2.1); TT5 kinnisasi 07.05.2015 hinnaga 15 500 eurot, lepingu punkt 2.1.

Kostja on põhjendanud kinnisasjade võõrandamise vajadust sooviga tasuda võlausaldajatele ja

vältida pankrotti. Hageja hinnangul on TTT kinnisasja võõrandamisega seoses tekitatud C OÜ-

le kahju 10 000 eurot, RRR kinnisasja võõrandamisega 7000 eurot ja TT5 kinnisasja

võõrandamisega 8000 eurot. Nimetatud summade kujunemist ei ole hageja põhjendanud; 4)

KKK kinnisasi võõrandati 29.07.2015 hinnaga 30 000 eurot (punkt 2.1). Hageja hinnangul on

tehingust tulenev kahju 40 000 eurot, millest kohus järeldas, et hageja hinnangul oli kinnisasja

väärtus 70 000 eurot. Hageja ei ole põhjendanud, mille pinnalt on kujunenud kahjuks 40 000

eurot. 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ 10.04.2015 hinnangust nähtuvalt oli kinnisasja

2-16-1255

turuväärtus 21 000 eurot. Akti punktist 7.3 järeldub, et visuaalse ülevaatuse põhjal otsustades

on eramu seisukord halb, 2000-ndatel aastatel on elamu siseviimistlus eemaldatud (see nähtub

ka fotodelt) ning kinnine hoonekarp on aastaid kütteta seisnud ja elamu uuesti viimistlemine

ning tehnosüsteemide taastamine vajab mahukaid investeeringuid. Kohus ei näinud põhjust

kahelda hinnangus ja seega on KKK kinnisasi võõrandatud kasumlikult. Kokkuvõtvalt leidis

kohus, et esitatud tõendite pinnalt võib C OÜ tehinguid kinnisasjadega pidada majanduslikult

mõistlikuks ja hageja ei ole muutnud usutavaks, et tehingud ei vastanud turuhindadele.

73. Lisaks kinnisasjade müügile on hageja ette heitnud ka sõidukite Toyota Land Cruiser,

reg.märgiga HHHHHH müüki (hind 12 000 eurot) ja Lexus RX350, reg.märgiga MMMMMM

(hind 15 000 eurot, müüdud kostjale) võõrandamist. Hageja peab tehinguid tühiseks ning

tekkinud kahjuks kokku 9000 eurot. Ka siinkohal ei ole hageja põhjendanud, mille alusel on

kahju arvestatud. Kohus, tuginedes ÄS § 180 lõikele 4 ja Riigikohtu seisukohale lahendis nr 2-

17-10474 (punkt 24) leidis, et kinnisasjade ja Toyota müügiks ei olnud vajalik osanike

nõusolek. Kui ka osanike nõusolek olnuks vajalik, märkis kohus, et äriühingu esindusõiguslike

isikute tehtud tehingud kehtivad kolmandate isikute suhtes sõltumata sellest, millised piirangud

äriühingu sisesuhtes kehtivad. Kinnisasjade ja Toyota võõrandamise tehingud ei olnud seega

tühised (vähemasti mitte põhjusel, et hageja ei andnud nendeks nõusolekut). Peale selle oli C

OÜ igapäevane majandustegevus ehitustegevus ja kinnisvaraarendus, mistõttu ei olnud

kinnisasjadega tehtud tehingud ka igapäevase majandustegevuse raamest väljuvad. Lexuse

müügi puhul tuleb arvestada ÄS § 181 lõike 3 regulatsiooni. Kuigi Lexuse müük võis olla

tühine, siis kohtule teadaolevalt ei esitanud C OÜ (pärast seda kui hageja sai uuesti juhatuse

liikmeks) tehingu tühisusele tuginedes nõuet kostja kui sõiduki ostja vastu. Sellest võib

järeldada, et hageja C OÜ juhatuse liikmena aktsepteeris tehingut. Igal juhul ei ole C OÜ teinud

toiminguid, et vähendada C OÜ-le väidetavalt tekitatud kahju (nt nõudes sõiduki kostjalt tagasi

ning võõrandades selle kallimalt).

74. Hageja on esile toonud ka kostja poolt C OÜ juhatuse liikmena tehtud muid tehinguid, mida

hageja peab C OÜ-d kahjustavaks (ajavahemikus juuni 2014 kuni juuli 2015 on hageja väitel C

OÜ osutanud majutusteenust ca 87 00 euro eest, millest on deklareeritud vaid ca 8% ja

ülejäänud majutusteenuste eest saadud sularaha on kostja poolt omastatud). Ka nimetatud

võimaliku nõude puhul ei ole C OÜ (pärast seda kui hageja sai uuesti juhatuse liikmeks)

esitanud nõuet kostja vastu. Arvestades seda, et hageja sai uuesti C OÜ juhatuse liikmeks

22.04.2016 ja ajutine haldur nimetati 25.07.2017, olnuks hagejal enam kui aasta aega soovi

korral nõudeid esitada.

75. Eelnevale tuginedes oli kohus seisukohal, et esitatud asjaoludest ei saa kohus järeldada

kostja süülist käitumist C OÜ osa väärtuse vähendamisel. Lisaks nõustus kohus kostjaga, et

hageja ei ole väärtuse puhul arvesse võtnud kohustusi – kohtu jaoks on ilmne, et ehitustegevuse

ja kinnisvaraarendusega kaasnevad ka kulud, kuivõrd ehitada ei saa tasuta ja seda näitlikustavad

ka fotod SSS kortermajast enne ja pärast renoveerimist.

76. Kohtu seisukohta ei mõjuta see, kas kinnistute ostjad olid lähikondsed või mitte, mistõttu

kohus neid asjaolusid ja tõendeid ei käsitlenud (26.01.2016 hageja menetlusdokumendi lisad

14-15 (t I kd lk 53-56); 07.04.2017 hageja menetlusdokumendi lisa 24 (t IV kd lk 194)).

77. Kohus tugines TsMS § 457 lõikele 1 ja märkis, et kuna praegusel ajal nähtub äriregistrist,

et osa kuulub CC-le, kes ei ole käesolevas asjas menetlusosaline, ei saa kohus tuvastada S OÜ

osa ühisvarana ega jätta seda kostjale. Kuivõrd asjas tehtav otsus on siduv üksnes hagejale ja

kostjale, kuid mitte CC-le, jättis kohus hageja nõude tuvastada S OÜ osa ühisvarana ja jätta

2-16-1255

kostjale läbi vaatamata TsMS § 423 lõike 2 punkti 2 alusel (nõudega ei ole hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada).

78. Kohus märkis täiendavalt ka järgmist. Hageja on seisukohal, et S OÜ osa kuulub ühisvara

hulka, kuna kõik 2014. a sügisele eelnevad tehingud S OÜ, C OÜ, hageja ja kostja vahel olid

kasulikud üksnes C OÜ-le, hagejale ja kostjale, kuid 2014. a sügisele järgnevad tehingud olid

järsku C OÜ-le kahjulikud. Neid tehinguid ei ole kõiki välja toodud, kuid menetluses esitatud

väidete pinnalt eeldas kohus, et enne 2014 sügist tehtud tehingute all peab hageja silmas (mh)

KKK kinnistuga seotud tehinguid ja pärast 2014 sügist tehtud tehingute all (mh) tehinguid,

mille tulemusena sai S OÜ SSS korterite omanikuks.

79. KKK kinnisasjaga on olulised järgmised asjaolud. C OÜ omandas 2010. a kinnistu 1 037

000 krooni (66 276.38 eurot) eest ja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 22.11.2010. C OÜ

võttis S OÜ-lt 2010. a novembris laenu kokku 900 000 krooni (57 520.48 eurot). 31.01.2011

sõlmisid C OÜ ja S OÜ kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu hinnaga 102 000 eurot.

Leping kajastab juba tasutud ostuhinnana novembris ülekantud summat 900 000 krooni ning

lepingu sõlmimise päeval täiendavalt väljamakstavat summat 44 479.52 eurot (sellises summas

väljamakse nähtub punktis 2 viidatud konto väljavõttest). C OÜ ei suutnud tagasiostuõigust

teostada 31.01.2011 müügilepingu punktis 3.1 sätestatud tähtajaks 31.07.2011. C OÜ

raamatupidaja on koostanud peale tagasiostu tähtaja möödumist 01.08.2011 S OÜ-le arve nr

35, mille koostamise põhjuseks just sel kuupäeval ei saa olla miski muu kui algselt laenuna

(kohustusena) tehtud raamatupidamiskanne muudeti vara müügikandeks (tuluks), st üleval

olnud kohustus tasaarveldati vara müügituluga. S OÜ ühelt poolt ning hageja ja kostja teiselt

poolt sõlmisid 14.10.2013 vahetuslepingu, mille alusel omandasid hageja ja kostja KKK

kinnistu ühisomandisse, andes S OÜ-le vastu 3 korteriomandit – kinnistu väärtusena märgiti

95 000 eurot ja korterite väärtusena samuti 95 000 eurot. Kohtu hinnangul on menetluses

esitatud tõenditega loogiliselt järeldatav, et C OÜ võõrandas kinnisasja S OÜ-le laenu

tagatiseks ning S OÜ vahetas hiljem kinnisasja laenusummaga sarnases väärtuses korterite

vastu. Hageja on pidanud eluliselt ebausutavaks, et CC loovutaks 400 000 euro väärtuse eest

kinnistuid 100 000 euro väärtuses korterite vastu ja see näitab, et S OÜ kuulus pooltele. Hageja

heidab seega sisuliselt S OÜ-le ette, et viimane ei võõrandanud kinnisasja hiljem C OÜ-le,

hagejale või kostjale (või kolmandale isikule) oluliselt kallimalt kui oli ostuhind. Kohtu

hinnangul näitavad nimetatud tehingud seda, et S OÜ eesmärk oli saada KKK kinnisasja näol

tagatis antud laenule ning tema huvi piirdus laenu tagasisaamisega. Seda, et S OÜ otsustas

käituda C OÜ, hageja ja kostja suhtes vastutulelikult, ei saa pidada näitajaks, et S OÜ kuulub

hagejale ja kostjale. Kostja on tuginenud sellele, et hageja tegi C OÜ kandeid seoses KKK

kinnistuga, kuid nimetatud tõendid ei kajasta kande tegija isikut (st füüsilist isikut). Suur-Posti

korterite omandamiseni viivate tehingute jada on kostja poolt samuti jälgitavalt põhjendatud ja

tõendatud. Hageja ei ole toonud esile muid tehinguid, mistõttu saab kohus kujundada seisukoha

üksnes eelnevalt käsitletu pinnalt – see ei veena kohut, et S OÜ osa kuulub tegelikult poolte

ühisvara hulka.

80. 14.10.2014 lepingu punktis 4.2 sisaldub kokkulepe, et lahutuse korral müüakse kinnisasjad

ning müügisummast tagastatakse müüdavale kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud

kohustused ning samuti müügiga seotud kulud (nt maakleri vahendustasu, notarikulu jne) ning

ülejäänud müügist saadud rahasumma jagatakse võrdselt abikaasade vahel. Lepingu punkt 4.3

sätestab: „Abikaasad lepivad kokku, et juhul kui üks Abikaasadest takistab mõne eeltoodud

kinnisvara müüki (ei nõustu müügitehingut tegema olukorras, kus leitud ostjaga on

kokkulepitud müügitehingu tegemise notariaeg ning müügitehing jääb toimumata seetõttu, et

üks Abikaasadest ei ole nõus tehingut tegema), on Abikaasadel vastastikku järgmised õigused:

4.3.1. müüa sooviv Abikaasa võib nõuda müüki takistavalt Abikaasalt leppetrahvi null koma

2-16-1255

null kolm protsenti (0,03%) vastava müüdava kinnisvara ostjaga kokkulepitud müügisummalt

iga müügiga viivitatud päeva eest (trahvi arvestatakse alates päevast, kui leitud ostjaga on

kokku lepitud müügitehingu tegemise notariaeg ning müügitehing jääb toimumata seetõttu, et

üks Abikaasadest ei ole nõus tehingut tegema); 4.3.2. müüki takistaval Abikaasal on õigus

otsustada ja nõuda, et ta ostab ise välja müüa sooviva abikaasa osa vastava kinnisvara

ühisomandist hinnaga, mis on 50% vastava müügitehingu Ostja poolt kinnisvara kui terviku

eest pakutavast müügihinnast.“

81. Kohus tugines VÕS § 158 lõikele 1. 14.10.2014 lepingu punkti 4.3 kohaselt on leppetrahvi

nõudmise eeldused: 1) leitud on ostja ja 2) ostjaga on kokku lepitud müügitehingu tegemise

notariaeg ja 3) üks abikaasadest ei ole nõus tehingut tegema. Kostja on toonud esile kolm

olukorda, kus hageja takistas kinnisasjade müüki: 1) Tallinna notar Margus Veskimäe

06.08.2015 dokumendist nähtub, et kostja ja Uus Kodu Kinnisvara OÜ esindaja viibisid notari

juures 06.08.2015 kell 16.00, plaanitud oli sõlmida KKK kinnisasja võlaõiguslik müügileping

ja avaldus eelmärke kinnistamiseks, tehing jäi ära hageja puudumise tõttu. 27.07.2015 teatas

hageja, et kinnisvara müüki ei toimu enne, kui on saavutatud poolte vahel kokkulepe C OÜ

valduses olnud varade jagamises ja varade ekspluateerimisest saadud tulu jagamises. Ka

05.08.2015 teatas hageja, et „KKK homme ei müüda“; 2) 01.02.2016 palus kostja määrata

soovitatavalt sama nädala reedeks notariaeg KKK kinnisasja ning PPP kinnisasjade

võõrandamiseks (ostjad vastavalt MN ja RK, tehingu hinnad vastavalt 380 000 eurot ja 275 000

eurot), notaribüroost pakuti aegu kell 12.40 ja 13.20. 02.02.2016 teatas kostja notariajast

05.02.2016 kell 12.40 hagejale, mille peale hageja vastas „Mul ei ole vargaga midagi rääkida.

Las advokaadid ja kohtunikud ja prokurörid klaarivad ise“; 3) kostja edastas 31.03.2016

kohtutäituriga hagejale kutse ilmuda 05.04.2016 kell 14.00 notari juurde, vormistamaks PPP ja

KKK kinnistute müümine vastavalt hindadega 275 000 eurot ja 380 000 eurot. Kutse

toimetati kohtutäituri poolt hagejale isiklikult kätte 31.03.2016, hageja ei ilmunud 05.04.2016

notari juurde. Ostjateks olid G OÜ ja RK.

82. Kohus asus seisukohale, et nendel kolmel juhul on täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused,

kuna ostjad olid olemas, notariaeg müügitehingu tegemiseks oli kokku lepitud ja üks abikaasa

(hageja) ei olnud nõus tehingut tegema (kinnitades seda kirjalikult ja/või jättes notarisse

ilmumata). Hageja peab ebatõenäoliseks, et ostjad omasid reaalset ostusoovi (kostja ei ole seda

tõendanud), MN suhtes oli 03.03.2015 välja kuulutatud pankrot. Kohtu hinnangul ei mõjuta

hageja seisukoht leppetrahvi põhjendatust. Tehingud ei jäänud ära seetõttu, et ostjad tegelikult

ei omanud reaalset ostusoovi, vaid seetõttu, et hageja ei ilmunud notarisse ehk takistas müüki.

83. Kostja on leppetrahvi arvestanud alates 06.02.2016 KKK kinnisasja puhul väärtusest

380 000 eurot ning PPP kinnisasjade puhul väärtusest 275 000 eurot. Kuna 14.10.2014 lepingu

punkti 4.3.1 kohaselt arvestatakse leppetrahvi „vastava müüdava kinnisvara ostjaga

kokkulepitud müügisummalt“ ja 05.02.2016 oli määratud notari aeg KKK ja PPP kinnisasjade

võõrandamiseks hindadega vastavalt 380 000 eurot ja 275 000 eurot, on leppetrahvi

arvestamise aeg ja arvestuse aluseks olevad väärtused korrektsed. Ühe päeva leppetrahviks

kujuneb 196.50 eurot – KKK kinnisasja puhul 0,03% 380 000 eurolt ehk 114 eurot, PPP

kinnisasjade puhul 0,03% 275 000 eurolt ehk 82.50 eurot. Perioodi 06.02. – 26.02.2016 (20

päeva lõppkuupäevata, nagu on arvestanud kostja) leppetrahviks kujuneb 3930 eurot.

84. Kostja on palunud mõista välja ka leppetrahvi 196.50 eurot päevas alates 27.02.2016 kuni

otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 196.50 eurot päevas kuni kinnisasjade müügini.

Kostja on viidanud TsMS §-le 367, kuid nimetatud norm kohaldub üksnes viivise puhul. Küll

aga saab nõude rahuldada TsMS § 369 alusel. Kohus ei arvestanud siiski summaliselt

leppetrahvi välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga, vaid viimase istungi pidamise kuupäeva

2-16-1255

seisuga, kuivõrd otsuse kuupäeva seisuga arvestatuna võib leppetrahv osutuda valeks, kui PPP

kinnisasjad võõrandatakse enne otsuse tegemist. 27.02.2016 – 17.03.2020 on koos

lõppkuupäevaga 1481 päeva. KKK kinnisasja puhul kujuneb leppetrahvi suuruseks seega 168

834 eurot ja PPP kinnisasjade puhul 122 182.50 eurot – kokku 291 016.50 eurot.

85. Seega mõistis kohus hagejalt kostjale välja perioodil 06.02.2016 – 17.03.2020 kujunenud

leppetrahvi 294 946.50 eurot. Alates 18.03.2020 väljamõistetava leppetrahvi puhul korrigeeris

kohus väljamõistetavat leppetrahvi. Kuna KKK ja PPP kinnisasjad võõrandatakse tõenäoliselt

erinevatel aegadel, siis mõistis kohus hagejalt kostjale välja alates 18.03.2020 kuni KKK

kinnisasja võõrandamiseni leppetrahvi 114 eurot päevas ja alates 18.03.2020 kuni PPP

kinnisasjade võõrandamiseni leppetrahvi 82.50 eurot päevas.

86. Kostja tasus 12.03.2015 – 22.06.2016 2401.23 eurot ja pärast vastuhagi esitamist veel 84.68

eurot ehk kokku 2485.91 eurot ühisvaras olevaid laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevaid

kohustusi. Kostja palub sellest 1242.96 eurot hüvitada KKK kinnistu müügist saadavate

vahendite arvelt. Kohus viitas PKS § 34 lõikele 2 ja märkis, et jõudis eelnevalt otsuses

järeldusele, et laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevad kohustused on ühisvara hulgas.

Hageja ei ole vaidlustanud, et kostja on tasunud alates 12.03.2015 lahusvara arvelt nimetatud

kohustuse katteks 2485.91 eurot. Kohus rahuldas nimetatud nõude, kostja poolt ühisvaraks

oleva kohustuse täitmiseks tasutud summast pool (ümmardatuna 1242.96 eurot) tuleb kostjale

hüvitada ühisvara arvelt.

87. Kostja tugineb sellele, et hageja on takistanud kinnisasjade realiseerimist 14.10.2014

abieluvaralepingus kokkulepitud viisil. PPP kinnisasjade osas on algatatud täitemenetlus –

kohtutäituri tasu täiteasjas nr 022/2017/1372 on 11 503.20 eurot, seetõttu palus kostja hagejalt

enda kasuks välja mõista pool kohtutäituri tasust. Ülejäänud kinnisasjade puhul, mis kuuluvad

müümisele kohtutäituri poolt, on täituril õigus saada enampakkumisel müüdava vara

üleskirjutamise ja hindamise eest 10 450 eurot ning enampakkumise korraldamise ja läbiviimise

eest 13 200 eurot.

88. Kohus jättis rahuldamata kostja nõuded jätta täitemenetluste kulud hageja kanda. Kohus

tugines täitemenetluse seadustiku (TMS) § 174 lõike 1 esimesele lausele ja lõikele 2 ning

Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-14-17 (punkt 36.5). Seega kantakse kulud vara

müügist saadud vahendite arvelt esimeses järjekorras, kulusid kannavad kaudselt mõlemad

ühisomanikud võrdselt. Kohus ei pidanud põhjendatuks, et kulud peaks jääma täies ulatuses

hageja kanda. KKK ja PPP kinnisasjade puhul on kostja menetluses läbivalt tuginenud sellele,

et hageja on 14.10.2014 lepingut rikkunud ja takistanud kinnisasjade müüki. Samale

seisukohale jõudis ka kohus. Kohtu hinnangul on aga sellest kostjale tekkinud kahju (s.o

täitemenetlusega tekkivad kulud) kaetud väljamõistetud leppetrahviga (VÕS § 161 lõige 2).

Ülejäänud kinnisasjade puhul ei ole vähemalt menetluses esitatud asjaoludest näha, et kostja

oleks üritanud neid müüa ja hageja oleks müüki takistanud, seetõttu ei ole ka põhjendatud, et

hageja peaks täies ulatuses kandma nende kinnisasjadega seotud täitemenetluse kulud.

89. Kohus tugines TsMS § 445 lõikele 1 ja märkis, et kostja on palunud otsuse täitmise korra

kindlaks määrata. Kostja palus otsuse täitmise korrana kinnisasjade hindadega seoses järgmist:

1) PPP kinnisasjad müüakse koos alghinnaga 275 000 eurot; 2) KKK kinnisasi müüakse

alghinnaga 380 000 eurot; 3) RRR kinnisasi müüakse alghinnaga 10 000 eurot; 4)

VVV kinnisasi müüakse alghinnaga 50 000 eurot; 5) kohtutäitur ei tohi kordusenampakkumise

korraldamisel vara korraga alla hinnata rohkem kui 5%, v.a kui pooled on leppinud kokku

teisiti. PPP kinnisasjade osas juba toimub täitemenetlus, kinnisasjade müük alghinnaga 170 000

eurot nurjus huviliste puudumise tõttu. Kohtutäitur koostas 05.03.2020 vara ümberhindamise

2-16-1255

akti ning avaldas samal päeval kordusenampakkumise teate, mille kohaselt müüakse kinnistuid

alghinnaga 155 000 eurot. Seetõttu ei määranud kohus otsuse täitmise korrana alghinda

kindlaks PPP kinnistute osas ega reguleerinud nende osas ka vara alla hindamist. Punktide 2-5

osas pidas kohus kostja taotletut põhjendatuks.

90. Teiseks on kostja palunud määrata kindlaks, milline kohustus täidetakse millise vara

müügist saadavate vahendite arvelt: 1) PPP kinnisasjade, RRR kinnisasja ja VVV kinnisasja

enampakkumisel müügist laekuva raha arvel täita: 1.1. laenulepingust nr 07-040472-EL

tulenevad rahalised kohustused Swedbank AS-ile; 1.2. kohtutäituri tasu 11 503.20 eurot; 2)

KKK kinnisasja müügist saadud rahast: 2.1. hüvitada kostjale 39,78% kinnisasja müügist

saadud rahast või alternatiivselt kalduda kinnisasja müügist saadud raha jagamisel kõrvale

poolte ühisvara osade võrdsusest, arvestades, et kinnisasi on 39,78% ulatuses soetatud kostja

lahusvara arvel; 2.2. hüvitada kostjale 1242.96 eurot; 2.3. täita YY-ga sõlmitud laenulepingust

tulenev ühisvaras olev solidaarkohustus summas 32 000 eurot; 2.4. ülejäänud kinnisasja

müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdselt pooleks; 3) RRR ja VVV kinnisasjade

müügist saadud rahast, mis jääb järele pärast punktis 1 nimetatud kohustuste täitmist: 3.1.

hüvitada kostjale 36% kinnisasjade müügist saadud rahast ning ülejäänud 64% kinnisasjade

müügist saadud rahast jagada poolte vahel võrdselt pooleks või alternatiivselt 3.2. kalduda

kõrvale poolte ühisvara osade võrdsusest, jagades kinnisasja müügist laekuva raha 68%

ulatuses hagejale ning 32% ulatuses kostjale.

91. Kohus leidis eelnevalt, et kinnisasjade müügist saadud vahendid tuleb jagada võrdselt ja

arvestamisele ei kuulu kostja võimalikud lahusvaralised panused ühisvara omandamisel.

Seetõttu jäid otsuse täitmise korrast välja punktid 2.1, 3.1 (v.a osa, et „jagada poolte vahel

võrdselt pooleks“) ja 3.2. Samuti pidas kohus eelnevalt YY-lt saadud laenu tagastamise

kohustusest ühisvaras olevaks 30 000 euro tagastamise kohustust. Sellest tulenevalt täpsustas

kohus punkti 2.3. Punkti 1 pidas kohus vajalikuks korrigeerida. Kuna PPP kinnisasjade osas

juba täitemenetlus toimub, siis viiakse seda läbi tavapäraste täitemenetluse reeglite järgi. Kohus

märgib, et nende müügist hüvitatakse Swedbank AS-i kohustused ja täitemenetluse kulud, kuid

täitemenetluse kulude hüvitamine ja sissenõudjale tasumine toimub TMS-is ettenähtud korras.

Kuna kohtule ei ole teada, millised nõuded ja millises ulatuses jäävad tasumata pärast PPP

kinnisasjade müügist saadavate vahendite jaotamist, korrigeeris kohus punkti 1 selliselt, et

RRR kinnisasja ja VVV kinnisasja enampakkumisel müügist laekuva raha arvel täidetakse

laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevad rahalised kohustused Swedbank AS-ile ulatuses,

milles need jäid täitmata PPP kinnisasjade müügist saadud vahenditest ning kohtutäituri tasu

võlgnevus ulatuses, milles see jäi täitmata PPP kinnisasjade müügist saadud vahenditest. Kohus

märkis, et otsuses reguleerimata osas kohalduvad vara müügile TMS-i sätted, mh

täitemenetluse kulude väljamaksmise osas. TMS § 174 lõike 2 järgi arvatakse täitemenetluse

kulud tulemist maha enne selle jaotamist ning see on ka kooskõlas 14.10.2014 lepingu punktis

4.2 sätestatuga, et enne ühisomanike vahel jagamist ja pärast hüpoteekidega tagatud nõuete

täitmist tasutakse saadud rahast müügiga seonduvad kulud.

92. Kohus ei analüüsinud otsuses viitamata tõendeid. Kohtu hinnangul ei mõjuta need asja

lahendamist või on otsuse tegemise ajaks kaotanud aktuaalsuse. Kuivõrd kohus küsis

menetluses poolte hagi ja seisukohtade terviktekste, mis esitati 17.05.2019 ja hiljem, ei

hinnanud kohus tõendeid, millele pooled ei viidanud alates 17.05.2019 esitatud

menetlusdokumentides või mida nad ei ole lisanud nimetatud menetlusdokumentidele.

93. Hageja ja kostja paluvad jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Kohus tugines TsMS §

164 lõigetele 1 ja 2. Nii hageja kui kostja on esitanud hagid ühisvara jagamiseks. Kuigi ühisvara

jagamise puhul jäävad menetluskulud üldjuhul poolte endi kanda, siis antud juhul ei pidanud

2-16-1255

kohus sellist lahendust õiglaseks, kuna kohus lahendab asja sarnasemalt vastuhagis esitatud

nõuetega kui hagis esitatud nõuetega, osad hageja nõuded jäävad läbi vaatamata, menetlus oleks

võinud olla olemata või oleks olnud vähem mahukas, kui hageja ei oleks 14.10.2014 lepingut

rikkunud kinnisasjade müügi takistamisega, hageja või tema poeg on vähendanud ühisvaraks

oleva PPP kinnistu väärtust maja lõhkumisega enne enampakkumist, mille ajendina näeb kohus

soovi jätta kostjale võimalikult suur laenukohustus pärast PPP kinnistute võõrandamist, kuivõrd

hageja veendumusel on kostja ainuisikuliselt kohustatud laenu tasuma. Samas arvestas kohus

ka seda, et ühisvara jagamine on ka kostja huvides ning kostja vastuhagi ei kuulu rahuldamisele

täies ulatuses. Neid asjaolusid arvestades pidas kohus põhjendatuks jagada menetluskulud

selliselt, et hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning kostja menetluskuludest 75%

jääb hageja kanda ja 25% kostja enda kanda.

94. Kuna hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, siis puudub vajadus hageja

menetluskulude põhjendatuse hindamiseks ja kulude kindlaksmääramiseks.

95. Kostja palus 14.12.2017 ja 17.03.2020 nimekirjades menetluskuludena kindlaks määrata

riigilõivud, kassatsioonkautsjoni ja õigusabikulud. Kohus leidis, et põhjendatud on

menetluskulud riigilõivudele ja kautsjonile kokku 700 eurot. Kostja esindaja ajakulu on

perioodil 03.02.2016 – 16.03.2020 kokku 267h. Tehtud toimingud hõlmavad suhtlust kliendiga,

vastaspoole menetlusdokumentide läbitöötamist, menetlusdokumentide koostamist, istungiteks

ettevalmistust

ja

neil

osalemist,

kohtudokumentidega

tutvumist.

Arvestades

menetlusdokumentide ja esitatud tõendite mahtu (toimik on üheksa köidet) ning asjaolu, et asjas

on toimunud neli istungit, on kohtu hinnangul kostja esindaja tehtud toimingud menetluses ja

ajakulu 267h (seisuga 16.03.2020) põhjendatud. TsMS § 174 lõike 1 teise lause alusel määras

kohus kindlaks ka kostja esindaja tasu 17.03.2020 istungil osalemise eest (istung kestis 1h).

Kokku on kostja esindaja põhjendatud ajakulu 268h. Esindaja tunnitasu on 115.20 eurot (sh

käibemaks). Tasumäär ei ole ebamõistlikult suur ning vastab turuhinnale. Kohus pidas seega

põhjendatud õigusabikuludeks 30 873.60 eurot.

96. Eeltoodu põhjal määras kohus kostja menetluskuludena kindlaks 31 573.60 eurot, millest

23 680.20 eurot mõistis kohus välja hagejalt ning ülejäänu jäi kostja enda kanda. Samuti tuleb

hagejal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest.

Apellatsioonkaebus

97. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, milles kohus: 1) luges

ühisvaraks PPP kinnisasjad, AS-iga Swedbank ja WW-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevad

laenu tagastamise kohustused ning jagas eelmainitu ühisvarana; 2) jättis kostja

menetluskuludest 75% hageja kanda; 3) mõistis hagejalt kostjale välja leppetrahvi. Hageja ei

vaidlusta otsuse resolutsiooni punkte 9 ja 10.

98. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta vastuhagi rahuldamata ja

rahuldada hagi ning lugeda hageja lahusvaraks PPP kinnisasjad, kostja lahusvaraks

laenulepingutest tulenevad rahalised kohustused. Samuti kohustada kostjat hüvitama hagejale

PPP kinnisasjade, mis nüüdseks on kohtutäituri poolt realiseeritud, väärtus 300 000 eurot, mida

saab tasaarveldada, jättes hageja ainuomandisse KKK, RRR ja VVV kinnistud, mis kuulusid

poolte ühisvara koosseisu ning mille müügist saadud raha oleks läinud poolte vahel võrdselt

jagamisele. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda.

99. Maakohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõigust ja hindas valesti tõendeid ning

asjaolusid. Kohtu järeldused ei tulene tuvastatud asjaoludest. Otsus ei ole kooskõlas

2-16-1255

seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega. Kohus eiras hageja põhjendusi ja omistas kostja

seisukohtadele põhjendamatult suurt kaalu.

100. 14.10.2014 leping on tühine TsÜS § 86 lõike 1 alusel või alternatiivselt tühistatud, kostja

tühistamise avaldusele vastu ei vaielnud. Seega kehtib 15.07.2011 abieluvaraleping. Kõiki

tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates pidanuks kohus jõudma järeldusele, et 14.10.2014

leping on vastuolus heade kommetega. Kohus jättis tähelepanuta, millises olukorras hageja

lepingu sõlmis – sisuliselt koheselt pärast sünnitust, hagejal oli olnud juba esimene rinnapõletik

koos kõrge palavikuga, puudusid lepingueelsed läbirääkimised ning koheselt pärast sõlmimist

lõpetas kostja ühiselu hagejaga, lahkudes kodust, et alustada kooselu uue kaaslasega. Nimetatud

asjaolud kogumis viitavad ühemõtteliselt 14.10.2014 lepingu heade kommete vastasusele.

101. Hageja ei nõustu ka, et 14.10.2014 leping ei olnud kehtivalt tühistatud. Hageja oli peale

kostja kodust lahkumist lisaks füüsilisele kurnatusele ja emotsionaalsele traumale ka täiesti

rahatu. Kostja oli tõkestanud kõik juurdepääsud pere ühistele finantsidele (sulgenud ligipääsu

pangakontole, mida varasemalt kasutasid abikaasad ühiselt ning hageja ei saanud ka mingit osa

C OÜ apartementhotelli tuludest (prognoositav puhaskasum 50 000 eurot aastas)). Et katta

eluasemekulusid ning tagada perele minimaalne toit pidi hageja laenama raha oma teismelistelt

poegadelt. Hageja oli kuni 2015. a märtsini (mil hakkas laekuma emapalk) reaalselt näljas samal

ajal, kui kostja elas uue elukaaslasega C OÜ-le kuuluvas korteris, omas täielikku

finantsvabadust ning tegi kulukaid välisreise. Hageja väljaütlemisi ajavahemikul 2014. a

november kuni 2015. a mai ei saa tõenditena arvestada, kuna need olid tehtud selgelt

sõltuvussuhte ajal ja sundseisus ning sellises olukorras on imetav ema valmis omaks võtma

ükskõik milliseid tavaoludes täiesti välistatavaid seisukohti. Samuti on kohus jätnud

tähelepanuta kostja emotsionaalse ja materiaalse vägivalla hageja suhtes alates kodunt

lahkumisest kuni praeguseni. Kostja sisenes mitmeid kordi hageja elukohta ette teatamata oma

võtmega ja survestas hagejat eesmärgiga sundida teda loobuma veelgi enam oma õigustest,

kaasas tühi paberileht ja pastakas, nõudes, et hageja annaks paberile oma allkirja. Samuti

ähvardas ta korduvalt võtta hagejalt ära sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefoni, mis olid tollal

pere ühise äriühingu bilansis. Sarnase nõude esitas kostja hagejale ka kirjalikult 28.02.2015.

Kuidas oleks pidanud imiku ema saama hakkama oma igapäevaste toimingutega sõiduautota ja

mobiiltelefonita ning loomulikult üritab ta sellises olukorras hoiduda igasugusest olukorra

teravdamisest. Samuti ähvardas kostja hagejat korduvalt erinevate valesüüdistustel põhinevate

kohtuasjade algatamisega, mis hiljem tõeks osutusid. Kostja vägivaldsust hageja vastu

tõendavad korduvad hageja ja väikese tütre ühise kodu ukselukkude vahetused ajavahemikul

sügisest 2015 kuni kevadeni 2016, mil hagejale oli tõkestatud ligipääs oma koju ning tema ja

lapse asjad olid visatud prügikottidesse. Ei saa eeldada, et hageja saanuks sellises olukorras

selgelt mõelda 14.10.2014 lepingu tühistamisele. Puudub vajadus tõendada, et lapse vaimse ja

füüsilise tervise jaoks on tema esimesed elukuud kõige määravama tähtsusega ning sellest

teadlik ema ei suuda oma tähelepanu jagada juriidilistele küsimustele. Seega ei saa eelnevalt

mainitud põhjustel arvestada tavapärase lepingu ülesütlemise tähtajaga kuus kuud alates pettuse

ilmsikstulekust. Hageja arvates saab tähtaeg hakata jooksma alates augustist 2015, mil hageja

lõpetas imiku rinnaga toitmise ning sai lõpuks hakata otsima juriidilist abi oma õiguste kaitseks.

Alternatiivselt võib hakata tähtaeg kulgema alates abielu lahutamisest 09.03.2015, mil selgus

lõplikult kostja tegelik eesmärk uue abieluvaralepingu sõlmimiseks. Arvestades neid

alternatiivseid tähtaegu on mõlemal juhul 25.08.2015 esitatud lepingu tühistamise avaldus

tähtaegne.

102. Seega kehtib poolte vahel 15.07.2011 abieluvaraleping, mis näeb ette, et PPP kinnisasjad

on hageja lahusvaraks. Kõik muu abielu kestel omandatud vara on poolte ühisvara ja selle

2-16-1255

realiseerimisel saadav tulu kuulub võrdselt jagamisele. 07.03.2007 laenulepingust tulenevad

kohustused ei ole samuti ühisvaras ja puudub leppetrahvi kokkulepe.

103. WW-lt saadud laenu tagastamise kohustuse osas nõustub hageja, et WW andis kostjale

laenu 32 000 eurot, kuid ei nõustu, et laen anti perekonna vajaduste rahuldamiseks. Tegelik

laenu andmise eesmärk oli soetada C OÜ nimele KKK kinnistu. 21.02.2014 maksekorraldus ei

tõenda, et laen on antud perekonna huvides. 04.03.2017 kinnitus on paljasõnaline. Olukorras,

kus C OÜ majandustegevuses olid suured riskid (laenud, maksekohustused töövõtjatele, edutu

korterite müük), on laenu võtmine suurejoonelise sünnipäeva tähistamiseks arusaamatu ja

eluliselt mitte usutav. Saadud laenu ei saa käsitleda C OÜ kui poolte ühise äriühingu

majandustegevuse edendamiseks, sest 18.10.2014 kandeavaldusega kutsus kostja hageja C OÜ

juhatuse liikme kohalt tagasi. Lisaks on OÜ C oma äritegevuse raugemisega lõpetanud ja

äriregistrist kustutatud 04.02.2016. Laenuraha kasutati kinnistu ostmiseks Xu vallas X külas ja

eesmärgiks oli investeering perekonna huvides. Riigikohtu praktika kohaselt perekonna

huvides võetud laenu tõendamiskoormist ei saa panna hagejale, kes ei olnud laenuvõtjaks ja

seda, kas laenukohustus võeti faktiliselt perekonna huvides, saab tõendada ainult kostja. Kostja

ei ole veenvalt tõendanud, et laen võeti ja kulutati perekonna huvides. Samuti selgus hiljem, et

KKK kinnistu, mille soetamiseks laen võeti, võõrandati hageja nõusolekuta turuhinnast oluliselt

odavamalt kostja sõbra nimel olevale äriühingule A OÜ. Kinnistu edasimüügiga tegeles kostja

tollane elukaaslane, mis näitab, et kinnistu tegelik valdaja ja müügitehingust kasusaaja oli

jätkuvalt kostja.

104. Kohus jättis ebaõiglaselt kostja menetluskuludest 75% hageja kanda. Kuna kogu vaidluse

põhjustajaks on kostja, kes meelitas pettusega hageja 14.10.2014 lepingut sõlmima, tuleb

mõlema poole kohtukulud jätta kostja kanda.

Vastustaja seisukoht

105. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

106. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei

tuvastanud maakohtu poolt olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi ega materiaalõiguse

ebaõiget kohaldamist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda. Ringkonnakohus määrab

rahaliselt kindlaks kostjale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse.

107. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu põhjenduste

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses

vaidlustab hageja maakohtu otsust osades, milles kohus: 1) tuvastas ühisvara koosseisus PPP

kinnisasjad ning laenukohustused Swedbank AS-i ja YY ees; 2) jagas laenukohustused selliselt,

et need tuleb tagastada ühisvara müügist saadava raha arvel, samuti et PPP kinnisasjad tuleb

müüa avalikul enampakkumisel ja müügist saadava raha arvel tasuda laenukohustus Swedbank

AS-ile ja kohtutäituri tasu; 3) mõistis hagejalt välja kostja kasuks leppetrahvi; 4) jaotas ja

määras rahaliselt kindlaks menetluskulud.

2-16-1255

108. Hageja kaebuse lahendamisel omab olulist tähtsust, kas maakohus lahendas seaduslikult

ja põhjendatult vaidluse abieluvaralepingu 14.10.2014 muutmise lepingu kehtivuse kohta.

Sellest sõltub, kas maakohus määras õigesti abikaasade ühisvara koosseisu PPP kinnisasjad ja

laenukohustuse Swedbank AS-i ees ning rahuldas vastuhagi leppetrahvi väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et maakohus lahendas selles osas vaidluse

kooskõlas

kehtivate

menetlusõiguse

normidega

ja

kohaldas

õigesti

asjakohaseid

materiaalõiguse norme. Maakohtu poolt teostatud tõendite hindamine vastab TsMS §-s 232

sätestatud reeglitele ja kolleegium ei näe alust tõendite ümberhindamiseks. Järgnevalt vastab

kolleegium kaebaja väidetele.

109. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu tuleks asja lahendamisel jätta tähelepanuta kõik

see, mida ta on väitnud (kirjutanud) ajal, mil imetas XX.XX.XXXX sündinud last, s.o kuni

maini 2015 (vastavalt kaebuse punktile 34) või augustini 2015 (vastavalt ringkonnakohtu

istungil väidetule). Tegemist on menetlusosalise vastuväitega vastaspoole esitatud

dokumentaalsetele tõenditele (hageja e-kirjadele, millised ta nimetatud perioodidel kirjutas

kostjale), millised olid maakohtus kostja poolt tõenditena esitatud. Sellist vastuväidet hageja

maakohtus ei esitanud. Seega on vastuväite esitamine alles apellatsioonkaebuses TsMS § 329

lõike 1 alusel hilinenud. Kuna kaebuses ei ole põhistatud vastuväite hilinenult esitamise

lubatavust, jätab ringkonnakohus väite TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta.

110. Poolte vahel puudub vaidlus, et 14.10.2014 tehingu näol on tegemist 15.07.2011

abieluvaralepingu muutmise lepinguga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 14.10.2014

kohustustehing ei olnud tühine TsÜS § 86 lõigete 1 ega 2 alusel ning ei pea vajalikuks esimese

astme kohtu põhjendusi siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohus on järginud kehtivat

kohtupraktikat ja vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-83-13 (punktile 16) asunud esmalt

tuvastama, kas tehing oli tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või on

lepingust tulenevate abikaasade vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas. Kuna maakohus kumbagi tühisuse eeldust ei tuvastanud, ei olnud tal ka

vajalik tuvastada, kas hageja tegi tehingu tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kas kostja sellest tehingu tegemise ajal teadis

või pidi teadma. Kaebuses ei ole hageja lükanud ümber maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid,

et 14.10.2014 sõlmitud kokkulepete alusel läks poolte ühisvarasse vara (PPP kinnistud), millest

enne abieluvaralepingu sõlmimist 2011. a kuulus osa (hoonestamata kinnistu) kostja

lahusvarasse ja teine osa (hoonestatud kinnistu) poolte ühisvarasse. 2011. a lepinguga olid

mõlemad kinnistud läinud hageja ainuomandisse. Täpsemalt nähtub tsiviilasja materjalidest, et

PPP kinnistu kuulus esmalt kostja ainuomandisse, siis kostja ja tema eelmise abikaasa

ühisvarasse, kust kostja ostis selle poolte abielu ajal eelmiselt abikaasalt välja (kinnistusraamatu

väljavõte t II kd lk 20, lepingud samas lk 22-31, 32-42), PPPa hoonestamata kinnistu oli

omandatud 2004. a kostja ainuomandisse (kinnistusraamatu väljavõte t II kd lk 21). 14.10.2014

tehingu tulemusena said mõlemad kinnistud tervikuna poolte ühisvaraks sarnaselt muu abielu

ajal omandatud kinnisvaraga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt asub ühel kinnistutest elamu,

mida pooled kasutasid abielu ajal perekonna ühise elukohana ja kinnistud on omavahel seotud

(pooled on neid vaidluse ajal koos käsitlenud, kohtutäitur müüb neid koos; nt t IX kd lk 10, 11).

Puudub vaidlus, et laenukohustus Swedbank AS-i ees oli võetud hoonestatud kinnistu

omandamiseks (laenuleping t II kd lk 43-46) ja selle tagamiseks on mõlemad kinnistud

koormatud ühishüpoteegiga (t II kd lk 20, 21). Eeltoodud asjaolude kogumist tulenevalt ei saa

kohus nõustuda hagejaga, et sellise vara abikaasade ühisvarana määratlemine oli ühe abikaasa

suhtes äärmiselt ebasoodne või et tehingust saaks tuletada vastastikuste kohustuste objektiivselt

tasakaalust väljas olekut. Hageja andis sisuliselt kostjale tagasi selle, mis perekonnaseaduse

alusel kostjale kuulus ja mis oli sealt 2011. a väljunud ka hageja enda arusaama järgi

ebamoraalse lepingu alusel. Nimetatu nähtub hageja 10.03.2015 e-kirjast kostjale (t III kd lk

2-16-1255

29), milles hageja kirjutas, et „Minu ettepanek Sulle, Y, oleks jagada meie varad vastavalt

viimasele abieluvaralepingule ja vastavalt meie kokkulepetele, et kõik (reaalne) vara on

ühisvara. Ma ei räägigi varasemast abieluvaralepingust – see ei olnud ilus vahetada andestamine

poole maja vastu…)“. Abielu ajal ühiste vahenditega omandatud vara jagamine abielu

lõppemisel endiste abikaasade vahel võrdsetes osades ei saa eelduslikult riivata ausalt ja

õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunnet ja väärtushinnanguid ning seda ka siis, kui abielu ei

kulge mõlema abikaasa jaoks ettekujutatud moel. Ringkonnakohus möönab, et abielus olles

sõltuvad mõlemad abikaasad suuremal või vähemal määral teineteisest nii emotsionaalselt kui

varaliselt, kuid nendevahelise tehingu tühisuseks ainult nimetatud õigusliku asjaolu

tuvastamisest ei piisa, mistõttu ei pidanud maakohus ega pea ringkonnakohus analüüsima

hageja poolt esiletoodud elulisi asjaolusid tema tervisliku seisundi, lapse sünni jmt kohta.

Kolleegium märgib, et ühegi hageja esitatud tõendi alusel ei saa kohus asuda seisukohale, et

kostja eesmärgiks lepingu sõlmimisel oleks olnud abielu lahutada. Poolte vahel puudub küll

vaidlus, et kooselu lõppes novembris 2014, kuid millisel põhjusel ei ole võimalik selgelt

tuvastada. Poolte 05.11.2014 e-kirjadest (t III kd lk 38, 39) nähtuvast saab kõrvalseisja

järeldada, et tegemist oli kokkuvõttes poolte ühise otsusega. Nimetatu nähtub mh sellest, et

kostja väitel vajas ta aega, et saada aru, kuidas ta edaspidi hakkama saab ja sellele vastuseks

tõdes hageja, et kui ei ole armastust ega soovi koos olla, on lihtne ega pea ootama, millal laps

suuremaks saab, et ta saab üksi lapse kasvatamisega hakkama, et vara tuleb jagada ja et jagamise

pärast ei ole küll vaja abielu teeselda. Nimetatud järeldub ka sellest, et tsiviilasjas 2-16-19822

on hageja tolles menetluses kostjana vastuses hagile selgelt kirjutanud, et tema nõudis

abielulahutust peale seda, kui oli saanud teada abikaasa truudusetusest tema raseduse ajal (t V

kd lk 47 pöördel).

111. Kolleegium märgib, et lisaks PKS § 59 alusel tehtud kokkulepetele sisaldab 14.10.2014

lepingudokument (t I kd lk 22-27) asjaõiguslepingut ja kinnistamisavaldust (punktis 6), millest

tulenevalt muudeti PPP kinnistute omanikukandeid kinnistusraamatus selliselt, et

ainuomanikust hageja asemel kanti ühisomanikena sisse mõlemad abikaasad. Kuna eelnevalt

nõustus kolleegium maakohtuga selles, et tõendamist ei leidnud 14.10.2014 kohustustehingu

heade kommetega vastasus (TsÜS § 86 lõigete 1 ega 2 alusel), siis ei teki küsimust, kas tühine

saaks olla ka asjaõiguslik käsutustehing. Küll aga viitab kolleegium vastuseks kostjale, et

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-140-07 punktis 31 selgitanud, et kuigi käsutustehinguna on

asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla

vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine, ei ole siiski nimetatud tagajärg

põhimõtteliselt täiesti välistatud, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade

kommete vastane.

112. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei olnud hageja

24.08.2015 tahteavaldus 14.10.2014 lepingu tühistamiseks esitatud TsÜS § 99 lõike 1 punktis

2 sätestatud tähtaja jooksul. Viidatud sätte kohaselt võib tehingu pettuse või eksimuse korral

tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamist. Avalduses (t I kd lk

70-75) tõi hageja tühistamise eluliste alustena esile: erinevalt enne lepingu sõlmimist abikaasale

öeldud eesmärgist teha elamus remonti ja parandada pere eluaset oli kostja tegelikuks

eesmärgiks, mida abikaasa eest varjas, abielu lõpetada, luua uus perekond, abikaasa ja

vastsündinud tütre kodu müüa ning saada võimalikult rohkem raha. Poolte vahel puudub

sisuline vaidlus, et kostja lahkus poolte ühisest kodust novembris 2014. Maakohus on kooskõlas

TsMS § 232 lõikega 1 hinnanud hageja 23.11.2014 e-kirja, milles kirjutaja avaldas, et talle

tundub, et teda on teadlikult petetud ja esitas nägemuse sellest, milliste põhimõte alusel abielu

lahutamisel vara jagada (t III kd lk 20-23). Eelnevalt oli hageja saanud juba aru, et kostja ilmselt

ei soovi abielu jätkata (nähtub poolte 04.ja 05.11.2014 e-kirjadest; t III kd lk 38-39).

Ringkonnakohus lisab, et isegi kui mõistlik abikaasa ei eelda koheselt, et abikaasa enam koju

2-16-1255

tagasi ei tule, siis 02., 04. ja 05.02.2015 e-kirjadest (t III kd lk 32-37) nähtuvalt olid pooled

selleks ajaks üheselt otsustanud, et abielu ei jätku, mistõttu pidi hagejal olema ka teada väidetav

pettus ja sellest tulenevalt pidi tühistamise avaldus olema kostjale kätte toimetatud (TsÜS § 69

lõike 1 esimene lause) hiljemalt 04. või 05.08.2015.

113. TsÜS § 99 lõige 3 sätestab võimalikud alused lõikes 1 sätestatud õigust lõpetavate

tähtaegade peatumiseks, milleks on vastavalt TsÜS §-des 163, 165 ja 166 nimetatud alused

(vääramatu jõu tõttu, isiku piiratud teovõime ajaks, pärimise korral). Käesoleval juhul tuleks

teoreetiliselt kõne alla kaaluda TsÜS §-s 165 sätestatud alust, kuid hageja esiletoodud elulised

asjaolud (sünnitus, lapse imetamine, abikaasa lahkumine, raske majanduslik olukord) ei anna

alust tuvastada tema teovõime piiratust TsÜS § 8 lõike 2 mõttes. Viidatud sätte kohaselt on

täisealine isik piiratud teovõimega juhul, kui ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või

neid juhtida vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu. Kolleegium

märgib täiendavalt, et kui arvestada abieluliste suhete erilise emotsionaalse sisuga ja arvestada

kuue kuulist tähtaega abielu lahutamisest 09.03.2015, on asjakohane maakohtu viide TsÜS

§ 100 lõikele 1, sest 10.03.2015 e-kirjas on hageja teinud endisele abikaasale selgelt ettepaneku

jagada vara nimelt viimase lepingu alusel (t III kd lk 29). Kuna ka kostja on saanud sellest

avaldusest aru selliselt, et hageja tunnustas 14.10.2014 lepingut (nähtub kostja erinevatest

menetlusdokumentidest), lõppes selle tahteavaldusega tema õigus tehingut tühistada.

114. Kuna eelnevalt nõustus kolleegium maakohtuga, et 14.10.2014 tehing kehtib, puudub alus

rahuldada kaebust osas, milles maakohus tuvastas abikaasade ühisvara koosseisus PPP

kinnistud ja laenukohustuse Swedbank AS-i ees ning jagas vara ja kohustused ühisvarana.

115. Järgmiseks vaidlusküsimuseks apellatsiooniastmes on WW-lt 21.01.2014 saadud laen,

mille maakohus tuvastas 30 000 euro osas abikaasade ühisvarana. PKS § 18 lõike 1 kohaselt on

perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehing, mille abikaasa teeb ühise majapidamise

korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui

tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. PKS § 33 lõike 1

punktide 1 ja 2 kohaselt vastutavad mõlemad abikaasad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga

ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning kohustuste eest, mis

tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud

ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega. Poolte

vahel puudub vaidlus, et kostja isa andis abielu ajal 21.02.2014 laenu 32 000 eurot, kandes selle

kostja arveldusarvele. Maakohus tuvastas, et saadud rahast 30 000 eurot kandis kostja samal

päeval C OÜ-le kinnisvara ostmiseks ja et tegemist oli investeeringuga perekonna huvides,

kuna äriühing kuulus abikaasade ühisvarasse, mõlemad abikaasad tegutsesid selle äriühingu

kaudu ja said sellest kasu. Hageja ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatud laenuraha tegelikku

kasutamist, kuid leiab, et tegemist ei olnud perekonna vajadusteks antud laenuga, vaid kostja

kasutas laenu oma isiklikuks otstarbeks, sest kostja kutsus 18.10.2014 hageja äriühingu

juhatuse liikme kohalt tagasi ja äriühing lõpetas tegevuse ning kustutati äriregistrist 2016. a.

116. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ega pea vajalikuks seda siinkohal

korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohtu põhjendus vastab TsMS § 442 lõike 8 nõuetele.

Puuduvad alused maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamiseks. Õige on hageja väide,

et kuna laen kanti üle kostjale, siis on vaidluse korral kostja kohustus tõendada, kuidas ta seda

raha konkreetselt kasutas. Käesolevas asjas ei suutnud kostja veenvalt tõendada, et raha oleks

kulutatud muul otstarbel, kui see, mida tuvastas maakohus. Vastuses apellatsioonkaebusele

nõustub kostja maakohtuga. Seega ei oma apellatsioonimenetluses enam tähendust kostja poolt

maakohtus esiletoodud väited laenuraha muul otstarbel kasutamise kohta. Apellatsiooniastmes

on küsimuseks vaid see, kas tuvastatud kasutamine on PKS-i alusel õiguslikult määratletav

2-16-1255

kasutamisena perekonna vajaduste rahuldamisena või ühe abikaasa (kostja) isiklikul otstarbel.

Jaatava vastuse korral on tekkis laenulepingu alusel abikaasade solidaarkohustus raha

laenuandjale tagastada, eitava vastuse korral on eelduslikult tegemist kostja ainukohustusega.

117. Ringkonnakohus nõustub mh maakohtu poolt PKS § 18 lõikel 1 antud tõlgendusega

perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingu kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli

C OÜ äriühing, kust vähemalt 2014. a tuli perekonna oluline sissetulek. Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt asutati äriühing abielu ajal 03.11.2009; laenu saamise ajal olid mõlemad abikaasad

juhatuse liikmeteks (äriregistri väljavõte t I kd lk 13-15) ja tegutsesid juhatuse liikmetena

ühiselt (t V kd lk 46; 2013. a e-kirjavahetus MTA-ga t III kd lk 53-54; t V kd lk 48); hageja on

esile toonud, et kuni kostja kodust lahkumiseni tegutses ta äriühingus pearaamatupidajana ja

projektijuhina ning et tema kasutada olid äriühingu sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefon

(hageja väited 26.01.2016 hagiavalduse punktis 1.5 ja apellatsioonkaebuse punktis 35); kostja

on esile toonud, et äriühingust saadud sissetulek tagas hagejale ravikindlustuse ja

vanemahüvitise (t III kd lk 13; äriühingu 2014. a majandusaasta aruanne t VII kd lk 168-177);

hagejal oli veel novembrikuu 2014 alguses juurdepääs äriühingu pangaarvele, mida tõendab

05.11.2014 e-kirjavahetus, milles hageja kinnitas kostja etteheidet suure eksliku tehingu

tegemise kohta äriühingu arvelt (t III kd lk 38-39); 14.12.2017 menetlusdokumendis nimetas

hageja äriühingut „ühiseks perefirmaks“ (t VI kd lk 163 pöördel). 21.02.2014 laenulepingu

õigusliku sisu määramisel ei oma tähtsust ühisvaraks olnud äriühingu edasise tegevuse edukus,

pooltevahelised suhted jmt peale raha kulutamist tekkinud asjaolud.

118. Leppetrahvi osas vaidlustab apellant maakohtu otsust põhjendusega, et puudub kehtiv

leppetrahvi kokkulepe, kuna 14.10.2014 leping on tühine või tühistatud. Eelnevalt nõustus

ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist on siiski kehtiva tehinguga. Maakohus on

asjakohaselt (VÕS § 29 alusel) tõlgendanud lepingu punkte 4.2 ja 4.3 ning tuvastanud

leppetrahvi kokkuleppe kehtivuse ja kokkulepitud eelduste täidetuse. VÕS § 158 lõige 1

sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Maakohtu poolt tuvastatud faktilisi

asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Kolleegium nõustub maakohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Hageja ei esitanud

maakohtus leppetrahvi nõudele VÕS § 159 lõike 2 alusel vastuväidet. Nimetatud sätte kohaselt

kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist ei teata teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Kolleegium toob

esile, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt teatas kostja hagejale leppetrahvi nõudmise

kavatsusest 31.03.2016 (t III kd lk 112) ja arvestab alates 06.02.2016. Nõude aluseks on hageja

keeldumised ilmuda notari juurde 06.08.2015, 05.02.2016 ja 05.04.2016. Seega saab asuda

seisukohale, et leppetrahvi nõue oli esitatud mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumise

avastamisest. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et ta ei esitanud maakohtus VÕS § 162

alusel taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Seega puudub kohtul alus kaaluda, kas tasumisele

kuuluv leppetrahv võib olla ebamõistlikult suur ja kas oleks alust seda vähendada.

119. Hageja on vaidlustanud ka maakohtumenetlusega seotud kulude jaotust, tuues esile, et

kulud peaksid jääma täies ulatuses kostja kanda, kuna kogu kohtumenetluse põhjustas kostja,

kes meelitas hageja sõlmima 14.10.2014 lepingut. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu.

Mõlemas kohtuastmes on tuvastatud, et 14.10.2014 lepingu muutmise leping on kehtiv,

mistõttu ei ole kohtutel alust nõustuda, et kohtuvaidluse põhjustas ainult kostja. Abikaasade

ühisvara jagamise nõude osas tehtud otsus on tehtud mõlema abikaasa huvides. Käesolevas

asjas on maakohus põhjendanud TsMS § 164 lõikes 1 sätestatud hagilises abieluasjas

menetluskulude jaotuse üldreeglist kõrvalekaldumist. Maakohtu kaalutlusotsustus on jälgitavalt

põhjendatud ja loogiline, mistõttu ei saa kõrgema astme kohus sellesse sekkuda.

2-16-1255

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

120. Apellatsioonimenetlusega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.

121. Menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub vastustaja apellatsioonikulu tasust

lepingulisele esindajale 30,8+1h 20min (kohtuistung) eest tunnitasuga 115.20 eurot (sisaldab

käibemaksu). Apellant vaidleb kuludele vastu.

122. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Käesolevas asjas oli vastustaja esindamiseks vajalik vandeadvokaadist esindajal maakohtu

otsusega tutvuda ja seda analüüsida, koostada vastus kaebusele, valmistuda kohtuistungiks ja

osaleda kohtuistungil. Ringkonnakohus ei nõustu, et esindajal oli mõistlik ja vajalik kulutada

kaebusele vastamisega seonduvate toimingute tegemiseks kokku 7,8+9+9,5=26,3h (26h

20min). Sama lepinguline esindaja esindas vastustajat kohtumenetluse algusest peale, seega oli

ta tuttav vaidluse kogu sisuga juba enne, kui apellant kaebuse esitas. Kaebuses kordas apellant

enamikus juba maakohtus esitatud väiteid. Ka ei kaevanud apellant maakohtu kogu otsuse

peale. Kolleegium on tsiviilasja sisu ja mahu alusel seisukohal, et esindajal ei olnud mõistlik

kulutada kaebusele vastamisele (koos sellega seotud muude vajalike toimingutega 19.-

21.06.2020) enam kui 10h. Samal põhjendusel ei olnud mõistlik kulutada ringkonnakohtu

istungiks ettevalmistamisele enam kui 1h. Muus osas oli lepingulise esindaja ajakulu

põhjendatud ja vajalik. Samuti on mõistliku suurusega esindaja tunnitasu. Eeltoodu alusel on

ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja lepingulise esindaja mõistlikuks ja vajalikuks

ajakuluks oli apellatsioonimenetluses 1,5+10+1+1,3=13,8h (13h 48min). Apellandil tuleb

vastustajale hüvitada apellatsioonimenetluse kulude katteks 13,8x115=1587 eurot.

123. Vastustaja esitas taotluse TsMS § 177 lõike 4 alusel viivise saamiseks menetluskulude

tasumisega viivitamise korral.

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin