2-19-19202/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-19202

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2020, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Kohtuasi

Salva Kindlustuse AS-i hagi AB „Lietuvos

draudimas“ (AB „Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali kaudu) vastu 906,80 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.02.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

993,44 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

Salva

Kindlustuse

AS

(registrikood 10284984), volitatud esindaja Martin

Petermann

Kostja (vastustaja): AB „Lietuvos draudimas“ (AB

„Lietuvos

draudimas“

Eesti

filiaali

kaudu)

(registrikood

12831829),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Asja läbivaatamine

06.11.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 20.02.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta Salva Kindlustuse AS-i kanda.

4. Rahuldada

AB

„Lietuvos

draudimas“

taotlus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata Salva Kindlustuse AS-i poolt AB

„Lietuvos draudimas“ kasuks hüvitatavateks menetluskuludeks 993,44 eurot.

2-19-19202

5. Mõista Salva Kindlustuse AS-ilt AB „Lietuvos draudimas“ kasuks välja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 993,44 eurot, millelt tuleb Salva

Kindlustuse AS-il tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Salva Kindlustuse AS esitas 06.12.2019 Harju Maakohtule hagi AB „Lietuvos draudimas“

(AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu) vastu. Hageja palub mõista kostjalt hageja

kasuks välja 906,80 eurot, viivise seisuga 06.12.2019 summas 14,10 eurot ning viivise alates

07.12.2019 võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku

tasumiseni.

2. 29.06.2018 kell 9.00 tagurdas Järva PM OÜ töötaja poolt juhitud traktor New Holland,

registreerimismärgiga 6550TE, Järva vallas, Laaneotsa külas asuvas siloaugus otsa

teleskooplaadurile JCB 541-70 AGRI SUPER, registreerimismärgiga 3332TE. Avarii tagajärjel

purunes teleskooplaaduril alumise ukse klaas ning ukse kõrval olev klaas. Traktor ja

teleskooplaadur kuulusid avarii hetkel Luminor Bank AS-ile. Teleskooplaadur on kindlustatud

vabatahtliku varakindlustuslepingu alusel hageja juures ja hageja hüvitas 01.10.2018 Järva PM

OÜ-le tekkinud kahju summas 906,80 eurot. Traktor oli avarii toimumise hetkel kindlustatud

kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel kostja juures. Hageja esitas 11.09.2019 kostjale

kirjaliku kahju hüvitamise nõude, kuid kostja ei ole nõustunud hagejale kahju hüvitama.

3. Põllutöömasinate kasutamine siloaugus on vaadeldav traktori tavapäraseks liikluseks

kasutatava alana liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 8 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd traktorid

töötavad erinevatel teedel ja pinnastel. Antud juhul ei ole leidnud tõendamist, et kõnealune

siloauk oli avalikule liiklusele suletud. Samuti ei ole tegemist töösooritusega, vaid kahju tekkis

traktori tavalise transpordivahendina kasutamisel. Tagurdamismanööver on iseloomulik

igasugusele sõidukile.

4. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega hageja nõudeõiguse puudumise kohta. Antud juhul on

kahju hüvitamise nõudeõigus eelkõige kindlustatud isikul, s.o Luminor Bank AS-il. Kahju

hüvitamise nõude võib LKindlS § 23 ning VÕS § 521 lg 1 esimese lause järgi esitada nii

liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. Seega on hageja

arvates antud juhtumit silmas pidades kolmanda isikuna VÕS § 492 lg 1 mõttes vaadeldav

2-19-19202

kostja. Kuivõrd Luminor Bank AS-i suhtes on PM Järva OÜ töötaja ja kostja kolmandad isikud,

siis on väär kostja seisukoht, et PM Järva OÜ on põhjustanud kahju iseendale. Hagejal on ka

otse kostja vastu alternatiivne regressnõude alus, mis tuleneb VÕS § 69 lg-st 2. LKindlS § 34

lg 1 võib liiklusõnnetuse kahju kannatanu esitada kahju hüvitamise nõude nii vabatahtliku

kindlustuslepingu kui kohustusliku liikluskindlustuslepingu alusel. Seega on hageja ja kostja

vaadeldavad solidaarvõlgnikena VÕS § 65 lg 1 mõttes.

Kostja vastuväited

5. Kostja palub menetlus lõpetada, kuna hagi on võetud menetlusse ebaõigesti. Antud juhul on

kindlustatud isik (Järva PM OÜ) ise kahju tekitajaks. Järva PM OÜ ei ole iseenda suhtes

kolmandaks isikuks ja seega ei ole hagejale mingit nõudeõigust üle läinud. Siloaugus toimunud

kahju ei kata liikluskindlustus, vaid hageja sõlmitud seadmete ja masinate kindlustus, mistõttu

ei saa asuda ka seisukohale justkui oleks hageja ja kostja solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1

mõttes.

6. Alternatiivselt taotleb kostja jätta hagi täielikult rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja

menetluskulud. Kahju ei kuulu hüvitamisele LKindlS § 8 lg 2 p 4 piirangute tõttu. Traktori

siloaugus liiklemist tuleb lugeda traktori tavapäraseks kasutamise alaks. Samuti ei saa vaidlust

olla selles, et vaidlusalust traktorit kasutatakse metsa-, põllu- või ehitustöödel või muul

samalaadselt eesmärgil. Küll aga ei ole hageja tõendanud, et avarii toimumise koht oli avalikule

liiklusele avatud. On üldtuntud asjaolu, et tavapäraselt ei ole siloaugud liiklusele avatud, vaid

neid kasutab üksnes konkreetse kinnisasja omanik või valdaja. Seda tõendab muuhulgas

asjaolu, et siloaugus liiklesid üksnes Järva PM OÜ sõidukid. Hageja ei ole tõendanud, et

traktorit kasutati kui transpordivahendit, mitte kui tööseadet. Traktor peaks siloauku sõitma

üksnes töö eesmärgil.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras

menetluskulud kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja

993,44 eurot.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et Järva PM OÜ kasutuses olev traktor tagurdas siloaugus otsa seal

seisvale Järva PM OÜ kasutuses olevale teleskooplaadurile, põhjustades Järva PM OÜ-le

varalise kahju, millest hageja hüvitas 906,80 eurot. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et traktori

siloaugus liiklemist tuleb lugeda traktori tavapäraseks kasutamise alaks ning et vaidlusalust

traktorit kasutatakse metsa-, põllu- või ehitustöödel või muul samalaadselt eesmärgil. Pooled

vaidlevad selle üle, kas esinevad LKindlS § 8 lg 2 p 4 sätestatud välistused.

9. Üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et siloaugud ei ole liiklusele avatud, vaid neid kasutab

üldjuhul üksnes konkreetse kinnisasja omanik või valdaja. Samuti ei ole hageja esitanud

mingeid tõendeid selle kohta, et siloauk oli käesoleval juhul avatud avalikule liiklusele.

10. LKindlS § 8 lg 2 p-i 4 eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kahju põhjustamine

töösoorituse käigus ei ole sõltuvuses sõiduki liikumisest, vaid eesmärgist, milleks konkreetset

sõidukit kasutatakse. Ühestki õigusaktist ei tulene, et sõiduk ei võiks töösooritust tehes liikuda.

Traktori liikumine avarii toimumise ajal ei tõenda maakohtu hinnangul, et traktorit oleks

kasutatud transpordivahendina, mitte põllutöö tegemisel. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud,

et traktori kasutamise peamine eesmärk oleks olnud selle tagurdamine siloauku ehk traktori

kasutamine tavalise transpordivahendina. Traktor peaks siloauku sõitma üksnes töö eesmärgil,

2-19-19202

mistõttu saab ka siloaugus tagurdamise tagajärjel tekkinud kahju lugeda põhjustatuks vahetult

töösoorituse käigus. Siloauk on oma olemuselt mõeldud töötamiseks ja mitte sõidukite

kasutamiseks avalikus liikluses tavalise transpordivahendina, mistõttu saabki siloaugus kõne

alla tulla üksnes kahju tekitamine vahetult töösoorituse käigus.

11. Kuna puudub kindlustusjuhtum LKindlS tähenduses, ei pea kohus vajalikuks anda

hinnangut sellele, kas vaidlusaluse kahju puhul on tegemist iseendale või kolmanda isiku poolt

tekitatud kahjuga.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi

rahuldada.

13. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jaganud

valesti poolte tõendamiskoormuse, mis on toonud endaga kaasa ebaõige otsuse.

14. Kostja kohustus on tõendada LKindlS § 8 lg 2 p 4 tulenevate eelduste esinemine. Kostja

oleks pidanud esitama tõendid selle kohta, et liiklusõnnetuse toimumise kohas oli liiklus

avalikule liiklusele suletud, kuivõrd see on kostja vastuväide. Selliseid tõendeid kostja esitanud

ei ole. Kohus ei saa üldtuntuks lugeda asjaolu, mille tuvastamise kohta on seaduses sätestatud

reeglid. Avalikku liiklust saab sulgeda üksnes liiklusseaduses sätestatud korras ja juhtudel.

15. Samuti on kohus lugenud ilma tõenditeta tõendatuks, et vaidlusalused traktorid põrkasid

kokku töötegemise käigus. Maakohtu otsus on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega.

Mõistet „sõiduki kasutamine“ tuleb tõlgendada direktiiviga kooskõlas. Euroopa Kohus asus

seisukohale, et sõiduki kasutamiseks selle tavapärase otstarbe kohaselt on sõidukiga

tagurdamine. Samuti ei sõltu see maastiku eripäradest. LKindlS § 8 lg 2 p 4 välistus kohalduks

juhul kui sõidukit kasutataks tööseadmena. Igasugune sõiduki kasutamine transpordivahendina

välistab selle lugemise tööseadmena kasutamiseks. Seega ei oma tähtsust, et sõidukit

kasutatakse siloaugus. Sõidukiga tagurdamisel kahju tekkimine on selle sõiduki iseloomuliku

riski realiseerumine. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et traktorit kasutati tööseadmena.

Traktorite kokkupõrge polnud mitte töösooritusele iseloomuliku riski, vaid mootorsõidukile

iseloomuliku riski realiseerumine.

16. Hageja vaidleb vastu kostja menetluskulude kindlaksmääramisele ja leiab, et kostja

põhjendatud ajakulu saab olla mitte 7,75 tundi, vaid 6 tundi.

Vastustaja seisukoht

17. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

19. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis TsMS § 231 lg 1 kohaldamisel,

leides, et üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et tavaliselt on siloauk avalikule liiklusele suletud ala.

2-19-19202

Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 231 lg 1 teise lause

kohaselt võib kohus üldtuntuks lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet

menetlusvälistest allikatest. Maakohus ei ole põhjendanud, millisest menetlusvälisest allikast

tulenevalt on usaldusväärselt võimalik tuvastada, et siloaugud on tavaliselt avalikule liiklusele

suletud alaks. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellist järeldust võimalik ühestki menetlusvälisest

allikast teha. Asjaolu, kas mingi konkreetne ala on avalikule liiklusele avatud või mitte on fakti

küsimus, lähtudes selle ala asukohast ja võimalikest juurdepääsu piirangutest. Vaidluse korral

on vajalik need asjaolud tuvastada. Olukorras, kus pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on

traktorite tavapäraseks liikluseks kasutatava alaga (esineb LKindlS § 8 lg 1 p 3 tingimus), tuleb

tuvastada, kas see ala oli sõidukite kokkupõrke ajal avalikule liiklusele suletud või mitte

(LKindlS § 8 lg 2 p 4 esimene välistus). Seejuures nõustub ringkonnakohus hagejaga, et

piirangud avaliku liikluse sulgemiseks on sätestatud liiklusseaduses (LS). LS § 1 lg 4 kohaselt

ei käsitleta liiklusena liikumist ja paiknemist teel, mis on suletud liikluseks võistluste ja

massiürituste läbiviimiseks, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti korraldusel või

teehoiu või muul sellisel eesmärgil. LS § 12 lg 1 kohaselt on liikluspiiranguteks avalikult

kasutatava tee sulgemine kas täielikult või osaliselt, sõltuvalt selles sättes nimetatud

asjaoludest.

20. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjal tuleb tõendada LKindlS § 8 lg 2 p-s 4

sätestatud välistuste esinemine. Kindlustusvõtja peab tõendama kindlustushüvitise saamiseks

kindlustusjuhtumi saabumise (vt Riigikohtu 05.04.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11).

Liikluskindlustusjuhtum on liikluseks avalikult kasutataval alal kahju tekitamine sõidukiga, mis

osaleb tavapärases liikluses. Seega on käesolevas asjas hageja tõendada, et siloaugus aset

leidnud traktorite kokkupõrge kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks, sealhulgas, et tegemist on

avalikule liiklusele avatud alaga ja traktori liikumisega, mis on iseloomulik mootorsõiduki

kasutamisele igapäevases liikluses. Pooled ei ole aga käesolevas asjas esile toonud

liiklusseaduses sätestatud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et tegemist oli siloaugu

avalikule liiklusele sulgemisega LKindlS § 8 lg 2 p 4 mõttes. Seega ei olnud maakohtul

võimalik asuda seisukohale, et käesoleval juhul esineb LKindlS § 8 lg 2 p-s 4 sätestatud esimene

välistus.

21. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et tulenevalt sellest, et siloauk on oma olemuselt

mõeldud töötamiseks ja mitte sõidukite kasutamiseks avalikus liikluses tavalise

transpordivahendina, saabki siloaugus kõne alla tulla üksnes kahju tekitamine vahetult

töösoorituse käigus. Maakohtu järeldus põhineb ebaõigel eeldusel. Nimelt ei saa alati eeldada,

et siloaugus saaks liikuda üksnes töö tegemise eesmärgil. Ringkonnakohus muudab ka selles

osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Käesolevas asjas on pooled nõustunud, et siloauku saab pidada traktorite tavapäraseks liikumise

kohaks. Seega saab selles kohas toimuda ka traktorite tavaline liiklus, mitte üksnes töösoorituse

tegemine. Küll aga saab seda teha koosmõjus mitmete tuvastamist vajavate asjaoludega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et antud juhul ei saa traktori liikumist siloaugus

pidada sõidukile tavapäraseks liikluses osalemiseks, millest tekiks liikluskindlustusseaduses

sätestatud tsiviilvastutus. Vaidlust ei ole selles, et traktorit, millega kahju põhjustati, kasutati

põllutöödel. Pooled ei vaidle ka selle üle, et siloaugus haagisega traktori liikumine oli nimetatud

töödega seotud. Pooled vaidlevad selle üle, kas traktori tagurdamises seisnev töösooritus on

LKindlS § 8 lg 2 p-s 4 sätestatud välistav asjaolu. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et

igasugune sõiduki liikumine (edaspidi või tagurpidi) välistab selle lugemise töösoorituseks

LKindlS § 8 lg 2 p 4 mõttes. Kolleegium nõustub maakohtu poolt nimetud sättele antud

tõlgendusega, et kahju põhjustamine töösoorituse käigus ei ole sõltuvuses sõiduki liikumisest,

vaid eesmärgist, milleks konkreetset sõidukit kasutatakse. Nii on näiteks leitud, et lumesaha

2-19-19202

poolt lumekoristustööde käigus varalise kahju tekitamine ei ole liikluskahjuks LKindlS § 8 lg

2 p 4 mõttes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2015 otsust tsiviilasjas nr 2-13-32678).

Riigisisest õigust tuleb tõlgendada kooskõlas direktiiviga (vt Riigikohtu 30.04.2020 otsust

tsiviilasjas nr 2-17-2152, p 14). Euroopa Nõukogu direktiivi nr 72/166 „Mootorsõidukite

kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist

käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta“ art 3 lg 1 sätestab, et iga liikmesriik

võtab artiklit 4 arvestades kõik vajalikud meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel,

mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud

vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks kõnealuste meetmete

põhjal. Direktiivi artikkel 3 lg 1 ei täpsusta, mida tuleb pidada direktiivi tähenduses „sõiduki

kasutamiseks“. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et viidatud artiklit arvestades tuleks

LKindlS § 8 lg 2 p-i 4 tõlgendada selliselt, et sõiduki kasutamine ei hõlma töösooritusena töö

tegemiseks kasutatava sõiduki liikumist lähtudes selle liikumise eesmärgist. Euroopa Kohus ei

ole oma lahendites sellist tõlgendust direktiivi art 3 lõikele 1 andnud. Euroopa Kohtu lahendis

nr C-162/13 käsitletud olukorra puhul ei ole tegemist käesoleva asjaga sarnase olukorraga.

Euroopa Kohus leidis antud asjas, et taluõues traktoriga manööverdamine eesmärgiga ajada

küüni haagis, mida see traktor veab, võib kuuluda direktiivi nr 72/166/EMÜ artikli 3

lõige 1 mõiste alla „sõiduki kasutamine“ (vt 04.09.2014 otsust kohtuasjas nr C-162/13, p 59).

Antud kohtuasjas hinnati seega sõiduki tagurdamist mitte töösoorituse kontekstis, vaid üksnes

tulenevalt selle liikumisest. Asjas nr C-514/16 asus Euroopa Kohus seisukohale, et seoses

sõidukitega, mida võib lisaks tavapärasele transpordivahendina kasutamisele teatud juhtudel

kasutada tööseadmena, on vaja kindlaks teha, kas sellise sõidukiga toimunud õnnetuse ajal

kasutati seda sõidukit peamiselt transpordivahendina, mispuhul võib see kasutamine olla

hõlmatud mõistega „sõiduki kasutamine“ esimese direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, või

tööseadmena, mispuhul ei ole see kasutamine selle mõistega hõlmatud (vt 28.11.2017 otsust

kohtuasjas nr C-514/16, p 40). Viidatud kohtuasja punktis 41 asus Euroopa Kohus seisukohale,

et direktiivi artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „sõidukite

kasutamine“ ei hõlma olukorda, kus õnnetus juhtus põllumajandustraktoriga, kui seda traktorit

ei kasutatud õnnetusse sattumise ajal mitte transpordivahendina, vaid selle põhifunktsioon oli

tööseadmena olla energiaallikas umbrohutõrjevahendi pritsi pumba töös hoidmiseks. Seega

nähtub antud Euroopa Kohtu otsusest, et üksnes sõiduki liikumisest või mootori töötamisest ei

piisa sõiduki kasutamise tuvastamiseks direktiivi nr 72/166/EMÜ artikli 3 lõige 1 tähenduses,

vaid kindlaks tuleb teha, kas sõidukit on kasutatud tööseadmena või mitte. Kolleegiumi

hinnangul

ei

ole

aga

Euroopa

Kohus

selles

lahendis

teinud

järeldust,

et

liikluskindlustusjuhtumit välistavaks asjaoluks ei saaks olla sõiduki kasutamine tööprotsessi

käigus mingi konkreetse töösoorituse tegemiseks, sealhulgas siis kui sõiduk liigub. Seega võib

ringkonnakohtu hinnangul töösoorituse tegemine hõlmata ka olukorda, kus põllumajanduses

kasutatav traktor küll liigub, kuid ei ole seejuures peamise kasutamise eesmärgi poolest

transpordivahend, vaid tööprotsessi (näiteks põllutööde käigus mingi põllumajandussaaduse

ladustamise) lahutamatu osa. Seejuures tuleb arvestada, millises asukohas toimub põllutööde

tegemiseks kasutatava sõiduki liikumine. Antud juhul on selleks siloauk, mis oma olemuselt on

põllutöödega otseselt seotud. Põllutöö tegemise käigus selleks otstarbeks kasutava sõiduki

kasutamisel ei realiseeru mitte tavalisele sõidukile iseloomulik risk, vaid töösooritusele

iseloomulik risk.

22. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et traktori

kasutamise peamine eesmärk oleks olnud selle tagurdamine siloauku ehk traktori kasutamine

tavalise transpordivahendina. Hageja on esitanud kohtule varakindlustuse kahjujuhtumi esmase

teatamise vormi, milles on kirjeldatud, et „Traktorist tagurdas haagisega siloauku, ei

märganud, et augus seisab JCB ning sõitis sellele otsa.“ (tl 6). Selle tõendiga ei saa kolleegiumi

2-19-19202

hinnangul lugeda tõendatuks, et siloauku tagurdamine oleks toimunud traktori kasutamisel

tavalise transpordivahendina, arvestades asjaolu, et tegemist oli põllutööde tegemiseks

kasutatava traktoriga ja antud juhul oli traktori kasutamine otseselt seotud põllutöödega.

23. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti lõppjäreldusena leidnud, et antud juhul

liikluskindlustusjuhtumiga tegemist ei ole. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda

poolte väiteid hageja materiaalõiguslike nõude aluste olemasolu või puudumise kohta.

24. Hageja leiab, et kostja menetluskulud maakohtus on olnud põhjendamatult suured. Nimelt

peab hageja põhjendatuks kostja menetlustoiminguteks kulunud aega 6 tunni ulatuses, mitte

7,75 tunni ulatuses nagu leidis maakohus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheitel

alust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust

praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja

analüüsinud kostja esindaja töö mahtu. Sellest tulenevalt on kohus õigesti vähendanud

toimingute ajakulu vaidlustatud otsuses märgitud ulatuses, milles see ei olnud põhjendatud ega

vajalik, ning on mõistnud hagejalt kostja kasuks välja vaid põhjendatud ja vajaliku lepingulise

esindaja kulu hüvitise. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus nii õigusabiteenuse

osutamise ajakulu kui ka tunnihinna osas, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja menetluse

käiku, õiglane ja põhjendatud. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud otsuse

põhjenduses jälgitav ja arusaadav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Ringkonnakohus ei nõustu hageja

etteheitega, et maakohus on põhjendamatult pidanud kostja menetlusdokumentide mahu

suurenemise põhjuseks hageja käitumist. Hageja esitas menetluses korduvalt uusi

alternatiivseid käsitlusi hageja nõudeõiguse olemasolu põhjendamiseks. See, et kostja ei

tuginenud kohtueelses menetluses hageja nõudeõiguse puudumisele, vaid esitas need alles

kostja vastuses, ei oma tähtsust hindamaks hageja käitumist kohtumenetluses. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et ehkki maakohus hindas kostja lepingulise esindaja menetlustoiminguteks

kulunud aja põhjendatust, lähtus maakohus lõpuks ikkagi tsiviilasja hinnast, mistõttu ei oma

määravat tähtsust, kas kostja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu oli 6 tundi või 7,75 tundi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

26. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

27. Kostja esitas 03.11.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus

hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1921 eurot

(käibemaksuta, millele lisanduvad 06.11.2020 kohtuistungiga seotud kulud. Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses

õigusabi 11 tunni ja 18 minuti ulatuses tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta). Hageja vaidleb

kostja menetluskulude suurusele vastu.

28. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ei ole

osaliselt põhjendatud. Põhjendatud on maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsiks

kulutatud aeg kokku 2 tundi ja 15 minutit, apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja selleks

kulunud aeg 2 tundi ja 59 minutit. Samuti on põhjendatud kostja poolt kohtuistungiks

ettevalmistumine 1 tunni ja 54 minuti ulatuses ning kohtuistungil osalemine, milleks kulus 55

2-19-19202

minutit. Põhjendatud ei ole menetlustoimingud, mis teostati poolte, sealhulgas kostja poolt,

apellatsioonkaebusele vastamise järgselt kuni ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumiseni.

Ringkonnakohus ei nõudnud pooltelt oma seisukohtade täpsustamist. Asjaolu, et hageja esitas

omal algatusel menetlusdokumente, ei tinginud kostjal vajadust nendele kirjalikult vastata.

Kostja sai oma põhilised seisukohad esitada vastuses apellatsioonkaebusele ja 06.11.2020

kohtuistungil. Seega on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtus 8

tundi ja 3 minutit.

29. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 170 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik, mistõttu moodustaksid kostja menetluskulud

ringkonnakohtus 1 368,49 eurot. Menetluskulude puhul tuleb aga arvestada, et üldjuhul ei

tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda.

Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas

oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu 06.05.2015

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14; 08.05.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.1).

Antud juhul ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist asja erilise keerukuse ega suure mahuga, mis

tingiks suuremas kui tsiviilasja hinda ületavas osas menetluskulude väljamõistmist. Käesoleva

asja

hind

on

993,44

eurot.

Seega

rahuldab

ringkonnakohus

kostja

taotluse

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab hagejalt

kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 993,44 eurot (käibemaksu ei

lisandu).

30. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav