3-20-2250/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Määruse tegemise aeg ja koht

17. november 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2250

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Menetlusosalised ja

nende

esindajad

Taotluse esitaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Ege-Lii Luik

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa

andmist: XX (sündinud xx xx xxxx)

Kohtuistungi toimumise aeg

17.11.2020

Asja läbivaatamise viis

Lihtmenetlus

Muud selgitused

RESOLUTSIOON

Sekretäril

saata

määrus

XX

ning

Politsei-

ja

Piirivalveametile (esindaja kaudu).

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 28.05.2014 määrus nr 3-13-234.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirvalveameti taotlus ning anda luba XX kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 17.01.2021 (kaasa arvatud).

3. Jätta XX taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5 ja § 204

lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 17.11.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks

väljasõidukohustuse

ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel.

3-20-2250

2(7)

2. Taotluse kohaselt saadeti 16.11.2020 Hollandi Kuningriigist Vietnami Sotsialistliku

Vabariigi kodanik XX (sündinud xx xx xxxx Vietnamis), kes on PPA-le tuntud kui XX

(sündinud xx xx xxxx Vietnamis) Dublini määruse aluse tagasi Eesti Vabariiki.

Isikul puudub välismaalaste seaduse (VMS) § 43 kohane seaduslik alus Eesti Vabariigis

viibimiseks ning sellest tulenevalt peeti ta VSS § 15 lg 2 punktide 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni.

Isikule 04.02.2013. a koostatud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus nr 1023722627 on

kehtiv ning kuulub täitmisele.

3. Taotlusest nähtuvad ka järgmised varasema menetlusega seotud asjaolud:

-

03.02.2013 avastati Eesti Vabariigi sisemaal Võru maakonnas Vastseliina vallas

Miikse-Viitka-Saarde külavahelisel ala kokku 28 isikut, keda kahtlustati ebaseaduslikus

piiriületuses. Isikute edasise kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast Vietnami

Sotsialistliku Vabariigi kodanikuks XX (sünd xx xx xxxx). Isikul puudusid isikut

tõendavad dokumendid ning ta tuvastati tema enda ütluste järgi.

-

03.02.2013 peeti XX kinni ja 04.02.2013 vormistati ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(koheselt sundtäidetav) nr 1023722627. Isikul puudusid reisidokumendid, teda polnud

võimalik koheselt saata tagasi kodakondsusjärgsesse riiki ega ka Venemaa

Föderatsiooni.

-

20.02.2013 selgitas isik, et tema õige nimi on XX (sünd xx xx xxxx) ning täitis Vietnami

tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi.

-

07.05.2013 esitas isik varjupaigataotluse XX (sünd xx xx xxxx) nimele, mis 14.05.2013

tagasi lükati. Sel ajal viibis isik PPA väljasaatmiskeskuses.

-

Tallinna Halduskohus pikendas haldusasja nr 3-13-234 raames korduvalt isiku

kinnipidamise tähtaega, kuid 18 kuu jooksul tema väljasaatmist täide viia ei õnnestunud.

28.07.2014 vabastamise otsusega nr 1023722627 vabastati isik VSS § 24 lg 11 alusel

kinnipidamiskeskusest, kuna 18 kuu jooksul välismaalase kinnipidamiskeskusesse

paigutamise otsuse tegemise päevast arvates ei ole väljasaatmist täide viidud.

4. 12.10.2020 esitas Hollandi Migratsiooniamet taotluse nr 15.6-7/74-1 Dublini määruse

artikkel 18 1 d alusel Vietnami kodaniku XX (sünd xx xx xxxx) tagasi võtmiseks.

23.10.2020 nõustus Eesti Hollandilt vastu võtma XX (s. xx xx xxxx), kes on PPA-le tuntud ka

kui XX (s. xx xx xxxx

5. 16.11.2020 saabus Tallinna lennujaama isik, kellele oli väljastatud ajutine reisidokument

(Laissez-Passer) nr 0255488 XX nimele, kes on sündinud xx xx xxxx Thanh Hoa maakonnas.

Sama päeva kella 13:45 ajal peeti isik VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni ning

toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse.

6. PPA hinnangul esinevad isiku suhtes VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise

alused. On ilmne, et isiku suhtes esineb põgenemisoht. VSS § 68 p 5 kohaselt esineb

välismaalase

põgenemisoht,

kui

välismaalane

ei

ole

järginud

tema

suhtes

lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Isik vabanes

kinnipidamiskeskusest ja ta käis seitsmel korral järelevalvemeetmetel, kuid sobiva võimaluse

tekkimisel lahkus ta 2014. a omavoliliselt Eesti Vabariigist teise Schengeni konventsiooni

liikmesriiki, kus tal puudus sisenemiseks ja viibimiseks seaduslik alus. Isikule koostatud

lahkumisettekirjutus pani talle kohustuse lahkuda päritoluriiki, mitte endale sobivasse

3-20-2250

3(7)

liikmesriiki. PPA-l ei ole alust arvata, et isik vabaduses viibides oleks seekordselt

ametivõimudele kättesaadav kuni tema väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni.

7. VSS § 68 p 8 kohaselt välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise

tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Fakt on see, et isik peeti 2013.a kinni

ebaseadusliku piiriületuse tõttu. Samuti selgus isiku ütlustest, et tema eesmärk oli tulla

Euroopasse suvalisse riiki ja taotleda seal varjupaika, et oma majanduslikku olukorda

parandada. XX väitis, et ta sai alles kolm kuud hiljem aru, et ta on Euroopa Liidus ja siis

koheselt taotles varjupaika. PPA otsustas 2013, et tegemist on ilmselgelt põhjendamatu

varjupaigataotlusega.

8. VSS 68 p 9 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on loata lahkunud

määratud

elukohast

või

teisest

Schengeni

konventsiooni

liikmesriigist.

Peale

kinnipidamiskeskusest

vabanemist

ei

langenud

ära

isiku

suhtes

koostatud

lahkumisettekirjutus ning hoolimata kinnipidamise lõppemisest, kuulus ettekirjutus

täitmisele. Vabaduses viibimine olukorras, kus isikul on kehtiv lahkumisettekirjutus, ei

andnud isikule õigust lahkuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Isik ise ei

taotlenud kordagi endale vajalikku dokumenti, et naasta Vietnami. Arvestades asjaolu, et isik

saadeti tagasi 6 aastat hiljem Hollandi Kuningriigist, on ilmselge, et isik lahkus omavoliliselt

teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Isik sai aru, et ta viibib Euroopas ebaseaduslikult ja vajab

dokumente või varjupaika selleks, et

Euroopas seaduslikult reisida. Ta võttis endale isegi advokaadi, kes käskis tal oodata, kuni

Saksamaa politsei võtab tema taotluse vastu, kuid sellest hoolimata läks ta Hollandisse

lõbutsema. 9. PPA hinnangul esineb isiku suhtes ka VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud

kinnipidamise alus. Käesoleval ajal puuduvad isikul isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei

ole võimalik tema väljasaatmine lõpule viia 48 tunni jooksul. PPA-le edastati foto tema

Vietnami siseriiklikust isikutunnistusest, mis kiirendaks tema tuvastamist Vietnami

suursaatkonna kaudu ning võimaldaks isiku Vietnami välja saata. Isik pole ajavahemikul 2013

kuni 2020 ise dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud. PPA ei saa arvestada 2013

esitatud valenime ja sünniaega selliseks tegevuseks. PPA-l puudub alus arvata, et isik iseseisvalt

hakkaks endale dokumenti taotlema, kui ta pole seda seni teinud. Isikul puuduvad Eestis elu- ja

töökoht, sotsiaalsed sidemed ja piisavad rahalised vahendid toimetulekuks. Antud punkti

hindab PPA kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1 (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-24-

17, p 11). Tulenevalt varasemast käitumisest on PPA-l alus arvata, et vabaduses viibides ja

soodsamate tingimuste ilmnemisel, hakkab isik kõrvale hoiduma väljasaatmisest ega pruugi

enam teha koostööd PPA-ga dokumentide hankimisel. Dokumendi puudumine ei ole varasemalt

takistanud isikul erinevate riikide vahel reisimist. Kehtivate reisidokumentide puudumise tõttu

ei ole tema väljasaatmismenetlust 48 tunni jooksul võimalik lõpule viia.

10. PPA on seisukohal, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei ole

käesoleval juhul piisavad ega taga eesmärki, milleks on isiku kättesaadavuse tagamine kuni

väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni. Isik on ka varem eiranud järelevalvemeetmete

täitmist ning lahkunud omavoliliselt Eestist teise Euroopa riiki.

11. Riigikohus on leidnud haldusasjas nr 3-3-1-93-16, et VRKS alusel kinnipidamise 18kuuline

tähtaeg võib uuesti alata ka juhul, kui isiku väljasaatmine pole enne seda reaalselt lõpule

viidud. Kuigi nimetatud kohtuasjas on Riigikohus seisukoha võtnud VRKS alusel

kinnipidamise tähtaja otsast algamise osas, on PPA hinnangul võimalik käesoleva kaasuse

osas sama põhimõtet kohaldada ka VSS alusel kinnipidamisel. Kuigi isik oli varasemalt

3-20-2250

4(7)

PPA kinnipidamiskeskuses kinni peetud 05.02.2013 kuni 28.07.2014, st ligi 18 kuud,

millest 14 päeva oli isik kinni peetud VRKS alusel, leiab PPA, et käesoleval juhul on

põhjendatud kohaldada Riigikohtu seisukohta ka käesoleva kaasuse osas. Isiku suhtes

esineb põgenemisoht ning tema varasem käitumine näitab, et põgenemisoht omavoliliselt

riigist lahkumisel on reaalne. PPA möönab, et isikut ei õnnestunud esimese kinnipidamise

vältel tuvastada, et väljasaatmine lõpule viia, kuivõrd Vietnami ametivõimud ei tuvastanud

isikut PPA esitatud taotluse alusel. Arvestades, et isik vahetas korduvalt nime ka Eestis

kinnipidamisekeskuses viibides, möönab PPA, et 2014. a isiku kõigi nimekujudega

Vietnami saatkonnale päringut ei tehtud.

12. Käesoleval juhul on isik esitanud PPA-le koopia XX nimele välja antud isikutunnistusest,

mida varasemalt esitatud ei ole ning PPA hinnangul on see piisavalt mõjuv muutuv asjaolu,

millest tingituna oleks lubatav isiku kinnipidamine VSS alusel ka olukorras, kus 2014.

aastal täitus isiku VSS alusel kinnipidamise 18-kuuline maksimaalne tähtaeg.

Kuivõrd isiku tuvastamine ja dokumenteerimine väljasaatmise eesmärgil on muutunud

varasemaga võrreldes tõenäolisemaks ning isiku suhtes esineb vägagi reaalne põgenemisoht,

leiab PPA, et isiku teistkordne kinnipidamine kinnipidamiskeskuses VSS alusel kuni tema

väljasaatmiseni on põhjendatud ning Riigikohtu seisukoht teistkordse tähtaja algamise osas

analoogina kohaldatav.

13. Kohtuistungil selgitas PPA, et rahvusvahelise kaitse taotlejatelt võetakse sõrmejäljed.

Hollandi Kuningriik tuvastas isiku, kelle suhtes käesoleval juhul luba taotletakse,

sõrmjälgede alusel ning leidis, et Vietnami kodaniku XX (millise nime avaldas isik Hollandi

ametivõimudele) puhul on tegemist sama isikuga, kes taotles Eestis 2013 varjupaika (XX).

PPA lisas, et käesolevaks hetkeks veel Vietnami Suursaatkonnale päringuid tehtud ei ole.

PPA täpsustas, et taotluses on ekslikult märgitud viimasel lehel, et taotletakse luba Maroko

Kuningriigi kodaniku suhtes. PPA selgitas, et taotleb luba Vietnami kodaniku XX

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1 alusel.

14. XX avaldas istungil, et ta eelistaks vabadusse jääda, kuid kui ikka esineb vajadus

kinnipidamiskeskuses viibida, siis on ta sellega nõus. Isik selgitas, et Eestis tal küll tuttavaid

ei ole, aga vastuseks kohtu küsimusele, et kuhu ta läheks kui PPA vabastaks ta

kinnipidamiskeskusest, teatas isik, et Tallinnas on kodutute varjupaigad, kuhu ta võiks

minna. Samas soovib isik võimalikult kiiresti naasta päritoluriiki ning palus PPA-l esitada

võimalikult palju päringuid Vietnami Suursaatkonnal, saamaks isikule kiiresti

reisidokumendi. Ühtlasi märkis XX, et soovib advokaati.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. HKMS § 62 lg 2 alusel võtab kohus asja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu

28.05.2014 määruse nr 3-13-234, millest nähtuvad asjaolud seoses XX (kes hiljem nimetas end

XX) kinnipidamisega 03.02.2013 ning kinnipidamiskeskusesse paigutamise ja seal viibimise

tähtaja pikendamisega.

16. Kohus leiab, et PPA taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

3-20-2250

5(7)

17. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning

välismaalase Eestis viibimine ilma seadusliku aluseta on keelatud. Vastavalt välismaalaste

seaduse (VMS) § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks

olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise

seaduslikud alused.

18. XX on tehtud lahkumisettekirjutus, mida isik ei ole käesoleva ajani vabatahtlikult täitnud.

Samuti ei ole lahkumisettekirjutus oma kehtivust kaotanud või muul viisil peatunud selle

täitmine või õiguslik toime. Riigil on õigus väljasaadetavat isikut kinni pidada selleks, et

tagada lahkumisettekirjutuse täitmine. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule

48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Eestist välja saadetava isiku

kinnipidamiseks üle 48 tunni on vajalik halduskohtu luba (VSS § 23 lg 1), mille andmisel

tuleb halduskohtul välismaalasega seotud olulisi asjaolusid arvestades hinnata muu hulgas

kinnipidamisaluste esinemist, leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust

ning kinnipidamise proportsionaalsust.

19. VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud

alusel, kui järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab

olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 sätestab, et

välismaalast võib kinni pidada, kui muude seaduses sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1)

esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3)

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

20. XX seotud asjaolusid (sh reisidokumentide puudumist) arvestades on ilmne, et tema

väljasaatmine 48 tunni jooksul võimalik ei ole. Kohus nõustub PPA-ga selles, et varasema

olukorraga võrreldes võib sel korral isiku dokumenteerimist väljasaatmise eesmärgil pidada

tõenäolisemaks, mistõttu ei esine asjaolusid, mis ilmselgelt muudaksid praeguses

menetlusstaadiumis väljasaatmise võimatuks või perspektiivituks. Kohtu hinnangul saab

pidada usutavaks ka seda, et PPA-le edastatud foto XX riigisisesest isikutunnistusest

lihtsustab vajalike dokumentide hankimist. PPA on veenvalt põhistanud, et just mitmed

alternatiivsed nimekujud (ja –variandid) võisid õigete dokumentide saamist takistada ning

viia selleni, et väljasaatmine 18 kuu jooksul muutus varasemas menetluses võimatuks (vt

haldusasi nr 3-13-234).

21. Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et käesoleval juhul esinevad isiku suhtes VSS § 15 lg 2

punktides 1 ja 3 sätestatud asjaolud.

22. VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatakse isiku kinnipidamise alusena põgenemisohtu. VSS § 68 pst

5 tuleneb, et põgenemisohuna käsitatakse muuhulgas seda, kui välismaalane ei ole järginud

tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid.

Samuti esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud

elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist (VSS § 68 p 9). Direktiivi

2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu

punkti 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide

puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja

rahaliste vahendite puudumine. Käesoleval juhul esinevad eelloetletud asjaolud. Nimelt ei

3-20-2250

6(7)

ole isik vabatahtlikult täitnud 04.02.2013 lahkumisettekirjutust käesoleva ajani. PPA on

õigesti märkinud, et lahkumisettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda seda, kui isik liigub

mõnda teise Schengeni riiki, mitte oma päritoluriiki.

23. Lisaks nähtub 16.11.2020 isikuga läbi viidud küsitluse protokollist, et isikul puudub

töökoht, seega sissetulek (taotluse lisa 4, lk-d 5 ja 9); Eestis tal perekonnaliikmeid või muid

sotsiaalseid sidemeid ei ole (taotluse lisa 4, lk 9); puuduvad rahalised vahendid (taotluse

lisa 4, lk 9) ning isikul puudub reisidokument ja ta ei ole seda endale alates ajast, mil ta

Eesti kinnipidamiskeskusest vabastati (28.07.2014 (taotluse lk 3)) taotlenud (vt taotluse lisa

4, lk 6).

Pidades silmas XX varasemat käitumist, sh leebemate järelevalvemeetmete täitmata jätmist

ning Saksamaale lahkumist, viitab ka see välismaalase põgenemise ohu olemasolule. Tema

senine käitumine viitab selgelt võimalusele, et vabadusse jätmisel ei ole lahkumisettekirjutuse

täitmine tõenäoliselt võimalik. PPA on õigesti märkinud, et dokumendi puudumine ei ole

takistanud isikul erinevate riikide vahel reisida, mistõttu ei ole välistatud, et vabaduses viibides

võib isik uuesti liikuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Kõiki asjaolusid kogumis

arvestades leiab kohus, et PPA kahtlus põgenemisohu esinemise osas on põhjendatud. 24.

Kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine

näib perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid kinnipidamiskeskuses

kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga

6 kaitstud vabaduspõhiõigusesse. Käesoleval juhul kohus selliseid põhjuseid ei näe (vt punkt

20).

25. PPA taotluse rahuldamist ei välista asjaolu, et varasemalt (2013-2014) on isik viibinud

kinnipidamiskeskuses 18 kuud järjest.

26. Asjakohane on PPA viide haldusasjas nr 3-3-1-93-16 tehtud Riigikohtu lahendile,

sõltumata tõigast, et viidatud haldusasi puudutas välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) alusel kinnipidamist. Ka praegusel juhul puuduks korduva kinnipidamise

keelu jaatamise korral isiku väljasaatmist tagav mehhanism. Vabadusõiguse riive intensiivsust

vähendab (ja PPA seisukohta kinnipidamistähtaja uue arvestamise kohta toetab) ka eelmise

kinnipidamise lõpust möödunud aeg (rohkem kui kuus aastat). Seda ajavahemikku ei saa pidada

viidatud Riigikohtu lahendis (Riigikohtu määruse p 8) märgitud „igasuguseks vahepealseks

vabaduses viibimiseks“, mis kinnipidamistähtaja uut arvestust käivitada ei saaks.

27. Muutunud asjaolusid (fotod isikutunnistusest, isiku väidetav koostöövalmidus jms)

arvestades on tõenäoline, et isiku dokumenteerimine ning väljasaatmine toimub varasemast

kiiremini.

Seega

ei

ole

põhjust

eeldada,

et

isiku

teistkordne

kinnipidamine

ebaproportsionaalselt pikaks kujuneks. Isiku varasemat käitumist ning sellega seotud

põgenemisohtu arvestades ei saa leebemaid järelevalvemeetmeid tulemuslikuks pidada. VSS §

10 lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmed ei oleks piisavad ka seetõttu, et isikul puudub Eestis

igasugune viibimiskoht. Kuigi asjaolu, et isikul ei oleks Eestis kuhugi minna, ei saa olla temalt

vabaduse võtmise aluseks, takistaks see ilmselgelt järelevalvemeetmete kohaldamist, kuna VSS

§ 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed oma iseloomult üldjuhul eeldavad püsiva elukoha

olemasolu Eestis.

Kohus selgitab, et aktiivne koostöö PPA-ga võimaldab eelduslikult ka kinnipidamiskeskuses

viibimise ning päritoluriiki naasmise aega lühendada.

3-20-2250

7(7)

28. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et XX paigutamine kinnipidamiskeskusesse on

proportsionaalne meede.

Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes HKMS § 264 lg-st 1 ja § 265 lg-st 1, annab kohus VSS

§ 23 lg 11 alusel loa paigutada XX kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid

mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o kuni 17.01.2021 (kaasa arvatud). Kinnipidamise aluse

äralangemisel tuleb isik viivitamatult vabastada.

29. Kohus rõhutab, et PPA-l tuleb aktiivselt isiku dokumenteerimisega tegeleda ning

menetluse ebaproportsionaalset kestust ei saa edaspidi põhjendada näiteks sellega, et „kõigi

nimekujudega Vietnami saatkonnale päringut ei tehtud“ (vrd PPA taotluse lk 6).

30. XX avaldas 17.11.2020 istungil soovi advokaadi saamiseks. Kohus mõistab taotlust

viisil, et XX taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi

seadus (RÕS) § 4 lg 3 p 5).

31. Kahtlust ei ole selles, et XX oma majanduslikust seisundist tulenevalt ei suudaks riigi

õigusabi eest tasuda (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke kriteerium

otsustamaks riigi õigusabi andmise üle. Nimelt esineb käesoleval juhul riigi õigusabi andmisest

keeldumiseks RÕS § 7 lg 1 punktis 1 sätestatud alus. Viidatud normi kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Käesoleval juhul oli isik võimeline

17.11.2020 toimunud istungil arusaadavalt oma seisukohti selgitama ja arvamust avaldama.

Seejuures selgitas kohus ka istungil, et halduskohtumenetluses kehtivad selgitamiskohustus

ning uurimispõhimõte. HKMS § 2 lõigetes 4-6 sätestatud põhimõtetest tulenevalt on

halduskohtul kohustus tagada asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine ning

tagada kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhus ja võrdne

võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste

seisukohtadele või toetada neid. Samuti peab halduskohus igas menetlusstaadiumis oma

selgitustega tagama, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks

esitamata menetlusosalise õigusliku kogenematuse tõttu. Seega aitavad halduskohtus valitsev

uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus kompenseerida menetlusosalise õigusalaste teadmiste

võimalikku puudumist ning kohtul on haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja

abistada. Seetõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased

teadmised. Vähem tähtis ei ole ka asjaolu, et riigi õigusabi taotlus esitati alles istungil ning

tegemist on kiireloomulise haldusasjaga, mis tuleb kohtul lahendada viivitamata (HKMS § 264

lg 4). Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus XX riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Küll aga selgitab

kohus, et juhul, kui XX soovib riigi õigusabi käesolevas haldusasjas tehtava määruse

edasikaebamisel, on tal võimalik seda kirjalikult taotleda koos määruskaebusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Maria Brenner

kohtunik