2-18-13858/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. november 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-13858

Kohtuasi

Osaühingu

CONESCO

EESTI

(pankrotis)

pankrotihaldur Kristo Tederi hagi Fruit Xpress OÜ

vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. mai 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu CONESCO EESTI (pankrotis) pankrotihaldur

Kristo Tederi apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

16 697 eurot 21 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Osaühingu

CONESCO

EESTI

(pankrotis)

(registrikood 10902620) pankrotihaldur Kristo Teder,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

Kostja Fruit Xpress OÜ (registrikood 11471375),

lepingulised esindajad vandeadvokaadi abi Kadi Saluste ja

vandeadvokaat Magnus Braun

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24. mai 2019. a otsus muutmata.

2. Jätta Osaühingu CONESCO EESTI (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Tederi

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühingu CONESCO EESTI (pankrotis)

kanda.

4. Mõista Osaühingult CONESCO EESTI (pankrotis) Fruit Xpress OÜ kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1053 eurot 33 senti. Maksta nimetatud

summa Fruit Xpress OÜ-le välja 6. septembril 2019 laekunud menetluskulude

tagatise arvel.

2-18-13858

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühingu CONESCO EESTI (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Kristo Teder

(pankrotihaldur, hageja) esitas 17. septembril 2018 Harju Maakohtule Fruit Xpress OÜ (kostja)

vastu hagi, milles palus tunnistada kostjale 16 697 euro 21 sendi suuruse rahalise kohustuse

täitmise tagasivõitmise korras kehtetuks ning mõista kostjalt nimetatud summa pankrotivarasse.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulutas Harju Maakohus 24. märtsil 2016 välja

võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks Kristo Tederi.

Võlgnik oli kuni 8. oktoobrini 2012 kostja ainuosanik ning kostja juhatuse liige oli QQ. 8.

oktoobril 2012 sai kostja ainuosanikuks Fruit Invest OÜ, kelle ainuosanik ja juhatuse liige oli

QQ. Võlgniku ainuosanik oli kuni 21. oktoobrini 2013 CONESCO Holding OÜ, kelle

ainuosanik ja juhatuse liige oli samuti QQ. Alates 21. oktoobrist 2013 on võlgniku ainuosanik

CC, kes on alates 24. oktoobril 2013 kantud äriregistrisse ka võlgniku juhatuse liikmena.

25. oktoobril 2013 väljastas SEB Pank CC-le võlgniku pangakontol tehingute tegemiseks PIN-

kalkulaatori (autentimisvahendi). Alates 25. oktoobrist 2013 kuni võlgnikule ajutise halduri

määramiseni ei olnud võlgnikul majandustegevust. Ainukesed pangaülekanded, mis sel

ajavahemikul CC-le väljastatud autentimisvahendit kasutades tehti, olid 5. veebruaril 2014

erinevatele teenusepakkujatele tehtud ülekanded kokku 1018 eurot 31 senti ning 12. märtsil

2014 kostjale tehtud viis ülekannet kokku 16 697 eurot 21 senti. Nimetatud kuupäevadel on

panka sisselogimine toimunud Eestis registreeritud IP-aadressidelt. CC oli üksnes formaalselt

võlgniku juhatuse liige. Tegelikult juhtis võlgnikku endiselt QQ, kellel oli kuni ajutise halduri

nimetamiseni juurdepääs võlgniku pangakontole ning kes tegi ülalnimetatud ülekanded või

korraldas nende tegemise, kasutades CC-le väljastatud autentimisvahendit. Kuna CC on Poola

kodanik, siis ei ole eluliselt usutav, et ta reisis Eestisse ülekandeid tegema. Samuti ei osanud ta

Eesti keelt, kuid ülekannetele on selgituseks märgitud „Lepingulise nõude teatis“ ja „Arved“.

1.2. Kostjale rahalise kohustuse täitmine tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 3 alusel

kehtetuks tunnistada. Kostjale on tehtud ülekanded vähem kui kaks aastat enne võlgnikule

ajutise halduri nimetamist. Arvestades võlgniku ja kostja varasemaid seoseid, on kostja

võlgniku lähikondne. Võlgnik ja kostja tegutsesid ühiselt teineteise kasuks ja võlgniku

võlausaldajate kahjuks. Võlgnik muutus kostjale ülekannete tegemise järel maksejõuetuks ning

ülekannetega kahjustati võlgniku teise võlausaldaja huve. Võlgniku pankrotimenetluses on

2-18-13858

tunnustatud Eternal Investments OÜ (võlausaldaja) nõue 70 527 eurot. Kui võlgnik ei oleks

teinud kostjale rahalist sooritust, saaks võlausaldaja nõue rahuldatud ca 10 000 euro ulatuses,

hagi rahuldamata jätmise korral raugeb võlgniku pankrot, sest võlgnikul ei ole vara

pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja kinnitas, et võlgnik kandis tema pangakontole 12. märtsil 2014 kokku 16 697 eurot

21 senti, kuid ülekandeid ei teinud QQ. Kostja ei ole tõendanud, et keegi teine oleks kasutanud

CC autentimisvahendit.

2.2. Kostja ei ole võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 tähenduses, sest tehingu tegemise ajal

kostja ja võlgniku juhatuse liikmed ega osanikud ei kattunud. Hageja ei ole toonud esile, et

kostjal oli võlgnikuga muu majanduslik ühishuvi. QQ võõrandas võlgniku osaluse puu- ja

köögiviljade ning marjade turu madalseisu tõttu, sh võõrandas ta ka teise kaudselt talle

kuulunud puu- ja köögiviljadega tegeleva osaühingu Viljade Maailm OÜ osaluse Leedu

ühingule. CC-l oli huvi müüa Eestis Poola värskeid marju ning võlgnikul olid kehtivad lepingud

suure kaubanduskettidega, mis huvitas CC. Kostjale ei ole teada, miks CC ei jätkanud võlgniku

majandustegevust.

2.3. Kostjale kohustuste täitmine ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest võlgnik ja kostja

sõlmisid rahaliste soorituste aluseks olnud tehingud poolte majandustegevuses tavapärastel

turutingimustel. Samuti olid kohustused muutunud enne osaluse võõrandamist sissenõutavaks.

2.4. Võlgnik ei olnud osaluse võõrandamise ajal maksejõuetu ega muutunud ka ülekannete

tegemise tõttu maksejõuetuks. Võlgnikul oli nõue kindlustusandja vastu 24 292 euro saamiseks

ja kohustus tasuda hagejale 17 079 eurot 91 senti. Ilmselt tasus CC teenuseosutajatele ja kostjale

raha pärast kindlustushüvitise saamist. Võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue muutus

hiljem sissenõutavaks ning on osaliselt põhjendamatu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 24. mai 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis võlgnikult kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1955 eurot.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

Harju Maakohus määras 16. veebruari 2016. a määrusega võlgnikule ajutise halduri;

-

Harju Maakohus kuulutas 24. märtsi 2016. a otsusega välja võlgniku pankroti;

-

12. märtsil 2014 tehti võlgniku pangakontolt kostjale viis ülekannet kogusummaga

16 697 eurot 21 senti;

-

24. oktoobrist 2002 kuni 24. oktoobrini 2013 oli võlgniku juhatuse liige QQ;

-

alates 24. oktoobrist 2013 on võlgniku juhatuse liige CC;

-

QQ oli alates 24. aprillist 2009 kuni 21. oktoobrini 2013 võlgniku ainuosanikuks olnud

CONESCO Holding OÜ (Ursamajor OÜ) juhatuse liige ja ainuosanik;

-

QQ oli alates 14. aprillist 2009 kostja juhatuse liige ja kostja ainuosanikuks olnud Fruit

Invest OÜ juhatuse liige, asutaja ja ainuosanik.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on küll rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks

PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud ajaline kriteerium täidetud, st kohustus täideti kahe aasta

2-18-13858

jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist, kuid asjas ei ole tõendatud, et kostja on

võlgniku lähikondne, et võlgnik muutud ülekannete tõttu maksejõuetuks ning et ülekannetega

kahjustati võlausaldajate huve.

Asjas ei ole tõendatud, et 12. märtsil 2014 oleks internetipanka sisselogitud QQ

autentimisvahendiga, ega see, et CC tegi makseid QQ korraldusel või huvides.

Ajutise halduri aruande kohaselt muutus võlgnik maksejõuetuks hiljemalt 2014. a märtsis

eelkõige põhjusel, et võlgnik ei jätkanud majandustegevust.

3.3. Ülekannetega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve PankrS § 109 tähenduses. Hageja ei

ole vaielnud vastu kostja vastuväitele, et pankrotimenetluses tunnustatud nõue ei olnud

12. märtsi 2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik oleks

üht võlausaldajat põhjendamatult teisele eelistanud. Võlausaldajate huvide kahjustamise

tuvastamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et vaidlusaluste ühekanneteta oleks võlausaldaja nõue

rahuldatud pankrotimenetluses suuremas ulatuses.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vaidlust lahendades asjas esitatud

tõendid hindamata, asjaolud tuvastamata ja järeldused nõuetekohaselt tegemata, mistõttu on

kohtuotsus põhjendamata. Tõendeid nõuetekohaselt hinnates oleks maakohus pidanud jõudma

järeldusele, et kostja on võlgniku lähikondne. Maakohus jättis tuvastamata, kas võlgnik oli enne

12. märtsi 2014 maksejõuline. Seejuures pidi kostja tõendama, et ülekannete ajal oli võlgnik

maksejõuline.

Maakohus tuvastas vääralt, et 12. märtsi 2014. a seisuga ei olnud pankrotimenetluses

tunnustatud nõue sissenõutavaks muutunud. Seda asjaolu tuvastades jättis maakohus hindamata

võlausaldaja nõudeavalduse koos lisadega, millest nähtub, et nõue oli 4300 euro 79 sendi

ulatuses sissenõutav. Sissenõutavad olid tegelikult ka üürihinna vahe hüvitamise nõue ja kahju

hüvitamise nõue. Seega eelistas võlgnik ülekandeid tehes üht võlausaldajat teisele.

Maakohus asus vääralt ja vastuolus Riigikohtu praktikaga seisukohale, et võlausaldajate huvide

kahjustamise tuvastamiseks ei piisa sellest, et võlausaldajate nõuded oleksid ülekanneteta

rahuldatud suuremas ulatuses.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.

2-18-13858

7. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et praegusel juhul ei saa

võlgniku 12. märtsi 2014. a makseid kui rahalise kohustuse täitmist tunnistada PankrS § 109 lg

1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks, sest kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise eeldused ei

ole täidetud.

Kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale

kehtetuks, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku

lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Riigikohus on selgitanud, et lisaks

PankrS §-le 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi

rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg‑s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise

eeldused, sh on rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide

kahjustamine (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957, p 12,

10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953, p-d 13.3 ja 13.4; 24. mai 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja 11).

Seega pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendamata, et rahaline kohustus täideti kahe aasta

jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele ning rahalise

kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Nende asjaolude tõendatuse korral

pidi kostja omakorda tõendama, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu (vt ka Riigikohtu 30. septembri 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-18957, p 14).

8. Kuigi praegusel juhul tegi võlgnik vaidlusalused ülekanded kahe aasta jooksul enne

võlgnikule ajutise halduri nimetamist, ei ole hageja suutnud tõendada, et võlgnik tegi need

ülekanded oma lähikondsele, st kostja oli ülekannete alusel raha saades võlgniku lähikondne

PankrS § 117 lg 2 või 3 tähenduses.

Juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks on PankrS § 117 lg 2 p 5 järgi mh füüsiline või

juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. PankrS § 117 lg 3 järgi

võib kohus lugeda juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks ka PanknrS § 117 lg-s 2

nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Riigikohus on leidnud, et lähikondsena, kellel on

võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist

majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes

kooskõlastatuna. Seejuures peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena

hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud

isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt Riigikohtu 9. mai 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 11 ja 20. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-03, p 23).

Lisaks on Riigikohus märkinud, et juhul, kui makse tegelikku majanduslikku sisu hinnates on

võimalik järeldada, et teisele äriühingule tasumine oli võlgniku juhatuse liikmele või osanikule,

kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest, majanduslikult kasulik,

saab lähikondsuse hindamisel samastada PankrS § 117 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud isiku ja tema

kontrollitava äriühingu ning lugeda äriühingu PankrS § 117 lg 3 alusel võlgniku lähikondseks

(vt Riigikohtu 30. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957, p 17).

Praegusel juhul tõi hageja esile ja tõendas äriregistri väljavõtetega, et kuni 8. oktoobrini 2012

oli võlgnik kostja ainuosanik ning seejärel, alates 8. oktoobrist 2012 kuni 23. juulini 2014, oli

kostja ainuosanik Fruit Invest OÜ, kelle ainuosanik ja juhatuse liike oli QQ. Seega oli kostja

vaidlusaluste rahaülekannete tegemise ajal QQ kontrolli all. QQ oli kuni võlgniku osaluse

võõrandamiseni 21. oktoobril 2013 ka võlgniku juhatuse liige ja CONESCO Holding OÜ, kelle

ainuosanik ja juhatuse liige oli samuti QQ, oli võlgniku ainuosanik. Seega oli ka võlgnik kuni

2-18-13858

osaluse võõrandamiseni QQi kontrolli all. Pooled ei vaidle selle üle, et 21. oktoobril 2013

võõrandas CONESCO Holding OÜ osaluse ning võlgniku ainuosanikuks sai CC, kes kanti

24. oktoobril 2013 ka võlgniku juhatuse liikmena äriregistrisse. Samuti ei vaidle pooled selle

üle, et võlgnik tegi vaidlusalused ülekanded 12. märtsil 2014, s.o pärast seda, kui QQ kontrolli

all olnud CONESCO Holding OÜ võõrandas talle kuulunud osaluse. Seega saanuks kostjat

pidada kuni 21. oktoobrini 2013 võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 3 tähenduses.

Vaidlusaluste maksete tegemise ajal aga kostjal ja võlgnikul enam selliseid seoseid ei olnud.

Hageja väitel korraldas QQ ka pärast osaluse võõrandamist faktiliselt võlgniku tegevust, kuid

hageja ei ole suutnud seda kohtumenetluses tõendada. Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud

selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et QQ ja CC olid omavahel seotud muude

suhete kaudu, kui osaluse võõrandamine, et nad tegutsesid kooskõlastatult, ning et neil oli ühine

majanduslik huvi, s.o huvi tegutseda ühiselt kostja huvides ja võlgniku või tema võlausaldajate

kahjuks.

Samuti ei ole hageja suutnud tõendada, et vaidlusalused ülekanded tegi QQ ise või tema

korraldusel CC. Hoolimata sellest, et QQ-l säilis võlgniku pangakontole juurdepääs ka pärast

osaluse võõrandamist CC-le, ei ole QQ vaidlusaluseid ülekandeid enda autentimisvahendiga

teinud. Ülekanded on tehtud CC-le väljastatud autentimisvahendiga. Kuigi hageja on toonud

esile asjaolud, mille kohaselt ei saanud CC neid ülekandeid teha (ülekannete eestikeelsed

selgitused olukorras, kus CC ei mõistnud eesti keelt, ning ülekannete tegemiseks Eesti IP-

aadressilt internetipanka logimine, olukorras, kus ei ole usutav, et Poola kodanik viibib Eestis),

viitavad need sellele, et ülekanded võis CC asemel teha keegi teine, kuid neist ei saa kohus

järeldada, et ülekanded tegi QQ. Asjaolu, et võlgnik oli varem QQ kontrolli all, ning ka kostja

oli tema kontrolli all, võib küll anda alust oletusteks, et QQ-l oli huvi teha võlgniku arvel endaga

seotud äriühingule ülekandeid, kuid see ei ole piisav, et tuvastada, et ülekanded tegi QQ ise või

CC tema korraldusel.

9. Eelnevat arvestades ei ole hageja suutnud kohtule tõendada, et võlgnik tegi vaidlusalused

ülekanded oma lähikondsele PankrS § 117 lg-te 2 või 3 tähenduses, mistõttu jättis maakohus

põhjendatult hagi rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks rahuldamata. Kuna kostjat ei saa

pidada võlgniku lähikondseks, ei saaks kohus hagi rahuldada ka siis, kui ülekanded oleksid

kahjustanud võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole tähtsust sellel, kas

võlgniku võlausaldaja nõuded olid muutunud ülekannete tegemise ajaks sissenõutavaks ning

kas võlgnik oli või muutus ülekannete tegemise tagajärjel maksejõuetuks.

Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui kohus tunnistab rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kui

soorituse saajal tekib PankrS § 119 lg-te 1 ja 4 järgi võlgniku vastu võlgnikule üleantu

väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Sellises olukorras

hagi esitamine ei pruugi olla majanduslikult otstarbekas (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-18953, p 14).

10. Neil põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

2-18-13858

12. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepinguliste esindajate kulud 1847 eurot 33 senti (käibemaksuta).

Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele

kokku 15 tundi 6 minutit, sh esialgse vastuse ja tagatise taotluse esitamiseks 2 tundi 36 minutit,

vastuse koostamiseks 12 tundi 10 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamiseks

20 minutit. Kolleegiumi hinnangul on kostja esindajate apellatsioonimenetluses tehtud

toimingud olnud kostja õiguste ja huvide kaitseks põhjendatud ja vajalikud, kuid toimingutele

kulunud aeg on osaliselt ülepaisutatud. Arvestades seda, et kostja esitas menetluskulude katteks

tagatise

määramise

taotluse

ka

maakohtule,

võis

kogenud

advokaadil

kuluda

apellatsioonimenetluses korduva taotluse koostamiseks 1 tund. Arvestades maakohtu otsuse,

apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ning mahtu võis kolleegiumi hinnangul kogenud

vandeadvokaadil või advokaadil kuluda vastuse koostamiseks 6 tundi. Menetluskulude

nimekirja koostamiseks kulunud 20 minutit on vastavuses menetlusdokumendi sisuga.

Menetluskulude nimekirja järgi on kostja lepinguliste esindajate tunnitasu vandeadvokaadil

150 eurot ja advokaadil 115 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi ja advokaadi

keskmist tasumäära.

13. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajatele kokku

1053 eurot 33 senti (115+900+38,33), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kuigi

kostja taotles TsMS § 177 lg 4 järgi menetluskulude hüvitiselt alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras viivise väljamõistmist, ei ole see praegusel juhul põhjendatud, sest kostja menetluskulud

hüvitatakse kohtuotsuse jõustumise järel hageja poolt kohtu deposiiti makstud menetluskulude

tagatise arvel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin