2-20-12929/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 16. november 2020. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-12929

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatria-

kliiniku avaldus esialgse õiguskaitse korras XX-le

tahtest

olenematu

ravi

kohaldamiseks

ja

selle

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. septembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX 22. septembri 2020. a määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik (registrikood 90006399)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. septembri 2020. a määrus osas, millega maakohus

kohaldas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kauem kui neli päeva. Teha

tühistatud osas uus määrus, millega jätta esialgne õiguskaitse pikendamata.

2. Sõnastada kohtumääruse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

2.1. Rakendada esialgselt õiguskaitset ja lubada kohaldada XX-le tahtest

olenematut ravi kuni 11. septembrini 2020.

2.2. Lugeda tahtest olenematu ravi lõpetatuks 11. septembril 2020 kell 19.41 või

mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud tahtevastase ravi kohaldamise

eelduste äralangemise tõttu otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks.

2.3. Määrus on viivitamata täidetav alates määruse XX-le kättetoimetamisest.

Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

2-20-12929

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik (avaldaja, psühhiaatriakliinik)

esitas 7. septembril 2020 Harju Maakohtule taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras

kohaldada XXle (puudutatud isik, patsient) tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi

kuni neli päeva ning pikendada seda kuni 40 päeva.

Avalduse kohaselt viibib patsient psühhiaatriakliinikus alates 6. septembrist 2020.

Psüühikahäire tõttu on ta ohtlik endale ja teistele ning ta ei suuda hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrikliiniku psühhiaatrite 7. septembri 2020. a arvamuse kohaselt ei ole tõenäoline

patsiendi paranemine neljapäevase haiglaravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu

toimetulek haiglavälistes tingimustes. Seetõttu tuleks jätkata patsiendile tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ja temale rahustava toimega ravimite manustamist haiglatingimustes kuni

40 päeva.

Patsient on 24-aastane meesterahvas. Ta hospitaliseeriti erakorraliselt Aspergeri sündroomist

tingitud käitumishäirete tõttu. Ta on psühhiaatrite vaateväljas olnud alates kaheksandast

eluaastast, kui tal diagnoositi aktiivsus- ja tähelepanuhäired. Patsient oli esimest korda

statsionaarsel ravil 2011, kui ta oli 15-aastane. Tal oli kodus konflikte, arusaamatusi ja ta olevat

olnud vägivaldne. Teist korda oli ta haiglas 2015 ning seda sarnastel põhjustel. Ta oli muutunud

agressiivseks ja üritanud ema kägistada. Patsiendile tehtud uuringute käigus leiti viiteid isiksuse

eripäradele ning aspergerlikke jooni. Kolmas kord hospitaliseeriti ta tahtest olenematule

psühhiaatrilisele haiglaravile 2018, sest tal oli taas olnud emaga konflikte, ta oli süüdistanud

teda ning olnud tema suhtes vägivaldne. Tal diagnoositi depressioon, mis väljendus eelkõige

teiste süüdistamises oma hädades ja vihas kaaskodanike vastu.

Patsient toodi psühhiaatriakliinikusse kiirabiga. Ta oli kodus muutunud verbaalselt ja füüsiliselt

vägivaldseks. Ema väidete kohaselt on patsient kodus närviline ja pinges. Ta ägestub iga

väiksema asja peale ning hakkab sõimama. Patsient on väga kriitilise hoiakuga, käib kannul ja

otsib kõikjalt vigu, terroriseerib. Ta nõuab emalt kogu aeg vabandusi, kuid talle ei piisa neist

kunagi. Ta on tihti väitnud, et ta soovib ema, õde ja õemeest surnuna näha. Patsient on emale

korduvalt rääkinud, kuidas ta ei soovi mitte ema surma, vaid teda tugevalt vigastada, nii et ema

vaagub elu ja surma vahel. Ta ütleb emale peaaegu igapäevaselt: „Sure juba ära, miks sa ei ole

surnud?“ Ta on ähvardanud ema tappa, kui ta peaks teda haiglasse tooma. Ema kardab oma elu

pärast. Patsient on nädala jooksul rohkem märatsenud, ta peksis aias taimi segamini, tõmbas

aiapostid üles, üritas raske objektiga ema visata. Ta ei hoolitse oma koera eest, mistõttu peab

ema koera salaja toitma. Patsiendi tuba on äärmiselt segamini, kuid kõik asjad peavad oma koha

peal olema, ta ägestub, kui midagi on paigast.

2-20-12929

Patsient oli valvetoas ema suhtes kriitiline ja vaenulik, süüdistas teda kõikides oma

probleemides. Ta on kirjeldustes detailne ning rohkesõnaline, olekult ärrituv, impulsiivne,

vihane.

Patsient on osakonnas jätkuvalt ema suhtes agressiivselt meelestatud. Mitte midagi, mida ema

teeb või ütleb, ei ole talle meeltmööda. Ema on ta elu ära rikkunud. Patsient kirjeldab loo, kuidas

aastaid tagasi põles naabri maja ning kogu perekond tuli tema tuppa seda aknast vaatama.

Patsient on vihane ja kibestunud, et lähedased ei näinud piisavalt vaeva tema ülesse

äratamisega, sest ta oleks samuti tahtnud seda näha. Patsient jutustab veel viimasel kuul koos

perega ehitatud aiast. Nad alustasid aia ehitamist koos. Patsient läks 1. septembril kooli, kuid

teised jätkasid aia ehitamist. Ta solvus tohutult ning on nüüdseks selle aia maast ülesse

kiskunud. Patsient põhjendab: „Miks ma pean vaatama midagi, mis põhjustab mulle traumat?"

Ta tunneb, et ema ei ole tema ees piisavalt vabandanud ning leiab, et ema mõtleb ainult

iseendale.

Patsiendil on raske psüühikahäire – Aspergeri sündroom (F84.5). Sellest tulenevalt ei ole ta

võimeline ümbritsevast adekvaatselt aru saama ja oma käitumist kontrollima. Teiste ohutuse

tagamiseks vajab ta rahustava toimega ravi kontrollitud ravikeskkonnas.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 7. septembri 2020. a määrusega avalduse, kohaldas esialgset

õiguskaitset ja pikendas seda neljakümne päevani ning lubas puudutatud isiku suhtes kohaldada

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 15. oktoobrini 2020 või kuni raviasutus on teinud

otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb taotlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 534 lg-te 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 alusel rahuldada.

Puudutatud isik rääkis ärakuulamisel, et ta toodi haiglasse seetõttu, et ta hakkas aeda lahti

võtma. Ta oli solvunud, et isa ehitas aeda ilma temata ning soovis aeda lammutada. Oma ema

ründas seetõttu, et ema on tema peast kõik ilusa ära võtnud ja ta on sunnitud ennast kaitsma.

Ema ei ole täitnud oma kohustust last kuulata ja mõista. Vastuseks ema käitumisele peab ta

igati adekvaatseks, et otsustas ennast kaitsta ja ema kägistada, miks tema üksi peab olema see,

kes lõputult ema mõistab ja ema omalt poolt midagi ei tee.

Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (Aspergeri sündroom). Sellest tulenevalt ei suuda ta

adekvaatselt hinnata oma tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Oma

seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline ravivajaduse üle otsustama. Tema mõtlemine ja

käitumine on psühhootilised. Puudutatud isik ei ole võimeline adekvaatseid otsustusi tegema.

Ravita jäämisel võib ta seada oma ettearvamatu käitumisega ohtu tema enda ning lähedaste

turvalisuse.

Puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult

haiglatingimustes. Praegusel juhul ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane, sest ta vajab

psühhiaatrilist ravi kontrollitud keskkonnas. Ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik.

Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja psühhiaatrite arvamusest, on vähetõenäoline, et

tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul, mistõttu vajab ta pikemaajalist

psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Seega pikendab kohus esialgse õiguskaitse

2-20-12929

tähtaega kuni 40 päeva. Kohus lõpetab TsMS § 539 lg 3 järgi esialgse õiguskaitse korras isiku

kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega, kui

paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise

üle otsustab psühhiaater (raviarst).

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue

määruse, millega lõpetada viivitamatult ravi ja vabastada puudutatud isik kinnisest asutusest.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole täidetud PsAS §-s 11 sätestatud eeldused tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul ei ole rasket psüühikahäiret. Samuti ei ole ta

olnud vägivaldne või ohtlik. Tegemist on tema ja ema vahelise konfliktse suhtega. Pigem on

olnud ema puudutatud isiku suhtes vägivaldne, kuid pidanud seda ilmselt kasvatusmeetodiks.

Kui ravimite manustamine on tingimata vajalik, on seda võimalik ka kodus teha.

5. Avaldaja vastuse kohaselt on maakohtu määrus põhjendatud ning esialgne õiguskaitse

vajalik. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mille tõttu võib ta käituda ebaadekvaatselt ja

ettearvamatult ning ohustada sellega nii iseennast kui ka teisi. Puudutatud isik vabastatakse

haiglast niipea, kui tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi näidustused ära langevad.

6. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tühistada osas, millega kohus pikendas

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 40 päeva, ning teha tühistatud osas uus lahend,

millega jätta avaldus tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks rahuldamata.

9. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et puudutatud isiku suhtes tuleb esialgse

õiguskaitse korras kohaldada tahtest olenematut ravi kuni neli päeva.

Kohus võib TsMS § 534 lg 1 kohaselt avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida,

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

TsMS § 534 lg 5 I lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates

isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.

2-20-12929

10. Praegusel juhul juhindus maakohus esialgset õiguskaitset kohaldades õigesti TsMS § 534

lg-s 1 ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldustest ning asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud

isik tuleb paigutada esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravile.

Kolleegiumi hinnangul olid esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused täidetud ning

puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitavad arstide arvamused olid küllaldased

TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgest õiguskaitset kuni neli

päeva. Eeltoodut kinnitab ka avaldaja 10. novembri 2020. a täiendav vastus ringkonnakohtu

järelepärimisele.

10.1. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Puudutatud isikul on diagnoositud Aspergeri sündroom, millele on omane sotsiaalse

mõjutamise ja suhtlemise kvalitatiivne kahjustus. Sellise sündroomiga inimestel ilmneb

inimeste sotsiaalse tegevuse ja emotsioonide ebaõiget hindamist, võimetust reageerida

adekvaatselt ümbritsevate emotsioonidele ja/või sotsiaalse situatsiooni muutustele. Aspergeri

sündroomist tingituna võib isik ärrituda äärmuslikul määral ning käituda agressiivselt. Häire

raskusastme määratleb see, kuivõrd raskelt on eelmainitud funktsioonid kahjustatud ja kas

häirumise tagajärjel on tekkinud ohtlikkus isikule endale või teistele.

Praegusel juhul hindasid psühhiaatrid puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema

psüühikahäire raskeks ning asjas esile toodud puudutatud isiku käitumisest võib järeldada, et

Aspergeri sündroomist tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda.

10.2. Kolleegiumi hinnangul oli puudutatud isik tema hospitaliseerimise asjaolusid arvestades

haiglasse saabudes PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ohtlik teistele, eelkõige oma emale.

Kuigi maakohtu põhjendustest ei selgu üheselt, milles seisnes puudutatud isiku ohtlikkus,

nähtub psühhiaatrite 7. septembri 2020. a arvamusest ning avaldaja 10. novembri 2020. a

täiendavast vastusest, et puudutatud isik oli varem kolm korda statsionaarsel ravil viibinud ning

kõiki ravil viibimisi ajendas puudutatud isiku agressiivne ja vägivaldne käitumine oma ema

vastu. 6. septembril 2020 helistas patsiendi ema S. Kukk hädaabinumbril ja väitis, et pojal on

vaimsed häired, mistõttu viimane laamendab. Ema pidi kodust ära jooksma ja ootas abi tee peal.

Politseipatrull leidis puudutatud isiku ligikaudu tund hiljem metsast ning talle kutsuti kiirabi

tervisliku seisundi hindamiseks. Puudutatud isik toodi kiirabi saatel haiglasse. Haiglasse

saabudes oli patsient valvearsti kinnituse kohaselt ärrituva, impulsiivse ja vihase olekuga ning

ema suhtes kriitiline, vaenulik ning süüdistav. Osakonnas avaldas puudutatud isik jätkuvalt

Aspergeri sündroomile omasel väga rigiidsel mõtteviisil vaenulikke mõtteid enda ema suhtes.

Eeltoodu kinnitab, et puudutatud isiku käitumine oli Aspergeri sündroomi tõttu agressiivne ja

ettearvamatu ning arvestades varasemaid juhtumisi, kus puudutatud isik oli muutunud ema

suhtes vägivaldseks, ning kinnitanud, et ta soovib ema surma, oli reaalne oht ema elule, tervisele

ja julgeolekule pigem kindel kui tõenäoline, sest puudutatud isik süüdistas kõiges oma ema.

10.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks ka muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud

olukorras küllaldane. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud

väidetest ning psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas rahustavat ravi

terviseseisundi stabiliseerimiseks. Puudutatud isik oli ravile toomisel kergesti ärrituv ja

ähvardav ning tema ärakuulamisel esitatud väidetest ei nähtu, et ta oleks teinud koostööd ravi

saamiseks, sh kodustes tingimustes ning vanemate kaasabil. Puudutatud isik ei kavatsenud oma

käitumist korrigeerida ning keeldus ravist, mistõttu oli agressiivsust leevendav rahustava ravi

2-20-12929

võimalik üksnes tugevalt kontrollitud tingimustes. Seetõttu ei olnud praegusel juhul võimalik

osutada puudutatud isikule vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui temale tahtest

olenemata psühhiaatriahaiglas ravi osutades.

10.4. Eelnevat arvestades oli põhjendatud puudutatud isiku kinnisesse asutusse ravile

paigutamine neljaks päevaks põhjendatud. Kuna puudutatud isiku tahtevastast ravi alustati

6. septembril 2020 kell 19.41, sai puudutatud isikule kohaldada tahtevastast ravi kinnises asutus

kuni 11. septembrini 2020 kell 19.41.

11. Maakohus eksis ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse normide vastu, kui otsustas

esialgselt õiguskaitset kohaldades samas ka selle pikendamise üle kuni 40 päeva.

11.1. Kolleegium märgib, et esialgset õiguskaitset võib TsMS § 534 lg 5 I lause järgi rakendada

kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist

võib TsMS § 534 lg 5 II lause järgi tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Viidatud sätte mõtteks on see, et esmalt

rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev

arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse

õiguskaitse rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui

esialgse õiguskaitse pikendamine on siiski ilmselgelt vajalik, teeb kohus selle kohta eraldi

määruse (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3, 11.

jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18 ja 30. aprilli 2019. a määrus asjas

nr 2-18-17167, p 21).

Praegusel juhul saabus puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse 6. septembril 2020 ning

järgmisel päeval esitas avaldaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja

pikendamiseks kuni 40 päeva ning psühhiaatrite arvamuse. Samal päeval kuulas maakohus

puudutatud isiku ära ja tegi määruse, millega kohaldas esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi neli päeva ja pikendas seda 40 päevani. Kolleegiumi hinnangul

ei olnud maakohtule selleks ajaks veel teada, kas puudutatud isikule tahtevastase ravi osutamise

tingimused on ka nelja päeva möödudes ilmselgelt täidetud. Seega ei võinud maakohus esialgse

õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtevastast ravi määrates seda samal ajal ka pikendada.

Eelnevat arvestades rikkus maakohus puudutatud isikule üle nelja ööpäeva tahtevastast ravi

kohaldades TsMS § 534 lg-t 5. Maakohus pidi tahtevastase ravi tähtaega pikendades uuesti

kontrollima, kas kõik tahtevastase ravi jätkamise eeldused on endiselt täidetud. Seda ei ole aga

maakohus teinud.

11.2. Lisaks ei kinnita asjas esitatud dokumendid kolleegiumi hinnangul seda, et nelja päeva

möödudes oli endiselt alust kohaldada puudutatud isikule tahtevastast ravi. Ringkonnakohus

palus avaldajal esitada täiendavat infot puudutatud isiku tahtevastasele ravile paigutamise

asjaolude kohta. Avaldaja 10. novembri 2020. a täiendava vastuse kohaselt veendus

kolleegium, et puudutatud isiku hospitaliseerimisel oli alust kohaldada talle esialgse õiguskaitse

korras tahtevastast ravi kinnises asutuses, kuid vastusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis

andnuks alust järeldada, et ka nelja ööpäeva möödudes olid puudutatud isikule tahtevastase ravi

kohaldamise eeldused täidetud ja esialgse õiguskaitse pikendamine põhjendatud. Arvestades

puudutatud isikul diagnoositud Aspergeri sündroomi, ei nähtu avaldaja täiendavast vastusest

ega psühhiaatrite 7. septembri 2020. a arvamusest, et puudutatud isiku äge agressiivsus, mis

vajas tahtevastast rahustavat ravi, kestis kauem kui neli päeva.

2-20-12929

12. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osas, millega maakohus

pikendas esialgse õiguskaitse tähtaega teeb selles osas ise uue määruse, millega jätab esialgse

õiguskaitse tähtaja pikendamata.

13. Kohtumenetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 I lause järgi riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin