1-20-146/41 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

13. november 2020

Kriminaalasja number

1-20-146 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk

Kriminaalasi

Oleg Paskidov süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi,

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 17. juuli 2020 otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Oleg Paskidov ja tema kaitsja vandeadvokaadi

abi Andrei Matvejev

Prokurör

ringkonnaprokurör Andreas Kangur

Süüdistatav

Oleg Paskidov, isikukood: 36909052224, elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON:

1. Rahuldada ringkonnaprokurör Andreas Kanguri taotlus seisukohtade esitamise

tähtaja ennistamise osas.

2. Viru Maakohtu 17. juuli 2020 otsus Oleg Paskidovi süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi jätta muutmata, kuid muuta maakohtu

otsuse põhiosa seisukohta tunnistaja N.P. i ütluste tõendina kasutamise osas.

3. Kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi ja süüdistatava apellatsioonid jätta

rahuldamata.

4. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond kaudu 378 (kolmsada seitsekümmend

kaheksa)

eurot,

sealhulgas

käibemaks

(kuuskümmend

kolm)

eurot,

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevile süüdistatav Oleg Paskidovile määratud

korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.

5. Punktis 4 nimetatud menetluskulud jäävad KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Oleg Paskidovit süüdistataks KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema varem kehalise

väärkohtlemise toime pannud isikuna (karistatud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi Viru Maakohtu

17.04.2019 otsusega) 07.09.2019 kella 01.15 paiku korteris aadressil XXX l lõi rusikaga näkku

oma abikaasat S.D. t. Oma tegevusega tekitas O. Paskidov kannatanule füüsilist valu ning

kehavigastused (hematoomid näol).

Samuti tema 2019. aastal, täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid enne 07.09.2019 korteris

aadressil XXX haaras kaelast ja tiris oma alaealist tütart V.P. t, millega tekitas kannatanule

füüsilist valu.

Samuti tema 2019. aastal, täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid enne 07.09.2019 korteris

aadressil XXX haaras kaelast ja tõukas oma alaealist poega N.P. it selliselt, et kannatanu

kukkus. Oma tegevusega tekitas O. Paskidov kannatanule füüsilist valu.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Viru Maakohtu 17.07.2020 otsusega mõisteti O. Paskidov süüdistuses V.P. ja N.P. i

episoodides KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks.

Sama kohtuotsusega karistati O. Paskidovit KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi S.D. kehalises

väärkohtlemises 1 aasta vangistusega.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati nimetatud vangistust Viru Maakohtu 17.04.2019 kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuud vangistust, võrra ning mõisteti O. Paskidovile

liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 3 kuud vangistust.

KrMS § 130 lg 4¹, § 130 lg 2 alusel vahistati O. Paskidov mõistetud vangistuse täitmise

tagamiseks ning uute samalaadsete kuritegude toimepanemise vältimiseks. O. Paskidov võeti

vahi alla kohtusaalis. Tõkend kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kandmisele kuuluva

karistuse ärakandmiseni, olenevalt sellest, milline asjaolu saabub esimesena. Karistuse

kandmise alguseks loeti 17.07.2020.

Kuna vaidlustatakse üksnes süüdistatava süüdimõistmist siis V.P. ja N.P. i episoodidel

pikemalt ei peatuta.

3. Maakohus leidis, et O. Paskidovi süü on S.D. episoodis tõendamist leidnud.

3.1. Kohtumenetluses uuritud tõendite pinnalt puudub vaidlus selles, et süüdistatav O. Paskidov

ja kannatanu S.D. on abikaasad. 07.09.2019 elasid/viibisid süüdistatav O. Paskidov ja

kannatanu S.D. aadressil XXX . Vaidlus puudub selleski, et 07.09.2019 tehti häirekeskusele

kõne telefoninumbrilt +XXX ja telefoninumbrilt +XXX telefonikõne. Kõned tegi kannatanu

S.D. .

3.2. Maakohus analüüsis tõenditena 14.10.2019 koostatud asitõendi protokolli, tunnistaja A.K.

ütlusi. Maakohus asus seisukohale, et KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt on tunnistaja A.K. antud

ütlus tõendiks vahendliku tunnistajana.

3.3. Analüüsides asitõendi vaatlusprotokolli koostoimes CD-plaadilt nähtuva ja kuuldavaga,

samuti tunnistaja A.K. ütlusi, on maakohus veendunud, et nimetatud tõendid nende kogumis

ei jäta kahtlusi, et politseiametnike saabudes oli kannatanu vahetult tajutud ebameeldiva

sündmuse mõju all ja taolises seisundis andis ta edasi ka teavet väljakutse aluseks olnud

sündmuse kohta. Täpsemalt öelduna on kannatanu ütlusi andes napisõnaline, kuid antud

ütlustes järjepidev. Nii on S.D. valmis koostööks politseiga, vastab esitatud küsimustele, on

nõus et politseiametnik vestleb pojaga. Kannatanu häiritud seisund avaldub ka videofailis.

Eeltoodust järeldub, et S.D. oli politseiametnike sündmuskohale saabudes ja neile info

edastamisel tajutu mõju all. S.D. olek ja avaldatu viitab hirmule, et abikaasa toimepanudud

käitumine kordub. Kannatanu avaldatu on adekvaatne. Nii häirekeskusesse tehtud kõned, kui

ka politseiametnikele avaldatu ning poja antud selgitused on oma sisus kattuvad. Lisaks on

oluline, nagu kohus eespool viitas tajutud kannatanu kehakeel, meeleolu, meelestatus.

3.4. Kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud A.K. ja kannatanu S.D. ütlustest järeldub, et

07.09.2019 öisel ajal kodus kannatanu S.D. ja abikaasa O. Paskidovi vahel toimus füüsiline

konflikt.

Kohtutoimikus oleva häirekeskusesse tehtud helisalvestiselt ning helisalvestise asitõendi

vaatlusprotokollist nähtub, et kõne häirekeskusesse S.D. kasutuses olevalt abonentnumbrilt

+XXX tehti 07.09.2019 kell 01.17. 14.10.2019 on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos

selle lisaks oleva plaadiga. Kõnealuse protokolli kohaselt on vaadeldud elektroonilist

andmekandjat plaati videosalvestusega politseiametniku rinnakaameraga 07.09.2019 kell

12:23:44 kestusega 10 minutit ja 17 sek. Vaatlusprotokolli kohaselt on 07.09.2019 kell 12:23:44

algav salvestis tehtud aadressil XXX , kus politseiametnikele avab ukse naisterahvas, kes

osutub kannatanuks. Asitõendi vaatlusprotokollist selgub seegi, et öisel ajal kannatanu ootas

politseiametnikke, kuid seejärel tuli ära joosta.

Kohtuistungil kannatanu S.D. antud ütlustes kinnitab kõne tegemist häirekeskusesse

septembris 2019 vägivalla toimumise faktis.

3.5. Maakohus on seisukohal, et kohtus uuritud tõendid nende kogumis kinnitavad S.D.

episoodis menetluse esemeks olevate sündmuste toimumist 07.09.2019 kella 01.15 paiku.

Politseiametnikust tunnistaja A.K. ütlustest nähtub, et sündmuskohale saabunult, avas korteri

ukse kannatanu S.D. , kellel olid nähtavad tervisekahjustused näol - vasakult poolt sinikas silma

all ja sinikas põse peal ning kriimustus lõua peal. Kohapeal olles, sai tunnistajale kannatanu

ütlustest teatavaks, et vigastused tekkisid öösel ning need tekitas abikaasa/elukaaslane Oleg.

Kannatanu oli vestluse toimumise ajal nähtavalt häiritud meeleolus. Kohtuistungil tunnistaja

avaldas sedagi, et kannatanu kardab oma elu pärast Olegi. Tunnistaja ütlustest selgub seegi, et

vesteldes kohapeal viibinud kannatanu poja N.P. ga, avaldas viimane, et isa oli koju saabudes

joobeseisundis ning ema ja isa vahel tekkis tüli, isa lõi ema. Asitõendi vaatlusprotokollist

nähtuvana poeg kinnitab üle ema löömist ning et löök tagajärjel tekkis sinikas.

Vigastuste esinemist on kohtuistungil kinnitanud S.D. , milles kannatanu kirjeldab piisava

täpsusega, et O. Paskidov lõi teda vastu nägu rusikaga ühise korteri köögis aadressil XXX .

Kannatanu andis ütlusi selleski, et tundis valu ja hakkas karjuma. S.D. kirjeldas üksikasjalikult,

kuidas süüdistatav lõi talle rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Kannatanu

märkis korduvalt, et ta vist kaotas teadvuse. Löögi tagajärjel tekkisid vigastused näkku silma ja

põse piirkonnas.

Vigastuste esinemist näo piirkonnas kinnitab kirjaliku tõendina fototabel kannatanu S.D.

ülekuulamise protokolli lisast, mis tõendab kannatanul tuvastatud kehavigastust. Fototabelis

olevat on kirjeldatud ka sõnaliselt – S.D. näol on sinikaid ning kriimustus.

Politseiametniku rinnakaameraga tehtud videosalvestise asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et

politseiametnik nr 1 sedastab kannatanu näol kehavigastuste esinemise (millele vastuseks

arusaadavalt kannatanu vastu ei vaidle, kuid ütlusi anda ei soovi. Asitõendi vaatlusprotokollist

nähtub seegi, et N.P. on politseiametnikule avaldanud, et isa lõi ema. Vaatlusprotokollist

nähtuvana kinnitab N.P. korduvalt oma ütlusi löömise ja selle põhjusena alkoholi tarvitamise

asjaolude osas .

Väljatoomist väärib seegi, et lähisuhte vägivalla juhtumi kohta 07.09.2019 on 07.09.2019

koostatud lähisuhtevägivalla infolehe teatis, kus infolehe täitnud politseiametnik V.K. on

märkinud, et 07.09.2019 kell 01.46 teenistuses olles saadi väljakutse Sillamäe linna aadressile

XXX , kus selgus, et S.D. helistas telefoni teel ja teatas, et teda on löönud mees. Lähisuhte

vägivalla infolehelt nähtub märge kannatanu kartusele sündmuse kordumisest. S.D. alkoholi

tarvitamise tunnuste kohta tõendid puuduvad.

Tõendikogum kinnitab, et 07.09.2019 kella 01.15 paiku tekkis S.D. ja O. Paskidov vahel tüli,

mille käigus O. Paskidov lõi S.D. le näkku.

3.6. O. Paskidov on kohtuistungil üldise määratlusena märkinud, et abikaasa S.D. ga tekivad

vastuolud, vaidlused, skandaalid ning mitu korda on juhtunud vägivalla esinemist, kus sõnaline

konflikt kasvas üle alguses kätega vehkimiseks. Süüdistuse esemeks oleval kuupäeval olid

osapooled tarvitanud alkoholi ning viibisid köögis. O.Paskidov tunnistas sedagi, et oli

agressiivselt meelestatud.

Maakohus märkis täiendavalt, et suhtub O. Paskidovi ülejäänud kohtuistungil antud ütlustesse

sündmuse detailide osas kriitiliselt, kuna nad ei haaku teiste kriminaalasjas leiduvate

tõenditega. Maakohus asus seisukohale, et süüdi mõistmise ja karistusena vanglasse sattumise

vältimiseks oli O. Paskidov välja mõelnud sündmuste konstruktsiooni, mis välistab

süüdistatava süüdimõistmise. O. Paskidovi antud ütlused nende detailides ei haaku ülejäänud

tõendikogumiga.

3.7. Süüdistuse järgi tekitati S.D. le näkku löömisega füüsilist valu ja kehavigastused, s.o

hematoomid näol.

Valu tundmist on kannatanu kirjeldanud kohtuistungil antud ütlustes viisil, et tundis valu,

hakkas karjuma. Kannatanu ei välista löögi mõjul hetkeks teadvuse kaotamist. Kehavigastuse

esinemine on sedastatav nii tunnistaja A.K. antud ütlustes, fototabeliga kannatanu S.D.

ülekuulamise protokolli lisast ja ka videosalvestisega asitõendi vaatlusprotokollist, kus

politseiametnik nr 1 sedastab kannatanu näol kehavigastuste esinemise. Vigastuste esinemine

ja paiknemine on nimetatud tõenditega teineteisega haakuvana kohtumenetluse käigus

tõendamist leidnud. Et näkku löömine põhjustas valu ja seda ka keskmise mõistliku kõrvalseisja

arusaamale vastavalt, on tuletatav ka asjaolust, et nägu on tundlik kehapiirkond. On üldteada,

et silmaümbrus on inimese õrn osa ja silma piirkonda löömisel põhjustatakse terav valuaisting.

Näkku löömisel on tunda valu.

Maakohtu veendumusel kõneleb eelnev selgelt asjaolust, et O. Paskidovi poolselt rusikaga

näkku löömist pole võimalik pidada väheintensiivseks. Osutada tuleb ka füüsiliste jõudude

ebavõrdsusele. O. Paskidov on täisjõus tööealine meesterahvas. Kannatanu on aga naisterahvas.

Üldteada on, et meesterahva füüsiline jõud on suurem naisterahva omast. Lüües kannatanut,

naisterahvast näkku kui õrna ja tundlikku kehapiirkonda, siis kinnitab see, et tegemist oli tugeva

füüsilise mõjutamisega, millega kaasnes valu ning sellisena on see tajutav ka objektiivse

kõrvalseisja seisukohast. Tõendamist on leidnud kannatanul karistusõiguslikult valu olemasolu

ning mis on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega.

3.8. Maakohus asus seisukohale, et O. Paskidov tegutses kannatanu löömisel ja talle valu

põhjustamisel kavatsetult. Väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlustest ja asitõendi

vaatlusprotokollidest nähtub, et O. Paskidov lõi S.D. t tekkinud tüli käigus. Tüli põhjuseks olid

olmeprobleemid. Sellest järeldub, et O. Paskidov seadis eesmärgiks kannatanu löömise,

kannatanule valu- ja ebameeldivustunde põhjustamise. Tegemist polnud juhusliku tegevuse

käigus põhjustatud valuga. Määrav on seegi, et O. Paskidov valis kahjustatavaks piirkonnaks

pea, mis on õrn ja tundlik piirkond. Seega on tuvastatud asjaolud tahtluse intensiivseimas

vormis toime pandud teost.

3.9. Prokuratuur on O. Paskidovi käitumise kvalifitseerinud tunnusega korduvus ja lähisuhtes

toimepanduna.

O. Paskidov on S.D. abikaasa. Ühisest kooselust on sündinud lapsed. Koos elatakse ühisel

elamispinnalgi. Seega on võimalik sedastada osapoolte lähikondsust. Viimase aja Riigikohtu

praktikast tulenevalt ei piisa lähisuhte kvalifitseerimiseks pelgalt suhte vormiliste tunnuste

sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-,

põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest (vt RKKKo 09.03.2020 nr 1-19-3377 p 10).

O. Paskidov ja S.D. elasid septembris 2019 ühises korteris. Seega on O. Paskidovile ja S.D. le

iseloomulik ühiseluline side. Oluline on ka nendevaheline sotsiaalne ja emotsionaalne side ning

ühiste laste kasvatamine. Maakohus kvalifitseeris O. Paskidovi käitumise kvalifitseeriva

tunnusena lähisuhtes toimepanduna.

O. Paskidov on Viru Maakohtu 17.04.2019 otsusega nr 1-17-10133 süüdi mõistetud KarS § 121

lg 2 p 3 järgi toime pandud kuriteos. Süüdistuses on viidatud, et karistus ei ole kustunud ning

tõendina on kohtule esitatud ka 17.04.2019 Viru Maakohtu otsus asjas nr 1-17-10133.

O. Paskidov on kehtiva kohtuotsuse järgi juba varasemalt süüdi mõistetud ja teda on karistatud

kehalise väärkohtlemise toimepanemises. Osutatust tulenevalt leidis maakohus, et süüdistatava

käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud teise inimese tervise kahjustamise

eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemises, kui see on toime pandud lähi- või

sõltuvussuhtes ja korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p-s 2, 3 ettenähtud kuriteona.

3.10. Karistuse osas märkis maakohus järgmist.

Riiklik süüdistaja taotles kohtuistungil O. Paskidovi karistamist vangistusega. Tutvudes

O. Paskidovi eelneva karistatusega, asus maakohus seisukohale, et riikliku süüdistaja taotletud

karistusliik on seaduslik ja põhjendatud.

O. Paskidovi suhtes koostatud karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on ta eelnevalt

kriminaalkorras karistatud isikuks, keda on eelnevalt karistatud vangistusega ning kelle suhtes

on rakendatud karistuse mõistmise individualiseerituse meetmeid, sh karistusest tingimisi

vabastamist KarS § 73 alusel. Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt peab isikule

mõistetav karistus muutuma igakordselt raskemaks. Märgitud põhimõttest tulenevalt asus

maakohus seisukohale, et olukorras, kus O. Paskidov on varasemalt karistatud käesoleva

süüdistustega samalaadsete süüteo toimepanemise eest, kuid ta on jätkanud teise isiku

väärkohtlemise käitumisega, siis puuduvad alused sellise karistusliigi kohaldamiseks, mis

piiravad konkreetse isiku põhiõigusi vähemintensiivsemal viisil. Maakohus asus seisukohale,

et taolise käitumisega isikut on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma uute kuritegude

toimepanemisest üksnes vangistusega ning rahaline karistus antud juhul kohaldamisele ei

kuulu.

Kujundades seisukohta konkreetse karistusmäära osas, siis märkis kohus, et karistuse

mõistmise üldpõhimõtete kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse süü

suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Seadusandja on KarS § 121 lg 2 p 2, 3 sätestatud

kuriteo toimepanemise eest karistusena ette näinud rahalise karistuse või kuni viieaastase

vangistuse. Seega on karistusliigi vangistus sanktsioonimäära keskmiseks määraks 2 aastat 6

kuud vangistust.

Hinnates O. Paskidovi teosüüd, leidis maakohus, et tuvastatud ja tõendatud süütegu, teo

toimepanemise tehiolud ning kuna kasutatud vägivald ei olnud intensiivne, siis kõneleb see

süüst, mis on võrdeline alla keskmise määra. Seega on teosüüga võrdeline karistuse määr

sanktsioonimäära keskmisest väiksem. Samas tuleb arvestada, et käesoleva kriminaalasja

esemeks olev ning süüdimõistmise aluseks oleva süüteo pani O. Paskidov toime vaid napi mõne

kuu möödudes, peale süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, s.o katseaja algusjärgus. Eeltoodust

järeldub, et varasem kriminaalmenetluslik kogemus O. Paskidovi käitumisele mingit mõju ei

avaldanud ning ei meenutanud O. Paskidovile, et toimepandu eest järgneb kriminaalvastutus.

O. Paskidov on pidanud kohaseks jätkata käitumisaktidega, millel on karistusõiguslik kvaliteet.

Nimetatu peab väljenduma ka mõistetava karistusemääras.

Karistust raskendavate asjaolude esinemisele kohtumenetluse pooled ei viidanud. Süüdistatava

puhul karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes ei esine. Kõike eelnevat silmas

pidades asus maakohus seisukohale, et O. Paskidovile tuleb üheepisoodilise süüteo

toimepanemise eest mõista karistuseks ühe aasta pikkune tähtajaline vangistus. Maakohus

mõistis O. Paskidovile ka liitkaristuse, kuna süüdistatav pani teo toime katseajal.

Maakohtul ei olnud ka õiguslikku alust kohaldada O. Paskidovi suhtes tingimuslikku karistust.

O. Paskidovit tuleb karistada reaalse vangistusega.

Apellatsioonid ja vastus apellatsioonile

4. Viru Maakohtu 17.07.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav O. Paskidov, kes

palub teha õigeksmõistev kohtuotsus. Süüdistatav ei ole kohtuotsusega nõus, ilmne on

kohtuliku uurimise poolikus ja ühekülgsus kohtuotsuse tegemisel.

4.1. Süüdistatav soovid, et kohus uuriks kõiki apellatsioonis esitatud tõendeid, kuna mõned

neist jättis süüdistatav esitamata maakohtus oma tervise seisundi tõttu ja riigi poolt määratud

advokaat Galina Tšelnakova jättis esitamata oma kohustuste mittetäitmise tõttu.

4.2. Süüdistatav terviseseisundi ebarahuldav olukord seisneb selles, et alates 2008 aastast on ta

arvel psühhiaatri juures (raviarst – L.K. ) ja tarbib igapäevaselt suures koguses antidepressante

(Buronil, Amitroptilin), millest tal tekib nõrkus, meelespidamatus ja muu. Samuti on ta

töövõimetuspensionär.

4.3. 06.09.2019 tähistasid nad koos abikaasa S.D. ga süüdistatava 50. sünnipäeva kodus

aadressil Sillamäe linn, XXX . Peale nende oli kodus poeg N.P. . S.D. jõi džinni 5,5% alkoholi

1,5 liitrises pudelis. Süüdistatav jõi lisaks antidepressantidele veini 0,75 ml. 11% alkoholi –

õhtu jooksul. Poeg jäi magama umbes kell 22.00 suures toas ja nemad koos S.D. ga siirdusid

kööki. Kell 22.30 läksid nad koos S.D. ga õue, istusid maja ees pingile ja jätkasid napsitamist.

S.D. džinni, süüdistatav veini. Koju tulid umbes kell 24.00, siirdusid kööki, hakkasid jälle

napsitama. Poeg magas sellel ajal sügavalt suures toas. Köögis alkoholi juures hakkas S.D.

süüdistatava jutu käigus teiste naiste suhtes armukadetsema, solvas süüdistatava ema. Algas

tüli, mis kasvas S.D. -poolseks agressiooniks. O. Paskidov üritas igati S.D. t rahustada.

Süüdistatav rääkis, et nad ajavad poja üles, et ära riku pidu ära, aga tema püüdis süüdistatavat

lüüa (vehkides kätega) ja karjus ebatsensuurselt üle terve köögi. Siis süüdistatav ei pidanud

vastu ja ütles S.D. le – mine siit ära, mine minema. Teel suurde tuppa lõi S.D. ennast näoga

vastu köögi ust – köögi uks avaneb seestpoolt enda suunas. Köögi uks oli poolenisti kinni, kuna

toas magas poeg.

Seejärel S.D. , umbes kell 1 öösel (07.09.2019), hakkas politseisse helistama (oma viha tõttu)

ja palus politseil kohale sõita, kuna teda justkui löödi. Edasi ajas S.D. poja üles, pani ta riidesse

ja ütles, et nad lähevad kodunt minema. S.D. ja poeg ootasid politseid umbes 50 minutit, seda

ära ootamata nad lahkusid. Kui politsei kohale sõitis, selgitas süüdistatav juhtunut ja nad sõitsid

minema. Umbes kell 09.00 hommikul 07.09.2019 aastal tuli S.D. koos pojaga koju XXX .

4.4. Kokkuvõtteks, 06.09.2019 õhtu jooksul kuni 07.09.2019 kella 1-ni öösel jõi S.D. ära 2

pudelit džinni 5,5% alkoholi 1,5 liitrist (s.o. 3 liitrit džinni), mina jõin ära 1 pudeli veini 0,75

ml, 11% - enne veini võtsin tablette antidepressante. Politsei väljakutsumisel ja edaspidi juhivad

S.D. t viha ja armukadedus.

4.5. Alates süüdistusakti esitamise momendist ei olnud süüdistataval võimalust õigeksmõistvate

ja teda mitte süüdistavate asjaolude väljaselgitamiseks, kuna prokuratuuri poolt oli talle

määratud kaitsja Galina Tšelnakova, kes ei soovinud täita oma otseseid kohustusi. Enne

kriminaalasjaga tutvumist kallutas G. Tšelnakova süüdistatavat kokkuleppemenetlusele, s.o

tunnistada seda, mida ta ei teinud – pakkudes talle karistuseks paranduslikke töid. Antud

jutuajamine G. Tšelnakovaga on süüdistataval mobiiltelefonis salvestatud. G. Tšelnakova ei

esitanud taotlust (määratud menetlustähtajal) kannatanu hääleekspertiisi tegemiseks kainuse

eseme osas, kuna kannatanu (justkui) väidab, et oli kaine, kui helistas 07.09.2019 öösel kell

1.15 numbrile 112. Tegelikkuses oli S.D. korralikult purjus. 16. mail kohtuistungil süüdistas

G. Tšelnakova O. Paskidovit justkui koroonaviirusesse haigestumises ja kohus lükati edasi

2020 juuli kuusse. 2020 juulis G. Tšelnakova kohtuistungile ei tulnud ja tema asemel tuli

advokaat Andrei Matvejev. A. Matvejev ei saanud põhimõtteliselt esitada süüdistatava kaitseks

mingeid taotlusi ja muud, kuna enne seda olid möödunud kõik menetlustähtajad. Seetõttu palub

süüdistatav kohtult uurida kõiki asjaolusid ja tõendeid hoolsalt.

Määrata S.D. hääle ekspertiis kainuse eseme osas jutuajamises politseinikega 07.09.2019 kell

1.15 öösel. Kuna ta räägib, et oli kaine. Selgitada välja kõik vastuolud, mis tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks.

4.6. Maakohtu otsus on tehtud üksnes oletustel. Maakohus võrdles süüdistatava jõudu nagu

terve, tööjõulise, tugeva mehega, kes võis naist lüüa.

Süüdistatav toob välja, et ta on töövõimetuspensionär ja võtab iga päev mitte väikestes kogustes

antidepressante, mille tõttu ei taha üldse mitte midagi teha. Alates 2012 aastast kuni tänase

päevani on tema raviarst psühhiaater K.

4.7. Maakohus ei uurinud vajalikul viisil S.D. ütlusi. Kas ta oli purjus perioodil alates

06.09.2019 õhtust ja kuni helistas telefonile 112. Süüdistatav ütles selgelt, et nad jõid alkoholi

koos ja kui palju ja seda, et kannatanu solvas süüdistatavat. Kui süüdistatav justkui lõi S.D. t ja

tema sõnade järgi kartis süüdistatavat, miks ei läinud ta kohe kodunt ära koos pojaga, vaid ootas

politseid kodus 50 minutit? Kes provotseeris tüli? Miks, kui S.D. justkui süüdistatavat kartis,

siis tuli hommikul koos pojaga koju kell 9.00 07.09.2019? Miks ei andnud sisse lahutust? Nad

on siiani abielus ja S.D. käib koos pojaga vanglas kokkusaamistel. Viimati oli 12.08.2020.

4.8. Samuti võttis maakohus aluseks A.K. ja süüdistatava 7-aastase poja N.P. i ütlused.

Tunnistaja A.K. sõitis süüdistatava juurde koju XXX 07.09.2019 umbes kell 12.23, palju aega

pärast tüli S.D. ga. Ja tegelikult ei näinud ta mitte midagi, aga ütlusi andis kohtus S.D. sõnade

põhjal – osutades sinikale näol.

N.P. i kuulas samuti üle seesama A.K. , kes esitas talle suunavaid küsimusi ja osutas survet,

kasutades ära ametiseisundit, omamata selleks õigust. Tüli käigus S.D. ga magas poeg N.P.

suures toas kinnise uksega ja ei näinud midagi ja ei kuulnud seni, kuni S.D. ta üles äratas.

4.9. Maakohtu otsuses räägitakse veel sellest, et süüdistatav justkui andis ütlusi selle kohta, et

nendel on peres „korduvalt kaklusi olnud“. See ei ole tõsi – süüdistatav märkis oma ütlustes, et

neil olid peres tülid. Samuti, et süüdistatav justkui mõtles välja süütuse konstruktsiooni, et

karistust vältida. Kui ta oleks süüdi, siis ei ehitaks ta üles konstruktsiooni, vaid oleks nõustunud

advokaat G. Tšelnakovaga minema kokkuleppemenetlusse.

4.10. Maakohus tegi kohtuotsuse veel ka eelneva karistatuse alusel 17.04.2019 sama paragrahvi

järgi. Aga asi on selles, et 17.04.2019 mõisteti O. Paskidovi üle kohut oma pere kaitsmise pärast

ja tema naine S.D. oli selles kohtus tunnistajaks.

4.11. Samuti maakohtu karm karistus ei karista alusetult mitte ainult süüdistatavat, vaid veel ka

tema lapsi, perekonda. Kuna tema alaealised lapsed ei saa temalt piisavalt teatud tähelepanu ja

rahalisi vahendeid – mis riivab oluliselt laste huvisid.

4.12. Süüdistatav esitas ka kaebuse täiendusi ning lisatõendeid kaitsja vahendusel.

5. Viru Maakohtu 17.07.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav O. Paskidovi

kaitsja vandeadvokaadi abi A. Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist S.D.

episoodis ja süüdistatava õigeksmõistmist.

5.1. Süüdistatav palub kohtul korraldada 07.09.2019 kannatanu S.D. kõne Häirekeskusse

helisalvestuse ekspertiisi. Ekspertiisi käigus soovib süüdistatav tuvastada kas S.D. hääl kõne

ajal viitab sellele, et S.D. oli kõne ajal kaine või mitte.

Kohtuistungil antud ütlustes süüdistatav viitas sellele, et 07.09.2019 tekkinud konflikti ajal oli

kannatanu joobes, aga kannatanu oma ütlustes antud fakti õigeks ei võtnud. Süüdistatava

kaitseversioon on selles, et kannatanu olles joobes hakkas liikuma köögist ja lõi enda uste vastu.

Süüdistatava arvates võis antud sündmus toimuda selle tõttu, et kannatanu oli joobes.

Varasemas menetluses antud küsimus ei tekkinud (sh kaitseakti esitamisel), kuna antud asjaolu

ei olnud uuritud kohtueelses menetluses.

5.2. Kaitsja arvates tunnistaja A.K. ütlused on lubamatu tõend KarS § 66 lg 2¹ järgi. Kaitsja

viitas kohtukõnedes sellele, et A.K. ei olnud vahetult toimunu pealtnägija ja maakohus,

hinnates A.K. ütluste lubatavust, viitas sellele, et A.K. ütlused vastavad erandile, mis on

kehtestatud KarS § 66 lg 2¹ p-ga 2. Antud normi kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme

nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja

arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud

asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub

alus arvata, et ta moonutas tõde.

Tunnistaja A.K. , andes ütlusi 06.07.2020.a kohtuistungil seletas, et vahetult peale sündmust

(07.09.2019 öösel) ta ei rääkinud kannatanuga. Tunnistaja ütluste kohaselt „samal päeval öösel

sinna (kannatanu ja süüdistatava korterisse) käis teine patrullekipaaž. Neile laekus info, et seal

toimub lähisuhtevägivald. Ja nad läksid seda kontrollima. Kuid kannatanu osapoolt seal ei

avastatud, ja järgmisel hommikul nad (tunnistaja koos paarimehega) pidid oma paarilisega

kontrollima seda aadressi veelkord. Seega A.K. ei saanud rääkida kannatanuga vahetult peale

sündmust.

Maakohus, hinnates A.K. ütlusi märkis, et tunnistaja sündmuskohale saabumise aeg, alates

päevase väljakutse tegemisest kuni kohalesaabumiseni on lühike, minutites kulgev. 14.10.2019

asitõendi vaatluse protokollist tuleneb, et kannatanu helistas Häirekeskusesse kaks korda,

esimesel korral 07.09.2020 kell 01.17 ja teisel korral samal päeval kell 11.47. Juhtumiga on

vahetult seotud kõne algusega kell 01.17. Kõne, mis toimus kell 11.47 on seotud sellega, et

kannatanu sai teda, et teda otsib politsei ja soovib anda politseile teada, kus teda leida. Seega

maakohtu järeldus sellest, et A.K. vestles kannatanuga vahetult enne rääkimist tajutud

asjaolude kohta ei vasta toimikusse kogutud tõenditele. Vale on ka kohtu järeldus sellest, et

A.K. saabus kohale vahetult peale sündmust minutite jooksul.

5.3. Lähisuhtevägivalla infolehe teatis ka ei või olla tõendiks.

07.09.2019 lähisuhtevägivalla infolehe teatis on koostatud politseiametniku poolt üksnes

kannatanu telefonikõnes Häirekeskusega räägitu pinnalt. Lähisuhtevägivalla infolehe teatisest

on nähtav, et kannatanu ei viibinud teatise koostamisel politseitöötaja juures ja

lähisuhtevägivalla infolehe teatis ei kajasta mitte midagi muud kui Häirekeskusest saadud infot.

Seega ei või olla lähisuhtevägivalla infolehe teatis kuriteo toimepanemise tõendiks.

Fototabel on koostatud kannatanu ülekuulamisel 12.09.2019. Seega antud dokumentaalne tõend

ei kajasta kannatanul vägivalla jälgede olemasolu vahetult peale sündmust. Seoses sellega ei

või antud dokument olla vägivalla kasutamise tõendiks. A.K. ütlustes on märgitud, et

kannatanul olid nähtavad tervisekahjustused, näo peal tal oli vasakult poolt sinikas silma all ja

sinikas põse peal. Ja siis oli üks kriimustus lõua peal. Kuid seejuures tuleb juhtida kohtu

tähelepanu sellele, et tunnistaja ütluste kohaselt kannatanu ei kinnitanud otseselt, et vigastused

on saanud süüdistatava poolt löögist. Kohtu küsimusele: „Kas S.D. selgitas teile, millest need

vigastused olid tekkinud?” tunnistaja vastas “Jah. Mu paarilise poolt oli küsitud talt, et kust ta

sai neid endale. Ja siis ütleme nii, oma reaktsiooniga ta näitas, et täna öösel.” Kaitsja arvates ei

tohi tunnistaja kannatanu reaktsiooni arusaama ja tõlgendamist lugeda tõendiks, et kannatanu

sai vigastused nimelt 07.09.2020.a öösel.

5.4. Maakohus, hinnates süüteo toimepanemise tõendatust, viitas ka 07.09.2019 kannatanu

kõnele Häirekeskusega. Telefonikõnet Häirekeskusega tuleb analüüsida lähtudes sellest, kas

kannatanu ütlusi, sh Häirekeskusega telefonikõnes räägitut, tuleb lugeda usaldusväärseks või

mitte. 06.07.2020 kohtuistungil vastates prokuröri küsimustele, kirjeldas kannatanu juhtumit

selliselt, et O. Paskidov lõi teda üks kord rusikaga vastu nägu. Kannatanu kaotas teadvuse ja

kui ta toibus, siis süüdistatav lõi teda jalgadega mitu korda. Kaitsja palus tuvastada ütluste

usaldusväärsuse sellel põhjusel, et ülekuulamisel kohtueelses menetluses kannatanu väitis, et

süüdistatav lõi teda üks kord. Prokurör kinnitas, et kohtueelses menetluses antud ütlustes

kannatanu ei maininud sellest, et ta kaotas teadvuse ja süüdistatav lõi teda jalgadega. Tuleb

asuda seisukohale, et leidis aset selle asjaolu kinnitamine, et kannatanu andis kohtumenetluses

ütlusi, mis erinevad tema ütlustest kohtueelses menetluses. Vastates kohtu küsimustele ütluste

vastuolu kohta seletas kannatanu, et ta ei mäleta. Aga temal olid teksad jalas ja ta mäletab, et ta

näitas jala peal sinikat. Politsei pildistas 12.09.2019 kannatanu vigastusi ja lähtudes fototabelist

tegi kannatanu nähtavaks ainult sinika näol. Seoses sellega tekib küsimus, mis põhjusel ei

teinud kannatanu nähtavaks sinikaid jalgadel. Vasturääkivused kannatanu ütlustes panevad

kahtluse alla kannatanu kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse.

Seejuures tuleb toonitada, et maakohus kasutas A.K. ütlusi ka selles osas, millises A.K. viitab

sellele, et saabudes süüdistatava ja kannatanu korterisse ta teostas kannatanu nõusolekul

alaealise N.P. i küsitlust. Kohus tuvastades O. Paskidovi süüd kasutas A.K. ja N.P. i vestlust

O. Paskidovi süüd tõendava tõendina. Seejuures viitas kohus nii A.K. ütlustele kui ka

14.10.2019 asitõendi vaatlusprotokollile. Kaitsja arvates on mõlemad tõendid lubamatud.

Varasemalt esitas kaitsja arvamuse selle kohta, et A.K. ei või olla väidetava kuriteo

tunnistajaks, kuna ta saabus kohale 12 tundi peale kuriteo toimepanemist.

5.5. Puudub vaidlus selle kohta, et N.P. on alaealine laps. Kaitsja arvates politseitöötaja ja lapse

videosalvestatud vestlus ei või olla tõendiks käesolevas asjas. Politseitöötaja ei andnud lapsele

teada, et vestlus temaga salvestatakse. Lisaks sellele politseitöötaja ei andnud lapsele teada

sellest, et ta võib loobuda ütluste andmisest oma isa vastu. N.P. i puhul ei ole tegemist

tunnistajaga, kuna ei olnud täidetud tunnistajana ülekuulamise eeldused: nt ei olnud selgitatud

alaealisele isikule tema õigus loobuda ütluste andmisest. Ülekuulamine on teostatud isiku poolt,

kes ei vasta KrMS § 70 lg 2 nõutele ja ülekuulamisel ei osalenud lastekaitsetöötaja,

sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoog (KrMS § 70 lg 1).

Maakohus ei andnud üldse hinnangut N.P. i ütluste tõendina lubatavuse kohta. Lähtudes sellest

leidis kohus kuriteo toimepanemise fakti tõendatuks tugines tõenditele, mis ei ole lubatavad.

5.6. Juhul, kui eraldada tõendite hulgast A.K. ütlused ja videosalvestus N.P. i vestlusest A.K.

ga, siis tuleb asuda seisukohale, et kuriteo toimepanemise fakt on tuvastatud üksnes kannatanu

ütluste pinnalt. Veel kord sooviksime toonitada, et lähisuhtevägivalla infolehe teatises on

koostatud politseiametnike poolt, kes ei vestelnud kannatanuga ega O. Paskidoviga.

Lähisuhtevägivalla infolehe teatis on koostatud üksnes kannatanu poolt vestluses

Häirekeskusega öeldust. Pildid, mis kajastavad kannatanu vigastusi, on tehtud 5 päeva

möödudes peale sündmust. Teisisõnu tugineb kuriteo toimepanemise fakt üksnes kannatanu

ütlustele.

5.7. Kaitsja esitas nii kohtukõnedes kui ka apellatsioonis arvamuse, et kannatanu ütlused

kehalise väärkohtlemise kohta ei ole eluliselt usutavad.

Esitades teavet toimunu kohta ütles kannatanu, et istudes laua taga ta sai süüdistatavalt löögi.

Kuid kohtusaalis ütluste andmisel teatas kannatanu sellest, et lisaks löögile rusikaga lõi

süüdistatav teda ka jalgadega. Puudub arusaam sellest, mis põhjusel hakkas kannatanu sellest

rääkima aasta möödumisel peale sündmust. Süüdistaja esitas tõendina kannatanu kõne

häirekeskusesse helisalvestuse. Rääkides häirekeskuse ametnikuga räägib kannatanu tegelikult

sellest, et süüdistatav lõi teda, kuid ta hakkab sellest rääkima vastates ametniku suunavatele

küsimustele.

Seejuures tuleb võtta arvesse ka süüdistatava ütlusi, milles süüdistatav rääkis sellest, et tol

päeval tarvitasid nii kannatanu kui ka süüdistatav koos alkoholi ja kannatanu oli joobes.

Süüdistatava versiooni kohaselt hakkas kannatanu lahkuma köögist ja lõi end uste vastu.

Arvestades seda asjaolu, et kannatanu esitas erinevaid toimunu versioone, tuleb asuda

seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed.

Kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ütluste andmisel esitas kannatanu kaks erinevat

toimunu kirjeldust. Seega tegemist on n-ö olukorraga „sõna-sõna vastu“.

A.K. sai kannatanuga kokku 10 tundi möödudes peale sündmust. Ta vestles N.P. iga jättes

selgitamata alaealisele tunnistajale elementaarsed õigused. Ta ei teavitanud N.P. ile, et tema

ütlusi võidakse kasutada süüdistatava (N.P. i isa) kahjuks. Seega kõik kohtuotsuses loetletud

tõendid O. Paskidovi süü kuriteo toimepanemises peavad olema jäetud tähelepanuta, kuna

tegemist on lubamatute tõenditega.

5.8. Riigikohus leidis varasemas praktikas, et üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on

ainult n-ö „sõna-sõna vastu“, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi

asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad

mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid

asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii

süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata

argumente kogumis.

Maakohus vastates kaitsja argumentidele märkis üldsõnaliselt, et kannatanu toimunu esitatud

versioon on usaldusväärsem kui süüdistatava versioon. Juhul, kui kohus soovib lähtuda

kannatanu poolt Häirekeskusele öeldust, siis peab kohus ka andma hinnangu sellele, et

kannatanu sõnadest Häirekeskusega vestluses selgelt tuleneb, et süüdistatav lõi kannatanut üks

kord.

Teisisõnu: kannatanu ja süüdistatav kinnitasid kohtumenetluses seda asjaolu, et nende vahel

tekivad aeg-ajalt tülid. Süüdistatav proovis mitu korda selgitada kohtule, sh kohtumenetluses

antud ütlustes, et sõltumata toimunust süüdistatava ja kannatanu pereelu jätkub. Peresuhted ei

ole lõpetatud (sh abielu ei ole lõpetatud) käesoleva kaebuse esitamise päeva seisuga. Kohus

võttis arvesse seda asjaolu, et süüdistatav oli varem kaasatud kriminaalmenetlusse vägivaldse

kuriteo toimepanemises kahtluse järgi.

5.9. Maakohus ei analüüsinud süüdistatava poolt esitatud seletusi, viidates üksnes sellele, et

need seletused ei ole usaldusväärsed. Kohus oli kohustatud hindama, kas S.D. ütlused

kohtumenetluses on usaldusväärsed või mitte. Lisaks sellele oli vajalik anda hinnangu sellele,

kas A.K. ütlused, lähisuhtevägivalla infolehe teatis ja politseitöötja N.P. iga vestluse

videosalvestus on lubatavad tõendid või mitte. Lisaks sellele kohus oli kohustatud kriitiliselt

analüüsima S.D. Häirekeskusega kõnedes teavitatud asjaolusid, samuti S.D. ütlusi

kohtuistungil.

5.10. Kaitsja arvates kõik kohtu poolt kasutatud tõendid süüdistatava süü kohta tuleb jätta

kõrvale. Selles olukorras tõendiks, mis tõendavad kannatanu lööki, jäävad üksnes kannatanu

ütlused. Kuid antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna kannatanu muutis kohtuistungil oma

ütlused süüdistatavat kahjustavas suunas.

6. Tartu Ringkonnakohtu 25.08.2020 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti

menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 18.09.2020.

7. 19.09.2020 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus ringkonnaprokurör A. Kanguri tähtaja

ennistamise taotlus ning vastus apellatsioonkaebusele.

7.1. Tartu Ringkonnakohus edastas prokuratuurile 17.09.2020, st üks päev enne seisukohtade

esitamise tähtaega, kaitsja poolt kohtule saadetud helisalvestise. Prokurör, tutvunud kaebuste ja

kaebuste lisade, samuti esitatud salvestisega, koostas apellatsioonivastuse, mille väljasaatmine

aga õigeaegselt ei õnnestunud tehnilise tõrke tõttu – prokuratuuri arvutile sisse ehitatud ID-

kaardi lugeja ei lugenud prokuröri ID-kaarti ja seetõttu ei saanud apellatsioonivastust

allkirjastada. Prokurör salvestas apellatsioonivastuse pdf-kujul ning saatis selle teele mõni

minut pärast tähtaja saabumist. Seda, et vastus ise oli valmis tähtaegselt, kinnitab asjaolu, et

arvuti taaskäivituse järel tööle hakanud kaardilugeja abil digiallkirjastatud faili viimase

muutmise ajaks on 18.september 2020 kell 23:59. Kaardilugeja rike oleks olnud hõlpsasti

parandatav välise kaardilugeja ühendamisega arvuti külge, ent seda ei võimalda kasutajal teha

Justiitsministeeriumi haldusala arvutite piiratud kasutajaõigused.

Olukorras, kus uued tõendid saavad prokuratuurile teatavaks alles päev enne tähtaja

möödumist, ei saa nõuda, et asja materjalidega oleks pidanud tegelema ja vastus valmis olema

juba hulk aega enne tähtaega, et võimalikud tehnilised tõrked tähtajast kinni pidamist ei saaks

mõjutada. Samuti ei olnud ID-kaardi lugeja tõrge ettenähtav ega kasutaja poolt lisaseadme abil

kõrvaldatav. Seetõttu palus prokuratuur lugeda tähtaja mööda lastuks mõjuval põhjusel.

Lisaks, ehkki apellatsioonivastus ei kujuta endast kaebust, on menetlustähtaja regulatsiooni

eesmärk nii kaebuse kui vastuse puhul sama – kindlustada kohtumenetluse toimumine

viivitusteta ja mõistliku aja jooksul. Kuivõrd tähtaeg oli sätitud reede õhtuks ja sellele järgnevad

kaks puhkepäeva, ei põhjustanud kaheksa minutit hilinemist apellatsioonivastusega tõenäoliselt

viivitust kohtuasja menetluses.

Prokuratuur palub Tartu Ringkonnakohtul ennistada apellatsioonivastuse esitamise tähtaeg

ning võtta vastu käesoleva taotlusega koos esitatud vastus apellatsioonile.

7.2. Apellatsioonivastuses leiab prokuratuur, et maakohtu otsuses võib küll esineda

tõendamisõiguslikke minetusi, kuid süüdistatava süü on lõppastmes tuvastatud õigesti,

süüdistatava ja tema kaitsja taotlused täiendavate tõendite esitamiseks ei ole põhjendatud ja

tuleks jätta rahuldamata ning vaidlustatud kohtuotsus tuleks jätta muutmata.

7.3. Kaitsja on oma apellatsioonis taotlenud, et kannatanu poolt häirekeskusele tehtud

telefonikõne osas tuleks korraldada hääleekspertiis, tuvastamaks, kas kannatanu oli kõne

tegemise ajal joobes või mitte.

Prokuratuur seda taotlust põhjendatuks ei pea. Esiteks puudub teadaolevalt teaduslikult

põhjendatud metoodika isiku kõnemaneeri ja hääletooni järgi kõneleja joobe tuvastamiseks.

Teiseks oli süüdistataval ja tema kaitsjal piisav võimalus kannatanu poolt tehtud telefonikõne

asjaolude väljaselgitamiseks kohtus kannatanut ristküsitledes. Isegi kui kannatanu oleks joobes

olnud, ei tähendaks see, et tema poolt häirekeskusele vahetult ründe toimumise järel tehtud

telefonikõne oleks tõendina lubamatu või sedavõrd ebausaldusväärne, et see tuleks arvestamata

jätta.

7.4. Süüdistatav on palunud ringkonnakohtus uurida salvestist, mille kaitsja kohtule edastas ja

mis justkui sisaldab süüdistatava ja kannatanu telefonivestlust.

Prokuratuur juhib tähelepanu, et süüdistatava apellatsiooni kohaselt oli salvestis olemas juba

maakohtu menetluse ajal, ent see jäi süüdistatava väitel tema kaitsja hooletu tegevuse tõttu

kohtule esitamata. Salvestise vastuvõtmiseks ringkonnakohtus puudub prokuratuuri hinnangul

alus. KrMS § 297 lg 2 kohaselt on täiendavate tõendite esitamine lubatud kohtulikul uurimisel

siis, kui eksisteerib mõjuv põhjus, miks tõendite kogumist ei olnud võimalik varem taotleda.

Süüdistataval oli menetlusosalisena õigus juba maakohtus taotleda salvestise vastuvõtmist, kuid

seda ta ei teinud, mistõttu selle vastuvõtmine apellatsioonikohtus ei ole põhjendatud. Kui

ringkonnakohus siiski leiab, et tõend väärib uurimist, palub prokuratuur kohtuasja määrata

arutamisele kohtuistungile, kus üle kuulata nii kannatanu kui süüdistatav selle helisalvestise

tegemise asjaolude kohta – praegu ei ole salvestiselt tuvastatav ei kõnelejad, kõne toimumise

aeg ja koht ega ka see, kas tegemist on kogu telefonikõne salvestisega või üksnes lõiguga

kõnest. Taolist tuvastamata päritolu ja kaheldava terviklikkusega salvestist ilma tema päritolu

ja terviklikkuse uurimiseta tõendina vastu võtta prokuratuuri hinnangul ei saa.

7.5. Kaitsja on iseenesest korrektselt osundanud maakohtu mõningatele minetustele seoses osa

kohtule esitatud teabe tõendikõlblikkusega, ent sellest hoolimata on O. Paskidovi kuritegu

tõendatud kannatanu telefonikõnega häirekeskusele, tema ütlustega kohtus ning kohtule

esitatud fototabeliga, kust on näha kannatanule tekitatud vigastused. Asjaolu, et fototabel on

lisatud ülekuulamise protokollile ja ei ole eraldi vormistatud isiku läbivaatuse protokolli, ei

muuda fotode tõendusväärtust väiksemaks ega tee neid tõendina kohtukõlbmatuks. Fotode

tegemise asjaolud ja fotode tegemise aeg on tuvastatud ning kohtus ei ole tuvastatud ühtegi

alternatiivset ja samavõrd usutavat allikat, kust kannatanu vigastused võisid pärineda. Seetõttu

ei ole põhjust ka rääkida sellisest kõrvaldamata kahtlusest süühüpoteesi suhtes, mis annaks alust

süüdistatava õigeksmõistmiseks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 17.07.2020 otsus tuleb süüdistatava põhimõttelise

süüditunnistamise ja karistamise osas süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi jätta muutmata.

Küll peab ringkonnakohus vajalikuks muuta KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse

põhiosa hinnangut tõendina käsitletud lapsealise tunnistaja N.P. i ütluste osas ja jätab nimetatud

tunnistaja ütlused tõendikogumist välja.

9. Esmalt lahendab kohtukolleegium mõned menetluslikud küsimused.

9.1. 19.09.2020 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus ringkonnaprokurör A. Kanguri

seisukohtade esitamise tähtaja ennistamise taotlus ning vastus apellatsioonile.

9.2. Prokuröri taotluse kohaselt ringkonnakohus edastas prokuratuurile 17.09.2020, st üks päev

enne seisukohtade esitamise tähtaega, kaitsja poolt kohtule saadetud helisalvestise. Prokurör,

tutvunud kaebuste ja kaebuste lisade, samuti esitatud salvestisega, koostas apellatsioonivastuse,

mille väljasaatmine aga õigeaegselt ei õnnestunud tehnilise tõrke tõttu – prokuratuuri arvutile

sisse ehitatud ID-kaardi lugeja ei lugenud prokuröri ID-kaarti ja seetõttu ei saanud

apellatsioonivastust allkirjastada. Prokurör salvestas apellatsioonivastuse pdf-kujul ning saatis

selle teele mõni minut pärast tähtaja saabumist. Seda, et vastus ise oli valmis tähtaegselt,

kinnitab asjaolu, et arvuti taaskäivituse järel tööle hakanud kaardilugeja abil digiallkirjastatud

faili viimase muutmise ajaks on 18.september 2020 kell 23:59. Kaardilugeja rike oleks olnud

hõlpsasti parandatav välise kaardilugeja ühendamisega arvuti külge, ent seda ei võimalda

kasutajal teha Justiitsministeeriumi haldusala arvutite piiratud kasutajaõigused. Samuti ei olnud

ID-kaardi lugeja tõrge ettenähtav ega kasutaja poolt lisaseadme abil kõrvaldatav. Kuivõrd

tähtaeg oli sätitud reede õhtuks ja sellele järgnevad kaks puhkepäeva, ei põhjustanud kaheksa

minutit hilinemist apellatsioonivastusega tõenäoliselt viivitust kohtuasja menetluses.

Kohtukolleegium, vaagides prokuröri poolt tõstatatud küsimust ja sellekohast selgitust, leiab,

et käesoleval juhul oli ilmselgelt tegemist tehnilise tõrkega, mis ei sea kahtluse alla prokuröri

soovi saabuvast tähtajast igakülgselt kinni pidada. Prokurör andis tekkinud olukorras endast

parima ja seetõttu tuleb lugeda tähtaeg mööda lastuks mõjuval põhjusel ja seisukohtade

esitamise tähtaeg ennistada.

9.3. Kaitsja ja süüdistatav esitasid koos apellatsioonidega erinevaid lisasid pealkirjastades neid

mitmeti (näit. kaebuse täiendus, tõendi edastamise dokument, kõnesalvestis, telefonikõned

jne.). Ringkonnakohus leiab, et koos apellatsioonidega ja eraldivõetuna esitatud lisad tuleb jätta

tähelepanuta ja täiendavate tõenditena asja juurde võtmata, sest menetlusseadustiku kohaselt

apellatsioonimenetluses ei ole ette nähtud uute tõendite uurimist. Mingeid tõsiseltvõetavaid

põhjendusi esitatud lisatõendite uurimiseks apellatsioonidest ei nähtu.

Siinkohal nõustub kohtukolleegium prokuröri osundusega, et süüdistatava apellatsiooni

kohaselt oli muuhulgas salvestis olemas juba maakohtu menetluse ajal, ent see jäi süüdistatava

väitel tema kaitsja hooletu tegevuse tõttu kohtule esitamata. Salvestise vastuvõtmiseks

ringkonnakohtus puudub alus. KrMS § 297 lg 2 kohaselt on täiendavate tõendite esitamine

lubatud kohtulikul uurimisel siis, kui eksisteerib mõjuv põhjus, miks tõendite kogumist ei olnud

võimalik varem taotleda. Süüdistataval oli menetlusosalisena õigus juba maakohtus taotleda

salvestise vastuvõtmist, kuid seda ta ei teinud, mistõttu selle vastuvõtmine apellatsioonikohtus

ei ole põhjendatud. Tuvastamata päritolu ja kaheldava terviklikkusega salvestist tõendina vastu

võtta ei saa.

9.4. Süüdistatav heidab kaitsja G. Tšelnokovale ette kaitsekohustuste ebapädevat täitmist.

Ringkonnakohtul pole alust järeldada, et määratud kaitsja G. Tšelnokova pole vajalikul määral

oma kaitsjakohustusi täitnud. Asjaolu, et süüdistatava väite kohaselt G. Tšelnokova selgitas

kaitsealusele aktiivselt võimalikke perspektiivseid menetlusliike ei pea kohe tähendama, et

kaitsja poleks oma tööd nõuetele mittevastavalt teinud või süüdistatavat milleski survestanud.

Süüdistatav pole nõus kaitsja G. Tšelnokova taktikaga, et ta ei esitanud taotlust kannatanu

hääleekspertiisi tegemiseks tema kainuse osas, kui ta helistas 07.09.2019 öösel kell 1.15

numbrile 112. Süüdistatav leiab, et kannatanu oli siis purjus. Ringkonnakohus ei näe siin midagi

eriskummalist, et taotlust hääleekspertiisi läbiviimiseks kaitsja ei toetanud. Kaitsja lähtus

ilmselt asjaolust, et esitatav taotlus peab olema asjakohane ka tõenduslikust seisukohast.

Prokurör samuti nimetatud taotlust põhjendatuks ei pea. Esiteks puudub teadaolevalt

teaduslikult põhjendatud metoodika isiku kõnemaneeri ja hääletooni järgi kõneleja joobe

tuvastamiseks. Teiseks oli süüdistataval ja tema kaitsjal piisav võimalus kannatanu poolt tehtud

telefonikõne asjaolude väljaselgitamiseks kohtus kannatanut ristküsitledes. Isegi kui kannatanu

oleks joobes olnud, ei tähendaks see, et tema poolt häirekeskusele vahetult ründe toimumise

järel tehtud telefonikõne oleks tõendina lubamatu või sedavõrd ebausaldusväärne, et see tuleks

arvestamata jätta.

Kohtukolleegium uuris samuti 07.09.2019 kell 01.17 kannatanu numbrilt häirekeskusele tehtud

telefonikõnet (Ko To tl 16-24). Nimetatud helifaili kuulates on arusaadav, et helistaja on endast

väljas ja nutab ning nuuksub. Pingestatud emotsionaalsele seisundile vaatamata on kannatanu

kõne tekst arusaadav ja jälgitav.

Ringkonnakohtule esitatud vastav taotlus hääleekspertiisi läbiviimiseks jääb seega

rahuldamata, sest pole sisukohaselt seotud süüdistuses tähtsust omavate asjaoludega.

10. Veel tuleb märkida, et süüdistatav ja kaitsja on kaebustes esitanud palju ka asjasse

mittepuutuvat teavet, mis lihtsalt koormab asja menetlejaid ja ei oma süüdistuse tõendatuse

seisukohalt tähtsust. Seega süüdistatava ja kannatanu varasemad pereelu detailid asjas uurimise

alla ei kuulu. Justkui mingit õigustust otsides või sooviga juhtida tähelepanu kõrvale tähtsust

omavatest asjaoludest, nimetab süüdistatav apellatsioonis, et tema tervislik seisund on

ebarahuldav ja alates 2008 aastast on ta arvel psühhiaatri juures ning tarbib igapäevaselt suures

koguses antidepressante, millest tal tekib nõrkus ja meelespidamatus.

Süüdistus KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi

11. Esitatud apellatsioonide põhitaotlus on süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks

mõista. Apellatsioonides on põhimõtteliselt valimatult kahtluse alla seatud kõik maakohtus

uuritud ja süüstava iseloomuga tõendid. Siinkohal tuleb aga soostuda kaitsja apellatsioonis

esitatud seisukohaga maakohtu poolt lapseealise tunnistaja, süüdistatava poja, 7-aastase N.P. i

poolt öeldule antud hinnangu osas. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhiosast väljaloetavat

järeldust muuta. Apellatsioonivastuses möönis prokurör samuti, et maakohtu otsuses võib

esineda tõendamisõiguslikke minetusi, kuid kahtluse all pole süüdistatava süüküsimus

tervikuna.

Asja tõendusteabest nähtub, et lapseealist N.P. it pole menetlusseadustiku reeglitele vastavalt

üle kuulatud kohtueelsel uurimisel ega maakohtus ja viited tema poolt avaldatule kui tõendile

tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Politseitöötaja A.K. pole sündmuskohal XXX lapseealist

N.P. it nõuetekohaselt üle kuulanud, küll on aga vestlus N.P. iga salvestunud rinnakaamera

tarkvarale. Maakohus on lapsealise N.P. i avaldatut seega ekslikult kasutanud süüstava

tõendina. Seega tuleb maakohtu otsuse punktist 11 välja jätta lõik „Tunnistaja ütlustest selgub

seegi, et vesteldes kohapeal viibinud kannatanu pojaga N.P. , avaldas too, et isa oli koju

saabudes joobeseisundis ning ema ja isa vahel tekkis tüli, isa lõi ema. Asitõendi

vaatlusprotokollist nähtuvana poeg kinnitab üle ema löömist ning et löök tagajärjel tekkis

sinikas.“ Samast punktist tuleb välja jätta ka maakohtu osundus järgmisele. „Asitõendi

vaatlusprotokollist nähtub seegi, et N.P. on politseiametnikule avaldanud, et isa lõi ema.

Vaatlusprotokollist nähtuvana kinnitab N.P. korduvalt oma ütlusi löömise ja selle põhjusena

alkoholi tarvitamise asjaolude osas (Ko To lk 25).“

Samas pole eelviidatud maakohtu mõnelauselised osundused N.P. i poolt avaldatule süüstavate

tõendite kogumis sedavõrd kaalukas tõend, et seaks mingil moel kahtluse alla süüdistatava süü

talle esitatud süüdistuses ja tõendusteabe tervikuna.

12. Ülejäänud maakohtu poolt analüüsitud tõendusteabe lubatavuse osas ringkonnakohtul

etteheiteid pole. Alusetu on süüdistatava väide, et maakohus pole kõiki tõendeid asjas uurinud.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest maakohus on käsitlenud asjassepuutuvat

tõendusteavet, mis omab süüdistuse seisukohast tähtsust ja kohus pole tõendeid hinnanud

ühekülgselt ega puudulikult.

13. Apellatsioonis väidab süüdistatav, et kannatanu S.D. on uuritavale sündmusele eelnevalt

tarbinud rohkelt alkoholi ja sellega on seotud kannatanul vigastuste olemasolu. Süüdistatav

kirjeldab kaebuses järgmist.

S.D. jõi džinni, süüdistatav veini. Koju tulid umbes kell 24.00, siirdusid kööki, hakkasid jälle

napsitama. Poeg magas sellel ajal sügavalt suures toas. Köögis alkoholi juures hakkas S.D.

süüdistatava jutu käigus teiste naiste suhtes armukadetsema, solvas süüdistatava ema. Algas

tüli, mis kasvas S.D. -poolseks agressiooniks. Süüdistatav üritas igati S.D. t rahustada. Siis

süüdistatav ei pidanud vastu ja ütles S.D. le – mine ära, mine minema. Suurde tuppa minnes lõi

S.D. ennast näoga vastu köögi ust – köögi uks avaneb seestpoolt enda suunas. Köögi uks oli

poolenisti kinni, kuna toas magas poeg. Seejärel S.D. , umbes kell 1 öösel (07.09.2019), hakkas

politseisse helistama ja palus politseil kohale sõita, kuna teda justkui löödi.

Maakohtus on süüdistatav samuti väitnud, et „pärast sõnalist konflikti tema vist nägi minu

agressiivset seisundit ja meeleolu ja hakkas kätega vehkima. Meil köögis on sissepääs väga

kitsas… ja tema jooksis elutuppa lapse juurde ja kukkus kohe selle ukse peale…. Võimalik, et

talle tundus, et ma teda lõin, aga mina teda ei löönud. Ma arvan, et sai neid vigastusi ukse

tõttu.“ (Ko To tl 42, 43)

Eelnevast tulenevalt on süüdistatav korranud kaitseversiooni, mille kohaselt alkoholijoobes

kannatanu lõi ennast ise vastu köögi ust. Kogutud tõendeid uurides ei saa kohtukolleegium

sellise eluliselt mitteusutava versiooniga S.D. le vigastuste tekkimisest kindlasti nõustuda.

Samale seisukohale asus juba ka maakohus, märkides, et O. Paskidovi ütlustesse kannatanul

tekkinud vigastuste osas tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna need ei ole kooskõlas teiste süüdistatava

süüd kinnitavate tõenditega.

14. Süüdistatav leiab veel, et kõik vastuolud tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kohtukolleegium leiab, et taolisi asjas tähtsust omavaid vastuolusid sisuliselt polegi. Vastuolud

on süüdistatava ja kaitsja poolt asjas otsitud ning süüdistuse seisukohast tähtsust ei oma.

Maakohtule ei saa ringkonnakohtu arvates ette heita ka seda, et kohus võrdleb tõendite

analüüsis süüdistatavat terve, tööjõulise ja tugeva mehega, kes võis naist lüüa. Süüdistatav

esitleb vastukaaluks maakohtule ennast seevastu vägivaldsusele mittesobituva isikuna, tuues

välja, et ta on töövõimetuspensionär, kes võtab muu hulgas iga päev mitte väikestes kogustes

antidepressante.

15. Süüdistatav ja kaitsja püüavad igati kahtluse alla seada kannatanu S.D. ütluste

usaldusväärsust. Kohtukolleegiumi arvates osutub siinkohal põhiküsimuseks, miks ja millisel

motiivil peab kannatanu 07.09.2019 öösel asetleidnud süüdistatava teo osas andma valeütlusi

või midagi sootuks välja mõtlema. Uurides asjas kogutud tõendeid pole taoline versioon kuidagi

eluliselt usutav.

Süüdistatav ja kaitsja ei ole apellatsioonides rahul sellega, et maakohus ei uurinud küllaldaselt

kannatanu S.D. ütlusi ja eelkõige seda, kas ta oli purjus või mitte. Kohtukolleegium leiab, et

seda asjaolu on apellatsioonides ilmselgelt ületähtsustatud. Kannatanu ütlustest tuleneb, et nad

tulid süüdistatavaga koju ja nad hakkasid köögis oma probleeme arutama. Tarvitati alkoholi.

Süüdistatav oli enne seda juba alkoholi tarvitanud. Millise raskusastmega täpselt oli kannatanu

joove, ei oma asjas ka süüdistuse seisukohast määravat tähtsust. Kehalise väärkohtlemise

toimepanemine pole õigustatud kaine ega joobes isiku suhtes. Kannatanu kinnitas maakohtus,

et süüdistatav lõi teda köögis rusikaga näkku ta tundis valu ja hakkas karjuma. Vigastus tekkis

talle silma ja põse piirkonda. „Kui ta lõi mind rusikaga näkku, siis ma kukkusin ja mulle tundus,

et vist kaotasin teadvust mõneks sekundiks.“ (Ko To tl 38) Kannatanu selgitas maakohtus, miks

ta korterist pärast vägivalda lahkus ja ei jäänud politseid ootama. „Tema oli agressiivselt

meelestatud ja mina kartsin, et edaspidi ähvardab ka. Ja kuna laps on väike, siis mina

otsustasin, et peab ära minema. Et see ei ole esimene kord kui me niimoodi jookseme ära.“

16. Kohtukolleegiumi arvates võttis maakohus õigustatult süüdistatava süü tõendatuse

hindamisel arvesse politseitöötajast tunnistaja A.K. ütlusi ja luges need usaldusväärseks.

Tunnistaja A.K. puhul seatakse kahtluse alla tema ütlustes sisalduva teabe usaldusväärsus

seetõttu, et ta jõudis süüdistatava ja kannatanu korterisse XXX Sillamäel 07.09.2019 kell 12.23,

seega mõni aeg hiljem pärast öist sündmust. Apellatsioonides väidetakse, et tegelikult ei näinud

tunnistaja mitte midagi ja ütlusi andis kohtus juba kannatanu S.D. sõnade põhjal. Sellise

seisukohaga ei saa nõustuda, sest maakohtus on tunnistaja A.K. kinnitanud, et hommiku poole

läks ta olukorda kontrollima koos paarilisega ja ukse avas talle kannatanu koos pojaga. „S.D. l

olid nähtavad tervisekahjustused, näo peal, tal oli vasakult poolt sinikas silma all ja sinikas

põse peal. Ja siis oli üks kriimustus lõua peal.“ (Ko To tl 41) Tunnistaja viis kannatanu

politseiautosse, kus ta „..ütles, et ta väga kardab Olegi, kuid hetkel ütlusi anda ei taha, sest

otsene lause, mis ta ütles oli see, et ta kardab, et Oleg tapab teda.“

Kaitsja seisukohaga tunnistaja A.K. ütlused mitteusaldusväärseks tunnistada ei saa seega

nõustuda, sest maakohus on esitanud selles osas veenvad põhjendused ja ütlused on hinnatavad

KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt kui vahendliku tunnistaja poolt antud. Sellele seisukohale on

maakohus jõudnud analüüsides asitõendi vaatlusprotokolli koostoimes CD plaadilt nähtut ja

kuuldut, sest sündmuskohale jõudes töötas politseitöötaja A.K. l rinnakaamera.

Kohtukolleegium uuris samuti nimetatud salvestist ja selle kohaselt on jälgitavalt kannatanu

veel asetleidnu mõju all, olles üleelatust häiritud ja hirmunud.

17. Apellatsioonides leitakse, et maakohtu karm karistus ei karista alusetult mitte ainult

süüdistatavat, vaid ka tema lapsi, perekonda. Selle väitega saab osaliselt nõustuda. Tõepoolest

on reaalse vangistuse korral mõningad negatiivsed järelmid ka süüdistatava lähedastele, kuid

see ei pea tähendama, et kuriteo toimepanija jääb põhjendamatult ilma seaduses ettenähtud

karistuseta. Maakohus on süüdistatavale mõistetud karistusliigi valikut igati põhjalikult

motiveerinud ja kindlasti pole sanktsioonis ettenähtud karistuse määr ülemäära karm.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatav tegutses kannatanu löömisel ja

talle valu põhjustamisel kavatsetult. Süüdistatav lõi S.D. t tekkinud tüli käigus. Tüli põhjuseks

olid olmeprobleemid. Süüdistatav seadis eesmärgiks ja sai väga hästi aru, et oma vägivaldse

tegevusega põhjustas ta kannatanule valu. Tegemist polnud juhusliku tegevuse käigus

põhjustatud valuga. Süüdistatava tegevus on kvalifitseeritav kehalise väärkohtlemisena

korduvuse ja lähisuhtes toimepanemise tunnustel.

18. O. Paskidov on Viru Maakohtu 17.04.2019 otsusega nr 1-17-10133 süüdi mõistetud KarS

§ 121 lg 2 p 3 järgi toime pandud kuriteos. Seega leidis maakohus põhjendatult, et süüdistatava

käitumine tuleb kvalifitseerida teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava

kehalise väärkohtlemises, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt, s.o

KarS § 121 lg 2 p-s 2, 3 ettenähtud kuriteona.

Maakohus tuvastas, et süüdistatava süü on alla keskmise määra. Kindlasti tuleb siinkohal

arvestada, et uuritava kriminaalasja esemeks oleva ning süüdimõistmise aluseks oleva süüteo

pani O. Paskidov toime vaid mõne kuu möödumisel peale süüdimõistva kohtuotsuse tegemist,

s.o katseaja alguses. Eeltoodust järeldub, et varasem karistusõiguslik kogemus süüdistatava

käitumisele kasvatuslikku mõju ei avaldanud. Samuti ei tuvastatud süüdistatava isikut

arvestades selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid temale mõistetud karistuse

reaalselt täitmisele pööramata jätta, sh temale mõistetud karistuse üldkasuliku tööga asendada.

Menetluskulud

19. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulude

osas.

Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks

esitas taotluse süüdistatav O. Paskidovi kaitsja vandeadvokaadi abi A. Matvejev.

Tasutaotluse kohaselt kulus 17.08.2020 kaitsjal kliendiga kohtuotsuse arutamisele 54 minutit,

apellatsiooni koostamisele ja esitamisele 360 minutit ning sõidule kulunud ajale 40 minutit/50

km, mille eest taotleb tasu 471,60 eurot, sh käibemaks 78,60 eurot. Lisaks taotleb kaitsja riigi

õigusabi osutamisel kantud vajalike kuludena sõidukulusid 17.08.2020 Narva-Jõhvi-Narva 100

km, mille eest on tasu 36 eurot, sh käibemaks 6 eurot. Kokku on esitatud tasutaotlus summas

507,60 eurot, sh käibemaks 84,60 eurot.

Lisaks tuleb juhtida kaitsja tähelepanu asjaolule, et kuigi kohus ei pea põhjendatuks arvestada

kaitsjatasu ülemmäära hulka sõidule kulunud aega ja sõidukulusid, ei ole tasu suurus kooskõlas

kehtiva korraga. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3

kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul

arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud

kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes

kohtuastmes. Kuna advokaadibüroo on käibemaksukohuslane lisandub korra § 1 lg 10 kohaselt

summale ka käibemaks. Seega maksimaalne summa koos käibemaksuga saaks olla 388,80

eurot, millele lisanduks sõidukulud ja sõidule kulunud aeg.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kliendiga kohtuotsuse arutamisele ning sõidule kulunud

ajale, kuid kohus ei saa nõustuda vaatamata ka tasu piirmäära ületamisele apellatsiooni

koostamisele ning esitamisele kulunud ajaga. Arvestades apellatsiooni mahtu ning selles üle

korratud varasemaid seisukohti ning seisukohtade asjakohasust, on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud rahuldada tasutaotlus apellatsiooni koostamise ning esitamise osas 240 minuti

ulatuses. Seega määratud kaitse teostamise eest kriminaalmenetluses on põhjendatud rahuldada

taotlus summas 342 eurot, sh käibemaks 57 eurot

Tulenevalt korra § 17 lg-test 1 ja 2 (tasutaotlus on esitatud enne 18.09.2020 jõustunud

seadusemuudatust) on põhjendatud rahuldada tasutaotlus sõidukulude osas summas 36 eurot,

sealhulgas käibemaks 6 eurot.

Kokku kuulub tasutaotlus rahuldamisele summas 378 eurot, sh käibemaks 63 eurot.

20. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, siis KrMS § 185 lg 1

alusel jäävad süüdistatav O. Paskidovil ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud

summas 378 eurot riigi kanda.

21. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 jätab ringkonnakohus Viru

Maakohtu 17. juuli 2020 otsuse Oleg Paskidovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi muutmata, kuid muudab maakohtu põhiosa seisukohta tunnistaja N.P. i

ütluste tõendina kasutamise osas. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

(allkirjastatud digitaalselt)