3-20-1707/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1707

Haldusasi

XXi kaebus Vabariigi Valitsuse 3. septembri 2020. a

korralduse nr 296 „Eesti kodaniku XXi väljaandmine

Ameerika Ühendriikidele“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX; volitatud esindaja v.adv Eve Fink

Vastustaja – Vabariigi Valitsus; volitatud esindaja

Astrid Laurendt-Hanioja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu

16. oktoobri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-1707.

2. Teha haldusasjas nr 3-20-1707 uus otsus, millega jätta XXi kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.11.2020 (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 4521 lg 6).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1707

2(11)

1. Ameerika Ühendriikide (USA) Justiitsministeerium esitas 07.11.2019 Eesti Vabariigile

taotluse Eesti kodaniku XXi väljaandmiseks seoses sellega, et USA-s on XXile esitatud

süüdistus küberkuritegude toimepanemises Alaska ja Connecticuti osariikides. Harju Maakohus

tunnistas 26.02.2020 määrusega nr 1-19-7063 XXi väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

2. Vabariigi Valitsus otsustas 03.09.2020 korraldusega nr 296 „Eesti kodaniku XXi

väljaandmine Ameerika Ühendriikidele“ anda XX USA-le välja õigusega süüdistada teda USA

poolt kohtuasjades nr 3:19CR251 ja nr 3:19:CR-00190-RRB-DMS tema suhtes Eesti

Vabariigile 07.11.2019 esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistuses kirjeldatud

kuritegude toimepanemises. Korralduse kohaselt ei saa XXit ilma Eesti Vabariigi nõusolekuta

kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude

eest kui need, millega seoses esitati Eesti Vabariigile väljaandmistaotlus ning millega seoses

luges Harju Maakohus 26.02.2020 määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

KrMS §-des 436 ja 440 sätestatud rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd keelavaid

asjaolusid ega väljaandmist välistavaid või piiravaid asjaolusid ei esine ning XXi väljaandmine

on lubatav, arvestades KrMS § 439 lg-t 1. Eesti kodanikuna on XX USA-s karistusõiguslike

üldpõhimõtete kohaselt kaitstud samal määral, kui ta oleks seda Eesti Vabariigis.

USA väljaandmistaotlus on esitatud käimasolevas kriminaalmenetluses, kus alles toimub tõe

tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata. Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus on

võimalik tagada tema õigust osaleda tõendite uurimises, teostada adekvaatselt kaitseõigust ning

esitada vastuväiteid.

Kui XX peaks pärast väljaandmist süüdi mõistetama ning teda karistatama vangistusega, on tal

võimalik, tuginedes kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonile, millega

on ühinenud nii USA kui Eesti Vabariik, taotleda vabaduskaotusliku karistuse kandmist Eestis.

XXi väljaandmine ei riiva ebaproportsionaalselt tema õigust era- ja perekonnaelule, kuna avalik

huvi kriminaalmenetluse õiglaseks läbiviimiseks ning XXi õigus õiglasele kohtumenetlusele

kaalub üles põhiõiguste riived, mida ta peaks sarnaselt taluma ka Eesti Vabariigis.

USA Justiitsministeeriumi 03.06.2020 vastusest Justiitsministeeriumi 11.05.2020 päringule

selgus, et XXile on süüdistuse esitanud Connecticuti piirkonna föderaalprokuratuur ja Alaska

piirkonna

föderaalprokuratuur.

Kummalgi

piirkonnal

on

oma

kohtueelsed

kinnipidamisasutused. Mõlemad piirkonnad on pandeemia olukorrale reageerinud operatiivselt

kokkupuute ohtu minimeeriva tegevusplaaniga, mille tulemuseks on olnud vähe nakatumisi ja

mitte ühtki surma. Mõlema piirkonna kinnipidamisasutused on kehtestanud konkreetsed

meetmed ja piirangud viiruse levimise vältimiseks. Viiruse levikuga kaasnenud olukorda

arvestades teavitas Justiitsministeerium 19.06.2020 USA Justiitsministeeriumit, et Vabariigi

Valitsus, olles kohustatud kaitsma Eesti kodaniku elu ja tervist, ei saa selles olukorras asuda

väljaandmismenetluses otsust langetama.

Augusti lõpus on viiruse levik USA-s nakatunute arvu ja surmade poolest maailmas esikohal.

Samas on viiruse levik USA-s COVID-19 kohta operatiivset infot andva lehekülje

(https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-nCoV/index.html)

hinnangul

stabiliseerumas.

Mõningasele normaliseerumisele viitab ka see, et USA saatkond Tallinnas on alates 15.07.2020

taas alustanud viisataotluste menetlemist USA-sse reisivatele isikutele. Vabariigi Valitsus on

seisukohal, et on võimalik otsustada XXi väljaandmine USA-le. Viiruse levik ei ole

väljaandmisotsuse tegemisel väljaandmist välistav või takistav asjaolu. Võimalik muutus

viiruse levikus võib olla väljaandmismenetluse järgmises etapis väljaandmisotsuse täitmise, s.t

isiku reaalse üleandmise USA-le, edasilükkamise aluseks.

3-20-1707

3(11)

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 12.09.2020 kaebuse (täpsustatud 01.10.2020) Vabariigi

Valitsuse 03.09.2020 korralduse nr 296 tühistamiseks.

Väljaandmistaotlus oleks tulnud rahuldamata jätta vastavalt Eesti Vabariigi valitsuse ja USA

valitsuse vahelise väljaandmislepingu art 4 lg-le 3. Taotlus oli poliitiliselt motiveeritud –

kaebajat seostatakse Venemaa kodaniku P. Lga, keda seostatakse avalikult sekkumisega USA

presidendivalimistesse.

Väljaandmisest oleks tulnud keelduda väljaandmislepingu art 8 lg 3 punkti c alusel, kuna

taotluses esitatud info ei võimalda järeldada, et kaebaja on sooritanud kuriteo. Kaebajat on

taotluses seostatud erinevate teiste isikute poolt toimepandud tegudega. Ükski taotluses

kajastatud asjaoludest ei luba järeldada, et mõne taotluses nimetatud kuriteo oleks toime pannud

kaebaja.

Väljaandmisest oleks tulnud keelduda põhjusel, et COVID-19 levik USA-s kujutab endast

reaalset ohtu kaebaja elule ja tervisele. Vaidlustatud korralduses ei ole sisuliselt käsitletud

COVID-19

olukorraga

seotud

kaebaja

11.04.2020,

11.05.2020

ja

30.06.2020

Justiitsministeeriumile esitatud vastuväiteid. Põhjalikult ei ole kontrollitud USA-s ja eeskätt

USA vanglates COVID-19 leviku ja tagajärgedega seotud asjaolusid. Vastustaja on

kaalutlusõigust teostanud vääralt, jättes olulised asjaolud välja selgitamata ja kaalumata.

Vaidlustatud korralduses viidatud USA Justiitsministeeriumi 03.06.2020 vastus on

paljasõnaline ja ebausaldusväärne. Puuduvad objektiivsed andmed selle kohta, mida on

COVID-19 leviku tõkestamiseks tegelikult tehtud. Järeldus, et augusti lõpu seisuga on COVID-

19 levik USA-s stabiliseerumas, on tehtud, tuginedes ainult ühele allikale. Vaidlustatud

korralduses viidatud veebilehelt ei nähtu asjassepuutuvat teavet otsuse vastuvõtmise aja

seisuga. USA haiguste tõrje ja ennetamise keskuse veebilehe andmetel võib USA-s nakatumiste

ja surmade arv olla stabiliseerunud väga kõrgel tasemel, ent olukord ei ole paranenud.

Vastustaja ei ole välja selgitanud, millisesse kinnipidamiskohta kaebaja väljaandmise korral

paigutatakse ning milline on seal olukord ja kaitsemeetmed seoses COVID-19-ga. Kaebaja

viitab oma 30.06.2020 kirjale lisatud teadusartiklitele, kust nähtub, et USA vanglate kohta

avaldatud COVID-19 andmed on ebausaldusväärsed ning tingimused USA ülerahvastatud

vanglates teevad kinnipeetavate olukorra COVID-19 tõttu ebamõistlikult ohtlikuks. Samuti

viitab kaebaja Föderaalse Vanglate Büroo veebilehele, mille andmetel on 09.09.2020

kinnipeetavatele tehtud 51 393 COVID-19 testi, millest positiivseks osutus 12 975 ehk umbes

iga neljas.

Vaidlustatud korralduse andmisel ei ole hinnatud selle proportsionaalsust ega kaalutud kaebaja

elu ja tervise kaitse vajadust. Vastustaja ei ole üldse tähelepanu pööranud kaebaja perearsti

tõendile, mille kohaselt kuulub kaebaja tervise tõttu COVID-19 viiruse suhtes riskigruppi.

Kaebaja väljaandmine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 18 tuleneva julma või väärikust

alandava kohtlemise keeluga. Kaebaja osutab Justiitsministeeriumile esitatud avalduses

viidatud artiklitele, mis kajastavad väga halbu tingimusi USA vanglates. Vastustaja ei ole

vaidlustatud korraldust andes juhindunud Euroopa Kohtu kohtuotsuses P (C-182/15,

EU:C:2016:630, p 44) antud suunistest, mille kohaselt tuleb väljaandmise otsustamisel arvesse

võtta usaldusväärseid allikaid. Kaebaja osutab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele

kohtuasjas Y vs. Läti ja S vs. Venemaa ning leiab, et vastustaja ei ole väljaandmise otsustamisel

konventsiooni nõudeid järginud. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-57-12 leiti, et kui riik jätab inimese

vabadusest ilma, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse. Isegi

kui varasemalt on puudunud informatsioon USA vanglates inimõiguste rikkumise kohta, siis

COVID-19 levikuga seoses ei saa enam lähtuda arusaamast, et USA-s on kõik kõige kõrgemal

tasemel. On üldteada, et USA pole COVID-19 ohjamisega toime tulnud. Selles olukorras on

kaebaja väljaandmine samastatav surmanuhtluse kohaldamisega.

3-20-1707

4(11)

Vastutaja on rikkunud ärakuulamisõigust, kuna ei ole arvesse võtnud kaebaja 11.04.2020,

11.05.2020 ja 30.06.2020 seisukohti. Vastustaja on otsuse tegemisega viivitanud. Vastustaja

oleks pidanud kaebaja esitatud andmeid arvestades tegema väljaandmisest keeldumise otsuse

juba 2020. a aprillis. Väljaandmislepingu ega KrMS sätted ei võimalda viivitada väljaandmise

otsustamisega selleks, et oodata soodsamat aega. Kui konkreetses olukorras osutub

väljaandmine ebaproportsionaalseks, tuleb kohe teha väljaandmisest keeldumise otsus.

Vabariigi Valitsuse 03.09.2020 istungi kohta kajastatust nähtub, et sisuliselt valitsus

vaidlusaluse otsuse langetamist ei arutanud, samas kui samal päeval toimunud

pressikonverentsil andis välisminister tungiva soovituse vältida igasugust reisimist ükskõik

millisesse välisriiki.

4. Vabariigi Valitsus palus 22.09.2020 ja 08.10.2020 vastustes jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja väited, mis puudutavad väljaandmistaotluse poliitilist motiveeritust ning

väljaandmistaotluses kuriteo sooritamist puudutava informatsiooni esitamist, tuleb KrMS §

4521 lg-st 3 tulenevalt jätta tähelepanuta, kuna tegemist on väljaandmise õiguslikku lubatavust

puudutavate küsimustega. Väljaandmislepingu art 4 lg-s 3 peetakse väljendiga „taotluse saanud

riigi täitev asutus“ silmas muu hulgas maakohut, mitte üksnes Vabariigi Valitsust.

Vaidlustatud otsuses on käsitletud COVID-19 leviku kohta USA-le esitatud päringut ja saadud

vastust. Saades kaebajalt seisukoha koos perearsti tõendiga, esitas Justiitsministeerium USA

Justiitsministeeriumile päringu. Saadud vastuse kohaselt on nii Alaska kui ka Connecticuti

osariikides kehtestatud konkreetsed meetmed ja piirangud viiruse levimise vältimiseks

kinnipidamisasutustes. Olles selle vastuse saanud, ei kiirustanud vastustaja kaebaja

väljaandmise otsustamisega ning on olukorra hindamisel kasutanud ajas muutuvaid ja reaalset

olukorda kajastavaid allikaid. Viiruse levik ei ole väljaandmismenetluses otsuse langetamisel

väljaandmist välistav asjaolu, küll aga võib see edaspidi tingida isiku reaalse üleandmise

edasilükkamise. Kaebaja väljaandmine on proportsionaalne ja väljaandmisotsuses on seda

piisavalt põhjendatud. Asjakohane ei ole kaebaja viide Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-

182/15, kuna nimetatud kohtuasjas käsitleti teistsugust olukorda. USA Justiitsministeeriumi

esitatud teabe aususes ei ole põhjust kahelda.

Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et väljaandmise korral on reaalne ebainimliku või

alandava kohtlemise oht, kusjuures sedagi küsimust on maakohus väljaandmise õigusliku

lubatavuse hindamisel käsitlenud.

Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Kaebajal oli

võimalik esitada Justiitsministeeriumile oma seisukohad, mida ta ka tegi. Vabariigi Valitsuse

istungi päevakorda lisatud küsimuse osas arutelu mitte avamine tähendab pelgalt seda, et ükski

valitsuse liikmetest ei olnud esitatud eelnõu vastu.

Lähtudes

kaebaja

esitatud

täiendavatest

materjalidest,

saatis

vastustaja

USA

Justiitsministeeriumile täiendava päringu ning USA Justiitsministeeriumist 22.09.2020

saabunud materjalidest nähtub, et ei ole üldse kindel, et kaebaja väljaandmise järel

kinnipidamisasutusse paigutatakse ja ta sinna jääb. Samuti nähtub esitatud andmetest, et

Connecticuti kinnipidamiskohas on värskeimate andmete kohaselt praegu kinnipeetavate hulgas

kolm aktiivset juhtu, kellest kaks on teisest osariigist ning kelle nakatumine tuvastati esmase

karantiiniperioodi ajal. Isikud viibivad meditsiiniüksuses ja kogu kinnipidamiskohas toimub

kõigi kinnipeetavate testimine. Samuti on positiivse testi andnud viis töötajat, kes viibivad

isolatsioonis. Alaska osariigis on kehtestatud USA ühed rangeimad karantiini ja COVID-19

jälgimise meetmed, mille tulemusena on nakatumise näitajad kinnipeetavate seas tunduvalt

madalamad, võrreldes üldise rahvastiku näitajaga. Tänaseni pole olnud ühtegi surmajuhtumit

ning kinnipeetavate seast on positiivse testi andnud vaid kolm isikut.

3-20-1707

5(11)

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.10.2020 otsusega kaebuse ja tühistas Vabariigi

Valitsuse 03.09.2020 korralduse nr 296 ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 15 eurot.

Vabariigi Valitsus ei ole sisuliselt hinnanud kaebaja väljaandmisega kaasnevaid võimalikke

ohtusid

kaebaja

tervisele

tulenevalt

COVID-19

levikust

USA-s

ja

sealsetes

kinnipidamisasutustes ega võtnud seetõttu väljaandmise proportsionaalsuse kaalumisel arvesse

võimalust, et väljaandmine võib riivata kaebaja õigust tervise kaitsele. See on oluline

kaalutlusviga, mida ei ole võimalik kohtumenetluses parandada.

Maakohus teostab väljaandmistaotluse alusel eelkontrolli, hinnates väljaandmise õiguslikku

lubatavust. Maakohus ei hinda väljaandmise proportsionaalsust, mille hindamine on Vabariigi

Valitsuse pädevuses. Maakohus peab kontrollima ka väljaandmistaotluse nõuetekohasust.

Vabariigi Valitsus otsustab isiku väljaandmise kaalutlusõiguse alusel. Kui maakohus tunnistab

väljaandmise õiguslikult lubatavaks, ei ole Vabariigi Valitsusel keelatud kaalumisel arvesse

võtta ka väljaandmise õigusliku lubatavusega seotud asjaolusid, ent sõltumata sellest, kas

Vabariigi Valitsus otsuse tegemisel neid käsitleb või mitte, tuleneb KrMS § 4521 lg-st 3, et

Vabariigi Valitsuse korralduse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätab halduskohus

väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavate asjaoludega seotud väited läbi vaatamata, välja

arvatud juhul, kui neid väiteid ei olnud võimalik esitada maakohtus. KrMS §-e 450 ja 4521 tuleb

seega mõista nii, et kõik vastuväited, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust, tuleb

isikul esitada maakohtus või maakohtu määruse peale esitatavas määruskaebuses. Väljaandmise

õiguslikku lubatavust puudutavatele asjaoludele saab isik halduskohtus väljaandmise kohta

tehtud otsust vaidlustades tugineda vaid juhul, kui ta näitab ära, et temast ja tema tegevusest

sõltumatutel põhjustel ei olnud tal võimalik neid asjaolusid maakohtus või maakohtu määruse

peale edasi kaevates välja tuua. Sellest tulenevalt tuleb läbi vaatamata jätta kaebaja väited, et

väljaandmistaotlus ei vasta väljaandmislepingu art 8 lg 3 p-s c sätestatud nõudele. Väljaandmise

õigusliku lubatavusega seotud asjaoluks on ka küsimus taotluse poliitilisest motiveeritusest

väljaandmislepingu art 4 lg 3 tähenduses. Seda küsimust peab maakohus väljaandmise õigusliku

lubatavuse kontrollimisel hindama samamoodi nagu küsimust, kas kuritegu, milles isikut

süüdistatakse või kahtlustatakse, vastab KrMS § 439 tunnustele ning ega ei esine KrMS §-s 440

sätestatud asjaolusid. Mõiste „täitev asutus“ all peetakse väljaandmislepingus silmas mistahes

lepingupoole organit, millele siseriikliku õiguse kohaselt on väljaandmistaotluse lahendamisel

mingi pädevus omistatud. Kuivõrd väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamise pädevus on

maakohtul, siis tuleb maakohut käsitada täitva asutusena väljaandmislepingu art 4 lg 3

tähenduses. Praegusel juhul ei ole oluline, kas maakohus taotluse poliitilise motiveerituse

argumenti käsitles, vaid oluline on see, et kaebaja ei ole esile toonud ühtki põhjust, miks tal ei

olnud võimalik sellega seotud argumenti esitada maakohtus või maakohtu määruse peale edasi

kaevates. Seega tuleb ka taotluse poliitilise motiveeritusega seotud asjaolusid puudutavad

argumendid jätta KrMS § 4521 lg 3 kohaselt läbi vaatamata.

Kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole väljaandmise otsustamisel hinnanud kaebaja 11.04.2020,

11.05.2020 ja 30.06.2020 avaldustes esile toodud asjaolusid ja tõendeid, on põhjendatud.

Arvestades kaebaja nimetatud avaldustes esile toodud argumente ja nende kinnituseks esitatud

andmeid, ning pidades silmas üldteada olevaid asjaolusid COVID-19 pandeemia kohta, on

vastustaja kõnealusesse küsimusse suhtunud ilmselgelt pealiskaudselt. Vaidlustatud

korraldusest ei nähtu muu hulgas, et Vabariigi Valitsus oleks üldse mingitki seisukohta võtnud

kaebaja esitatud arstitõendi osas ja seda tuleb pidada oluliseks kaalumisveaks. Kaebaja perearst

on kinnitanud, et kaebaja on varem põetud haigusi arvestades COVID-19 riskigrupis ning

haigestumine oleks talle eluohtlik. Antud juhul ei ole korralduses viidatud sellele, et Vabariigi

Valitsus oleks üldse olnud otsuse langetamisel teadlik kaebaja perearsti tõendist, veel vähem,

et ta oleks selle kohta mingisuguse seisukoha kujundanud. Kuna arstitõendi olemasolu ja

3-20-1707

6(11)

COVID-19 riskigruppi kuulumist ei ole otsuse põhjenduses kajastatud, tuleb lugeda, et

Vabariigi Valitsus ei ole seda asjaolu arvesse võtnud. See on aga oluline asjaolu, hindamaks

võimalikku ohtu, millesse kaebaja väljaandmise korral sattuda võib.

Praeguse kaebuse lahendamiseks ei ole vajalik asuda haldusmenetluses või kohtumenetluses

esitatud allikaid analüüsima, vaid piisab tõdemusest, et analüüsi oleks pidanud läbi viima

vastustaja, kes on jätnud selle tegemata. Juba haldusmenetluses esitatud seisukohtades viitas

kaebaja allikatele, mille pinnalt järeldas, et COVID-19 levikust tingitud olukord USA-s ja

sealsetes kinnipidamisasutustes on halvem kui Eestis. Asjaolud, et COVID-19 levik on võtnud

pandeemia mõõtmed, et haiguse kulg võib olla väga raske ja ettearvamatu ning puudub nii

nakatumise vältimist võimaldav vaktsiin kui ka viirusega võitlemiseks tõhus ravim, olid

üldteada. Vabariigi Valitsusele pidi olema teada, et vähemalt tõenäoline on, et väljaandmise

korral paigutatakse kaebaja USA-s kinnipidamisasutusse ehk keskkonda, kus isiku liikumis- ja

tegevusvabadus on oluliselt piiratud ning tema võimalused viirusega nakatumist vältida ei sõltu

niivõrd tema enda tahtest ja valikutest, kuivõrd konkreetse kinnipidamisasutuse

olmetingimustest ja seal kehtivast korrast. Eeltoodut arvestades ei võinud Vabariigi Valitsus

Eesti kodaniku väljaandmise otsustamisel jätta sisuliselt tähelepanuta COVID-19 olukorda

sihtriigis. Vaidlustatud korralduses on vastustaja otsustanud aga nimelt COVID-19 levikuga

seotud olukorra tähelepanuta jätta, leides nimetatud otsuse lk 7 neljandas lõigus, et „viiruse

levik [ei ole] väljaandmist välistav või takistav asjaolu“, olles eelmises lõigus tõdenud, et

„[a]ugusti lõpus on Ameerika Ühendriigid nakatunute ja surmade arvu poolest maailmas

esikohal“ ja „[s]amas on viiruse levik Ameerika Ühendriikides […] stabiliseerumas“.

Vastustaja seisukoht COVID-19 pandeemia võimalikust mõjust väljaandmise otsustamisele

jääb selgusetuks. Eelnevalt tsiteeritust võiks järeldada, et Vabariigi Valitsus peab kaebaja

väljaandmist proportsionaalseks, hoolimata viiruse leviku ulatusest USA-s. Teisalt jääb otsusest

mulje, et vastustaja vähemalt möönab vajadust pidada Eesti kodaniku väljaandmise

otsustamisel silmas ka seda, kas isik võib väljaandmise korral reaalselt sattuda tema elu ja tervist

olulisel määral ohustavasse keskkonda. Viimase järelduse tegemist võimaldab eeskätt

vaidlustatud korralduses märgitu, mille kohaselt viivitati väljaandmise otsuse tegemisega, kuna

Justiitsministeerium leidis veel 19.06.2020, et tulenevalt Eesti kodaniku elu ja tervise kaitse

vajadusest ei ole USA-s COVID-19 levikust tingitud olukorras võimalik asuda

väljaandmismenetluses otsust langetama. Samuti märgitakse, et võimalik muutus viiruse

levikus võib olla väljaandmisotsuse täitmise edasilükkamise aluseks. Seega Vabariigi Valitsus

möönis, et COVID-19 olukord USA-s ja sealsetes vanglates võib olla argument, mida kaebaja

väljaandmisel arvesse võtta, ent sellegipoolest otsustas need asjaolud väljaandmise otsustamisel

jätta sisuliselt tähelepanuta. Vaidlustatud korralduses esitatud väidet olukorra stabiliseerumise

kohta ei ole põhistatud ühegi arvnäitajaga ega mistahes andmetega, mis võimaldaksid võrrelda

USA olukorda näiteks olukorraga Eestis. Justiitsministeerium ei ole ise täiendavaid andmeid

enne vaidlustatud otsuse tegemist kogunud. Sisuliselt samade andmete pinnalt viiruse leviku ja

selle tõkestamiseks võetud meetmete kohta USA kinnipidamisasutustes, mida peeti 19.06.2020

ebapiisavaks, et üldse mingit otsust teha, leidis vastustaja 03.09.2020, et kaebaja

väljaandmiseks ei ole takistusi.

Kuigi Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-182/15: P ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses

kohtuasjas Y vs. Läti käsitletud asjaolud on praeguse juhtumi omadest erinevad, on neis esitatud

seisukohad asjassepuutuvad määral, et mõlemas neis rõhutati riigi kohustust hinnata isiku

väljaandmise üle otsustamisel teadaolevaid ohtusid, mis võivad tuleneda keskkonnast, kuhu

väljaantav isik viiakse. Vabariigi Valitsus peab isiku väljaandmisel hindama tegelikku olukorda

väljaandmist taotlevas riigis ning väljaandmisega kaasneda võivaid riske konkreetselt selle isiku

olukorda arvestades. See ei tähenda, et Vabariigi Valitsus pidanuks ümberlükkamatult

tõendama, et kaebajale USA-s mingisugust ohtu ei ole, kuid vastustaja pidanuks kujundama

3-20-1707

7(11)

seisukoha, kui suur oht kaebajat varitseb ning andma hinnangu, kas avalik huvi isiku

väljaandmise vastu on kaalukam või mitte. Vabariigi Valitsus ei võinud aga asuda seisukohale,

et väljaandmine on proportsionaalne sõltumata sellest, milline on COVID-19 levikuga seotud

olukord sihtriigis. Sellist kaalumist ei ole vastustaja läbi viinud. Seejuures ei nähtu korraldusest,

kas vastustaja tegelikult nõustub kaebaja väitega, et USA-sse väljaandmise korral on reaalne

oht kaebaja elule ja tervisele.

Korralduses osutatud asjaolu, et USA on alustanud teatud isikute gruppidele viisade

väljastamist, on kaebaja õiguste kaitse vajaduse kaalumise seisukohast tähtsusetu. Kuigi

põhimõtteliselt ei pruugita kaebajat USA-s vahistada, tuleb selles olukorras kaebaja vahistamise

ja kinnipidamisasutusse paigutamise võimalust pidada vähemalt sama suureks kui vastupidist

võimalust. Esitatud materjalidest nähtub seejuures, et kaebaja väidetav kaasosaline ja temaga

sarnase süüdistuse saanud O. K viibib USA-s vahi all. Seega ei ole põhjust eeldada, et kaebaja

jääb väljaandmise korral vabadusse, mistõttu ei saa tema olukorda võrrelda teadlaste ja õppurite

omaga, kellele USA käesoleva aasta suvel uuesti viisasid väljastama hakkas.

Vastustaja vastuse lisadena 9–11 esitatud dokumente (korduv järelepärimine USA võimudele

ja neilt saadud vastused) ei saa käesoleva vaidluse lahendamisel põhimõtteliselt arvesse võtta,

sest neid andmeid Vabariigi Valitsusel vaidlusaluse korralduse andmise ajal ei olnud.

Tagantjärgi ei ole võimalik oletada, millisele seisukohale oleks Vabariigi Valitsus jõudnud, kui

need andmed oleksid kasutada olnud. Kohus ei saa asuda kaalutlusõigust teostama Vabariigi

Valitsuse eest.

PS omistab Eesti kodaniku välisriigile väljaandmise küsimusele erilise tähtsuse (PS § 36).

Kaebaja on osutanud sellele, et sisulist arutelu Vabariigi Valitsuse istungil kaebaja väljaandmist

puudutava korralduse vastu võtmise üle ei toimunud. Valitsuse antud haldusakti põhjendustest

peab nähtuma, millise teabe alusel Vabariigi Valitsus kaalutlusõigust teostas ja millise kaalu ta

asja lahendamise seisukohast olulistele asjaoludele ja huvidele omistas. Praegusel juhul ei saa

vaidlustatud korralduses esitatud põhjenduste pinnalt eeldada, et Vabariigi Valitsuse liikmetel

oli adekvaatne teave kaebaja poolt esile toodud asjaoludest, mis puudutasid COVID-19 levikust

tingitud olukorda USA-s ja sealsetes kinnipidamisasutustes ning sellega seotud ohtudest

kaebaja tervisele, pidades eeskätt silmas tema kuulumist COVID-19 riskirühma.

Asjassepuutumatu on vaidlustatud korralduse lk 7 neljanda lõigu viimases lauses osutatu, et

võimalik muutus viiruse levikus võib olla otsuse täitmise edasilükkamise alus. Isegi kui sel

alusel saaks Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) korralduse täitmise edasi lükata, ei õigusta see

kuidagi seda, et Vabariigi Valitsus ei võtnud otsuse tegemise ajal COVID-19 levikust tingitud

olukorda ja selle võimalikku mõju kaebajale arvesse. Küsimus sellest, kas COVID-19 olukord

USA-s tagab piisavalt kaebaja õiguse tervise kaitsele, tuleb lahendada väljaandmise

otsustamisel, mitte otsuse täitmisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Vabariigi Valitsus palub 26.10.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud

kaebaja kanda.

Halduskohus on tõendeid ja nendest lähtuvaid faktilisi asjaolusid ebaõigesti hinnanud ja

tõlgendanud.

Vastustaja on selgitanud, et on väljaandmismenetluses korralduse ettevalmistamisel väga

tõsiselt võtnud kaebaja viiteid enda tervislikule seisukorrale, COVID-19 pandeemiast

põhjustatud võimalikule ohule enda tervisele ning kuulumisele COVID-19 suhtes riskigruppi.

3-20-1707

8(11)

Vastustaja teatas pärast maakohtu määruse jõustumist kaebajale võimalusest avaldada enda

väljaandmise kohta arvamust. Kaebaja esitas kolm arvamust, millest esimesele (11.04.2020)

arvamusele oli lisatud perearsti tõend. Vastustaja hinnangul ei olnud viiruse levik

rahvusvahelist koostööd ega väljaandmist täielikult välistav asjaolu. Küll pidas vastustaja

viiruse levikut väga oluliseks asjaoluks väljaandmise otsuse tegemisel. Vastustaja on korralduse

tegemisel hinnanud ja arvesse võtnud kaebaja kuulumist COVID-19 riskirühma. Vastustaja

11.05.2020 päringus USA Justiitsministeeriumile on selgelt viidatud kaebaja perearsti

kinnitusele kaebaja riskigruppi kuulumise kohta ning võimaliku haigestumise eluohtlikkusele.

Vastustaja võttis otseselt ja sõnaselgelt aluseks kaebaja arstitõendis esitatud viirusest tuleneva

ohu kaebaja elule ning täitis kohustuse selgitada välja ohud, mis võivad tuleneda keskkonnast,

kuhu väljaantav isik viiakse. Informatsioon hangiti nende konkreetsete osariikide

kinnipidamiskohtade kohta, kuhu kaebaja võidakse väljaandmise järgselt paigutada. USA-st

saadud info kohaselt olid need konkreetsed asutused suutnud COVID-19 viiruse levikut

tõkestada ning kontrolli all hoida. Justiitsministeerium leidis, et kuigi viiruse levik ei ole

rahvusvahelist koostööd ega väljaandmist välistav asjaolu, on viiruse levikust põhjustatud

olukord keeruline ja ebaharilik ning ei saa langetada otsust. Selles etapis teavitas

Justiitsministeerium 19.06.2020 USA Justiitsministeeriumit, et Vabariigi Valitsus, olles

kohustatud kaitsma Eesti kodaniku elu ja tervist, ei saa selles olukorras asuda

väljaandmismenetluses otsust langetama. Kui suve teises pooles oli olukord USA-s

stabiliseerumas, mida näitas COVID-19 levikut kajastav riigi terviseameti veebileht, siis tegi

vastustaja 03.09.2020 otsuse kaebaja välja anda. Vastustaja arvestas samas ikkagi, et olukord

viiruse osas võib muutuda ning selgitas korralduses, et ka väljaandmisotsuse täitmise staadiumis

(üleandmise korraldamisel), on võimalik PPA-l kaebaja reaalne üleandmine edasi lükata.

See, et vastustaja ei ole kaebaja esitatud allikatele tuginedes langetanud kaebajale meelepärast

otsust, ei tõenda, et vastustaja oleks jätnud need läbi vaatamata või analüüsimata. Sellise

analüüsi esitamist ei saa eeldada Vabariigi Valitsuse korralduses.

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-182/15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas Y

vs. Läti ei ole asjakohased. Kui asuda seisukohale, et viidatud kohtuasjad on mingil määral

asjassepuutuvad,

ei

ole

ikkagi

põhjendatud

kohtu

etteheited

vastustajale.

USA

Justiitsministeeriumile esitatud päringust ja selle vastusest nähtuvalt on detailselt välja

selgitatud olukord USA kinnipidamiskohtades, kuhu kaebaja võimaliku väljaandmise järel

võidakse paigutada.

Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga ärakuulamisõiguse suhtes. Väljaandmismenetluses ei

ole isikule otsuse projekti esitamine välistatud. Sellist praktikat ei ole väljaandmismenetluses

siiski kujunenud ja seda ei saaks pidada ka asjakohaseks. Väljaandmismenetluses on isikule

teada väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli menetlusest temale väljaandmist

taotlevas riigis süüks pandav. Tagatud on selle kohtu otsustuse vaidlustamise võimalus.

Haldusmenetluses saab isik esitada seisukoha väljaandmise suhtes ning ei saa eeldada, et selles

väljaandmismenetluse etapis võiks isikule olla veel arusaamatu, millise sisuga otsuse

haldusorgan võib langetada. Kaebajal oli võimalik avaldada oma seisukoht soovitud asjaolude

osas ning seda soovi korral mitu korda.

7. XX palub 04.11.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

vastustaja kanda.

Vaidlustatud korraldus on pealiskaudne. Sellest ei nähtu, millise teabe alusel vastustaja

kaalutlusõigust teostas ning millise kaalu ta asja lahendamise seisukohast olulistele asjaoludele

ja huvidele omistas. Kuigi korralduse andmise ajaks oli olemas väga palju informatsiooni

COVID-19 kohta USA-s ja viiruse võimalikest mõjudest inimorganismile, siis vastustaja

3-20-1707

9(11)

pühendas väljaandmise otsustamisel COVID-19 aspektidele äärmiselt vähe tähelepanu.

Vastustaja ei olnud teadlik arstitõendist ega ole selle kohta korralduses seisukohta kujundanud.

Sellise olulise asjaolu arvesse võtmata jätmise korral ei saa rääkida nõuetekohasest kaalumisest.

Vastustaja viide Justiitsministeeriumi 11.05.2020 päringule on asjassepuutumatu. Päring ei

sisalda arstitõendi esitamise fakti.

Korralduses puudub teave faktilise COVID-19 olukorra kohta Connecticuti ja Alaska

kinnipidamisasutustes korralduse andmise seisuga. USA Justiitsministeeriumi 03.06.2020

vastus ei tõenda COVID-19 olukorda USA vanglates korralduse andmise hetkel, s.o kolm kuud

hiljem. Isegi kui korralduses oleks ära toodud 03.06.2020 vastuse andmed täies mahus, ei oleks

need asjassepuutuvad, kuna oleks olnud liiga vanad.

Korralduses ei olnud selle andmise aja seisuga teavet COVID-19 prognoosi kohta USA-s. Kuna

vastustajale oli juba 11.04.2020 teada kaebaja seisukoht ja pidi olema teada COVID-19 olukord

USA-s, siis oleks Vabariigi Valitsus pidanud tegema otsuse juba aprillis 2020. Vastustaja on

pigem oodanud USA-le sobivat hetke COVID-19 oludes, et otsustada kaebaja USA-le

väljaandmine. Korralduse andmise ajal oli avalikult kättesaadavatest andmetest näha, et

COVID-19 prognoos USA-s oli halvemuse suunas. Väljaandmise otsustamisel on need

küsimused jäetud tähelepanuta nagu ka kogu kaebaja esitatud teave vanglate kohta ja

teadusartiklid. Kuna COVID-19 levik on ajaliselt määratlematu ja vaktsiini ega ravi ei ole, siis

tuleb lähtekohaks võtta, et eksisteerib reaalne oht inimese elule ja tervisele.

Korraldus on vastuoluliste põhjendustega. Olukorras, kus võrreldes 19.06.2020 ei olnud USA-

s midagi COVID-19-ga seonduvalt paremaks läinud, leidis vastustaja 03.09.2020, et

väljaandmisotsuse saab teha. Korralduses toodud veebilehelt ega kuskilt mujalt ei saanud teha

järeldust COVID-19 olukorra stabiliseerumisest ega normaliseerumisest.

Vabariigi Valitsus on rikkunud ärakuulamisõigust. Kaebajale tehti 24.04.2020 kirjalikult

ettepanek arvamuse esitamiseks. Sellele järgnenud viie kuu jooksul ei selgitanud vastustaja

rohkem kordagi täpsemalt, mille kohta on võimalik arvamust avaldada. Kaebajal puudus

informatsioon, miks vastustaja ei tee kuude kaupa otsust, ta ei teadnud, millist otsust ette

valmistatakse, millised on lähteandmed.

8. Ringkonnakohus võttis 05.11.2020 määrusega asja materjalide juurde XXi 04.11.2020

menetlusdokumendi lisad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vabariigi

Valitsuse

apellatsioonkaebus

on

põhjendatud

ja

tuleb

rahuldada.

Ringkonnakohus põhjendab oma otsust järgmiselt.

10. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja terviseseisund koosmõjus

COVID-19 pandeemiaga on tema USA-le väljaandmist välistavaks või piiravaks asjaoluks.

Isiku välisriigile väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud on kirjas KrMS §-des 436 ja 440.

Kaebaja terviseseisundiga seonduvalt võib seega tema väljaandmist piirava alusena tulla kõne

alla üksnes KrMS 436 lg 1 p-s 2 sätestatud alus – vastuolu Eesti õiguse üldpõhimõtetega.

Vaidlus puudub selles, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

art-d 2 ja 3 (õigus elule ja piinamise keeld) ning lisaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (Harta)

§ 19 (kaitse väljaandmise korral) on osa Eesti õiguse üldpõhimõtetest (vt ka PS § 16, § 18 lg 1,

§ 28 lg 1 ja § 36 lg 2). Niisiis tuleb praeguse vaidluse puhul leida vastus küsimusele, kas kaebaja

terviseseisund koosmõjus COVID-19 pandeemiaga on asjaoluks, mis tooks kaebajale USA-le

3-20-1707

10(11)

väljaandmise korral tõenäoliselt kaasa ebainimliku või alandava kohtlemise või ohu elule ja

tervisele.

11. Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas olnud seiskohal, et väljaandmise

otsustamisel ei ole isiku tervislik seisund väljaandmist takistav või välistav asjaolu. Isiku

tervislik seisund saab olla väljaandmismenetluse järgmise etapi, s.o (jõustunud)

väljaandmisotsuse täitmise, edasilükkamise aluseks (Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019

otsus nr 3-19-254, p 11 ja 15.04.2019 määrus samas asjas, p 15). Ringkonnakohus ei näe põhjust

seda seisukohta muuta ka praeguse vaidluse puhul. Väljaandmise võimatust isiku põhiõiguste

ülemäärase riivega seonduvalt tuleks möönda olukorras, kus isik on nt parandamatult haige või

tema terviseseisundist tulenevalt ei saaks tema suhtes üldse kriminaalmenetlust läbi viia vms.

Olukorras aga, kus isik on tegelikult terve ning tema tervise võib ohtu seada üksnes mingi

eeldatavalt ajutine faktor (praegusel juhul COVID-19 pandeemia), ei saa isiku väljaandmist

tõrjuda üksnes KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel hüpoteetilise terviseohuga. COVID-19 pandeemia

on ülemaailmne, Sars-CoV-2 viirusesse võib haigestuda igal pool, sh ka Eesti vanglas, ning

pole alust arvata, et kaebaja võiks vajaduse korral jääda USA-s vähemalt samaväärse arstiabita,

nagu talle oleks tagatud Eestis. Kaebaja tervislikku seisundit on võimalik hinnata enne USA-le

reaalse üleandmise kavandamist ning kaebajal on tervislikust seisundist tulenevalt õigus

taotleda enda üleandmise edasilükkamist väljaandmisotsuse täitmise käigus, kui selle hetke

faktilised asjaolud USA-s kujutavad reaalset ohtu kaebaja tervisele. Seda on kinnitanud ka

Vabariigi Valitsus apellatsioonkaebuses. Kaebaja üleandmist võivad takistada ka COVID-19

pandeemiast tulenevad ja riikide poolt kehtestatud erinevad reisimispiirangud.

12. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja terviseseisund koosmõjus

COVID-19 pandeemiaga ei olnud asjaoluks, mis saanuks välistada isiku väljaandmise USA-le.

KrMS § 452 lg 3 kohaselt tuleb väljaandmise või sellest keeldumise otsus teha viivitamata.

Seega ei olnud põhjendatud Vabariigi Valitsuse viivitamine kaebaja väljaandmise üle

otsustamisega, tuginedes üksnes COVID-19 pandeemiale. Seonduvalt halduskohtu poolt

viidatud Euroopa Kohtu (otsus nr C-182/15) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (Y vs. Latvia)

lahenditega märgib ringkonnakohus, et ehkki nendes lahendites käsitletud olukorrad ei ole

samad praeguse vaidlusega, annavad need ometi juhiseid, mida kohtud isiku väljaandmisel

peaksid arvesse võtma. Nii on viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis leitud, et Läti

kodaniku väljaandmine USA-le sarnase kuriteo puhul, mis praeguses vaidluses, ei kujuta

iseenesest EIÕK art 3 rikkumist. Praeguses asjas ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis võiksid

kaebaja väljaandmise korral USA-le viidata tema Harta art-s 19 nimetatud õiguste rikkumisele

– puudub alus arvata, et USA-s ohustaks kaebajat ebainimlik või alandav kohtlemine.

Vastustaja on olnud kaebaja tervisliku seisundiga vajalikul määral kursis (tõend kaebaja

perearstilt on esitatud haldusmenetluses – kaebaja 11.04.2020 vastuse lisa, dtl 40) ega ole

kaebaja tervisega seonduvalt teinud kaalutlusviga, mille tõttu tuleks vaidlustatud korraldus

tühistada.

13. Vabariigi Valitsus ei ole rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Justiitsministeeriumi

24.03.2020 kirjaga (dtl 317) anti kaebajale võimalus esitada tema väljaandmise kohta oma

seisukohad. Kaebaja kasutas seda võimalust 11.04.2020 (dtl 32), 11.05.2020 (dtl 45) ja

30.06.2020 (dtl 58). Jääb arusaamatuks, millised seisukohad ja tõendid oleks kaebaja saanud

veel täiendavalt valitsusele esitada, mis oleks saanud muuta valitsuse seisukohti. Arvestades

väljaandmismenetluse eesmärki, selle kiirust ja efektiivsust (tegemist on eriliigilise

haldusmenetlusega), puudub kaebaja nõudel täiendavaks ärakuulamiseks õiguslik alus. Puudub

ka põhjus arvata, et kaebaja ei mõistnud, mille suhtes temalt arvamust oodatakse, eriti kui

arvestada, et kaebajat on väljaandmismenetluses järjepidevalt esindanud advokaat.

3-20-1707

11(11)

14. Kaebuse väidete osas, mis ei seondu kaebaja terviseseisundi ega COVID-19 pandeemiaga,

nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg

4).

15. Eeltoodut

arvesse

võttes

rahuldab

ringkonnakohus

Vabariigi

Valitsuse

apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb ise asjas uue otsuse (HKMS § 200 p

3), millega jätab XXi kaebuse tervikuna rahuldamata.

HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad XXi esimese ja teise kohtuastme menetluskulud tema enda

kanda. Vabariigi Valitsus ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)