2-20-7546/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 13.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7546

Kohtuasi

Reme Grupp OÜ avaldus ICP Solutions OÜ

pankrotimenetluse

algatamiseks

ja

pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.08.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Reme Grupp OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja Reme Grupp OÜ (registrikood 11728153),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Klen Laus ja

vandeadvokaadi abi Eli Täpp

Võlgnik ICP Solutions OÜ (registrikood 11659535),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Eva Mägi ja

vandeadvokaadi abi Marko Pikani

Ajutine pankrotihaldur Maire Arm

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde 11.09.2020 määruskaebuse lisad.

2. Harju Maakohtu 27.08.2020 määrus jätta muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Reme Grupp OÜ kanda.

5. Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu

summaks määruskaebemenetluses 1 323,45 eurot ja mõista see summa välja Reme

Grupp OÜ-lt ICP Solutions OÜ kasuks.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 4 ja 5 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva

jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Reme Grupp OÜ (avaldaja/võlausaldaja) esitas avaldus ICP Solutions OÜ (puudutatud

isik/võlgnik) pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse

kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 27.01.2019 töövõtulepingu nr 19-002/04, mille alusel

teostas avaldaja Rummu hakkepuidukatlamaja ehitustöid. Võlausaldajal oli pankrotiavalduse

esitamise seisuga võlgniku vastu nõue 100 607,36 eurot (põhivõlgnevus 93 401,73 eurot ja

viivis 7 205,63 eurot), mis jäi täitmata vaatamata 20.04.2020 edastatud pankrotihoiatusele.

Võlgnikul puudus kinnisvara ja vallasvara ning võlgnikul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate

ees.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Puudutatud isik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Vastuväite kohaselt ei olnud avaldaja nõue

puudutatud isiku vastu muutunud sissenõutavaks, sest võlausaldaja tööd polnud valmis ja olid

seetõttu lõplikult vastu võtmata. Võlausaldaja töödes esinesid ulatuslikud puudused, mistõttu

ei olnud neid töid aktsepteerinud peatellija. Võlausaldaja pidi töödes esinevad puudused

likvideerima. Võlgnik eitas oma maksejõuetust.

3. Ajutine haldur leidis, et puudutatud isikul tekkisid COVID 19-st tingituna erinevate

ebasoodsate asjaolude tõttu lühiajalised makseraskused, kuid võlgniku poolt esitatud tõendatud

informatsiooni kohaselt tasus juhatus jooksvad tähtaja ületanud arved ära ja sõlmis

kokkulepped võlgnevuste likvideerimiseks. Seda kinnitas ka asjaolu, et täitemenetlused

võlgniku suhtes puudusid. Võlgnik sõlmis ka Maksu- ja Tolliametiga (EMTA) kokkuleppe

maksuvõla ajatamise kohta. Äriühingul bilansilist maksejõuetust ei olnud. Varade maht, mis

moodustus saadaolevatest nõuetest ja pooleliolevatest projektidest, oli kordades suurem kui

äriühingu kohustused. Võlgnik oli olnud kasumlik ja oli seda jätkuvalt. Puudutatud isik oli

toimiv - äriühingul oli 19 lepingulist töötajat. Võttes aluseks võlgniku poolt esitatud

raamatupidamisandmed, käimasolevate ning eesseisvate projektide nimekirja ning võlgniku

poolt esitatud ülevaate tulevikus sõlmitavate lepingute kohta (20 perspektiivset lepingut, 10

ootel projekti ning 3 töös olevat projekti, lisaks 36 kehtivat hoolduslepingut), leidis ajutine

haldur, et võlgnik oli võimeline oma tegevust jätkama. Ajutine haldur leidis, et puudus alus

pankroti väljakuulutamiseks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja pankroti välja kuulutamata. Menetluskulud

jäid avaldaja kanda ning kohus mõistis avaldajalt ajutisele pankrotihalduri tasu 4 104 eurot

(käibemaksuga) ja puudutatud isiku kasuks menetluskulude hüvitise 11 704,5 eurot

(käibemaksuta).

5. Pankroti väljakuulutamise eelduseks oli võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamine

pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 ja § 31 lg 1 alusel. Käesoleval juhul oli ajutise halduri poolt

esitatuga tõendatud, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu. Ajutise halduri aruandele lisatud

rahavoogude august 2020 – aprill 2021 prognoosi kohaselt, oli võlgnik nimetatud perioodil

võimeline jooksvalt täitma oma kohustusi. Arvestuses oli ajutise halduri kinnitusel kajastatud

kõik sellele perioodil tasumisele kuuluvad võlgnevused (sealhulgas juba sissenõutavaks

muutunud kohustused) ning nende täitmiseks vajalikud vahendid. Kulud olid kogu perioodi

peale arvestatud 112 000 euro võrra tegelikkusest suuremana, kuna projektijuhtimise kulusid

arvestati nii projektide kaupa kui ka jooksvate kulude all. Nimetatu andis täiendava reservi

kohustuste täitmiseks. Tulud olid ajutise halduri hinnangul prognoositud realistlikult.

Arvestusest nähtuvalt ületasid võlgniku kulud tulusid oktoobris ja detsembris 2020, kuid

nendele kuudele eelnev ülejääk võimaldas vahe katta. Arvestuslik raha ülejääk perioodi lõpus

oli 355 165 eurot. Ajutise halduri hinnangul ei mõjutanud võlgniku vastu esitatud nõuete

pooleliolevad kohtumenetlused rahavoogude prognoosi õigsust, vaidlustega seotud kulude

kandmise vajadusega prognoosis arvestati. Võlausaldaja polnud oma vastupidist arvamust

tõendanud.

6. Võlgnik suutis leppida EMTA-ga ning mitme lepingupartneriga kokku oma tasumata

kohustuste ajatamise ning nende kohustuste täitmisega oli võlgniku maksevõime hindamisel

arvestatud, vastupidi võlausaldaja poolt väidetule. Võlgade ajatamise vajadus näitas

makseraskusi, mille ajutist ilmnemist võlgnik ja ajutine pankrotihaldur kinnitasid, kuid

ajatamiskokkulepete sõlmimise õnnestumine näitab omakorda seda, et vastavate võlausaldajate

ees suutis võlgnik tekitada kindlust oma maksevõime olemasolus.

7. Võlausaldaja heitis alusetult ajutisele haldurile ette Ehitus ja Masinad OÜ nõude ebaõiget

kajastamist kuluarvestustes. Kogu võla ajatamise kokkuleppele vastav kohustus oli kokku

lepitud maksegraafikule vastavalt kajastatud rahavoogude prognoosis. Võlausaldaja poolt

viidatud tabel kajastas ainult augustis-septembris 2020 tasumisele kuuluvaid makseid.

Võlausaldaja poolt etteheidetud EMP A ja I OÜ nõude mittearvestamine 9 100 eurot ei

mõjutanud väidetava kohustuse vähest suurust arvestades maksevõime prognoosi õigsust.

Samas ei olnud kohtul võimalik ainuüksi EMP A ja I OÜ ühepoolse avalduse alusel veenduda,

et nõue oli võlgniku poolt omaks võetust suuremana üldse kehtiv ja ajutise halduri poolt valesti

arvestatud. Võlgniku poolt vaidlustatud kohustuste tegelikult põhjendatud suurust ei olnud

eeltoodust tulenevalt maksevõime hindamisel teisiti arvestada ja kohtule pole esitatud tõendeid

vastupidise kohta. Nii, nagu võlausaldaja ei tõendanud oma väiteid kõigi vaidlustatud

kohustuste täies ulatuses õigeks arvestamise vajalikkuse kohta, pole ta tõendanud ka seisukohta,

et kõik võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu tuleks lugeda lootusetuks.

8. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude osalise täitmise vajadusega oli võlgniku rahavoogude

prognoosis arvestatud. Ajutise halduri hinnangul ei põhjustaks püsivat maksevõimetust ka see,

kui nõue tuli tasuda täies võlausaldaja poolt nimetatud suuruses ja kohtul puudus eelnimetatust

järelduvalt alus kahelda selle väite õigsuses. Pankrotihoiatuses esitatud võla faktiline tasumata

jätmine polnud käesolevas menetlusstaadiumis enam piisav püsiva maksejõuetuse esinemise

põhistamiseks. Sellest piisas PankrS § 10 lg 2 p 1 ja § 15 kohaselt vaid ajutise halduri

nimetamise vajaduse põhistamiseks. Pankroti väljakuulutamine eeldas püsiva maksejõuetuse

tuvastamist võlgniku kõigi kohustuste täitmise võimaluste realistlikkust kontrollides. Ajutine

haldur vastas adekvaatselt kohtu poolt esialgse aruande kohta esitatud küsimustele ning kohtul

puudus esitatud andmete alusel põhjus kahelda ajutise halduri arvamuses, et käesoleva aasta

kevadel tekkinud makseraskused olid ajutise iseloomuga ning et võlgnik ei olnud püsivalt

maksejõuetu. Tõendamisekoormus püsiva maksejõuetuse esinemise kohta lasus PankrS § 10 lg

1, § 31 lg-te 3 ja 4 alusel võlausaldajal.

Määruskaebus

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus,

millega rahuldada avaldus ja jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Alternatiivselt, kui

kohus otsustab jätta puudutatud isiku pankroti välja kuulutamata, tühistada maakohtu määrus

osas, millega kohus määras kindlaks ajutise halduri tasu ning puudutatud isiku menetluskulud

ning teha tühistatud osas uus määrus, millega määrata ajutise halduri tasu kindlaks vajalikus ja

põhjendatud ulatuses, kuid mitte suuremas summas kui 2 470 eurot ja määrata puudutatud isiku

menetluskulud kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses, kuid mitte suuremas summas kui

3 870,90 eurot.

10. Avaldaja leidis, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu ning võlgniku pankrot jäi ebaõigesti

välja kuulutamata. Ajutise halduri aruandest nähtus, et võlgnikul oli väga suures ulatuses

kohustusi, mille ajatamine ei muuda neid olematuks, samas kui võlgniku rahavood olid

paljasõnalised ja tõendamata. Võlgnikul puudus kinnisvara ja vallasvara ning võlgnikul oli

kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Võlgniku maksejõuetust kinnitasid mh ka järgnevad

ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvad asjaolud:

 Võlgnikul oli bilansi järgi kohustusi kokku 1 621 941 eurot. Kuigi kõik bilansis

kajastatud nõuded ei pruukinud olla käesolevaks hetkeks sissenõutavad, tuli neid siiski

võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvestada. Käesoleval juhul sõlmis võlgnik

mitmeid kokkuleppeid võlgnevuste ajatamiseks. Juba ainuüksi vajadus võlgnevusi

ajatada viitas võlgniku suutmatusele oma kohustusi täita. Ajatamiskokkulepped sõlmiti

võlgnevuste likvideerimiseks lähitulevikus, mistõttu oli tegemist ettenähtavas lähemas

tulevikus sissenõutavaks muutuvate nõuetega. Seetõttu tuli lähtuda võlgniku

maksejõulisuse hindamisel bilansis kajastatud nõuetega. Ajutine pankrotihaldur jättis

suures ulatuses võlausaldajate nõudeid põhjendamatult arvestamata.

 Võlgniku suhtes esitati kohtumenetlustes nõudeid 907 011,44 euro ulatuses. Ajutise

pankrotihalduri aruande kohaselt oli plaanis vastavad nõuded kohtumenetluste käigus

tasaarvestada. Samas polnud ajutise pankrotihalduri arvamuses kajastatud, et aruanne

kajastaks selliseid potentsiaalseid tasaarvestusi. Seetõttu tuli võlgniku maksevõime

hindamisel arvestada, et lisaks nõuete hüpoteetilisusele ning nende realiseerimise

prognoosimatusele oli nõuded ostjate vastu potentsiaalselt ka 907 011,44 euro võrra

väiksemad. Võlausaldajale teadaolevalt tehti tsiviilasjas nr 2-19-4521 lahend, millega

mõisteti võlgnikult välja põhivõlgnevus 114 273,57 eurot ning viivised (kaebuse

esitamise seisuga 41 995,54 eurot). Ajutise halduri aruandes väitis pankrotihaldur, et

vastavas tsiviilajas esitanud nõuded olid äriühingu poolt täies ulatuses tasaarvestatud.

Seega kajastati aruandes võlgniku majandusnäitajaid vääralt ja võlgnikule kasulikult.

 Võlgniku prognoositav tulu oli tõendamata. Võlgniku tulu tuli aruande kohaselt

Jeldweni katlamaja, Aravere katlamaja ja Trigoni katlamaja prognoositavatest tuludest.

Võlgnik esitas lepingute tõendamiseks vaid seotud osapoole kinnitused lepingute

sõlmimise ja ulatuse kohta. Selliste kinnituste pinnalt ei olnud võimalik väita, et

tegemist oleks võlgnikuga seonduvate projektidega. Raha liikumise seosed olid

tõendamata.

 Võlgniku järgmise 9 kuu prognoositav ärikasum ajutise pankrotihalduri arvamuse

kohaselt oli vaid 355 165 eurot. Seejuures nähtus, et just eeltoodud summa arvelt oli

võlgnik võimeline ajatatud makseid ja muid kokkuleppeid täitma. See tähendas, et isegi,

kui uskuda võlgniku ja ajutise halduri paljasõnalisi ja oletuslikke väited tulevase

ärikasumi osas, oli lähima 9 kuu jooksul võlgnik võimeline rahuldama vaid 14%

võimalikest nõuetest (355 165/(1 621 941+907 011,44)x100). Seega ei olnud võlgniku

maksejõuetus ajutine ja ettenähtavas tulevikus ületatav, vaid võlgnik oli selgelt püsivalt

maksejõuetu.

 Ajutise halduri aruandes olid võlgniku kohustused ebaõigesti kajastatud. Lisaks

võlausaldaja nõudele oli valesti kajastatud ka EMP A&I OÜ nõue (19 800 euro asemel

9 700 euro suurusena) ja Ehitus & Masinad OÜ nõue (167 550,49 euro asemel

30 000 eurot). Lisaks jõudis avaldajani teave, et võlgniku võlausaldajaks oli ka CIEST

METAL OÜ, kelle nõude jättis haldur aruandes kajastamata.

11. Kohus ei kontrollinud ajutise halduri tasu ega võlgniku lepingulise esindaja kulude

vajalikkust ja põhjendatust ning määras kindlaks ajutise halduri tasu ja võlgniku menetluskulud

põhjendamatult suures ja võlausaldaja jaoks ettenägematus ulatuses.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

12. Puudutatud isik ja pankrotihaldur vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta kaebus

rahuldamata.

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

14. Avaldaja esitas 20.10.2020 täiendavad seisukohad, mille kohaselt ajutise halduri aruandes

kajastatud võlgniku augusti ja septembrikuu väljamakseid võlausaldajatele tegi võlgnik

väiksemas ulatuses, kui oli seda lubanud. Võlgnik jättis tasumata seitsmele võlausaldajale

kokku 120 000 eurot. Võlgnik pidi tõendama kohustuste täitmist.

15. Ringkonnakohus andis 20.10.2020 menetlusosalistele tähtaja kuni 30.10.2020 seisukohtade

ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks ning tähtaja kuni 06.11.2020 esitatule vastamiseks.

Avaldaja ja puudutatud isik esitasid oma menetluskulude nimekirjad 30.10.2020. Avaldaja

esitas 06.11.2020 täiendava seisukoha, tõendid ja seisukoha vastaspoole menetluskuludele.

Avaldaja tõi esile, et AMV Metall OÜ esitas 03.11.2020 võlgnikule pankrotihoiatuse seoses

võlgniku poolt pikaaegselt täitmata kohustusega. Võlgniku maksuvõlg oli ulatuslikult

suurenenud ja võlgniku 30.10.2020 esitatud 2019 majandusaasta aruandest nähtus, et võlgnikul

oli juba 2019. majandusaasta lõpus väga suures ulatuses lühiajalisi kohustusi, samas kui pool

võlgniku varast moodustasid nõuded ja ettemaksed. Seega ei suuda võlgnik lühiajalisi kohustusi

täita ning ta oli selgelt püsivalt maksejõuetu. Võlausaldaja selgitas, et tõendid ei olnud

varasemalt võlausaldajale kättesaadavad (pankrotihoiatus esitati 03.11.2020 ja majandusaasta

aruanne 2020 oktoobri lõpus).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-st 6 neid ei korda. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu kaalutlusotsustusse

sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud. Kohus tutvus

pankrotiavalduse, pankrotivõlgniku vastuväite ja ajutise halduri aruandega ning kuulas

nimetatud isikud ärakuulamisel. Kohus kogus asja lahendamisel kõik asjakohased tõendid ja

arvestas neid otsuse tegemisel. Kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav.

Kohtumäärus vastab TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 nõuetele. Avaldaja etteheited ei anna alust

ringkonnakohtul maakohustust erineva seisukoha võtmiseks.

18. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS

§ 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see

suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt

on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja

selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku

objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad

andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada

võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus ainult siis, kui võlgniku

alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv.

Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur (Riigikohtu

26.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-17822, p 14.1). PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt

ajutise haldur selgitab välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas

võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud ja annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile

ja maksejõulisusele, samuti võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise ja juriidilisest isikust

võlgniku tervendamise väljavaadetele.

19. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pankrotihaldur täitis nõuetekohaselt oma

ülesanded ja puudub alus kahelda tema arvamuses tuvastatuga, et võlgnik pole püsivalt

maksejõuetu. Ajutine haldur tuvastas, et võlgnikul on kohustusi 1,6 miljonit ning vara

3 421 784 eurot. Vara moodustub suuremas osas nõuetest ostjate vastu 914 033 eurot,

potentsiaalsetest nõuetest klientide vastu 765 669 eurot ja lõpetamata projektidest

1 378 691 eurot (II kd lk 8). Maksevõime ei tulene kinnisvara olemasolust või selle

puudumisest. Haldur leidis, et võlgniku makseraskused olid ajutised.

20. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas ajutine haldur piisavalt, kuidas ta jõudis aruandes

märgitud järeldustele ning, miks avaldaja käsitlus võlgniku bilansi tõlgendamise kohta on liiga

lihtsustatud (II kd lk 62 pöördel ja lisaks ka III kd lk 36). Ajutine haldur selgitas, et kohustuste

hindamise juures tuli arvesse võtta raamatupidamises kajastatud nõudeid erinevat liiki

kohustuste kajastamisel. Äriühingute bilanssides kohustuste poolel kajastati nii tähtaegseid

jooksvaid arveid, jooksvaid igakuiseid palgakohustusi, tähtaja ületanud arveid, sealhulgas ka

vaidlusaluseid arveid ja kohtuvaidlustega seotud arveid. Lisaks arvetele kajastati bilansis

jooksvaid muid raamatupidamislikult kirjendamisele kuuluvaid summasid (nt käibemaks, mis

järgmise kuuga tavaliselt sisendkäibemaksuga tasaarvestatakse, moodustatud reservid,

pikaajalised kohustused omanike ees, antud juhul pöördkäibemaks arveldustes välisriikidega

jne). Kõik kokku moodustas 1,6 miljonit eurot, kuid see ei ole maksejõuetuse hindamise juures

peamine küsimus, arvesse tuli võtta ka selles numbris sisalduvaid üksikasju, samuti võrrelda

seda muude raamatupidamislike näitajatega. Haldur tuvastas, et puudutatud isikul bilansilist

maksejõuetust ei esinenud (varade maht, mis moodustus saadaolevatest nõuetest ja

pooleliolevatest projektidest oli kordades suurem, kui võlgniku kohustused). Ajutine

pankrotihaldur tõi mh välja, et varasematel aastatel oli võlgniku kohustuste maht olnud täpselt

samas suurusjärgus: 2019 lõpu seisuga 1,5 miljonit ning 2018 lõpu seisuga 1,7 miljonit.

Samaaegselt oli puudutatud isik mõlemal aastal kasumis. Nimetatud näitajad olid halduri

hinnangul ilmekad tõendid selle kohta, et esitatud mahus äriühingu tegevuse juures on ka

sellises mahus kohustiste suurus tavapärane.

21. Võlausaldaja nõude osas menetletakse hagi Harju Maakohtus tsiviilasjana nr 2-20-10325

(menetluses pooleli). Ajutine pankrotihaldur selgitas, et ta kajastas aruandes ja võttis arvesse

pooleliolevaid kohtuvaidluseid (II kd lk 8 pöördel ja III kd lk 36 pöördel). Haldur leidis, et

jõustunud kohtulahendeid võlgniku osas ei ole. Võlgnik arvestas, et esitatud menetlustes

teostatakse valdavas osas tasaarveldused. Samuti võis eeldada, et enne 2022 pooleliolevad

menetlused lõpuni ei jõua ning jõustunud otsuseid aruandes esitatud asjades ei tule.

Ringkonnakohus ei pea ajutise halduri sellist käsitlust valeks. Kohus saab võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi

arvestada eelkõige võlgniku juba sissenõutavaks muutunud kohustustega. Võlgniku kohustusi,

mille täitmise tähtpäev ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada

võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus

kindlasti sissenõutavaks (Riigikohtu 22.02.2017 määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑163‑16, p 16).

Käesoleval juhul sellist kindlust ei esinenud. Määruskaebuses toodud väited ei anna alust

maakohtu seisukoha muutmiseks.

22. Ajutine haldur põhjendas (III kd lk 35 pöördel), et võlgniku näol on tegemist käibe poolest

keskmisest suurema äriühinguga, kus on dokumentide maht väga suur ja võlgnikul on tuhandeid

algdokumente, mida kohtule nn paljasõnalisuse etteheite vältimiseks ei olnud reaalne esitada.

Ajutine haldur koostas seetõttu analüütilised tabelid, mis võtsid kokku laekumised, kulud ja

ajatatud maksed. Tabelites (II kd lk 64-65 + selgitused lk 62) oli toodud kogu käsitletud

tulevikuperioodi kasum, mis pidi prognoosi kohaselt jääma võlgnikule peale kohustuste

täitmist. Haldur selgitas, et selle kasumi arvelt ei täideta enam kohustusi ja see on võlgniku

tegevuse tõenäoline tulem. Seetõttu avaldaja väited tulu tõendamatuse kohta ja 9 kuu ärikasumi

suuruse kohta ei ole aluseks võlgniku maksevõimetuks tunnistamiseks ja maakohtu otsuse

tühistamiseks.

23. Avaldaja väitis, et CIEST METAL OÜ on puudutatud isiku võlausaldajaks. Võlgnik vaidles

kaebusele vastu selles osas leides, et nõue pole muutunud tema vastu sissenõutavaks (maakohtu

otsus polnud jõustunud). Ringkonnakohus tuvastas, et ajutine haldur arvestas aruande

koostamisel pooleliolevate kohtuvaidlustega. Ehitus & Masinad OÜ nõuet kajastas aruandes

167 550 eurot (II kd lk 64 pöördel) ja seega polnud määruskaebuses toodud etteheited selles

osas asjakohased. Ajutine haldur kajastas OÜ EMP & AI makset 9 700 eurot (II kd lk 73), kuid

OÜ EMP & AI avaldas, et tema nõue võlgniku vastu on 19 800 eurot (II kd lk 81). Ajutise

halduri aruande lisa nr 8 (II kd lk 73) kajastas vaid võlgnevuse osa summast (mitte tervet

summat), mis tasutakse Rummu projektist laekuvast tasust. Seega avaldaja etteheide aruande

ebatäpsusele on ebaõige. Lisaks andis sellele väitele juba õige hinnangu maakohus ja

ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda korrata (vt määruse p 7).

24. Avaldaja palus vähendada võlgniku lepingulise esindajate kulu. Menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi

kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu

18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber hinnata

maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et

menetlusosalise hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks vähem aega või oli

menetlusosalise hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu väiksem. Ringkonnakohus

saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud

diskretsioonipiire.

25. Võlgnik palus lepingulise esindaja tasu hüvitamist 11 704,50 eurot (käibemaksuta). Tasu

maksti esindaja 76,5 tunni töö eest tunnitasumääraga 153 eurot (käibemaksuta). Maakohtu

hinnangul oli lepingulise esindaja kulu põhjendatud ja vajalik. Võlausaldaja põhjendas oma

nõuet arvukate tõenditega ning asjaoludega, millele vastamine oli töömahukas. Asjas toimus

võlgniku osalemisel kaks kohtuistungit. Võlgnik kasutas lepingulise esindaja abi suhtluses

ajutise halduriga. Võlausaldaja vastuväidetega võlgniku lepingulise esindaja töö mahu kohta

maakohus ei nõustunud – võlausaldaja seisukohad toiminguteks vajaliku aja kohta olid

hinnangulised ja kohtul ei olnud esitatu põhjal võimalik veenduda, et esindaja töö aruanne

sisaldas ebaotstarbekalt kasutatud aega. Võlgniku majandusnäitajaid arvestades ning olukorras,

kus võlgnik tegi ajutistele makseraskustele vaatamata tõsiseid pingutusi oma kohustuste

täitmiseks, oli selge, et pankrotiavaldusele vastu vaidlemine on olnud võlgniku

majandustegevuse jätkumise seisukohalt kriitilise tähtsusega tegevus, milles professionaalse

esindaja mahukas kaasabi oli üldiselt õigustatud. Selgelt asjatute menetluskulude sisaldumine

võlgniku hüvitisenõude aluste hulgas võlausaldaja vastuväitest ei ilmnenud. Suurte

menetluskulude hüvitamiskohustuse kaasnemise risk ei saanud olla võlausaldajale

ettenägematu ning tegemist oli oma õiguste teostamiseks valitud lahenduse (pankrotiavaldus

tegutseva ettevõtja vastu hagi esitamise asemel) ebaõnnestumise ootuspärase tagajärjega.

26. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud diskretsioonipiire, kui hindas võlgniku

põhjendatud menetluskulude suuruseks 11 704,50 eurot. Seejuures analüüsis ja arvestas kohus

õigesti esindajate toimingute vastavast menetluse käiguga, toimingute ajakuluga ning

tasumääraga.

Samuti

arvestas

kohus

võlausaldaja

vastuväiteid

menetluskulude

kindlaksmääramisel. Maakohus põhistas nõuetekohaselt, miks ta leidis, et menetluskulud olid

täis ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited

alust menetluskulude suuruse muutmiseks.

27. Võlausaldaja hinnangul tuli vähendada ajutise halduri tasu. Maakohtu hinnangul oli ajutise

halduri tasu- ja kulunõue põhjendatud. Võlgnik oli mitmete ehitusprojektidega seotud töövõtja,

kelle bilansimaht ületas 3 miljonit eurot ja aastane müügitulu oli 6 miljonit eurot. Võlgniku

maksevõime hindamine oli objektiivselt mahukas töö, arvestades ka võlausaldaja ja kohtu poolt

13.08.2020 kohtuistungil esitatud küsimustele vastamiseks vajalike täiendavate toimingutega.

Võlausaldaja 26.08.2020 vastuväidetega halduri tasunõudele maakohus ei nõustunud –

võlausaldaja seisukohad toiminguteks vajaliku aja kohta oli hinnangulised ja kohtul ei olnud

esitatu põhjal võimalik veenduda, et halduri tasunõue oli paisutatud.

28. PankrS § 23 lg 1 sätestab, et ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest

tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike

kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu

ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete

täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste

suuruse. Sarnaselt lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisega, on ka ajutise halduri tasu

kindlaksmääramine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui alama astme kohus ületas diskretsioonipiire.

29. Ringkonnakohtu hinnangul polnud maakohus ka ajutise halduri tasu määramisel ületanud

diskretsiooni piire. Ajutine haldur selgitas mh, et aruandes esitatud andmed kinnitavad, et tegu

oli käibe poolest keskmisest suurema äriühinguga, kus dokumentide maht väga suur. Kõikide

finantsnäitajate koondtulemuste jõudmiseks oli võlgnikul tuhandeid algdokumente. Ajutine

pankrotihaldur kulutas mahukalt töötunde, et algdokumentidega tutvuda ja kontrollida

koondtulemuste paikapidavust. Kõikide ajutise halduri väidete ja järelduste kinnituseks on

vajalikud dokumendid maakohtule esitatud ja selgitused aruandes märgitud ning lisadele

viidatud. Ajutine haldur koostas analüütilised tabelid, mis võtsid kokku laekumised, kulud ja

ajatatud maksed. Halduri selgitused on asjakohased ja usutavad. Võlausaldaja esitatud

seisukohad ei anna alust ajutise halduri tasu vähendamiseks.

30. Ringkonnakohus võtab avaldaja poolt määruskaebuses esitatud dokumentaalsed tõendid

vastu (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Avaldaja 20.10.2020 ja 06.11.2020 täiendavad

seisukohad

jäävad

tähelepanuta.

Ringkonnakohus

lähtub

kaebuse

lahendamisel

määruskaebusest. Avalduse lahendamisel maakohtus olid kõik olulised asjaolud välja selgitatud

ja tõendid esitatud, mille alusel sai maakohus asja lahendada. Ringkonnakohus tuvastas, et

maakohus lahendas asja õigesti. Täiendavad seisukohad ei anna alust lugeda maakohtu määrust

ebaõigeks. Samuti jäävad avaldaja 06.11.2020 esitatud seisukohad ja tõendid TsMS § 331 lg 1

alusel tähelepanuta, kuna need olid esitatud hilinemisega ja 06.11.2020 seisukoha menetlemine

põhjustaks asja lahendamise viibimist.

31. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

võlausaldaja kanda, sest määruskaebus jääb rahuldamata.

32. Puudutatud isik taotles mõista avaldajalt välja menetluskulud ringkonnakohtus

2 203,20 eurot (lepingulise esindaja tasu 14,4 tunni eest tasumääraga 153 eurot ilma

käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnang puudutatud isiku kuludele on järgmine:

 määruskaebusega tutvumine ja selle läbitöötamine, suhtlus kliendiga (2,5 tundi) –

põhjendatud ja vajalik toiming ning ajakulu;

 määruskaebusele vastuse koostamine (4 tundi) - põhjendatud ja vajalik toiming ning

ajakulu;

 ajutise pankrotihalduri seisukohaga tutvumine, suhtlus kliendiga (1,5 tundi) – halduri

seisukohaga tutvumine sai olla vajalik ja põhjendatud 30 minutit (0,5 tundi) arvestades

dokumendi sisu ja mahtu. Esindajad ei selgitanud, milles seisnes vajadus kliendiga

suhelda selles menetlusstaadiumis;

 kohtu kaaskirjaga tutvumine, info edastamine kliendile (0,2 tundi) - põhjendatud ja

vajalik toiming ning ajakulu;

 20.10.2020 määrusega tutvumine, info edastamine kliendile (0,2 tundi) - põhjendatud ja

vajalik toiming ning ajakulu;

 20.10.2020 määruskaebuse esitaja täiendavate seisukohtadega tutvumine ja selle

läbitöötamine, suhtlus kliendiga (1 tund) – arvestades 20.10.2020 täiendava seisukoha

sisu ja mahtu, siis põhjendatud ja vajalik tutvumise ajakulu oli 15 minutit (0,25 tundi);

 seisukoha koostamine 20.10.2020 seisukoha osas, tõendite ja info kogumine ja

läbitöötamine, materjalide komplekteerimine (4 tundi) – kuivõrd puudutatud isik

avaldaja seisukoha osas kohtule menetlusdokumenti ei esitanud, siis pole selles osas

toimingud vajalikud ega põhjendatud;

 menetluskulude ülevaatus ja menetluskulude nimekirja koostamine (1 tund) -

põhjendatud ja vajalik toiming ning ajakulu.

33. Kokku on puudutatud isiku lepingulise esindajate kulud põhjendatud 8,65 tundi

(2,5+4+0,5+0,2+0,2+0,25+1). Tasumäär 153 eurot tunnis (käibemaksuta) on kohtupraktikas

tavapärane. Seega on puudutatud isiku menetluskulud põhjendatud 1 323,45 eurot (8,65x153).

34. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes

siis, kui see on PankrS s ette nähtud. Maakohus jättis PankrS § 31 lg 1 alusel rahuldamata

võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas pankrotiavalduse

menetluse. PankrS § 32 reguleerib pankrotimääruse edasikaebamist, aga sama seaduse § 31 lg

5 järgi on see ainult määrus, millega kohus kuulutab pankroti välja. PankrS § 27 lg 5 eristab

samuti selgelt neid määruseid ja PankrS § 157 p 1 järgi on avalduse rahuldamata jätmine üks

menetluse lõppemise aluseid. PankrS § 164 ei ava võimalust kaevata sellise lõpetamismääruse

peale nagu maakohus tegi käesolevas asjas. Kuna PankrS reguleerib kaebeõigust ammendavalt,

siis ei saa sisulise lahendi vaidlustamise alust tuletada TsMS-st.

35. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 alusel menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)