2-20-15025/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

9.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15025

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX

suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja

esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.10.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Asjast puudutatud isik XX (isikukood xxxxxxxxx),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Raivo

Bergson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.10.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja/PERH) esitas

14.10.2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) paigutamiseks esialgse õiguskaitse

korras psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse

õiguskaitse rakendamise pikendamiseks 40 päevani.

2. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtus, et puudutatud isik

hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 12.10.2020 kell

19.32. Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isik seisund paranenud, ta oli jätkuvalt

ebastabiilne ega suutnud otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.

3. Psühhiaatrite arvamusest selgus, et puudutatud isik pöördus esmakordselt psühhiaatri

vastuvõtule 2005 ja tal diagnoositi kohanemishäire. 2012-2017 oli puudutatud isikul

probleemiks ärevus- ning muremõtted, mis olid seostatavad depressiivse häirega. Puudutatud

isik käis nii psühhiaatri vastuvõtul kui ka psühhoteraapias, kuid määratud ravimeid tarvitama

ei hakanud. Ka ei tekkinud psühholoogiga head terapeutilist kontakti. 2014 kukkus ülikoolis

eksamil läbi, muretses magistritöö pärast ja võttis akadeemilise puhkuse. Stressiseisundis

peksis rusikatega lauda ja seinu. 2019 toodi suitsiidmõtete tõttu psühhiaatriavalvesse.

Puudutatud isik kavatses end kuskile puu otsa üles puua. Valvearstile puudutatud isik oma

plaani eitas ja siis hospitaliseerimist ei toimunud.

4. Käesoleva aasta kevadel märkasid lähedased, et puudutatud isik oli ennast ning oma korteri

hooletusse jätnud, korteris oli segadus, puudutatud isik ise lamas tegevusetult, enda eest ei

hoolitsenud, suutis vaevu vahel tööd teha. Seevastu selle aasta augustis aktiveerus, kolis ema

poolt antud korterist välja, lõi uusi tutvusi, hakkas alkoholi kuritarvitama, käitus konfliktselt.

Ema poole pöördudes karjus, sõimas, ropendas ja oli agiteeritud. Saatis emale, ülemusele

(ministeeriumis) ja sõbrannadele ohtralt ebaadekvaatse sisuga SMS-e ("tsiuh-auh-auh-auh"

jmt.). Septembris 2020 kutsuti puudutatud isikule töö juurde kiirabi tal väljendunud

ebaadekvaatse ja agiteeritud käitumise tõttu. Puudutatud isik tegi veidraid avaldusi, et suudab

rääkida ainult paroolide keeles, mainis korduvalt koodi "ema". Puudutatud isik ise eitas

ravivajadust ja teda ei hospitaliseeritud.

5. Puudutatud isikule kutsuti uuesti kiirabi 10.09.2020, kuna ta saatis sõbrannale sõnumi, et

tahab end tappa. Puudutatud isik viidi kiirabiga, politsei kaasabil LTKH-sse, kust peale esmast

kehalise seisundi läbivaatust suunati ta edasi PERH psühhiaatriakliinikusse. Valvetuppa

saabudes oli ta motoorselt rahutu, agiteeritud, eemaldas endalt infusioonivooliku, sülitas,

sõimas, ropendas (eesti ja vene keeles). Situatsioonis ta reaalsusele vastavalt ei orienteerunud,

mõttekäik avaldus seosetuna, sisulist kontakti ei saavutatud. Tema seisund hinnati

psühhootiliseks ja agressiivse ning nii teistele kui ka endale ohtlikku käitumist arvesse võttes

hospitaliseeriti ta 10.09.2020 kell 14.40 PERH psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi

rakendamise otsusega. Kuna puudutatud isik oli psühhomotoorselt rahutu, agressiivne ega ei

suutnud psühhootilisena mõista temaga toimuvat adekvaatselt, s.h ei saanud aru selgitustest,

keeldus kategooriliselt igasugusest ravist ega polnud verbaalselt rahustatav-suunatav, siis

rakendati tema suhtes nii medikamentoosseid kui ka mehhaanilisi ohjeldusmeetmeid kuni

järgneva hommikuni. Raviga rahunenuna suunati ta edasi ravile üldpalatisse. Haiguspildis

ilmestus puudutatud isikul maniakaalne meeleolu ja tahteaktiivsuse kõrgenemine. Kõneles

monoloogina, kiirelt, distantsitult detailiseeris delikaatseid üksikasju oma elust, korduvalt

kasutas ebatsensuurseid väljendeid, ropendas. Tegi enesekeskseid, riske võtvaid ja

tagajärgedega arvestamatuid plaane tulevikuks. Protestis agiteeritult haigla reeglite suhtes,

püsis meeleolult ärritunud, pahur, agressiivsete käitumisavaldustega, nn "plahvatusohtlik".

Oma käitumist kriitiliselt ei hinnanud. Eitas igasugust ravivajadust, haigust endal ei

tunnistanud, pidas psühhiaatrist ravi äriks. Tema suhtes taotleti tahtest olenematu ravi

pikendamist kohtult ja kohus rahuldas taotluse 40 päevaks haiglasse paigutamiseks.

Antipsühhootilise ja meeleolu stabiliseeriva raviga puudutatud isik rahunes, suutis oma

käitumist haiglakeskkonnas paremini kontrollida, järelevalvel võttis temale ordineeritud

ravimeid, kuid haigusteadvust ei tekkinud. Raviga statsionaaris ei nõustunud, sisulist

haiguskriitikat ei kujunenud. Korduvalt palus raviarsti vahetust ning haiglast väljakirjutamist.

Suitsiidimõtteid ja -plaani eitas. Puudutatud isik andis lubaduse medikamentosse ravi

jätkamiseks kodus, lubades tulla lähiajal planeeritud arsti visiidile. Puudutatud isikul lubati

haiglast lahkuda 08.10.2020.

6. Pärast haiglast lahkumist puudutatud isik kodus ravirežiimi ei järginud, ravimeid välja ei

ostnud, hakkas tarbima alkoholi, mis viis tema psüühilise seisundi kiirelt destabiliseerumiseni.

Puudutatud isik hulkus ringi, oli püsivalt alkoholist joobnud olekus, saatis oma sõpradele ja

emale ebaadekvaatse sisuga sõnumid, kritiseeris arste ja ravimitootjaid. Teatas, et ta kunagi

ravimeid võtma ei hakka. Naabrid kurtsid tema karjuva ja laamendava käitumise üle oma

korteris. Puudutatud isik oli loopinud aknast välja asju, ka oma ehteid, mida naabrid kokku

korjasid ja talle ukse taha panid. 12.10.2020 puudutatud isik enam lähedaste kõnedele ei

vastanud ja kaotas kontakti ümbritsevatega. Kohale kutsutud kiirabile, sõbrannale, emale,

politseile ega ka päästeteenistuse töötajatele puudutatud isik ust ei avanud. Vestlus toimus

kinnise ukse kaudu. Kohale tellitud lukuabi avas ukse. Sissepääsedes avanes korteris pilt

kaosest, kus kõik oli segamini, erinevad asjad igal pool laiali, söök ja ehted koos toidunõudes,

puruksrebitud raha vedeles maas, riided olid kaootiliselt laiali loobitud, s.h ka aknast välja

visatud. Puudutatud isik ise lamas alasti toa keskel olevas voodis. Ta oli teadvusel, kontaktne,

korraldusi ei täitnud, ütles vaid oma nime. Kõneles seosetut juttu iseendaga. Välised nähtavad

vigastused puudusid. Meditsiinilisest läbivaatlusest keeldus, end riidesse panema ei nõustunud.

Vabatahtlikult toast lahkuma ei olnud nõus, mistõttu kasutati politsei abi. Toimetati

käeraudades kiirabiautosse, kus jätkas endaga rääkimist. Transporditi mehaanilist fikseerituna.

Puudutatud isik toodi valvetuppa ägedalt psühhootilisena, segasusseisundis, psühhomotoorselt

rahutuna. Sisulist kontakti valvearst temaga ei saavutanud, puudutatud isik vaid karjus

seosetult.

7. Puudutatud isiku suhtes vormistati tahtest olenematu ravi rakendamise otsus haiglasse

paigutamiseks 12.10.2020 kell 19.32. Agressiooni ja igasuguse koostöö puudumise tõttu vajas

kohest medikamentoossete ja mehaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Rahunes suure

koguse rahustava ravi foonil alles järgmiseks õhtuks. Käeolevalt viibis üldpalatis, oli suunatav,

allus üldjoontes haigla korrale, aga jätkuvalt eitas ravivajadust, oma psüühilist seisundit ja

käitumist kriitiliselt ei hinnanud, vaidles arstidele vastu, keeldus ravist, käitus protestivalt, püsis

kõrge agressioonivalmidusega. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (bipolaarne,

maniakaalne häire psühhoosiga F31.2), mis oli ägenenud. Kogu tema käitumine lähtus

haiguslikust seisundist tingitud häiritud reaalsustajust.

8. Puudutatud isikute seisukohad

9. Ärakuulamisel avaldas raviarst, et puudutatud isik oli agressiivne, ohtlik teistele ja iseendale.

Puudutatud isik lõugas ja ropendas. Ravivajadust ei mõistnud ning keeldus ärakuulamisele

tulemisest.

10. Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel puudutatud isik sisenes ruumi ja nähes

kohtunikku, tõlki ja advokaati maskis, hakkas demonstratiivselt nende poole kõvasti köhima,

kätt suu ette ei pannud. Väitis, et asub Xxxxxx tänaval. Kiirabi tõi ta haiglasse, täpset põhjust

ei tea, aga arvas, et tema ema arvab, et ta läks lolliks, kui tahtis elukohta vahetada. Avaldas, et

ta töötab ministeeriumis, ei õpi aga eluülikoolis käib iga päev. Nõudis puhkust, tahtis kodus

puhata. Haiglasse ei olnud nõus jääma, 40 päeva ei sobi. Oli nõus 4 päeva mitte ropendama ja

mitte kandma oma lemmikvärvi punast. Seejärel loivas koju tuttu (ärakuulatav haigutas

demonstratiivselt). Väitis, et oli üle 45 tunni magamata. Ärakuulatav nõudis endale vett ja

tatilappe. Seejärel kui toodi topsiga vesi ja pabertaskurätikud, jõi vett, nuuskas ning loopis

kasutatud taskurätid maha. Vastas küsimusele, et tööl talle meeldis käia, tahtis minna reedel ja

„lõusta ette näidata.“ Haiglasse jäämise vajadust eitas. Vastuseks advokaadi küsimusele, kas ta

mingeid ravimeid võtab, vastas järgmiselt: „Mingi kuradi arst kirjutas mulle välja rohud kus on

akuelemendid sees, liitiumi, persse küll, kirjutati mulle.“

11. Riigi õigusabi korras puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.

12. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku

psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aitaks nende isikute ärakuulamine ilmselt

kaasa asja lahendamisele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

13. Maakohus lähtus taotluse lahendamisel psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1, §

13 lg-st 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-test 1, 4 ja 5 ning § 539 lg-st

3. Kohus rahuldas avalduse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse

tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 12.10.2020 kell 19.32 psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest. Kohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 12.10.2020 kell

19.32 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 20.11.2020 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Ühtlasi määras kohus, et määrus kuulub viivitamatult

täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist ning jättis menetluskulud riigi

kanda.

14. Maakohus leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi

läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, esines alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esines

psüühikahäire, tema käitumine oli haiguslikust seisundist häiritud reaalsustajust mõjutatud,

mistõttu haiglaravita jäädes püsis ta ohtlikuna eelkõige iseendale. Isik oli selgelt segaduses ning

ei saanud korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Puudutatud isik

ei tulnud toime isegi esmavajaduste rahuldamisega. Samuti ei olnud tagatud ega kontrollitav

ravimite korrektne manustamine. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud alust prognoosida

seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused olid

täidetud ja viivitusega võis kaasneda oht nii puudutatud isikule endale kui ümbritsevatele.

Käesolevat seisundit arvesse võttes vajas isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega

maksimumtähtaja kohaldamist. Vabatahtliku ravi korral võis puudutatud isik vabalt haiglast

lahkuda, mis tooks kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei oleks isiku huvides.

Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada

ning seda juhtida. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja

paigutas isiku 4 päevaks kinnisesse asutusse. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei olnud

alust prognoosida isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul, tuli pikendada rakendatud

esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Määruskaebus

15. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

paludes maakohtu määrus tühistada. Puudutatud isik kohtumäärusega ei nõustunud ja soovis

seda vaidlustada täies ulatuses. Puudutatud isik oli seisukohal, et ta ei olnud ohtlik ei endale

ega ka teistele. Rohtu polnud tema arvates vaja võtta, kuid vajadusel saaks ta seda teha kodus.

Puudutatud isikul oli tööl palju asju pooleli ja need tuli kiiresti ära teha. Haiglasse paigutati ema

initsiatiivil, kellega tal oli halb läbisaamine. Kohus ei olnud vajalikul määral põhistanud, milles

seisnes puudutatud isiku ohtlikkus endale või teistele või millised olid need asjaolud, millest

tingituna oli vajalik tema haiglaravil viibimine. Kaebaja hinnangul ei olnud tema puhul täidetud

seaduses sätestatud eeldused ravile paigutamiseks.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

16. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale tähtaja sellele

vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta määruskaebus rahuldamata.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg st

6 järgi ei korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise

tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 p-de 1–3

kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest

olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu,

tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste

olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide arvamusele, milles

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud.

19. Puudutatud isikul diagnoositi raske psüühikahäire (bipolaarne, maniakaalne häire

psühhoosiga F31.2), mis ägenes. Puudutatud isiku käitumine lähtub haiguslikust seisundist ja

häiritud reaalustajust. Asjaoludest nähtub, et alates 2020 kevadest puudutatud isiku seisund

hakkas halvenema ja ta oli käesoleval aastal tulenevalt oma psüühilisest seisundist juba

korduvalt haiglas viibinud. Arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik oma psüühilist

seisundit ja käitumist kriitiliselt ei hinnanud, samuti ei saanud ta aru oma ravivajadusest ega

näinud vajadust ravimeid võtta. Varasemalt lubas puudutatud isik korduvalt asuda iseseisvalt

ravimeid võtma, kuid jättis ikkagi lubadused täitmata ja ravimeid võtmata. Seetõttu ei ole

tõsiseltvõetavad puudutatud isiku määruskaebuses toodud lubadused. Ravimite võtmata

jätmisel väljaspool haiglat puudutatud isiku psüühiline seisund halvenes kiiresti, ta hakkas

tarbima alkoholi ja oli püsivalt joobunud olekus, hulkus ringi, saatis lähedastele ebaadekvaatse

sisuga sõnumid ja polnud võimeline vähimalgi määral enda eest hoolitsema. Puudutatud isiku

seisundi halvenemine nähtus ka asjaolust, et 08.10.2020 puudutatud isik lahkus haiglast, kuid

12.10.2020 toimus uus hospitaliseerimine puudutatud isiku psüühilise seisundi kiire

halvenemise tõttu. Eeltoodu viitab selgelt, et puudutatud isiku seisund ei olnud tegelikult

paranenud ja isikul esinevad häired piiravad jätkuvalt tema võimet toimuvast aru saada. Muu

kui psühhiaatriline abi ei ole käesoleval juhul puudutatud isiku suhtes küllaldane. Puudutatud

isikul olid 2019 suitsiidimõtted (tahtis end üles puua). Selle aasta septembris, kui puudutatud

isiku tervis halvenes, nähtusid uuesti suitsiidimõtted (puudutatud isik saatis sõnumeid

enesetapu kohta). Sellest ajast saati polnud puudutatud isiku tervis muutunud paremuse poole.

Maakohus põhjendas määruses nõuetekohaselt, milles seisnes puudutatud isiku ohtlikkus

eelkõige iseendale ja et lähitulevikus on see pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohus

leiab, et toodud asjaolude pinnalt ei saa nõustuda kaebuse väidetega ja asuda seisukohale, et

puudutatud isiku ohtlikkus oleks ära langenud. Ringkonnakohus leiab lisaks eeltoodule, et isiku

ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või

teistele ohtlik.

20. Maakohus põhjendas määrust asjakohaselt ja kontrollis isiku paigutamise eeldusi

nõuetekohaselt, arvestades arstide arvamusi ning puudutatud isiku ja tema esindaja

ärakuulamisel avaldatut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõenditest tehtud järeldusega.

Seega olid puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi

kohaldamise ja ravi pikendamise eeldused täidetud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

21. Määruskaebusmenetlusest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)