2-19-17433/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. november 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-17433

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

1728 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. juuni 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (kostja): B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

RESOLUTSIOON

1. Muuta Viru Maakohtu 19. juuni 2020 otsusega kindlaksmääratud menetluskulude suurust

(resolutsiooni punkt 3) ja välja mõista A.A.lt B.B. kasuks menetluskulud maakohtus 800

eurot.

2. Muus osas jätta Viru Maakohtu 19. juuni 2020 otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.A. kanda.

5. Välja mõista A.A.lt B.B. kasuks menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kokku 1200

eurot (sh menetluskulud maakohtus 800 eurot ja menetluskulud ringkonnakohtus 400

eurot).

6. Võtta tsiviilasja materjalide juurde A.A. poolt ringkonnakohtule esitatud Eesti

Töötukassa 6. mai 2020 otsus, maksekäsu kiirmenetluse avaldus elatise nõudes ja vastuväide

lapse elatisnõudele maksekäsu kiirmenetluses, 15. septembril 2020 esitatud maksekäsk

nr X ja vastus makseettepanekule, 18. oktoobril 2020 esitatud töötamise registriväljavõte.

7. Võtta tsiviilasja materjalide juurde B.B. poolt ringkonnakohtule esitatud juhatuse

koosoleku protokoll ja arve vastavalt lepingule nr X, 12. oktoobril 2020 esitatud X arve nr

X, arve nr X, arve summas 1810 eurot 80 senti ja X septembrikuu kulu arvestus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 7. novembril 2019 hagi B.B. (kostja) vastu elatise vähendamiseks.

Hagiavalduse kohaselt mõisteti Viru Maakohtu 20. märtsi 2013 otsusega tsiviilasjas

nr 2-12-46943 hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis alates 1. detsembrist 2012 kuni

31. detsembrini 2012 summas 145 eurot ja alates 1. jaanuarist 2013 160 eurot kuni kostja

täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäära. Hagejal esineb PKS § 101 lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks,

kuivõrd hagejal sündisid pärast eelviidatud lahendi tegemist kaks last D.D. (X) ja E.E. (X), kes on

hageja ülalpidamisel. Hageja ainsaks sissetulekuks on töötasu X eurot X senti. Kuni 2019

oktoobrini oli hageja suuteline tasuma otsusega väljamõistetud elatist, kuna ta sai lisaks töötasule

vanemahüvitist X eurot X senti kuus. Hageja igakuised kulutused on kokku 398 eurot 62 senti

(toidukulud 130 eurot, eluasemekulud 90 eurot, sidekulud 15 eurot, tervishoiukulud 15 eurot,

vältimatud püsikulud 30 eurot, Swedbank AS-i laenulepingu alusel tasutav osamakse 118 eurot 62

senti). Hageja annab kostjale ka vahetult ülalpidamist (hageja ja kostja suhtlemiskord on kinnitatud

Viru Maakohtu 25. septembri 2019 kohtumäärusega) aasta lõikes 129 päeva ja juba seetõttu tuleb

elatist vähendada 1/3, s.o 90 euro, ulatuses. Hageja märkis, et ta on võimeline tasuma elatist 100

eurot kuus.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist.

Kostja ema töötab X-is ja tema sissetulekuks on 6 kuu keskmine töötasu X eurot X senti, igakuine

peretoetus on 510 eurot (kostja emal on kolm alaealist last). Kostja ema liisib sõidukit Volkswagen

Jetta (reg nr X), muu vara puudub.

Hageja ei ole tõendanud, et kostjale seaduses sätestatud määras elatise maksmisel jääksid tema

teised lapsed vähemkindlustatuks. Vanemahüvitise maksmise lõppemine ei ole aluseks elatise

vähendamisele. Hageja on X ja X juhatuse liige, ettevõtted töötavad edukalt. 2016 ehitas hageja

elamu, ta omab kinnisvara X-is ja X-is ning tal on kolm sõidukit. Alates suvest 2019 ei viibi kostja

hageja juures ja suhtlemiskorda ei täideta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 19. juuni 2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1300 eurot.

Maakohus märkis, et vanemahüvitis on mõeldud lapse ülalpidamiseks ja tegemist ei ole hageja

täiendava sissetulekuga. Vanemahüvitise saamine on ajutine riiklik meede ja selle maksmise

lõpetamisest oli hageja teadlik. Vanemahüvitise maksmise lõpetamisele ja seeläbi majandusliku

seisundi halvenemisele tuginemine ei anna alust elatise vähendamisele. Hageja on kohtuistungil

kinnitanud, et tema töökoht ei ole muutunud, samuti ei ole oluliselt muutunud töötasu (dtl 224).

Hageja pangakonto väljavõttest (dtl 300-310) nähtub, et hageja sissetulek on perioodil

7. november 2019 kuni 23. aprill 2020 olnud vahemikus X eurot X senti kuni X eurot

X senti, seega on hageja töötasu tõusnud. Hageja sissetulek ei ole vähenenud vaid pigem

suurenenud.

Kinnistusraamatu väljavõtte (dtl 216) kohaselt oli 11. märtsi 2020 seisuga kostja ühisomandis

kinnistud

registriosa

nr

X

(X),

registriosa

nr X (X), registriosa nr X (X) ja ainuomandis oli kinnistu registriosa nr X (X). Kohtulahendi

tegemise seisuga on hageja omandis üksnes kinnistu registriosa nr X. Kohus tuvastas, et 20. märtsi

2020 ühisvara jagamise lepingu (dtl 257-259) punktide 3.2.1 kuni 3.2.6 kohaselt on eelviidatud

kinnistud, v.a viimane, hageja endise abikaasa F.F. lahusvaraks ja hageja on lepingus nõustunud

sellega, et ühisvara arvel enamsaadu eest talle hüvitist ei maksta. Kohus leidis, et hageja on

menetluse ajal eeltoodud tehinguga teadvalt halvendanud oma majanduslikku seisu ja seda

eeldatavalt elatise maksmise ulatuse vähendamise eesmärgil.

Lisaks eeltoodule on hageja saanud 3. märtsil 2020 tulumaksu tagastusena 693 eurot 63 senti

(dtl 306) ja täiendavat tulu 400 eurot kolme sõiduki (VV Passat reg nr X, Mercedes Benz, reg nr

X, Rover 75 reg nr X) võõrandamisest (dtl 137-138, 146-148). Hageja pangakonto väljavõttest

nähtub, et ka pärast vanemahüvitise saamise lõppemist on tema tulud võimaldanud kostjale maksta

elatise võlgnevust ja samal ajal täita kostja ees ülalpidamiskohustust miinimummääras.

Maakohus asus seisukohale, et hageja majanduslik olukord ei ole pärast Viru Maakohtu 20. märtsi

2013 otsuse tegemist muutunud halvemaks ja hageja on võimeline tasuma väljamõistetud

miinimumelatist. Kohus leidis, et hageja ei ole asjas esitanud ja tõendanud asjaolusid, mis annaksid

aluse elatise vähendamiseks.

Hageja on elatise vähendamise hagis muuhulgas tuginenud sellele, et hageja teostab kostja suhtes

129 päeval aastas vahetut ülalpidamist. Tsiviilasja nr 2-20-1504 (lepitusmenetlus) protokollist

(dtl 436) nähtuvalt on hageja kohtule tunnistanud, et pärast 25. septembri 2019 kohtumääruse

tegemist ei ole kostja hageja juures olnud. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et elatise

suuruse vähendamine ei ole põhjendatud.

Hageja on tuginenud oma nõudes ka asjaolule, et tema ülalpidamisel on lisaks kostjale veel kaks

alaealist last.

Hageja on hagis märkinud, et tema igakuised püsikulutused on kokku 280 eurot (dtl 2), kuid

vastavad tõendid puuduvad. Pangakonto väljavõtetest (dtl 49, 52, 303) nähtub, et hageja on

ajaliselt enne ja pärast hagiavalduse esitamist ülemääraselt kulutanud raha väli- ja

kiirsöögikohtades ning kasiinos (22.08.2019, 02.11.2019, 19.01.2020). Konto lõpptulemist on

järeldatav, et perioodil 7. november 2019 kuni 23. aprill 2020 oli hageja konto käibeks

X eurot X senti (dtl 310), mis teeb vastavalt kuude arvule jagatuna ühe kuu kulutatavaks tuluks X

eurot X senti. Arvestades eeltoodut oli maakohus seisukohal, et hageja sissetulek, erinevalt hagis

märgitust, on piisav ja sellest saab hageja teha kulutusi hasartmängule, välisöögikohtades, kui ka

enda ja oma pere ning kostja ülalpidamiseks.

Võrreldes kostja ema (X eurot X senti) ja hageja (X eurot X senti) töötasusid, siis on hageja

sissetulek mõnevõrra parem. Samas arvestades ainuüksi hageja ja tema leibkonna varalist seisu,

siis on ilmne, et hageja teised lapsed ei jää nõutavas määras elatise maksmisel vähemkindlustatuks

kui kostja. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda ning võtta

tsiviilasja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et vanemahüvitis ei olnud hageja täiendav

sissetulek. Maakohus ei ole oma järeldust põhjendanud. Hageja üldine sissetulek on oluliselt

vähenenud.

Maakohtu järeldus, mis puudutab hageja majanduslikku olukorda aastatel 2015-2016, ei ole

asjakohane.

Kohtuotsuses puudub põhjendus selle kohta, mille alusel kohus eeldas, et ühisvara jagamise

lepingu sõlmimisega on hageja teadvalt halvendanud oma majanduslikku seisu elatise

vähendamise eesmärgil. PKS § 27 lg 1 kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa

lahusvara.

Maakohtu viidatud tulumaksu tagastused olid ühekordsed ega olnud niivõrd suured, et tagada

kolme lapse ülalpidamine. Hageja kulutas küll raha väli- ja kiirsöögikohtades, kuid koos oma

lastega. Hageja ei ole külastanud ega külasta kasiinot.

Maakohus ei ole analüüsinud kostja seadusliku esindaja majanduslikku seisu.

Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud hagejale, et ta peab tõendama

iga lapse vajadused ja kulutused ning laste ema majanduslikku ja varalist seisu, sh sissetulekud

ning kulud. Alates veebruarist 2020 ei ela hageja enam koos oma perega. Sel põhjusel ei ole talle

teada, millised on laste konkreetsed kulutused.

Hageja leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

6. Hageja esitas ringkonnakohtule maksekäsu väljavõtte, mille kohaselt on ta kohustatud tasuma

kahele teisele lapsele elatist 146 eurot kuus lapse kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et muuta tuleb Viru Maakohtu 19. juuni 2020 otsusega kindlaksmääratud

menetluskulude suurust (resolutsiooni punkt 3) ja välja mõista A.A.lt B.B. kasuks menetluskulud

maakohtus 800 eurot.

Muus osas jääb Viru Maakohtu 19. juuni 2020 otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Maakohtu otsus on asja sisulisel lahendamisel seaduslik ja põhjendatud, ringkonnakohus nõustub

esimese astme kohtu sisuliste põhjendustega ning ei pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

8. Hageja esitas 19. juulil 2020 koos apellatsioonkaebusega järgmised uued tõendid: Eesti

Töötukassa 6. mai 2020 otsuse, maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatise nõudes ja vastuväite

lapse elatisnõudele maksekäsu kiirmenetluses, 15. septembril 2020 esitas hageja maksekäsu

nr X ja vastuse makseettepanekule, 18. oktoobril 2020 esitas hageja töötamise registriväljavõtte.

Kostja esitas 11. augustil 2020 vastuses apellatsioonkaebusele järgmised tõendid: juhatuse

koosoleku protokolli ja arve vastavalt lepingule nr X, 12. oktoobril 2020 esitas kostja X arve nr X,

arve nr X ja arve summas 1810 eurot 80 senti ning X septembrikuu kulu arvestuse.

TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses

hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde hageja ja kostja

poolt ringkonnakohtule esitatud tõendid. Ringkonnakohus märgib, et hageja ega kostja ei ole

vaielnud vastu vastaspoole esitatud uute tõendite vastuvõtmisele. Samuti on tegemist

ülalpidamisasjaga, mis õigustab ringkonnakohtule esitatud tõendite asja materjalide juurde

võtmist.

9. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud

miinimummäära ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava seisukohaga ning märgib

täiendavalt järgmist.

9.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et vanemahüvitise lõppemine ei ole

aluseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud miinimummäära. Hageja väide, et

maakohus ei ole oma järeldust põhjendanud, on ebaõige. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse p-s 15.1, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei

pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on õigesti märkinud, et vanemahüvitise saamine on ajutine

riiklik meede ning selle maksmise lõpetamisest oli hageja teadlik. Vanemahüvitise seaduse

(VHS) § 1 esimese lause järgi on selle seaduse eesmärgiks säilitada riigi toetuse andmisega

varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu

ühitamist. Vanemahüvitise seaduse eesmärgist tulenevalt makstakse vanemahüvitist eelkõige

varasema sissetuleku säilitamise, mitte lisasissetuleku teenimise eesmärgil.

9.2. Hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud

kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Pooled ei vaidle, et hageja peab tasuma

kostjale elatist seadusega kehtestatud ulatuses Viru Maakohtu 20. märtsi 2013 otsuse alusel.

Maakohus on õigesti leidnud, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma

üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et

annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende

asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 28. oktoobri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta,

kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude

rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Maakohus tuvastas, et hageja sissetulek ei ole võrreldes elatise väljamõistmise ajaga oluliselt

muutunud. Maakohtu tuvastatu põhjal on hageja sissetulek aastatega mõnevõrra suurenenud.

Hageja väide, et tema sissetulek on oluliselt vähenenud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga, ei

ole õige ning vastuolus tsiviilasjas esitatud tõenditega.

9.3. Hageja leiab, et elatise vähendamiseks on mõjuv põhjus, sest hagejal on sündinud veel kaks

last lisaks kostjale.

Riigikohus on varem selgitanud, et teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla

seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa

laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, kas elatist

maksma kohustatud isikul on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas ta on võimalik maksta

kõigile lastele miinimumelatist (st analüüsida elatist maksma kohustatud isiku sissetulekuid ja

laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga

tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi

rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada teise

vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651,

p 17; 13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11).

Hageja esitas ringkonnakohtule 15. septembril 2020 maksekäsu nr X, mille kohaselt ta kohustub

hageja tasuma D.D.le ja E.E.le kummalegi 146 eurot kuus alates 19. juunist 2020 kuni laste

täisealiseks saamiseni. Maksekäsu kohaselt esitas laste ema kohtule avalduse, mille kohaselt

vähendas ta nõutavat elatist poole võrra ja nõustus, et isa maksab kummalegi lapsele pool

miinimummäärast. Lähtudes asjaolust, et laste (D.D. ja E.E.) ema on ise nõustunud, et hageja laste

isana maksab maksekäsu kohaselt elatist kokku 292 eurot kuus, siis saab asuda seisukohale, et

laste (D.D. ja E.E.) vajadused on rahuldatud, kui hageja maksab neile 292 euro kuus ja ülejäänud

osa panustab laste ema. Hageja väide, et tema teised ülalpeetavad jäävad kostjale elatise

maksmisel seaduses sätestatud määras ebavõrdsesse olukorda, ei ole praegusel juhul põhjendatud.

9.4. Hagejal kulub teiste laste ülalpidamisele 2 x 146 eurot, s.o 292 eurot kuus ehk hagejal ei kulu

teiste laste ülalpidamiseks seaduses sätestatud miinimummäär. Maakohus tuvastas, et hageja

sissetulek perioodil 7. november 2019 kuni 23. aprill 2020 on jäänud X euro X sendi kuni X euro

X sendi vahemikku. Hageja märkis hagiavalduses, et tema igakuised kulutused on ca 398 eurot 62

senti kuus (kulutused toidule 130 eurot, eluasemekulud 90 eurot, sidekulud 15 eurot, kulud

tervishoiule 15 eurot ja muud vältimatud püsikulutused 30 eurot, laenulepingu osamakse 118 eurot

62 senti). Kui arvestada kokku hageja püsikulutused ca 398 eurot 62 senti, kostja kasuks välja

mõistetud elatis 292 eurot ja kahe teise lapse kasuks makstav elatis kokku 292 eurot, moodustavad

hageja kulutused kuus kokku 982 eurot 62 senti. Järelikult võimaldab hageja sissetulek maksta

kostjale elatist seaduses sätestatud miinimummääras, s.o 292 eurot kuus.

Ringkonnakohus leiab, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema

käsutuses olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et vanema

käsutuses olevad vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja)

arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate

vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11).

See tähendab ringkonnakohtu hinnangul, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevaid rahalisi

vahendeid selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase.

9.5. Maakohus on praeguses asjas kooskõlas Riigikohtu praktikaga leidnud, et vanemal on

kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid

(Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Vanem

peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku

puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus

teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal

ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;

24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

9.6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et praegusel juhul on hageja

halvendanud oma majanduslikku seisu käesoleva tsiviilasja menetluse kestel ning arvestades

hageja enda käitumist, ei ole õigustatud kostjale makstava elatise vähendamine.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vanem peab täitma lapse ülalpidamise kohustust piisava

sissetuleku puudumisel ka muu olemasoleva vara arvelt. Maakohus tuvastas, et 11. märtsi 2020

seisuga oli kostja ühisomandis kolm kinnistut registriosa numbritega X, X, X ja ainuomandis

kinnistu registriosa numbriga X. 20. märtsi 2020 ühisvara jagamise lepinguga andis kostja kõik

kolm ühisomandis olevat kinnistut tasuta üle F.F.ile. Samuti on hageja andnud sama lepinguga

F.F.Ile üle X ja X osad nimiväärtustega 2500 eurot. Hageja väide, et kõik eeltoodud vara on

soetatud endise abikaasa lahusvara arvelt, sh et osaühingud on asutatud samuti endise abikaasa

lahusvara arvelt, ei ole tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul pidi hageja, andes kogu vara üle endisele abikaasale, arvestama, et tal

on ülalpidamiskohustus ka kostja suhtes.

Äriregistri väljavõtetest nähtub, et X on asutatud hageja poolt juba 2014. a ning kuni 20. märtsini

2020 (kuni ühisvara jagamise lepingu sõlmimiseni) oli hageja äriühingu ainuke osanik ning kuni

16. juulini 2020 ka ainuke juhatuse liige. X on asutatud hageja poolt 2015. a ja kuni 20. märtsini

2020 oli hageja äriühingu ainuke osanik. Nimetatust tuleneb, et äriühingute asutajaks on olnud

üksnes hageja ning ta on tegutsenud äriühingutes algusest peale. Osaühingute majandusaasta

aruannetest nähtub, et mõlemad äriühingud on tegutsevad. Samuti on kostja esitanud tõendeid,

millest nähtub, et hageja on otsinud töötajaid seoses äriühingute tegevusega ning äriühingute nimel

on hageja poolt koostatud arveid, sh veel käesoleva aasta juunis. Isegi kui nimetatud äriühingute

asutamisel kasutati hageja endise abikaasa lahusvara (mis on tõendamata), siis on tegemist endiste

abikaasade ühisvaraga, mille väärtus on aastate jooksul oluliselt tõusnud. Kui hageja annab kogu

ühisomandis oleva vara, mille väärtus on aastatega oluliselt tõusnud, ilma hüvitist saamata üle

endisele abikaasale olukorras, kus tal on kolme lapse ülalpidamise kohustus, on hageja käitunud

vastutustundetult ja halvendanud oluliselt oma majanduslikku seisu kohtumenetluse jooksul.

9.7. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb PKS § 102

lg 2 kolmanda lause järgi tuvastada mõjuv põhjus. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2

neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid

arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades

samal ajal lapse õigustatud huve (Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;

7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla

miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse

tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Siiski on kohtul võimalik

vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära

üksnes kohustatud isiku taotlusel ja juhul, kui kohustatud isiku esiletoodud ning tõendatud

asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,

p 13).

Eelneva tõttu tuli hagejal praegusel juhul tuua esile ning tõendada, et kostja vajaduste

rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

elatist praegusel juhul vähendada ka ülaltoodud alusel, kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja

vajadused on väiksemad kui kahekordne miinimumelatis. Kostja mängib jalgpalliklubis X alates

2017. a. Jalgpalliklubi X tõendi (II kd, tl 196) kohaselt on lapsevanem kohustatud tasuma riiete ja

muu inventari eest, sh turniiride eest (Läti turniir 80 eurot, Leedu 80 eurot, Saaremaa 110 eurot,

Slovakkia 225 eurot). Kuna kostja on alles X-aastane, käib turniiridel kaasas kas kostja ema või

vanem õde. Tõendi kohaselt oli sellel aastal klubi logoga ostetud jope hinnaks 90 eurot, T-särk 20

eurot. Eeltoodust tuleneb, et kostjal kulub märkimisväärne summa oma treeningutele ning

ringkonnakohus ei pea usutavaks, et vaatamata kostja kulutustele seoses jalgpallitreeningutega

jäävad kostja igakuised kulud alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus peab

kulutusi seoses treeninguga vajalikeks ja mõistlikeks ning sporditegevusega seotud kuludega tuleb

arvestada lapsele elatise väljamõistmisel.

9.8. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud

miinimummäära ei ole alust. Hageja ei ole tõendanud ega põhjendanud mõjuva põhjuse esinemist

elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra või, et tema majanduslik seis on oluliselt

muutunud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga.

Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka hageja poolt 18. oktoobril 2020 ringkonnakohtule

esitatud töötamise registriväljavõte, mille kohaselt on hagejaga sõlmitud tööleping lõpetatud

18.10.2020 terviseseisundi tõttu. Asja materjalide kohaselt on hageja lisaks tööle X-is saanud

sissetulekut ka seoses üldehitustöödega ning see on usutavalt tõendatud kostja ringkonnakohtule

esitatud tõenditega - juhatuse koosoleku protokoll ja arve vastavalt lepingule nr X, X arve nr X,

arve nr X ja arve summas 1810 eurot 80 senti ning X septembrikuu kulu arvestus. Töölepingu

lõpetamine X-is ei anna alust asuda seisukohale, et hageja ei ole võimeline jätkama äritegevust.

Lisaks arvestab ringkonnakohus siinkohal ka seda, et hageja on ise teadlikult menetluse kestel

halvendanud oma majanduslikku seisundit (vt käesoleva otsuse p 9.6).

10. Hageja on vaidlustanud maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ja rahalise

kindlaksmääramise.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude

jaotust, mille kohaselt jäeti menetluskulud maakohtus hageja kanda. Samas ei nõustu

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja õigusabikulud summas 1300 eurot on mõistlikud

ja põhjendatud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist ei olnud keskmisest töömahukama ja keerukama

vaidlusega ning seetõttu tuleb vähendada õigustoimingutele kulunud aega 5 tunni võrra ja

mõistlikuks ajakuluks saab lugeda 8 tundi. Ringkonnakohus leiab, et materjalidega tutvumisele,

kliendiga nõupidamisele ning menetlusdokumentide koostamiseks kulunud aega tuleb hinnata

koos, sest toimingute väljundiks on menetlusdokument. Arvestades õigusabi tunnihinda 100 eurot

on menetluskulu suuruseks maakohtus 800 eurot.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja esitas 12. oktoobril 2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on

kostja esindaja õigusabikulud ringkonnakohtus kokku 700 eurot (sh kliendiga konsulteerimine

1 tund; apellatsioonkaebuse ja lisadega tutvumine 1,5 tundi; kostja seisukoha koostamine

apellatsioonkaebusele 3 tundi; hageja seletusega tutvumine 15 minutit; lõpliku seisukoha

koostamine 1 tund ja 15 minutit).

Ringkonnakohus leiab, et kliendiga nõupidamisele ja materjalidega tutvumisele ning

apellatsioonkaebuse vastuse ja lõpliku seisukoha koostamisele kulunud aega tuleb hinnata koos,

sest tehtud toimingute väljundiks on kaks menetlusdokumenti. Ringkonnakohtu arvates on

põhjendatud ja mõistlik määrata kindlaks kostja esindaja õigusabikulu ringkonnakohtus 4 tunni

ulatuses summas 400 eurot.

Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus 800 eurot + 400 eurot, s.o kokku 1200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson