2-18-16065/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(6)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-18-16065

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Yuliana Kuprina hagi Victor Kuprini pankrotihaldur

Hillar

Villersi

vastu

nõude

tunnustamiseks

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Yuliana Kuprina apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Yuliana

Kuprina

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Mihhail

Tuštšenko

Kostja

(vastustaja):

Victor

Kuprini

(isikukood

XXXXXXXXXXX) pankrotihaldur Hillar Villers

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Viru Maakohtu 21. aprilli 2020. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2(6)

2. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud hageja, Yuliana

Kuprina kanda. Kostjal, Victor Kuprini (pankrotis) pankrotihaldur Hillar

Villersil apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Yuliana Kuprina (hageja) esitas 25. oktoobril 2018 Viru Maakohtule hagi Victor

Kuprini (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Hillar Villersi (kostja) vastu 15 000 euro

suuruse nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sai võlgnik 23. novembri 2012. a võlakirja (võlakiri) alusel A.A.lt

15 500 eurot, mille kohustus tagastama ositi 2015. aastani. A.A. suri 3. jaanuaril 2015. 25.

mai 2015. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on A.A. pärijateks hageja ja

B.B.. B.B. kinkis 10. augustil 2015 oma osa pärandvarast hagejale. Seega on hagejal õigus

nõuda võlgnikult võlakirjast tulenevate kohustuste täitmist. Võlgnik on 19. juulil 2016

tasunud hagejale sularahas 500 eurot, kuid 15 000 eurot on tagastamata.

Viru Maakohus kuulutas 23. mai 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4693 välja

võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks H. Villersi. Hageja esitas võlgniku

pankrotimenetlusse 15 000 euro suuruse nõude. 15. oktoobril 2018 toimus nõuete

kaitsmise koosolek, kus kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite, mistõttu hageja

nõuet võlgniku pankrotimenetluses ei tunnustatud.

Kuivõrd võlgnik tasus 19. juulil 2016 hagejale võlakirjast tulenevate kohustuste täitmiseks

500 eurot, siis ei ole nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 järgi aegunud.

500 euro tasumist tõendab see, et võlakirjast tuleneva kohustuse suurus on 15 500 eurot,

kuid nõudeavalduses on märgitud nõude suuruseks 15 000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning kohaldada hagis

esitatud nõude suhtes aegumist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Võlakirjast tulenev nõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2015 ja aegus

TsÜS § 146 lg 1 järgi 1. jaanuaril 2018. Hageja esitas nõude 13. juunil 2018. Aegumise

3(6)

katkemist ei ole hageja tõendanud. Pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldus kohustuse

osalist täitmist ei tõenda. Ajutise halduri poolt võlgniku pankrotimenetluses kogutud

andmete põhjal puudusid võlgnikul 19. juulil 2016 ka rahalised vahendid 500 euro

tasumiseks.

MENETLUSE KÄIK

3. Viru Maakohus jättis 12. märtsi 2019. a otsusega hagi hageja nõude tunnustamiseks

võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb TsÜS § 147 esimesest lausest, et aegumistähtaeg

algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82

lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus

nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 142 lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või

sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast

nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt

TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik pidi võlakirjast tuleneva kohustuse täitma

hiljemalt 31. detsembril 2014. Hageja leidis, et kuivõrd võlgnik maksis talle 19. juulil

2016 sularahas 500 eurot, ei ole nõue aegunud, vaid aegumistähtaeg on TsÜS § 158 lg 1

kohaselt alanud uuesti. Maakohus hagejaga ei nõustunud. Maakohus leidis, et kuivõrd

hageja ei ole tõendanud, et võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot

võlakirjast tuleneva kohustuse katteks, aegus hageja nõue 1. jaanuaril 2018. Kostja väidete

kohaselt ei oleks ka võlgnik oma vahendite arvelt 2016. aastal hagejale 500 eurot maksta

saanud, sest pankrotimenetluses kogutud andmete alusel puudusid võlgnikul sel ajal

sissetulekud ja rahalised vahendid. Hageja ei ole kõnealuse halduri seisukoha osas

vastuväidet esitanud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4).

4. Hageja palus 11. aprillil 2019 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks

Viru Maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. augusti 2019. a otsusega hageja

apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.

Ringkonnakohtu otsuse juhiste kohaselt pidi maakohus asja uuel läbivaatamisel viima

asjas läbi sisulise eelmenetluse ning võimaldama hagejal esitada tõendeid võlgnevuse

osalise tasumise kohta. Hageja poolt vastavate tõendite esitamisel pidi maakohus andma

kostjale võimaluse esitada omapoolne seisukoht hageja tõenditele ning vajadusel

omapoolsed tõendid. Samuti pidi maakohus võtma seisukoha menetluskulude kohta, mille

kandmisest hageja vabastati.

4(6)

MAAKOHTU LAHEND

7. Viru Maakohus jättis 21. aprilli 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Sama otsusega vabastas maakohus hageja riigilõivu

tasumisest hagiavalduse rahuldamata jätmisel.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb TsÜS § 147 esimesest lausest, et

aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda

teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja

(aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma

kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat.

Asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik pidi võlakirjast tuleneva kohustuse täitma hiljemalt

31. detsembril 2014. Maakohus ei pidanud tõendatuks hageja väidet, et võlgnik maksis

talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot. Seega ei alanud aegumistähtaeg TsÜS § 158 lg 1

alusel uuesti.

Maakohus kuulas hageja taotlusel tunnistajana üle võlgnik Victor Kuprini ning võttis

TsMS § 2681 alusel vande all seletuse hagejalt. Maakohtu jaoks ei olnud eluliselt usutav,

et võlgnik, kellel puudusid sissetulekud, maksis väidetavalt esimesest tuttava juures tehtud

töö eest saadud rahast 500 eurot võlakirjast tuleneva võlgnevuse katteks, mida ta isiklikult

peale selle kirjutamist ei olnud näinud. Samuti on küsitav, kuidas võlgnik pidas vajalikuks

maksta 500 eurot just laenukohustuse katteks ning kuidas tema lapsed seda elatisena ei

vajanud. Asjas puuduvad kirjalikud või muud taasesitatavas vormis tõendid, tõenditeks on

üksnes kohtuistungil antud vastuolulised ütlused. Vastuolulised vande all antud ütlused

annavad maakohtule alust kahelda hageja ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses

(TsMS § 238 lg 5). Kostja väidete kohaselt ei oleks ka võlgnik oma vahendite arvelt

2016. aastal hagejale 500 eurot maksta saanud, sest pankrotimenetluses kogutud andmete

alusel puudusid tal sel ajal sissetulekud ja rahalised vahendid. Hageja ei ole kostja

kõnealuse seisukoha osas vastuväidet esitanud.

Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas

500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks, aegus hageja nõue 1. jaanuaril 2018.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Hageja palub 21. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud põhjendamata, miks

hageja väide võla osalise tasumise kohta ei ole tõendatud asjaoluga, et võlakirjas ja

nõudeavalduses on erinevad summad. Summade 500-eurone vahe tõendab, et võlgnik

tasus 500 eurot. Lisaks kinnitavad võlakirjast tuleneva kohustuse täitmist hageja vande all

antud seletus ja tunnistaja ütlused. Tõenditele ebaõige hinnangu andmise tõttu kohaldas

maakohus ebaõigesti TsÜS § 142 lg-t 1. Hageja palub ringkonnakohtul anda hinnang

hageja esitatud tõendite kohta.

5(6)

9. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde, leides, et hageja ei ole tõendanud, et

võlgnik on talle tasunud 500 eurot. Maakohus on menetluses kogutud tõenditele tuginedes

õigesti tuvastanud, et tõendamata on võlgniku poolt võlgnevuse osaline tasumine ja

võlakirjast tuleneva nõude aegumistähtaja uuesti algamine. Samuti on tõendamata väide,

et võlgnik sai keevitustööde eest 500 eurot.

Võlgnik ei ole täitnud tema ja hageja ühiste laste ülalpidamiskohustust. Sellises olukorras

on hageja ilmselgelt huvitatud andma seletusi, mis võimaldaksid tal võlgniku

pankrotimenetluses oma nõuet maksma panna. Lisaks on hageja 27. jaanuari 2020. a

kohtuistungil väitnud, et võlgnik andis laste ülalpidamiseks perioodiliselt raha, kuid

võlgnik on enda poolt antud ütlustes seda eitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb

otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

11. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled vaielnud selles üle, kas võlakirjast tulenev

hageja nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1) või on nõude aegumine katkenud ja alanud

uuesti (TsÜS § 158 lg 1). Hageja väitel on nõude aegumine katkenud, kuna võlgnik maksis

talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks. Eelmärgitu

üle on pooltel vaidlus ka apellatsioonimenetluses.

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks.

Ringkonnakohus

järgib

maakohtu

otsuse

põhjendusi

ega

pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

13. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt

järgmist.

13.1. Hageja

tugineb

apellatsioonkaebuses

sellele,

et

maakohus

rikkus

TsMS § 232 lg-t 1, kuna ei arvestanud otsuse tegemisel kõikide asjaolude ja tõenditega.

Hageja arvates kohaldas maakohus menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ebaõigesti

materiaalõiguse normi (TsÜS § 142 lg 1), mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ning

teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheide

põhjendatud.

13.2. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises

või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest

tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidluse korral

peab võlausaldaja (praegusel juhul hageja) tõendama, et nõue ei ole aegunud ning

aegumine on kohustuse osaliselt täitmise või kohustuse tunnistamise tõttu alanud uuesti.

13.3. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumine ei ole katkenud. Ringkonnakohtu

arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning

6(6)

oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide

olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Ringkonnakohus

ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tõendaks hageja

nõudeavalduses ja võlakirjas märgitud summade vahe (500 eurot) võlgniku poolt hagejale

500 euro tasumist võlakirjast tuleneva kohustuse katteks ning seeläbi nõude aegumise

katkemist. Ainuüksi nõudeavalduses märgitud nõude suurus ei tõenda võlausaldaja nõude

olemasolu

selles

välja

toodud

ulatuses.

Võlausaldajal

(hagejal)

on

pankrotiseaduse § 94 lg 1 järgi kohustus nõudeavalduses nimetatud asjaolusid ja väiteid

tõendada (sh dokumentaalsete tõendite või tunnistajate ütlustega). Kuigi võlausaldajal ei

ole kohustust esitada kõiki tõendeid pankrotimenetluses (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 12), siis kohtumenetluses, kus lahendatakse vaidlus tema

nõude tunnustamise üle, peab võlausaldaja esitama kõik tõendid, et nende alusel oleks

võimalik lõplikult ja põhjapanevalt hinnata nõude tõendatust. Käesolevas asjas on

maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud ega muutnud eluliselt usutavaks

väidet, et võlgnik maksis talle 19. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva

kohustuse katteks. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja nõue võlgniku vastu on

aegunud 1. jaanuaril 2018, mistõttu tuleb tema nõue jätta võlgniku pankrotimenetluses

tunnustamata.

13.4. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses varasemas menetluses esitatud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud

asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Hageja mittenõustumine

maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes

materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

14. Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

15. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Kostja on 8. oktoobril 2020

ringkonnakohtule edastatud vastuses teavitanud, et tal puuduvad käesolevas asjas

menetluskulud. Seega puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest