3-19-1451/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-1451

Haldusasi

V.D. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15. mai 2019. a otsuse

nr 15-12/79017-4 ja 1. juuli 2019. a vaideotsuse nr 8-

3/17723-3 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.D. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja V.D.

esindaja v.adv Kalju Kutsar

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

esindaja Merle Magnus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.D. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonmenetluse kulud poolte endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja, tema abikaasa ja laste nimed initsiaalidega ja

elukohad tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. november 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 29. märtsi 2017. a otsusega nr PHL01121-1 V.D.le

(kaebaja) perehüvitise lisahüvitise laste V.D., A.D., M.D. ja V.D. kasvatamiseks alates 1. detsember

2016. Otsuses kohaselt töötavad laste isa ja ema Läti Vabariigis, laste ja ema elukohaks on aga Eesti

Vabariik. Sellest tulenevalt on Läti Vabariik peretoetuse esmane maksja kõigile leibkonna lastele ja

Eestil on kohustus maksta lisahüvitist laste kasvatamiseks, kuna Eesti perehüvitise määr on kõrgem.

2. SKA otsustas 15. mai 2019. a otsusega nr 15-12/79017-4 lõpetada kaebajale peretoetuse

lisahüvitise maksmise alates 1. jaanuarist 2019. SKA selgitas, et kuna Läti Vabariigi pädeva asutuse

teatel on kaebaja ja tema lapsed Läti Vabariigi residendid ning pere elab alaliselt Lätis, siis eeltoodust

tulenevalt puudub seaduslik alus peretoetuse lisahüvitise maksmise jätkamiseks.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja 30. juulil 2019 kaebuse SKA 15. mai 2019. a otsuse

nr 15-12/79017-4 ja 1. juuli 2019. a vaideotsuse nr 8-3/17723-3 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste

määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide

koordineerimise kohta. Määrus ega seadus ei samasta elukoha mõistet töö- või õppimiskohaga,

mistõttu vaidlustatud haldusaktide viited kaebaja töökohale ning sellele, et tema lapsed õpivad Läti

Vabariigi koolis, ei ole asjakohased.

Perekonna elukorraldus ei ole muutnud pärast seda, kui vastustaja kontrollis hüvitise maksmise

aluseid ja kaebajale hüvitise määras. Vaidlustatud haldusakti põhjal ei ole arusaadav, millistel

põhjustel asus vastustaja tõendeid ümber hindama ning lõpetas perehüvitise lisahüvitise maksmise.

Vastustaja on jätnud arvestamata X linna eripära, kus on üsna tavapärane, et perekond elab ühes riigis,

kuid töötab teises riigis. Sõltuvalt kodusest keelest valitakse lastele kool kas Eesti või Lätis.

Tänapäeval ei saa pidada erandlikuks ka olukorda, kus isikul on kinnisvara väljaspool Eestit.

Kaebaja ning laste elukohaks oli Eesti rahvastikuregistris X vald X linn Xxx. Kaebaja on Läti

Vabariigi riigiametnik, kes peab informeerima tööandjat oma elukohast. Elukohana on ta Läti

Riigipolitseile deklareerinud Eesti Vabariigi.

Kaebaja omandas 10. juulil 2019. a X linnas Xxx asuva korteriomandi ning 16. juulil 2019. a kanti

kaebaja ja tema abikaasa kinnistusraamatusse nimetatud korteriomandi kaasomanikena. Kaebaja

hinnangul tõendab nimetatud asjaolu tema perekonna soovi elada Eestis ning seda, et tema varasema

elukoha puhul Xxx ei olnud tegemist formaalse kandega rahvastikuregistris.

4. Vastuses kaebusele vaidles SKA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja ja tema abikaasa töötavad Läti Vabariigis ning lapsed V ja A Eestis ei

õpi. Lapsed on koolikohustuslikud ning kaebaja kinnitusel õpivad nad Läti Vabariigis. Vanuselt

kolmas laps M sai kevadel x-aastaseks ja vanuselt neljas laps V v-aastaseks. Vastustajal puuduvad

andmed nende lasteaias käimise kohta. Noorim laps A sündis xx.xx.xxxx Läti Vabariigis. Tema

sünnist kaebaja vastustajale teada ei andnud ega tema eest hüvitisi ei taotlenud. Rahvastikuregistri

andmetel oli A elukoht kuni 22. juulini 2019 Läti Vabariigis ning elamisõigus Eestis on tal alates 24.

juulist 2019. Jätkuvalt puudub Eesti rahvastikuregistris kanne laste isa ja kaebaja abikaasa kohta ning

abikaasal puudub elamisõigus Eestis.

Läti pädev asutus on 26. veebruaril 2019 vormiga E001 vastustajale kinnitanud, et vastavalt Läti

rahvastikuregistri andmetele on kogu pere elukoht Lätis aadressil Y, Y linn ning samuti on

dokumendis kirjas, et kaebaja ei ole Lätit teavitanud oma Eesti elukohast.

Arvestades, et kaebaja oli lapsehoolduspuhkusel seoses lapse A kasvatamisega, kelle kohta puudus

kanne Eesti rahvastikuregistris ning kellel puudus elamisõigus Eesti Vabariigis, siis ei ole usutav, et

xaastane laps elab isaga Lätis, samas kui lapsehoolduspuhkusel olev ema elab 4 vanema lapsega Eesti

Vabariigis.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus osutas, et perehüvitisi määratakse ja makstakse PHS-is sätestatud tingimustel

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 järgi

sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise

elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa

või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on

sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. PHS § 4 lg 3 täpsustab, et Eesti

alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus perehüvitistele, kui ta on resident

tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõike 1 tähenduses.

7. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et SÜS § 3 lg-st 1, PHS §-st 4 ja § 33 lg-st 1 ning

kogumispensionide seaduse § 10 lg-st 1 tulenevalt on perehüvitiste ja kohustusliku pensionifondi

täiendavate sissemaksete tegemise eelduseks toetuste taotleja Eestis elamine ja lapse kasvatamine

Eestis ning perehüvitiste saamiseks ei piisa seega üksnes residendi staatusest TuMS § 6 lg 1

tähenduses.

8. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja elab reaalselt Eestis või Lätis. Kaebaja on oma vaides

SKA-le selgitanud, et kaebaja ja tema pereliikmed elavad Eestis. Kaebuses ei ole kaebaja sõnaselgelt

märkinud, et elab Eestis, kuid kaebaja selgitustest võib aru saada, et ta peab oma elukohaks Eestit.

9. Vastustaja edastas 9. jaanuaril 2019. a Läti pädevale asutusele (Valsts sociālās apdrošināšanas

aģentūra) päringu kaebajale perehüvitiste maksmise asjaolude kindlaks tegemiseks. Läti pädev asutus

vastas 26. veebruaril 2019 järgmist: „Pr V.D. (sündinud xx.xx.xxxx) töötab alaliselt Lätis. Ta on

lapsehoolduspuhkusel alates 23. juunist 2018 kuni tänaseni. Pr D saab jätkuvalt riiklikke perehüvitisi

kõigi 5 lapse eest täismääras.“

Isikud, kelle suhtes kohaldatakse määrust nr 883/2004, peavad esitama asjakohasele asutusele teabe,

dokumendid või tõendusmaterjali, mida on vaja isikute perekonna olukorra kindlaks tegemiseks

(art 3 lg 2). Liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda määruse

nr 883/2004 ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide

asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks

tunnistanud (art 5 lg 1).

10. Vastustaja on Läti pädeva asutuse vastusest õigesti järeldanud, et Läti Vabariik peab end jätkuvalt

perehüvitiste esmaseks maksjaks, sest mõlemad lapsevanemad töötavad Lätis. Samuti nähtub

vastusest üheselt, et Läti rahvastikuregistri andmetel elab kogu pere Lätis ning kaebaja ei ole Lätit

informeerinud oma elukohast Eestis. Samuti selgub dokumendist, et pärast lisahüvitiste määramise

otsust on perre sündinud viies laps A. Kaebaja ei teavitanud SKA-d lapse sünnist xx.xx.xxxx, mis

oleks võinud anda talle täiendava õiguse lisahüvitiste saamisel. Samuti ei teavitanud kaebaja SKA-d

sellest, et ta on lapsehoolduspuhkusel seoses lapse kasvatamisega, kelle andmed on kantud Läti

rahvastikuregistrisse ning kellel puudub Eestis elamisõigus. Ei saa nõustuda, et kaebaja elukorraldus

pole 2017. a seisuga muutunud.

Kaebaja on esitanud vastustajale andmeid, mis ei ole kooskõlas ei Eesti ega ka Läti rahvastikuregistri

andmetega. Xs võib tavapärane olla olukord, kus elatakse ühes ja töötatakse/õpitakse teises riigis.

Samas ei ole kindlasti tavapärane ega ka usutav olukord, kus x aastane laps elab isaga Lätis, samas

kui lapsehoolduspuhkusel olev ema elab nelja vanema lapsega Eestis.

11. Haldusakti (st vaidlustatud otsuse) õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga.

Seega ei saa kohus 15. mai 2019. a otsuse nr 15-12/79017-4 ja 1. juuli 2019. a vaideotsuse

nr 8-3/17723 3 tühistamisnõude lahendamisel arvestada asjaoluga, et kaebaja on 10. juulil 2019

omandanud X linnas Xxx asuva korteriomandi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. V.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus lähtunud ainuüksi vastustaja esitatud tõenditest ning

põhjendustest, arvestamata kaebaja tõendite ning argumentidega.

Halduskohus on pööranud palju tähelepanu asjaolule, et kaebaja ja tema abikaasa töötavad Läti

Vabariigis ning Läti Vabariik on perehüvitise esmane maksja. Seda ei ole kaebaja kunagi

vaidlustanud. Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja abikaasa omab Läti Vabariigis kinnisvara ning nende

lapsed käivad Läti Vabariigis koolis ning lasteaias. Sellest ei saa aga järeldada, et kogu perekonna

elukoht on Läti Vabariigis. Halduskohus ei ole pidanud vajalikuks põhjendada, milliste tõendite

alusel on võimalik järeldada, et nimelt Eesti Vabariigi rahvastikuregistrisse tehtud kanded ei kajasta

tegelikku olukorda ning tõesed on Läti Vabariigist saadud andmed. Vastustaja ei ole halduskohtule

esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei elanud V.D. ja tema

lapsed X linnas. Vastustajal oli võimalus kaebaja tegelikku elukohta kontrollida ja veenduda, et seda

kasutatakse igapäevaselt, kuid seda ei ole vajalikuks peetud.

xx.xx.xxxx sündinud tütre eest ei ole kaebaja taotlenud Eesti Vabariigilt lisahüvitist. Seega ei mõjuta

lapse sünd mingil viisil varem Eestilt taotletud hüvitise suurust ega tasumise korda. Hüvitise

taotlemine on isiku õigus, mitte aga kohustus. Seega ei saa lugeda SÜS § 5 lg 2 nõude rikkumiseks

seda, kui isik jätab teatamata asjaolust, mis võiks talle makstavat hüvitist suurendada, kuid isik sellist

hüvitist ei taotle.

Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et ei ole usutav, et kaebaja abikaasa ja üks laps elavad Lätis,

tema ise koos teiste lastega aga Eestis. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et kogu perekond elab koos

Eestis. Kaebaja esitas halduskohtule väljavõtte kinnistusregistrist sooviga näidata, et tema perekonna

sooviks on elada jätkuvalt X linnas. Eestisse elama asumine ei olnud fiktiivne ega kantud soovist

saada lisahüvitist.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb SKA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Ringkonnakohus järgib halduskohtu

otsuse põhjendusi ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

15. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlus all, et:

-

kaebaja ja tema abikaasa on Läti Vabariigi kodanikud ja nende töökoht on samuti Läti

Vabariigis;

-

vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja ja tema nelja alaealise lapse elukohaks Eesti

Vabariigi rahvastikuregistri andmetel registreeritud xxx, xxx küla, xxx vald, X maakond, Eesti

Vabariik;

-

kaebaja abikaasal ja xx.xx.xxxx sündinud noorimal lapsel puudus Eesti Vabariigis

elamisõigus ning Eesti Vabariigi rahvastikuregistris puudusid andmed nende kohta;

-

Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja, tema abikaasa ja viie alaealise lapse ühiseks

elukohaks Läti Vabariigi rahvastikuregistri andmetel registreeritud Y, Y linn, Läti Vabariik.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et tulenevalt määruse (EÜ) nr 883/2004 art 68 lg-test 1 ja 2 on kaebajale

perehüvitise andmisel prioriteetsed Läti Vabariigi õigusaktid, sest kaebaja ja tema abikaasa töötavad

Läti Vabariigis. Vastavalt on Läti Vabariik esmane perehüvitise andja. Eesti Vabariik võib olla

kohustatud andma kaebajale diferentseeritud lisahüvitist Läti Vabariigi õigusaktidega sätestatud

summa ja Eesti Vabariigi õigusaktidega ette nähtud summa vahe ulatuses, kui kaebaja ja tema laste

elukoht on Eesti Vabariigis.

16. Pooled ongi eri meelt selles, kas vaidlustatud otsuse tegemisel SKA leidis õiguspäraselt, et

peretoetuse maksmise eeldust – kaebaja ja tema laste elamine Eesti Vabariigis – ei saa täidetuks

pidada.

17. Vaidlustatud otsuse põhjendus on lakooniline, aga sellest selgub siiski arusaadavalt, et vastustaja

tugines otsust tehes eelkõige Läti pädeva asutuse andmetele kaebaja ja tema laste elukoha kohta.

Kaebaja hinnangul ei ole Läti pädeva asutuse esitatud andmed aga määravad, lähtuda tulnuks kaebaja

tegelikust elukohast, mida vastustaja oleks saanud kontrollida. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

18. Määruse EÜ nr 883/2004 rakendamisel tuleb juhinduda rakendusmääruse (EÜ) nr 987/2009

regulatsioonist. Selle art 2 lg-st 2 ja art 3 lg-st 2 tuleneb, et kaebaja õiguse toetusele

kindlaksmääramiseks peavad Läti ja Eesti pädevad asutused viivitamatult edastama teineteisele

andmed oluliste asjaolude kohta ning kaebaja ise peab esitama pädevale asutusele teabe ja tõendid

perekonna olukorra kindlakstegemiseks. Andmed on vajalikud toetuse saamise õiguse ja toetuse

suuruse kindlaksmääramiseks. Seetõttu on oluline, et pädeval asutusel oleks otsuse tegemisel

kasutada tõesed andmed.

19. SKA oli määruse (EÜ) nr 883/2004 art 5 lg 1 järgi õigustatud ja kohustatud arvestama Läti pädeva

asutuse edastatud teabega kaebaja ja tema perekonna elukoha osas. Seetõttu piisas SKA-le Läti

pädevalt asutuselt saadud andmetest kaebaja elukoha kohta selleks, et tuvastada, et Eesti Vabariik ei

ole kaebaja ja tema laste peamine elukoht, mistõttu ei ole täidetud peretoetuse andmise tingimus. Läti

pädeva asutuse esitatud andmed kehtivad SKA suhtes õigena ning SKA-l puudus alus nendes ka

sisuliselt kahelda.

20. Määruses (EÜ) nr 883/2004 art 3 lg-s 2 sätestatud kaebaja enda teabe andmise kohustust tuleb

ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et peretoetuse õigeks määramiseks ja maksmiseks pidi

kaebaja esitama tõesed andmed enda ja laste kohta ning tagama selle, et riiklikes registrites kajastatud

andmed, mis omavad tähendust toetuse määramisel, oleksid õiged. Kaebaja ja tema laste elukoht on

peretoetuse määramisel olulist tähtsust omav asjaolu. PHS § 4 lg 1 ja sotsiaalseadustiku § 3 lg 1 alusel

saab kaebajal tekkida õigus peretoetusele Eestis ajutise elamisõiguse alusel elava välismaalasena.

Seega seondub toetuse saamise õigus Eestis elamisega.

21. Ringkonnakohus jagab siinjuures halduskohtu arusaama, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui

isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis. PHS § 4 lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti

alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses.

Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes

ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine.

Samas ei reguleeri PHS § 4 lg 3 ajutise elamisõiguse alusel Eesti Vabariigis elava välismaalase õigusi

ja kohustusi, vaid rõhutab seda, et ka Eesti Vabariigi alaline elanik peab toetuse saamiseks tegelikult

elama Eesti Vabariigis. Sama nõue kehtib ka kõigi teiste toetusõiguslike isikute, s.h ajutise

elamisõiguse alusel Eesti Vabariigis elava välismaalase suhtes.

22. Olukorras, kus kaebaja väidetav elukoht oli Eesti Vabariigis ja töökoht Läti Vabariigis oli kaebaja

ja tema laste elukoht oluline ka Läti Vabariigi poolt peretoetuse andmisel, kuna seeläbi kohaldub

kaebaja suhtes määruse EÜ nr 883/2004 regulatsioon ja toetuse määramiseks pidi Läti Vabariik selle

art 68 lg-te 1 ja 2 alusel veenduma, et Läti Vabariigi õigusaktid on prioriteetsed. Seega oli kaebajal

kohustus tagada, et andmed tema ja laste elukoha osas on õiged. Asja materjalidest ei nähtu, kas ja

millised andmed kaebaja Läti pädevale asutusele esitas. Läti pädeva asutuse 26. veebruari 2019. a

vastusest SKA päringule ilmneb selgelt aga see, et kaebaja ei ole teatanud Läti pädevale asutusele, et

tema ja laste elukoht erineks nende Läti rahvastikuregistris märgitud elukohast. Kuna kaebajal lasus

kohustus esitada tõesed andmed ning teatada oluliste andmete muutumisest, siis vastavalt olid

mõlema riigi pädevad asutused õigustatud neile tuginema.

23. Kaebaja enda kinnitusel olid tema ja tema laste elukoha andmed Läti rahvastikuregistris ebaõiged.

Seega on kaebaja kinnitanud sedagi, et ta on jätnud täitmata kohustuse tõeste andmete esitamiseks

Läti pädevale asutusele.

Sarnaselt ebaõiged olid kaebaja kinnitusel ka andmed Eesti rahvastikuregistris, sest väidetavalt elas

kaebaja kogu perekond Eesti Vabariigis, kuigi Eesti rahvastikuregistris puudusid andmed kaebaja

abikaasa ja 8. märtsil 2018 sündinud lapse kohta ning viimastel puudus Eesti elamisõigus. Kaebaja ei

vastuta küll abikaasa andmete õigsuse eest, kuid lapse seadusliku esindajana vastutab lapse kohta

kummagi riigi pädevale asutusele või asjakohasele registrile esitatud andmete õigsuse eest.

Olukorras, kus pädevale asutusele esitatud ja asjakohasest registrist kättesaadavad andmed on aluseks

peretoetuse määramisel, on kaebaja seega loonud olukorra, kus SKA võis kaevatava otsuse tegemisel

lähtuda ebaõigetest andmetest. Kaebaja enda põhjustatud eksimus ei oleks aga SKA-le ette heidetav,

kuna SKA-l puudus põhjus kahelda Läti pädeva asutuse esitatud andmete õigsuses.

24. Ringkonnakohus osutab, et Eesti Vabariigis ja Läti Vabariigis enda ja oma perekonnaliikmete

kohta ebaõigete elukohaandmete esitamine ja/või andmete muutumisel muutustest teavitamata

jätmine seab kahtluse alla kaebaja esitatud andmete usaldusväärsuse tervikuna. Seetõttu ei pea

ringkonnakohus võimalikuks kaebaja ja tema laste elukoha osas lähtuda ainuüksi kaebaja kinnitusest,

et elukoht on Eesti Vabariigis. Eriliselt väärib tähelepanu, et vaatamata halduskohtu otsuses toodule

ei ole kaebaja apellatsioonimenetluses isegi püüdnud selgitada, mis asjaoludel registreerisid

väidetavalt Eestis elavad vanemad oma xx.xx.xxxx sündinud tütre elukohana Läti Vabariigi. Kui

Eesti Vabariiki elama asumise järel Läti rahvastikuregistris elukohaandmete muutmata jätmine võib

olla selgitatav ka hooletusega, siis lapse elukoha registreerimine Läti Vabariigis sai olla üksnes lapse

vanemate tahtliku tegevuse tagajärg. Nõustuda tuleb vastustaja ja halduskohtuga, et eelduslikult

registreeriti lapse elukohana tema tegelik elukoht. Eeldada saab sedagi, et lapse emana kaebaja jagab

lapsega sama elukohta, s.t elab samuti Läti Vabariigis. Seejuures tuleb ühtviisi ebatõenäoliseks pidada

seda, et kaebaja ülejäänud lapsed elaksid omapead Eesti Vabariigis kui ka seda, et kaebaja abikaasa

elaks Läti Vabariigis ühes väikelapsega ja lapsehoolduspuhkusel viibiv kaebaja ülejäänud lastega

Eesti Vabariigis. Seetõttu tuleb vastustaja järeldust, et kaebaja ja tema laste elukohaks ei olnud Eesti

Vabariik, pidada ka sisuliselt põhjendatuks.

25. Ringkonnakohus möönab, et kahtluse korral oleks SKA saanud koguda täiendavaid andmeid

kaebaja ja tema laste elukoha kohta, sealhulgas kontrollida, kas nad tegelikult elavad Eesti

rahvastikuregistrisse kantud elukohas. See etteheide oleks asja lahendamisel olulise tähendusega aga

eelkõige juhul, kui kohtumenetluses oleks esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja ühes lastega elaski

Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukohas. Kaebajal olnuks lihtne tõendada Eestis elamist näiteks

elukohaga seotud kulutuste (kommunaalkulud, üür), elukohta saabunud posti, elukoha lähedal tehtud

igapäevakulutuste, tekkinud sotsiaalsete sidemete, fotode jms kaudu. Samuti saanuks kaebaja

täpsemalt selgitada perekonna elukorraldust ja perekonnaliimete igapäevaseid liikumisi, arvestades

ka lasteaia, kooli, huvitegevuse ning kaebaja abikaasa töökoha asukohta. Sellekohase informatsiooni

ja tõendite täielik puudumine viitab aga sellele, et neid polegi, s.t vastustaja on õigesti leidnud, et

kaebaja ja tema lapsed Eestis tegelikult ei elanud.

26. Halduskohus on põhjendatult jätnud arvestamata sellega, et 10. juulil 2019 omandasid kaebaja ja

tema X linnas korteriomandi. Haldusakti õiguspärasust tuleb tõepoolest hinnata selle andmise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2) ja vastavalt lähtuda nendest andmetest, mis olid olemas haldusakti

andmise ajal. Hiljem toimunud korteriomandi soetamist ei saanud SKA vaidlustatud otsuse andmisel

kuidagi arvesse võtta. Isegi kui möönda, et korteriomandi ostmine kinnitab kaebaja ja tema abikaasa

soovi elada Eesti Vabariigis, ei saa sellest siiski järeldada, et kaebaja ja tema lapsed elasidki Eestis

vaidlustatud otsuse tegemise ajal, s.o enne korteriomandi ostmist.

27. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2020. a

otsus muutmata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. SKA ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/