3-19-1333/55 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-1333

Haldusasi

S.M. kaebus Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 6-

23/1226-2, 31. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-3, 1.

augusti 2019. a vaideotsuse nr 1-11/217-2, 28. augusti

2019. a otsuse nr 6-23/1488-2 ja 6. septembri 2019. a

vaideotsuse nr 1-11/277-2 tühistamiseks ning vangla

kohustamiseks võimaldada pikaajaline kokkusaamine

abikaasa ja lapsega.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 2. aprilli 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

S.M. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – S.M.

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. aprilli 2020. a otsus

muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poole endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. november 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu vangla kinnipeetav S.M. esitas 14. juulil 2019 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud

kaebuse, milles selgitas, et Tartu Vangla ei võimalda kaebajal pikaajalisi kokkusaamisi

abikaasaga.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on viimasest kokkusaamisest möödas rohkem kui 6 kuud. Kui

vanglal on kahtlus, et kaebaja abikaasa võib ohustada vangla julgeolekut, saab vangla rakendada

lisa turvakontrolle, sh arstlikku läbivaatust kokkusaamisele tuleva inimese nõusolekul. Selline

olukord on perele väga raske.

Kaebajal on narkosõltuvus ning ta asub Tartu Vangla sõltuvusrehabilitatsiooni sektsioonis.

Kaebajal käis 2019. a jaanuaris abikaasa pikaajalisel kokkusaamisel. Pärast seda tehti kaebajale

ekspertiisid (uriiniproov ja visuaalne kontroll) ning mingeid probleeme polnud. Paar päeva hiljem

tehti kaebajale veel ekspertiis (vereproov). Viis kuud hiljem 5. juunil 2019. a võeti kaebaja

abikaasa 48 tunniks vahi alla, kus ta selgitas, et pole vanglasse midagi toonud. Vastustaja ei ole

põhjendanud,

millisel

viisil

võib

kaebaja

abikaasa

mõjuda

negatiivselt

kaebaja

taasühiskonnastamisele. Pelgalt kahtlustus kriminaalasjas ei saa olla piisav.

VangS § 25 lg 11 p-s 3 nimetatud keeld on abstraktne ja sellest ei selgu kohaldamise alus,

kohaldamise ajalised piirid, st kui kaua ja miks võib kohaldada pikaajalise kokkusaamise keeldu

abikaasaga. VangS § 105 lg-te 11 ja 2 alusel ei ole sätestatud otsustuspädevus VangS § 25 lg 1

kohaldamise osas.

2. Tartu Vangla jättis 16. juuli 2019. a otsusega nr 6-23/1226-2 rahuldamata kaebaja taotluse

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, kuna kaebaja abikaasale on esitatud kahtlustus

kriminaalasjas, mis seab kahtluse alla tema õiguskuuleka käitumise ja seeläbi ka tema maine. Ei

saa olla ka kindel, et sellise isikuga kokkusaamise lubamine ei ohusta pikemas perspektiivis vangla

üldist julgeolekut.

3. Tartu Vangla parandas 31. juuli 2019. a otsusega nr 6-23/1226-3 ilmse ebatäpsuse 16. juuli

2019. a otsuse resolutsioonis.

4. Tartu Vangla jättis 28. augusti 2019. a otsusega nr 6-23/1488-2 rahuldamata kaebaja taotluse

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks kaebaja abikaasaga samadel põhjustel nagu 16. juuli

2019. a otsuses. Lisaks keeldus vastustaja pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebaja

pojaga, kuna tegemist on alaealise lapsega ja alaealine laps saab pikaajalisele kokkusaamisele

minna üksnes täiskasvanud isikuga koos.

5. Tartu Vangla jättis vastavalt 1. augusti 2019. a ja 6. septembri 2019. a vaideotsustega

rahuldamata kaebaja vaided Tartu Vangla 16. juuli 2019. a ja 28. augusti 2019. a otsuste

tühistamiseks ja vangla kohustamiseks võimaldada pikaajaline kokkusaamine.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 21. oktoobri 2019. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse

muutmiseks ning luges kaebus esitatuks Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-2,

31. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-3, 1. augusti 2019. a vaideotsuse nr 1-11/217-2, 28. augusti

2019. a otsuse nr 6-23/1488-2 ja 6. septembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/277-2 tühistamiseks

ning vangla kohustamiseks võimaldada pikaajaline kokkusaamine abikaasa ja lapsega.

7. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja kannab karistust muuhulgas narkootilise ja psühhotroopse aine

suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest isikute grupis. Kaebaja on korduvalt ebaseaduslikult

käidelnud suures koguses narkootilist ainet ja seda isegi eesmärgiga narkootilist ainet vanglasse

toimetada. Lõuna Ringkonnaprokuratuur on esitanud 16. septembril 2019. a vanglale teatise,

millest nähtub nii kaebajale enesele kui ka tema abikaasale esitatud kahtlustuse sisu. Esitatud

kahtlustused on oma sisult tõsised ja mitte ainult isikute mainet kahjustavad, vaid ka vangla

julgeolekut või korda ja teisi isikuid kahjustavad.

Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 17 sätestab

üheselt arusaadavalt, et pikaajalise kokkusaamise lubamise otsustamine on inspektor-kontaktisiku

pädevuses. Käesoleval juhul ongi otsuse teinud inspektor-kontaktisik. Seega on kaebaja taotlus

lahendatud selleks pädevust omava isiku poolt. VangS § 25 lg 11 p 3 on nii formaalselt kui ka

materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on 7. juulil 2009. a sündinud poeg. Taotluse esitamise ajal ehk

5. augustil 2019. a oli kaebaja laps 10 aastane. VSkE § 31 lg 3 kohaselt võimaldatakse

kinnipeetavale kokkusaamine korraga kuni kahe täisealise isikuga. Täisealisel kokkusaajal

lubatakse kaasa võtta alaealisi lapsi vanglateenistusega eelnevalt kooskõlastatud arvul. Seega

tuleneb viidatud sättest, et alaealisel on võimalik kokkusaamisele tulla üksnes koos täiskasvanuga,

mistõttu üksinda kokkusaamisele tulemine ei ole lubatav. Kuivõrd vangla keeldus pikaajalise

kokkusaamise lubamisest kaebaja abikaasaga, siis ei olnud kokkusaamisele lubatud ühtegi

täiskasvanut, kellega koos oleks saanud kaebaja alaealine laps kokkusaamisele tulla.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

8. 2. aprilli 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas

halduskohus järgnevalt.

9. Vaidlust ei ole, et kaebaja taotles pikaajalist kokkusaamist abikaasaga, kellega ta on abielus

alates 27. novembrist 2018 ning kellega tal on alaealine laps. Kaebajal toimusid pikaajalised

kokkusaamised abikaasaga 27. novembril 2018, 31. detsembril 2018 ja 17. jaanuaril 2019.

VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga ei ole absoluutne, vaid

seda piirab mh VangS § 25 lg 11 p 3, mille kohaselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest

keeldutakse, kui kokkusaaja maines on alust kahelda. Seejuures on vastustajal hindamisruum

juhul, kui see on vajalik keeldumise aluse tuvastamiseks. See aga ei anna vanglale õigust otsustada

kokkusaamise lubamine või keelamine otstarbekuse kaalutlusest lähtudes.

10. Vastustaja on kokkusaamisest keeldumist põhjendanud kokkuvõtlikult sellega, et kaebaja

abikaasale on 5. juunil 2019 esitatud kahtlustus kriminaalasjas. Asja materjalidest nähtub, et

kaebaja ja tema abikaasa suhtes on alustatud kriminaalasi nr 19922900012.

Kahtlustuse kohaselt on kaebaja abikaasa edastanud Tartu Vanglas viibivale kaebajale posti teel

ühe kirjaümbriku, milles oli üks A4 formaadis paberileht, mis ekspertiisiakti kohaselt sisaldas

narkootilist ainet ja millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt 624-le tavalisele inimesele.

Samal viisil on kaebaja abikaasa edastanud Tartu Vanglas viibivale kinni peetavale isikule,

A.K.-le, posti teel ühe kirjaümbrikku, milles oli kuus A4 formaadis paberilehte, millest üks

paberileht sisaldas ekspertiisiakti kohaselt sama ainet, mis oli ka kaebajale edastatud. Ka sellest

paberilehest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 624-le isikule. Lisaks

kahtlustatakse, et kaebaja omandas ajavahemikul 17. jaanuar 2019 kell 14:00 kuni 18. jaanuar

2019 kell 14:00 Tartu Vanglas toimunud pikaajalise kokkusaamise ajal abikaasa vahendusel

narkootilist ainet, mille edastas omakorda kaaskinnipeetavatele. Kohtueelses menetluses on

kogutud tõendeid selle kohta, et kaebaja andis 19. jaanuari 2019 hommikul narkootilise aine edasi

A. D.-le, kes 19. jaanuaril 2019 toimetas narkootilise aine omakorda Tartu Vangla süüdimõistetute

eluhoone S2 osakonda, kus andis selle üle P. N.-le. Samuti andis kaebaja 19. jaanuaril 2019

ajavahemikul kell 08:40-11:48 narkootilise aine edasi A. T.-le, kes 19. jaanuaril 2019 toimetas

narkootilise aine omakorda Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone S1 osakonda, kus andis selle

üle J. P.-le. 19. jaanuaril 2019 toimetati kaebaja, A. D., P. N. ja J. P. narkootilise või psühhotroopse

aine tarvitamise kahtlusega Tartu Vangla meditsiiniosakonda, kõigil tuvastati narkootiline joove.

Nimetatud isikud vajasid ka arstlikku sekkumist, sest said üledoosi. Kaebaja abikaasa ja kaebaja

on kahtlustuse kohaselt seega toime pannud rahvatervisevastased kuriteod, millega seati ohtu Tartu

Vangla julgeolek. Asja materjalidega on tõendatud, et kaebaja leiti 19. jaanuaril 2019 oma

kambrist teadvusetuna, tingituna narkojoobest.

11. Pikaajalist kokkusaamist saab keelata, kui pikaajaline kokkusaamine põhjustab abikaasade

õigusvastase käitumise ja seeläbi kahjustuks õiguskord. On ilmselge, et kui kinnipeetava abikaasa

saadab ümbrikuga kinnipeetavale narkootikume või võtab need pikaajalisele kokkusaamisele

kaasa, siis saab ta sellega kinnipeetavale halvasti mõjuda, isegi kui teda ei ole veel kriminaalkorras

karistatud ja esitatud on vaid kahtlustus. Riive on küll intensiivne nagu märgib kaebaja, aga siiski

mitte meelevaldne.

Pole kahtlust, et pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt kaebaja õigust hoida

peresuhteid ehk riivab tema PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis aga ei

tähenda veel selle õiguse rikkumist.

12. Kaebaja taotles pikaajalist kokkusaamist ka oma alaealise lapsega. VSkE § 31 lg-st 3 tuleneb

tõepoolest, et alaealisel on võimalik kokkusaamisele tulla üksnes koos täiskasvanuga, mistõttu

üksinda kokkusaamisele tulemine ei ole lubatav. Kuivõrd vangla keeldus praeguses asjas

pikaajalise kokkusaamise lubamisest kaebaja abikaasaga, siis ei olnud kokkusaamisele lubatud

ühtegi täiskasvanut, kellega koos oleks saanud kaebaja alaealine laps kokkusaamisele tulla. Kuna

kehtiv õigus aga ei luba alaealisel lapsel üksinda kokkusaamisele tulla, siis ei saanud vangla ka

sellist kokkusaamist lubada. See aga ei tähenda, et kaebajale oleks pikaajalised kokkusaamised

lapsega absoluutselt välistatud. VangS § 25 lg 1 lubab pikaajalisi kokkusaamisi lubada ka teiste

lähedastega peale abikaasa või elukaaslase, kellega koos saaks kokkusaamisele tulla ka alaealine

laps.

13. Kaebaja palub tühistada ka Tartu Vangla 31. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-3, milles

parandati Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuses nr 6-23/1226-2 esinenud ilmne ebatäpsus.

Selle nõude osas on vastustaja põhjendatult leidnud, et haldusakti resolutsiooni sõna „juulikuusse“

asendamine sõnaga „augustikuusse“ ei mõjuta haldusakti sisu. Kahtlust ei ole, et vastustaja

lahendas kaebaja taotlust võimaldada pikaajaline kokkusaamine 2019. augustis, seda kajastab muu

hulgas haldusakti pealkiri. See, et vastustaja lahendas kaebaja taotlust pikaajalisele

kokkusaamisele just augustikuuks, oli üheselt mõistetav ka kaebajale, kes 16. juuli 2019. a otsusele

vaiet esitades selgitas, et taotletav kokkusaamine oli augustis 2019.

14. Kaebaja on palunud tühistada ka Tartu Vangla vaideotsused.

Vaideotsused ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale

ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub

kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebaja nõue vaideotsuste

tühistamiseks

15. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus. Kui

vaidlusalune haldusakt on seaduslik ning kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda

kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit ka

toimingut sooritama. Seega jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

16. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et VangS § 25 lg 11 p-s 3 toodud keeld on abstraktne, selles ei

ole sätestatud kohaldamise alus ega ajaline kestus. Norm ise on vastuolus põhiseadusega.

Halduskohus ei ole kontrollinud vangla kaalutusõiguse kasutamist, lahendanud küsimust

inspektor-kontaktisiku otsuspädevusest VangS § 25 lg 11 järgi ega hinnanud menetlus- ja

vormivigade võimalikku mõju otsusele. Otsustuspädevuse ületamise tõttu on vaidlusalused

otsused tühised.

Halduskohus ei ole arvestanud ka seda, et kaebaja abikaasa ja laps ei ole kriminaalkorras

karistatud, mis välistab pikaajalise kokkusaamise keelamise.

Arvestades, et kahtlustuse kohaselt edastas kaebaja abikaasa narkootilise aine kaebajale vanglasse

juba 28. detsembril 2018 on arusaamatu, miks vangla lubas pikaajalise kokkusaamise 17. jaanuaril

2019.

17. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et VSkE § 17 sätestab selgelt inspektor-kontaktisiku otsustuspädevuse, viidates

VangS § 25 lg-tele 1 ja 2. Seega on inspektor-kontaktisikul õigus otsustada pikaajalise

kokkusaamise lubamine. VSkE § 17 viite puudumisest VangS § 25 lg-le 11 ei saa teha järeldust, et

inspektor-kontaktisik ei saagi keelduda pikaajalise kokkusaamise lubamisest.

Vanglal ei olnud alust keelduda pikaajalise kokkusaamise lubamisest 17. jaanuaril 2019 vaatamata

sellele, et kaebaja abikaasa 28. detsembril 2018 vanglasse saabunud kirjasaadetis tekitas vangla

ametnikes kahtlusi. Saadetis võeti ära ja saadeti ekspertiisi, mille tulemused jõudsid vanglasse 18.

ja 19. veebruaril 2019. Alles ekspertiisi tulemustest sai vastustaja kinnistuse, et kahtlused on

põhjendatud ja see heidab varju kaebaja abikaasa mainele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata.

Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud kinnipeetava pikaajalise

kokkusaamise õigust, selle õiguse piiramise aluseid, aluste kooskõla põhiseadusega ning

tuvastatud asjaolude pinnalt järeldanud kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest

keeldumise õiguspärasuse. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid

ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

19. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja endiselt, et pikaajalise kokkusaamisest võimaldamisest

keeldumise otsust ei saa teha inspektor-kontaktisik ning otsus oli ka sisuliselt ekslik, sest tugineb

põhiseadusega vastuolus olevale normile ning ka seda normi on ebaõigesti kohaldatud, sest

kaebaja abikaasa ei ole kriminaalkorras süüdi mõistetud.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

20. Ringkonnakohus leiab sarnaselt vastustaja ja halduskohtuga, et VSkE § 17 on selge osas, milles

sättega nähakse ette, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus VangS § 25 lg-te 1 ja 2

alusel. Tulenevalt VangS § 25 lg-te 1 ja 2 regulatsioonist on inspektor-kontaktisikul seega õigus

anda kinnipeetavale luba pikaajaliseks kokkusaamiseks lähedasega (VangS § 25 lg 1) ning

erandkorras pikendada pikaajalise kokkusaamise kestust kolme päevani (VangS § 25 lg 2).

Pikaajaline kokkusaamine ei toimu automaatselt kinnipeetava taotluse alusel ja selles näidatud

tingimustel. Kinnipeetava taotluse alusel (VSkE § 42) peab vangla kontrollima, kas isik, kellega

kokkusaamist taotletakse, on nimetatud VangS § 25 lg-s 1. Samuti peab vangla kontrollima,

milline on olnud kinnipeetava kokkusaamiste sagedus (VSkE § 45), kas soovitud ajal on

kokkusaamise korraldamine võimalik, arvestades ka teiste kinnipeetavate taotlusi (VSkE § 44)

ning selgitama kokkusaamise kulude kandmise korda (VSkE § 412). Seega kinnipeetava taotluse

lahendamisel peab inspektor-kontaktisik otsustama, kas kokkusaamise korraldamine on võimalik

ja lubatav. Kui see on nii, saab ta kokkusaamise lubada. Sellise otsuse tegemise pädevus tuleneb

otsesõnu VSkE §-st 17. Samas on ilmne, et juhul, kui kokkusaamise korraldamine ei ole võimalik

või lubatav, tuleb teha keelduv otsus. Olukorras, kus VSkE annab inspektor-kontaktisikule

pädevuse lahendada kinnipeetava taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, tuleneb

sellest seega pädevus teha sõltuvalt asjaoludest kas lubav või keelduv otsus.

21. VangS § 25 lg-s 11 on loetletud alused, mille esinemisel keeldutakse pikaajalise kokkusaamise

lubamisest. Sellele sättele tõepoolest VSkE § 17 ei viita. See ei tingi aga järeldust, et inspektor-

kontaktisikul ei olegi pädevust keelduda kokkusaamise lubamisest VangS § 25 lg-s 11 nimetatud

alusel. VSkE § 17 tuleb mõista selliselt, et inspektor-kontaktisikule on antud otsustuspädevus

kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamiseks, mitte lubava või keelava otsuse

tegemiseks ainuüksi VangS § 25 lg-tes 1 ja 2 otsesõnu nimetatud asjaolu alusel. Taotluse

lahendamisel on inspektor-kontaktisikul kohustus arvestada kõigi asjakohaste õigusnormide ja

faktiliste asjaoludega sõltumata sellest, kas need on nimetatud VangS § 25 lg-tes 1 ja 2 või muus

õigusnormis. VSkE-ga võinuks minister ette näha, et mõnel alusel kokkusaamisest keeldumise

võib otsustada mõni teine ametnik, kuid VangS § 25 lg 11 ega muus osas ei ole sellist eripädevust

ette nähtud.

22. Ringkonnakohus osutab veel sellele, et haldusorgani sisene pädevuse jaotus üldjuhul isiku

õigusi ei puuduta. See tähendab, et isikul ei ole õigust nõuda, et pädeva haldusorgani nimel

lahendaks tema taotluse konkreetne ametnik või ametnik kindlal ametikohal. Vastavalt VangS §-le

106 vangla direktor juhib vangla tööd ja täidab teisi talle pandud ülesandeid. Seega on vangla

direktoril ühtlasi õigus jaotada vangla sisepädevust osas, milles see ei ole määratud õigusaktidega.

Seetõttu võib inspektor-kontaktisiku pädevuse jaatamiseks olla piisav juba see, et vangla

väljakujunenud töökorralduse järgi inspektor-kontaktisik täidab vastavat tööülesannet.

Kinnipeetava õigused on seejuures kaitstud õigusega vaidlustada inspektor-kontaktisiku otsus

vaidega ning hiljem vajadusel kaebusega halduskohtus.

23. Ekslik on kaebaja arusaam ka selles, et VangS § 25 lg 11 p 3 kohaldamine keeldumise alusena

oli ebaõige, kuna kaebaja abikaasa ei ole kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud. Viidatud

normist ei tulene nõuet, et isiku maines kahtlemiseks või kahtluseks, et kokkusaamine ei ole

kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega või võib ohustada vangla julgeolekut või korda,

annab aluse üksnes isiku suhtes kuriteo toimepanemises süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine.

Kuna kahtlus isiku maines on määratlemata õigusmõiste, siis tuleb see sisustada mõiste keelelise

tähenduse ja mõiste kohaldamisel kujunenud praktika põhjal. Ringkonnakohus ei näe, et vastustaja

oleks siinkohal eksinud, leides, et kaebaja abikaasa maines kahtlemiseks annab alust juba

kriminaalmenetluses esitatud kahtlustus ja selle kahtluse tinginud asjaolude kogum.

24. Mõlemas vaidlusaluses otsuses põhjendas vangla kokkusaamise võimaldamisest keeldumist

sellega, et kaebaja abikaasale esitati kriminaalmenetluses kahtlustus 5. juunil 2019. Vastuses

kaebusele selgitas vastustaja, et otsuste tegemise ajal ei olnud tal prokuratuuri luba

kriminaalmenetluse andmete avaldamiseks, mistõttu ei saanud otsuses kajastada kahtluse sisu ega

selle aluseks olnud asjaolusid. Kohtumenetluses on see siiski võimalik prokuratuuri 16. septembri

2019. a teatisest tulenevalt.

Kaebajat ja tema abikaasat kahtlustatakse narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses

ebaseaduslikus käitlemises. Täpsemalt kahtlustakse kaebaja abikaasat kaebajale posti teel A4

formaadis paberilehe saatmises, mis ekspertiisiakti kohaselt sisaldas narkootilist ainet ja millest

piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt 624-le tavalisele inimesele. Samal viisil edastas kaebaja

abikaasa narkootilist ainet ka teisele kinnipeetavale Tartu Vanglas. Lisaks kahtlustatakse, et

kaebaja omandas ajavahemikul 2019. a aasta jaanuaris Tartu Vanglas toimunud pikaajalise

kokkusaamise ajal abikaasa vahendusel narkootilist ainet, mille edastas omakorda

kaaskinnipeetavatele. 19. jaanuaril 2019 toimetati kaebaja ja veel kolm kinnipeetavat narkootilise

või psühhotroopse aine tarvitamise kahtlusega Tartu Vangla meditsiiniosakonda (kaebaja leiti oma

kambrist teadvusetuna), kõigil tuvastati narkootiline joove.

25. Kaebuse lahendamisel halduskohtus ega apellatsioonkaebuses kaebaja kahtlustuse asjaolusid

ümber ei lükanud ega väitnud, et kahtlustus lähtuks ebaõigetest faktilistest asjaoludest. Samas

nähtub asjaoludest, et esineb vähemalt alus kahtlustada, et kaebaja abikaasa on varustanud kaebajat

pikaajalise kokkusaamise ajal narkootilise ainega ning vähemalt veel kahel korral üritanud

narkootilist ainet vanglasse saata. On ilmne, et selline tegevus on otseses vastuolus vangistuse

täideviimise eesmärkidega ning ohustab nii kaebaja kui teiste kinnipeetavate tervist ja elu ning

seeläbi ka vangla julgeolekut tervikuna. See on piisav, et pidada kaebaja abikaasat isikuks, kelle

maines on alust kahelda. Seega isegi kui möönda, et ainuüksi kriminaalmenetluses kahtlustuse

esitamise fakt ei pruugi anda alust kahelda isiku maines VangS § 25 lg 11 p 3 tähenduses, siis

käesoleval juhul on kahtlustuse aluseks olevad faktilised asjaolud sellise kahtluse tekitamiseks

piisavad. Kaebaja abikaasat kahtlustati tegevuses, mis on suunatud nende õigushüvede

kahjustamisele, mille kaitsmise kohustus on vanglal seadusest tulenevalt. Kaebaja seisukoht, et

isiku maines on alust kahelda alles pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, viiks ebamõistliku

ja sätte eesmärgiga vastuolus oleva tulemuseni – vangla peaks lubama kinnipeetavaga

kokkusaamisele isikud, kellest võib arvata, et nad kasutavad kokkusaamist võimalusel sellise

õigusvastase eesmärgi saavutamiseks, mille ärahoidmine on vangla kohustuseks.

26. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et vastustaja 2019. aasta jaanuaris, s.o pärast

kaebaja abikaasa poolt vanglasse kirjaga narkootilise aine saatmist võimaldas kaebajale tema

abikaasaga pikaajalise kokkusaamise. Eluliselt usutav on vangla selgitus, et narkootilise aine

saatmise fakt selgus alles 2019. aasta veebruari lõpus, mil selgusid sellekohase ekspertiisi

tulemused. Seega polnud vastustajal 2019. aasta jaanuaris piisavalt andmeid kaebaja abikaasa

tegevuse kohta, et põhjendatult kahelda tema maines. Kuid isegi juhul, kui vastustajal olnuks juba

kokkusaamise lubamise ajal teada kahtluse aluseks olevad asjaolud, ei saaks sellest tuletada

kaebajale õigustatud ootust, et ka kaebaja abikaasa tegevusele vaatamata ka tulevikus

võimaldatakse temaga pikaajaline kokkusaamine. Vastustaja eksimusest pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisel 2019. aasta jaanuaris ei tuleneks kohustust korrata eksimust ning jätkata

õigusvastast ja vangla julgeolekut ohustavat praktikat. Vastavalt ei saa kaebajal olla õigust nõuda

vastustajalt eksimuse kordamist.

27. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu oleks VangS § 25 lg 11 p 3 vastuolus

põhiseadusega, sest piirab ebaproportsionaalselt kaebaja õigust perekonnaelule. Halduskohus on

põhjendatult selgitanud, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine mõjutab

negatiivselt kaebaja õigust hoida peresuhteid ehk riivab tema PS §-s 26 sätestatud õigust

perekonnaelu puutumatusele. See ei tähenda aga veel selle õiguse rikkumist. Käesoleval juhul on

vanglal olnud kaalukas põhjus keelduva otsuse tegemiseks, mistõttu ei ole alust pidada sellise

otsuse tegemist võimaldavat regulatsiooni kaebaja õigusi ülemääraselt piiravaks. Kaebaja õigus

pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga ei ole absoluutne. Ringkonnakohtu hinnangul on VangS

§ 25 lg 11 p 3 kooskõlas PS §-s 26 loetletud eesmärkidega, mille saavutamiseks on lubatud selle

põhiõiguse piiramine. Käesolevas asjas vaidlustatud otsustega ei ole kokkusaamise

võimaldamisest keeldutud meelevaldselt.

Ringkonnakohus osutab siinjuures, et vaidlustatud otsustega ei kehtestatud kaebajale tähtajatut

keeldu abikaasaga pikaajaliseks kokkusaamiseks. Otsustega on keeldutud üksnes kokkusaamise

võimaldamisest 2019. aasta juulis ja augustis. Kuigi keeldumise aluseks olevad asjaolud on

aktuaalsed praegugi, siis on nende asjakohasus ja vastavalt kaal kokkusaamise võimaldamise

otsuse tegemisel, ajas vähenev. Seetõttu tuleb vastustajal kaebaja taotluse lahendamisel igakordselt

kaaluda, kas kaebaja abikaasa tegevus annab jätkuvalt aluse kahelda tema maines VangS § 25 lg 11

p 3 tähenduses või on möödunud aeg piisav, et kokkusaamist siiski võimaldada. Kaebaja abikaasa

omalt poolt saab näidata, et ta on mõistnud oma tegevuse kahjulikku mõju ning vähendanud riske

õigusvastase tegevuse kordumiseks tulevikus.

28. Ilmne eksimus kuu nimetuses kaebaja taotluse lahendamisel ei saanud otsust mõjutada.

Keelduvate otsuste tegemise põhjuseks ei olnud, mitte kuu, millal kaebaja kokkusaamist taotles,

vaid kaebaja abikaasa varasem käitumine. Eksimuse (ega selle parandamise) tõttu ei muutunud

otsuse sisu ega otsuse põhjendused. Halduskohus on põhjendatult osutanud sellelegi, et eksimus

ei tekitanud kaebajas segadust, sest see ei takistanud teda vaides õigeid andmeid esitamast.

29. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja vaidlustatud otsused on

õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus.

30. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud halduskohtu seisukohti kaebaja

alaealise lapsega pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keelduva otsuse õiguspärasuse kohta.

Seetõttu ringkonnakohus seda küsimust täiendavalt ei analüüsi. Kaebaja etteheide, et

kokkusaamist lapsega ei ole alust keelata, sest laps ei ole kuriteos süüdi mõistetud, ei ole

asjakohane, kuna vastustaja ega halduskohus ei põhjendanud lapsega kokkusaamise

võimaldamisest keeldumist lapse halva mainega, vaid sellega, et laps saab kokkusaamisel osaleda

täiskasvanud saatjaga. Ka on vangla teatanud, et praktika pikaajaliste kokkusaamiste

võimaldamises on muutunud ja vastava taotluse esitamisel on kaebajal võimalik saada pikaajaline

kokkusaamine alaealise lapsega ka ilma täiskasvanud saatjata.

Vaideotsuste tühistamise ja vastustaja kokkusaamise võimaldamise uueks otsustamiseks

kohustamise nõuete rahuldamata jätmisele vaidleb kaebaja vastu seetõttu, et leiab, et vastustaja

keelduvad otsused on õigusvastased. Kuna ringkonnakohus eelnevalt leidis, et see nii ei ole, siis

puudub ka selles osas vajadus kaebuse väidete täiendavaks analüüsimiseks.

31. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

32. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3

kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/