3-19-1982/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.10.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1982

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2019

otsuse nr 15.3-3.4/735-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja adv Aldo Vassar

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triinu

Moora

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.03.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 08.09.2020

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.03.2020 otsus osas, milles kohus jättis Politsei- ja

Piirivalveameti 11.10.2019 otsuse nr 15.3-3.4/735-2 tühistamata lahkumisettekirjutust ja

sissesõidukeeldu puudutavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada XX

kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2019 otsus nr 15.3-3.4/735-

2 lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas. Pikaajalise elaniku

elamisluba ja menetluskulu puudutavas osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

3. Jätta XX apellatsiooniastme menetluskulud riigi kanda.

4. Asendada arvutivõrgus avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga ja muud

andmed käesoleva otsuse põhjenduste p-s 30 toodud kujul.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.11.2020.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-19-1982

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) kodanik, kes sündis XX.XX.XXXX

Eestis. 2000. a-l sai kaebaja Eestis alalise elamisloa, mis 01.06.2006 muutus pikaajalise elaniku

elamisloaks. Kaebaja viibib alates 11.10.2016 kinnipidamisasutuses ning tema karistusaja lõpp

on 11.04.2021.

Kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral (millest kaks on kehtivad): neljal korral oli

karistuseks tingimisi vangistus (avaliku korra rikkumine, erinevad varavastased süüteod,

millest osa pandi toime isikute grupis tegutsedes) ning ühel korral reaalne vangistus. Kaebaja

viimane kuritegu, mille ta pani toime katseajal, oli narkootilise aine suures koguses

ebaseaduslik käitlemine, mille eest Viru Maakohus mõistis kaebajale XX.XX.XXXX otsusega

vangistuse 4 aastat ja 6 kuud (liitkaristusena – 4 aasta pikkust karistust suurendati varem

tingimisi määratud 6 kuu pikkuse kandmata karistuse võrra). Lisaks on kaebajal 10 kehtivat

väärteokaristust (koos arhiveeritud karistustega kokku 15), sh viis karistust narkootilise aine

tarvitamise eest.

Kaebaja omandas põhihariduse YYY, mille järel asus õppima CCC X erialal, kuid jättis kooli

pooleli. Kaebaja on iseseisvalt omandanud eesti keele A1 tasemel. Vanglas on kaebaja osalenud

eesti keele A2 taseme kursustel, mille esmakordselt läbis mitterahuldava tulemusega (55% 100-

st).

Vabaduses viibides on kaebaja ametlikult töötanud kuus kuud tekstiilitöödel. Alates 09.08.2018

töötab kaebaja AS-s E. Kaebaja on vanglas omandanud õmbleja eriala ning läbinud mh

sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Võida“ ning sõltuvusrehabilitatsiooniprogrammi

„12 sammu“.

Eestis elab kaebaja Venemaa kodanikust ema YY. Enne vangistust elas kaebaja koos

elukaaslase QQ-ga, kellega koos pani toime narkokuriteo, mille eest kaebaja praegu

vanglakaristust kannab. Kaebajal on kaheksa last, kelle kõigi suhtes on temalt vanemlikud

õigused ära võetud.

Kaebaja on HIV-positiivne.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 11.10.2019 otsusega nr 15.3-3.4/735-2 kaebaja

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 11.10.2019; tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks väljasaatmisega Venemaale, kõrvaltingimusega, et ettekirjutus tuleb sundtäita

isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel; ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu neljaks

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Tallinna Vanglas tehtud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Oht

seisneb selles, et kui kaebaja jätkab narkootikumide kuritarvitamist ja on majanduslikes

raskustes, võib ta toime panna rahvatervise- ja varavastaseid kuritegusid, millega võib kaasneda

füüsiline vägivald. Kaebaja teod on muutunud järjest ühiskonnaohtlikumaks. Madal haridustase

ning vähene töökogemus võivad olla riskiks uue kuriteo sooritamisel. Kaebajal puudub Eestis

pereelu ning temalt on ära võetud vanemlikud õigused kõigi tema laste suhtes. Kaebaja

Venemaa kodanikust emal on võimalik teda väljasaatmise järel külastada. Vahemikus

15.04.2009–15.03.2011 külastas kaebaja Venemaad 64 korral. Järelikult on Venemaa talle

3-19-1982

3(11)

tuttav. Asjaolusid arvestades on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine

proportsionaalne ja vajalik avaliku korra ning julgeoleku kaitseks. Kuna pärast vanglast

vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ta kujutab endast reaalset ja

jätkuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb talle teha ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. Kuivõrd kaebaja kujutab ka pärast vanglast vabanemist reaalset ja piisavalt tõsist

ohtu avalikule korrale, tuleb talle kohaldada sissesõidukeeldu neljaks aastaks.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.10.2019 otsuse tühistamiseks.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1)

PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid) ja võtnud arvesse ka

väärteokaristused, mis on küll väikesema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku

käitumismustrit ja õiguskuulekust. Korduv karistatus (kriminaalkorras 5 korda (sh 2 kehtivat

karistust) ja väärteokorras 15 korda (sh 10 kehtivat karistust)) ning viimasena

narkootikumidega seotud raske kuritegu on käsitatavad vähemalt ohuna avalikule korrale.

Vastustaja on analüüsinud kaebaja toime pandud õigusrikkumiste laadi, raskust, olemust,

dünaamikat ning varasemat käitumist (karistustest järelduste mittetegemine vaatamata

korduvale katseaja kohaldamisele, kriminaalhoolduse ajal kontrollnõuete rikkumine (sh

narkootikumide tarvitamine), sh viidanud kahe viimase kuriteo toimepanemisele katseajal) ning

põhjendatult leidnud, et kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Kaebaja on

kuritegusid toime pannud rahalise kasu saamiseks ja see on kujunenud kaebaja eluviisiks ning

ei nähtu, et ta oleks püüdnud seda muuta. Kaebaja täisealisena elatud elus puuduvad pikemad

õiguskuulekalt elatud perioodid; kaebaja töökogemus vabaduses viibitud ajal on vähene

(kohtuistungil selgitatu kohaselt koos mitteametliku töötamisega ca kolm aastat); kutsehariduse

(õmbleja erialal) omandas alles vanglas; alkoholi ja narkootikumide tarvitamine kestis üle 8

aasta, kaebajal on diagnoositud sõltuvus muudest stimulaatoritest ning ka vanglas viibib ta

sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas; kaebaja sõnul polnud tal viimase 10 aasta jooksul

vabaduses kindlat elukohta ning tema suhtlusringkond koosnes kriminogeense taustaga

isikutest; vaatamata sellele, et kaebaja tarvitas alkoholi ja narkootikume, sünnitas ta kaheksa

last, kelle kõigi suhtes on temalt vanemlikud õigused ära võetud. Eelnev näitab ilmselgelt

ükskõikset suhtumist õiguskorda ja teistesse inimestesse, sh oma bioloogilistesse lastesse ning

vähendab usku kaebaja võimalikku muutumisse.

2)

Ohu hindamine on prognoosotsus, kuid kohtutel on lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse

hindamisel kohustus hinnata ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse

tegemist ning mis mõjutavad isikust lähtuva ohu määra (Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1545 ja

seal viidatud Euroopa Kohtu lahend asjas nr C-371/08). PPA poolt kaevatavate otsuste

tegemine piisavalt varakult võimaldab kaebajal valmistuda kodakondsusjärgsesse riiki elama

asumiseks. Kaebajal on võimalik enne vabanemist esitada tähtajalise elamisloa taotlus, mille

menetlemisel tuleb arvesse võtta kõiki selleks hetkeks teada olevaid tähtsust omavaid

asjaolusid.

3)

Harju Maakohus jättis kaebaja ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldamata, kuivõrd

puudub veendumus selles, et kaebaja pärast vabanemist õiguskuulekalt käitub. Kaebaja oli enne

vangistust kriminaalhoolduse all ning läbis sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, kuid need

meetmed pole teda pannud loobuma narkootikumidest ega kuritegevusest, mistõttu pole alust

pidada tõenäoliseks, et vangla selles osas tõhusamalt mõjub. Seega esineb piisav tõenäosus, et

kaebaja paneb vabanemisel toime uusi kuritegusid, sh narkootikumidega seotud kuritegusid.

4)

Asjas ei ole ilmnenud täiendavaid asjaolusid, mis annaks alust järelduseks, et kaebajast

lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule oleks vähenenud reaalsest ja piisavalt tõsisest

3-19-1982

4(11)

sellise lävendini, mis välistaks väljasaatmise. Samsonnikovi asjas leidis Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK), et pikaajalise sisserändaja sotsiaalsed sidemed ühiskonnaga, kus ta elab, on

eraeluna kaitstavad, kuid need ei pruugi kõigil sisserändajatel olla võrdselt tugevad. Kaebajal

puudub Eestis perekonnaelu; kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei suhtle kaebaja juba

vähemalt pool aastat oma endise elukaaslasega (QQ), kellega koos ta sooritas viimase kuriteo

ja kes samuti viibib kinnipidamisasutuses. Seega pole vaja hinnata, kas kaebaja väljasaatmine

kahjustaks selle kooselu jätkamist.

5)

Kaebaja kui täisealise isiku pereliikmeks ei ole tema ema, kellelt võeti kaebaja suhtes

vanemlikud õigused ära ning kellega kaebaja alustas suhtlemist (kirja ja telefoni teel) alles

vanglas. Kaebajal puudub elamispind, kus ta saaks koos emaga elada ning tema eest hoolitseda.

Kaebaja ema eest kannab hoolt kohalik omavalitsus, kellele kuuluval elamispinnal ta elab.

Seega pole võimalik järeldada kaebaja ja tema ema vahel erilist lähedus- ja sõltuvussuhet ning

ema abivajadust, mida keegi teine täita ei saa. Tegemist pole kaebaja pereliikmega, kuid suhe

emaga on käsitatav eraeluna. Arvestades, et kaebaja emal on samuti Venemaa kodakondsus,

saab kaebaja ema asuda tema juurde Venemaale elama.

6)

Kaebaja pereliikmeteks pole ka lapsed, kelle suhtes on kaebajalt võetud ära vanemlikud

õigused. Kaebajalt laste hooldusõiguse asjades tehtud kohtulahenditest nähtub, et kaebajal on

olnud lõdvad elukombed ning ta on elanud erinevate meeste juures, kes parasjagu on talle

peavarju pakkunud; kaebaja on tarvitanud aastaid alkoholi ja narkootikume. Lahendites

käsitletud elamistingimused olid lastele sobimatud, nad olid kasimata ja näljas ning nende elu

ja tervis oli kaebajaga koos elades ohus. Kaebaja teada on kõik lapsed lapsendatud, v.a XXXX.

a-l sündinud poeg R, kes on oma isapoolse vanaema eestkostetav. Kaebaja väitis, et soovib

taastada oma vanemlikud õigused RR suhtes, kuid on temaga väga vähe suhelnud. Kaebaja ei

oma hooldusõigust ühegi oma lapse suhtes ning ei saa pidada realistlikuks ka selle õiguse

taastamist, arvestades nii hooldusõiguse äravõtmise asjaolusid, kaebaja minevikku, tõenäolisi

toimetulekuraskusi vabanemisel kui ka lapse paremaid huve.

7)

PPA otsus riivab kaebaja eraelu seoses sellega, et ta on Eestis sündinud, elanud ja

omandanud hariduse (põhi- ja kutseharidus) ning tal on siin mõned tuttavad, kellega ta on

suhelnud vangistuse ajal. Venemaal kaebajal väidetavalt sidemeid ei ole, kuigi ta on korduvalt

Venemaal käinud. Vaatamata Eestis elamisele on kaebaja eesti keele oskuse tase A1, mis on

omandatud iseseisvalt. Kaebaja pole astunud samme Eesti kodakondsuse saamiseks. Need

asjaolud ei viita kaebaja heale integreerumisele Eesti ühiskonda. Kaebaja emakeel on vene keel,

mistõttu keeloskuse tõttu ei oleks tal Venemaal probleeme hakkama saamisel ja töö leidmisel.

Vanglas omandatud eriala (õmbleja) võimaldab kaebajal leida tööd ka Venemaal. Isiku puhul,

kes räägib vene keelt emakeelena, omab Venemaa kodakondsust, kelle sotsiaalne võrgustik

koosneb peamiselt vene päritolu inimestest, pole alust järeldada ületamatuid raskusi Venemaale

elama asumisel. Seega pole põhjust eeldada, et Venemaal oleks kaebajal oluliselt keerulisem

vabaduses elu alustada kui Eestis. Ka kaebaja vanus ei takista elukoha vahetust.

8)

Asjaolu, et kaebaja on HIV-positiivne, ei ole takistuseks kodakondsusjärgsesse riiki

elama asumisel. Vastustaja on välja toonud, et Venemaal on võimalik saada selle haiguse ravi

ja vajalikku toetust. Kaebaja haigus ei ole sedavõrd raske, et väljasaatmine tooks talle kaasa

tõsised tagajärjed.

9)

PPA on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja kujutab endast tegelikku ja

piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist ning on

põhjendatult leidnud, et see kaalub üles isiku õiguse säilitada pikaajaline elamisluba koos

õigusega jääda Eestisse. Kuivõrd kaebajal puudub Eestis perekonnaelu, on ka sissesõidukeelu

kohaldamine proportsionaalne ja õiguspärane.

3-19-1982

5(11)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Kaebaja elamisloa tühistamine, tema lahkuma sundimine ja sissesõidukeelu kohaldamine

on väga koormavad meetmed ning tema puhul põhjendamatud, sest ta sündis Eestis ning on siin

elanud terve elu ja omandanud koolihariduse; tema ema ja tuttavad elavad Eestis; kaebaja

koduriigiks on Eesti. Kaebajal puuduvad sidemed Venemaaga – ta ei ole seal kunagi elanud

ning kaebajal puuduvad seal pere- või sõprussidemed, töökogemus ja kontaktid. Kaebajat saab

pidada integreerunud välismaalaseks, kes on Eestiga seotud sama püsivalt kui Eesti kodanikud.

2)

Direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg 2 kohaselt peavad isiku suhtes avaliku korra või

julgeoleku tagamise huvides võetud meetmed põhinema isiku käitumisel, mis peab endast

kujutama tõelist ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna või asjaomase

liikmesriigi põhihuvi; kõnealuste meetmete rakendamist ei saa põhjendada eelnevate

süüdimõistvate kohtuotsuste olemasoluga.

3)

Pikaajalise elaniku elamisloa kaotanud välismaalane ei saa riigi julgeoleku ohustamise

tõttu enam oma Eestis viibimist tähtajalise elamisloa omamise kaudu seadustada ehk see toob

igal juhul kaasa kaebaja väljasaatmise. Väljasaatmine kui üks raskemaid ja põhiõigusi enim

riivavaid meetmeid mõjub kaebajale ja tema emale laastavalt. Kaebaja ema on tema ainus

lähedane isik, nad on emotsionaalselt seotud ja halduskohus pidanuks välja selgitama

väljasaatmise mõju kaebaja emale.

4)

Halduskohus on seisukoha kaebajast lähtuva ohu kohta rajanud vaid kaebaja eelnevale

kriminaalsele taustale ja jätnud arvestamata kaebaja hea käitumise vanglas viibimise ajal.

Kaebaja on üritanud oma minevikku heastada ning vangistus on täitnud oma eesmärgi suunata

kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Sellest tulenevalt on oht avalikule korrale või riigi

julgeolekule kadunud. PPA tegi otsuse kolm aastat enne kaebaja vanglast vabanemist, kuid

prognoosotsuse tegemine oleks õigem paar kuud enne vabanemist, et oleks võimalik arvesse

võtta kõiki asjaolusid, sh käitumist vanglas ja programmides osalemist.

5)

Riigikohus selgitas asjas nr 3-17-1545, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu

kohaldamiseks tuleb tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht, aga ainult elamisloa

tühistamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Seega on väljasaatmist võimaldavad

õiguslikud alused rangemad kui elamisloa tühistamisel. PPA otsus on ebaproportsionaalne.

7. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

1)

Halduskohus on selgitanud välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning

andnud kogumis neile põhjendatud ja õiglase hinnangu. Ainuüksi elamine riigis, keeleoskuse

ja eriala omandamine, sotsiaalprogrammide läbimine vangistuses olles ei loo automaatselt

selliseid sidemeid, mida tuleks pidada nii tähtsaks ja kaitsmist väärivaks, et need kaaluks üles

apellandist lähtuva ohu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele.

2)

Apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ

kohaldub ainult Euroopa Liidu kodanikele ja nende pereliikmetele, kelleks kaebaja ei ole.

3)

Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks

avalikule korrale. Narkosüüteod ei mõjuta üksnes apellandi tervist, vaid kogu ühiskonna

julgeolekut ja heaolu. Narkosüütegusid peetakse rahvatervise vastasteks süütegudeks, mis ei

ole üksnes riigisisene, vaid rahvusvaheline õigushüve. EIK on raskemateks kuritegudeks

hinnanud uimastikuriteod ja röövimise. Apellandi toime pandud süüteod on sellised, mis

kinnitavad temast lähtuvat tegelikku (tõenäosus) ja piisavalt tõsist (kahjuliku tagajärje olulisus)

3-19-1982

6(11)

ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Apellandi viimane süütegu on seotud narkootilise

ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega.

4)

Apellandi süütegudest nähtub retsidiivsus, mistõttu on tõenäoline, et vabaduses jätkab ta

süütegude toimepanemist. Apellandi käitumisest vanglas ei saa järeldada, et temast lähtuv oht

oleks vähenenud, sest apellanti on distsiplinaarkorras korduvalt karistatud. See tähendab, et

apellandil puudub tahtmine ka kinnises asutuses oma käitumist kontrollida ning alluda

seaduslikele korraldustele. Maakohus jättis apellandi tingimisi enne tähtaega vabastamata.

Apellant on varasemalt rikkunud katseaja nõudeid, pannes toime uue kuriteo. Apellant on

püüdnud muutuda ka varasemate karistuste kandmise ajal ning läbinud sotsiaalprogrammi, et

sõltuvusest vabaneda, kuid on sellest hoolimata taas kuritegusid toime pannud. Apellanti

positiivselt iseloomustav käitumine vangistuse jooksul ei peegelda tema tegelikku

ellusuhtumise muutust, arvestades, et vangistuses viibides ei saa isik käituda samal moel nagu

ta vabaduses käituks.

5)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks ei ole

sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis. Vastasel juhul ei oleks sellise välismaalase, kellel

pole kodakondsusjärgses riigis lähedasi, elamisluba üldse võimalik kehtetuks tunnistada, mis

ei ühtiks aga VMS § 241 eesmärgiga. Seega ei ole isiku väljasaatmise põhjendatuks

tunnistamise eelduseks see, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks oleks talle loodud

mugavad tingimused. Asjaolu, et apellant hakkas oma emaga vangistuse ajal kirja teel suhtlema,

ei tähenda, et selline suhtlusviis ei võiks jätkuda pärast väljasaatmist. Samuti võib apellandi

ema, kellel on Venemaa kodakondsus, teda Venemaal külastada ning soovi korral sinna elama

asuda. Apellandil on võimalik enda ema toetada ka Venemaal elades. Halduskohtu istungil

selgus, et kuna apellandi ema elab sotsiaalpinnal ning apellandil endal puudub töökoht ja

elukoht, siis ei muutu apellandi ema olukord apellandi vabanemisel võrreldes ajaga, mil apellant

on viibinud vangistuses. Apellandi ja tema ema vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet.

Apellant ei hoolinud sellest, mis saab tema emast, kui ta pani katseajal toime kuritegusid ning

teda ähvardas reaalse vangistuse oht. Apellant soovis vabanedes esialgu minna elama

rehabilitatsioonikeskusesse ning seda saab ta teha ka enda kodakondsusjärgses riigis, kelle

kohustus on enda abivajavaid liikmeid toetada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus hindab esmalt vaidlustatud otsuse õiguspärasust pikaajalise elaniku

elamisloa tühistamise osas, seejärel lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning viimaks

lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud.

Pikaajalise elaniku elamisluba

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine on õiguspärane.

10. PPA tunnistas kaebaja elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et

kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamine eeldab, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel

langetatakse kaalutlusotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba

(VMS § 241 lg 1 p 2 ja lg 3; Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p 15). VMS § 241 lg 3

kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel muu hulgas põhjusel,

et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, välismaalase poolt toimepandud

õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase

Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

3-19-1982

7(11)

tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja

päritoluriigiga.

11. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses viidatud direktiiv 2004/38/EÜ ei ole

praeguses vaidluses asjakohane, kuivõrd see puudutab Euroopa Liidu kodanike ja nende

pereliikmete vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Kaebaja ei ole Euroopa

Liidu kodanik ega ka ühegi Euroopa Liidu kodaniku pereliige – kaebajalt on kõigi tema laste

suhtes ära võetud vanemlikud õigused ning seega ei saa teda käsitada nende pereliikmena

sõltumata laste kodakondsusest. Seetõttu kaebaja suhtes direktiiv 2004/38/EÜ ei kohaldu.

Praegusel juhul on asjakohane direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate

riikide kodanike staatuse kohta.

12. Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 3 järgi võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel

elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule

korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei

ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses. Riigikohus selgitas 19.02.2019 otsuses nr 3-17-

1545, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast

ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui aga PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal nende

otsustuste tegemiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt täiendavalt tuvastada

isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule (otsuse p-d 14–

19).

13. Direktiivi 2003/109/EÜ põhjenduste p 8 kohaselt ei või kolmanda riigi kodanikud, kes

soovivad saada ja omada pikaajalise elaniku staatust, kujutada ohtu avalikule korrale või

julgeolekule; mõiste "avalik kord" võib hõlmata süüdimõistmist tõsise (raske) kuriteo eest.

Kohtupraktika järgi on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule

eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p 17).

Viimati karistati kaebajat Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nelja aasta pikkuse

vangistusega KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel narkootilise või psühhotroopse aine suures

koguses ebaseadusliku käitlemise eest isikute grupis, olles varem karistatud sarnase süüteo eest.

Kriminaalasja asjaolude järgi käitles kaebaja koos QQ ja BB-ga suures koguses amfetamiini ja

metamfetamiini ning marihuaanat, müües narkootilist ainet varalise kasu saamise eesmärgil

ning tarvitades seda ka ise. Ehkki kaebajale määratud karistus oli miinimummäära (kolm aastat)

lähedane, tuleb arvestada, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on

omane kõrge retsidiivsus ning need süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi

ohuks avalikule korrale (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-1-14 (p 20.2) ja nr 3-17-1545

(p 27)).

Kirjeldatud süüteole eelnevalt karistati kaebajat Viru Maakohtu YY.YY.YYYY otsusega kuue

kuu pikkuse tingimisi vangistusega KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi grupis sissetungimisega

toime pandud varguse eest ning KarS § 213 lg 1 alusel arvutikelmuse eest, mis seisnes

varastatud pangakaardiga teise isiku arvelt raha väljavõtmises.

14. Kaebajast lähtuva ohu hindamisel on oluline asjaolu, et viimase kuriteo pani kaebaja toime

katseajal, mis näitab tema ükskõikset suhtumist kohtuotsusega määratud kohustustesse ning

õiguskorda tervikuna. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja süüteod on muutunud ohtlikumaks –

varavastastelt kuritegudelt on kaebaja läinud üle narkokuritegudele. Korduvad süüteod näitavad

isiku kuritegelikku käitumismustrit (vt ka Riigikohtu 03.05.2019 otsus nr 3-19-89, p 18).

Eelneva põhjal võib järeldada, et kuritegude toimepanemine on kujunenud kaebaja eluviisiks

ja elatise teenimise allikaks.

15. Tallinna Vangla koostatud 30.09.2019 iseloomustuse järgi soodustab kaebaja sõltuvus

narkootilistest ainetest süütegude toimepanemist ning ohuteguriteks on ka kindla elu- ja

3-19-1982

8(11)

töökoha puudumine, madal haridustase ning vähene töökogemus. Iseloomustuse kohaselt ei ole

kaebaja välja näidanud otseseid kuritegelikke ja vaenulikke hoiakuid, kuid korduvad karistused

ja käitumiskontrolli nõuete rikkumine iseloomustavad tema tegelikku suhtumist ühiskonda ning

näitavad madalat motivatsiooni käitumist muuta. Vangla hinnangul on kaebaja puhul üldise

korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 55% ning vägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus 36%. Vangla ei toetanud kaebaja tingimisi enne tähtaega

vabastamist. Harju Maakohus jättis 18.11.2019 määrusega kaebaja tingimisi enne tähtaega

vabastamata, arvestades kaebaja korduvat karistatust, kriminaalhoolduse kontrollinõuete

rikkumist ja katseajal uue süüteo toimepanemist. Maakohus leidis, et kaebaja vabastamisel ilma

garanteeritud töökohata säilib liiga suur uute kuritegude toimepanemise risk ning parim viis

kindlustada kaebaja vabanemist sõltuvusprobleemist on tema edasine vangistuses viibimine.

Kõnealune maakohtu määrus on halduskohtus tõendina kasutatav (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4).

16. Süütegude korduvus ning viimati toime pandud kuriteo laad näitavad, et kaebaja kujutab

endast ohtu avalikule korrale. Kaebajal puudub Eestis perekonnaelu: kaebaja ei ole abielus,

temalt on ära võetud vanemlikud õigused tema laste suhtes ning kaebaja ema ei ole käsitatav

tema perekonnaliikmena (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4).

Arvestades, et kaebaja hakkas oma emaga suhtlema alles vangistuses viibimise ajal, on ilmne,

et nende vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet (vt EIK 23.10.2018 otsuse asjas Levakovic vs

Taani, nr 7841/14, p 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Ehkki kaebaja on Eestis sündinud ja

siin kogu elu elanud, on tema integreerumine Eesti ühiskonda vähene: kaebaja on omandanud

vaid eesti keele algteadmised ja on töötanud väga lühikest aega. Venemaaga seob kaebajat

kodakondsus ja tema emakeel. Lisaks on PPA toonud otsuses välja asjaolu, et kaebaja külastas

vahemikus 15.04.2009–15.03.2011 lühiajaliselt Venemaad 64 korral. Kaebaja vanust ja vene

keele oskust arvestades ei tohiks vajadusel Venemaale elama asumine olla kaebaja jaoks

ülemäära keeruline. Kokkuvõttes ei kaalu kaebaja huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba

üles temast lähtuvat ohtu avalikule korrale.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

17. Vaidlustatud otsusega on vastustaja VSS § 72 lg 2 p 4 alusel (välismaalane kujutab ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule) teinud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaega andmata lahkumisettekirjutuse, mis kuulub sundtäitmisele kohe pärast kaebaja

vangistusest vabanemist. VSS § 74 lg-le 2 tuginedes kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidu-

keeldu neljaks aastaks.

18. VSS § 72 lg 3 sätestab, et lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil

kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve. Reeglina tuleb isikule, iseäranis

pikaajalisele elanikule anda tähtaeg ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ning tähtaja andmata

jätmist kui erandi tegemist tuleb põhjendada (VSS § 72 lg-d 11 ja 2). Riigikohus rõhutas

19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 p-s 33, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja

määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ära kuulamist ja

põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu,

et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt

sissesõidukeelu kohaldamine.

19. Elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise teates selgitati, et elamisloa

kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu

kohaldamine. Seega on nõue isik ära kuulata formaalselt täidetud.

20. EIK praktika järgi ei saa EIÕK art-st 8 tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud

hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või

sündis selles riigis. Sellekohane otsus peab aga olema kooskõlas seadusega ja demokraatlikus

3-19-1982

9(11)

ühiskonnas vajalik, st see peab olema õigustatud tungiva ühiskondliku vajadusega ja eelkõige

olema proportsionaalne saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes (vt nt 03.07.2012 otsuse asjas

Samsonnikov vs Eesti, nr 52178/10, p 86 ja seal viidatud kohtupraktika). EIK viitab oma

praktikas siiski Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec(2000)15, mille punkti 4

(b) järgi ei tohiks 20 aastat riigis elanud välismaalast välja saata, ning Euroopa Nõukogu

parlamentaarse assamblee soovitusele 1504 (2001) kutsuda osalisriike üles muu hulgas tagama,

et vastuvõtjariigis sündinud või üles kasvanud pikaajaliselt riigis viibinud sisserändajaid ei

saadetaks mis tahes tingimustel välja (vt nt 18.10.2006 otsus asjas Üner vs Holland, nr

46410/99, p 55; 23.06.2008 otsus asjas Maslov vs Austria, nr 1638/03, p 73).

Väljasaatmisotsuse proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada vastuvõtjariigis üles

kasvanud ja seal hariduse saanud välismaalase erilist olukorda (Üner, p 58). Sellise

välismaalase väljasaatmise õigustamiseks peavad esinema väga kaalukad põhjused (Maslov, p

75).

21. Direktiivi 2003/109/EÜ eesmärkideks on liikmesriigis pikaajaliselt elavate kolmandate

riikide kodanike lõimimine ning nende õigusliku staatuse lähendamine liikmesriikide kodanike

omale (Euroopa Kohtu 18.10.2012 otsus kohtuasjas C-502/10: Singh, p 45). Nimetatud

direktiivi põhjenduste p 16 järgi peaks pikaajalistel elanikel olema väljasaatmise vastu

tugevdatud kaitse, mis põhineb EIK otsustes kindlaks määratud kriteeriumidel. Lisaks isikust

lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale või julgeolekule tuvastamisele

(direktiivi art 12 lg 1), tuleb enne, kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata,

arvestada järgmiste asjaoludega: a) elamise kestus tema territooriumil; b) asjaomase isiku

vanus; c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks; d) sidemed elukohariigiga ja

sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi art 12 lg 3).

22. EIK praktikas kasutatavate kriteeriumide hulgas, mille põhjal EIK hindab, kas

väljasaatmine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes

proportsionaalne, on ka isiku poolt toime pandud süüteo olemus ja raskusaste (02.08.2001 otsus

asjas Boultif, nr 54273/00, p 48). Euroopa Kohtu praktika järgi ei piisa väljasaatmise

õigustamiseks pelgalt kuriteos või isegi mitmetes kuritegudes süüditunnistamisest ega ka

isikule määratud vangistuse pikkusega seotud põhjendustest (08.12.2011 otsus kohtuasjas C-

371/08: Ziebell, p 83). Süüdimõistvale otsusele saab viidata vaid niivõrd, kuivõrd

süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud annavad alust järeldada, et isiku käitumine kujutab

endast tegelikku ohtu avalikule korrale (22.12.2010 otsus kohtuasjas C-303/08: Bozkurt, p 59;

04.10.2007 otsus kohtuasjas C-349/06: Polat, p 32), s.o tema käitumisest ilmneb konkreetne

oht uuteks avalikku korda kahjustavateks rasketeks rikkumisteks (Polat, p 35).

23. Vastustaja on põhjendanud lahkumisettekirjutuse tegemist ilma vabatahtliku täitmise

tähtajata kaebajast lähtuva reaalse ja piisavalt tõsise ohuga avalikule korrale ja riigi

julgeolekule, viidates otsuse p-le 16. Sissesõidukeelu kestuse vähendamisel viielt aastalt neljale

arvestas PPA kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga ning seda, et siin elavad tema ema ja

elukaaslane. Ringkonnakohus märgib, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ei ole hinnatud selle

proportsionaalsust, lähtuvalt direktiivist ja EIK praktikast tulenevatest kriteeriumidest. PPA on

hinnanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust (otsuse p 17),

kuid sellest ei saa automaatselt järeldada, et ka lahkumisettekirjutus on proportsionaalne. Nagu

eelnevalt viidatud Euroopa Liidu õigusest ja EIK praktikast tuleneb, peavad pikaajalise elaniku

– iseäranis liikmesriigis sündinud ja seal kogu elu elanud isiku – väljasaatmiseks esinema väga

kaalukad põhjused.

24. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli alust pidada

kaebajast

lähtuvat

ohtu

reaalseks.

Kaebaja

süütegude

seotus

tema

sõltuvusega

narkootikumidest ning kindla töökoha puudumine annavad aluse arvata, et pärast vangistusest

vabanemist võib ta panna toime uusi kuritegusid. Tallinna Vangla iseloomustuse järgi on selle

3-19-1982

10(11)

tõenäosus 55%. Kaebaja pani viimase kuriteo toime katseajal ning Harju Maakohus keeldus

25.02.2019

määrusega

kaebaja

enne

tähtaega

vabastamisest

elektroonilise

valve

kohaldamisega. Ringkonnakohtule ei nähtu, et need asjaolud oleksid pärast PPA otsuse

tegemist möödunud aja jooksul oluliselt muutunud, kuivõrd Harju Maakohus ei pidanud ka

18.11.2019 määruses kaebaja enne tähtaega vabastamist põhjendatuks.

25. PPA on oma otsuses leidnud, et kaebaja on toime pannud kaks rasket kuritegu, viidates

viimasele kuriteole ning 2007. a toime pandud röövimisele, mille osas on karistatus kustunud.

EIK on narkootikumide käitlemist pidanud avalikku korda tõsiselt kahjustavaks süüteoks (vt nt

30.11.1999 otsus asjas Baghli, nr 34374/97, p 48). Sellest aga ei järeldu vältimatult, et kaebajast

lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Kaebajat on korduvalt karistatud väärteo korras

narkootikumide tarvitamise eest, kuid XX.XX.XXXX otsusega karistati teda esmakordselt

narkootikumide käitlemisega seotud kuriteos. Pelgalt see, et kohtupraktika järgi on

narkootikumidega seotud süütegudele omane kõrgem retsidiivsus, ei anna piisavalt alust arvata,

et kaebaja paneb nelja ja poole aasta pikkuse vangistuse ärakandmise järel toime uue sarnase

või võrdväärselt raske kuriteo. Kaebaja retsidiivsus ja käitumiskontrolli nõuete rikkumine, mida

PPA oma otsuses on rõhutanud, on küll olulised kaebajast lähtuva ohu hindamisel, kuid samas

tuleb arvestada sellega, et kaebaja viibib vangistuses esimest korda. Ehkki vangistuses olnud

isikute puhul on retsidiivsus üldiselt kõrge, tuleb arvestada, et esimest korda vangistust kandnud

isik, kes on kaotanud alalise elaniku elamisloa ja keda ähvardab süütegude toimepanemise

jätkamisel riigist reaalne väljasaatmine, võib olla rohkem motiveeritud oma käitumist muutma

– sedagi tuleb prognoosotsuse tegemisel arvesse võtta. Vabaduses viibides ei suutnud kaebaja

hoiduda narkootikumide tarvitamisest ja nendega seotud süütegude toimepanemisest, mis

ilmselt tingis ka katseaja kontrollnõuete rikkumise. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajast

lähtuvat ohtu pidada piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 mõttes.

26. EIK kriteeriumidest lähtuvalt tuleb hinnata aega, mis on möödunud süüteo

toimepanemisest, ning kaebaja käitumist selle aja jooksul (Boultif, p 48). Vangistuse ajal on

kaebaja tegelenud sõltuvusest vabanemisega ning läbinud mitu sotsiaalprogrammi, samuti

omandanud õmbleja eriala. Kaebaja on hõivatud töötamisega ning tal puuduvad vanglas

kehtivad distsiplinaarkaristused. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks analüüsinud

nende asjaolude mõju kaebaja vangistuse järgsele käitumisele ja temast lähtuvale ohule. Kui

isik ei ole toime pannud väga ohtlikke kuritegusid (nt terrorism või märkimisväärselt pika

vangistusega karistatud narkokuriteod, sh piiriülesed ja grupiviisilised), peab PPA kaaluma ja

esitama põhjendused, kas isikule oleks põhjendatud anda tähtajaline elamisluba, mis

võimaldaks isikul kinnitada oma tegeliku käitumisega seadusekuulekale teele asumist pärast

vangistusest vabanemist.

Euroopa Kohtu praktika järgi peavad kohtud väljasaatmise meetme seaduslikkust kontrollides

võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast pädevate asutuste viimase otsuse tegemist ja

millega võib kaasneda olukord, kus asjaomase isiku käitumisest tulenev olemasolev oht kõne

all olevale põhihuvile kaob või märkimisväärselt väheneb (11.11.2004 otsus kohtuasjas

C‑467/02: Cetinkaya, p 47). Maakohtu keeldumine kaebaja tingimisi vabastamisest on küll

oluline, kuid siiski mitte määrava tähtsusega asjaolu. Nelja ja poole aasta pikkuse vangistuse

kandmise järel võib kaebajast lähtuv oht olla vähenenud sellisel määral, et seda ei saa enam

pidada tegelikuks.

27. Kaebaja väljasaatmise proportsionaalsuse hindamisel on oluline kaal asjaolul, et ta on Eestis

sündinud ja siin kogu elu elanud. Lähedaste puudumine Venemaal ning tema terviseseisundist

tulenev vajadus saada ravi ja tarvitada pidevalt ravimeid, mis ei pruugi kaebajale Venemaal olla

Eestiga samaväärselt kättesaadavad, ei ole küll väljasaatmist eraldivõetult absoluutselt

välistavad asjaolud, kuid kaalutlusotsuse tegemisel tuleb neidki väärtustada. Kõiki asjaolusid

kogumis arvestades ei ole lahkumisettekirjutuse tegemine praegusel juhul põhjendatud ja

3-19-1982

11(11)

proportsionaalne meede. Isikule, kellele ei ole õiguspäraselt kehtestatud lahkumiskohustust, ei

saa kohaldada sissesõidukeeldu. Seega on lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

õigusvastased ning tuleb tühistada.

Menetluslikud otsustused

28. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab

halduskohtu otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Pikaajalise elaniku elamisloa

osas jäävad PPA ja halduskohtu otsused muutmata.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest ning talle

on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kaebuse rahuldamata

jäämist puudutavas osas jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda.

Kuna vastaspooleks on riik, siis ka kaebuse rahuldamist puudutavas osas menetlusabikulusid

riigi kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 118 lg 2 teine lause).

30. Ringkonnakohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3). Arvutivõrgus avaldatavas lahendist tuleb lisaks jätta välja andmed, mis

otseselt või kaudselt võimaldavad identifitseerida kaebajat, sh kriminaalasjades tehtud

kohtuotsuste kuupäevad, koolide nimed, lähedaste nimed. Avaldatavasse otsusesse jätta sisse

andmed, mis on avalikkuse jaoks tarvilikud vaidluse konteksti ning kohtute arutluskäigu

mõistmiseks, sh kaebaja haiguse andmed ja laste arvu ja hooldusõigusega seotud andmed.

(allkirjastatud digitaalselt)