2-18-14489/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 26.10.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-14489

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid avaldus Seamill OÜ

pankroti välja kuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.04.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid

(registrikood 10093327), esindaja vandeadvokaat Elmer

Muna

Puudutatud isik (võlgnik) Seamill OÜ (registrikood

11791097),

seaduslik

esindaja

Kristian

Allikmaa,

lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja

vandeadvokaadi abi Erko-Andreas Roosik

Ajutine

pankrotihaldur

Oliver

Ennok

(isikukood

37708280298)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses menetlusosaliste esitatud

tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 23.04.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (avaldaja/võlausaldaja) esitas 27.08.2018 Harju Maakohtule

avalduse Seamill OÜ (puudutatud isik/võlgnik) pankroti välja kuulutamiseks. Avalduse

kohaselt mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-8736

võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 500 000 eurot ja sellele lisanduv viivis. Kohtuotsus jõustus

12.10.2015. Võlgniku suhtes algatati täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188, mille suhtes

oli pankrotiavalduse esitamise hetkeks selge, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste

täitmiseks. Suurem osa võlgniku varast võõrandati täitemenetluses ning täitmata oli

võlausaldaja põhinõue 329 303,90 eurot ja kõrvalnõue 26.09.2018 seisuga 181 245,55 eurot

(kokku 510 549,45 eurot). Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isik oli püsivalt maksejõuetu.

Seetõttu palus avaldaja määrata puudutatud isikule ajutine pankrotihaldur ja kuulutada välja

puudutatud isiku pankrot.

2. Puudutatud isik esitas 15.10.2018 kohtule saneerimisavalduse tsiviilasjas nr 2-18-15531.

Kohus võttis 23.10.2018 saneerimisavalduse menetlusse, liitis käesoleva kohtuasjaga ühte

menetlusse ning jättis saneerimismenetluse algatamata. Võlgnik esitas 23.10.2018 sellele

määrusele määruskaebuse. Ringkonnakohus jättis 18.04.2019 võlgniku määruskaebuse

rahuldamata ning Riigikohus jättis 19.06.2019 määruskaebuse menetlusse võtmata. Võlgnik

esitas käesoleva kohtuasja raames 12.08.2019 kohtule uue saneerimisavalduse. Kohus võttis

09.09.2019 saneerimisavalduse menetlusse ning jättis saneerimismenetluse algatamata.

Võlgnik esitas 09.09.2019 sellele määrusele määruskaebuse. Ringkonnakohus jättis 19.11.2019

võlgniku määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohus jättis 19.02.2020 määruskaebuse

menetlusse võtmata.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Puudutatud isik oli seisukohal, et avaldaja

pankrotiavalduse esitamisega kuritarvitas oma menetlusõigusi ning kui kohus rahuldaks

pankrotiavalduse, siis lubataks sellega õiguste kuritarvitamise jätkumist. Võlgnik ei olnud

püsivalt maksejõuetu, mistõttu ei olnud kohtul võimalik võlgniku pankrotti välja kuulutada.

Avaldajal ei olnud puudutatud isiku vastu nõuet, sest võlgnik oli selle võlausaldajaga kehtivalt

tasaarvestanud. Isegi kui avaldaja ei tunnistanud puudutatud isiku nõuet ja kehtivat

tasaarvestust, siis oli avaldajal nõude üle vaidlus, mis tuli lahendada väljaspool

pankrotimenetlust. Võlgnikul oli võlausaldaja nõude rahuldamiseks piisavalt vara ja

võlausaldaja oli sellest teadlik.

4. Ajutine pankrotihaldur esitas aruande, mille kohaselt kuulus võlgnikule raha

arvelduskontodel Swedbank AS-is ja AS-is LHV Pank 2 637,93 eurot, AS LHV Pank

väärtpaberikontol olevad lihtaktsiad, mille turuväärtus seisuga 01.04.2020 oli 3 946,32 eurot,

käibemaksu ettemaks 4,96 eurot, nõue HK Finance OÜ vastu 5 000 eurot, nõue Maailmakohv

OÜ vastu 23 500 eurot ning hagi tagamiseks tagatisena tasutud rahasumma 34 600 eurot

tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, mille tagastamise avaldust võlgnik maakohtule esitanud ei olnud.

Eelnevalt välja toodud varad moodustasid vähemalt 69 689,21 eurot. Aruande esitamise hetkel

oli võlgniku ja võlausaldaja vahel pooleli tsiviilasi nr 2-15-12148, milles võlgnik nõudis

kahjuhüvitist summas 1 250 000 eurot ja viiviseid. Seega omas võlgnik materiaalõigusliku

nõuet võlausaldaja vastu 1 250 000 eurot. Antud tsiviilasjas perspektiivikust kahju hüvitamise

nõude rahuldamise osas oli ajutisel pankrotihalduril võimatu ennustada, kuid kindlasti ei olnud

ajutise halduri hinnangul nõude rahuldamine ebatõenäoline. Arvestades, et eksperdid andsid

2018 ja 2019 osa väärtusele mitmekordselt erineva hinnangu (võlgniku osa väärtus

235 599 eurot vs 1 100 000 eurot) oli võimatu käesoleval ajal pädevalt hinnata, mis oli osa

võimalik väärtus vaidluse lõpus ja võimalikul vara realiseerimisel. Juhul kui kohus ei rahulda

tsiviilasjas nr 2-15-12148 võlgniku kahjuhüvitise hagi ning võlgnikul nõue 1 250 000 eurot

puudub või osutub perspektiivituks, siis sõltub võlgniku vara väärtus olulises osas võlgnikule

tagastatavate Baltic Ferry Tickets OÜ (BFT) osade väärtusest. Viimase eksperthinnangu

kohaselt oli 2019 juuli seisuga osa väärtus orienteeruvalt 1 100 000 eurot, millest lähtuvalt sai

võlgniku vara suureseks hinnata orienteeruvalt 1 100 000 + 69 689,21 = 1 169 689,21 eurot.

Võlgnikul oli kohustusi orienteeruvalt summas 633 167,01 eurot. Võlgniku suhtes toimuvas

täitemenetluses rahuldas Harju Maakohus 09.03.2018 kohtuotsusega võlausaldaja hagi Kristian

Allikmaa ja võlgniku vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning

tunnistas kehtetuks võlgniku ainuosaniku Kristian Allikmaa 02.01.2015 otsuse dividendide

summas 73 000 eurot väljavõtmise kohta. Ajutine pankrotihaldur täiendavaid vara

tagasivõitmise võimalusi ei tuvastanud, kuid ajutine pankrotihaldur ei välistanud, et pankroti

välja kuulutamisel võisid esineda võimalused vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse.

5. Puudutatud

isiku

varaline

seis

sõltus

suuresti

pooleliolevast

kohtuvaidlusest

pankrotiavalduse esitanud võlausaldajaga tsiviilasjas nr 2-15-12148. Võlgnik kajastas bilansis

nõuet võlausaldaja vastu kohtuasjas esitatud nõude summas 1 250 000 eurot ning 26.03.2020

bilansi kohaselt oli võlgnikul vara 1 319 939,77 eurot. Puudutatud isiku teadolevad kohustused

moodustasid ca 633 167,01 eurot. Samas olid võlgnikul selged makseraskused, mis väljendus

asjaolus, et võlgniku suhtes on käinud täitemenetlus alates 15.10.2015 ning täitemenetluse

käigus võlgniku vara arvelt rahuldati osaliselt (170 696 eurot) sissenõudja nõuet.

6. Halduri hinnangul oli küsitav, kas võlgniku maksejõuetust sai lugeda ajaliselt püsivaks või

mitte. Võlgniku maksejõuetuse saaks lugeda ajaliselt püsivaks juhul, kui võlgniku

materiaalõigusliku kahju hüvitamise nõude rahuldamine oleks vähetõenäoline ning puuduks

võimalus lepingu tagasitäitmise käigus saadaoleva vara arvelt võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks. Antud juhul oli võlgniku nõue juba 5 aastat maakohtu menetluses, kuid kohus

ei olnud teinud tsiviilasjas nr 2-15-12148 kohtuotsust, mistõttu polnud maakohus jõudnud võtta

seisukohta võlgniku nõude suhtes. Samas kohtuasjas hindas ekspert BFT osade väärtuseks

31.07.2019 seisuga 2,1 - 2,3 miljonit eurot ning baasväärtuseks 2,2 miljonit eurot, millest 50%

moodustas 1 100 000 eurot. Võlgniku makseraskused oli ajutiselt põhjustanud võlgniku soov

oodata ära lõplik kohtuotsus ning kohtuotsuse jõustumine ja sellest tulenevalt otsustanud antud

ajahetkeni mitte vastu võtta avaldajalt tühise tehingu tagajärjel tagastatavat osalust BFT-s.

Seadusandja poolt polnud määratletud ajalist piiri „ajutise“ perioodi osas, vaid see sõltus

konkreetsetest asjaoludest. Antud juhul oli pankrotiavalduse võlgniku suhtes esitanud sama

isik, kelle vastu väidab võlgnik olevat suurema nõude, kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue.

Puudutatud isik ei olnud küll viie aasta jooksul täitemenetluses suutnud rahuldada antud

võlausaldaja nõuet, mis viitas püsivale maksejõuetusele, kuid analoogselt ei olnud kohus viie

aasta jooksul lahendanud võlgniku kahjunõuet võlausaldaja vastu. Võlgnikul esines mõistlik ja

põhjendatud alus vaielda vastu võlausaldaja nõudele, sest tühise tehingu alusel vähemalt vara

(osaluse) tagastamise teel peaks võlausaldaja nõue saama, kas täies ulatuses või osaliselt

rahuldatud. Samas ei olnud selge, millal see toimub ning mis on selleks ajaks vara väärtus.

Praegust majanduskeskkonda arvestades võis antud valdkonnas tegutseva äriühingu osal

puududa üldse turuväärtus, kuid samamoodi võis turusituatsiooni muutudes antud osal olla

kordades kõrgem väärtus, kui praegu eksperdi poolt hinnatud - ehk kokkuvõttes oli tegemist

olukorraga kus vara reaalset turuväärtust lähitulevikus oli võimatu pädevalt hinnata.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Kohus jättis 23.04.2020 määrusega rahuldamata võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks. Kohus vabastas ajutise pankrotihalduri tema ülesannete täitmisest ja

määras tema tasu ja kulud kokku 2 327,56 eurot, millest 2 000 eurot maksti kohtudeposiidist ja

ülejäänud osas mõisteti välja võlausaldajalt. Ühtlasi tühistas kohus võlgnikule määratud vara

kasutamise keelu ja avaldas määruse väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus jättis

menetluskulud seoses pankrotiavalduse läbivaatamisega võlausaldaja kanda ja seoses

saneerimisavalduste läbivaatamisega võlgniku kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt

kindlaks ei määranud.

8. Pankrotiseaduse (PankrS) § 9 lg 1 kohaselt võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või

võlausaldaja. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on

maksejõuetu. PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 kohaselt on võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda

rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata

tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise

halduri ülesanne.

9. Ajutine pankrotihaldur leidis, et puudutatud isiku varaline seis sõltus pooleliolevast

kohtuvaidlusest pankrotiavalduse esitanud võlausaldajaga. Halduri hinnangul oli küsitav, kas

puudutatud isiku maksejõuetust sai lugeda ajaliselt püsivaks või mitte. Ajutine haldur oli

seisukohal, et kui kohus leiab, et võlgnikule tagastamisele kuuluv BFT osa ja/või tsiviilasjas nr

2-15-12148 võlausaldaja vastu esitatud kahjunõue on ebatõenäoliselt laekuv nõue, mida ei ole

võimalik varana arvestada või mille väärtus on alla 500 000 euro, siis on võlgnik püsivalt

maksejõuetu. Juhul kui kohtu hinnangul BFT osa ja/või võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-15-

12148 esitatud nõue võlausaldaja vastu omab väärtust hinnanguliselt vähemalt 500 000 eurot,

siis

on

võlgniku

maksejõuetus

ajutise

iseloomuga

ning

puudub

alus

pankroti

väljakuulutamiseks.

10. Kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega ei olnud täielikult kindlaks tehtud, et

puudutatud isik oli maksejõuetu. Kohus nõustus ajutise halduri seisukohaga, et võlgniku

maksejõulisus sõltus eelkõige tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitatud nõude lahendusest ja/või BFT

osa väärtusest. Kohus ei saanud käesolevas tsiviilasjas anda hinnangut tsiviilasja nr 2-15-12148

esitatud nõudele ja/või BFT osa väärtusele. Kohus ei saanud olla kindlal veendumusel, et

tegemist oli alusetu nõudega, seega ei olnud kohtu hinnangul tõendatud, et võlgnik oli püsivalt

maksejõuetu. Eeltoodust tulenevalt tuli puudutatud isiku pankrot jätta välja kuulutamata.

Määruskaebus

11. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus, saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta kõik menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus

lähtus ebaõigetest kaalutlustest ja jättis olulised asjaolud nõuetekohaselt hindamata, selle

tulemusel jõudis maakohus ebaõige seisukohani, et võlgnik polnud maksejõuetu.

12. Puudutatud isik oli püsivalt maksejõuetu ja selline olukord polnud ajutine. Maakohtu

määruse põhjendus piirdus ajutise halduri aruandega nõustumisega. Kohus ei kontrollinud, et

ajutise halduri aruanne ei vasta maksejõuetuse hindamisel PankrS § 1 lg-tele 2-3.

13. Võlgniku vara väärtus võis ületada tema kohustusi, kuid võlgnik ei suutnud pikema aja

jooksul täita võlausaldajate nõudeid. Maakohus jättis võlgniku likviidsuse määruses täielikult

hindamata, rikkudes sellega oluliselt kohtulahendi põhjendamise kohustust. Maakohus jättis

hindamata, kas tsiviilasjas nr 2-15-12148 nõude olemasolu muutis võlgniku likviidseks.

Puudutatud isik polnud alates 2015 ehk viie aasta vältel suutnud oma kohustusi täita ja temalt

ei saadud 1,5 aasta jooksul ühtegi makset. Puudutatud isiku kehva majandusliku seisu ei saanud

pidada ajutiseks. Maakohus tuvastas käesolevas asjas 09.09.2019 määrusega, et puudutatud isik

oli olnud aastaid kahjumis ja tema majandustegevus oli seiskunud. Võlgniku varaks oli

sisuliselt vaid tema nõuded teiste isikute vastu. Vaidlustatav maakohtu määrus oli vastuolus

käesolevas asjas varasemate kohtumäärustega. Juba saneerimise läbiviimise otsustamisel

leidsid kohtud, et puudutatud isik oli püsivalt maksejõuetu.

14. Ajutine haldur ja maakohus andsid võlgniku nõudele tegelikkusele mittevastava sisu.

Ekspertide poolt BFT osale mingi väärtuse andmine ei tähendanud võlgniku nõude rahuldamist

tsiviilasjas nr 2-15-12148. Tegelikult põhines võlgniku nõue asjas nr 2-15-12148 väitel, et

temale tagastatav osaühingu osa oli väärt vähem, kui müügihetkel 2012. Võlgniku kahju ja

nõude suurus sõltus seega mitte vara (osaühingu osa) väärtusest, vaid selle väärtuse langemisest

võrreldes 2012 – temale tehingu tühistamise tõttu tagastav asi oli väidetavalt väärt vähem, kui

enne. Kahju hüvitamisel ei omanud tähendust osade väärtus ekspertiisi valmimise hetkel, nagu

oli arvanud ajutine haldur käesolevas asjas, vaid ekspertiisides leitud osa väärtuse erinevus

2012 ja ekspertiiside tegemise hetke vahel. Kui õige oli ekspert Immo Ilmjärve

eksperdiarvamus, siis ei olnud BFT osa väärtus 2012 ja 2019 vahelisel ajal langenud ning

võlgniku nõue asjas nr 2-15-12148 oli täielikult alusetu kahju puudumise tõttu. Samuti oli väär

halduri järeldus võlgniku vara osa kohta - kui osa väärtus oli 1 100 000 eurot, ei ole selle väärtus

langenud ja võlgniku nõue kohtuasjas nr 2-15-12148 jääb täielikult rahuldamata, st võlgniku

vara hulka ei laeku rahaliselt ega osa näol 1 100 000 eurole vastavat väärtust.

15. Riigikohus leidis tsiviilasja nr 2-15-12148 võlgniku hagi tagamise avalduse lahendamisel,

et hagiavalduses ja hagi tagamise taotluses esitatud asjaoludel oli sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõue õiguslikult perspektiivitu. Võlgniku väidetav kahjunõue võlausaldaja vastu

oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 ja 15 rakendamise järjepidevat praktikat arvestades

perspektiivitu või vähemalt äärmiselt madala edulootusega, kuna puudutatud isik nõudis

võlausaldajalt väidetavate lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumise tõttu nn

positiivse kahju hüvitamist ehk lepingust loodetud täitmise hüvitamist. Riigikohus oli

varasemas praktikas lepingueelseid läbirääkimisi käsitlevates kaasustes mõistnud välja

eranditult üksnes negatiivse kahju (tehtud kulutused) ning eitanud rangelt positiivse kahju

hüvitamise võimalikkust. Ka ringkonnakohus leidis 18.04.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-15-

12148, et võlgniku esitatud nõue oli perspektiivitu. Perspektiivitut nõuet ei saanud pidada

võlgniku varaks. Kohtuasjas nr 2-15-12148 esitatud nõuet ja BFT osa ei saanud üheaegselt

arvestada võlgniku varana. Kui võlgnik võtaks vastu BFT osa, ei saa võlgnikul olla kohtuasjas

nr 2-15-12148 nõuet. Kui saabub Eesti kohtupraktikas murranguline muutus, et VÕS § 15 lg 1

alusel lubatakse nõuda ka positiivse täitmiskahju hüvitamist ning võlgniku nõue rahuldatakse,

ei saa ta lisaks nõuda endale BFT osa.

16. Võlausaldaja pakkus osa võlgnikule tagasi, kuid võlgnik keeldus sellest korduvalt ning valis

selle asemel võlausaldaja vastu nõude esitamise. Kohtuasjas nr 2-15-12148 esitati nõue osa

väärtuse hüvitamiseks, st võlgnik loobus BFT osast. Kuna võlgnik otsustas osast loobuda kahju

hüvitamise nõude kasuks ja BFT osa oli võlausaldaja omandis, siis ei saanud kohus ega ajutine

haldur käsitleda seda osa võlgniku varana. Kohtuasjas nr 2-13-8736 tuvastati üksnes osa

kohustustehingu, mitte aga käsutustehingu tühisus. Võlgniku varalise seisundi hindamisel ei

arvestatud, et kohtuasja nr 2-15-12148 kaotamine võlgniku poolt ei tähenda vältimatult osa

tagasisaamist ja selle väärtuse võrra rikastumist.

17. Võlgnik esitas ajutisele haldurile oma vara kohta valeandmeid. Võlgnik loovutas kaks

nädalat enne info haldurile andmist, nõudest 102 625,98 eurot Kristian Allikmaale. Seega oli

võlgniku nõue loovutatud osas lõppenud ja võlgnikul ei saanud olla võlausaldaja osas nõuet

1 250 000 eurot.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

18. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks. Võlgnik avaldas, et ta vaidles määruskaebusele vastu. Pankrotihaldur avaldas, et

ta jääb oma kirjalikus aruandes väljatoodu juurde. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata

ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

20. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused. Avaldaja ja puudutatud isik

esitasid määruskaebemenetluses täiendavaid tõendeid. Määruskaebuse põhjendamiseks ja

sellele vastuvaidlemiseks saab esitada uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada

(TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Ringkonnakohus võtab menetlusosaliste poolt

määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid vastu võtnud.

21. Avaldaja esitab määruskaebuses suures osas samu vastuväiteid, mis ta on esitanud juba

maakohtus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-

st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

22. Kohus tutvus pankrotiavalduse, pankrotivõlgniku vastuväite ja ajutise halduri aruandega

ning kuulas nimetatud isikud ärakuulamisel. Kohus kogus asja lahendamisel kõik asjakohased

tõendid ja arvestas neid otsuse tegemisel. Kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt

jälgitav. Kohtumäärus vastab TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 nõuetele.

23. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS

§ 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see

suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt

on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja

selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku

objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad

andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada

võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus ainult siis, kui võlgniku

alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv.

Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur (Riigikohtu

26.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-17822, p 14.1). PanrkrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt

ajutise haldur selgitab välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas

võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud ja annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile

ja maksejõulisusele, samuti võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise ja juriidilisest isikust

võlgniku tervendamise väljavaadetele.

24. Ajutise pankrotihaldur leidis praeguses asjas, et tegemist on õiguslikult keerulise

olukorraga, mille tõttu tuleks võlgniku maksejõuetuse tuvastamisel lähtuda nii PankrS § 1

sätestatud maksejõuetuse legaaldefinitsioonide tõlgendamisest, kui ka pankrotimenetluse

eesmärgist ja põhimõtetest. Seega võib käesolevalt esineda olukord, kus pankrotimenetlus ei

täida oma eesmärki olles efektiivne menetlus, mis tagaks kiirelt ja võimalikult suures mahus

kõigi võlausaldajate nõuete võrdse rahuldamise arvestades selle käigus ka võlgniku huvisid

oma õiguslik positsioon selgeks teha. Ajutise pankrotihalduri aruandes on tuvastatud, et PankrS

§ 1 lg 2 ja 3 sätestatule tuginedes sõltub võlgniku maksejõuetuse püsivus võlgniku tingimusliku

vara realiseerumisest tsiviilasjas nr 2-15-12148 ning BFT osade turuväärtusest asja

lahendamisel, mida on praegu võimatu pädevalt hinnata. Võlausaldaja etteheited, et ajutise

halduri aruanne ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele, on alusetud. Ringkonnakohtul puudub

määruskaebuses toodud asjaoludel alus kahelda aruande õigsuses. Ringkonnakohtu hinnangul

on maakohus ajutise halduri aruande alusel õigesti tuvastanud võlgniku püsiv maksejõuetus ei

ole kindel olukorras, kus tsiviilasi nr 2-15-12148 on lahendamata ja BFT osade väärtus

teadmata ning ringkonnakohus ei näe alust teistsugusele seisukohale jõudmiseks.

Ringkonnakohus nõustub, et võlgniku püsiv maksejõuetus PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 tähenduses ei

ole tõendatud. Ülejäänud asjaolud ei omanud võlgniku püsiva maksejõuetuse hindamisel nii

suurt tähtsust kui võlausaldaja neile omistas. Võlausaldaja väitis, et võlgnik ei ole viie aasta

jooksul täitemenetluses suutnud rahuldada antud võlausaldaja nõuet. Samas ei ole kohus viie

aasta jooksul lahendanud võlgniku kahjunõuet võlausaldaja vastu tsiviilasjas nr 2-15-12148.

Selle pinnalt leida, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, ei ole käesoleval juhul piisav. Maakohus

leidis õigesti, et käesoleva menetluse raames ei saa kohus lahendada teise kohtuvaidluse

esemeks olevaid nõudeid ja anda hinnangut sellele, kuidas tsiviilasi nr 2-15-12148 lahendatakse

ja kas esitatud nõudel on perspektiiv. Selline hindamine väljuks käesoleva vaidluse piiridest.

25. Tsiviilasjas nr 2-13-8736 mõistis kohus võlgnikult (BFT) osade ostu-müügileping tühisuse

tõttu välja 500 000 eurot saadu tagasitäitmiseks ja viivise. VÕS § 1034 lg 3 kohaselt, kui tühine

on vastastikune leping, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse

hüvitama samaaegselt. Vastavalt kohaldatakse VÕS § 111 sätestatut. Võlausaldaja väidab, et

võlgnik loobus osa omandist ja osade omanikuks on võlausaldaja. Võlgnik vaidles sellele vastu.

Kohtu hinnangul on võlausaldaja sellekohased väited tema omandiõiguse kohta võlgniku

loobumise tõttu tõendamata.

26. Samuti pole õiged võlausaldaja väited selle kohta, et võlgnik esitas haldurile valeandmeid

oma vara kohta. Nõude loovutamise teatise kohaselt ei ole loovutatud põhinõuet, vaid loovutati

osaliselt viivisenõue 102 625,98 eurot. Viivisenõude osaline loovutamine ei mõjutanud

põhinõude suurust.

27. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna saneerimise kohta tehtud lahendid alust lugeda

maakohtu pankrotimäärust ebaõigeks. Kohus ei saanud saneerimise lahendamise ajal lahendada

ühtlasi ka pankrotiavaldust. Kohus lahendas võlgniku avaldust saneerimismenetluse

algatamiseks kaks korda (jõustunud 19.06.2019 ja 19.02.2020) ja seda enne ajutise halduri

määramist 26.03.2020, kes esitas aruande alles 09.04.2020. Pankrotiseisundi selgitab välja

pankrotihaldur ja kohus hindab pankroti väljakuulutamisel võlgniku majanduslikku olukorda ja

seda mõjutavaid kõiki asjaolusid kogumis (nt Riigikohtu 28.02.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

143-16, p 21). Kohus hindab tõendeid lahendi tegemisel (TsMS § 442 lg 8). Seega on avaldaja

etteheited alusetud.

28. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti jätnud pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud

menetluskulud avaldaja kanda (PankrS § 15 lg 6) ja saneerimisavaldustega puudutatud isiku

kanda. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1

alusel avaldaja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks maakohus.

29. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada

määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 5 lg 2 võimaldab ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on PankrS-s ette nähtud.

PankrS § 32 teise lause alusel saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1.

(allkirjastatud digitaalselt)