2-13-52403/92 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-52403

Kohtuasi

VM

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 03.03.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: VM (isikukood xxxxxxxxxx)

Võlausaldajad:

Bigbank AS (registrikood 10183757), volitatud esindaja

Elari Arjakas

Omega Invest OÜ (end Acme Finants OÜ), volitatud

esindaja Maarja Kruusma

Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud esindaja

Triin Kihuoja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 03.03.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Swedbank AS-i kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-13-52403

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Pärnu Maakohus kuulutas 27. novembril 2013 välja VM pankroti. Maakohus lõpetas

18.09.2014 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu. Pankrotimenetluses

tunnustatud nõuded, mille ulatuses olid võlausaldajatel raha saamata, olid: 1) Bigbank AS

3138,85 eurot; 2) Acme Finants OÜ 781,69 eurot; 3) Swedbank AS 11 987,56 eurot. Maakohus

algatas 18.09.2014 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, kohustas

võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid, mh esitama üks kord aastas kohtule võlgniku ja

usaldusisiku kohustuste täitmise aruande. Võlgnik esitas kohtule usaldusisiku aruanded

08.06.2015, 21.03.2016, 17.02.2017, 01.03.2018, 05.03.2019 ja 08.10.2019. Aruannete

kohaselt võlgnik perioodil septembrist 2014 kuni oktoobrini 2017 tervislikel põhjustel ei

töötanud, kuid otsis sobiva koormusega tööd. Võlgnikule oli määratud töövõimetus 80%

ulatuses ning tema sissetulekuks oli töövõimetuspension, mis ei ületanud kuupalga alammäära.

Alates oktoobrist 2017 töötas ta xxxxxxxx. Töötasu oli keskmiselt 650 eurot kuus, sellele

lisandus ka töövõimetuspension vahemikus 200-240 eurot kuus. Võlgnikul on neli ülalpeetavat,

lapsed on sündinud aastatel xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx.

18.02.2020 toimunud ärakuulamisel esitas võlgnik taotluse enda pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamiseks.

Võlausaldajad palusid menetluse lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kuna

võlgnik ei ole võlausaldajatele kohustustest vabastamise menetluse kestel ühtegi väljamakset

teinud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Kohus leidis, et võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud, sest ta ei ole varjanud oma

sissetulekuid. Arvestades võlgniku osalist töövõimet ning ülalpidamise andmise kohustust, ei

saa maakohtu arvates võlausaldajatele tagasimaksete tegemata jätmist pidada võlgniku

kohustustest vabastamata jätmise aluseks pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 mõttes, sh

võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 mõttes. Osaline töövõime

puudumine on antud juhul selliseks põhjuseks, mis takistas võlgnikul rohkem tulu teenimast.

Kohus leidis, et konkreetse juhtumi asjaolud annavad aluse võlgniku kohustustest vabastamise

menetlus lõpetada, vabastades võlgnik kohustustest.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Swedbank AS esitas 23.03.2020 määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole

põhjendatud ning sellest ei selgu, kuidas on maakohus otsustuseni jõudnud. Maakohus on

tuvastanud, et võlgnik tegeles vara varjamisega, kuid määrusest ei selgu, miks selline käitumine

ei ole süüline. Võlgnik on tegelenud tulu varjamisega. Nimelt nähtub 2018. aasta palgateatiselt,

et võlgnikule on töötasu makstud nii jaanuaris kui veebruaris. Võlgniku arvelduskonto

väljavõttelt töötasu laekumist ei nähtu. Maakohus pole määruses selles osas seisukohta võtnud

ega selgitanud, millisele arvelduskontole on laekunud 2018. a jaanuari ning veebruari töötasu

ning kas võlgnik omab arvelduskontot mõnes teises krediidiasutuses. Maakohus ei ole

2-13-52403

põhjendanud võlgniku käitumise subjektiivset poolt, st pole selgitanud, milles seisneb võlgniku

hooletus. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et võlgnik on oma käitumises olnud vähemalt

raskelt hooletu. Näiteks asjaolu, et võlgnik ei märkinud usaldusisiku 2018. aasta aruandele

tegevuskoha vahetust, näitab võlgniku ükskõikset suhtumist oma kohustustesse ning võlgniku

käitumisest nähtub soov oma tulusid kohtu eest varjata. Määruskaebuse esitajale ei ole võlgnik

terve menetluse vältel teinud ühtegi väljamakset ning kohtumäärusest ei selgu, miks pole

võlgniku käitumine sellisel juhul süüline ja võlausaldaja huve kahjustav. Eelnevast tulenevalt

oleks maakohus pidanud määruskaebuse esitaja arvates jätma võlgniku tema kohustustest

vabastamata.

Maakohus küsis seejärel võlgnikult ja teistelt võlausaldajatelt määruskaebuse osas seisukoha.

Võlausaldajad Omega Invest OÜ ja Bigbank AS teatasid, et nõustuvad Swedbank AS-i

määruskaebuses esitatud seisukohtadega. Võlgnik oma seisukohta ei esitanud.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb jätta muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud

jäävad määruskaebuse esitaja kanda.

Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse. Võlausaldaja heidab määruskaebuses võlgnikule

kokkuvõtvalt ette seda, et võlgnik on vara varjanud (PankrS § 173 lg 2) ning et võlgnik ei ole

kohustustest vabastamise menetluses teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset (PankrS § 173

lg 4).

Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et võlgnik ei ole oma kohustusi

rikkunud, ta on tegelenud võimaluste piires mõistlikult tulutoova tegevusega, arvestades enda

osalist töövõimet ning ei ole vara varjanud. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et

arvestades võlgniku osalist töövõimet ning ülalpidamise andmise kohustust, ei saa

võlausaldajatele tagasimaksete tegemata jätmist pidada võlgniku kohustustest vabastamata

jätmise aluseks. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu määruse põhjendusi ja neid ei

korda (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et võlgnik on kahjustanud võlausaldajate

huve. PankrS § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on

kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda

otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha

vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel

teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või

teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded

loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud

isikutele teatama. Nimetatud kohustused on võlgnik kolleegiumi hinnangul täitnud. Alates

31.05.2016 kuni 31.05.2018 oli võlgniku töövõimetus 80% (enne seda perioodi oli juba 2014.

a seisuga 75% töövõimetu). Alates 23.05.2018 kuni 22.05.2020 on tal osaline töövõime.

2-13-52403

Arvestades võlgniku osalist töövõimet, võib kolleegiumi hinnangul pidada põhjendatuks, et ta

koheselt sobivat tööd ei leidnud. Kui töövõime paranes, on võlgnik enda võimaluste piires

omale töökoha leidnud (alates 2017. a oktoobrist xxxxxxx).

PankrS § 173 lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja

selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või

kohtumäärusega ette nähtud. Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule

üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. PankrS § 173 lg 4 järgi

peab usaldusisik sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus

ei ole määranud teisiti. Seega olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta

töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud

tulust jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173

lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem

PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita

pankrotivõlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses

võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. Selle tuluosa arvelt ei saa täita muude

võlausaldajate nõudeid. Võlgnik on saanud kohustustest vabastamise menetluse vältel

töövõimetuspensioni (I kd tl 157-162, 167-170, 177-178, 195-196) ja hiljem töövõimetoetust (I

kd tl 197-203, 210-216), millele ei ole võimalik täitemenetluse TMS § 131 lg 1 p 61 ja p 10

kohaselt sissenõuet pöörata. Töötasu on ta saanud alates 2017. a oktoobrist (I kd tl 176, 204,

209), kuid töötasu osa, millele oleks saanud sissenõuet pöörata, oli 2017. a oktoobris 175 eurot,

2017. a novembris 76 eurot, 2018. a aprillis 282 eurot, 2018. a mais 123 eurot, 2018. a juunis

245 eurot, 2018. a juulis 180 eurot, 2018. a augustis 194 eurot, 2018. a septembris 215 eurot,

2018. a oktoobris 131 eurot, 2018. a novembris 175 eurot, 2018. a detsembris 118 eurot ja 2019.

a septembris 110 eurot. Ülejäänud kuudel on töötasu jäänud alla töötasu kuualammäära. TMS

§ 132 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle

elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga

alammäärast kuus. Võlgnikul on 4 ülalpeetavat last – sünd xxxx. a, xxxx. a, xxxx. a ja xxxx. a.

Seega ei jää võlgnikul töötasust üle sellist summat, millest oleks saanud PankrS § 173 lg 4

kohaselt võlausaldajatele maksta.

Samuti ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et võlgnik on kohustustest

vabastamise menetluse ajal enda sissetulekuid varjanud. Asjaolu, et võlgniku arvelduskonto

väljavõttelt ei nähtu töötasu laekumist 2018. a jaanuari ja veebruari kohta, ei viita kolleegiumi

hinnangul vara varjamisele. Samuti ei viita vara varjamisele asjaolu, et võlgnik ei ole 2018. a

aruandes (esitatud 05.03.2019) märkinud enda töökohta. Võlgnik on oma 01.03.2018 esitatud

aruandes kinnitanud, et ta on asunud alates 2017. a oktoobrikuust tööle xxxxxxx xxxxxxx OÜ-

sse. Samuti on võlgnik esitanud kohtule palgatõendi, millest nähtub, et ta on saanud xxxxxxxx

OÜ-st töötasu 2017. a oktoobrist kuni 2017. a detsembrini (I kd tl 176). 2018. a aruandega koos

esitas võlgnik koondpalgateatise 2018. a kohta, millest nähtub töötasu saamine kõikidel kuudel

(tl I kd tl 204). Seega on võlgnik esitanud kohtule andmed töötasu kohta, sealhulgas 2018. a

jaanuari ja veebruari osas. Sellist kahtlust, et võlgnik omaks lisaks pangakontole AS-is SEB

Pank veel täiendavat pangakontot teises krediidiasutuses, maakohtul menetluse vältel ei

tekkinud ja ringkonnakohus peab sellise kahtluse puudumist põhjendatuks. Toimikust ei nähtu

asjaolusid, millest võiks järeldada, et võlgnikul võiks olla täiendav pangakonto mõnes teises

krediidiasutuses.

Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et määruses sisalduvast lausest – „Samuti ei

nähtu asja materjalidest, et võlgnik oleks oma kohustusi süüliselt rikkunud, varjates oma

tulusid.“ nähtuks, et maakohus on tuvastanud võlgniku poolt vara varjamise. Maakohus viitas

2-13-52403

kolleegiumi hinnangul antud lausega sellele, et võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud,

kuna ta ei ole oma tulusid varjanud. Sellega haakub ka määruse eelnevas punktis maakohtu

poolt märgitu, et võlgnik ei ole varjanud oma sissetulekuid.

PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-

16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on

rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate

huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2

ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest

isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik

jõuda järeldusele, et võlgnik oleks võlausaldajate huve süüliselt kahjustanud, mis omakorda

välistaks võlgniku kohustustest vabastamise.

Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle

majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue

majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja

sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Antud

juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist võlgnikuga, kes ei ole olnud pahatahtlik ja väärib

võlgniku kohustustest vabastamist.

Kuivõrd vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad

kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja

kanda. Kuna maakohus kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda määruskaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohtus (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast

määruse jõustumist kindlaks maakohus.

PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav