3-20-667/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-667

Haldusasi

Vahur Siku kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vahur

Siku

määruskaebus

Tartu

Halduskohtu

31. augusti 2020. a määruse resolutsiooni punktide 1 ja

2 peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vahur Sikk

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Vahur Siku määruskaebus Tartu Halduskohtu 31. augusti 2020. a

määruse resolutsiooni punkti 1 peale, muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

2. Jätta rahuldamata Vahur Siku määruskaebus Tartu Halduskohtu 31. augusti 2020. a

määruse resolutsiooni punkti 2 peale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates. Ülejäänud osas on määrus lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja suhtes kohaldati Tartu Vangla 8. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1121

täiendavaid julgeolekuabinõusid, s.h eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Abinõude

kohaldamise tingis samal päeval toimunud juhtum, kus kaebaja avaldas kõvahäälselt ja

solvavaid väljendeid kasutades pahameelt toidu jagamise viisi kohta. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 9. novembril 2018.

Sama juhtumi tõttu algatati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus ning talle esitati süüdistus

karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 1 järgi. Tartu Maakohus mõistis kaebaja õigeks, Tartu

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, tunnistas kaebaja süüdi ja mõistis talle karistuseks

6 kuud vangistust. Riigikohus tühistas omakorda ringkonnakohtu otsuse, leides et süüdistatava

tegevus võib vastata väärteo tunnustele.

2. Tartu Vangla jättis 12. septembri 2019. a otsusega nr 1-13/153-2 rahuldamata kaebaja

taotluse kahju hüvitamiseks seoses valesüüdistuse esitamise ja lukustatud kambris hoidmisega

8. oktoobri 2018. a juhtumi järel.

3. Tartu Vangla jättis 9. aprilli 2020. a otsusega nr 1-13/42-2 läbi vaatamata kaebaja kahju

hüvitamise taotluse seoses kaebaja lukustatud kambris hoidmisega 2018. a oktoobrist kuni

novembrini. Vastustaja selgitas, on 12. septembril 2019 juba lahendanud kahju hüvitamise

taotluse seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega 8. oktoobrist kuni

9. novembrini 2018.

4. 13. aprillil 2020 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamiseks, nõudes 3000 eurot tema 1 kuu alusetult üksikvangistuses hoidmise ja

kriminaalmenetluse algatamise ning 8400 eurot tema ringkonnakohtus süüdimõistmise eest.

5. 31. augusti 2020. a määrusega Tartu Halduskohus tagastas kaebuse seoses

menetlustoimingutega 8. oktoobri 2019. a juhtumi alusel algatatud kriminaalmenetluses

(resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p-d 3 ja 4).

Halduskohus selgitas, et mõistab kaebust selliselt, et kaebaja leiab, et talle tekitas kahju

- Tartu Vangla sellega, et kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid;

- Tartu Vangla kui haldusorgan sellega, et vangla läks haldusorgani tegevuselt üle

uurimisasutuse tegevusele;

- Tartu Vangla kui uurimisasutus kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse käigus. Sh oli

kaebaja hinnangul alusetu kriminaalmenetluse algatamine. Kaebaja väitel tekkis kahju ka

seeläbi, et ringkonnakohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse ning kaebaja pidi mõnda aega elama

teadmises, et tema karistusaeg võib kuue kuu võrra pikeneda ja ennetähtaegse vabastamise

võimalused luhtuda.

Halduskohus leidis, et kriminaalmenetlusega tekitatud kahju osas kuulub kaebus tagastamisele

pädevuse puudumise tõttu. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-

õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust

menetluskorda. Kriminaalmenetluse raames tekitatud kahju osas näeb teistsuguse

menetluskorra ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS). Eeltoodu

kehtib ka siis, kui kohus mõistis kaebust valesti ja kaebaja hinnangul on talle kahju tekitanud

menetlejaks hoopis Tartu Ringkonnakohus.

Ülejäänud kaebust pidas halduskohus lubatavaks, kuid perspektiivituks, mistõttu jättis

rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks vaatamata sellele,

et kaebajal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks. Halduskohus asus seisukohale, et kuna

haldusmenetluselt kriminaalmenetlusele üleminekul tugines vangla õigetele faktilistele

asjaoludele, siis ei saavutaks kaebaja hüvitise väljamõistmist vanglalt. Selle hindamine, kas

8. oktoobri 2018. a juhtumis esinesid kuriteo tunnused ja kas oli põhjendatud algatada

kriminaalmenetlus, toimus juba vangla kui uurimisasutuse tegevuse raames. Kohtupraktika

põhjal on äärmiselt vähe tõenäoline ka see, et kaebajale määratakse eraldatud lukustatud

kambris viibimise tõttu rahaline hüvitis.

6. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

31. augusti 2020. a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada menetlusabi

taotlus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

8. Ringkonnakohus mõistab määruskaebust selliselt, et kaebaja vaidlustab halduskohtu

määrust nii kaebuse osalise tagastamise kui ka menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas

(määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kaebuse käiguta jätmine (määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4)

ei ole määruskaebusega vaidlustatav ning selle kohta ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid

esitanud.

9. Halduskohus selgitas ammendavalt, miks kriminaalmenetluse toimingutega väidetavalt

kaebajale tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses.

Halduskohtu määrust vaidlustades ei ole kaebaja väitnud, et halduskohus oleks ekslikult

tuvastanud kaebuse nõude olemuse või kohaldanud valesti õigusnormi. See ei ole ka

ringkonnakohtule äratuntav. Regulatsioon kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju

hüvitamise nõude esitamise korra osas on selge. Seadusandja on kriminaalmenetluse

toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamise korra sätestanud SKHS-s nähes ette

kohtueelse menetluse kui ka kohtuliku menetluse. Ühelgi juhul ei kuulu kriminaalmenetluse

toiminguga tekitatud kahju hüvitamise asjas kohtuvaidluse lahendamine halduskohtu

pädevusse.

Seetõttu tagastas halduskohus põhjendatult kaebuse kriminaalmenetluse toimingutega tekitatud

kahju hüvitamise nõude osas.

10. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus aga, et kriminaalmenetluse toimingutega

tekitud kahju hüvitamise nõue hõlmab ka nõude kahju eest, mille vastustaja väidetavalt

põhjustas sellega, et läks haldusorgani tegevuselt üle uurimisasutuse tegevusele.

Uurimisasutuse tegevusele üle minnes sedastas vastustaja haldusmenetluses tuvastatud

asjaolude pinnalt kriminaalmenetluse aluse olemasolu. Kriminaalmenetluse alustamise

ajendiks on seega haldusmenetluses selgunud faktiliste asjaolude kogum, mis on piisav

kuriteokahtluse tekkimiseks. Teisisõnu otsustas vastustaja alustada kriminaalmenetlusega.

Otsustus, et kuriteokahtluse tõttu jätkatakse menetlust kriminaalmenetlusena, tehakse juba

kriminaalmenetluse raames esimese uurimis- või menetlustoimingu tegemisega vastaval

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg-le 1. Kui vangla kriminaalmenetluse

alustamisel

tugineb

haldusmenetluses

kogutud

ebaõigele

teabele,

vastutab

ta

kriminaalmenetluse alustamisega põhjustatud võimaliku kahju eest uurimisasutuse, mitte

haldusorganina. Haldusmenetluse raames ei saa otsustada alustada kriminaalmenetlusega.

Vangla, viies läbi nii haldusmenetlust kui hiljem sama intsidendi kohta kriminaalmenetlust, ei

esita iseendale kuriteoteadet. Ringkonnakohtu arusaama järgi puudub seega ka vaheaste

haldusmenetluse

ja

kriminaalmenetluse

vahel,

milles

tehakse

eelotsustus

minna

haldusmenetluselt üle kriminaalmenetlusele. Haldusmenetluses kogutud info hindamisel

kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks tegutseb vangla juba uurimisasutusena

kriminaalmenetluse reeglite järgi. Sellele osutab üheselt ka KrMS, sätestades kaebekorra

juhuks, kui uurimisasutus jätab kriminaalmenetluse alustamata. Sellega on seadusandja

määratlenud kriminaalmenetluse alustamise otsustuse üheselt osana kriminaalmenetlusest,

mitte haldusmenetlusest.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tuleb mõista

selliselt, et sellega on tagastatud kaebus ka haldusmenetluselt kriminaalmenetlusele

üleminekuga tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

11. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et ülejäänud osas on kaebuse

eduväljavaated vähesed, mistõttu tuli jätta rahuldamata kaebaja taotlus riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks.

Ajas ei ole vaidlust selles, et 8. oktoobril 2018 toimus Tartu vanglas intsident, mis tõi kahtluse,

et kaebaja on täitnud kuriteo- või väärteokoosseisu. Hilisemas menetluses on kohtud olnud eri

meelt selles, kas kaebaja käitumine on kvalifitseeritav kriminaalkorras karistatava teona või

mitte. Samas on selge, et intsident kaebaja osavõtul leidis aset. Seda ei ole kaebaja eitanud ka

halduskohtule esitatud

kaebuses. Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid 8. oktoobri 2018. a määrusega vangla julgeoleku kaitseks. Täpsemalt leidis

vangla, et kaebaja ohustab teisi isikuid, eelkõige intsidendis osalenud vastustaja ametnikku.

Kohtupraktikas on selgitatud, et täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetava meetme

rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu,

kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et õigusrikkumine

tulevikus aset leiab. Piisab sellest, kui vastavalt asjaoludele saab järeldada, et isikust lähtub oht

vangla julgeolekule ning et kaebaja võib toime panna uusi õigusrikkumisi. Olukorras, kus isik

on eeldatavasti toime pannud raske distsipliinirikkumise, ei ole põhjust pidada sellist vangla

järeldust põhjendamatuks.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei muuda tagantjärele õigusvastaseks see, kui

süüteomenetluses selgub, et isik ei ole süüteokoosseisu siiski täitnud. Vastustajal on kohustus

tagada vangla julgeolek koheselt, mistõttu ei saa ta oodata meetme kohaldamise otsuse

tegemisel kuni kõik asjaolud on lõplikult välja selgitatud.

12. Eeltoodud põhjustel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti

2020. a määrus muutmata.

13. Ringkonnakohus selgitab siiski täiendavalt järgnevat.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on esitanud kaebuse täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega.

Vangistusseaduse § 11 lg-s 8 on sätestatud kinnipeetavale kohustuslik kohtueelne menetlus

vangla vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2

on ette nähtud 30-päevane tähtaeg kaebusega halduskohtusse pöördumiseks pärast haldusorgani

otsuse tegemist kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluse kohta.

Kaebaja pöördus vastustaja poole taotlusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks juba 2019. aastal ja vastustaja tegi selle kohta otsuse

12. septembril 2019. Seega oli kaebajal õigus pöörduda kaebusega kohtusse 30 päeva jooksul

vangla otsuse kättesaamisest arvates. Vastustaja kinnitusel toimetati otsus kaebajale kätte

13. septembril 2019. Vastavalt lõppes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg 14. oktoobril

2019. Pärast vastustajale teistkordselt kahju hüvitamise taotluse esitamist pöördus kaebaja

kaebusega halduskohtusse aga alles 13. aprillil 2020, s.o ca pool aastat pärast kaebetähtaja

möödumist. Ebatõenäoline, et kaebajal ei olnud võimalik kaebust kohtule varem esitada ja

seega esineks kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus. Kohtuinfosüsteemi andmetel on

kaebaja esitanud vähemalt ühe kaebuse halduskohtule selle perioodi jooksul.

Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 2 tuleb menetlus asjas lõpetada kaebetähtaja ületamise korral,

kui kohus kaebetähtaega ei ennista. Kui kaebetähtaja rikkumine ilmneb enne kaebuse

menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3).

Kaebetähtaja rikkumine, kui kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, on seega menetluse

lõpetamise kohustuslik alus ning sel juhul tuleb kaebajale tagastada kaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 4).

14. Asjaolusid kogumis hinnates peab ringkonnakohus tõenäoliseks, et juhul, kui kaebaja

kõrvaldab

kaebuse

puuduse

tasudes

riigilõivu,

kuulub

menetlus

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes lõpetamisele

kaebetähtaja rikkumise tõttu.

15. Nendel asjaoludel võib kaebajal olla otstarbekas tasuda riigilõiv halduskohtu määruses

nimetatud summas üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes kaebetähtaja möödalaskmiseks esinev mõjuv

põhjus ning ta suudab seda halduskohtule ka tõendada. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks

põhjuseks võib üldjuhul olla objektiivne asjaolu, mille tõttu ei saanud kaebust halduskohtule

esitada. Erandina on kohtupraktikas mõjuva põhjusena aktsepteeritud ka kaebajast endast

lähtuvaid asjaolusid või kombinatsiooni neist kahest, näiteks kaebeõiguse regulatsiooni

ebaselgust koostoimes kaebaja kogenematusega oma menetlusõiguste teostamisel. Viimane

võimalus käesoleval juhul siiski asjakohane ei ole, kuna 30-päevase kaebetähtaja sätestav

RVastS § 18 lg 2 on üheselt mõistetav ja vangla 12. septembri 2019. a otsuses nr 1-13/153-2

on toodud korrektne vaidlustamiseviide.

(allkirjastatud digitaalselt)