2-19-5164/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-5164

Tsiviilasi

Mutual Properties OÜ hagi Thetis OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks ja tahteavalduse andmiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Thetis OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

9500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Mutual Properties OÜ (registrikood

14007744), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Kostja (apellant): Thetis OÜ (registrikood 14348770),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalev Pihlak ja seaduslik

esindaja juhatuse liige Gert Sepp

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 28. septembril 2020, millel osalesid poolte

esindajad

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 15. novembri 2019 otsust otsustusega, et Harju

Maakohtu 4. aprilli 2019 määrusega (parandatud sama kuupäeva määrusega)

rakendatud hagi tagamise abinõu jätta kehtima kuni kohtotsuse jõustumiseni.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 nimetatud otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

2 (6)

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Mutual Properties OÜ (hageja) esitas 3. aprillil2019 Harju Maakohtule hagi Thetis OÜ

(kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise ja hüpoteegi kustutamise nõudes.

1.1. Hageja tugines järgmistele asjaoludele:

-

hageja osanikud on UPP & CO Aia 7 OÜ (edaspidi: UPP; osa nimiväärtus 1275 eurot

ehk 51% osakapitalist) ja Appoint Invest AS (edaspidi: AI; osa nimiväärtus 1225 eurot

ehk 49% osakapitalist). Appoint Holding OÜ (edaspidi: AH) on äriühing, mille

osanikud on Gert Sepp (osa nimiväärtus 1275 eurot ehk 51% osakapitalist) ja AI (osa

nimiväärtus 1225 eurot ehk 49% osakapitalist). AI on nii hageja kui ka AH osanik;

-

AH ja AI sõlmisid 5. oktoobril 2016 laenulepingu (edaspidi: laenuleping), millega AH

andis AI-le laenu 100 000 eurot. Laenusummast kanti 44 200 eurot Osaühingu

HAIKSON (edaspidi: Haikson) pangakontole ja 55 800 eurot AI kontole;

-

hageja, AH ja UPP sõlmisid 5. oktoobril 2016 hüpoteegi jagamise kokkuleppe, hüpo-

teekide loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi: hüpoteegileping), millega

otsustasid jagada hagejale kuuluvat Tallinnas Aia tn 7 // Uus tn 12 asuvat kinnistut

(registriosa nr 747301, edaspidi: kinnistu) 15. järjekohal koormava hüpoteegi kaheks

osahüpoteegiks summadega vastavalt 225 000 eurot ja 125 000 eurot ning loovutada

osahüpoteek summas 225 000 eurot (edaspidi: vaidlusalune hüpoteek) AH-le;

-

hüpoteegilepingu p 3.3.1 kohaselt tagas vaidlusalune hüpoteek AH kõiki nõudeid AI

vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest

lepingutest, nende lisadest ja muudatustest;

-

AH ja kostja sõlmisid 27. juunil 2018 lepingu, mis pealkirjastati nõude loovutamise

lepinguna (edaspidi: loovutamisleping) ja mille kohaselt AH loovutas laenulepingust

tulenevad nõuded AI vastu kostjale. Samal päeval sõlmisid AH ja kostja hüpoteegi

üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt loovutas AH kostjale

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteegi, mille

tingimusi, sh tagatavate nõuete koosseisu, ei muudetud;

-

kohtutäitur toimetas 20. märtsil 2019 hagejale kui võlgnikule kätte täitmisteate

täiteasjas nr 022/2019/1777, millest nähtuvalt on kostja pöördunud kohtutäituri poole

hüpoteegi lepingu alusel vaidlusaluse hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise

läbiviimiseks. Täitmisteatele lisatud dokumentidest nähtuvalt soovib kostja hagejale

kuuluva kinnisasja arvel täita laenulepingust tulenevat nõuet AI vastu. Kostja arvestuse

kohaselt moodustab nõue kokku 504 166,50 eurot (põhinõue 100 000 eurot, intress

5666,50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 398 500 eurot).

1.2. Neil asjaoludel leidis hageja, et:

-

täitemenetluse algatamine hageja suhtes on pahatahtlik ja alusetu, sest kostjal puudub

nõue, mille alusel oleks täitemenetluse läbiviimine võimalik. Laenuleping on tühine,

sest selle sõlmimise ajal oli laenusaaja AI laenuandja AH osanik, kellele kuuluv osa

esindas rohkem kui 5% osakapitalist. Sellest tulenevalt on laenuleping vastuolus

äriseadustiku (ÄS) § 159 lg 1 p 1 keeluga;

3 (6)

-

hüpoteek ei taga alusetu rikastumise sätete alusel esitatavaid võimalikke nõudeid.

Laenulepingu alusel väljamakstud summade tagastamist alusetu rikastumise sätete

alusel saaks nõuda üksnes AH kui algne võlausaldaja. Samas ei ole sellised

lepinguvälised nõuded hüpoteegiga tagatud;

-

laenuleping on rahatu, kuna selle alusel ei ole tegelikkuses laenu antud ja tekitatud on

näiline nõue AI vastu eesmärgiga hageja arvel rikastuda.

1.3. Alternatiivsetena esitas hageja järgmised põhjendused ja taotlused:

-

kui kohus ei nõustu hageja seisukohaga laenulepingu tühisuse või rahatuse osas, esineb

alus vähendada viivist 50 000 euroni. Kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas on

ebamõistlikult suur ja kostjale ei ole laenulepingust tulenevate võimalike nõuete

täitmisega viivitamisega varalist kahju tekkinud;

-

teise võimalusena esitas t tasaarvestuse vastuväite. Hagejale tekkis kahju laenukeelu

rikkumisest. Kahju seisneb kuludes, mida hagejal tuleb kanda enda varale sissenõude

pööramise vältimiseks, sh kohtumenetluses osalemisega seotud kulud, samuti

võimalikud tulevikus tehtavad sooritused AI vastu esitatud kostja nõuete täitmiseks.

1.4. Hageja palus:

(1) tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/1777 lubamatuks;

(2) kohustada kostjat andma nõusolek vaidlusaluse hüpoteegi muutmiseks selliselt, et

senine hüpoteegipidaja (kostja) kustutatakse ja hüpoteegipidajana kantakse kinnistus-

raamatusse hageja. Kostja nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb

asendada kohtuotsusega.

2. Hageja taotlusel tagas maakohus hagi ja määras 4. aprilli 2019 määrusega täitemenetluse

peatamise. Samal päeval parandas maakohus hagi tagamise määruses täiteasja numbris tehtud

vea. Tallinna Ringkonnakohus jättis hagi tagamise määruse 19. juulil 2019 muutmata.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

nii AI ja AH kui ka hageja olid algusest peale teadlikud laenukeelust, mistõttu antigi

laenuleping ja seda tagav hüpoteek üle kostjale. Kuigi 27. juuni 2018 leping AH ja

kostja vahel pealkirjastati nõude loovutamise lepinguna, siis poolte tahe ja tegelikkus

seisnes lepingu üleandmises;

-

pärast tühisust kaasa toova asjaolu ära langemist kinnitasid kostja ja AI laenulepingut

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 3 tähenduses. Ainuüksi AI nõusolekust

lepingu üleandmisele AH-lt kostjale piisab, et lugeda leping kinnitatuks;

-

hageja palus 28. augusti 2018 vastuses kostjalt lisatähtaega nõude täitmiseks, millega

ta tunnistas laenulepingu kehtivust ja üleminekut kostjale. Varasemast laenukeelust

tingitud tühisust vastuses ei märgitud ja see vastuväide esitati alles läbirääkimiste

ebaõnnestumisel põhjusel, et AI ega hagejal ei saa või ei taha nõuet rahuldada;

-

laenuleping ei ole rahatu, sest AH maksis 5. oktoobril 2016 laenulepingu alusel AI-le

55 800 eurot ja Haiksonile 44 200 eurot. Väljamakse on tõendatult toimunud ja raha

tagastamise nõue on sissenõutav;

-

hageja ei põhista kahju hüvitamise nõude osas, kas tal on üldse reaalne nõue, mida ta

saaks kostja vastu tasaarvestamiseks kasutada;

-

hageja taotlus viivise vähendamiseks pole põhjendatud. Laenuleping oli lühiajaline, st

laenu täieliku tagastamise tähtaeg oli lühem kui kaks kuud. Lühiajaliste lepingute puhul

on kõrgem viivisemäär pigem tavapärane. Viivisena nõutava summa suurus on tingitud

asjaolust, et hageja on tasumisega viivituses ca 2,5 aastat;

4 (6)

-

hageja nõue tahteavalduse andmiseks kohustamiseks on alusetu. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 349 lg 1 alusel on hüpoteegi omanikule ülemineku eeldus, et hüpoteegiga

tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Praegusel juhul on nõue tekkinud

ja seda ei ole rahuldatud. Hüpoteegi kandmist hageja nimele on võimalik kaaluda alles

seejärel, kui hageja või muu isik on nõude täitnud.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 15. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) . Menetluskulud

jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja

otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

4.1. Maakohus tuvastas, et

-

AH ja AI sõlmisid 5. oktoobril 2016 laenulepingu, mille kohaselt AH andis AI-le laenu

100 000 eurot;

-

hageja, AH ja UPP sõlmisid 5. oktoobril 2016 hüpoteegilepingu, mille p-s 3.1 lepiti

kokku, et hageja jagab tema kasuks kinnistule seatud hüpoteegi kaheks: vaidlusalune

hüpoteek summaga 225 000 eurot ja teine hüpoteek 125 000 eurot. Hageja loovutas

vaidlusaluse hüpoteegi tasuta AH-le ja see määrati tagama kõiki AH nõudeid AI vastu,

mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest

lepingutest ning nende lisadest ja muudatustest;

-

AH ja kostja sõlmisid 27. juunil 2018 nõude loovutamise lepingu, millega AH loovutas

kostjale laenulepingust tekkinud põhinõude 100 000 eurot, intressinõude 5666,50 eurot

ja viivisenõude 225 000 eurot AI vastu;

-

AH ja kostja sõlmisid 27. juunil 2018 notariaalse hüpoteegi üleandmise lepingu ja

asjaõiguslepingu, millega AH andis tema kasuks kinnistule seatud vaidlusaluse

hüpoteegi üle kostjale, sealjuures jäi kehtima igakordse omaniku kohustus alluda

kohesele sundtäitmisele;

-

hageja on kinnistu omanik. Kinnistu registriossa V jakku 17. järjekohale on sisse

kantud vaidlusalune hüpoteek summas 225 000 eurot kostja kasuks. Kinnistu

igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud

nõude rahuldamiseks;

-

kohtutäitur koostas 20. märtsil 2019 hagejale täitmisteate täiteasjas nr 022/2019/1777,

mille kohaselt esitas kostja kohtutäiturile hageja suhtes täitmisavalduse täitemenetluse

läbiviimiseks. Täitedokumendiks on hüpoteegi leping ning nõude sisuks on hüpoteegi

ulatuses hüpoteegiga tagatud nõue 225 000 eurot;

-

täitmisteatele lisatud võlaarvestuse kohaselt moodustab põhinõue 100 000 eurot,

intress 2% kuus alates 6. oktoobrist – 31. detsembrini 2016 kokku 5666,50 eurot ja

viivis 0,5% päevas alates 1. jaanuarist 2017–19. märtsini 2019 kokku 398 500 eurot;

-

AH teostas 5. oktoobril 2016 AI-le pangaülekandega makse summas 55 800 eurot ning

Haiksonile makse summas 30 200 eurot ja 6. oktoobril 2016 lisaks 14 000 eurot;

-

laenulepingu sõlmimise ajal kuulus AH osanike hulka AI, kelle osa väärtusega

1225 eurot moodustas 49% AH osakapitalist.

4.2. Maakohus leidis, et laenuleping on ÄS § 159 lg-s 1 sätestatud laenukeelu rikkumise tõttu

ÄS § 159 lg 4 ja TsÜS § 87 alusel tühine. Kostja ei tõendanud, et loovutamislepingu sõlmimisel

oli selle osapoolte tegelik tahe lepingu üleandmine. Loovutamislepingule antavast hinnangust

hoolimata ei saaks tühisest lepingust tuleneva nõude loovutamine ega laenu üleandmine

tähendada tehingu kehtivuse kinnitamist TsÜS § 84 lg 3 tähenduses. Isegi kui hageja oleks

laenulepingust tulenevat nõuet tunnistanud või kui lepingu osapooled teadsid laenukeelu

olemasolust, siis ei saa need asjaolud tühist tehingut kehtivaks muuta.

5 (6)

4.3. Kuna kostja esitas sundtäitmisele konkreetselt laenulepingust tuleneva nõude, kuid

laenuleping on tühine, siis puudub kostjal sundtäidetav nõue. Ka nõuete loovutamist ei saa

pidada kehtivaks, sest loovutamise eeldus on nõude olemasolu. Eeltoodud põhjustel ei saa

kostjal olla hageja vastu laenulepingust tulenevat sundtäidetavat nõuet ja sundtäitmine

täiteasjas nr 022/2019/1777 tuleb tunnistada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel

lubamatuks.

4.4. Kuivõrd kostjal AI suhtes kehtiv lepingust tulenev nõue puudub, on täidetud eeldused

AÕS § 349 lg 1 alusel hüpoteegi hageja nimele kandmiseks. Kinnistusraamatuseaduse § 34¹

lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tuleb kohustada kostjat andma nõusolek kinnistu registriosa IV jakku

17. järjekohale tehtud kande muutmiseks selliselt, et vaidlusaluse hüpoteegi senine

hüpoteegipidaja (kostja) kustutakse ja uue hüpoteegipidajana kantakse kinnitusraamatusse

hageja. Kostja nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks asendab TsÜS § 68 lg 5

kohaselt kohtuotsus.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks märkis maakohus eksitavalt mittevaidlustatuks, et AH ja kostja sõlmisid

27. juunil 2018 nõude loovutamise lepingu. Sel kuupäeval lepingu sõlmimine ja selle

pealkirjastamine nõude loovutamise lepinguna pole vaidlusalune, kuid puudub üskmeel, kas

lepingupoolte tahe oli suunatud just nõude loovutamisele. Lepingupoolte selge eesmärk oli

ületada laenukeelu olukord ja nad soovisid anda laenulepingu üle kolmandale isikule, kes saaks

olla kehtiva laenulepingu pool.

5.2. Teiseks muudab maakohtu tõlgendus TsÜS § 84 lg-st 3 sisutühjaks võimaluse tühiseid

tehinguid kehtivaks muuta. Laenu üleandmisega ÄS § 159 lg-s 1 nimetamata isikule langeb ära

tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu, st laenulepingu suhe pole enam osaühingu ja osaniku

vahel, mille tulemusel kohaldub TsÜS § 84 lg 3 ja lepingut saab kinnitada.

Lepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Tõenditest järeldub, et

kõigi laenulepinguga seotud isikute eesmärk oli jõuda kehtiva laenulepinguni. Hageja teadis ja

aktsepteeris seda eesmärki, sest laenuraha vajadus oli kõigile selge ning raha kasutati seotud

isikute ühistes huvides.

5.3. Kolmandaks, kuna on olemas kehtiv nõue, puudub võimalus kanda vaidlusalune hüpoteek

AÕS § 349 lg 1 alusel hageja nimele. Maakohus järeldas ekslikult, et kui ka sundtäitmiseks

praegu esitatud nõuet pole, siis tähendab see üldse tagatud nõuete puudumist. Asja materjalide

põhjal ei ole võimalik järeldada, et ühtki hüpoteegilepingu p-s 3.3.1 kirjeldatud nõuet ei

eksisteeri. Tagatavad nõuded märgiti hüpoteegilepingus teadlikult võimalikult laialt, sest

lepinguosaliste ühistes huvides oli hageja kinnistu arendamine ning selleks rahaliste vahendite

hankimine ja vastavate kohustuste tagamine kuni arendustööde lõpetamiseni.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt

muutmata. Maakohus ei märkinud otsuses seisukohta hagi tagamise kohta, selles osas saab

ringkonnakohus otsust täiendada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

6 (6)

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 4.1 refereeritud asjaoludest (sh vt loovutamis-

lepingu osas täiendavalt järgnevas p 9). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega

korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.

9. Kaebuse esimese väitega heidab kostja maakohtule asjatult ette loovutamislepingu

õiguslikku kvalifitseerimist kui vaidlustamata asjaolu. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse

p 3.4 sissejuhatuses asjakohaselt, et tuvastab järgnevas loetletud asjaolud mh poolte esitatud

tõendite põhjal.

Lisaks leidis ja põhjendas maakohus otsuse p-s 3.7 õigesti, et 27. juuni 2018 leping on sisult

nõude loovutamise leping. VÕS § 164 lg 1 esimeses lauses nimetatud nõude loovutamine ja

VÕS § 179 lg 1 järgne lepingu ülevõtmine erinevad mh selle poolest, et nõude võib

võlausaldaja loovutada iseseisevalt (ilma võlgniku nõusolekuta), aga lepingust tulenevad

õigused ja kohustused saab anda üle ainult teise lepingupoole nõusolekul. Laenulepingu pooled

olid AH ja AI. Kostja küll väitis, et AI oli laenulepingust tulenevate AH õiguste ja kohustuste

üleandmisega nõus, aga hageja vaidles sellele väitele vastu. Kostja ei esitanud tõendeid, millest

AI vastav nõusolek nähtuks. Kõnealuse lepingu sõnastuse järgi oli selle sõlminud poolte tahe

ilmselgelt leppida kokku nõude loovutamises, maakohtu vastav järeldus on kooskõlas VÕS

§-s 29 sätestatud reeglitega.

Hinnangut nõude loovutamisele ega ka sundtäidetava nõude olemasolule ei mõjuta hageja

28. augusti 2018 avaldus läbirääkimiste ega tähtaegade kohta. Kostja ei väida, et hageja oleks

võtnud endale kohustuse maksta AI asemel ise laen tagasi. Praegu on üksnes vaidluse all, kas

AI kohustust saab täita hageja kinnistut koormava hüpoteegi arvel. Hageja tahteavaldusega

polnud võimalik kõrvaldada laenulepingu tühisust.

10. Kaebuse teine väide käsitleb TsÜS § 84 lg 3 tõlgendamist. Maakohus sisustas viidatud

normi õigesti. Võttes arvesse ringkonnakohtu seisukohta kaebuse esimese väite osas, on piisav

sedastada, et pelgalt nõude loovutamine ei too kaasa muutusi lepingu osapooltes. Järelikult on

(tühine) laenuleping jätkuvalt sõlmitud AH ja AI vahel. Tühisuse aluse äralangemist TsÜS § 84

lg 3 tähenduses ei esine. Seetõttu tunnistas maakohus sundtäitmise TMS § 221 lg 1 alusel

õigesti lubamatuks.

11. Kaebuse kolmas väide pole samuti põhjendatud. Vastustest kahele esimesele väitele

järeldub, et maakohus lahendas õigesti poolte vaidluse küsimuses, kas kostjal võib olla

laenulepingust tulenev nõue, mis on tagatud vaidlusaluse hüpoteegiga. Kuna sellist nõuet ei ole,

siis pidi kostja tooma esile ja vaidluse korral tõendama, et tal on mõni muu nõue, mida tagab

vaidlusalune hüpoteek. Sellist nõuet kostja esile ei toonud. Järelikult on tegemist AÕS § 349

lg-s 1 teise alternatiivina nimetatud olukorraga, kus hüpoteegiga tagatavat nõuet ei ole

tekkinud, ja hageja võib nõuda kas hüpoteegi enda nimele kandmist või kustutamist.

12. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 5 esimest lauset, sest jättis otsuses märkimata seisukoha

4. aprilli 2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu (täitemenetluse peatamine) osas.

Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Vastavalt 4. aprilli 2019 määruse resolutsiooni

p-le 2 kehtib hagi tagamine kuni otsuse jõustumiseni. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hagi

tagamise kehtivuse aega muuta. Nimetatud täiendus ei muuda maakohtu otsust sisuliselt ega

mõjuta selle täitmist, mistõttu puudub vajadus koostada resolutsiooni terviklik sõnastus.

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

kulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm