1-20-3107/46 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2020, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-3107

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas

Reinola

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuistungi aeg ja koht

21. september 2020, Tallinn

Kriminaalasi

Andres Judakovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 17. juuni 2020 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitajad

Kaitsja ja prokurör

Prokurör

Aarne Pruus

Süüdistatav

Andres

Judakov,

ik:

36706300334,

isikuandmed

maakohtu otsuses, kinni peetud ja vahistatud alates

03.03.2020.a.

Kaitsja

Eve Jundas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 17. juuni 2020 otsus osaliselt: Andres Judakovi KarS § 118

lg 1 p 7 järgi süüdimõistmise, viieaastase vangistusega karistamise ning temalt KrMS § 179

lg 1 p 2 alusel sundraha väljamõistmise ja väljamõistetava menetluskulu kogusuuruse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

Mõista Andres Judakov süüdi KarS § 117 lg 1 ja KarS § 121 lg 1 järgi ning karistada teda

1 (ühe) aasta pikkuse vangistusega.

Mõista Andres Judakovilt riigi tuludesse KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel

sundraha 876 eurot. Kokku tuleb Andres Judakovil koos ülejäänud väljamõistetud

menetluskuluga tasuda riigituludesse 3996 eurot ja 40 senti.

3. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt ja prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.

6. Määrata Advokaadibüroo Legalia vandeadvokaat Eve Jundasele makstava riigi õigusabi

tasu suuruseks A. Judakovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 454 eurot

44 senti, sh käibemaks 75,74 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Andres Judakovi süüdistatakse selles, et 03.03.2020 kella 21.30 ajal, oma elukohas XXX

majas, lõi ta ühises joomingus tekkinud tüli käigus tahtlikult XX (X) ühel korral noaga kõhtu,

tekitades kannatanule ülakõhu piirkonna torke-lõikehaava peen- ja jämesoole ning vasakpoolse

neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis, mis tüsistus ägeda

verekaotusega ja hüpovoleemilise šokiga, mille tagajärjel XX 04.03.2020 kell 02.10 SA Põhja-

Eesti Regionaalhaiglas suri. Lüües noaga tahtlikult XX kõhtu, millega põhjustas kannatanu

surma, pani Andres Judakov süüdistuse kohaselt toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava

teise inimese tapmise.

2. Maakohus tunnistas Andres Judakovi süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ehk tervisekahjustuse

tekitamises, kui sellega on põhjustatud surm (s.o. kergemas kuriteos) ning mõistis karistuseks

viis aastat vangistust. Erinevalt prokurörist leidis maakohus, et A. Judakovil puudus surma kui

tagajärje osas tahtlus, küll aga tegutses ta kergemeelselt. Kohus luges süüdistatava ütlused

ebausaldusväärseks ja seetõttu ei jaatanud ka hädakaitsele viitavaid asjaolusid, millele

süüdistatav osundas. Kohus luges karistuse kandmise aja alguseks kahtlustatavana

kinnipidamise päeva, s.o 03.03.2020.a, ning jättis tõkendi vahistamise muutmata kohtuotsuse

jõustumiseni. Kohus jättis kannatanu YY tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Menetluskuludena

mõistis kohus Andres Judakovilt riigituludesse kokku välja 4580,40 eurot, määrates, et need

tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Samuti tegi kohus otsused

asitõendite ja muude äravõetud objektide osas.

Apellatsioonid ja nende vastused

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör Aarne Pruus kaitsja ja Eve Jundas.

4. Prokurör vaidlustab otsuse Andres Judakovi süüdistuse ümberkvalifitseerimise ning

karistuse mõistmise osas, paludes tühistada otsus vastavas osas ning mõista Andres Judakov

süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja karistada teda seitsmeaastase vangistusega.

5. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et tagajärje, s.o surma põhjustamises, esineb Andres

Judakovi puhul ettevaatamatuse raskeim vorm, s.t kergemeelsus. Prokurör leiab, et A.Judakov

põhjustas XX-le eluohtliku tervisekahjustuse 03.03.2020 kell 21.30 ja kannatanu suri

04.03.2020 kell 02.10, mistõttu on noalöögiga põhjustatud eluohtlik tervisekahjustus ja surma

saabumine ajaliselt lähiseoses. Ta käsitab üldtuntuna asjaolu, et noalöögiga kõhtu võidakse

põhjustada inimesele eluohtlik tervisekahjustus, mis võib päädida ka inimese surmaga.

Noalöögiga tekitas A. Judakov olukorra, mis ei olnud enam tema kontrolli all. See, kas XX jääb

ellu või sureb, olenes juba kiirabi tegevusest. Arstidel ei õnnestunud XX päästa ja ta suri haiglas

operatsiooni käigus. Kuriteo välise teopildi alusel saab teha järelduse, et A.Judakov möönis, et

tema tegevuse tulemusena võib saabuda kannatanu surm. Prokurör osundab, et ka A.Judakov

ise avaldas kohtuistungil, et noalöögi tagajärjel kõhtu võib saabuda inimese surm. Eeltoodust

lähtuvalt on prokuröri hinnangul ekslik kohtu seisukoht, et Andres Judakov ei pidanud

võimalikuks, et noaga kõhu haavamine võib tuua kaasa kannatanu surma. Kõht on

kehapiirkond, mille haavamine võib üldjuhul kaasa tuua raskeid tagajärgi, sealhulgas surma.

A.Judakov pani seega kuriteo toime kaudse tahtlusega. Ta pidas võimalikuks, et tema tegevuse

tulemusena võib saabuda ohvri surm ning möönis seda.

6. Arvestades KarS § 113 lg 1 sanktsioonipiire, kuriteo asjaolusid ja süüdistatava isikut, taotleb

prokurör Andres Judakovi süüdimõistmist ja karistamist KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo eest sanktsiooni miinimummäära lähedase karistusega, s.o vangistusega 7 aastat.

7. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse Andres Judakov`i süüdimõistmise osas KarS § 118

lg 1 järgi ja teha uus otsus, mõistes Andres Judakov õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja mõista

Andres Judakovile KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistus miinimummääras, s.o. 4 aastat, millisest

KarS § 73 lg.1 kohaselt lugeda koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistus, millise ta vangistuse

näol on reaalselt kandnud, ülejäänud karistus aga kohaldada tingimisi. Tuleb märkida, et kaitsja

apellatsioonis on läbivalt viidatud Apellandile, kelle all on kaitsja ilmselt pidanud silmas

süüdistatavat Andres Judakovi. Andres Judakov ei ole apellant, vaid apellant on kaitsja, kuna

apellatsioonile on alla kirjutanud kaitsja kui apellatsiooniõiguslik kohtumenetluse pool, mitte

süüdistatav A. Judakov (KrMS § 318 lg 1 ls 2 ja § 321 lg 3). Ringkonnakohus peab võimalikuks

käsitleda seda sellise veana, mis on ületatav tõlgendamisega.

8. Kaitsja leiab, et KarS § 28 lg 1 kohaselt leidis tõendamist enne süüdistatava poolt

Kannatanule tervisekahjustuse tekitamist Kannatanu vahetu eesseisev rünne süüdistatava elule

ja tervisele, s.o. esines hädaseisund KarS § 29 mõttes. Apellandi tegevust tuleb vaadelda

hädakaitsetegevusena, mille piire ta ei ületanud, mistõttu see ei ole õigusvastane ja karistatav.

Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses puudub põhjendus ja maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, millega on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. Ebaõige on kogutud

tõenditele ja tunnistajate ütlustele antud hinnang, millest tulenevalt on ebaõiged ka maakohtu

järeldused. Põhiliselt rajaneb maakohtu otsus kannatanu YY ütlustel, millised olid lünklikud,

ei tõendanud kõiki asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid, ei lükanud usaldusväärselt ümber

vastuväiteid süüdistusele. Tunnistajad PP, TT, JJ ja DD olulisi asjaolusid ei tõendanud, kuna

viibisid toimunu ajal köögis ja koridoris toimunut ei näinud. Arvestamata on jäetud PP`i

iseloomustus Kannatanu kohta. Alusetult on maakohus jätnud tõendikogumist välja

süüdistatava ütlused, mis puudutavad Kannatanu rünnet ja seejärel Kannatanul noalöögi

saamist.

9. Kaitsja hinnangul puudub maakohtu otsuses usaldusväärne põhjendus hädakaitseseisundi ja

võimaliku hädakaitsepiiride ületamise kohta. Ebaõige on maakohtu järeldus, et Kannatanu

käitumine 03.03.2020.a. tervikuna ajavahemikul kella 19.30 kuni 21.38 ei kujutanud endast

KarS § 28 lg 1 kohaselt rünnet süüdistatava elule ja tervisele. Süüdistatav on kindel, et kui ta

poleks enesekaitseks köögist nuga haaranud ega sellega end kaitsenud, oleks Kannatanu teda

kindlasti uuesti löönud. Nuga oli käeulatuses. Maakohus ei ole küllaldaselt motiveerinud, miks

ei arvestatud eelnimetatud ajavahemikul Kannatanu korduvate tapmisähvardustega. Maakohtu

otsuses puudub hinnang kannatanu eelnenud korduvatele samalaadsetele ähvardustele.

Maakohus ei ole andnud usutavat hinnangut Kannatanu ja süüdistatava vahel toimunule

vahetult enne nende konfliktsituatsiooni ja konfliktsituatsiooni ajal. Pole arvestatud Apellandi

korduvate kinnitustega, et Kannatanu lõi eelnevalt süüdistatavale magamistoast väljumisel

tugeva löögi kõva esemega pähe. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid, miks ei arvestatud

asjaoluga, et kannatanu järgnes süüdistatavale pärast talle näkku löömist edasi koridorist kuni

köögini, järgnesid uued ähvardused ja kannatanu tekitas otseselt reaalse ohu süüdistatava elule

ja tervisele. Maakohus ei arvestanud süüdistatava ütlustega, et kõik toimus kiiresti ja

ootamatult, raske tagajärje ärahoidmiseks tuli kiirelt tegutseda. Puuduvad motiivid, miks ei

arvestatud süüdistataval äkki tekkinud ägeda stressireaktsiooniga konflikti ajal, mis tekkis äkki

hädakaitseseisundi ja hädakaitsetegevuse ajal kannatanu ähvardava käitumise tulemusena.

10. Leides, et pole arvestatud Kannatanu isiksusega temapoolsete ähvarduste tõsiseltvõetavuse

küsimuses, rõhutab kaitsja, et kuigi kannatanu Karistusregistri õiendist nähtuvalt ei oma

kehtivaid karistusi kriminaal- ega väärteo korras, siis on süüdistatavale teada, et Kannatanut on

korduvalt kohtulikult karistatud, ka vägivallakuritegude eest ja korduvate vangistustega.

11. Kaitsja hinnangul on maakohus andnud ebaõige hinnangu süüdistatavale Kannatanu poolt

tekitatud kehavigastuste koha osas. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et löömine toimus

koridoris 1 viibides Kannatanu eelnenud “kätega vehkimise" ajal. Süüdistatav kinnitab, et

eelnevalt esikus “kätega vehkimise" ajal Kannatanu teda ei löönud, süüdistatav ei seisnud

Kannatanu vahetus läheduses, vaid Kannatanu tekitas talle vigastused koridoris 2 koheselt

magamistoast väljumisel. Löök oli väga tugev, tundus et löödi kõva esemega. Kuna

süüdistataval on üks silm klaasist (silmaoperatsioon 2005.a.), tundis ta väga tugevat valu,

vigastada said ka hambad, oli tugev peapõrutus. Süüdistatav kartis, et Kannatanul on käes kas

haamer või muu ese, millega tema arvates oli Kannatanu teda eelnevalt löönud. Maakohus

tõlgendas ebaõigesti süüdistatava kahjuks, et sündmuskohalt ei leitud haamrit ega muud eset.

12. Kaitsja heidab ette, et maakohtu otsuses puudub täielikult hinnang Apellandi

kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes KarS § 28 lg 2 tähenduses.

Kannatanule rüseluse käigus tekitatud vigastuse puhul ei saa rääkida hädakaitse piiride

ületamisest. Süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et Kannatanu elu päästa.

13. Kõik kahtlustused pidanuks maakohus tõlgendama süüdistatava kasuks. Süüdistatav on

alates kohtueelsest uurimisest andnud ütlusi, mis on vastavuses kohtuistungil antud ütlustega.

14. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatav ei ole talle inkrimineeritud

kuritegu toime pannud tahtlusega, aga tõendid võimaldanuks maakohtul maksimaalselt

süüdistatava süüdistamist süüteo toimepanemise eest hädakaitse piiride ületamisel.

15. Kaitsja leiab, et mõistes karistuse KarS § 118 lg 1 p 7 kohaselt, võinuks maakohus mõista

karistuse sanktsioonis ettenähtud alammääras. Maakohus võinuks rohkem arvestada

süüdistatava isiksusega, kes on varem karistamata, kellel on kindel elukoht, on olnud korralik

tööinimene. Tema iseloomustused on äärmiselt positiivsed. Süüdistatav kahetseb südamest

toimunut, on hüvitanud kahjud, milliseid oli võimalik heastada. Ta ei ole sellisel määral

alkoholi kuritarvitaja, et kaasinimeste elule ja tervisele tulevikus ohtu kujutaks. Ta kutsus ise

kannatanule kiirabi ega lahkunud sündmuskohalt. Süüdistatav avaldas kohtus siiralt, et on

saanud raske õppetunni ja võib kindlalt välistada uute kuritegude toimepanemise võimaluse.

16. Kaitsja apellatsioonis on esitatud taotlus täiendavate tõendite kogumiseks. Kaitsja palus

välja nõuda ja võtta tõenditena asja juurde Põhja-Eesti Regionaalhaiglast tõend Andres

Judakovi silmatrauma ja operatsiooni kohta 2005.a ning Karistusregistrist täiendavad andmed

XX kõikide kriminaalkaristuste kohta, samuti kohtuotsuste ärakirjad.

17. Ringkonnakohus jättis 26.08.2020 kaitsja tõendite kogumise taotlused rahuldamata.

18. Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõendi osas leidis ringkonnakohus järgmist. Kaitsja soovib

sellega tõendada, et A. Judakov tundis kannatanu löögist pähe teravat valu. Apellatsiooni

kohaselt puudutab tõend Judakovile 2005.a. teostatud silmaoperatsiooni, mille tagajärjel on üks

silm klaasist. Maakohus jättis kaitsja sama taotluse rahuldamata 08.06.2020 määruses, leides,

et tõend pole asjakohane, ei puudutata tõendamiseseme asjaolusid ja ei saa sisaldada täiendavat

õigustavat asjaolu. Kaitsja taotlusest ei ilmne, mil moel maakohus oma järelduses eksis. Pole

tuvastatav, et tegemist oleks kriminaalasjas tähtsust omava tõendiga KrMS § 3861 lg 1

tähenduses. Arstitõendi olemasolu, mis sedastaks 2005.a operatsiooni ja klaassilma olemasolu,

ei saa tõendada terava valu tundmise fakti 2020.a kevadel. Seejuures ei ilmne vaidlustatud

otsusest ega apellatsioonist, et asjas oleks vaidlust operatsiooni ja klaassilma üle.

19. Karistusregistri andmete küsimuses leidis ringkonnakohus järgmist. Kaitsja soovis nõuda

Karistusregistrilt täiendavad andmed kannatanu XX kõikide kriminaal- ja väärteokaristuste

kohta, ning „kuna Karistusregistri andmed ilmselt ei kajasta kõiki varasemaid Kannatanu

karistusi“, siis ka kohtuotsused Kannatanu kõikide karistuste kohta. Ka selle taotluse

rahuldamiseks puudus KrMS § 321 lg 6 alus. Kohus rahuldas karistusregistri andmete taotluse

08.06.2020 määrusega. Kohtulahendite väljanõudmist pole kaitsja varem taotlenud ja on

ebaselge, miks taotlust ei saanud varem esitada.

20. Prokurör saatis 03.09.2020 kaitsja apellatsioonkaebusele vastuse, milles vaidleb sellele

vastu. Ta leiab, et kohus on põhjendatult jätnud tõendikogumist kõrvale süüdistatava ütlused

osas, mis puudutavad XX poolset rünnet magamistoast kuni köögini ja seejärel XX noa otsa

jooksmist, ning kohus on põhjendatult leidnud, et puudub alus kahelda YY ütlustes. Tunnistajad

on andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt nad noa võtmist üldse ei näinud ja mingit

konflikti (rüselust, kaklust, löömist või ähvardamist) ka ei kuulnud ega tajunud, ometigi kõik

tunnistajad asusid lähestikku. DD magas saunas ja sündmust täpselt meenutada ei suuda.

Süüdistatava ütlused ei haaku teiste tõenditega ja on ilmselget kantud soovist, et toime pandu

eest ettenähtud vastutusest vabaneda. A.Judakovi versioon toimunust ei ole ka eluliselt usutav,

sest keegi ei kuulnud XX poolset viiekordset ähvardust tappa süüdistatav ja süüdistatav ise ka

ei rääkinud ähvardustest kellelegi.

21. Kaitsja esitas 18.09.2020 kohtule veelkord taotluse, milles palus välja nõuda ja võtta

tõenditena asja juurde andmetele vastav ja seaduslik XX Karistusregistri tõend, tuginedes juba

varem korduvalt esitatud argumentidele. Kaitsja tõi esile, et Andres Judakov avaldas

19.09.2020.a,

et

XX

viibis

kriminaalhooldusel

Tallinna

Vangla

Pärnu

Kriminaalhooldusosakonna Rapla esinduses ja XX oli enda ja Andres Judakov`i ühisele

tuttavale eluajal avaldanud, et kriminaalhooldajatel oli plaanis taotleda XX suhtes karistuse

täitmisele pööramist. Kaitsja pöördus sellest tulenevalt Pärnu Kriminaalhooldusosakonna Rapla

Esinduse poole asjaolude selgitamiseks ning vastuses nr. 8-1/20/20346-2 teatati, et XX oli

viimati võetud arvele 17.06.2019.a. ning arvelolek lõppes 04.03.2020.a. seoses XX surmaga.

Täiendavalt teatati, et XX kandis karistust Pärnu Maakohtu Rapla Kohtumaja 17.06.2019.a.

otsuse nr 1-19-4513 alusel. Eeltoodust järeldab kaitsja, et XX omab karistatust ja Pärnu

Maakohtule saadetud Karistusregistri andmed on ebaõiged. Väidete tõendamiseks lisas kaitsja

oma taotluse sõnul Tallinna Vangla Pärnu Kriminaalhooldusosakonna Rapla Esinduse

18.09.2020.a. kirja nr. 8-1/20/20346-2 (oli ka lisatud) ja täiendava kirja samast kuupäevast

(puudus lisade seast).

Ringkonnakohtu istung

21. Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2020 istungil osalesid süüdistatav, kaitsja ja prokurör.

22. Kuulanud ära poolte seisukohad, jättis ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse

„seadusliku XX Karistusregistri tõendi“ lisamiseks. Nagu juba 26.08.2020 määruses öeldud,

puuduvad KrMS § 321 lg 6 nimetatud alused kõnelause täiendava tõendi kogumiseks. Tegemist

pole juhtumiga, kus kaitsja esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu, ega ka juhtumiga,

kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kaitsja

taotles karistusregistri andmeid XX kohta juba maakohtus ja taotlus rahuldati. See, et saadud

vastus kaitsja soovil tehtud päringule ei sobi kaitsja arusaamaga, ei muuda andmeid ebaõigeks

ega anna põhjust koguda sama tõendit uuesti. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 12

kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi, kui isik on

surnud. KarRS §-d 17 ja 18 reguleerivad karistusregistri andmete väljanõudmist ja

väljastatavaid andmeid. Neist sätetest nähtub üheselt, et XX kohta pärast tema surma tehtud

registriteade ei saanud anda mingit muud tulemust kui see, et tal puudub kehtiv karistus.

Kuivõrd kaitsja on vandeadvokaat ja eelduslikult oma ala kõrgprofessionaal ning talle oli teada,

et päringu ajal oli XX surnud (arutatav asi seda surma käsitlebki), siis on arusaamatu tema

kriitika registriteate õigsuse kohta: registriteade vastab tema soovitud päringule ja on

seadusekohane. KarRS § 18 lg 1 p 3 näeb ette, et kui isiku kohta on registris üksnes registri

arhiivi andmed, siis näitab karistusandmete teatis, et isikul puudub kehtiv karistus. Täpselt

selline on ka XX teatise sisu (I kd, tl 153). XX kohta Karistusregistri arhiivis olevaid andmeid

(KarRS § 20) pole kaitsja kunagi tõendina taotlenud ega ole ka üritanud ringkonnakohtule väita,

et ta poleks saanud seda teha.

23. Kaitsja ja prokurör jäid kumbki oma apellatsioonide juurde ning vaidlesid teineteise

apellatsioonidele vastu. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kummagi apellatsiooni argumendid põhjust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Otsus tuleb aga osaliselt tühistada sellegipoolest, sest kohtukolleegium

tuvastas selles apellantide poolt nimetamata materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetlusõiguse

olulise

rikkumise,

mis

raskendab

süüdistatava

olukorda.

Kohtukolleegium

põhjendab

oma

seisukohti

alljärgnevalt,

käsitledes

esmalt

apellatsiooniväiteid seoses YY ja Andres Judakovi ütluste hindamisega (I), seejärel analüüsib

A. Judakovi süüküsimust ja teo õiguslikku kvalifiatsiooni (II) ning mõistab uue karistuse (III).

Viimaks teeb kohus ülejäänud vajalikud otsustused (IV).

I

25. Kaitsja apellatsiooni argumentide aluseks on läbiv väide, et maakohus tugines

põhjendamatult YY ütlustele, jättes kõrvale A. Judakovi teistsugused ütlused. Kuna süüdistuses

etteheidetavat tegu ümbritsevad faktilised asjaolud on mõlema isiku ütlustes märkimisväärselt

erinevad ja neist tulenevalt saab olla erinev ka hinnang teole endale, käsitlebki ringkonnakohus

esmalt nende kahe isiku ütluste hindamist.

26. Maakohus on kajastanud oma otsuses põhjalikult nii kannatanu YY (XX elukaaslase) kui

ka süüdistatava Andres Judakovi ütlusi (otsuse lk 4-5). Kohus on samuti põhjalikult ja

tõendikogumi tervikuga puutuvalt selgitanud, miks ta peab A. Judakovi ütlusi

ebausaldusväärseks ja YY ütlusi usaldusväärseks (otsuse lk 6-7). Nendest hinnangutest

johtuvalt on kohus tuginenud YY ütlustele ja jätnud kõrvale A. Judakovi ütlused.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega järgmistel põhjustel.

27. YY ja A. Judakovi ütlused on omavahel ilmses vastuolus just osas, mis puudutab seda,

kuidas nuga XX kehasse sai ja mis sellele vahetult eelnes. On oluline, et kuigi asjas on neli

tunnistajat, kes viibisid samal ajal sündmuskohal (JJ, PP, DD ja TT), andsid nad kõik

ristküsitlusel ütlusi, millest nähtuvalt keegi neist ei näinud ei noalöögi toimumist ega sellele

vahetult eelnevat. Seda, et nad neid asjaolusid tõesti oma meeltega ei fikseerinud, võib pidada

usutavaks mitmel põhjusel. Esiteks olid nad kõik toimunu ajal joobeseisundis. Seda kinnitavad

indikaatorvahendi kasutamise protokollid (tl 67-72 – siin ja edaspidi viited I köitele), aga ka

politsei rinnakaamera ja häirekeskuse kõnede salvestused ja nende kohta koostatud

vaatlusprotokollid, millel on jälgitavad asjaosaliste silmnähtavad ja kõrvale kuuldavad

joobetunnused ja lõbus peomeeleolu nii häirekeskusesse tehtud kõnede ajal kui ka politsei

saabudes (tl 63-66). Teiseks, nagu nähtub nii politsei rinnakaamera P17960 salvestiselt (tl 63-

64), sündmuskoha vaatlusel protokollist (tl 20-45) kui ka YY ristküsitluse juurde lisana käivast

korteriplaanist (tl 98), istusid tunnistajad köögis ümber köögilaua ja pidasid pidu, sellal kui

löömine toimus koridoris ukse taga (DD magas üldse eemal). Väljapoole avanev köögiuks jääb

koridoris olnud löömiskoha ja laua ümber istujate vaatevälja vahele (nähtab videosalvestistel ja

korteriplaanil). Kokkuvõttes on põhjust uskuda, et YY ja A. Judakov saavad ainsana anda

vahetu kogemuse pinnalt ütlusi selle kohta, mis päriselt toimus.

28. Vaidlust pole olnud selles, et kõik eelmainitud mehed tarvitasid 03.03.2020 juba hommikust

saadik koos alkoholi, liikudes ühel hetkel A. Judakovi elukohta (va T, kes liitus õhtul), Nad olid

kuriteosündmuse ajal õhtul 21:30 paiku joobes (seda, et A. Judakov oli joobes, ei vaidlusta

apellatsioonis ka kaitsja, üritades lihtsalt vähendada joobe suurust). Vaidlust pole olnud ka

selles, et Judakovi ja X vahel oli varem samal õhtul olnud verbaalne konflikt, mille käigus XX

väljendanud YY pärast A. Judakovi suhtes armukadedust ja XX oli vehkinud ka kätega, st olnud

füüsiliselt agressiivne. Järgneva osas aga versioonid lahknevad.

29. YY kirjeldas ristküsitlusel (tl 106-112), kuidas ta nägi, kuidas A. Judakov läks XX-ga

koridoris tülitsemise järel kapi juurde (mis oli nii skeemilt, sündmuskoha vaatluse protokolli

lk-delt 23 ja 36 kui ka rinnakaamera videotelt nähtuvalt köögis), avas sahtli ja võttis sealt

paremasse kätte suure kööginoa. Noa võtmise momenti kirjeldab ta järgmiselt: „Üks läks ühele

poole, teine teisele, siis Judakov läks võttis noa“ (tl 112). Y jõudis mõelda XX hoiatamise peale,

aga juba liikus Judakov noaga esikusse, X astus tagasi, siis toimus esikus kahe mehe vahel

kätega vehklemine ja siis ta nägi, kuidas Judakov tegi noaga käega löömisliigutuse otse X

suunas. Küsimustele vastates (I kd, tl 112) täpsustas Y, et ta nägi, kuidas Judakov tegi nuga

võttes valimisele iseloomulikke liigutusi (st üritas enne midagi võtta, siis pani tagasi). YY

kirjeldatud Judakovi liikumine on kajastatud arusaadavalt ka kohtuistungi protokollile lisatud

korteri skeemil (I kd, tl 98).

30. Süüdistatav A. Judakov (165-167) rääkis aga , et X tuli talle vahetult enne löömist kallale,

hoidis tal käsivarrest kinni, lausa lohises tal järel kuni köögiukseni. Sealt edasi rääkis ta:

„Nugadesahtel oli lahti, midagi kukkus sinna sisse, korra käsi käis seal, vasak käsi. Midagi ei

võtnud seal. Hakkasin ennast korra pöörama, siis nägin mingit käepidet. /…/ Kui võtsin noa,

olin ise ehmunud, et on nuga. /…/ Kui võtsin noa, samal hetkel tahtsin selle minema visata. /…/

Poole lause pealt suunasin selle noa tema poole, ta jooksis selle otsa. Ehmusin veel rohkem,

sain aru, et ta ei näe seda nuga, keerasin enda rinna vastu, ehmusin veelgi. Olin nagu

hüpnotiseeritud. Ühe käega X lükkas mind, jooksis küljega vastu ust, et köögiuks läks kinni

uuesti. Järgmisel hetkel olime juba tagumises koridoris /…/ ta rebis särgi üles, tagus vastu

rindu vehkis kätega. Nägin et käes pole midagi, tahtsin noast lahti saada. /…/ Ta kargas nagu

need poksijad /…/Otti tahtis mind jalaga lüüa, aga koperdas ja kukkus peaaegu kõhuga noa

otsa. /…/ Järgmisel hetkel oli X püsti, sain ta käe ära blokeerida, äkki läks käsi lõdvaks ja ta

hakkas kukkuma. Nuga oli minu ja X vahel, võin kinnitada, et mina teda ei löönud, see oli

puhtalt õnnetus. /…/ Mul ei olnud nuga üldse löömiseks, oli kolme sõrme vahel, X ja minu keha

vahel. /…/ Ta otse inertsis tuli mulle peale /…/ Kui ta jooksis noa otsa, olid hullunud silmad/…/

Kui ta köögist tuli, jooksis noa otsa, oli minu keha vastas /…/ ta kaotas tasakaalu, sain aru, et

midagi juhtus, ma ei fikseerinud seda tabamist kõhtu. Jälgisin käsi.“ Prokuröri küsimustele

vastates ütles Judakov (tl 171), et kui ta liikus köögi poole (kust võttis noa), rippus X tal küljes,

ning kui ta ümber pööras, jooksis ta kohe noa otsa. Kaitsja küsimusele „Mis mõte noa võtmisel

oli?“ vastas ta : „Sattus juhuslikult pihku,“ lisades, et läks otsima taskulampi.

31. Samuti andis Judakov ütlusi, et vahetult enne neid sündmusi lõi XX talle magamistoas

millegi kõvaga, mida süüdistatav pidas haamriks, pähe ja ähvardas ära tappa. Judakov rääkis

kaitsja küsimustele vastates, et enne seda oli X talle erinevatel hetkedel selle õhtu jooksul

öelnud 4-5 korda: „Tapan ära“ (tl 162, 164).

32. Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus luges YY ütlused usaldusväärseks igati

põhjendatult. Samuti jättis kohus põhjendatult ebausaldusväärsetena kõrvale A. Judakovi

ütlused (sh noakäitlemise ja selle tinginud tegurite kohta).

33. Kuigi praeguses asjas ei ole A. Judakov mõistetud süüdi vaid YY ütluste alusel, kuna

kaudsetest tõenditest selle toeks moodustuv kogum on oluliselt laiem, on tegu siiski juhtumiga,

kus otsus tugineb olulises osas just kannatanu Y ütlustele. Kohtupraktikas ei ole välistatud

süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka vaid ühele tõendile toetuvalt, milleks võib olla ka

kannatanu ütlus. Siis peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi

uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 9

koos edasiste viidetega). Kohtu siseveendumuse kujunemine peab sellisel juhul olema

kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse

hindamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad

vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid

ütlusi (nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Kohtupraktikas on peetud isiku ütluste usaldusväärsuse

hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo nr 3-1-1-104-

16, p 11). Ütluste hindamisel peab võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt

mõjutavaid asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21; 1-18-1247, p 37.)

34. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes selgitanud

veenvalt, miks kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Tegelikke kahtlusi usaldusväärsuses,

mida kohus pidanuks kõrvaldama asuma, pole asjas olnudki, kui mitte pidada nendeks vastuolu

süüdistatava ütlustega. Samas on kohus ka need veenvalt eos kõrvaldanud, selgitades

põhjalikult, miks on A. Judakovi ütlused ebausaldusväärsed.

35. YY ütlused on järjekindlad. Ristküsitlusel ei tõstatatud küsimust nende vastuolulisusest.

YY eelmainitud ütlusi ei kummuta ka teised tõendid. Tunnistajad, kes osalesid joomingus, mille

käigus Judakov X lõi (JJ, PP, DD ja TT) ei saa YY ütlusi kinnitada ega ümber lükata. Tunnistaja

T (tl 122-124) ei välistanud seejuures, et nägi ka ise Judakovi midagi sahtlist otsimas.

Tunnistaja J sõnul (tl 128) rääkisid talle P ja Y hiljemalt järgmisel päeval sellest, et Andres valis

köögisahtlist nuga. See viitab sellele, et Y rääkis toimunust sama juttu juba algusest peale.

36. Erinevalt kõigist eelmainitud meestest YY alkoholi ei tarvitanud. Seda pole keegi kahtluse

alla seadnud ja see annab täiendava põhjuse veenduda selles, et ütlused tuginevad täpselt

reprodutseeritud mälupildil ja kajastavad tegelikkust. Ka kaitsja apellatsioonist ei selgu ühtegi

põhjust, miks ei peaks YY ütluste andjana usaldama. Apellatsiooni p 2.2 lõpus on siiski

märgitud, et YY ütlustes on vastuolu seoses väitega „Ei rusikatega ei vehkinud, käed lihtsalt

käisid,“ mis näitavat, et tema ütlused pole täiesti objektiivsed. Esiteks on kaitsja viidanud

tõendile valesti, märkides, et fraas paikneb 08.06.2020 istungiprotokolli lk-l 3; tegelikult on see

lk-l 12 (tl 110). Teiseks jääb arusaamatuks, kus ja mille vahel on vastuolu, käega vehkimisest

räägib YY ennegi (nt tl 108). Kolmandaks jääb mõistetamatuks, mil moel peaks selle tõendiviite

abil selguma YY ebaobjektiivsus. Kuigi kaitsja seda ei maini, tuleb märkida, et ka asjaolu, et ta

oli kuriteo tagajärjel surnu elukaaslane, ei tingi ebausaldusväärsust. YY ütlustest ei nähtu

süüdistatava suhtes vaenu, pigem on ta Judakovi ja X käitumist kajastanud rõhutatult

objektiivselt. Nii räägib ta, kuidas X tuli tol õhtul segama seda, kui tema rääkis Judakoviga,

ütles: „Mis sa näperdad“ ja vehkis kätega, tehes sellega YY „natuke tigedaks“. Sellised ütlused

peegeldavad pigem tema objektiivsust, st valmidust olla kriitiline ka konflikti teise poole suhtes.

37. Kaitsja üritab apellatsioonis jätta ka muljet, justkui Judakovi ja YY ütlusi ei olegi vastuolus,

selgitades ebakõlasid sellega, et YY ei näinud kõike. Kohtukolleegium sedastab siiski nende

ütlustes vastuolud. YY kirjeldas vahetu pealtnägijana toimunut nii, nagu seda kajastab

süüdistus, ehk löömisena ja seega erinevalt A. Judakovi versioonist. YY ütlused lükkavad

ümber ka Judakovi versiooni sellest, et kui Judakov „sirutus“ noa järgi, rippus vägivaldne ja

samaaegselt hullumeelselt hüppav X tal küljes, ning et X kukkus noa otsa, mis oli Judakovil

rinna vastas käes. YY ütlustest nähtub, et Judakov suundus pärast ärritavat suhtlust X-ga ise

koridorist kööki, võttis seal sihipärase valiku tulemusena sahtlist noa, kõndis esikusse ja seal,

järgneva füüsilise konflikti käigus X-ga, lõi noa löömisliigutusega X suunas. Seejuures nähtub

YY jutust selgelt, et kui Judakov võttis noa, siis polnud X-st talle vahetut ohtu, ammugi ei

rippunud ta tal kuskil küljes („Üks läks ühele poole, teine teisele, siis Judakov läks võttis noa“).

Kuna YY ütlused on usaldusväärsed, siis sellest järeldub, et A. Judakovi ütluste tõepärasuses

tuleb kahelda.

38. Maakohus jõudis õigesti järeldusele, et A. Judakovi ütlused tuleb ebausaldusväärsetena

tõendikogumist kõrvale heita. Vastuolu YY kohtus antud ütlustega pole ainus põhjus. Lisaks –

ja erinevalt YY-st – ei olnud Judakov kuriteosündmuse ajal kaine, mis võib omakorda mõjutada

tema mälupildi õigsust. Seda kinnitavad mh ka nt tunnistaja P ütlused, kui ta vastab küsimusele:

„Teid oli 5 inimest, kogus on suur, kas mõni ka veel kaine oli?“ veendunult: „Kindlasti ei

olnud.“ Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt (tl 70) oli tal tol õhtul kell 22:20 joove

1.35 mg/l kohta väljahingatavas õhus. Politseiametnike rinnakaamera videotelt on sedastatav

tema joobe tunnused, teiste hulgas sõbramehelik käitumine politseiametnikega (nt kell 22:13

üritab ta pikalt ja venivalt seletada midagi kahele vaikivale politseiametnikule, nimetades neid

oma sõpradeks). Kaitsja, vaidlustamata tuvastatud joovet, on ometi pühendanud apellatsiooni

p 3.3 sellele, et minimeerida kõnealuse joobe mõju süüdistatava ütlustele. Samas jääb

arusaamatuks, millele tugineb kaitsja paljasõnaline väide, et A. Judakov oli teistest

asjaosalistest kainem. Indikaatorvahendi kasutamise protokollidest nähtuvalt oli kõige kainem

TT, kes rääkis ka rinnakaameravideotel (erinevalt A. Judakovist) selge diktsiooniga ja

arusaadavalt.

39. Samuti on Judakov rääkinud sündmuse kohta erinevaid versioone, millest ühest on ta

kohtuistungi ajaks taandunud. Ristküsitlusel kinnitas süüdistatav, et ta on algusest peale sama

juttu rääkinud (tl 168) ja sellele tugineb ka kaitsja. Ometi ei vasta see tõele. Politsei

rinnakaamera videolt (tl 63-64) nähtub selgelt, et 03.03.2020 õhtul kohale saabunud politseile

rääkis Judakov, et XX ründas teda esmalt noaga ja süüdistatav võttis temalt siis noa ära. Selle

sündmuse versiooni juurde ei jäänud kohtus enam ülekuulatutest keegi, millest saab veenvalt

järeldada, et see oli koha peal välja mõeldud vale. Olgu selle kaitseidee autor kes tahes, aga see

tõendab, et A. Judakov on esitanud selle sündmuse kohta vastakaid versioone, ning kui ta ütleb

kohtus, et on kogu aeg sama rääkinud, siis ei vasta see tõele. See tähendab, et ta on võimeline

sündmusest rääkides valetama ning tema kohtus antud ütlustesse on põhjust suhtuda

ettevaatusega. Seetõttu on eksitav kaitsja apellatsiooni 3.5, mille kohaselt jutt sellest, nagu oleks

kannatanu süüdistatavat rünnanud, oli ilmselt tunnistajate J jt mõte, millega süüdistatav kaasa

ei läinud. Nagu videolt ja selle vaatlusprotokollilt näha, rääkis sellist juttu (ka) A. Judakov.

Lisaks nähtub A. Judakovi ristküsitlusel antud ütlustest, et tal on kalduvus väljenduda

hüperboolselt. Kujundlik liialdus nähtub näiteks tema vastusest kaitsja küsimusele, kas ta

ajataju on täpne või võib ta eksida. Selle asemel, et vastata konkreetselt, peab Judakov kohaseks

öelda: „Üldiselt olen inimene, kes tunneb Eestimaal vist kõige paremini kella.“ On ilmselge, et

selline väide ei saa vastata tõele, ometi on Judakov nii ütlusi andnud, kuigi teda teavitati

ülekuulamise alguses kohustusest rääkida vaid tõtt.

40. Eelneva valguses paigutuvad tema ütluste dramaatilised detailid - jutt haamrist ja 4-5

ähvardusest, mida miskipärast keegi ei kuulnud, XX rippumine Judakovi küljes ja

hullumeelsete silmadega hüppamine, mida YY pidanuks nägema, aga ei näinud - mustrisse, mis

vastab Judakovi fantaasiarikkale jutuvestmisstiilile, mida ta kohtus ütlusi andes kasutas. Samas

ei leidnud need tõendites kinnitust. Nii näiteks ütleb tunnistaja P (tl 116), kes enda sõnul istus

köögis laua taga, seljaga akna poole (samas, kus ta istus politsei rinnakaamera videolt nähtuvalt

ka nende saabudes), et enne noalööki polnud mingit sõnavahetust ega riidu ning tal on pildid,

kus Judakov ja X istusid kaisus nagu sõbrad. Arvestades P istumiskohta, olid tema otseses

vaateväljas nii uks, kust Judakov pidi kööki sisenema, kui ka koht, kust ta võttis noa. Konflikti

ei näinud ka tema kõrval istunud T (tl 121). Ka köögis olnud J sõnul (kes muuhulgas kinnitab,

et YY seisis tõesti kohal, kus ta on väitnud, et seisis) oli kõik rahulik. Keegi ei kinnita ähvardusi,

kuigi on loogiline, et kui XX oleks A. Judakovi õhtu läbi ähvardanud ja A. Judakov oleks teda

kartnud, oleks ta sellest kellelegi märku andnud.

41. Kaitsja etteheidete kontekstis tuleb anda hinnang ka sellele, kas on õige lugeda AA ütluste

allikana ebausaldusväärseks tervikuna, jättes tõendikogumist välja kõik tema ütlused, või tuleb

jätta välja vaid see osa, mis on otseses vastuolus YY ütlustega.

42. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika tugines selles küsimuses kuni 28.05.2014.a

otsuseni asjas nr 3-1-1-131-13 arusaamale, et isik, kes annab vähemalt mingis osas valeütlusi,

muutub tõendi allikana tervikuna ebausaldusväärseks, sest kui ta on juba valetanud, ei ole

piisavat alust uskuda, et tema ülejäänud ütlused vastavad tõele. Nimetatud lahendis muutis

Riigikohus varasemat järeldust ja möönis, et on võimalik ka ütluste osaline ebausaldusväärsus,

kuid märkis p-s 13: „/I/isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks

tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe

tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised

ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad,

vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt

põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina

osaliselt arvestada. /Ü/tluste osaline arvestamine /võib/ kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused

tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne

teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed

vastuolud üksnes isikute teopanuse osas./…/.“ Seega on ebausaldusväärseks tunnistatud allika

ütlused on eelduslikult tervikuna ebausaldusväärsed ning põhjendada tuleks sel juhul juba seda,

miks osa ütlusest siiski väärib usaldust.

43. Hiljem on Riigikohus öelnud samas küsimuses (nt RKKKo 1-17-1629 p-s 9), et süüdistatava

ristküsitlus ja vajadusel kaasnev ütluste usaldusväärsuse kontrollimine (KrMS § 289) võib tuua

kaasa võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema

ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast

välja. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt

kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on

võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust

seostatakse näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse,

selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja

seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on

ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu,

kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14 jj; nr 3-1-1-131-13, p

13; 3-1-1-100-15, p 16). (Kaas)süüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi

või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (RKKKo nr 3-

1-1-94-04, p 8) ning ka nende ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas

tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 19).

44. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb

lõppude lõpuks lahendada igas kohtuasjas eraldi (RKKKo nr 3-1-1-131-13, p 13). Käesoleval

juhul on maakohus täiesti põhjendatult ja argumenteeritult jõudnud järeldusele, et A. Judakovi

ütlused – vähemalt küsimustes, kus neid ei ole võimalik kinnitada teiste tõenditega – ei ole

usaldusväärsed. Sisuliselt on ta tervikuna ebausaldusväärne tõendiallikas ja tema ütlustele

tuginedes pole võimalik olulisi faktilisi asjaolusid tuvastada. Kohtukolleegium tõdeb, et

ebausaldusväärne on kogu A. Judakovi versioon toimunud konfliktist ja selle eelloost ning seda

peamiselt põhjusel, et ta soovib ebatõeste ütluste abil vastutusest (sh raskest karistusest)

vabaneda. Kohtul pole siiski kahtlust, et A. Judakov kahetseb juhtunut – sellega on kooskõlas

tema hilisem käitumine (mida kinnitavad ka tunnistajad), mis on suunatud arstiabi

muretsemisele. Samuti on kahetsus usutav, kui paigutada see tunnistajate ja YY ning A.

Judakovi karistusandmete konteksti: A. Judakovi pole varem sarnaste tegude eest karistatud,

tavaliselt ta ei vägivallatse ja lisaks sai ta kannatanuga kenasti läbi. On arusaadav ja inimlik, et

inimesena, kes pole varem vägivaldne olnud, kahetseb ta nüüd, et põhjustas oma rumala

käitumisega ja purjuspäi teise inimese surma. Siin on tõenäoliselt veel üks tema

ennastõigustavate valeütluste põhjus. Tal on raske uskuda, et ta millegi sellisega hakkama sai,

ning ta soovib nüüd tõendada nii endale kui ka teistele, et ta pole nii halb inimene, kui tema

teost võiks järeldada. See kõik aga ei muuda tema ütlusi rohkem usaldusväärseks. Oluline on,

et A. Judakovi kirjeldatud asjade käiku (ülal p 30) ei kinnita ükski tunnistajatest. Samas oli

nuga köögis ja köök on (nagu ka rinnakaamera videotelt võib veenduda) üsna väike. Külalised-

tunnistajad, kes istusid seal ümber laua, oleks pidanud nägema, kui A. Judakovi kirjeldatud

dramaatilised sündmused oleks tõesti aset leidnud. Maakohus on ammendavalt selgitanud

(otsuse lk 6 all) sedagi, miks pole põhjust usaldada A. Judakovi ütlusi XX eelneva löögi kohta

magamistoas.

45. Kokkuvõttes nõustub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga A. Judakovi ja YY ütlustele

ning leiab, et maakohus ei ole teinud vigu, jättes esimesed tervikuna kõrvale ja tuginedes otsuse

tegemisel viimatimainitutele. Seejuures, kuna maakohus on pidanud süüdistatavat tervikuna

ebausaldusväärseks tõendiallikaks, ei pidanudki ta ümber lükkama iga üksikut süüdistatava

mainitud detaili. Samal põhjusel ei pea ka ringkonnakohus vajalikuks vaielda vastu igale

üksikule (ja kohati segaselt korduvale) kaitsja väitele, mis puudutavad süüdistatava ütlustega

mittearvestamist.

II

Faktilised asjaolud ja kuriteo objektiivsed tunnused

46. Seda, et kuriteosündmuse faktilised asjaolud vastavad süüdistuses kirjeldatule, pole keegi

selgesõnaliselt vaidlustanud. Kaitsja apellatsioonis esitatud kriitikast YY ja A. Judakovi ütluste

hindamise kohta saab siiski järeldada, et kaitsja vaidlustab väidet, et A. Judakov lõi XX noaga.

Ringkonnakohus nõustub siin maakohtu järelduste ja tõendianalüüsiga ning on samal

seisukohal: tõendikogum osutab sellele, et noaga löömine toimus. Nagu eespool märgitud (p 29

jj), tuleneb fakt, et A. Judakov lõi noa XX kõhtu (ja mitte, et viimane kukkus selle otsa), eeskätt

YY kui vahetu pealtnägija ütlustest, milles pole alust kahelda. Kokkuvõttes on faktilised

asjaolud järgmised: 03.03.2020 kella 21.30 ajal, oma elukohas Järvakandi alevis, Uus tn 30

majas, lõi Andres Judakov ühises joomingus tekkinud tüli käigus XX ühel korral noaga kõhtu,

tekitades kannatanule ülakõhu piirkonna torke-lõikehaava peen- ja jämesoole ning vasakpoolse

neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis, mis tüsistus ägeda

verekaotusega ja hüpovoleemilise šokiga, mille tagajärjel XX 04.03.2020 kell 02.10 SA Põhja-

Eesti Regionaalhaiglas suri. Maakohus on ammendavalt selgitanud, milliste tõenditega need

faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.

47. Süüdistuses etteheidetava teo objektiivsed tunnused tulenevad KarS §-st 113, mis

kriminaliseerib teise inimese tapmise. Kohus mõistis A. Judakovi süüdi KarS § 118 lg 1 p 7

järgi ehk tervisekahjustuse tekitamises, kui sellega on põhjustatud surm. Mõlema kuriteo puhul

on objektiivsete tunnuste kompleks sama: tervisekahjustuse tekitamine süüdistatava poolt,

kannatanu surm ja nende kahe sündmuse vaheline põhjuslik seos. Nende objektiivsete tunnuste

olemasolu ei vaidlustata kummaski apellatsioonis, sest on selge, et XX surm saabus A. Judakovi

käes olnud noaga tekkinud vigastuste tagajärjel. Ringkonnakohus jääb apellatsioonide piiresse

ega lisa objektiivsete tunnuste ilmnemise osas midagi maakohtu otsusele, kuid märgib siiski, et

objektiivsete tunnuste põhjal vastab etteheidetav tegevus ka KarS § 121 lg 1 (teise inimese

tervise kahjustamine) ja § 117 lg 1 (teise inimese surma põhjustamine ettevaatamatusest)

kuritegude ideaalkogumile (vt ka RKKKo nr 1-17-105, p 15).

Kuriteo subjektiivsed tunnused

48. Nii kaitsja kui prokurör on vaidlustanud maakohtu järelduse subjektiivsete tunnuste osas.

Etteheidetava teo puhul tuleb sedastada subjektiivne tunnus nii surma põhjustanud teo kui ka

tagajärje suhtes. Maakohus on jõudnud tõenditele tuginedes järeldusele (otsuse lk 7-8), et teo

suhtes tegutses A. Judakov kavatsetusega ja tagajärje suhtes kergemeelsusega.

49. Maakohtu järelduse esimese poole vaidlustab kaitsja (vähemalt on seda võimalik järeldada)

ja teise poole prokurör. Kaitsja mõnevõrra segase ja vastuolulise apellatsioonikaebuse puhul

tuleb märkida, et ta ajab segi subjektiivse koosseisu ning õigusvastasuse ehk deliktistruktuuri

eri tasandid. Kaitsja leiab nimelt apellatsioonis (p 2.7), et puuduvad tõendid, et Judakov oleks

tegutsenud tahtlikult või kavatsetult, (mistõttu?) kannatanule rüseluse käigus tekitatud

vigastuse puhul ei saa rääkida hädakaitse piiride ületamisest. Seejuures on kaitsja apellatsioon

vastuoluline, sest p-s V paistab ta siiski möönvat, et teo suhtes oli süüdistataval tahtlus olemas.

50. Seoses kaitsja apellatsiooni nende argumentidega peab kohus vajalikuks märkida järgmist.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest.

Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise

metoodikale kindlad nõudmised (vt nt RKKKo 4-18-3732/22 p 10 jpt). Isiku käitumises

karistatava teo olemasolu kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures

lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise

korral subjektiivse teokoosseisu juurde ning edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü

tasandeid. Hädakaitseseisund või selle puudumine (ja omakorda võimalik selle piiridest

väljumine) KarS § 28 tähenduses on õigusvastasuse tasandi küsimus, mistõttu selle juurde saab

liikuda pärast subjektiivse koosseisu lahendamist. Hädakaitseseisund ei välista tahtlust, vaid on

deliktistruktuuri järgmise taseme küsimus. Eesmärgipärane kaitsetegevus, mis väljendub

füüsilises vägivallas, saabki toimuda tahtlikult, pigem lausa kavatsetult.

51. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et Andres Judakov tegutses kavatsetult

eesmärgiga tekitada XX-le tervisekahjustus. Kohtu põhjendused on järgmised: „Praegusel juhul

on tegevuseks, mis põhjustas tervisekahjustuse, Andres Judakovi poolt noaga XX kõhtu

löömine. /…/ Kohus leiab, et peale solvumist lüües noaga kättemaksuks XX suunas, pidi

Andres Judakovil olema eesmärgiks XX-le noaga pihta saamine ja sellega talle

tervisekahjustuse tekitamine ehk siis kehaline väärkohtlemine KarS § 121 tähenduses. Kohtu

hinnangul on nuga selline vahend, millega inimese suunas lüües ei teki ainult valu, vaid

eelkõige just tervisekahjustus noateraga sisse lõikamise tulemusena. Seega oli Andres Judakovi

eesmärgiks tervisekahjustuse tekitamine. Järelikult tegutses Andres Judakov kavatsetult

eesmärgiga tekitada XX-le tervisekahjustus.“

52. Ringkonnakohus nõustub, et nuga on selline vahend, millega inimese suunas lüües ei teki

ainult valu, vaid eelkõige just tervisekahjustus noatera sisselõikena. Asjas pole olnud vaidlust

selles, millise noaga süüdistatav kannatanut lõi – selle noa pilt ja parameetrid on fikseeritud

sündmuskoha vaatluse protokollis (I kd, tl 31); noa lõiketera on pisut üle 19 cm pikk ja 0,26 cm

lai. Seda järeldust, et nuga on verine ja see veri kuulub XX-le, on kinnitanud ka 14.04.2020

ekspertiisiakt (I kd, tl 57-61) ja seda pole keegi vaidlustanud. Vaidlust pole olnud ka selles, et

kannatanul oli ülakõhus siseelunditesse ulatuv torkehaav, mille põhjustas A. Judakov just selle

noaga löömisel. Neid asjaolusid (ja eriti noa suurust) arvestades ei tekkinud kohtul ka kahtlust,

et sellise noaga löömisel on kehavigastuse tekkimine tüüpiliseks tagajärjeks, sest kehavigastus

oleks kasvõi kriimustuse näol tekkinud juba õrnast kokkupuutest teraga. Praegusel juhul oli

aga tera ilmselgelt kehas sees, mis viitab löögiks kasutatud piisavale jõule ja löögi suunatusele.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et A. Judakovi eesmärgiks oli saada XX-le noaga pihta,

mille paratamatu tagajärg pidigi olema keha kahjustamine, seda enam, et XX kõht oli paljas ja

seega kaitsetu (seda, et ta nägi kõhu palja olevat, möönab ka süüdistatav – I kd, tl 166).

Tõenditest nähtub üheselt, et enne noaga löömist oli süüdistataval vaidlus X-ga viimase

elukaaslase YY teemal, mis tõttu on sedastatav ka lööki motiveeriv ärritus.

53. Seda, et noalöök XX kehasse oli sihilik ja noa kokkupuude kehaga oli kavatsuslik,

kinnitavad ka kannatanu YY ütlused (I kd, tl 108-109, ülal p 29), millele maakohus tugineb.

Nende kohaselt suundus A. Judakov kööki, võttis sealt sihipäraste liigutuste tulemusena noa ja

veidi hiljem lõi selle otselöögiga XX keha suunas. A. Judakovi ütlused, et XX kukkus noa otsa,

jätab kohus eelmainitud (p 37-45) põhjustel ebausaldusväärsena kõrvale ja sama tegi õigustatult

ka maakohus. Isegi kui arvestada, et A. Judakov oli joobes ja ei suutnud kõiki oma tegevusi läbi

mõelda, siis see, et inimkeha puudutav noatera tekitab sellesse vigastuse, on selline asjaolu, mis

ei eelda analüüsi, vaid mida saab pidada instinktiivseks teadmiseks. Asjaolu, et A. Judakov

teadvustas, kui ohtlik on see nuga inimkehaga kokkupuutes, möönab tegelikult ka kaitsja, kes

kinnitab apellatsioonis korduvalt, et Judakov haaras noa enesekaitseks – sellega möönab

temagi, et süüdistatav võttis noa kui kahjustusvõimega eseme.

54. Kokkuvõttes pole ühtki kõrvaldamata kahtlust küsimuses, et A. Judakov lõi X kavatsusega

vigastada tema keha. Samale järeldusele on ühemõtteliselt jõudnud ka maakohus, ammendades

XX tahtluse noaga pihta saamises ja noateraga sisselõike saavutamises (sisuliselt torke-

lõikehaavas). See on KarS § 121 lg 1 alt 1 tagajärje tahtlus. Antud juhul on aga oluline, et surnu

kohtuarstliku ekspertiisi akti (ja süüdistuse) kohaselt saabus XX surm mitte lihtsalt torke-

lõikehaavast, vaid surma kui enamohtliku koosseisulise tagajärje põhjuseks oli „ülakõhu

piirkonna torke-lõikehaav peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning

verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis“, mis omakorda tüsistus ägeda verekaotusega ja

hüpovoleemilise šokiga. Maakohus ei ole paraku sedastanud isegi kergeimas vormis A.

Judakovi tahtlust selle kehavigastuse suhtes, mis tegelikult tingis surmaohu ja tõi lõpuks kaasa

surma. Selliseks vigastuseks on peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastus ja

verevalum kõhukelmetaguses ruumis. Otsusest ei nähtu seega, et süüdistatava tahtlus oleks

katnud (vähemalt võimalikuks pidamise ja möönmise kujul) sellise tervisekahjustuse

tekitamist, mis viis KarS § 118 lg 1 p-s 7 nimetatud raske tagajärjeni.

55. Sarnast olukorda on Riigikohus käsitlenud 03.05.2019.a otsuses nr 1-17-5883 (p 8-17; surm

saabus torke-lõikehaavast tekkinud reiearteri vigastuse tulemusena, kuid maakohtu otsusest

nähtuvalt ei ulatunud tahtlus reiearteri vigastuseni) ja 05.06.2018.a otsuses nr 1-17-105 (p 15;

vt samuti 1-16-6512, p 8-9). KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske

tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk

põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Seejuures peab toimepanija tahtlus

hõlmama KarS § 118 lg 1 puhul just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos

selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt

raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist (RKKKo-d nr 1-17-105/35, p

12; 1-16-6512/64, p 8. 1-17-5883, p 9). Seega peab süüdistatavale etteheidetava teo

kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 järgi kõigepealt tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise

tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel

tema surma saabumiseni. Sellele aspektile pole tähelepanu pööranud maakohus ega apellandid.

56. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste

asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine. Tagajärje

ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne

element. Ühtlasi on tagajärje ettenägemine ka kergemeelsuse ehk ettevaatamatuse raskema

vormi intellektuaalne element. Maakohus ei ole öelnud otseselt midagi surma põhjustanud

vigastuste ettenägemise kohta, küll aga on surma kui tagajärje osas öelnud järgmist: „/E/i saa

eeldada, et Andres Judakov pidas võimalikuks ja möönis, et noaga kõhu haavamine toob

vältimatult kaasa surma. /…/ lüües kannatanut terava noaga, pidi Andres Judakov piisava

tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse korral pidama võimalikuks ka raskema tagajärje

saabumist, kuid lootis, et see siiski ei saabu.“ Kohtu seisukohtadest on võimalik järeldada, et

süüdistatav (kes polnud piisavalt tähelepanelik ja kohusetubdlik) ei pidanud võimalikuks surma

saabumist, kuid oleks pidanud seda võimalikuks pidama, aga ta siiski lootis seda vältida.

Tegemist on RKKKo-s nr 1-17-5883 käsitletuga sarnase olukorraga, kus kohus leidis samuti,

et isik ei pidanud asjaolu võimalikuks ehk ei teadnud sellest (millega on välistatud nii kaudne

tahtlus kui ka kergemeelsus), kuid üritas seda vältida. Selline olukord ei saa loogiliselt võimalik

olla. Seejuures on maakohus ekslikult jõudnud järeldusele, et selliselt intellektuaalset elementi

sõnastades tuvastas ta ettevaatamatuse raskema vormi ehk kergemeelsuse (KarS § 16 lg 2).

Selliselt tuvastas maakohus tagajärje osas hoopis ettevaatamatuse kergema astme ehk hooletuse

(KarS § 16 lg 3 - isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda

tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema). Seega jaatades

kergemeelsust, olles tuvastanud vaid hooletuse, raskendas kohus paraku süüdistatava olukorda.

57. Maakohtu põhjendustest saab teha järelduse, et kohus on jätnud ekslikult eristamata surma

tinginud kehavigastused (vs lihtsalt noaga keha vigastamine) ja surma kui tagajärge. Otsuse

sõnastusest on võimalik järeldada, et ta on omistanud need mõlemad A. Judakovile

ettevaatamatuse kaudu. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Judakov tegutses eluohtlike

vigastuste (peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastuse ning kõhukelmetaguses

ruumi verevalumi) tekitamise suhtes ettevaatamatusega. Teisisõnu: tema tahtlus ei hõlmanud

just nende tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viisid KarS § 118 lg 1 p-s 7 nimetatud

enamohtliku tagajärje ehk surma – saabumiseni (vrdl RKKKo 1-17-105, p 15).

58. Ringkonnakohus selgitab järgnevalt, miks ta leiab, et A. Judakov tegutses surma

põhjustanud enamohtlike kehavigastuste suhtes ettevaatamatult, seejuures vähemalt

hooletusest, aga tõenäolisemalt kergemeelsusest. Kohus käsitleb siinkohal ka prokuröri

apellatsiooni neid argumente, millele tuginedes ta vaidlustab maakohtu järelduse, et surma

(põhjustamise) suhtes oli A. Judakovil kergemeelsus, mitte tahtlus. Prokurör toetub tagajärjele

suunatud tahtluse osas kokkuvõtlikult kolmele argumendile. Esiteks väidab prokurör, et nuga

oli kannatanu sees vähemalt 12 cm, osundades kohtuistungi protokollile 17.06.2020, lk 2;

teiseks peab ta üldtuntud asjaoluks, et noalöögiga kõhtu võidakse põhjustada surmaga päädiv

tervisekahjustus; kolmandaks hoidis surma ära vaid meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine,

sest noalöögiga põhjustas Judakov olukorra, mis polnud enam tema kontrolli all.

59. Prokurör tugineb apellatsioonis kahele Riigikohtu otsusele, põhjendamaks, miks saab

tuletada süüdistatava tapmistahtluse välisest teopildist. Kohtukolleegium osundab siiski, et

antud juhul ei olnud tegemist löögiga südamepiirkonda (RKKKo nr 3-1-1-128-06 juhtum) ega

ka kannatanu kehal hüppamise ja intensiivse peksmisega (RKKKo nr 3-1-1-102-16 juhtum).

Siiski tuleb tõdeda, et Riigikohtu praktikas on tõepoolest peetud võimalikuks tuletada tapmisteo

tahtlust teatud juhtudel välise teopildi põhjal. Otsuses nr 3-1-1-128-06 (p 13) osundab

Riigikohus, et välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui

toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv

noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse

toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Samas lahendis aga

tõdetakse: „Ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks

automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest.“ Teisal (1-17-105/35, p 15) on

Riigikohus leidnud, et isegi kui teatud koht on kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud nn

elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga löök sinna oleks oma väliselt avalduva

ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva

tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Lõppkokkuvõttes sõltub kõik konkreetse juhtumi

asjaoludest. Nendeks teo välise avaldumise elementideks, millega tuleb tahtluse olemasolu

hindamisel muu hulgas arvestada, on nt löögi suund, sellesse rakendatud jõud, löögijälgede

olemasolu või puudumine, ründevahendi omadused jne (vt RKKKo-d nr 1-17-105/35, p 15, 1-

17-5883/77, p 17, ja 1-16-6512, p 10).

60. A. Judakovi ründevahend oli tõesti märkimisväärse suurusega. Samas jääb

kohtukolleegiumile arusaamatuks, miks tugineb prokurör väitele, et nuga oli kannatanus 12 cm,

kui faktile. Prokuröri viidatud kohtuistungi protokollis ei ole sellist asjaolu tuvastatud. Viidatud

kohas protokollis (tl 159) esitab prokurör kohtule noa ja pelgalt väidab, et see oli kannatanu

sees vähemalt 12 cm. Noa vaatlust ei toimunud kohtuistungil ega ka kunagi varem, kuid mingil

määral on eset vaadeldud sündmuskoha vaatluse protokollis, kus on ka fotod (tl 31). Kuivõrd

sündmuskoha vaatluse ajaks on märgitud protokollis 03.03.2020 kell 23:00, võib eeldada, et

fotodel näeb nuga välja sellisena, nagu see oli vahetult pärast selle leidmist sündmuskohalt.

Ühelt fotolt on näha, et nuga leiti küttekoldest ja see oli osaliselt tuhaga kaetud. Teisel fotol –

üsna kehva kvaliteediga ja ereda peegeldusega noateral – on näha, et noa teral on punane

määrdumus. (Milline see oli kohtuistungi ajal, ei ole teada, sest kohtuistungil noa vaatlust ei

fikseeritud). Arvestades asjaolusid ja noalt võetud ollusele tehtud ekspertiisi tulemusi, on

adekvaatne järeldada, et punane määrdumus on veri. Kuna noatera on veidi üle 19 cm pikk, siis

on võimalik nõustuda, et veremäärdumus on noateral ligi 12 cm ulatuses. See aga ei anna

põhjust tõsikindlaks järelduseks, et nuga oli keha sees 12 cm. Selliseid tõendeid pole. Hoolimata

kõigi asjaosaliste ülekuulamistest ei ole kriminaalasjas õnnestunud välja selgitada, mis täpselt

noaga pärast noalööki toimus ja kuidas see jõudis küttekoldesse. Fotode järgi võib sedastada,

et noal on väga lahjad punased triibud, mistõttu on võimalik järeldada, et nuga võib olla kaetud

(osaliselt) õhukese verekihiga, sest paksu verd või tilku fotodelt ei nähtu. Need asjaolud ei

võimalda välistada, et nuga tõmmati millegi vastu verest puhtaks ja sedasi kandus veri tera otsa

poolelt pideme poole, mis pikendas veremäärdumust.

61. Ka XX suhtes tehtud surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist ei ole võimalik järeldada, kui

sügav täpselt oli haav. Pole veenvaid andmeid 12 cm sügavuse haava kohta. Aktis (tl 46p, 47)

on juttu viiesentimeetrisest haavast vasaku roidekaare all, mis ulatub kõhuõõnde (täpsustamata,

kas see on sügavus või laius), teisal samas on märgitud – „torkehaav 8 cm“. Samuti on märgitud

– „Kõhukoopa revisioonil 10-15 cm Treitzist peensoole läbiv vigastus“ (tl 47). Ka siin ei saa

kindlalt väita, et jutt on haava sügavusest. Selle kohta, kui sügav oli haav, puudub ka eksperdi

arvamus akti arvamuslikus osas.

62. Arvestades, et süüdistatav ja kannatanu olid kokkupuute ajal joobes ja seetõttu ei pruukinud

ka A. Judakovi liigutused olla kõige paremini kalkuleeritud, ei saa välistada, et A. Judakovi

eesmärk oligi piirduda XX pealiskaudse vigastamisega. Tema vahetu soov võis olla lõpetada

edasine konflikt. Pole andmeid, et ta soovinuks vigastada siseelundeid (täpsemalt peen- ja

jämesoolt ning neeruarterit). Ülekuulatud isikute ütlused on kokkulangevad selles osas, et

mingisugused hõõrdumisd XX ja A. Judakovi vahel tol õhtul olid ja seetõttu seda, et XX oli A.

Judakovi suunal agressiivne, pole põhjust eitada. Nii näiteks ütles P, et X oli kogu aeg ärritunud,

sest kartis, et ta naist (YY) tahetakse ära võtta. Surnu kohtuarstlikust ekspertiisi aktist (tl 49)

nähtub, et XX-l oli märkimisväärne joove (2,47 mg/g etanooli veres), mis võis muuta tema

käitumise ebaadekvaatseks. On võimalik, et A. Judakov tajus mingit konfliktsust ja võis

soovida reageerida vägivallale vägivallaga, et viia konflikt võrdsele tasandile ja mitte jääda ise

ohvri rolli. Tuleb nõustuda maakohtuga, et lüües teist noaga kõhtu, pidanuks ta surma

võimalikkuse peale mõtlema, aga tõenäoliselt alkoholijoobest tingitud hooletusest ja muudest

emotsioonidest hajevil olles ta seda ei teinud. Nii T, J kui P kinnitavad, et noahaavast (Judakovi

sõnul „kriimustamisest“) teatas neile Judakov, kes palus kutsuda kiirabi. Seega tahtis ta vahetult

pärast kehavigastuse tekitamist, et XX tervisega saaks kõik korda. Paarikümne minuti pärast

tehtud politsei rinnakaamera videotel on näha, et Judakov seletab, et „juhtus imelik asi, mille

üle õnnelik ei ole.“ Olles jätkuvalt joobes, on näha, et Judakov suhtleb politseinikega rahulikult

ja leebelt, nimetades neid korduvalt sõpradeks. Võib järeldada, et Judakov on üldiselt

rahumeelsusele orienteeritud inimene, ning selle järelduse usaldusväärsust kinnitavad nii

iseloomustused erinevatelt tööandjatelt (tl 154-156) kui ka karistusregistri õiend. Kuna viimasel

on miskipärast ka karistusregistri arhiivi andmed, saab kindlalt väita, et A. Judakov pole kunagi

elus vägivallasüütegude eest karistatud. A. Judakov oli kuritegu toime pannes 52-aastane ning

selles vanuses on inimese isiksus ja tema tavapärased käitumismustrid üsna kindlalt välja

kujunenud. Kõige eelneva valguses ei pea kohtukolleegiumi tõenäoliseks, et A. Judakov võis

kellegi surma või tema neeruarteri või soolte vigastamist tahta, seejuures isegi mitte tagajärje

möönmise vormis. Seda kohtu hinnangut ei muuda ka see, et prokuröri küsimusele

ristküsitlusel: „Mis Teie arvates on selle tagajärjeks, kui sellise noaga inimesele kõhtu

lüüakse?“ vastas Judakov: „Mul on väga kahju. Inimene võib viga saada, nagu antud juhul.

Võib surra.“ Sellest küsimus-vastus paarist ei saab järeldada, mida A. Judakov mõtles

kohtuistungil 17.06.2020 selle noaga kõhtulöömisest üldse, arvestades kõiki võimalikke

löömisviise ja lööja kavatsusi, kuna küsimus oli sõnastatud umbisikuliselt (lüüakse). Sellest

ütlusest ei nähtu, mida ta mõtles 03.03.2020 teo ajal konkreetset noalööki teostades (arvestades

mh selleks kasutatavat jõudu).

63. Ringkonnakohus leiab, et A. Judakov tegi noaga lüües selle tagajärgede osas valearvestuse.

On tõsi, et teatud tugevusega noalöögi puhul kõhtu on eluohtlik kehavigastus ootuspärane

tagajärg, samas noaga kõhu kriimustamine eluohtlik pole. Praegusel juhul on ebaselge, kui

tugevalt ja kui sügavale A. Judakov noa lõi ja kui hästi ta joobnuna oma jõudu tajus. Seetõttu

on ennatlik omistada talle selget arusaama, et tema liigutus võis puutuda peen- või jämesoolde

või lõigata neeruarterisse. Selles küsimuses tõlgendab kohus kõrvaldamata kahtlused A.

Judakovi kasuks, nagu seda nõuab KrMS § 7 lg 3.

64. Isegi kui möönda, et A. Judakov pidas võimalikuks eluohtlike siseorganite vigastuste

tekitamist, annab tema vahetu teojärgne käitumine ja isikuandmed alust arvata, et lootis seda

siiralt (kuigi kergemeelselt) vältida. Riigikohus on leidnud, et ka väliselt eluohtliku teo

toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija

võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. See lootus, et selline tagajärg ei saabu, peab olema aga

isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne ja tõsimeelne,

konkreetsetele asjaoludele toetuv ja sõltumatu süüdlase poolt mittekontrollitavast

juhuslikkusest. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kirjeldavas osas sedastatud, et surnu

rindkerel on nahaaluse rasvkoe paksus 1,5 cm ja kõhul 3 cm, millest võib järeldada, et 3 cm-

sügavust torkehaava võinukski üsna ohutuks pidada. Süüdistatavale saab ette heita vaid ühte

lööki, mis (nagu ka YY ütlused kinnitavad) realiseerus väga kiiresti muude liigutuste käigus.

Kohtul pole kindlaid andmeid, kui sügavale kehasse nuga ulatus. Samuti ei nähtu tõenditest, et

süüdistatav oleks kogenud vägivalla tarvitaja või noavõitleja või omaks eriteadmisi

anatoomiast. Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust veendumuseks, et A. Judakovil puudus

lootus, et ühest kiirest löögist tingitud vigastus oli vaid pindmine. Ka see, et A. Judakov nimetas

tunnistajate sõnul oma löögi tagajärge „kriimustuseks“, kui palus arsti kutsuda, ilmestab tema

arusaama tehtud teost.

65. Kokkuvõttes on tuvastatud A. Judakovi tahtlus noaga vähemalt kerge kehavigastuse

tekitamise (noaga vähemalt naha vigastamise) osas ja ettevaatamatus siseelundeid vigastanud

eluohtlike tervisekahustuste (peen- ja jämesoole ning neeruarteri vigastuse) osas. Riigikohus on

leidnud sarnasel juhul (RKKKO nr 1-17-105, p 15), et süüdistatava käitumine tuleb

kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, kui tema tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud

tervisekahjustuse tekitamiseni, aga kui süüdistatava tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud

tervisekahjustusena surmani viinud vigastuste põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS

§ 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. Kohtukolleegiumi

hinnangul on praegusel juhul tegemist just sellise olukorraga, kus A. Judakovi tegevus vastab

KarS § 117 lg 1 ja § 121 lg 1 tunnustele.

66. Jättes nõuetekohaselt tuvastamata süüdistatava tahtluse tekitada kannatanule surma toonud

tervisekahjustus, kuid kvalifitseerides tema teo KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, rikkus maakohus

oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt RKKKo nr 1-16-6512, p 10, 1-17-

5883, p 16; 1-17-105, p 14). Kuna apellatsioonide läbivaatamisel on ilmnenud materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse rikkumine, millega on süüdistatava olukorda

raskendatud, tuleb kolleegiumil väljuda KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsioonide piiridest,

tühistada maakohtu otsus A. Judakovi süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja tunnistada

ta süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 121 lg 1 järgi. Ühtlasi jääb rahuldamata prokuröri apellatsioon,

mis puudutab Judakovi tahtlust tagajärje osas ja sellest tulenevalt kuriteo tapmisena

ümberkvalifitseerimist.

Teo õigusvastasus

67. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus pole kujundanud selget seisukohta õigusvastasuse ehk

täpsemalt hädakaitse ja selle piiride ületamise küsimuses ning on jätnud põhjendamatult arvesse

võtmata mitmed olulised süüdistatava väited.

68. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna maakohus luges süüdistatava kui tõendiallika

tervikuna ebausaldusväärseks, siis ei pidanudki ta igale süüdistatava väljaütlemisele

omapoolset analüüsi tegema. Nagu ringkonnakohus ülal järeldas (p-d 25-45) ei ole süüdistatava

ütlused usaldusväärsed sündmuse kohta tervikuna ja neile ei saa faktide tuvastamisel tugineda.

Ei ole õige kaitsja väide, et kohus pole andnud „usaldusväärset, põhjendatud ja terviklikku

hinnangut“ kannatanu XX ähvardustele ja nende tõsiseltvõetavusele (apellatsiooni p-d 2.1, 2.2)

ja sellele, kus kannatanu A. Judakovile kehavigastused tekitas ning kehavigastuste ja

ähvarduste koosmõjule (p-d 2.3, 2.4 ja IV). Maakohus on andnud neile konkreetsetele väidetele,

mis puudutavad kõva esemega pähe löömist (mis väidetavalt toimus magamistoas) ja ähvardusi,

argumenteeritud ja ringkonnakohtu arvates igati usaldusväärse, põhjendatud ja tervikliku

hinnangu süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel (otsuse lk 6 viimane lõik, lk 7

esimene lõik). See, et ringkonnakohtu seisukoht kaitsjale ei meeldi, ei tähenda, et seda ei ole.

69. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et A. Judakovi teo õigusvastasuse välistab

hädakaitseseisund. Seejuures on kaitsja hädakaitses tegutsemise kui õigusvastasust välistava

asjaolu olemusest valesti aru saanud. Kaitsja viitab hädaseisundile kui hädakaitse eeldusele

ning osundab vaheldumisi KarS §-le ja 28 ja 29, justkui need looksid ühe tervikliku

õigusvastasust välistava asjaolu. Kaitsja lähenemine on selgelt ekslik, sest hädaseisund on

eraldiseisev õigusvastasust välistav asjaolu.

70. Käesoleval juhul on maakohus hinnanud õigesti võimalikke hädakaitsele viitavaid

asjaolusid ja on jõudnud põhjendatult järeldusele, et hädakaitseseisund puudus. Seega ei

esinenud ka hädakaitset kui õigusvastasust välistavat asjaolu. Hädakaitse (KarS § 28 lg 1)

nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (vt nt

RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu

õigusvastase ründe korral. Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru

saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt mh

RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida

ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride

ületamise võimalikkusest. KarS § 28 lg 2 eeldab vahetu õigusvastase ründe tuvastamist, millele

hädakaitse piiride ületaja reageerib vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või

liigset kahju tekitades. Kuivõrd maakohus leidis, et XX õigusvastast rünnet noalöögi ajal ja

vahetult enne seda polnud, siis ei pidanudki ta hädakaitsepiiride ületamist analüüsima.

71. Nagu maakohus ka hädakaitse juures (otsuse lk 9 ülal) toonitas, ei leidnud süüdistatava

versioon XX vahetust ründest teiste tõenditega kinnitust, mistõttu ei pidanud maakohus

hakkama siinkohal A. Judakovi ütlusi uuesti käsitlema. Kohus oli juba otsustanud tema ütlused

tõendikogumist välja jätta ja tugines usaldusväärseks tunnistatud YY ütlustele, mis haakusid

teiste tõenditega. Sel põhjusel pidas maakohus usutavaks ka seda, et silmalaugude turse võis

tekkida süüdistataval sellest, kui XX ca 15 min varem tema suunas kätega vehkis, nagu rääkis

YY.

72. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puuduvad tõendid selle kohta, et XX oleks

teostanud A. Judakovi suhtes vahetult kuriteo eel mingit õigusvastast rünnet. A. Judakovi

ütlused on ebausaldusväärsena kõrvale jäetud. Seejuures väärib märkimist, et A. Judakovi

kaitseversiooni (X lõi teda kõva esemega pähe ja ähvardas korduvalt ära tappa) teeb eriti

ebausaldusväärseks ja eluliselt mitteusutavaks seegi, et kui see oleks olnud tõsi, oleks ta võinud

seda rääkida vahetult pärast toimunut sündmuskohal – selle asemel rääkis ta videosalvestusel

politseile aga hoopis teist ennast õigustavat versiooni. See asjaolu viitab sellele, et ta mõtles

hiljem ülekuulamistel räägitud kaitseversiooni välja. Samuti nähtub YY ütlustest (p 29), et

erinevalt A. Judakovi väidetust, ei ajanud XX noa järgi minevat Judakovi taga, vaid nad läksid

tol hetkel teineteist ohustamata eri suundades lahku. Isegi kui mingil varasemal hetkel sel õhtul

oli XX A. Judakovi füüsiliselt ohustanud, siis puudus KarS § 28 mõttes vahetu või vahetult

eesseisev rünne ajal, kui A. Judakov läks noa järgi, sellega hiljem Judakovile lähenes ja lõpuks

teda lõi.

73. Kannatanupoolset rünnet ja süüdistatava hädakaitseseisundit on kaitsja ja süüdistatav

üritanud põhjendada nii viidetega kannatanu varasemale karistatusele, kannatanu „hullunud

pilguga“ kui ka sellega, et A. Judakovil on klaassilm. Kaitsja kaebab, et maakohus ei pööranud

neile piisavat tähelepanu. Kohtukolleegium leiab, et need küsimused ei ole olnud asjas sisulise

vaidluse objektiks ja sõltumata sellest, kas need on vastavad tõele, ei võimalda need asjaolud

tõendada fakti, et XX vahetult enne noa võtmist ja lööki A. Judakovi õigusvastaselt ründas.

Need kaudsed tõendid ei kummutaks YY ütlustest joonistuvad objektiivset pilti sündmusest ega

tõendaks hädakaitseseisundi olemasolu. (Pigem seletaks need A. Judakovi hirmu XX ees ja

kinnistada veendumust, et A. Judakovil oli motiiv asuda A. Judakovi suhtes ennakkaitsesse, st

varustada end relvaga veel enne, kui XX võiks tulla mõttele teda rünnata.) YY ütlused kogumis

asjas olevate muude tõenditega on piisavalt usaldusväärsed ja A. Judakovi ütlused piisavalt

ebausaldusväärsed, et ringkonnakohtule ei teki õigusvastasuse osas kõrvaldamata kahtlusi

KrMS § 7 lg 3 tähenduses.

74. Ringkonnakohus vastab ka seotud küsimusele, kas A. Judakov võis kujutada ekslikult ette,

et tal oli hädakaitseseisund (KarS § 31). Ka siin on oluline, et A. Judakovi ütlused on

ebausaldusväärsed ning tugineda on võimalik YY ja tunnistajate ütlustele. Olemasolevatele ja

vähegi usaldusväärsetele tõenditele tuginedes ei saa sedastada kujuteldavat ohtu, mis võinuks

A. Judakovi XX-st lähtuvalt ähvardada, kui ta noa võttis ja sellega XX-le lähenes. A. Judakov

üritab ütlustes kujutada noa järgi minekut viisil, mis on vastuolus kõigu teiste isikuliste

tõenditega (väites, et sel ajal ohustas teda intensiivselt XX). See viitab sellele, et ta ei tegutsenud

mitte vahetu ohu mõju all, vaid ärritusest tingitud reaktsiooni mõjul. Ringkonnakohtus ei

tekkinud sarnaselt maakohtule tuvastatud asjaolude pinnalt kahtlusi, millele tuginedes pidada

võimalikuks KarS § 31 tingimuste esinemist.

75. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et A. Judakov ei tegutsenud

hädakaitseseisundis ja puuduvad ka muud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaitsja

õigeksmõistmise taotlusega seonduvalt märgib kriminaalkolleegium, et kui erinevad kohtud

hindaks tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetaks süüdistatav talle inkrimineeritud

kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks, peaks ringkonnakohus lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Selliseid vigu

praeguses asjas ei ole. Küll aga, nagu kohus ülal viitas, viib kohtupoolne materiaalõiguse vale

kohaldamine, millele kaitsja ei ole etteheiteid teinud, vajaduseni kvalifitseerida A. Judakovi

tegu ümber ja nii tema olukorda kergendada.

III

76. Seoses A. Judakovi teo ümberkvalifiseerimisega ja tema süüdimõistmisega oluliselt

kergemas teos tuleb mõista talle uus karistus. Kui KarS § 118 lg 1 sanktsioonipiirid on 4-12

aastat vangistust, siis KarS § 117 lg 1 näeb karistusena ette kuni kolmeaastase vangistuse ja

KarS § 121 lg 1 rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 63 lg 1 näeb ette, et

kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või

mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega tuleb

karistus mõista KarS § 117 lg 1 sanktsioonipiire arvestades.

77. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, milleks antud juhul

on ligi poolteist aastat vangistust. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele

vastav karistuse määr (vt nt RKKKo-d nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).

78. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on karistuse põhistuste poolest eeskujulik.

Ringkonnakohus võtab arvesse üldjoontes samu asjaolusid. Andres Judakovi süüd vähendab

kohtu hinnangul see, et ta sooritas vaid ühe löögi ehk tema rünne XX vastu ei olnud intensiivne.

Samuti arvestab kohus Andres Judakovi süü suurust vähendava asjaoluna seda, et rohkelt

alkoholi tarvitanud XX pealetükkiv tegevus riivas süüdistatavat tema enda kodus ja oli

süüdistatava tegevuse sisuliseks ajendiks. Nimetatud süü suurust mõjutavaid asjaolusid

arvestades leiab kohus, et Andres Judakovi süü on alla keskmise. Sarnaselt maakohtuga võtab

ringkonnakohus arvesse, et Andres Judakovi puhul esineb karistust kergendavate asjaoludena

KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes puhtsüdamlik kahetsus toimepandu osas (ülal p 44)

ja KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt kahju (matusekulude) vabatahtlik hüvitamine. Andres Judakov

on viimases sõnas avaldanud (tl 173), et kahetseb siiralt toimunut. Ta ei tahtnud oma sõpra

tappa. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Andres Judakovi kahetsus on siiras. Tema

tegevkahetsus väljendus ka selles, et ta tegutses kiirabi väljakutsumise nimel. Muid karistust

kergendavaid asjaolusid Andres Judakovi puhul ei esine. Karistust raskendavaid asjaolusid ei

ole. Kahe karistust kergendava asjaolu esinemine võimaldab Andres Judakovile mõistetava

karistuse määra mõnevõrra vähendada. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra

valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmetel (tl 80) on Andres Judakov varem

karistamata isik. Nagu ka maakohus on sedastanud, on tal püsiv elukoht, toetav perekond,

korralikud tööharjumused ning teda on ka iseloomustatud positiivselt. Ringkonnakohus

nõustub kaitsja apellatsioonis avaldatud seisukohaga, et tõenäoliselt ei pane A. Judakov, kes on

elanud küpse eani kuritegudeta, kuritegusid toime ka tulevikus. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et

eripreventsiooni seisukohalt ei vaja Andres Judakov mingit lisatähelepanu. Samuti ei esine

praegusel juhul erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks vajalik isikut õiguskorra kaitsmise

huvides tavapärasest karmimalt karistada.

79. Kõike eelnevat arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud karistada Andres Judakovi

sanktsioonipiiride esimeses kolmandikus ehk aastase vangistusega, mis vastab nii A. Judakovi

keskmisest väiksemale süüle kui ka kõigile eelmainitud asjaoludele.

80. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et õiguskorra huvisid arvestavalt oleks õiglane

miinimumkaristus ning arvestada võinuks, et kõik kohalviibinud tunnistajad olid tugevas

alkoholijoobes ja ilmselt soosisid oma käitumisega raske tagajärgedega teo võimalikkust ning

kannatanu ise soodustas joomisega oma elu ohtu asetamist. Kohus ei nõustu, et

miinimumkaristuse mõistmine oleks kuidagi õiguskorra huvides. See, et tunnistajad

soodustasid surma põhjustanud kuriteo võimalikkust, on meelevaldne liialdus, mida

ringkonnakohus ei jaga. Käesolevas asjas pole tuvastatud kellegi muu süüd surma

põhjustamises kui A. Judakovi oma, kellel tuleb kanda oma teo eest vastutust. Kõnelausel juhul

toimus halvasti lõppenud jooming süüdistatava kodus, ta oli ise endale need külalised koju

kutsunud (Judakovi ütlused tl 161, Pi ütlused tl 114, Ji ütlused tl 125), tarvitas koos nendega

terve päeva alkoholi ja lõi seega ise kõnealuse joomakeskkonna. On raske mõista, miks peaks

seda asjaolu nüüd kannatanu kahjuks ja süüdistatava hüveks arvesse võtma.

81. Kaitsja on leidnud, et süüdistatav tuleks koheselt vabastada, kohaldades veel kandmata

vangistus tingimuslikult. Ringkonnakohus ei näe põhjust vabastada A. Judakovi KarS 73 või

74 alusel süüdimõistva otsuse tegemisel osaliselt vangistuse kandmiselt. Nii KarS § 73 kui ka

74 näevad ette, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut,

leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib ta

isiku tingimuslikult karistuse kandmisest vabastada. Praegusel juhul on kuriteo asjaolud kohtu

hinnangul sellised, et vabastamine kohtuotsusega ei ole otstarbekohane. Ringkonnakohus

arveatab siinkohal õiguskorra kaitse huvide ehk üldpreventsiooni vajadustega. Kuna

süüdistatav pani toime eluvastase kuriteo – st kahjustas kõige kõrgemat hüve üldse: inimelu –

pole vähetähtis see, mis sõnumi annab karistus ühiskonnale. Õiguskorra kaitse seisukohalt on

oluline, et inimesed ei surmaks teisi inimesi ja teaksid, et kui nad selliselt teise inimese surma

põhjustavad, siis ootab neid raske karistus. Samuti on õiguskorra kaitse huvides see, et inimesed

ei tarvitaks alkoholi nii mõõdutundetult, et selle tarvitamise käigus üksteise elu võtta.

Vangistuse pikkus ei ole praegusel juhul suur ega süüd arvestades ülemäärane. Tänaseks on A.

Judakovil kantud suurem osa mõistetavast aastasest vangistusest. Asjaolu, et A. Judakov küll

kahetseb, aga pole oma ütlustes süüd täiel määral tunnistanud, näitab, et karistusel tuleb talle

siiski veel mõju avaldada. Samuti tuleb arvestada, et A. Judakovil on õigus ennetähtaegsele

vabanemisele karistusseaduses ettenähtud alustel, mistõttu eeldused tema peatseks

vabastamiseks on olemas, aga seda kohtuotsuse täitmise käigus.

IV

82. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused

KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Seejuures on apellatsioon vastuoluline, sest kaitsja taotleb

ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, mis aga kaitsja viidatud rikkumise korral oleks

välistatud, kuna sel juhul tuleks asi tagastada maakohtule. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb

kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis

on käsitatavad p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seadus

räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest (3-1-1-14-14, p-d

699 ja 700). Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab

seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või

kuriteo osas üldse koostamata. Sellist olukorda praegu ei ole. Menetlusõiguse rikkumine on

olnud oluline KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Sellises oluorras peab ringkonnakohus igal

üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata

maakohtule uueks arutamiseks. Praegusel juhul saab vead parandada ringkonnakohus.

Tulenevalt KrMS §-st 340 saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha

ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või

asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga

teistsugusele seisukohale (RKKKm 3-1-1-35-13, p 17; RKKKo 3-1-1-105-13, p 24).

83. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2 ja 3, § 339 lg-

le 2 ning § 340 lg 1 ja lg 2 p-le 3 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, mõista A. Judakov

süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 121 lg 1 järgi ning mõista talle uus karistus. Samuti tuleb teha uus

otsus sundraha väljamõistmise ja sellest tulenevalt ka menetluskulude kogusumma osas.

Maakohus mõistis A. Judakovi süüdi esimese astme kuriteos, ringkonnakohus tühistab selle

otsuse ja mõistab ta süüdi teise astme kuriteos, mille puhul on vastavalt KrMS §-le 179 väiksem

sundraha (1,5 kuupalga alammäära ulatuses esimese astme kuriteo 2,5 kuupalga alammäära

asemel). Muus osas jätab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

84. Eeltoodu alusel jätab kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Kuna kohus

mõistab kuriteo ümberkvalifitseerimise tulemusel süüdistatavale kergema karistuse, rahuldab

ta kaitsja apellatsiooni osaliselt ehk karistuse kergendamise osas. Siiski tuleb märkida, et oma

põhjenduste poolest ei võimaldaks kaitsja apellatsioon rahuldamist, kuna kaitsja ei ole

osundanud ühelegi maakohtu poolt tehtud õiguslikule veale (vt ka RKKKo 3-1-1-70-16, p 11).

85. A. Judakovi kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas (Advokaadibüroo Legalia) on esitanud

taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Apellatsiooni esitanud kaitsja on taotlenud, et

kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 454 eurot ja 44 senti. Taotluse

kohaselt on apellatsiooni koostamise ja esitamise ajakulu 180 minutit ning sellele vastava tasu

suurus 162 eurot, lisaks kulus kohtuotsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja nendega

seoses kaitsealusega aruteludele vastavalt 60 ja 50 minutit ehk 54 ja 45 eurot; kohtuistungil

osalemisele kulus 30 minutit (27 eurot). Samuti kulus kaitsja taotluse kohaselt sõidule kulutatud

ajale (24.07 ja 21.09. 2020) kokku 40 eurot. Eelmainitule lisandub käibemaks 20%, s.o 65.60

eurot. Lisaks taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist kahel eelnimetatud juhul kokku 64,80 eurot

ning nendega seoses ka lisanduvat käibemaksu 20%, s.o 10.14 eurot. Ringkonnakohus peab

esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks. Tasu ja kulude suurus on

kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb

Advokaadibüroo Legalia vandeadvokaat Eve Jundase kasuks välja mõista riigieelarvest

eraldatud vahendite arvelt 454.44 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4

vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.03.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2020. a otsus osas, millega

ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu 17. juuni 2020. a otsuse ja tegi

tühistatud osas uue otsuse ning rahuldas kaitsja apellatsiooni osaliselt ja jättis

prokuröri apellatsiooni rahuldamata.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2020. a otsus

muutmata.

3. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Legalia Andres Judakovile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

251 eurot 88 senti, sh käibemaks 41 eurot 98 senti. Jätta see menetluskulu

Eesti Vabariigi kanda