2-18-9977/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-9977

Tsiviilasi

BB Finance OÜ hagi RRa vastu põhivõla 1289,37 euro,

intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 28. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

RRa apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1745,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) BB Finance OÜ (registrikood

11306564), lepinguline esindaja Marilin Palts

Kostja (apellant) RR (isikukood xxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Alar Liivamägi

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja juurde võtmata hageja 24. septembril 2020 esitatud tõendid.

2. Tühistada Harju Maakohtu 28. veebruari 2020. a otsus osas, milles maakohus:

2.1. rahuldas hageja intressinõude,

2.2. rahuldas hageja põhivõla nõude 831,71 eurot ületavas osas,

2.3. rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 44,3

eurot ületavas osas,

2.4. määras alates 30. juunist 2018 sissenõutava viivise maksimumsuuruse 326,18

eurot ületavas osas,

2.5. määras alates 30. juunist 2018 sissenõutava viivise arvutamise aluseks oleva

põhivõla suuruse osas, milles see ületab 831,71 eurot,

2.6. jaotas menetluskulud.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta selles osas hagi rahuldamata ning

jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile.

4. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata, kuid muuta

maakohtu põhjendusi.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine.

6.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2 (9)

6.2. Mõista RRalt BB Finance OÜ kasuks välja 876,01 eurot, sh põhinõue 831,71

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 44,3 eurot.

6.3. Mõista RRalt BB Finance OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (831,71 eurot)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. juunist 2018 kuni

põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 326,18 eurot.

6.4. Jätta rahuldamata BB Finance OÜ intressinõue, põhivõla nõue 457,66 euro

ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivisenõue 918,89 euro ulatuses ja

edasiulatuv viivisenõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas

osas.

6.5. Jätta menetluskulud 36% ulatuses kostja kanda ja 64% ulatuses hageja

kanda.

7. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. BB Finance osaühing (hageja) esitas 29. juunil 2018 Harju Maakohtule RRa (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 1289,37 eurot, intressi

204,85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 963,19 eurot ja edasiulatuva viivise määras

0,13% põhivõlast päevas alates 30. juunist 2018 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem

kui 326,18 eurot.

1.1. Hageja väitel sõlmisid pooled 7. juunil 2016 laenulepingu nr 2101647746, mille kohaselt

väljastas hageja kostjale laenu 1499,75 eurot, millest 904,75 eurot läks lepingust

nr 2101632623 tuleneva refinantseeritava kohustuse katteks ning 595 eurot kanti kostjale üle.

Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. Kostja

kinnitas laenu taotlemisel, et ta nõustub laenulepingu lahutamatuks osaks olevate

üldtingimustega. Lepingu järgi oli aastane intressimäär 50,4% ja krediidi kulukuse määr

64,91%. Hageja ütles 4. jaanuaril 2017 laenulepingu üles, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid

maksekohustusi tähtaegselt. Hagi esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlg 1289,37 eurot.

Hageja arvestas intressi määras 50,4% aastas alates esimesest tasumata osamaksest

5. oktoobrist 2016 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 3. jaanuaril 2017 – kokku

204,85 eurot. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku

5. jaanuarist 2017 kuni 29. juuni 2018 eest 963,19 eurot (intressimääraga 50,4% aastas).

Hageja palub kostjalt välja mõista ka edasiulatuv viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni lepingujärgses intressimääras 50,4% aastas ehk 0,13% päevas.

3 (9)

1.2. Hageja esitas 4. novembril 2019 hagi täienduse ning dokumentaalsete tõenditena poolte

varasemad laenulepingud. Hageja on väljastanud kostjale laene kokku 1605 eurot:

28. detsembri 2015. a laenulepingu nr 2101619792 alusel 490 eurot, 2. märtsi 2016. a

laenulepingu nr 2101632623 alusel 520 eurot ja praeguse hagi aluseks oleva laenulepingu

alusel 595 eurot. Laenulepingu põhitingimustest nähtuvalt oli eelmiste lepingute järgsete

kohustuste põhisumma 904,75 eurot. Kostja väitis, et ta on kohustuse katteks maksnud

121,58 eurot 5. juunil 2015, 32,32 eurot 5. juulil 2015, 274,27 eurot 13. septembril 2016 ja

2,52 eurot 24. oktoobril 2016. 5. juuli 2015 makse 32,32 eurot ega 24. oktoobri 2016 makse

2,52 eurot ei ole seotud vaidlusaluse laenulepinguga. Seega on kostja tasunud hagejale kokku

395,85 eurot (121,58+274,27) ja hageja arvestas hagis ekslikult kostja võlgnevusest maha

üksnes 391,93 eurot. Hageja arvestab täiendavalt laenu põhiosast maha 3,92 eurot. Hageja

palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 1285,45 eurot, intressi 204,85 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 960,26 eurot ja edasiulatuva viivise alates 30. juunist 2018 kuni põhivõla

tasumiseni lepingujärgses intressimääras 0,13% iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte

rohkem kui 326,18 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel on hageja võla arvestus ebaselge. Kostja sai

hagejalt 7. juunil 2016 laenu 595 eurot. Kostja on hagejale pärast seda tagasi maksnud

32,32 eurot. Põhivõlgnevus on seega 562,68 eurot. Ei ole selge, kuidas on hageja arvestanud

põhivõlaks 1289,37 eurot. Hageja väitel on osa kostjale väljamakstud laenust läinud

refinantseeritava lepingu katteks. Samas on hageja esitanud andmeid vaid 7. juuni 2016

laenulepingu kohta. Hagejal tuleb välja tuua selge võla arvestus, mh selgitada ja tõendada,

milles pooled on kokku leppinud, kui palju kostjale laenu on antud ja kuidas laen välja maksti,

samuti seda, milliseid makseid kostja enne hagis nimetatud lepingu sõlmimist hagejale tasus ja

kuidas neid liigitati. Kostjale maksti kontole 595 eurot ja 904,75 eurot arvestas hageja muu võla

tasumiseks. Tehing viitab sellele, et varasem võlg on uue laenulepingu sõlmimisega ümber

vormistatud uueks laenusummaks. Mh on intressilt arvestatud intressi, mis ei ole lubatud. Seega

on tegemist tühise lepinguga. Hageja on tõenäoliselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg-s 2

sätetatud nõudeid eirates üritanud kostjalt sisse nõuda kõik lepingust ja selle lisadest ning

muudest lisakokkulepetest tekkivad kõrvalnõuded. Ka ei selgu, miks hageja sõlmis kostjaga

uue laenulepingu, kui kostja oli juba eelneva lepinguga jäänud raskustesse. Kuna laenuleping

on tühine, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Ka

laenulepingus tüüptingimusena kokku lepitud viivisemäär 0,75% päevas on tühine, sest see

ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolm korda. Hageja võib kostjalt viivist nõuda VÕS

§ 113 lg 1 teise lauses sätestatud määras.

3. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja hindas kostja

krediidivõimelisust ebapiisavalt. Kostjale ei olnud laenukohustuste täitmine jõukohane. Kostja

sõlmis laenulepingu sundolukorras, et tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. Hageja tekitas

kostjale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju, mille hüvitamist taotleb

kostja hageja nõuete tasaarvestamisega. Kostja peab põhisummat ületavat nõudeosa teda

kahjustavaks ning see summa tuleb tasaarvestada laenulepingust tekkinud kõrvalkohustustega.

Kui kohus ei pea võimalikuks lugeda kostja kahju hüvitamise nõuet ja hageja võlanõuet

tasaarvestatuks, palub kostja kohtul vähendada viivist. Viivise nõudmine kostjalt lepingujärgses

määras asetab kostja raskesse majanduslikku olukorda.

4. Kostja selgitas 18. jaanuari 2019 seisukohas, et ta on hagejale laenu tagasi maksnud kokku

430,69 euro ulatuses, s.o 32,32 eurot 5. juulil 2016, 274,27 eurot 13. septembril 2016,

2,52 eurot 24. oktoobril 2016 ja 121,58 eurot 5. juulil 2016. Võla jääk on 164,31 eurot.

Maakohtu otsus

4 (9)

5. Maakohus rahuldas 28. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja

hageja kasuks 1642,72 eurot, s.o põhivõla 1285,45 eurot, intressi 204,85 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 152,42 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. juunist 2018 kuni

põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1133,03 eurot. Maakohus jättis rahuldamata

hageja

viivisenõude

807,84 euro

ulatuses.

Menetluskulud

jättis

maakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 67% ulatuses kostja kanda ja 33%

ulatuses hageja kanda.

5.1. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 7. juunil 2016 laenulepingu

nr 2101647746. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt sai kostja krediiti 1499,75 eurot, millest

904,75 eurot kanti laenulepingu nr 2101632623 refinantseerimiseks ja ülejäänud 595 eurot

kanti kostja arvelduskontole. Aastane intressimäär oli lepingu kohaselt 50,4% aastas. Kostja

kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena ajavahemikul 7. juulist 2016 kuni

30. oktoobrini 2017. Maksekorraldusega nr 29817 on tõendatud, et 7. juunil 2016 on kostja

arveldusarvele laenulepingu nr 2101647746 alusel kantud 595 eurot.

5.2. Kuna laenulepingu tarbija krediidi kulukuse määr ei ületa seaduses lubatud määra, siis ei

ole laenuleping VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine ega ka vastuolus heade kommetega. Samuti ei

keela seadus laenulepingute sõlmimist, millega refinantseeritakse laenusaaja varasemaid

kohustusi. Kostja laenukohustuste refinantseerimist ei saa pidada tema jaoks äärmiselt

ebasoodsaks. Ka ei saa laenulepingut lugeda tühiseks selle tüüptingimustes kokku lepitud

viivisemäära tõttu. Kuigi laenulepingus kokku lepitud viivisemäär (0,75% päevas) ületas

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (s.o 0,066166% päevas), on selle asjaolu esinemisel

VÕS § 42 lg 1 alusel tühine üksnes laenulepingu järgne viivisekokkulepe, mitte laenuleping

tervikuna.

5.3. Kuna kostja esitas hagejale laenulepingu sõlmimise ajal ebaõigeid andmeid oma

krediidivõimelisuse kohta, siis ei ole kostjal VÕS § 101 lg 3 kohaselt õigus hagejalt nõuda

vastutustundliku laenamise põhimõtte, kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju

hüvitamist. Kui laenulepingu sõlmimisel ületasid kostja kulud tema sissetulekuid ja kostjale oli

teada, et tal võivad laenulepingu täitmisel makseraskused tekkida, oli kostja VÕS § 14 lg 2

kohaselt kohustatud nendest asjaoludest hagejat teavitama. Kostja ei ole tõendanud, et ta on

laenulepingu sõlmimisel hagejale edastanud andmed, mille põhjal võis hageja järeldada, et

kostja majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. Kui laenusaaja väidab, et

krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka

tõendama. Kostja seda teinud ei ole.

Hageja esitas maakohtule krediidiküsitluse, millest nähtuvalt on kostja 20. detsembril 2015

märkinud enda igakuiseks netosissetulekuks üle 1001 euro ja igakuisteks kohustusteks 351–

500 eurot. Laenuleping sõlmiti ligikaudu kuus kuud pärast küsitlusele vastamist. Kostja

13. septembri 2016 krediidiküsitlusest nähtuvalt ei olnud kostja töökoht võrreldes

20. detsembri 2015 küsitluse vastustega muutunud. Ka ei olnud vähenenud kostja sissetulek

ega suurenenud ega vähenenud tema kohustused. Kostja esitas maakohtule 18. jaanuaril 2019

oma pangakonto väljavõtted ajavahemiku 7. detsember 2015 kuni 7. juuni 2016 kohta. Kostja

pangakonto väljavõtete põhjal võib eeldada, et kostja on aktiivne hasartmängude mängija.

Samuti nähtub, et kostjal on lisaks kohustustele hageja ees veel laenukohustusi teiste isikute

ees. Kostja pangakonto väljavõtetest ei saa järeldada, et laenulepingu sõlmimise ajal oli kostjal

oma kohustuste täitmisega raskusi. Samuti ei viita kostja makseraskustele asjaolu, et pooled

leppisid kokku kostja eelnevate võlgade refinantseerimises. Kostja esitas hagejale ise

krediidiküsitluse andmed, mille kohaselt ületasid kostja igakuised sissetulekud oluliselt kostja

igakuiseid väljaminekuid. Kostja ei esitanud maakohtule tõendeid oma makseraskuste

tõendamiseks.

5 (9)

5.4. Asjaolu, et kostjale laekus laenulepingu alusel üksnes 595 eurot ja ülejäänud 904,75 eurot

kasutati laenulepingu nr 2101632623 refinantseerimiseks, ei vabasta kostjat kogu

laenulepingus kokku lepitud 1499,75 euro tagastamise kohustusest. Maakohus nõustus

hagejaga, et kostja 5. juuli 2016 makset 32,32 eurot ega 24. oktoobri 2016 makset 2,52 eurot ei

saa lugeda tasutuks laenulepingu kohustuste katteks, sest nendest maksetest ei nähtu seost

laenulepinguga nr 2101647746. Kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostja on 5. juulil 2016

tasunud 32,32 eurot selgitusega „BB pikendus (makse: 32, teenustasu 0.32)“ ja

24. oktoobril 2016 2,52 eurot selgitusega „AV taustakontrolli tasu (makse: 2.5, teenustasu:

0.02)“. Laenulepingust ei tulenenud kostjale kohustust tasuda taustakontrolli ega lepingu

pikendamise tasusid. Seega on kostja kontoväljavõtetega tõendatud, et kostja on laenulepingu

nr 2101647746 alusel tasunud hagejale kokku 395,85 eurot (121,54 + 274,27). Hageja nõue

kostja vastu 1285,45 euro ja intressi 204,85 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Kuivõrd

poolte sõlmitud viivisekokkulepe on tühine, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja

viivise 152,42 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ajavahemiku 5. jaanuar 2017 kuni

29. juuni 2018 eest. Maakohus mõistis kostjalt välja edasiulatuva viivise põhinõudelt VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. juunist 2018 kuni põhinõude kohase

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1133,03 eurot, s.o mitte üle põhinõude summa.

Poolte seisukohad

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi osaliselt rahuldas. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

6.1. Kostja väitel on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes kostja väidete

osas seisukoha võtmata.

6.2. Maakohus ei ole kontrollinud hageja võla arvestuse õigsust. Hageja põhinõude

kujunemine on ebaselge. Hageja ei ole esile toonud selget võla arvestust ega selgitanud kostja

laekumiste jaotust. Hageja on tõenäoliselt VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud nõudeid eirates üritanud

kostjalt sisse nõuda kõik lepingust ja selle lisadest ning muudest lisakokkulepetest tekkivad

kõrvalnõuded. Hageja ei ole esitanud kõiki nõude aluseks olevaid dokumente. Kostja on saanud

hagejalt laenu kaheksal korral kokku 3600 eurot. Hagi aluseks oleva laenulepingu alusel on

kostja saanud hagejalt 595 eurot. Kostja on tagasi maksnud vähemalt 5507,92 eurot. Ei ole

selge, kuidas on hageja väljastatud laenusummat ja tehtud tagasimakseid arvestades saanud

põhivõla suuruseks 1289,37 eurot.

6.3. Hageja on kostja laenulepinguid korduvalt refinantseerinud. Laenulepingud on tühised,

kuna põhivõlast, intressist ja viivisest on moodustatud uus põhivõlg, millelt arvestatakse

omakorda intressi ja viiviseid. Hageja on kohustatud lähtuma algsetest laenulepingutest, mitte

hagis toodud refinantseerimislepingust. Võlasuhtele ei saa hinnangut anda ilma kõiki asjasse

puutuvaid dokumente hindamata.

6.4. Hagi aluseks olevad laenulepingud tuleb pidada tüüptingimustel sõlmitud lepinguks ning

lepingu sõlmimisel ei ole lähtutud kostja huvidest ja võimalustest.

6.5. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Maakohus on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte hindamisel selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja kohaldanud valesti materiaalõiguse norme (VÕS § 4034 lg 1,

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-d 1–7, lg 2 p-d 1–3 ja lg 3 p-d 1–

3), mis võis viivise ja intressi nõude osas kaasa tuua asja ebaõige lahenduse. Lisaks jaotas

maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte tõendamiskoormise valesti. Kostja on

põhistanud hagejapoolse vastutustundetu laenamise, mistõttu pidi hageja omakorda tõendama

vastutustundliku laenamise.

Hageja ei teinud kostjale laenu andmisel nõuetekohast riskianalüüsi. Hageja käitumine oli

laenulepingute sõlmimisel heade kommetega vastuolus, mistõttu on refinantseerimislepingud

6 (9)

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel tühised. Hageja kasutas refinantseerimisega

ära kostja rasket majanduslikku olukorda ja käitus oma õiguste teostamisel pahauskselt, s.o

teades, et kostja ei suuda võetud laene tagasi maksta. Hageja ei ole tõendanud, et ta lähtus kostja

sissetuleku väljaselgitamisel kostja esitatud pangakonto väljavõtte analüüsist. Hageja nõudis

kostjalt tema pangakonto väljavõtet üksnes esmakordsel laenu taotlemisel. Seega kontrollis

hageja laenude refinantseerimisel kostja sissetulekute õigsust varasema laenu taotlemisel

esitatud informatsiooni põhjal. Samas tuleb maksevõime analüüs teha igal laenu taotlemisel

uuesti värskete andmetega. Peale selle ei olnud laenutaotluses esitatud andmete põhjal võimalik

üldse kostja maksevõimelisust kontrollida, kuna taotluses nõutud andmed on ebapiisavad ja

vähesed. Hageja ei ole palunud kostjal esitada ühtegi täiendavat dokumenti, nt pangakonto

väljavõtet või palgatõendit. Hageja ei ole teinud mõistlikke pingutusi kontrollimaks kostja

esitatud teavet tema sissetulekute kohta. Laenu väljastamisel oli kostjal mitmeid kohustusi 13

võlausaldaja ees ja maksehäired. Lisaks oli kostja laenu väljastamise ajal hasartmängusõltlane.

See informatsioon kajastub ka kostja pangakonto väljavõttel. Hageja pidi sellele tähelepanu

pöörama ja kostjale laenu mitte väljastama.

6.6. Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab tasaarvestada hageja krediidi

tagastamise nõudega.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

milles maakohus rahuldas hageja intressinõude, põhivõla nõude 831,71 eurot ületavas osas,

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 44,3 eurot ületavas osas ja alates

hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivisenõude maksimumsumma 326,18 eurot ületavas

osas ja viivisenõude arvutamise aluseks oleva põhivõla suuruse osas osas, milles see ületab

831,71 eurot, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, milles jätab hagi selles osas rahuldamata ning muudab menetluskulude jaotust vastavalt

uuele hagi rahuldamise proportsioonile. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon TsMS §

657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded,

jättes välja selgitamata hageja nõude kujunemise. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja

tõendama enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Olukorras, kus hageja tugines sellele, et

laenulepinguga refinantseeriti kostja varasematest laenulepingutest tulenevaid kohustusi ja

kostja vaidles varasemate kohustuste olemasolule vastu, oleks hageja pidanud selgelt välja

tooma enda nõude kujunemise aluseks olevad asjaolud ja seda kinnitavad tõendid. Hageja seda

maakohtu menetluses ei teinud, kuid ka maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu vajadusele

enda nõude kujunemist selgitada, rikkudes sellega TsMS § 392 lg 1 p-i 3. Tegemist on

rikkumisega, mille ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldas, andes hagejale

võimaluse enda nõude kujunemist selgitada ja tõendada.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jagas otsuses valesti tõendamiskoormise

vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise osas. Maakohus leidis ekslikult, et kostja

oleks pidanud tõendama, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034

lg 13 kohaselt peab vaidluse korral krediidiandja, st hageja tõendama vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta järgis kostjaga laenulepingute

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on esitanud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks üksnes kaks küsimustikku, mille kostja on täitnud

7 (9)

(tl 53). Üks neist kannab kuupäeva 13. september 2016, st see on täidetud pärast viimase

laenulepingu sõlmimist, mistõttu see ei saa näidata vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist enne lepingu sõlmimist. Teine küsimustik kannab kuupäeva 20. detsember 2015, st

see on täidetud enne esimese laenulepingu sõlmimist. VÕS § 4034 lg 9 kohaselt peab

krediidiandja tarbija krediidivõimekust kontrollima iga kord enne krediidisumma muutmist.

Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks üldse enne 2. märtsi ja 7. juuni 2016. a

lepingute sõlmimist kostja krediidivõimet kontrollinud, mistõttu saab lugeda, et hageja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 järgi, et

laenulepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Muid tasusid kostja

hagejale ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära

ja muude kulude vähendamist. Praegu ei ole hageja, vaatamata sellele, et ringkonnakohus seda

nõudis, esitanud kohtule uut tagasimaksete arvestust VÕS § 94 järgse intressimääraga. Seega

lähtub ringkonnakohus sellest, et kostja kohustuseks oli tasuda üksnes lepingujärgne põhivõlg.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ka

esimese, 28. detsembril 2015 sõlmitud laenulepingu puhul. Hageja esitatud 20. detsembri 2015.

a kuupäevaga kostja täidetud küsimustikus on märgitud ära kostja töökoht, amet, töötatud aeg,

haridus, perekonnaseis, igakuine sissetulek ja väljaminek. Kuigi need andmed on asjakohased

kostja krediidivõimelisuse hindamisel, ei ole need siiski piisavad. Esimese laenulepingu

sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 lg 1 kohaselt pidi krediidiandja omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma. Vajaduse korral tuli selleks küsida tarbijalt teavet ja kasutada asjakohaseid

andmekogusid. Täpsemalt sätestas tarbija krediidivõimelisuse kontrollile ettenähtavad nõuded

KAVS § 49. Seejuures pidi hageja KAVS § 50 lg 4 järgi kontrollima kostja esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral kostja esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et enda

krediidivõimelisuse kohta teabe esitamine oli kostja kohustus. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimine oli hageja kui krediidiandja kohustus ja hageja pidi aktiivselt tegutsema

selleks, et omandada teavet kostja krediidivõimelisuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et

ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja

väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole

ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja oleks pidanud

minimaalselt nõudma kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et adekvaatselt hinnata kostja krediidivõimelisust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

kostjale ette heita ka valeandmete esitamist, sest küsimustikus ei ole täpsustatud, milliseid

väljaminekuid kostja pidi kirja panema ja esitatud ei ole tõendeid selle kohta, et hageja oleks

palunud kostjal seda täpsustada.

13. Esimese laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 ei sätestanud erinevalt kehtivast

VÕS § 4034 lg-st 7 selget tagajärge puhuks, kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi

kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud,

ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑89‑06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab

see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise

kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja

krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr

3‑2‑1‑136‑12, p 25). Kostja ongi praegusel juhul esitanud vastuses hagile tasaarvestusavalduse,

milles on tasaarvestanud enda kahju hüvitamise nõude hageja lepingust tuleneva nõudega.

Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestuse tulemusena on lõppenud hageja kõrvalnõuded 28.

detsembri 2015. a lepingust ning hagejal oli õigus nõuda kostjalt üksnes põhivõla tagastamist.

8 (9)

14. Kuna ringkonnakohus eelnevalt leidis, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, mistõttu ta saab nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, ei käsitle ringkonnakohus

kostja väiteid selle kohta, et laenulepingud on VÕS § 4062 lg 1 järgi tühised krediidi kulukuse

liigkõrge määra tõttu. VÕS § 4062 lg 3 järgi oleks selle tagajärg sama, mis on vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisel. Seetõttu jätab kohus vastuvõtmata ka hageja 24. septembril

2020 esitatud tõendid krediidi kulukuse määra kohta.

15. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja

kostjale kolme laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja nende laenulepingute

järgi tagasi maksnud.

16. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai hagejalt 28. detsembri 2015. a lepingu alusel 490

eurot, 2. märtsi 2016. a lepingu alusel 520 eurot ning 7. juuni 2016. a lepingu alusel 595 eurot.

Kokku sai kostja hagejalt seega 1605 eurot.

17. Hageja on välja toonud (hageja 25. juuni 2020. a menetlusdokument), et kostja on talle

laenulepingute alusel maksnud 76,62 eurot 22. jaanuaril 2016, 53,38 eurot 2. märtsil 2016, 80,4

eurot 8. aprillil 2016, 92,21 eurot 31. mail 2016, 78,75 eurot 1. juunil 2016, 120,38 eurot 5.

juulil 2016, 271,55 eurot 13. septembril 2016. Kokku on hageja seega omaks võtnud, et kostja

on talle maksnud 773,29 eurot.

18. Kostja väitel on ta hagejale tasunud erinevate laenulepingute alusel kokku 5507,92 eurot.

Samas on pooled välja toonud, et lisaks hagi aluseks olevale 7. juuni 2016. a laenulepingule ja

kahele laenulepingule, millest tulenevaid kohustusi 7. juuni 2016. a lepinguga refinantseeriti,

on pooled sõlminud veel laenulepinguid. See nähtub ka kostja pangakonto väljavõtetest. Seega

ei saa ringkonnakohtu hinnangul arvestada kõiki summasid, mille kostja on hagejale üle

kandnud, 7. juuni 2016. a laenulepingu ja sellega refinantseeritud 28. detsembri 2015. a ja 2.

märtsi 2016. a laenulepingute järgsete kohustuste täitmisena. Ringkonnakohus loeb

vaidlusaluste kohustuste täitmiseks tehtud makseteks üksnes maksed, mille selgitusest nähtub

seos vaidlusaluste kohustustega. Ülejäänud maksed on arvestades ka kostja pangakonto

väljavõtetelt nähtuvaid maksete selgitusi tehtud ilmselt kostja teistest lepingutest tulenevate

kohustuste katteks.

19. Kostja esitatud kontoväljavõtetest ei nähtu, et kostja oleks lisaks hageja väljatoodud

maksetele teinud vaidlusaluste kohustuste täitmiseks täiendavaid makseid. Seega loeb

ringkonnakohus tuvastatuks, et kostja on tasunud hagejale vaidlusaluste kohustuste katteks

773,29 eurot. Kuna kostja on saanud hagejalt 1605 eurot, on kostja põhivõla suurus 831,71

eurot. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla nõude

suuremas ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus eelnevalt leidis, et hageja ei või vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kostjalt intressi nõuda, tuleb maakohtu otsus tühistada ka

intressi väljamõistmise osas. Hagi jääb tühistatud osas rahuldamata.

20. Ringkonnakohus märgib, et maakohus kohaldas valesti VÕS § 113 lg-t 1. Olukorras, kus

poolte kokkulepitud viivisekokkulepe on tühine, saab võlausaldaja nõuda viivist seadusjärgses

määras. Maakohus on jätnud seejuures aga tähelepanuta selle, et juhul, kui lepingus on

intressimäär, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset viivisemäära, on seadusjärgseks

viivisemääraks VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingus kokkulepitud intressimäär.

Ringkonnakohus märgib, et tarbijakrediidi puhul sätestab VÕS § 415 lg 1 viivisekokkuleppe

tühisuse, kui kokkulepitud viivis ületab VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määra, mistõttu ei olnud

praeguses asjas vaja kohaldada VÕS § 42 lg-t 1. Samas, kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja VÕS 4034 lg 7 kohaselt loetakse lepingujärgseks intressimääraks VÕS

§ 94 järgne määr, ei muuda viidatud maakohtu materiaalõiguse vale kohaldamine asja

lahendust, st hageja saab nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

9 (9)

21. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 5. jaanuarist 2017, st pärast seda, kui hageja väidetavalt

7. juuni 2016. a laenulepingu üles ütles. Arvestades asjaolu, et hageja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet, mistõttu ta oleks pidanud esitama VÕS § 4034 lg 7 järgi uue

maksegraafiku, arvestades VÕS § 94 järgset intressimäära, kuid ta seda kohustust rikkus, ei ole

võimalik tuvastada, kas lepingu ülesütlemise eeldused VÕS § 416 lg 1 järgi olid täidetud.

Arvestades asjaolu, et kostja on lepingu ülesütlemisele ja hageja nõudele vastu vaielnud, ei saa

seega lugeda ülesütlemist kehtivaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hageja saab nõuda

kostjalt viivise tasumist pärast viimase 7. juuni 2016. a laenulepingu järgset maksetähtpäeva, st

alates 30. novembrist 2017. Arvestades põhivõla suurust 831,71 eurot on seega hagejal õigus

nõuda kostjalt hagi esitamise ajaks 29. juunil 2018 sissenõutavaks muutunud viivist 44,3 eurot.

Maakohtu otsus tuleb viivisenõude seda ületavas osas rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi

tühistatud osas rahuldamata.

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus TsMS § 439 ja ületas asja lahendades hagi piire.

Hageja palus hagis mõista kostjalt enda kasuks välja viivise alates 30. juunist 2018 kuni

põhivõla tasumiseni maksimaalselt summas 326,18 eurot. Maakohus mõistis aga kostjalt hageja

kasuks välja viivise selle aja eest maksimaalselt summas 1133,03 eurot. Hagi piiride ületamist

ei õigusta asjaolu, et maakohus mõistis viivise välja väiksemas määras kui hageja taotles. Seega

tuleb maakohtu otsus hagi piire ületavas osas tühistada. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas,

milles edasiulatuv viivis mõisteti välja põhivõlalt 831,71 eurot ületavas osas ja hagi jääb selles

osas rahuldamata.

23. Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta

ka menetluskulude jaotust. Hagi rahuldatakse ligikaudu 36% ulatuses. Seega jäävad

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi 36% ulatuses kostja kanda ja 64% ulatuses hageja kanda.

Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse

jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav