2-19-14545/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-14545

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

S.M.T. ARENDUS OÜ hagi Persen Group OÜ ja Ruslan

Pipitši vastu 10 000 euro, intrssi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Persen Group OÜ ja Ruslan Pipitši apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

15 470 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

22. september 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): S.M.T. ARENDUS OÜ (regustrikood

11267924), esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

Kostja

(apellant):

Persen

Group

OÜ

(registrikood

10754852), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

Kostja

(apellant):

Ruslan

Pipitš

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Sergei

Desjatnikov

RESOLUTSIOON:

2(8)

1. Jätta Tartu Maakohtu 13. aprilli 2020. a otsuse resolutsioon muutmata,

muutes otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta kostjate

Persen Group OÜ ja Ruslan Pipitši kanda.

4. Määrata Persen Group OÜ ja Ruslan Pipitši poolt S.M.T. ARENDUS OÜ-le

hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena

kindlaks ning mõista Persen Group OÜ-lt ja Ruslan Pipitšilt solidaarselt

S.M.T. ARENDUS OÜ kasuks välja 675 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Persen Group OÜ-l ja Ruslan

Pipitšil tasuda S.M.T. ARENDUS OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.M.T. ARENDUS OÜ (hageja) esitas 20. septembril 2019 Tartu Maakohtule hagi

Persen Group OÜ (kostja I) ja Ruslan Pipitši (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt

solidaarselt välja mõista põhivõla 11 000 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 820 eurot ja alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise 0,1%

päevas, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlgnevuse ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 14. mail 2019 laenulepingu nr 4-2019

(laenuleping), millega hageja andis kostjatele laenuks 10 000 eurot. Hageja kandis

laenusumma kostja I arveldusarvele. Kostjad kohustusid tagastama hagejale laenusumma

hiljemalt 30. juunil 2019 ja tasuma intressi 1000 eurot. Vaatamata korduvatele

meeldetuletustele ei ole kostjad laenu tagastanud. Kostjad on laenulepingu kohaselt

kohustatud hagejale kaenusumma tagastama ja intressi tasuma ühiselt, seega on nad

solidaarvõlgnikud. Laenulepingu punkti 5.1 kohaselt on laenu tagastamisega viivitamisel

hagejal õigus nõuda viivise tasumist määras 0,1% päevas. Hageja soovib kostjatelt

3(8)

solidaarselt viivise välja mõistmist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest 30. juunil

2019, kuid kokku mitte rohkem kui tagastamata laenusumma ja intressi ulatuses.

Kostjate vastuväidete osas leidis hageja, et kostjal I ei ole hageja vastu nõuet ning kostja ei

ole esitanud nõude kohta ka ühtegi tõendit. Kostja 1. juuli 2019. a ja 31. juuli 2019. a

e-kirjadest nähtub, et kostjal I ei ole rahaliste probleemide tõttu võimalik hagejale tasuda,

kostja mingile nõudele ei viita.

Kuna kostja II sõlmis hagejaga laenulepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust

huvist talle kuuluva ja tema juhitava osaühingu majandustegevuse vastu, ei laiene talle

tarbijakrediidilepingust tulenev kaitse. Kostja II ei ole VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbija ja

temaga sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostjal I on hageja vastu nõue 22 500 eurot. Kostja I korraldas 22 500 eurot maksnud

ehitusprojekti koostamise ning hageja ehitab selle projekti alusel, kuid ei tasunud kostjale

projekti eest. Lisaks ei tasunud hageja ehitusloa eest 150 eurot ja ehitusplatsi

ettevalmistööde eest 4760 eurot. Kostja I tasaarvestab hageja nõude 11 820 euro ulatuses.

Kuna põhivõlg puudub, ei ole kostjal kohustust maksta ka viivist.

Kostjaga II sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Lepingus

puuduvad VÕS § 404 sätestatud andmed, sh info krediidi kulukuse määra kohta ning

leping on VÕS § 408 lg 1 ja VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine. Eesti Panga poolt mais 2019

avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määr oli 19,37 %. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi kostjate poolt tasutav krediidi

kulukuse määr ületab Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm

korda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus mõistis 13. aprilli 2020. a otsusega kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja põhivõla 10 000 eurot ja intressi 1000 eurot. Samuti mõistis kohus kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja viivised ajavahemiku alates 1. juulist 2019 kuni

13. aprillini 2020 eest 2880 eurot ning viivise tasumata põhivõlalt 0,1% päevas alates

14. aprillist 2020 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku ei või viiviste kogusumma ületada

11 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 1450 eurot. Kohus märkis, et

kostjatel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

Kohus luges dokumentaalsete tõendite ja kostja vastuväidete puudumise alusel tõendatuks,

et hageja sõlmis kostjatega 14. mail 2019 laenulepingu, millega andis kostjatele laenu

10 000 eurot (laenusumma on kantud kostja I kontole). Kostjad kohustusid tagastama laenu

hiljemalt 30. juunil 2019 ning tasuma intressi 1000 eurot, kuid ei ole laenusummat koos

intressidega hagejale tasunud.

Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 10 000 eurot ja intressi 1000 eurot. Lisaks nõuab hageja

kostjalt viivist, sh viivist alates hagi esitamisest 0,1% päevas kuni põhinõude kohase

täitmiseni.

4(8)

Kostja I väitel on ta hageja nõude tasaarvestanud enda nõudega hageja vastu. Hoolimata

hageja vastuväidetest ning kohtu tähelepanu juhtimisest, ei ole kostja I oma nõude kohta

ühtegi tõendit esitanud. Kostja ei ole tasaarvestusele ega omapoolsele nõudele viidanud ka

hagejale 1. ja 31. juulil 2019 saadetud e-kirjades. VÕS § 197 lg-st 1 tulenevalt eeldab

kehtiv tasaarvestus, et kummalgi poolel on teise poole vastu nõue. Kuna kostja ei

tõendanud, et tal oleks nõue hageja vastu, jättis maakohus tasaarvestuse avalduse

arvestamata.

Hageja on tõendanud, et ta on kostjatele laenu andnud ning kostjad ei ole tõendanud laenu

tagasi maksmist. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista VÕS § 101 lg 1 p 1 ja

§ 396 lg 1 alusel põhivõlg 10 000 eurot. VÕS § 94 lg 1 ja laenulepingu p 3.1 alusel tuleb

kostjatelt hageja kasuks välja mõista intressid 1000 eurot.

Kuna viivist ei ole lubatud nõuda intressi maksmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6),

tuleb viiviseid arvestada ainult põhisummalt 10 000 eurot. Kuivõrd laenu tagastamise

tähtaeg oli 30. juunil 2019, tuleb viiviseid arvestada alates 1. juulist 2019. 13. aprilli 2020.a

seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 2880 eurot. Kohus piiras vastavalt hageja

taotlusele viivist põhivõla ja intressi summaga 11 000 eurot.

Laenulepingus on mõlemad kostjad märgitud laenusaajatena, seejuures on kostja II kostja I

ainus juhatuse liige ja osanik. Laenusumma on üle kantud osaühingu arveldusarvele.

Kohus leidis, et mõlema kostja eesmärk oli laenu võtmine osaühingu majandustegevuseks

ning kostja II ei olnud tulenevalt VÕS § 1 lg-st 5 laenu võtmisel tarbija. Kostja sõlmitud

lepingut ei saa lugeda tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 mõttes, sellele ei laiene tarbija

kaitseks mõeldud sätted ning leping ei ole kostja nimetatud põhjustel tühine.

Kuna kostjad on mõlemad lepingupooleks ning lepingust ei tulene teisiti, on kostjad

VÕS § 65 lg 4 alusel solidaarvõlgnikud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad paluvad 12. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies

ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi kostjate vastu rahuldamata.

Menetluskulud paluvad kostjad jätta mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Kostjad leiavad jätkuvalt, et kostjaga II sõlmitud leping on tarbijakrediidileping

VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Lepingus puuduvad VÕS §-s 404 sätestatud andmed, sh info

krediidi kulukuse määra kohta, ning leping on VÕS § 408 lg 1 ja § 4062 lg 1 kohaselt

tühine. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi kostjate poolt tasutav krediidi kulukuse

määr ületab Eesti Panga poolt 2019. a mais avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui

kolm korda.

Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et kostja II raha ei saanud ega saanud raha kasutada.

Pigem oli kostja II suhtes tegemist käenduslepinguga. Laenulepingu sõlmimisel väitis

hageja, et raha andmisel peab keegi laenu tagastamist tagama. Käendusleping oleks tühine

VÕS § 143 lg 1 ja 2 alusel, sest lepingus puudus vastutuse maksimumsumma.

Kostjad möönavad, et ei saanud esitada maakohtu menetluses tõendeid tasaarvestuseks

kasutatud nõude kohta (st hageja võlgnevuse kohta). Seda ei olnud võimalik teha tehnilistel

põhjustel, sest kõik tõendid asusid info@ergg.ee postkastis, mis oli suletud. Veebiteenuste

pakkuja Radicenter OÜ vastas kostjatele 8. mail 2020, et domeen on eemaldatud ja

5(8)

reservkoopiaid hoitakse alles kuni kolm kuud ja andmete taastamine on võimatu. Kostjad

paluvad vande all üle kuulata kostja I juhatuse liikme kostja II. Vande all antud ütlustega

on võimalik tõendada, et kostjal I on nõue hageja vastu 22 500 eurot. Kostja I korraldas

ehitusprojekti maksumusega 22 500 euro koostamise. Lisaks on kostjal nõue ehitusloa eest

tasutud 150 eurot ja ehitusplatsi ettevalmistööde eest 4760 eurot. Taotlust kostja II vande

all ülekuulamiseks ei olnud võimalik varem esitada, kuna Radicenter OÜ vastas kostjatele

alles 8. mail 2020.

5. Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Maakohus on õigesti ja põhjendatult leidnud, et kostja sõlmitud lepingut ei saa lugeda

tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 mõttes. Maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu

praktikaga, mille kohaselt äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene

võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingut ei saa

lugeda tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 tähenduses, siis ei ole laenuleping

tarbijakrediidilepingule kohalduvate VÕS § 408 lg 1 ja § 4062 lg 1 alusel tühine.

Õiged ei ole kostjate väited, et kostja II ei saanud raha kasutada ja kohus ei ole selle

asjaoluga arvestanud. Maakohus leidis, et kostjal II oli kostja I ainsa juhatuse liikme ja

osanikuna võimalik laenusummat kostja I majandustegevuses äriühingu huvides kasutada.

Maakohtu seisukohta, et kostjal II oli võimalik raha kasutada, kinnitab ka asjaolu, et kostja

II on kostja I tegelik kasusaaja.

Hageja ei nõustu kostjate väitega, et laenuleping on kostja II suhtes pigem käendusleping.

Esiteks ei nähtu vaidlusalusest laenulepingust kostja II soovi vastutada kostja I kohustuse

täitmise eest. Teiseks nähtub laenulepingust sõnaselgelt, et kostja II on laenusaajana

laenulepingu pooleks, st põhivõlgnikuks VÕS § 142 lg 1 tähenduses, ega saa seetõttu olla

samal ajal käendajaks. Isegi kui laenulepingu saaks lugeda kostja II suhtes

käenduslepinguks, ei oleks see VÕS § 143 lg-te 1 ja 2 alusel tühine. Kostja II sõlmis

laenulepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist ning sellest tulenevalt ei

saa vaidlusalust laenulepingut lugeda tema suhtes tarbijakäenduslepinguks.

Maakohus jättis kostja I tasaarvestusavalduse põhjendatult arvestamata, kuna kostja ei

tõendanud, et tal oleks nõue hageja vastu. Kostjad ei ole maakohtu menetluses esitanud

põhjendust, et nad ei saa tõendeid tehnilistel põhjustel esitada, ega taotlenud kostja I

seadusliku esindaja vande all ülekuulamist. Vastupidi, kostjad olid nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses. Seega on kostjad tõendite esitamisest loobunud.

Hageja vaidleb vastu kostjate taotlusele kuulata kostja I juhatuse liige vande all üle.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Lähtudes maakohtu otsuse põhjenduste p-st 9 on maakohus lugenud mõlemad

kostjad laenusaajateks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud kostjat II vastu

esitatud nõuete osas osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded. TsMS § 392 lg 1 p-st 3

6(8)

tulenevalt peab kohus eelmenetluses mh välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja

õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta.

7.1.

VÕS § 29 lg-tes 1–3 sätestatud tõlgendamisreeglite järgi tuleb lepingut tõlgendada

eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes (subjektiivse tõlgendamise

põhimõte). Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist tegelikku tahet kindlaks teha,

tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (objektiivse tõlgendamise reegel).

Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud

asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega,

andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

7.2.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et laenusumma on lepingu alusel üle kantud

üksnes kostja I arveldusarvele. Samas ei ole maakohus pooltega arutanud, miks sõlmis

kostja II hagejaga lepingu kui laenusaaja ega ole palunud kostjatel lepingu sõlmimise

asjaolusid lähemalt selgitada.

Apellatsioonimenetluses kostjate poolt esitatud selgituste kohaselt allkirjastas kostja II

laenulepingu selle tõttu, et hageja soovis saada tagatist. Hageja ei ole väitnud, et kostja II

osalemisel lepingus olnuks mingi muu põhjus või eesmärk.

7.3.

Arvestades eelmärgitut ning maakohtu tuvastatut, et kostja II on kostja I ainus

juhatuse liige ja osanik, võib ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kostja II ei osalenud

lepingus kui laenusaaja, vaid ühines isiklikust majanduslikust huvist lähtudes VÕS § 178

lg 1 kohaselt kostja I kohustusega.

7.4.

Samas

ei

ole

eelmärgitu

viinud

maakohut

praegusel

juhul

ebaõigete

lõppjäreldusteni. VÕS § 178 lg 4 esimese lause järgi vastutavad võlgnik ja kohustusega

ühinenud isik võlausaldaja ees samuti solidaarselt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjat II ei saa pidada vaidlusaluses lepingulises

suhtes tarbijaks VÕS § 1 lg 5 tähenduses ega lugeda lepingut tarbijakrediidilepinguks

VÕS § 402 mõttes. Leping ei ole seega kostjate poolt viidatud põhjustel tühine.

Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited ei ole põhjendatud.

8. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654

lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1.

Kostjad väidavad, et nad ei saanud tehnilistel põhjustel esitada maakohtu

menetluses tõendeid tasaarvestuseks kasutatud nõude (aktiivnõude) kohta. Väidetavad

tõendid asusid info@ergg.ee postkastis, mis oli suletud. Oma väidete põhistamiseks on

kostjad lisanud apellatsioonkaebusele e-kirjavahetuse veebiteenuste pakkuja Radicenter

OÜ-ga (tl 62). Kostjad paluvad võtta apellatsioonimenetluses vande all seletuse kostja I

juhatuse liikmelt kostjalt II. Hageja on vaielnud sellele taotlusele vastu.

Ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel

7(8)

kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt nt

Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Hagimenetluses on

uute tõendite esitamine ringkonnakohtus oluliselt piiratud. Üldised piirid uute tõendite

esitamiseks apellatsioonimenetluses seab TsMS § 652. Tulenevalt TsMS § 652 lg 3

p-dest 1 ja 2 võib uusi tõendeid esitada üksnes juhul, kui maakohtus esitatud tõend jäeti

põhjendamatult tähelepanuta või kui tõendit ei olnud võimalik maakohtus esitada mõjuval

põhjusel. TsMS § 652 lg 4 järgi peab apellant uue tõendi esitamise lubatavust oma

kaebuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue tõendi esitamise

lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul,

kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi

vastuvõtmisega nõus.

Maakohus on 16. detsembril 2019 pooltele saadetud kirjas selgitanud kostjatele, et neil

tuleb tõendada kostja I väidetavat nõuet hageja vastu (tl 36). Seega pidid kostjad juba

maakohtu

menetluses

mõistma

nimetatud

väidete

tõendamise

vajadust.

Apellatsioonkaebuses ka ei väideta, et kostad ei saanud tõendamiskoormusest aru. Kostjate

apellatsioonkaebusest ei nähtu ringkonnakohtu arvates TsMS § 652 lg 3 p-des 1 ja 2

sätestatud aluseid, mis muudaksid uute tõendite vastuvõtmise või tõendite kogumise

apellatsioonimenetluses lubatavaks. Apellatsioonkaebusele lisatud e-kirjavahetusest

nähtuvalt on Radicenter OÜ vastanud kostjatele tõepoolest 8. mail 2020, kuid samast

kirjavahetusest nähtub, et serveris asunud väidetavate dokumentide saamiseks on kostjad

pöördunud Radicenter OÜ poole samuti alles 8. mail 2020. Seega on kostjad asunud

tegema jõupingutusi lisatõendite saamiseks alles mõned päevad enne apellatsioonkaebuse

esitamist. Kui dokumentaalsete tõendite esitamine tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta

ei olnud võimalik, tulnuks kostjatel juba maakohtu menetluses kaaluda võimalusi oma

väidete tõendamiseks muude (eelkõige isikuliste) tõenditega.

8.2.

Taganemata eelmärgitust, lisab ringkonnakohus, et TsMS § 267 lg-s 1 ja §-s 268

sätestatut arvestades ei saa pool teise poole nõusolekuta taotleda kohtult enda (või enda

seadusliku esindaja) vande all ülekuulamist (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-37-16, p 12). Praegusel juhul ei ole hageja andnud nõusolekut kostja II

(ja kostja I esindaja) vande all ülekuulamiseks. TsMS § 2681 järgi on kohtul lisaks õigus

kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid ringkonnakohus ei näe selleks käesoleval

juhul vajadust.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

Apellatsioonkaebuse

menetlemisega

seotud

menetluskulud

jätab

ringkonnakohus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate (apellantide) kanda. TsMS § 165 lg 3 järgi vastutavad

kostjad menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt

10. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

10.1. Hageja esindaja poolt 22. septembri 2020. a istungil ringkonnakohtule esitatud

menetluskulude

nimekirja

(tl-d

64–65)

kohaselt

on

hageja

kandnud

seoses

apellatsioonkaebuse menetlemisega menetluskulusid kokku 675 eurot (käibemaksuta).

8(8)

Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaat Cardo Soosaar on nimekirjast ja

selle lisast nähtuvalt osutanud kostjale õigusabi kokku 4,5 tunni ulatuses tunnitasuga

150 eurot (käibemaksuta). Esindaja on teinud järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusele

vastuse koostamine, sh kaebusega tutvumine, õiguslik analüüs ja kliendi konsultatsioon,

(3 tundi) ning ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine (1,5 tundi).

Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5). Hageja taotleb kulude hüvitamist käibemaksuta, kuna saab tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

10.2. Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

10.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning

keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud.

Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja

esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.

Samuti on hageja esindaja tunnitasu TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

10.4. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 675 eurot (4,5 × 150) ning mõistab nimetatud

summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.

10.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest