3-18-164/85 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.10.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-18-164

Haldusasi

Xa kaebus Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 26.09.2017

otsuse

nr

1.10/783-3

tühistamiseks,

ja

vastustaja

kohustamiseks vaadata kaebaja 18.09.2016 ja 07.05.2017

taotlused uuesti läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja — X, lepinguline esindaja advokaat Meris Velling

Vastustaja — Tallinna linn, volitatud esindaja Janne Kivistik

Asja läbivaatamise vorm

23.10.2018; 18.06.2020 ja 03.08.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Xa kaebus.

2. Tühistada Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 26.09.2017 otsus nr 1.10/783-3 ja

kohustada Tallinna linna vaatama Xa 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotlused uuesti läbi.

3. Mõista Tallinna linnalt Xa kasuks välja menetluskulu 4000 eurot, muus osas jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.11.2020, mis on puhkepäevale

langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline

esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile (TST) 18.09.2016 taotluse, millega taotles

isikliku abistaja teenust (edaspidi IAT) 300 tundi kvartalis (s.o keskmiselt 100 tundi kuus ehk ca

3,3 tundi päevas) senise 150 asemel kvartalis (s.o. 50 tundi kuus ehk ca 1,6 tundi päevas) ning et

vastustaja hüvitaks kaebajale tema tegelikele vajadustele vastavalt tagamata jäänud teenuse

rahaliselt. 27.10.2016 otsusega jättis TST kaebaja taotluse rahuldamata.

3-18-164

2(16)

2. X vaidlustas TST 27.10.2016 otsuse Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus rahuldas

17.03.2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-2407 osaliselt X kaebuse, tühistas Tallinna

Linnavalitsuse 17.11.2014 korralduse nr 1777-k lisa „Sotsiaalteenuste nõuded“ p 2.5.4 ja TST

27.10.2016 vastuse ning kohustas Tallinna linna vaatama X 18.09.2016 avalduse uuesti läbi. Lisaks

kohustas kohus Tallinna linna kindlaks määrama X poolt 2016. a detsembris vajatud isikliku

abistaja teenuse põhjendatud mahu ning hüvitama Xle tagamata jäetud teenuse mahu, kuid mitte

rohkem kui 401,20 euro ulatuses.

3. X esitas 07.05.2017 TST-le avalduse Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsuse täitmiseks ning

eelnevalt alanud haldusmenetluse jätkamiseks. Ühtlasi täiendas kaebaja oma varasemat taotlust

ning palus, et talle tagatakse perioodil 01.07.2017 kuni 10.02.2019 isikliku abistaja teenust 390

tundi kvartalis (s.o keskmisel 130 tundi kuus ehk ca 4,3 tundi ööpäevas).

4. 26.09.2017 tegi TST X taotluse suhtes uue otsuse nr 1.10/783-3, millega määras Xale IAt

mahuks 255 tundi kvartalis (so keskmisel 85 tundi kuus ehk 2,8 tundi päevas) igapäevaelu

toimingute valdkonnas ja liikumiseks kuni 31.03.2018. Lisaks otsustas TST maksta Xale hüvitist

2016.a ja 2017.a saamata jäänud teenuse eest vastavalt otsusega määratud teenuse mahule ning

teenuse tunnihindadele.

5. X esitas TST 26.09.2017 otsusele vaide 25.10.2017 ning vaide täiendused 13.11.2017 ja

04.12.2017. Harju Maavanem jättis 21.12.2017 otsusega kaebaja vaide rahuldamata.

6. X esitas 22.01.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles TST 26.09.2017 otsuse nr

1.10/783-3 tühistamist osas, millega jäeti X 18.09.2016 taotlus ja 07.05.2017 taotluse täiendus

rahuldamata ja Tallinna linna kohustamist vaadata kaebuse esitaja taotlus ja taotluse täiendus uuesti

läbi. Samuti taotles kaebaja Harju Maavanema 21.12.2017 vaideotsuse nr 1442-k tühistamist.

7. 22.02.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning kaebuse eesmärke silmas pidades

luges menetletavaks nõudeks TST otsuse tühistamisnõude ning kohustamisnõude vastustaja

kohustamiseks asja uuesti läbi vaadata. Vastustajaks tunnistas kohus Tallinna linna. Kohus

kohustas menetlusosalisi hiljemalt 16.03.2018 teavitama, kas asja on võimalik lahendada

kompromissiga.

8. 06.03.2018 esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus rahuldas osaliselt

07.03.2018 määrusega ning peatas vaidlustatud otsuse kehtivuse osas, millega määrati Xale isikliku

abistaja teenus kuni 31.03.2018 (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4). Kohus kohustas esialgse

õiguskaitse korras vastustajat tagama kaebajale isikliku abistaja teenus vähemalt vaidlustatud

otsusega määratud mahus kuni kompromissi sõlmimiseni või kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas

asjas. 07.03.2018 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ei ole menetluse käigus

muudetud.

9. 07.03.2018 määruses tegi kohus menetlusosalistele ühtlasi ettepanku kaaluda asja lahendamist

lepitusmenetluses. 21.03.2018 teavitas vastustaja, et ei ole siiski valmis lepitusmenetlusse astuma

ning taotles asja sisulist lahendamist. 29.03.2018 esitas vastustaja ka sisulise vastuse kaebusele,

milles vaidles kaebusele vastu.

10. 23.04.2018 esitas kaebaja oma seisukoha vastustaja vastuse osas koos täiendavate tõenditega,

misjärel määras kohus asja läbivaatamiseks kohtuistungi. 11.10.2018 esitas kaebaja täiendavad

seisukohad ja tõendid.

11. 23.10.2018 toimunud kohtuistungil leppisid menetlusosalised kokku eksperthinnangu

teostamises, eesmärgiga saavutada kompromisskokkulepe.

12. Peale eksperdilt oodatavate küsimuste ringi kindlakstegemist, kasutatava hindamisinstrumendi

ja eksperdi isiku osas kokkuleppele jõudmist menetlusosaliste vahel, määras kohus 21.11.2019

määrusega eksperdiks tegevusterapeudi Ida-Joao Hussar´i. Menetlusosalised leppisid kokku, et

ekspertiisiga seonduvad kulud katavad pooled võrdsetes osades.

3-18-164

3(16)

13. Ekspert esitas hinnangu 27.12.2019. Seejärel tegi kohus pooltele täiendava ettepaneku

kompromissläbirääkimisteks. 05.05.2020 teavitas kaebaja kompormissläbirääkimiste nurjumisest.

14. Kaebaja esitas oma kokkuvõtlikud seisukohad 04.06.2020 ning vastustaja 12.06.2020.

15. 18.06.2020 toimus asja arutamiseks kohtuistung, kus menetlusosalised kinnitasid vajadust

eksperdi istungile kutsumiseks.

16. Eksperdi küsitlemine toimus 03.08.2020 kohtuistungil. Menetlus jätkus kirjalikus menetluses,

kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks määras kohus 08.10.2020.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

17. Kaebaja tegeliku abivajaduse ulatus.

17.1. Kaebajal on kaasasündinud tserebraalparalüüs – ahjukahjustusest tingituna on kaebajal

jalgade raskekujuline spastiline halvatus ning üldine lihasjõu langus. Selle tulemusena liigub

kaebaja ratastooliga, tema käte peenmotoorika on häiritud ning funktsioonis esineb suuri

kõrvalekaldeid. Kaebajal on tuvastatud sügav liikumispuue (kaebuse lisa 1). Puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) § 2 lg 11 p-i 1 järgi määratakse sügav puue inimesele, kellel on

selline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või

kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet

ööpäevaringselt.

17.2. Kaebaja kõrvalise abi vajaduse ulatust on hinnanud tänaseks mitu eksperti (kaebuse lisa 20;

23.04.2018 menetlusdokumendi lisa 1 ning kohtumenetluses määratud eksperdi Ida Joa-Hussar

27.12.2019 eksperthinnang)), kes on kinnitanud, et kaebaja vajab kõrvalist abi enamuse

ärkveloleku ajast. Samuti kinnitavad kaebaja vajadust pidevale kõrvalisele abile kaebaja poolt

tegelikkuses kasutatud isikliku abistaja tundide maht, mille kohta on kaebaja esitanud aruandeid

nii vastustajale kui ka tõendina käesolevas menetluses (kaebuse p 14). Kaebaja viitab, et on

täiendavat teenust kasutanud vastavalt oma majanduslikule võimekusele. Piiratud ressurssidest

tulenevalt ei saanud kaebaja endale võimaldada kõrvalist abi mahus, mida ta tegelikult oleks

täiendavalt vajanud.

17.3. Eelpoolviidatud eksperthinnangutest on täielikult teistsugusele tulemusele ainukesena jõutud

vastustaja tellitud hinnangus (kaebuse lisa 9), milles on leitud, et kaebajale piisab kõrvalisest abist

ligikaudu 2,8 tundi päevas. Kaudselt on hinnangu ebapiisavust kaebaja tegeliku abivajaduse

tuvastamisel nentinud menetluse kestel ka vastutaja ise, märkides enda 29.03.2018

menetlusdokumendis „ka vastustaja planeeris tellida kaebaja isikliku abistaja teenuse vajaduse ja

mahu hindamiseks veebruaris korduva hindamise, kuna otsus määras teenuse mahu tähtajaga 31.

märts 2018. Vaidlustatud otsuse kehtivuse tähtaja ja uue hindamise korraldamise määramisel lähtus

vastustaja vajadusest saada kaebaja teenuse vajadusest parem ülevaade, sh võimalusest viia

hindamist läbi talvistes oludes, teistes tegevuskohtades- […] Vastustaja eesmärk oli korduva

hindamise tulemusel saada täielikumad andmed, et uut otsust tehes teenuse mahtu optimaalsemalt

määrata.“

18. Vaidlustatud otsuse õigusvastasus ja selle aluseks olev vastustaja poolt tellitud kaebaja

tegevusvõime hinnang.

18.1. Vastustaja on leidnud, et kaebaja kui sügava puudega isiku kõrvalise abi vajadus ööpäevas

on keskmiselt 2,8 tundi (kaebuse lisa 7 „vaidlustatav otsus“). See tähendab, et vastustaja hinnangul

peaks kaebaja enamuse oma ärkveloleku ajast tulema toime ilma igasuguse kõrvalabita. Hinnates

vastustaja tellitud 18.09.2017 hinnangut kogumis muude tõenditega ei saa olla mõistlikku kahtlust,

et vastustaja tellitud 18.09.2017 hinnang ei saa olla aluseks kaebajale isikliku abistaja- ja muude

vajalike sotsiaalteenuste mahu määramisel, kuna see ei kajasta kaebaja tegelikku abivajadust

3-18-164

4(16)

adekvaatselt. Kaebaja on tänaseks juba aastaid pidanud saama hakkama puuduliku kõrvalise abiga.

Kaebaja on pidanud loobuma tema vanusele vastavast sotsiaalsest aktiivsusest, tööüritustest,

välislähetustest, pea igasugusest vaba-aja veetmise võimalustest jne. Kaebajal ei ole olnud võimalik

ennast isegi tööl täielikult teostada, sest kuigi nii kogemusnõustajana kui õiguskantsleri nõunikuna

peaks ta käima väljaspool töökeskkonda kohtumistel, konverentsidel, koolitustel jne, siis kõrvalise

abi maht 2,8 tundi päevas seda lihtsalt ei võimalda.

18.2. Vaidlustatav otsus on õigusvastane ka ainuüksi põhjusel, et sellega ei ole määratud kaebajale

isikliku abistaja teenus eraldiseisvalt või kombinatsioonis muude sotsiaalteenustega vastavalt

kaebaja tegelikule abivajadusele nii nagu nõuab SHS § 3 lg 1 p 1; SHS § 15 lg 1, SHS § 28 lg 2 ja

nii nagu kohustas vastustaja kaebajale teenust määrama Tallinna Halduskohus 17.03.2017 otsuses

asjas 3-16-2407.

18.2.1. Sotsiaalkaitse tagamisel on avalikul võimul kohustus tagada isikule toimiv terviklahendus.

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 9 lg 1 sätestab avaliku võimu organite

koostöökohustuse sotsiaalkaitse korraldamisel. § 9 lõige 2 sätestab avaliku võimu kohustuse

korraldada asutustevaheline koostöö isikut vähim koormaval viisil ning tagada võimaluse korral

isiku abistamine tema valitud asutuse või isiku kaudu. Seejuures tuleb SÜS § 2 lg-3 sätestatud

põhimõttest lähtuvalt käsitleda isiku vajadusi terviklikuna.

18.2.2. Vastustaja ei ole taganud kaebajale terviklikku lahendust tagamaks talle abi, kui kaebaja

viibib enda töö- või õppimiskohustuste tõttu Põlvas või Tartus (nt vajalik koduteenus,

sotsiaaltransport vastavate kohalike omavalitsuste territooriumidel liikumiseks vms). Tulenevalt

vastustaja 07.09.2019 määruses nr 16 „Sotsiaaltransporditeenuse osutamise kord“ kehtestatud

piirangutest ei ole kaebajal võimalik vastavat teenust muude kohalike omavalitsuste

territooriumidel kasutada. Terviklahendust, kuidas kaebajal oleks võimalik mitme erineva kohaliku

omavalistuse vahel kas tööalaste kohustuste täitmiseks või rehabilitatsiooniteenuse saamiseks

liikuda, kaebaja välja pakkunud ei ole.

18.2.3. Kaebaja on küll seisukohal, et tema puudest tulenevaid piiranguid aitab sotsiaalteenusena

kõige efektiivsemalt leevendada isikliku abistaja teenus, kuid on enda taotluse p-s 7 (kaebuse lisa

3) palunud, et vastustaja pakuks välja mistahes lahenduse. Vastustaja ei ole aga sellist

terviklahendust pakkunud, vaid on lihtsalt keeldunud kaebaja kõrvalise abi vajadust isikliku

abistaja teenusega katma. Veel enam, vastustaja näib olevat täielikus segaduses, milliseid

seadusega ettenähtud sotsiaalteenuseid, millistel eesmärkidel ning milliste vajaduste katmiseks

puudega

isikule

määrata

saab,

rääkimata

sotsiaalteenuste

kombineeritud

lahenduse

väljatöötamisest. Nii on vastustaja vaidlustatavas otsuses märkinud, et määratud isikliku abistaja

teenus on kasutamiseks igapäevastes toimingutes nagu kodu koristamine ning ostude sooritamine;

seejärel on aga kohtumenetluses asunud seisukohale, et isikliku abistaja teenust ikkagi ei peaks

neis toimingutes kasutama ning nende tegevuste toetamiseks tuleks leida muu teenus (29.03.2019

vastustaja menetlusdokumendi p 24). Ühtegi muud teenust ei ole vastustaja aga kaebaja taotluse

lahendamisel välja pakkunud.

19. Põhiseaduslike ja rahvusvaheliste kohustuste kaudu on sotsiaalsete õiguste ehk sotsiaalkaitse

tagamine avalikule võimule langev vastutus. Lõppastmes on põhiseaduslik vastutus puuetega

inimestele abi osutamise eest riigivõimul ja ka kohalikul omavalitsusel. SHS § 5 lg 1 paneb

sotsiaalteenuste ja muu abi andmise korraldamise kohustuse isiku rahvastikuregistrisse kantud

elukoha järgsele kohalikule omavalitsuse üksusele. Kohaliku omavalitsuse abistamiskohustust

tuleb vaadelda koosmõjus kohustusega järgida põhiseadusest ja rahvusvahelistest kohustustest

tulenevaid inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtteid. SÜS eelnõu koostajad on pidanud vajalikuks

eraldi rõhutada, et sotsiaalsed õigused tuleb tagada sellises ulatuses, et konkreetses ühiskonnas

oleks inimesel võimalk inimväärselt ära elada.“ Kaebaja arvates on käesoleva vaidluse keskmes

küsimus sellest, milliseks tuleb Eesti ühiskonnas 2020. aastal pidada puudega isiku elustandardit,

et seda lugeda inimväärseks äraelamiseks. Vastustaja seostab inimväärse äraelamise ja

3-18-164

5(16)

inimväärseelustandardi sisustamise „puuduse“ mõistega. Lihtsustatult öeldes näib, et vastustaja

hinnangul on puudega isikule tagatud inimväärne äraelamine ja elustandard, kui isikul on olemas

minimaalne, et tema esmavajadused oleks täidetud.

19.1. Kaebaja möönab, et põhi- ja inimõiguste teooriad, ei välista inimväärse äraelamise

sisustamist ellu jäämiseks esmaselt vajaliku tagamise kaudu (s.t nälja vältimiseks piisava toidu

olemasolu, ilmastikule vastava riietuse olemasolu, magamisaseme olemasolu külmal ajal köetud

ruumis jne). Kaebaja ei nõustu aga, et arenenud Euroopa sotsiaal- ja kultuuriruumi osaks olevas

Eesti ühiskonnas saab tänasel päeval lugeda puudega isiku elustandardit inimväärseks olukorras,

kus inimesel on tagatud ellujäämiseks vajalik miinimum. Inimväärseks äraelamiseks peaks

puudega isikul olema võimalik teostada ennast ning enda õigusi puudest tulenevate piiranguteta,

vähemalt ulatuses, milles puudega kaasnevad paratamatud piiranguid on seaduses sätestatud

meetmetega võimalik taandada miinimumini.

19.2. Inimväärikuse üks oluline element arenenud sotsiaalriigis on õiguslik võrdsus ning võrdne

kohtlemine. Riigil ja kohalikul omavalitsusel on positiivne kohustus kõrvaldada puudest johtuvat

faktilist ebavõrdsus, moel mis võimaldab puuetega inimesel realiseerida enda õigusi teiste

inimesega võrdselt. Selline kohustus tuleneb nii põhiseaduse §-st 12 kui rahvusvahelistest

kohustusest. Eesti on muuhulgas ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni.

Selle artikkel 3 p-des b, e ja g esitatud põhimõtteid kajastab sisuliselt PS § 12 lõike 1 lause 1, mis

sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse. Artikkel 3 p c rõhutab puuetega isikute õigust olla

täisväärtuslikud ühiskonnaelu liikmed ning põhimõtet, et puuetega inimestel peab olema võimalik

kasutada kõike pakutavat teistega võrdsetel alustel. See tähendab ühelt poolt isikute õigust mitte

olla takistatud ühiskonnaelust osavõtmisel, teisalt aga sisaldab see põhimõte ka riigi kohustust võtta

kasutusele meetmeid, et puuetega inimestel oleks võimalik ühiskonnaelus täielikult osaleda.

19.3. Vastustaja korraldatud sotsiaalteenused ei taga kaugeltki kaebajale võimalust enda õigusi

täielikult teostada, kasutada kõike pakutavat teistega võrdsetel alustel ning olla täisväärtuslik

ühiskonna liige. Vastustaja tagatud 2,8 tundi kõrvalist abi päevas ei võimalda kaebajal saada

hakkama isegi ellujäämiseks minimaalselt vajalike tegevustega (nagu iseendale soojade söögikorda

tagamine, isikliku hügieeni tagamine, tööle liikumine ja tööülesannete nõuetekohane täitmine

väljaspool tööruume). See paneb kaebaja ebavõrdsesse olukorda isegi teiste samasuguste

vajadustega sügava puudega isikutega võrreldes. Näiteks on teinud Tartu linn otsuse, millega on

sügava liikumispuudega isikule kaebajaga sarnaste vajaduste katmiseks määratud kõrvalist abi 480

tundi kuus ehk 15 -16 tundi päevas (04.06.2020 menetlusdokumendi lisa 6 – Tartu linnavalitsuse

22.08.2019 otsus). Seega ei ole kaebaja kõrvalise abi vajadus sügava puudega isiku jaoks

„ebanormaalselt“ suur või statsionaarsele hooldusvajadusele viitav.

19.4. Põhiseaduse §-st 29 tulenevalt on igaühel võimalus vabalt valida tegevusala, elukutset ja

töökohta. Kaebajal on neli töökohta, millest kaks asuvad Tallinnas; üks Tartus ja üks Põlvas; s.t

kaebaja teostab ennast tööturul puudest sõltumata maksimaalses võimalikus määras. Kaebaja vajab

tööülesannete täitmisel kõrvalist abi sihtkohtade vahel liikumiseks, väljaspool tööruume

kohtumistel, konverentsidel, koolituselt jne osalemiseks (Õiguskantsleri kantseleis ka

hoonesiseselt liikumiseks). Vastustaja leiab, et kaebaja peaks kokkuleppel tööandjaga enda

töökorraldust muutma, et vähendada liikumist ning töötada võimalikult palju kodust. Sisuliselt

tähendab see, et kaebajalt „nõutakse“, et loobuks teistega võrdselt enda Põhiseaduse §-st 29

tulenevat õigust teostada. Kodust töötamine peaks sarnaselt puudeta inimestega olema võimalus,

mitte eluline ümberkorraldust puudest tulenevate piirangute tõttu. Nii vastustaja kui ka kohus

(17.03.2017 otsuses asjas 3-16-2407; kaebuse lisa 5) näib osaliselt taunivat kaebaja aktiivsust

mitmes linnas töötamisel. Näib, et nii vastustaja ja ka kohus on seisukohal, et vastustajal tasuks

olla ühiskonnas ja tööelus vähem aktiivne, et mitte kasutada sotsiaalteenuseid „ebamõistlikus“

mahus. Juhul, kui kaebaja soovib olla aktiivne, peaks ta vastavad võimalused endale ise leidma ja

tagama. Seesugune lähenemine on täielikult vastuolus sotsiaalkaitse eesmärkidega.

3-18-164

6(16)

19.5. Põhiseaduse §-st 19 tulenevalt on igal ühel õigus vabaks eneseteostuseks. Võimalus kasutada

sotsiaalteenuste tuge kultuuri-, spordi- ja muudes sotsiaalsetes ja vaba aja tegevustes osalemiseks,

on puudega isikule tema puudest tulenevate piirangute ületamiseks eelduseks, et tal oleks ennast

teistega võrdselt võimalik vabalt teostada ning oma elu vastavalt oma soovidele ja vajadustele

korraldada.

19.6. Põhiseaduse § 28 lg-st tulenevalt on igal ühel õigus tervise kaitsele. Viis ja ulatus, milles

vastustaja on valmis kaebajale sotsiaalteenuseid võimaldama, ei taga kaebajale viidatud

Põhiseaduse normist tulenevate õiguste realiseerimist. Kaebajal ei ole võimalik piisava ja sobiva

kõrvalise abita kasutada spordisaale, käia looduses või tegeleda muude tervist hoidvate ja

edendavate tegevustega. Ebapiisav kõrvaline abi ning puudulik sotsiaalteenuste tagamine on

põhjustanud kaebajale kliinilise depressiooni. Vastustaja on seisukohal, et sellistes tegevustes

peaks kaebaja kasutama mitte sotsiaalteenuste tuge vaid toetuma kõrvalistele isikutele isikute (nt

spordisaali töötajad, kaastreenijad jne (täpsemalt 23.04.2018 kaebaja menetlusdokumendi p 2 (ii)).

SHS eelnõu 98 SE seletuskirjas on märgitud: „Isikliku abistaja teenuse kasutamine vähendab

puudega inimese sõltuvust oma pereliikmetest ja sõpradest ning annab talle võimaluse elada

maksimaalse iseseisvuse tasemel, mida konkreetne puue/funktsioonihäire võimaldab. Kaudselt

aitab teenus vähendada teenust saava inimese seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust, toetades

puudega inimese pereliikmete ja lähedaste kui esmaste abistajate võimalust olla sotsiaalselt

aktiivne, sh töötada“.

19.7. Üheks iniväärikuse oluliseks elemendiks on õigus kohasele menetlusele, mh õigus olla

menetluses koheldud kui subjekt, mitte objekt. Üks olulisem osa inimväärikuse ning kohase

menetluse tagamisel on isiku tahtega arvestamine. SHS § 12 lg 1 järgi tuleb sotsiaalteenuste

osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestada isiku tahtega. Ka SHS § 3 lg p 1 suunab

sotsiaalhoolekandelise abi andmisel valima abimeedet, mis parimal moel vastab inimese

individuaalsetele vajadustele. SHS § 3 lg 1 p 4 rõhutab, et sotsiaalhoolekandeline abi peab olema

orienteeritud tulemuste saavutamisele. Praktikas tähendab see seda, et isikule abi andmisel tuleb

valida abimeede, mis annab eelduslikult kõige paremaid tulemusi. Kaebaja jaoks tagab tema

puudest tulenevat kõrvalise abi vajadust kõige paremini isikliku abistaja teenus. Vastustaja ei

arvestada kaebaja soovidega, vaid väidab järjepidevalt, et kaebaja iseseisva toimetuleku

toetamiseks sobivad paremini muud sotsiaalteenused. Samas ei ole vastustaja kaebaja olukorra

lahendamiseks terviklahendust taganud ega põhjendanud, millised sotsiaalteenused kaebaja

abivajaduse tagamiseks ning elukvaliteedi parandamiseks paremini sobivad.

19.8. Vastustaja ei ole kehtestanud korda, mille alusel oleks võimalik täiendava teenuse vajaduse

ilmnemisel seda paindlikult, efektiivselt ja mõistliku kiirusega läbiviidavas menetluses juurde

taotleda. Vastustaja määrab sotsiaalteenuse minimaalses võimalikus mahus, millega abivajaja

peaks igapäevaselt hakkama saama, kuid isikul puuduvad igasugused võimalused „erandlikel“

juhtudel sotsiaalteenust mõistlikus menetluses juurde taotleda. Kui kaebaja on püüdnud selgitada,

et selline teenuse maht ei taga kaebaja kõrvalist abivajadust näiteks vajaduse korral sõita

välislähetusele või muus taolises olukorras, on vastustaja asunud seisukohale, et tegemist on nö

„erandliku“ olukorraga, millest ei saa vajaliku sotsiaalteenuse mahu määramisel lähtuda.

20. Kaebaja arusaama järgi peaks sotsiaalkaitse tagamisel, sealhulgas sotsiaalteenuste määramisel

(i) esmalt selgitama välja isiku tegeliku abivajaduse; (ii) seejärel tuvastama, milline hüve

(sotsiaalteenus, - toetus või muu meede) tagab parimal ja sobivaimal viisil isiku tegeliku

abivajaduse katmiseks; ning (iii) alles seejärel on võimalik kaaluda, kas ja millisel viisil on isikul

või tema lähedastel SÜS § 5 lg-st 1 ja §-st 11 tulenevalt kohustus ja võimalused sotsiaalse riski

realiseerumise tõttu tekkinud olukorraga ise toime tulla. Kaebajale on teada, et ka isikul endal on

vastutus ja kohustus iseendaga hakkama saamiseks. Inimese enese vastutus ja riigi

sotsiaalkaitsealased kohustused peavad teineteist aga vastastikku tasakaalustama. Kaebaja on

teinud kõikvõimaliku iseenda aitamiseks ning täidab enda sotsiaalseid kohustusi sõltumata oma

3-18-164

7(16)

puudest maksimaalses võimalikus ulatuses. Kaebaja käib aktiivselt tööl ning panustab seeläbi

sotsiaalkindlustussüsteemi. Ühelt poolt enda sotsiaalsete kohustuste täitmiseks ning teiselt poolt

enda sotsiaalsete õiguste realiseemiseks vajab kaebaja sotsiaalkindlustussüsteemi tuge – antud

juhul igapäevase kõrvalise abi katmiseks keskmiselt 12 tundi isikliku abistaja teenust päevas.

21. Kaebaja arvates peaks kohus kohustama vastutajat lähtuma uue otsuse tegemisel järgmistest

põhimõtetest:

21.1. Uue otsuse tegemisel tuleb lähtuda kohtumenetluses tuvastatud kaebaja kõrvalise abi

ulatusest. Esiteks välistab see, et vastustaja hindab iseseisvalt kaebaja kõrvalise abi ulatust taaskord

ebaadekvaatselt, mis võib poolte vahel tekitada uue kohtuvaidluse samas küsimuses. Teiseks,

olukorras, kus kaebaja tegelik abivajadus on teada, ei ole vastustaja poolt uue hindamise

läbiviimine vajalik ega põhjendatud. Ka SHS § 28 lg 2 teise lause kohaselt viiakse

korduvhindamine läbi kõrvalabi vajaduse määra muutumisel terviseseisundi või elukeskkonna

muutumise tõttu.

21.2. Kaebaja hinnangul tuleneb kolmest eksperthinnangust üheselt, et kaebaja vajab kõrvalist abi

igapäevaselt keskmiselt 12 tundi ööpäevas. Seetõttu peaks kohus määrama, et vastustajal tuleb uue

otsuse tegemisel lähtuda, et kaebaja kõrvalise abi vajadus on keskmiselt 12 tundi ööpäevas.

Arusaadavalt ei saa kohus sekkuda vastustaja diskretsiooniotsusesse ning määrata, milliste

sotsiaalteenustega kaebaja kõrvalise abi vajadust kaetakse. Küll aga saab kohus anda juhiseid,

millest tuleb vastustajal sotsiaalteenuste valikul ja tagamisel lähtuda.

Vastustaja seisukohad

22. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Vastustaja leiab, et on

vaidlustatud otsuse (edaspidi otsus) teinud õiguspäraselt, arvestades seaduse eesmärke ja nõudeid

ja taotluse lahendamiseks olulisi tõendeid.

22.1. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ei ole otsuse tegemisel arvestanud ega kaalunud

kõiki olulisi asjaolusid, on lähtunud üksnes tegevusterapeudi hinnangust ja jätnud tähelepanuta

muud tõendid. Vastustajale olid otsuse tegemise ajaks teada, millises mahus on kaebaja ise ostnud

isikliku abistaja teenust MTÜ-lt Eesti Iseseisva Elu Keskus (EIEK). Vastustaja oli tutvunud MTÜ

Händikäpp hinnanguga kaebaja isikliku abistaja teenuse vajaduse määramise kohta. Vastustajale

on teada, et sotsiaalkindlustusamet on kaebajal tuvastanud sügava puude raskusastme, sest tema

igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud. Vastustaja on

tutvunud ka kaebaja ja füsioterapeut Siim Savisaare 18. aprilli 2017 raadiointervjuuga,, millest

ilmneb (näit alates 5. minutist), et kaebaja füüsiline võimekus on oluliselt parem kui kaebaja

teenuse vajadust tõendades väidab. Samuti on kaebaja vastustajale kinnitanud, et kasutab

tavataksot, st on suuteline kõrvalabita siirduma ratastoolist autoistmele, ratastooli paigutab

sõidukisse taksojuht. Vastustajale on ka teada, et kaebaja töötab ja suudab kõrvalabita (osaliselt)

tagada oma toimetulekut. Vastustaja on kaebaja abivajaduse väljaselgitamisel lähtunud terviklikust

lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist

mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid ja isiku

füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.

22.2. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et otsus on kaalutlusvigadega. Kaalutlusveaks peab

kaebaja asjaolu, et otsuse tegemisel ei ole arvestatud kaebaja füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga

seonduvate kõikide asjaoludega. Vastustaja möönab, et ta ei ole kaebajat üksikasjalikult küsitlenud,

välja selgitanud kõiki hooneid, kus kaebaja liigub, kõiki tegevusi, milles kaebaja osaleb. Samas

ilmneb vastustaja poolt tellitud tegevusterapeudi hinnangust, et tegevusterapeut on arvestanud

kaebaja töötamisega mitmel töökohal eri linnades. Vastustajale teadaolevalt on TTÜ hooned

kohandatud liikumiseks ratastoolis, on olemas liftid, sobiliku nurgaga kaldteed, trepironija.

Tegevusterapeut on märkinud, et kaebaja liigub siseruumides iseseisvalt, kasutades sealjuures nii

lifti, trepironijat kui kaldteed. Tegevusterapeut ei ole küll viibinud koos kaebajaga Põlva haiglas,

3-18-164

8(16)

kuid kuna sealne taastusraviosakond ja rehabilitatsioonikeskus on tunnustatud rahvusvahelise

sotsiaalteenuste kvaliteedi sertifikaadiga (EQUASS Assurance), saab eeldada, et hoone on

kohandatud liikumiseks ratastooliga ning selles hoones on kaebaja kõrvaabi vajadus minimaalne

või puudub. Igapäevasele kodust tööle (TTÜ) liikumisele lisaks on tegevusterapeut lisanud

liikumised erinevate linnade/loengusaalide/konverentsikeskuste vahel. Kuigi kaebaja ei ole

avaldanud, millistes hoonetes ta sageli viibib, võib eeldada, et paljud avalikud hooned on ratastoolis

liikujale ligipääsetavad ja kaebajale on eelnevalt teada, kas ta saab hoones liikumisega iseseisvalt

hakkama või vajab ta kõrvalabi. Kindlasti on olemas hooneid ja olukordi, kus kõrvalabi on

vältimatult vajalik, aga sellega on hinnangus arvestatud. Seega on hinnangus liikumisele kuluva

isikliku abistaja teenuse mahtu määrates arvestatud, et abi võib vaja minna nii väljas kui ruumides

liikumiseks,

22.3. Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega, et on abivajadust optimeerivate meetmetena

pakkunud sobimatuid lahendusi. Igati põhjendatud on soovitused kasutada olmevaldkonna

teenuseid – koristamist, pesupesemist, toidu- ja esmatarbekaupade koju tellimist.

22.4. Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega, et abivajaduse optimeerimine kokkuleppel

tööandjate/tellijatega on ebasobiv meede. Arusaadav ei ole kaebaja seisukoht, et sellistele

kokkulepetele rajatav abi sunniks teda loobuma põhiseadusega sätestatud õigustest vabalt valida

tegevusala, elukutset ja töökohta. Puuetega inimeste tööturule tulekuks või tööturul püsimiseks

eeldab riik tööandjatelt ruumide ja töökohade kohandamist puudest tulenevate erivajaduste

katmiseks. Avatud ja hoolivas ühiskonnas peab olema normaalsus, et abivajajat märgatakse ja

osutatakse talle kohast abi. Vastustajale teadaolevalt töötab kaebaja kogemusnõustajana – isegi kui

nõustamisprotsess toimub nõustaja ja kliendi vahel ilma kõrvaliste isikuteta, võib eeldada, et

piisavalt lähedal on tööandja teisi töötjaid või muid isikuid, kes vajadusel saaksid aidata, või toimub

nõustamine ratastooliga liikumiseks kohandatud ruumis ja hoones. Kaebaja väidab, et teda

kustutakse sageli esinema – kutsuja teab arvestada abi pakkumise vajadusega, kui talle on teada

abivajadus. Väljaspool kodu on kaebajal abivajadus eelkõige liikumisel, ratastooliga takistuste

ületamisel. Selline abi ei eelda füüsilist kontakti kaebaja ja abi pakkuva isiku vahel, kaebaja on

võimeline abi pakkujat juhendama ja õpetama ratastooliga ohutult manööverdamisel. Seega saaks

tööülesannete täitmise juurde kuuluval liikumisel kaebajat abistada mistahes isik.

22.5. Hinnangus on analüüsitud kaebaja eluruumi olukorda ja leitud, et selle kohandamisega

ratastoolis liikuja vajadustega arvestavalt paraneks kaebaja kodune toimetulek ja väheneks

kõrvalabi vajadus. Kaebaja kasutuses olev sotsiaaleluruum asub Xxxxxxx hoone kolmandal

korrusel. Selles hoones on ka ratastoolis liikujatele kohandatud eluruum, kuid kaebaja eluruum on

kohandamata. Mustamäe Linnaosa Valitsuse andmetel ei ole kaebaja taotlenud linnalt kohandatud

eluruumi, on vastu võtnud praegu kasutatava, kuna on võimeline toa piires ise liikuma. Tallinna

linna eelarve vahenditest on kaebajale hüvitatud pesemisvõimaluste parandamiseks tehtud kulusid.

Vastustaja on otsustanud taotleda riigilt sotsiaalkaitseministri 26. veebruari 2018 määruse nr 4

„Puuetega inimeste eluaseme füüsiline kohandamine“ alusel rahalisi vahendeid,. Vastustaja

informeerib kaebajat taotluse esitamise tingimustest ja teeb omalt poolt kõik võimaliku, et kaebaja

saaks linna kui eluruumi omaniku nõusoleku eluruumi kohandamiseks.

22.6. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja kasutanud linnaeelarvest rahastatud isikliku abistaja

teenust valdavalt saatmisel teatud sihtpunkti ja abistamisel isiklikes asjaajamistes, vähesel määral

abistamiseks

tööülesannete

täitmisel,

ühiskondlike

asjade

ajamisel

ja

seminaridel,

koolituskursustel, loengutel. Andmed pärinevad EIEKi aruannetest, mille kirjed ei eelda ega nõua

abistamise detailseid asjaolusid ja mille tegelikkusele vastavust eeldatakse. Liikumisele kuluva

kõrvalabi mahuks on tegevusterapeut määranud 14 tundi nädalas, sellele lisaks igapäevaelu

toiminguteks 6 tundi nädalas, kokku seega 20 tundi nädalas. Aruandeid analüüsides selgub, et

teenuse tundide arv saatmisel teatud sihtpunkti on samas suurusjärgus hinnangus märgituga, olles

3-18-164

9(16)

mõnes kuus väiksem ja mõnes suurem. Küll on hinnangus märgitust suurem tundide arv abistamisel

isiklikes asjaajamistes.

22.7. Hinnangust ilmneb, et kaebajal on kõrvalabi vajadus kodu koristamisel, toidu- ja

esmatarbekaupade

ostmisel,

pesupesemisel,

söögi

valmistamisel.

Vastustaja

nõustub

tegevusterapeudi arvamusega – nendes tegevustes tuleks leida muu toetav teenus. Vastustaja on

nõus et kaebaja ei saa ilma vastavate kodukohandusteta iseseisvalt kirjeldatud tegevusi sooritada,

kuid isikliku abistaja teenus ei ole sobilik meede abivajaduse katmiseks. Kaebaja ei ole taotlenud

koduteenuseid (mille eest tema sissetulekuid arvestades peaks ta ise osaliselt tasuma).

22.8. Vastustaja on otsuses märkinud – isikliku abistaja teenust saab kasutada igapäevaelu

toimingutes (kodu korrashoid, ostude sooritamine) ning liikumisel. Otsus vastab selles osas

tegevusterapeudi hinnangule. Teenuse kasutamise igal konkreetsel juhul otsustab kaebaja ise ning

teenuse osutajal ei ole keelatud kaebaja soovil abistada muudes tegevustes. Vastustaja leiab, et

otsuse sõnastus lubab kaebajal jätkata teenuse kasutamist senisel viisil, otsus ei ole liigselt piirav.

22.9. Vastustaja ja kaebaja on eriarvamusel isikliku abistaja teenuse kasutamisel spordisaalis.

Vastustaja eriarvamus põhineb eelkõige sellel, et olukordades, kus isikule teenuse osutamisel

tegeletakse temaga personaalselt, ei ole isikliku abistaja kasutamine vajalik. Kui kaebaja kasutab

spordisaali iseseisvalt ja selles ei pakuta inimestele nõustamist ja abi, võib isikliku abistaja

kasutamine selles tegevuses olla vajalik.

22.10. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selles, et on jätnud arvestamata isikliku abistaja

teenuse mahu suurendamise vajaduse sotsiaaltranspordi kasutamisega seonduvate takistuste

ületamiseks. Vastustaja on arvestanud, et kaebaja vajab liikumisel kõrvalabi. Puuetega inimeste

transporditeenuste sisse kuulub kõrvalabi, st selle kasutamisel abistab invasõiduki juht teenuse

kasutajat sõidukisse sisenemisel ja selles väljumisel.

22.11. Vastustaja planeeris tellida kaebaja isikliku abistaja teenuse vajaduse ja mahu hindamiseks

2018.a. veebruaris korduva hindamise, kuna otsus määras teenuse mahu tähtajaga 31.03.2018.

Vaidlustatud otsuse kehtivuse tähtaja ja uue hindamise korraldamise määramisel lähtus vastustaja

vajadusest saada kaebaja teenuse vajadusest paremat ülevaadet, sh võimalust viia hindamist läbi

talvistes oludes, teistes tegevuskohtades. Vastustaja märkis otsuses tegevusterapeudi hinnangule

viidates võimalused, kuidas saaks optimeerida isikliku abistaja teenuse mahtu, kuidas abivajadust

katta muude meetmetega. Korduva hindamise käigus saanuks kontrollida, kas kaebaja on valmis

leidma oma abivajaduse katmiseks muid meetmeid. Vastustaja eesmärk oli korduva hindamise

tulemusel saada täielikumad andmed, et uut otsust tehes teenuse mahtu optimaalsemalt määrata.

23. Poolte vahelise vaidluse sisuks on eelkõige see, millises mahus on kaebaja vajadus isikliku

abistaja teenuse järgi. Sotsiaalhoolkande üks põhimõtteid on, et abivajaduse väljaselgitamisel

lähtutakse SHS § 15 lg 2 kohaselt terviklikust lähenemisest abivajadusele ehk tuleb anda abi, mis

on vajalik, mitte aga abi, mida taotleja soovib – sageli vajalik ja soovitu ei kattu. Ka eelistatakse

abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele

korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (vt SHS § 3).

23.1. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kaebajal on võimalik enda õigusi ja valikuvabadusi

realiseerida isikliku abistaja teenuse toel. Vastustaja ja kaebaja arusaam isikliku abistaja teenuse

olemusest ja eesmärkidest on erinev. Kaebaja leiab, et vastustaja peab tema abivajaduse katma

tema soovitud mahus ja tegevustes, analüüsimata, kas abivajaduse katmisega abistatakse teda

tegevustes, mille sooritamiseks vajab ta puude tõttu füüsilist kõrvalabi või teeb isiklik abistaja tema

asemel, tema eest talle vajalikke toiminguid. Vastustaja ei mõista, miks soovib kaebaja kogu

kõrvalabi vajaduse katta isikliku abistaja teenusega.

23.2. SÜS kohaselt on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul.

Riigi tuvastatud töövõime puudumine, puude raskusaste, riigieelarvest makstavad toetused,

kohaliku omavalitsuse üksuse vahenditest rahastatud teenused aitavad puudega isikul toime tulla

3-18-164

10(16)

ja ennast ühiskonnas realiseerida, kuid ei võta temalt kohustust ise oma toimetuleku eest vastutada.

SHS kohaselt on isikliku abistaja teenuse eesmärk suurendada puude tõttu füüsilist kõrvalabi

vajava täisealise isiku iseseisvat toimetulekut ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Selles viites on

praeguse haldusasja kontekstis oluline rõhutada – suurenema peab isiku iseseisev toimetulek.

Iseseisev toimetulek ei pea eelduslikult tuginema vaid kaebaja soovitud ja soositud abimeetmetele.

23.3. SHS kohaselt arvestatakse sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel

isiku tahet. Seda sätet ei tohi sisustada selliselt, et isikul on õigus otsustada, millist abi ja millises

mahus ta saama peab. SHS kohaselt tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel eelistada

abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele

korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt. Kaebaja argument, et ta on lisaks vastustajalt

linnaeelarveliste vahendite eest saadud teenusele ostnud teenust oma vahendite eest juurde, ei

tähenda seda, et vastustajalt saadud teenust on vajalikust vähem, vaid pigem seda, et kaebaja

eelistab abivajaduse katta turvalisi meetmeid kasutades, analüüsimata, kas kasutab isikliku abistaja

teenust eesmärgipäraselt.

23.4. Vastustaja nõustub, et kaebajal on ilmselge vajadus isikliku abistaja teenuse järele. Vastustaja

jääb siiski seisukohale, et mitte igasugust abi ei pea osutama kohaliku omavalitsuse eelarve

vahendite eest. Kohalikul omavalitsusel on kohustus hinnata isiku abivajadust ja määrata vajadusel

selle katmiseks sobivad sotsiaalteenused. Selle juures on kohalikul omavalitsusel õigus ja võimalus

teha isiku taotlusest erinev otsustus, määrata taotluses esitatust erinev teenus. Vastustaja ja kaebaja

erinev arvamus vaidlustatud otsuse seaduslikkuse suhtes, isikliku abistaja teenuse mahu suhtes ei

põhine kõrvalabi vajaduse mahu võimalikul suurusel, vaid sellel, kas kõrvaabi vajaduse katmiseks

on isikliku abistaja teenus kohane meede. Vastustaja on seisukohal, et isikliku abistaja teenuse

kasutamine igapäevaelu toimingutes pigem pärsib kaebaja iseseisvumist, iseseisva toimetuleku

võime arengut. SHS ja SÜS kohaselt ei ole sotsiaalabi ainult abivajaduse katmiseks, vaid vahend

abivajaja enda ressursside kasutusele võtmisele, isiku iseseisvumise toetamisele. Vastustaja on

vaidlustatud otsuse tegemisel järginud seadust – on hinnanud kaebaja vajadust isikliku abistaja

teenuse järele ja võimaldanud seda mahus, mis tagab kaebaja toimetuleku ja samas suunab kaebajat

kaaluma enda ressursside ja võimaluste parimal viisil kasutamiseks.

24. Kohtumenetluse käigus on vastustaja kompromissläbirääkimistel pakkunud terviklahendust

kaebajale alljärgnevalt:

24.1. Vastustaja võimaldab kaebajale isikliku abistaja teenust 100 tundi kuus.

24.2. Kaebaja elab käesoleval hetkel eluruumis, milline ei ole mõeldud ratastooliga liikuva isiku

majutamiseks. Vastustaja on korduvalt pakkunud kohandatud eluruumi, millest kaebaja on

keeldunud – viimane keeldumine kompromissis pakutud elukohast Hooldekodu 15-3, Tallinn.

Varasemalt (05.06.2008) on pakutud eluruumi asukohaga Erika tn 13a. Kaebaja peamine põhistus

on, et tema argipäeva kuuluvad tegevused on seotud liikumistega Mustamäe ja kesklinna

piirkonnas. Oma põhistustes keskendub kaebaja eelkõige sellele, et mujalt Tallinna linnaosadest

igapäevaselt tööle, kooli ja muudesse harjumuspärastesse kohtadesse „reisimine“ on oluliselt

ajakulukam, millega kaasneb ka märkimisväärne täiendav rahaline kulu taksoteenusele, mis on

käesoleval hetkel ainukene sotsiaaltranspordi vahend, mida kaebaja enda vajadustele vastavalt

kasutada saab. Sellega vastustaja nõustuda ei saa. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et lahkub

kodust hommikul kell 7:00 ja naaseb 21:00/22:00. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal,

et elukoha muutus tingiks vaid hommikuse ja õhtuse ajakulu suurenemise tööle/kooli/koju

sõitmisel, kuid mitte kogu päevast liikumise ajakulu. Nii nagu kaebaja liigub praegu, Mustamäe

kodust lahkudes hommikul, võttes kaasa terve päeva tegemiseks vajalikud asjad spordikotiga, teeks

ta seda ilmselgelt ka mujal elades. Päevane ajakulu jääb siiski suuremal määral samaks, mis on

kaebajal ka käesoleval hetkel. Lisaks on kaebajal õigus kasutada sotsiaaltranspordi liikidest ka

liiniveoteenust kui ühistransporti, kui soetab endale sobiva abivahendi. Olgu märgitud, et ka Eerika

tn korteri, mis asus lähemal kesklinnale ja Mustamäele, pakkumine kaebajale ei sobinud samadel

3-18-164

11(16)

põhjustel, mis kaebaja esitas käesoleva menetluse kompromissi läbirääkimiste raames pakutava

korteri vastuseks.

24.2.1. Kaebaja on vastu võtnud linnalt praeguse eluruumi lähtuvalt oma soovist elada Mustamäel

vaatamata sellele, et vabanenud eluruum ei olnud kohandatud ja seda ei kohandata liikumispuudega

inimesele vastavaks. Eluruumi üürimise hetkel oli kaebaja nõus asuma elama eluruumis, mis ei ole

kohandatud liikumispuudega inimesele. 2013. ja 2014. aastal kompenseeris Mustamäe LOV

kaebajale sobiva wc ja vannitoa tehnika. Täiendavaid kodukohandusi Xxxxxxx korteris ei tehta

tulenevalt Päästeameti nõuetest, millised ei luba ratastooliga liikuvaid isikuid paigutada kõrgemale

kui esimesele korrusele.

24.2.2. Kaebaja on 08.05.2019 kirjaliku taotluse, mille alusel on elukohajärgne sotsiaalhoolekande

osakond teinud 20.05.2019 otsuse nr 19-03310, millega on isikule antud õigus kasutada

taksoveoteenust perioodil 01.07.2019 kuni 31.07.2020. Taotlejale on välja antud taksokaart nr

9233699950063569, mille alusel on võimalus tellida AS Tulika Taksost ratastoolitaksot, mille eest

tasub Tallinna linn kuni 190 eurot kuus, lisandub isiku omaosalus 25% arvest (ehk kuni 47 eurot

50 senti). Kui isik soovib taksos ümber istuda, siis saab ta tellimisel dispetserile teatada

abivajadusest või soovist kasutada kohandamata sõiduki kasutamisest. Sotsiaaltransporditeenus-

taksoveoteenus sisaldab isiku abistamist 1.korruselt sõidukisse ja sõidukist 1. korrusele. Selle

teenuse osutamise eest eraldi täiendavat arvet ei esitada, sest abistamisetasu sisaldus

sõidualustustasus. Kaebajale on antud õigus kasutada Tallinna linna sotsiaaltransporditeenust,

alates 1. juulist 2019 saab kaebaja ise valida, kas kasutab ratastooli vedamiseks kohandatud

sõidukit või tavasõidukit. Ratastooliga sõitudeks saab kaebaja kasutada nii liini- kui juhuveoteenust

invatranspordiga.

24.3. Lisaks eelpool nimetatud teenustele on vastustaja pakkunud kompromissläbirääkimiste

käigus kaebajale võimalust saada lisaks isikliku abistaja teenuste mahule juurde koduteenust. Ka

koduteenus on üks teenustest, mis toetab isikliku toimetulekut suuremal määral. Koduteenusega

tagatakse kodune abi koristamisel, söögitegemisel jms. Sisseostude puhul võiks kasutada ostu koju

tellimise teenust. Vastustaja leiab, et 20 h koduteenust kuus vähendab samuti isikliku abistaja

teenuse mahtu ning on kooskõlas sotsiaalhoolekande põhimõtetega toetada kaebajat abivajaduse

keskselt lähtuvalt.

24.4. Vastustaja on juhtinud ka kaebaja tähelepanu sellele, et abivahendi ehk ratastooli vahetamine

parandaks märgatavalt isiku toimetulekut ning vähendaks kõrvalabi vajaduse mahtu. Vastustaja on

seisukohal, et ka isikliku abistaja teenuse vajadus väheneb märgatavalt, kui kaebaja kasutab tema

vajadustest lähtuvalt sobilikku abivahendit, milliseks antud kaasuses on vastustaja hinnangul

elektriline ratastooli. Elektrilise ratastooli soetamine on võimalik riigipoolse toetusega. Hetkel

kaebaja kasutuses olev aktiivratastool on mõeldud iseseisvaks toimetulekuks liikumisel, mitte

isikliku abistaja toega. Kui räägime piiratud kasutusvõimalusest nagu isikliku abistaja kohalolu

viitab, siis tulebki iseseisvaks liikumise võimaldamiseks soetada sobiv abivahend. Kaebaja ise on

mitmeid kordi rõhutanud, et tänaseks on olukord tal halvenenud võrreldes aastate taguse ajaga,

mistõttu on põhjendatud mõelda elektrilise ratastooli soetamisele. Elektrilised ratastoolid on

märkimisväärselt muutunud oma manööverdamis- ja liikumisomaduste poolest, mistõttu ei tasu

alahinnata sobiliku ratastooli leidmist kaebajale.

24.5. Kaebaja viide puuetega inimeste erinevale kohtlemisele seonduvalt Tartu linnavalitsuse

22.08.2019 otsusega seoses isikliku abistaja teenusega, ei ole piisav argument, sest ilma võrdsetel

alustel või samasuguse instrumendiga hindamata, ei saa isikute abivajadust võrrelda.

25. Kokkuvõtteks, kohandatud eluruum annab kaebajale oluliselt parema liikumisvabaduse,

parandab märgatavalt iseseisvat toimetulekut ning koos teiste toetavate teenustega tagab

inimväärsed elutingimused. Sellega väheneb oluliselt isikliku abistaja teenuse vajaduse maht.

Isiklik toimetulek tagatakse abivahendi ja erinevate teenustega. Kaebajal endal lasub kohustus teha

kõikvõimalik isikliku toimetulekuks ning KOV toetab erinevate teenustega täiendavalt.

3-18-164

12(16)

Abivajadusest lähtuv kombineeritud teenuste pakkumine minimaliseerib puudest tulenevaid

piiranguid

ning

tagab

võimaluse

osaleda

ühiskonnaelus

teistega

võrdetel

alustel.

Sotsiaalhoolekande mõistes tagatakse isiklik toimetulek abivahendi ja erinevate teenustega.

Tööülesannete täitmisega seotud liikumist erinevates asutuses on võimalik korraldada kokkuleppel

tööandjaga, kuivõrd tööandja kohustus on tagada ligipääsetavus töökohal ja töökohustuste

täitmisel. Lisaks saab kindlasti mitmeid töökohustusi täita kaugtöö vormis.

26. Avalikke vahendeid tuleb kasutada säästlikult ning otstarbekalt, eelistades abimeetmeid, mille

abil suudaks isik edaspidi oma elu korraldada võimalikult iseseisvalt ning kasutada avalikke

vahendeid säästlikult ja otstarbekalt. Seadus ei anna abivajajale õigust nõuda konkreetset teenust

soovitud mahus, sest nii teenus kui selle maht või erinevate teenuste kombinatsioon sõltub

konkreetsest juhtumist. Vastustaja on pakkunud mitmeid lahendusi, kuidas erinevate teenuste

kombinatsioonis või abivahendiga toetada kaebaja võimalikult suurt iseseisvust oma elu

korraldamisel ning ühiskonnaelus osalemisel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

27. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti, esitatud tõendeid ning menetluse käigus poolte

poolt täiendavalt (sh kompormissläbirääkimistel) avaldatut, rahuldan kaebuse ja tühistan

vastustaja 26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 ning kohustan vastustajat vaatama kaebaja 18.09.2016

ja 07.05.2017 taotlused uuesti läbi.

28. Selgitan menetlusosalistele, et minu hinnangul on vaidlustatav otsus õigusvastane seetõttu, et

vastustaja ei ole kaebaja taotluste lahendamisel lähtunud SHS § 15 sätestatud tervikliku lähenemise

põhimõttest. Otsuse tegemisel on vastustaja teinud seega kaalutlusvea, sest otsuses toodud

kaalutlused ei ole piisavad ning seega ei ole võimalik veenduda, et vastustaja tegevus kaebaja

abivajaduse hindamisel on lõpuni jälgitav ja ratsionaalne.

28.1. SHS § 15 lg-d 1 ja 2 seavad kohalikule omavalitsusele kohustuse selgitada välja abi

saamiseks pöördunud isiku abivajadus ja sellele vastava abi. Lähtuda tuleb terviklikust

lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist

mõjutavaid asjaolusid. See tähendab, et sobiva teenuse kohaldamisel on kohalikul omavalitsusel

õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust, kuid teenuse valikul peab kohalik omavalitsus oma

kaalutlusotsust põhjendama, arvestades inimese abivajadust, kohaliku omavalitsuse majanduslikke

võimalusi ning õigusaktides sätestatud norme ja põhimõtteid.

28.2. Vaidlustatavas otsuses on vastustaja isikliku abistaja teenuse mahu määramisel selgitanud, et

on mahu määramisel arvesse võtnud tegevusterapeudi hinnangus toodud meetmeid, mis vastustaja

arvates võimaldavad optimeerida isikliku abistaja teenuse kasutamist (vähendada kaebaja vajadust

isikliku abistaja teenusele), viidates näiteks muude sotsiaalteenuste (nt koduteenus) kasutamise

võimalusele, eluruumi kohandamisele ja abivahendite kasutamisele (käsijuhtimisega sõiduk).

Samas ei ole vastustaja otsuse tegemisele eelnevalt täpsemalt analüüsinud nende meetmete sobivust

kaebajale ja välja selgitanud, millist täiendavat teenust ning millises mahus kaebaja osas on

mõistlik ja võimalik rakendada. Samuti ei ole vastustaja otsuse tegemisel analüüsinud kaebaja enda

võimekust tasuda täielikult või osaliselt sobivate sotsiaalteenuste eest. Seeläbi ei ole ka

kontrollitav, miks on vastustaja pidanud põhjendatuks kaebajale isikliku abistaja teenust määrata

just otsuses märgitud ulatuses (85 tundi kalendrikuus, 255 tundi kvartalis). Vastustaja viitab otsuses

küll ka ise tervikliku lähenemise vajadusele, kuid ei ole kaebaja taotluse lahendamisel sellest

tegelikult juhindunud.

28.3. Viitan, et käesoleva kohtuasja menetluse käigus on vastustaja pakkunud kaebajale täiendavalt

konkreetses mahus teisi sotsiaalteenuseid (kaebaja poolt 16.04.2020 ja 05.05.2020 kohtule esitatud

kirjavahetus vastustajaga), kuid kuivõrd kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2) ei mõjuta see vastustaja otsuse õiguspärasuse osas antavat hinnangut.

Kohtupraktikas on peetud võimalikuks arvestada haldusakti kontrollimisel haldusorgani poolt

3-18-164

13(16)

kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui seda siiski vaid juhul, kui kohus on veendunud, et

haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (RKHKo nr 3-3-1-46-14, p 15).

Käesoleval juhul on vastustaja ka ise menetluse käigus möönnud, et kaebaja taotluse lahendamisel

ei olnud vastustaja praktikas veel tavapärane sarnaste terviklahenduste pakkumine ning asunud

kaebaja terviklikku abivajadust analüüsima alles kohtumenetluse käigus.

29. Eeltoodud põhjustel tühistan vastustaja 26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 ning kohustan

vastustajat vaatama kaebaja 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotlused uuesti läbi. Viitan siinjuures, et

kuivõrd kaebaja abivajaduse määratlemine on vastustaja kaalutlusotsus, ei ole kohtul võimalik siin

ise astuda haldusorgani asemele ning sisuliselt hakata kaaluma, milliseid teenuseid ja millises

mahus on mõistlik kaebajale pakkuda. Küll aga püüan alljärgnevalt määratleda põhilised aspektid,

millele minu hinnangul tuleks nii kaebajal kui vastustajal taotluse lahendamisel tähelepanu pöörata.

30. Esmalt rõhutan, et kaebaja taotluse lahendamisel tehtavast otsusest peab taotleja jaoks selguma:

1) kas tal on õigus kohaliku omavalitsuse poolt osutatavale sotsiaalteenusele; 2) kui tal on õigus

sotsiaalteenusele, siis millisele; 3) miks talle osutatakse just seda sotsiaalteenust; 4) kes isikule

sotsiaalteenust osutab; 5) millal talle sotsiaalteenust osutatakse; 6) kas ning mida ta peab abi

saamiseks tegema; 7) miks ja millises määras peab ta ise sotsiaalteenuse osutamise eest tasuma1.

31. Järgnevalt viitan, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusosaliste vahel ei ole

põhimõttelist erimeelsust selles osas, et kaebajal on kõrvalise abi vajadus enamiku osa ärkveloleku

ajast, kuid erimeelsus on selles, millist abi ja millises mahus peaks kaebajale osutama kohalik

omavalitsus oma eelarve vahendite eest.

32. SHS 2. jagu sätestab 13 sotsiaalteenust, mida kohalik omavalitsus on kohustatud osutama,

millest käesoleval juhul on asjakohased eelkõige koduteenus (SHS § 17 lg 1); isikliku abistaja

teenus (SHS § 27 lg 1); sotsiaaltransporditeenus (SHS § 38 lg 1) ning eluruumi tagamise teenus

(SHS § 41 lg 1). SHS § 14 lg 2 kohaselt on kohalikel omavalitsustel õigus osutada täiendavaid

sotsiaalteenuseid kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse

kehtestatud tingimustel ja korras.

33. SHS § 3 sätestab kuus põhimõtet, mida tuleb järgida sotsiaalhoolekandelise abi andmisel: 1)

lähtuda tuleb esmajärjekorras isiku vajadusest; 2) eelistakse abimeetmeid, mis on suunatud

võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult

iseseisvalt. 3) abi andmisel tuleb isikut nõustada abimeetme valikul ning kohandamisel, samuti

vajaduse korral abi kasutamisel vastava erialase ettevalmistusega spetsialisti poolt. 4) abi andmisel

tuleb vaadelda meetme tulemuslikkust eelkõige abi vajava isiku seisukohast, aga vajaduse korral

ka perekonna ja kogukonna seisukohast. 5) abi andmise protsessi tuleb kaasata abi vajavat isikut

ning vajaduse korral ka tema perekonnaliikmeid, kes on andnud selleks oma nõusoleku. 6)

abimeede peab olema isikule tagatud võimalikult kättesaadaval moel.

33.1. Eelpooloetletud põhimõtted suunavad seega isiku abistamiseks valima meedet, mis sobitub

parimal viisil isiku individuaalsete vajadustega. Valitud meede peab aitama parandada isiku

elukvaliteeti ning võimaldama tal osaleda teiste ühiskonna liikmetega võrdselt igapäevaelus.

Samas ei tohiks abi andmine suurendada inimese abitust ja pikaajalist sõltuvust kõrvalisest abist,

vaid peaks andma inimesele suuremad võimalused ja oskused oma isiklike vajaduste

kindlaksmääramisel. Abimeetmete määratlemisel on haldusorganil selgitamiskohustus, isiku

abistamiseks tuleb valida meede, mis annab kõige paremaid tulemusi. Valitud meede peab olema

isikule kättesaadav, näiteks ei tohiks teenuse osutamine toimuda liiga kaugel abivajaja elukohast,

1 Vt ka õiguskantsleri juhised kohalikele omavalitsustele SHS rakendamisel. Kättesaadaval arvutivõrgus

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/sotsiaalteenused_kohalikus_omavalitsuses.pdf

3-18-164

14(16)

mis raskendaks teenuse tarbimist. Samuti peab kõikidel inimestel olema juurdepääs teabele

olemasolevate teenuste ja teenuseosutajate kohta2.

33.2. SHS § 15 lg-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kohustus selgitada välja abi

saamiseks kohaliku omavalitsuse poole pöördunud isiku abivajadus ning sellele vastav abi. Selle

kaudu on kohalikele omavalitsustele antud diskretsiooniõigus, mille teostamisel on kohalikul

omavalitsuses kohustus hinnata kahte asjaolu, esiteks peab hindama abivajadust ehk selgitama

välja, milline meede on isikule sobivaim ning teiseks, kuidas antud meedet rakendada ehk milline

on parim viis meetme täitmiseks. Seejuures tuleb rõhutada, et SHS § 15 lg-s 2 sätestatud tervikliku

lähenemise põhimõte tähendab ühtlasi, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte tingimata

aga abi, mida taotleja soovib – sageli vajalik ja soovitu ei kattu. Vastustajal on seega õigus teha

isiku taotlusest erinev otsustus ja määrata taotluses esitatust erinev teenus. Kaebaja ei saa

vastustajale ette kirjutada, millist sotsiaalteenust peab kohalik omavalitsus kaebajale osutama.

34. Lisaks eespool kirjeldatud põhimõtetele tuleb meetmete valikul silmas pidada avalike

vahendite otstarbeka ja säästliku kasutamise põhimõtet (SÜS § 10 lg 1). Seejuures on võimalik

arvestada ka isiku tehtud valikute ja nende tagajärjel tekkinud kulude mõistlikkusega. Neid

põhimõtteid on kohtud rõhutanud samade menetlusosaliste vaheliste vaidluste lahendamisel

tehtud varasemates otsustes ning sellest tuleks nii kaebajal kui vastustajal jätkuvalt juhinduda.

34.1. Haldusajas nr 3-16-2407 on kohus viidanud, et ka puudega isikul tuleb elukohast kaugemal

asuva töökoha vastuvõtmisel arvestada sellega kaasnevate täiendavate kuludega ning hinnata

nende mõistlikkust võrreldes saadava töötasuga. Avalikest vahenditest ei ole põhjendatud katta

ebamõistlikke kulutusi. Mitte kõiki puudega isikule kaasnevaid kulutusi ei pea katma avalikest

vahenditest. Isikul on SÜS § 5 lg-st 1 tulenevalt kohustus oma kulutusi ja sotsiaalseid riske

kontrolli all hoida (lahendi p 28). Haldusasjas nr 3-17-2323 viitas kohus, et olukorras, kus 100%-

liselt töövõimetuks tunnistatud isik, kes saab kõrgendatud määras sotsiaaltoetust, vajab teises

linnas tööl käimisega seoses täiendavat sotsiaalabi mahus, mis vastab ca 90%-le saadavast

töötasust, võib pidada selliste kulutuste/sellisele töökohale asumise mõistlikkust küsitavaks. (3-

17-2323 p 18).

34.2. Kaebaja viitab põhiseaduse §-st 19 tulenevale vaba eneseteostuse põhimõttele ning

põhiseaduse §-st 29 tulenevale õigusele vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid see

ei tähenda, et isikud ei peaks oma õiguste teostamisel arvestama proportsionaalsuse põhimõtet ja

kaaluma mõistlike valikute vahel. Ka isikud, kellel puuet ei ole, lähtuvad igapäevaselt valikute

tegemisel neist põhimõtetest. Näiteks võib inimene küll soovida asuda tasuvamale tööle oma

elukohast kaugemal, kuid peab siinjuures arvestama transpordivõimalustega, sellega seotud

kuludega ja kasvõi sellega, kas tal on sellisel juhul piisavalt võimalusi hoolitseda oma laste või

ka vanemate eest, kes vajavad tema tuge.

34.3. Ka Riigikohus on varasemalt rõhutanud, et sotsiaalsete põhiõiguste puhul on oluline tähele

panna, et isikul ei ole piiramata õigus riigi abile ning riigil ei ole piiramatut kohustust abi anda.

Sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Sotsiaalsete põhiõiguste

mahu määrab suures osas kindlaks riigi majanduslik olukord, mistõttu riik ei saa rohkem anda

ning keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik on suuteline pakkuma (RKHKm 3-3-1-17-04 p 16

ja seal viidatud lahendid).

34.4. SÜS § 5 lg 1 sätestab, et isikul endal lasub esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete

riskidega toimetulekul. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse seletuskirjas on selgitatud, et esmane

vastutus inimväärse elu kindlustamiseks lasub isikul endal. Kaebajal on neli töökohta, millest

kaks asuvad Tallinnas, üks Tartus ja üks Põlvas. Tuleb küll tunnustada kaebaja tahet teostada

ennast tööturul puudest sõltumata maksimaalses võimalikus määras, kuid kaebaja ei saa eeldada,

et vastustajal on piiramatu kohustus pakkuda talle sotsiaalteenuseid sõltuvalt kaebaja tehtud

2 Vt ka sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu nr 98 SE seletuskiri, lk 10-11

3-18-164

15(16)

valikutest. Ka tuleks kaebajal kaaluda, kas neljal töökohal töötamine ei too lõppkokkuvõttes kaasa

ohtu ülekoormusele, mis kaebaja tervislikku seisundit arvestades süvendaks kaebaja abivajadust

veelgi.

34.5. Samuti on kaebajal võimalik ise oma abivajadust vähendada kasutades näiteks toidu- ja

esmatarbekaupade tellimise võimalust e-poest ning koostöös tööandjaga korraldada oma töö

selliselt, et vähemalt osaliselt oleks tööülesandeid võimalik täita kaugtööna. Tänases olukorras ei

saa kaugtöö võimaldamist pidada sugugi erandlikuks valikuks ning see võib kaebaja tervise

hoidmise eesmärgil kohati osutuda ka vältimatult vajalikuks. Ka konverentsidel ja seminaridel

osalemine on sagedasti võimalik videosilla vahendusel ning viimase aja sündmusi arvestades

(COVID 19 viiruse levik, sellega seotud lennupiirangud jms) kujunemaks pigem tavapäraseks.

Mõistan ka kaebaja püüdlusi olla võimalikult vähem sõltuv töökaaslaste või sõprade kõrvalisest

abist vastavalt töökohal liikudes või kultuuri- või meelelahutusasutuste külastamisel. Siiski ei ole

mõistlik eeldada, et selline abi peaks olema täielikult välistatud. Näiteks ei saa pidada

põhjendatuks, et isiklik abistaja on tööajal pidevalt kaebaja kõrval juhuks, kui kaebajal on vaja

liikuda kõrvalkabinetti või, et kaebaja peaks vältimatult saama kasutada isikliku abistaja teenust,

kui ta soovib sõpruskonnaga restorani minna.

35. SHS § 16 sätestab, et isikult võidakse sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu. SHS § 16 lg

2, sätestab, et isikult võetava tasu suuruse määramisel tuleb arvesse võtta sotsiaalteenuse mahtu,

teenuse maksumust ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikku olukorda. SHS §

16 lg 3 täiendab, et sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise

takistuseks. Seega lasub teenuse saajal esmane vastutus tasuda talle osutatavate sotsiaalteenuse

eest. Avalik võim tuleb isikule appi siis, kui inimene ise ei tule inimväärse elu kindlustamisega

toime. Kui isik on ise suuteline tagama enda toimetuleku ning tema majanduslik seisukord

võimaldab tasuda osutatud sotsiaalteenuse eest, siis ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust

finantseerida teenuse osutamist. Sellisel juhul on kohalikul omavalitsusel kohustus tagada, et

isikul oleks võimalik vajaduse ja soovi korral antud teenust tarbida ehk kohalik omavalitsus on

vastutav selle eest, et teenus oleks isikule kättesaadav. Sellest tulenevalt tuleks vastustajal kaebaja

taotluse lahendamisel kindlaks teha ka kaebaja finantsvõimekus ning kaebajal on kohustus

võimaldada vastustajale juurdepääs vastavatele andmetele. Seejärel on vastustajal võimalik

analüüsida, millises mahus tuleks sotsiaalteenused kaebajale hüvitada ning millises mahus on

kaebajal endal võimalik soovitud teenuse eest tasuda ning teha seega ka endale meelepärasem

valik teenuste osas, nt kasutada rohkem isikliku abistaja teenust.

36. Kompromissläbirääkimiste käigus pakkus vastustaja kaebajale ka tema vajaduseks

kohandatud sotsiaaleluruumi, millest kaebaja keeldus, sest pakutav eluruum asus kaebaja

tavalisest liikumistrajektoorist kaugel ning see tooks kaebaja hinnangul kaasa täiendava aja- ja

rahakulu transpordile. Kaebaja poolt kasutuses oleva, samuti linnale kuuluva sotsiaaleluruumi

kohandamist kaebaja tingimustele vastavaks ei pidanud vastustaja võimalikuks, kuivõrd kaebaja

eluruum asub 3. korrusel ja sinna ei ole lubatud vastustaja väitel puuetega inimesi majutada.

Märgin siinkohal, et eluruumi võimaldamisel tuleb siiski pidada mõistlikuks lähtuda sellest, et

eluruum asuks kaebaja igapäevaseid liikumisi arvestades võimalikult lähedal, et mitte panna

kaebajat täiendavalt sõltuvusse sotsiaaltranspordi kättesaadavusest või tekitada olukorda, kus

kaebaja peab kandma täiendavaid kulusid transpordile juhul, kui kaebaja oma transpordi eest

osaliselt või täielikult tasub. Samuti tuleks vastustajal läbi mõelda, millised meetmeid on

vastustajal võimalik võtta tarvitusele olemasoleva eluruumi kohandamiseks seni, kuni vabaneb

mõni kaebajale sobilik sotsiaaleluruum sobivamas kohas. Minu hinnangul ei ole sobiv eluruumi

kohandamisest keeldumist põhjendada sellega, et kaebaja ei tohiks üldse sellises eluruumis elada.

Ometi on selline eluruum kaebajale linna poolt eraldatud.

37. Lõpetuseks rõhutan menetlusosalistele, et kaebaja abivajaduse parema väljaselgitamise

eelduseks on mõlemapoolne koostöö, mõistlik infovahetus ja vajadusel ka kompromisside

3-18-164

16(16)

tegemine, eesmärgiga saavutada maksimaalselt sobiv lahendus kaebajale, arvestades seejuures ka

vastustaja eelarveliste vahendite võimalust.

Menetluskulud

38. Kaebaja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kokku summas 16145,33

kaebaja menetluskulud koosnevad: riigilõivus 15 eurot, eksperthinnangu kulu 1470 eurot,

kohtueksperdi kulu 324,33 eurot (181,05+66,93+54,85+21,5) ning kulu õigusabiteenusele kokku

14 336 eurot. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole.

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kaebus

rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool,

võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunu (lg 3). Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (lg 11).

40. Lähtudes eeltoodud sätetest ning arvestades käesoleva menetluse käiku sh seda, et vastustaja

tegi kompromissettepaneku, mille kohaselt nõustus vastustaja kaebajale isikliku abistaja teenust

senisest suuremas mahus, lisades täiendavalt juurde koduteenuse 20h ulatuses ning et vastustaja

on võimaldanud kaebajale ka senisest enam sotsiaaltranspordi teenust, kuid sellele vaatamata

kaebaja kompromissettepanekust keeldus, leian, et kaebaja menetluskulude täies mahus

väljamõistmine vastustajalt ei ole õiglane ja mõistlik. Kaebaja menetluskulude maht on minu

hinnangul seega paisunud kaebaja enda valikutest tulenevalt. Rahuldan kaebaja menetluskulude

väljamõistmise taotluse osaliselt ja mõistan vastustajal kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku

4000 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma

OSALISELT

TÜHISTATUD

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

15.04.2021

KOHTUOTSUSEGA