2-17-1935/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Krista Kirspuu ja

Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.10.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-1935

Kohtuasi

Bond Recovery OÜ hagi Swedbank AS-i vastu hüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.10.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Bond Recovery OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1 870 101,28 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Bond Recovery OÜ (registrikood

12868086), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Maria Mägi-Rohtmets ja Madis Vinni

Kostja

(vastustaja):

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Erki

Kergandberg ja Priit Lember

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 15.09.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28.10.2019 otsus ja saata asi sisuliseks läbivaatamiseks

maakohtule

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel sisulisel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-17-1935

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Bond Recovery OÜ (hageja) esitas 06.02.2017 ja 02.04.2018 Harju Maakohtule

hagiavaldused Swedbank AS-i (kostja) vastu, milles palus kostjalt kokku välja mõista hüvitise

1 707 740 eurot, viivise 25 742,08 eurot ning põhinõudelt arvestatud seadusjärgse viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 lg 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni

põhinõude tasumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt märkis Swedbank AS (endine Aktsiaselts Hansapank) 2007. aastal

investeerimisteenuse osutamise raames väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse klientidele

äriühingu IPC Romanian Land Portfolio OÜ (praeguse ärinimega Nord Hill Land Portfolio OÜ

(pankrotis)) (edaspidi emitent) võlakirju. Kostja märkis oma klientidele lepingute alusel kokku

4519 emitendi võlakirja nominaalväärtuses 4 519 000 eurot. Võlakirjade müügihinnaks

vastavalt emitendi investeerimisprogrammi punktile 3.2.1 oli 1030 eurot. Võlakirjade lõplik

lunastustähtaeg saabus 31.03.2015. Tähtajaks investoritele võlakirju lunastatud ei ole.

3. 12.10.2015 kuulutati välja emitendi pankrot. Nõue emitendi vastu muutus sissenõutavaks

31.03.2015, mil saabus võlakirjade lunastustähtaeg. Emitendi pankrotimenetluses väljamakseid

ei ole tehtud ning emitendi vara ei ole õnnestunud müüa. Seega on emitendi rahalised

kohustused investorite ees, mis tulenevad võlakirjade emiteerimisest täies ulatuses täitmata.

4. Kostja kliendid said emitendi pankroti väljakuulutamisest teada, et kostja on võlakirju

klientidele märkides, võlakirju kliendi portfellis hoides ning võlakirjade lunastustähtaega

pikendades/ennetähtaegset lunastamist mitte nõudes, rikkunud väärtpaberituru seadusest

tulenevat huvide konflikti vältimise kohustust, kohustust hinnata teenuse sobivust kliendile,

kohustust osutada investeerimisteenust õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja

hoolikusega

ning

lähtudes

eelkõige

kliendi

parimatest

huvidest,

samuti

kliendi

informeerimiskohustust, jättes kliendi teavitamata investeeringu seisukohalt olulistest riskidest

ja selgunud asjaoludest (sh huvide konflikti olukorrast, investeeringu väärtusetuks muutumise

asjaoludest ja põhjustest), mis oleks avaldamise korral toonud kaasa kliendi poolt antud käsundi

muutmise ja/või lõpetamise, millise kostja poolt kohustuste rikkumise tulemusena tekitati

klientidele kahju vähemalt võlakirjade soetamismaksumusele vastava summa ulatuses.

5. Hageja on omandanud kostja klientidelt nõuded kostja vastu, mis tulenevad osalemisest

emitendi võlakirjaemissioonis, sh lepingu rikkumisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded, mis

tulenevad

kostja,

kui

investeerimisühingu

kohustuste

rikkumisest

klientidele

investeerimisteenuste osutamisel.

6. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et hageja nõuded ei ole aegunud. Kahju

tekitamisest tulenev nõue (VÕS § 115 lg 1) ei muutu sissenõutavaks enne, kui on möödunud

mõistlik aeg alates sellest, kui klient kohustuse rikkumisest teada sai. Kahjunõue muutus

sissenõutavaks alates kliendi kahjust teada saamisel ehk emitendi pankrotimenetluses (pankroti

kuulutati välja 12.10.2015). Kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja

jooksul pärast rikkumisest teada saamist, s.o 2016. aastal.

2-17-1935

7. Kohaldub kümneaastane nõuete aegumise tähtaeg (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) §

146 lg 4), kuna kostja tegi klientidele võlakirju märkides tehinguid teadlikult enda huve

eelistades, huvide konfliktis tegutsedes ja investeerimisühingu tegevuse üldpõhimõtteid ja

sellega kaasnevaid kohustusi mitte järgides. Samuti pidi kostja olema teadlik, et klientide

teavitamiskohustuse täitmata jätmisega, tegelike asjaolude varjamisega ja klientide huvides ja

kaitseks abinõude rakendamata jätmisega kahaneb klientide võimalus saada tekitatud kahjule

hüvitist emitendi või teiste rikkumise eest vastutavatelt isikutelt.

8. Aegumise regulatsiooni kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Aegumise

regulatsiooni üheks eesmärgiks on õiguskindluse tagamine ja võlausaldaja sundimine oma

nõudeõiguse maksma panekuks mõistliku aja jooksul. Antud juhul ei saanud kliendid oma

nõudeõigust varem maksma panna, kuna nad ei olnud selle olemasolust teadlikud, kuna kostja

varjas oma kohustuste rikkumist. Seega oleks käesoleval juhul aegumise kohaldamine klientide

suhtes äärmiselt ebaõiglane.

9. Hageja hinnangul tuleks aegumise hindamisel analoogia korras arvestada ka VÕS § 924 lg-

s 1 sätestatut. Viidatud sätte kohaselt on väärtpaberist tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva saabumisest (s.o võlakirja lunastustähtaeg). Ei

ole mõeldav, et võlakirjast endast tulenev nõue ei ole aegunud, kuid samaaegselt ei ole võimalik

maksma panna nõuet investeerimisteenuse osutaja vastu sama võlakirja omandamisel ja

hoidmisel toime pandud rikkumiste eest. Võlakirja emiteerimisel, märkimisel ja selle hoidmisel

toime pandud rikkumise asjaolud avalduvadki võlakirjade lunastustähtaja saabumisel.

Kostja vastuväited

10. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja nõue on aegunud.

11. Isegi kui eeldada hageja väidete õigsust, siis tekkis hagiavalduses nõutav kahju investoritele

2007. aastal emitendi võlakirjade märkimise ajal või hiljemalt 31.12.2010, kui oli ilmne, et

kinnisvara väärtus on langenud alla võlakirjade soetusmaksumuse.

12. Kostja selgitas, et kostja hindas detsembris 2010 emitendi võlakirjad alla ca 95% võrreldes

emitendi võlakirjade väärtusega novembris 2010. Investorid said 31.12.2010 seisuga teostatud

allahindlusest teada jaanuaris 2011, mil klientidele esitati detsembri varade aruanne. Eelnevast

tuleneb, et isegi, kui tehingulise nõude aegumistähtaeg oleks seotud sellega, millal investorid

pidid nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saama, siis tuleb hiliseimaks momendiks, mil

nõude aegumistähtaeg algas, lugeda jaanuar 2011. Alates sellest ajast oli investoritel õigus ja

võimalus oma nõude aluseks olevad asjaolud välja selgitada (sealhulgas arvestades asjaolu, et

nad olid teadlikud võlasuhte olemusest) ja panga vastu nõue esitada. Igal kliendil oleks olnud

võimalik igal ajal nõuda võlakirjade müümist, kuid seda kliendid ei teinud.

13. Hageja nõude sissenõutavaks muutumine ja aegumistähtaja algus ei sõltu sellest, millal

investorid kahjust ja/või väidetavast rikkumisest teada said, vaid sellest, millal kahju tekkis.

14. Kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks puudub alus, sest ühelgi juhul ei esine kostja

tahet võlakirjaomanikke tahtlikult ja heade kommete vastaselt kahjustada. Investeeringu

ebaõnnestumine on põhjustatud ülemaailmsest majanduskriisist, mille tagajärjel kukkus

Rumeenia kinnisvaraturg 2010. aastaks kokku ega ole tänaseni taastunud. Tegemist ei ole

asjaoluga, mida kostja oleks pidanud võlakirjade märkimisel ette nägema või mida kostja oleks

saanud mõjutada.

15. Aegumisele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väide, et kostja on

oma rikkumisi varjanud, on ebaõige ja pahatahtlik. Investeeringu ebaõnnestumist ei ole

investorite eest varjatud. Seega kostja ei ole käitunud vastuoluliselt ega ole tekitanud

investorites usaldust, et kahju ei ole tekkinud või et kahju saaks hüvitatud ilma kohtusse

pöördumata.

2-17-1935

Maakohtu otsus ja põhjendused

16. Harju Maakohus jättis 28.10.2019 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

17. Pooled vaidlevad selle üle, millal saadi teatavaks kostja vastu esitatavast lepingulistest

kahjunõuetest, millega on tekkinud väidetavalt kahju, mille hüvitamist hageja nõuab.

18. Lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja määramiseks on

oluline vaid nõude tekkimise tuvastamine ja selle maksmapanek ei eelda võlausaldaja

teadlikkust nõude sissenõutavusest (vt RKTKo nr 3-2-1-168-10, p 12 ja 13), mistõttu asja

lahendamisel ei ole oluline tuvastada, millal kostja kliendid kahjust teada said või pidid teada

saama. Ka käesoleva vaidluse lahendamisel aegumise kohaldamiseks on oluline vaid tuvastada

millal lepinguline kahjunõue tekkis, s.o. muutus sissenõutavaks.

19. Kuna hageja heidab kostjale ette üldise hoolsuskohustuse rikkumist investeerimisteenuse

osutamisel, mis seisnes investeeringu asjaolude ebapiisavas väljaselgitamises ja kliendiga

kokkulepitud investeerimisstrateegiast mittelähtumises, siis sellise rikkumise toimepanemine

leidis aset hiljemalt võlakirjade märkimisel 2007. aastal. Sobivushindamise kohustuse

rikkumise etteheide, kui konkreetse väärtpaberi kliendile sobivuse väljaselgitamata jätmine,

leidis

aset

hiljemalt

võlakirjade

märkimisel

2007.

aastal.

Kostjale

etteheidetav

teavitamiskohustuse täitmata jätmine seoses võlakirjadega seisnevatest erilistest riskidest ning

panga väidetavast huvide konfliktist teavitamata jätmine sai samuti toimuda võlakirjade

märkimisel või hiljemalt 29.11.2010 kui valmis Rumeenia advokaadibüroo Nestor Diculescu

Kingston Petersoni õigusarvamus. Ka huvide konflikti vältimise kohustuse rikkumine, mis

seisnes emissiooni korraldajaga sõlmitud investeeringute vahendamise kokkuleppe sõlmimises

ja võlakirjade lunastustähtaja pikendamises sai samuti toimuda võlakirjade märkimisel või siis

hiljemalt 10.01.2013, kui otsustati viimane võlakirjade lunastustähtaja pikendamine. Kostja

väidetav rikkumine seoses kliendi vara ja õiguste kaitseks vajalike abinõude tarvitusele võtmata

jätmisega leidis aset hiljemalt 31.12.2010, mil hageja arvates oleks saanud nõuda võlakirjade

ennetähtaegset lunastamist ja võtta tarvitusele muid meetmeid.

20. Kostja hindas detsembris 2010 emitendi võlakirjad alla ca 95% võrreldes emitendi

võlakirjade väärtusega novembris 2010 ning investorid said 31.12.2010 seisuga teostatud

allahindlusest teada jaanuaris 2011, mil klientidele esitati detsembri varade aruanne (tl 107-

109, III kd). Seega said investorid hiljemalt jaanuaris 2011 teada, et emitendi investeeringuga

on neile tekkinud kahju, sest sellest ajast saigi investoritel olla tekkinud hagiavalduses märgitud

kahju, kuna võlakirjade hind oli langenud alla nende soetamisväärtuse, mis toimus siis hageja

väidetel kostja tegevuse tulemusena. Kui pidada investorite kahjuks aga üleüldse võlakirjade

märkimist võlakirja nominaalväärtusena ja investeerimisprogrammi sisenemistasuna seoses

kostja lepingu rikkumiste tulemusena, siis juba võlakirjade märkimisest 2007. aastal sai

investoritel olla tekkinud kahjuhüvitamise nõue. Kuna aga hageja väidetud erinevaid rikkumisi

tuleb hageja sõnul võtta ka kui kostja jätkuvaid lepingulisi rikkumisi seoses kostja klientide

portfellivalitsemise lepingute täitmisel, siis on ilmselge, et kõik väidetavad rikkumised, ei

saanud toimuda juba võlakirjade märkimise ajal, mistõttu on kohtu arvates mõistlik arvestada

kostja klientidel kahjunõude tekkimist hiljemalt jaanuaris 2011, kui oli igal juhul selge, et

emitendi võlakirjade väärtus oli langenud alla nende soetusväärtust ja seda siis väidetavalt

kostja tegevuse tulemusena.

21. Isegi, kui eeldada, et tehingulise nõude aegumistähtaeg võiks olla seotud sellega, millal

investorid pidid nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saama, siis pidid kostja kliendid

olema siiski teadlikud väidetavatest lepingurikkumistest seoses erinevate hoolsus- ja

kaitsekohustuse rikkumisega juba võlakirjade märkimisel ajal 2007. aastal või hiljemalt

jaanuaris 2011, mil kostja klientidel pidi olema selge, et võlakirjade väärtus on langenud alla

2-17-1935

nende soetamisväärsust ning kostja klientidel oleks olnud õigus ja võimalus oma nõude aluseks

olevad asjaolud välja selgitada ja panga vastu nõue esitada.

22. Maakohus viitas TsÜS § 146 lg-le 4 ning märkis, et hageja ei ole kohtu ette toonud

asjaolusid, millest võiks mõistliku kõrvalseisjana järeldada kostja tahtlust ja heade kommete

vastast tegevust sooviga jättagi kostja kliendid ilma võlakirjade eest tasutud summadest. Hageja

ei ole tõendanud, et investeerimislepingud oleksid sõlmitud kostja poolt kavatsusega rikkuda

üleüldiseid lepingulisi kohustusi ja tekitada nende rikkumistega oma investoritele kahju seoses

võlakirjade soetamismaksumuse tasumisega. Mõistlik ei ole ka arvata, et selline kahju

tekitamise soov lepinguliste kohustuste rikkumiseks või kahju tekitamiseks oleks kostjal

tekkinud hoopis hiljem, s.o. pärast võlakirjade märkimist. Kohtu arvates ei ole mõistlik arvata,

et kui investeerimistehing ebaõnnestub, siis saaks iseenesest järeldada teise lepingupoole

tahtlust tekitada investeerijale kahju. Kostja on veenvalt põhistanud, et investeeringu

ebaõnnestumise põhjustas ülemaailmne majanduskriis, mille tagajärjel kukkus ka Rumeenia

kinnisvaraturg 2010. aastaks kokku.

23. Maakohus viitas TsÜS § 146 lg-le 1, § 136 lg-tele 2 ja 8 ning VÕS § 82 lg-le 3 ning märkis,

et kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja klientidel tekkis väidetav kahju hüvitamise

nõue seoses hagiavalduses kirjeldatud kostja lepinguliste rikkumistega jaanuaris 2011, kui

kostja klientide võlakirjade hind vähenes alla nende soetusväärtuse, siis on kohtu arvates

mõistlik aeg kohtupraktikale tuginedes kolm kuud kostja klientidele nõudmaks neile väidetavalt

tekitatud kahju hüvitamist, mistõttu sellest ajast, s.o. järgmisest päevast pärast kolmekuulist

tähtaega, 01.05.2011 hakkas kulgema kostja klientide kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaja

arvutamine kostja vastu. Hagejal tulnuks kahju hüvitamise nõue kostja vastu esitada hiljemalt

02.05.2014. Kuna lepingulise kahju hüvitamise nõuded kostja vastu on kohtusse esitatud

06.02.2017 ja 02.04.2018, siis on tõendatud kostja väide, et hageja nõuded on aegunud.

24. Hageja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et kostjad

oleksid oma käitumisega andnud põhjust nõude õigeaegseks esitamata jätmiseks ning seetõttu

ei ole põhjust jätta aegumist hea usu põhimõttest kohaldamata. Kostjal on seadusest tulenev

õigus kasutada nõude välistamiseks aegumise vastuväidet ning puudub alus väita, et kostja seda

tehes oma õigust kuritarvitaks. Hageja väide, et kostja on oma väidetavaid rikkumisi varjanud,

ei ole veenev, sest vaidlust ei ole, et investeeringute kohta esitati kostja klientidele aruandeid

ning kostja kliendid olid teadlikud 2010 detsembris emitendi võlakirjade allahindamisest umbes

95% võrreldes emitendi võlakirjade väärtusega novembris 2010, kus võlakirjade hind oli

langenud alla nende soetamisväärtuse. Seega ei ole põhjust arvata nagu kostja oleks käitunud

vastuoluliselt või tekitanud investorites usaldust nagu kahju ei ole tekkinudki või et kahju saaks

hüvitatud ilma kohtusse pöördumata.

Apellatsioonkaebus

25. Hageja esitas 27.11.2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja

saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda.

26. Otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohus on otsust tehes jätnud arvestamata kõik

menetluses hageja poolt esile toodud asjaolud ning samuti jätnud arvestamata hageja

põhjendused, mis lükkavad ümber kohtu järeldused. Hageja tõi näiteks välja, et kostja kliendid

on menetluses esitanud kirjalikud selgitused, kus võlakirjade väärtuse vähenemist on

põhjendatud majanduskriisiga, kuid mis hageja hinnangul ei vasta tõele. Eeltoodud kostja

selgituse lükkavad ümber põllumajandusliku maaga seotud tehingute statistika, mis

vastupidiselt kostja väidetule tõendab maa väärtuse pidevat kasvu.

27. Kohus on ebaõigesti leidnud, et aegumistähtaja kulgemine algas hiljemalt 01.05.2011.

Nõude aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui saabus võlakirjade lunastustähtaeg, s.o

31.03.2015. Hageja on tuginenud ka sellele, et käesolevas asja asjaolusid silmas pidades ei

2-17-1935

oleks väär ka aegumistähtaja algust arvestada alates emitendi pankroti väljakuulutamisest

12.10.2015 või isegi sellest hiljem.

28. Kahju tekitamisest tulenev nõue ei muutu sissenõutavaks enne, kui on möödunud mõistlik

aeg alates selles, kui klient sai kohustuse rikkumisest teada. Samas on Riigikohus rõhutanud, et

sellisel juhul on ka oluline aeg, millal vastav kahju avaldub. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-102-

13 avaldub, et olukorras, kus üks isik osutab lepingu alusel teenust teisele isikule ning selle

lepingu rikkumise tulemusel tekib kahju kolmandale isikule, siis ei saa see nõue hakata aeguma

enne, kui kahju on tekkinud või on selle tekkimine kindel. Seega, isegi kui rikkumised on aset

leidnud võlakirjade märkimisel ja klientide portfelli omandamisel, ei saanud kahju realiseeruda

enne, kui saabus vastavate võlakirjade lunastustähtaeg.

29. Eelnevaga vastuolus olev lahendus viib olukorrani, kus on võimalik pikemate kui

kolmeaastaste investeerimisperioodiga vabaneda investeerimisperioodi alguses toime pandud

rikkumistega kaasnevast vastutusest, tuginedes aegumise vastuväitele.

30. Kohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleval juhul ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud

10-aastane aegumistähtaeg. Kohustuste rikkumine ei pea olema singulaarselt suunatud

õigusvastase tagajärje saabumisele, vaid kohtupraktikas on heade kommete tahtliku rikkumise

kontekstis peetud võimalikuks ka asjaolu, et mõistliku kõrvalseisjana peaks olema arusaadav,

et kohustuse rikkumise tõenäoliseks tagajärjeks on ka isikule kahju tekkimine (RKTKo nr 2-

15-13216 p 18.2; 3-2-1-132-16 p 16). Kui kostja teeb enda klientide nimel

investeerimisotsuseid, ilma selleks nõutavat eelanalüüsi teostamata, peab kostja selgelt

möönma, et selle rikkumise tagajärjel võib tekkida investoritele ebaotstarbekalt paigatud raha

kaotamise võimalus – tegemist ei ole investeerimisriskiga, vaid investeerimisühingu kohustuse

rikkumisest tuleneva kahjuliku tagajärjega. Käesoleval juhul investeeriti vahendid piiriüleselt

ilma mistahes taustauuringud tegemata.

31. Kostja valdas informatsiooni, mis omas olulist tähendust kostja klientide õiguste kaitse

seisukohast, kuid mida ei avaldatud – emissioonitingimused, eelhinnangute tegemata jätmine,

juhatuse informatsioon maksejõuetuse kohta ning selle kohta, et teostatud kinnisvarahinnangud

on ebausaldusväärsed, lisaks oli kostja tellinud õigusliku analüüsi põllumaade väärtuse kohta.

32. Kostja ei ole tõendanud, et investeeringu ebaõnnestumine on olnud tingitud üleilmsest

majanduskriisist. Hageja on esitanud seda väidet ümberlükkavad tõendid – emitendi juhatuse

liikmed ei ole pidanud kinnisvarahinnanguid usaldusväärseks, kinnisvara hinnati alla pärast

raporti laekumist, kuid raportit ennast klienditele ei esitatud, kostjal olid olemas kinnisvara

müügistatistika andmed Rumeenia põllumaade kohta, DTZ turuülevaate kohaselt on Rumeenia

põllumaa hinnad alates 2007. aastast järjepidevalt tõusnud jne.

33. Lunastustähtaegade pikendamist soovitades pidi kostja mõistma, et see mh võimaldab

hiljem tugineda kostja vastu esitatavate nõuete aegumisele.

34. Kostja valdkonnaprofessionaalina pidi aru saama, et kui emissioon oleks avalik, oleks

klientide õigused suuremal määral kaitstud ning tegevus, mis on suunatud avaliku emissiooni

varjamisele on käsitatav investeerimiskelmusena. Kostja oli huvitatud võimalikult suures

ulatuses võlakirjade märkimisest ning seejärel enda klientidele edasi müümisest. Tegemist oli

tahtliku ja ettekavatsetud tegevusega (s.o skeem), mille tagajärjeks oli kostja kasu ja kliendi

100% investeeritud vahendite kaotus.

35. Investeerimisprogrammi enda tingimused said kostja klientidele teatavaks alles pärast

emitendi pankroti väljakuulutamist.

36. Kohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleval juhul ei ole kostja poolt nõude aegumisele

tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei ole pööranud tähelepanu vastava

võlasuhte sisule, võlasuhtest tulenevate kohtustute täitmisega seonduva informatsiooni

vahetuse ulatuse ja sisule ega asjaolule, et emitendi juhtorganite ja kostja vaheline kirjavahetus

on olnud vastuolus kostja klientidele esitatud selgitustega, millega paluti kostja klientidelt

nõusolekut võlakirjade lunastustähtaegade pikendamiseks.

2-17-1935

37. Investeerimisteenuse osutamise raames toime pandud rikkumised ning ka neist tingitud

negatiivsed tagajärjed avalduvad pikema aja vältel. Tagatisagendi puudumise tõttu, puudub

igasugune loogiline ja mõistlik põhjendus, kuidas pidid kostja kliendid aru saama rikkumiste

esinemisest enne, kui saabub lõplik lunastustähtaeg ning saab ilmseks, et kinnisasju ei õnnestu

võõrandada, mitte kinnisvara turu puudumise tõttu, vaid seetõttu, et kinnisasjad on soetatud

kordades kallimalt, kui on olnud nende tegelik turuhind. Kui nõustuda maakohtu järeldusega,

siis pikemaaegsete investeerimisprogrammide puhul puuduvad investoritel tegelikkuses

adekvaatsed õiguskaitsevahendeid, sest sellisel juhul saab peaaegu alati tugineda

investeerimisteenuse osutaja tema vastu esitatud nõudeõiguse aegumisele.

38. Hageja on välja toonud ka analoogia VÕS §-ga 924 lg-s 1 sätestatuga. Võimalikud

rikkumised ja kohustuste rikkumiseni viinud asjaolud selguvadki üldiselt pärast lunastustähtaja

saabumist, kus asutakse lunastusmakse tegemata jätmise asjaolusid välja selgitama.

Vastustaja seisukoht

39. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

40. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja

saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei saa asja ise

lahendada.

41. Hageja esitas kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Hagi

asjaolude kohaselt rikkus kostja hoolsuskohustust, mis seisnes kliendi vara ja õiguste kaitseks

vajalike abinõude tarvitusele võtmata jätmises, sobivushindamise kohustust, mis seisnes

konkreetse väärtpaberi kliendile sobivuse välja selgitamata jätmises, teavitamiskohustust, mis

seisnes võlakirjadega seonduvatest erilistest riskidest ning panga huvide konfliktist teavitamata

jätmises, huvide konflikti vältimise kohustust, mis seisnes emissiooni korraldajaga sõlmitud

investeeringute vahendamise kokkuleppe sõlmimises ja võlakirjade lunastustähtaegade

pikendamises.

42. Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus asus seisukohale, et

lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja määramiseks on

oluline vaid nõude tekkimise tuvastamine ja selle maksmapanek ei eelda võlausaldaja

teadlikkust nõude sissenõutavusest. Kuna kostjale etteheidetavad teod leidsid valdavalt aset

juba võlakirjade märkimisel 2007. aastal, siis juba 2007. aastal sai investoritel olla tekkinud

kahju hüvitamise nõue. Kostja hindas detsembris 2010 emitendi võlakirjad alla ca 95%

võrreldes emitendi võlakirjade väärtusega novembris 2010 ning investorid said 31.12.2010

seisuga teostatud allahindlusest teada jaanuaris 2011, mil klientidele esitati detsembri varade

aruanne. Maakohus leidis, et mõistlik on arvestada kahju hüvitamise nõude tekkimist hiljemalt

jaanuarist 2011, kui oli selge, et emitendi võlakirjade väärtus oli langenud alla nende

soetusväärtust.

43. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingurikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude aegumise algusaja määramiseks on oluline nõude tekkimise tuvastamine.

Kuid maakohus vastandab antud juhul põhjendamatult nõude tekkimise ja lepingu rikkumisest

teadasaamise. Riigikohus on samas maakohtu poolt viidatud lahendis asunud ka järgmisele

seisukohale: „Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse käsitlusega, et lepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks lepingu rikkumisest ja sellest ajast algab

2-17-1935

ka selle nõude aegumistähtaeg. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et seadusest ei tulene

otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui

kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab

võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda

lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast

kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust“ (vt

Riigikohtu otsus nr 3-2-1-168-10 p 13).

44. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt võib isik küll nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, sh lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid selle õiguse teostamine saab olla võimalik üksnes

oma õigusest teadlik olles. Samuti ei saa lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine alata

enne, kui kahju on tekitatud.

45. Ringkonnakohtu hinnangul pidas maakohus ebaõigesti aegumistähtaja alguse arvestamise

alguseks jaanuaris 2011 detsembri varade aruande esitamist. Sellest aruandest ei selgunud

kostjapoolsed rikkumised. Samuti ei olnud nende aruannete alusel veel võimlik üheselt

järeldada, et võlakirjad jäävadki välja lunastamata ja kostja kliendid saavad kahju.

46. Kahju tekitamisest tulenev nõue ei muutu sissenõutavaks enne, kui on möödunud mõistlik

aeg alates sellest, kui klient kohustuse rikkumisest teada sai. Hageja väitel said kliendid kostja

rikkumisest teada alles emitendi pankrotimenetluse käigus (pankroti kuulutati välja

12.10.2015).

Investeerimisteenuse

puhul

sõltub

kliendile

teadaolev

informatsioon

investeerimisteenuse osutajast. Käesoleval juhul tegutses kostja täisvolituse alusel klientide

väärtpaberiportfelli valitsemisel. Hageja on välja toonud, et investeerimisprogrammi enda

tingimused said kostja klientidele teatavaks alles pärast emitendi pankroti väljakuulutamist.

Investorite eest tegi investeerimisotsuseid varahalduslepingute alusel saadud täisvolituse alusel

kostja ise. Iga rahapaigutust investoritega ei arutatud ega esitanud selgitusi tehtud otsuste

kaalutluste kohta. Kostja klientidel puudus teadmine sellest, mis eesmärgil oli

investeerimisprogramm ellu kutsutud, mis olid erinevatel etappidel nende õigused ning millel

põhinesid otsused investeeringute tegemiseks ja lunastustähtaegade edasilükkamiseks. Neid

asjaolusid pole kostja ümber lükanud.

47. Investeerimisteenuse osutamise raames toime pandud rikkumised ning ka neist tingitud

negatiivsed tagajärjed avalduvad pikema aja vältel. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas pidid

kostja kliendid aru saama rikkumiste esinemisest enne, kui saabub lõplik võlakirjade

lunastustähtaeg ning selgub, mis põhjusel võlakirju välja ei lunastata.

48. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb aegumise hindamisel analoogia korras arvestada ka VÕS

§ 924 lg-s 1 sätestatut. Viidatud sätte kohaselt on väärtpaberist tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva saabumisest (s.o võlakirja

lunastustähtaeg). Ei ole mõeldav, et võlakirjast endast tulenev nõue ei ole aegunud, kuid

samaaegselt ei ole võimalik maksma panna nõuet investeerimisteenuse osutaja vastu sama

võlakirja omandamisel ja hoidmisel toime pandud rikkumiste eest. Võimalikud rikkumised ja

kohustuste rikkumiseni viinud asjaolud selguvadki üldiselt pärast lunastustähtaja saabumist, kui

asutakse lunastusmakse tegemata jätmise asjaolusid välja selgitama.

49. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-102-13 selgitanud, et olukorras, kus üks isik osutab lepingu

alusel teenust teisele isikule ning selle lepingu rikkumise tulemusel tekib kahju kolmandale

isikule, ei saa see nõue hakata aeguma enne, kui kahju on tekkinud või on selle tekkimine

kindel.

50. Seega, kui ka rikkumised leidsid aset juba võlakirjade märkimisel ja klientide portfelli

omandamisel, ei saanud kahju klientidele realiseeruda enne, kui saabus vastavate võlakirjade

lunastustähtaeg.

2-17-1935

51. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et antud juhul ei muutunud investeerimisteenuse

osutamise lepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks enne, kui saabus

võlakirjade lunastustähtaeg, s.o 31.03.2015, mil emitendil oli kohustus teha väljamakse.

52. VÕS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg on kolm

aastat, mis algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul

on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 4 sätestab, et kui kohustuse

täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik

kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või

muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, aega, viisi ja

olemust. Maakohus pidas kohtupraktikale tuginedes antud juhul selliseks mõistlikuks ajaks

kolm kuud. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu hinnanguga. Eelpool tuvastas

ringkonnakohus, et kostja klientide kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 31.03.2015,

mistõttu järgmisest päevast pärast kolmekuulist tähtaega, so 01.06.2015 hakkas kulgema

aegumise tähtaeg, mis lõppes 01.06.2018. Lepingulise kahju hüvitamise nõuded kostja vastu on

kohtusse esitatud 06.02.2017 ja 02.04.2018. Seega ei ole hageja nõuded kostja vastu aegunud.

53. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei olnud hagi esitamise ajal üldine kolmeaastane

aegumistähtaeg möödunud, mistõttu hagi ei ole aegunud ei käsitle kolleegium hageja väiteid

TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohta ega selle kohta, et käesoleval

juhul on kostja poolt nõude aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega.

54. Kohtupraktikas on rõhutatud, et olukorras, kus maakohus on leidnud, et nõue on aegunud,

ning teinud kooskõlas TsMS § 449 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga aegumise kohta

lõppotsuse, ei ole ringkonnakohtul õigust maakohtu aegumise kohta tehtud otsust kontrollides

asuda hindama aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid ega lahendada vaidlust ise esimesena

lõpuni, kui ta leiab, et maakohus on aegumise kohaldamisel eksinud. Kui ringkonnakohus leiab,

et nõue ei ole aegunud, peab ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja menetluse jätkamiseks

maakohtule (vt Riigikohtu otsus nr 2-15-3686, p 13 teine lõik).

55. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Krista Kirspuu, Indrek Soots