2-19-8445/27 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-19-8445

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Määruse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2020. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-8445

Tsiviilasi

H. V. (V.) hagi A. T. O. vastu töötasu ja puhkusehüvitise

väljamõistmiseks (töövaidlusasi nr XXX)

Tsiviilasja hind

3276,87 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja H. V. (isikukood: XXX; elukoht: XXX)

Hageja lepinguline esindaja E. M. (e-post: XXX)

Kostja A. T. O. (registrikood: XX; asukoht: XXX)

Kostja lepinguline esindaja advokaat J. K. (e-post:

XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

15. juuni 2020. a, edasine kirjalikus menetluses.

1.1. Jätta H. V. saamata jäänud töötasu nõue rahuldamata.

1.2. Rahuldada H. V. puhkusehüvitise nõue ning mõista A. T. O. välja H. V. kasuks

puhkusehüvitis summas 676,87 eurot (bruto).

2. Jätta kõik menetluskulud, välja arvatud puhkusehüvitiselt tasutud riigilõiv, H. V.

kanda 80% ulatuses ja A. T. O. kanda 20% ulatuses.

3. Jätta puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõiv 125 eurot A. T. O. kanda.

4. Määrata H. V. menetluskulude rahaliseks suuruseks 760 eurot, millest vastavalt

menetluskulude jaotusele mõista A. T. O. välja H. V. kasuks 152 eurot.

5. Määrata A. T. O. menetluskulude rahaliseks suuruseks 1297,5 eurot, millest vastavalt

menetluskulude jaotusele mõista H. V. välja A. T. O. kasuks 1038 eurot.

6. Teha menetluskulude osas tasaarvestus ja mõista H. V. välja A. T. O. kasuks

menetluskulu eurot 886 eurot (1038 eurot - 152 eurot).

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima,

vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse.

Menetluse käik

1. H. V. esitas 10.01.2019 XXX avalduse A. T. O. vastu. Hageja palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja 2018. a saamata jäänud töötasu XXX eurot (neto) ja puhkusehüvitise

676,87 eurot (bruto). Hageja palus tuvastada kostja poolt 13.12.2018 esitatud töölepingu

erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse ning tuvastada, et poolte vaheline töösuhe

lõppes töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel 07.01.2019 seisuga ja teha

töötamise registrisse vastav kanne. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 100

lg 4 alusel välja hüvitise XXX eurot (bruto), TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise XXX eurot

(bruto) ning ületunnitasu XXXX eurot (bruto).

2. Töövaidluskomisjon rahuldas 02.05.2019 otsusega töövaidlusasjas nr XXX hageja avalduse

osaliselt. Töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2018. a jaanuari

kuni aprilli eest XXX eurot (neto) ja puhkusehüvitise XXX eurot (bruto).

Töövaidluskomisjon jättis hageja ülejäänud nõuded rahuldamata.

3. Kostja esitas 03.06.2019 Tartu Maakohtule avalduse, milles palub vaadata hageja poolt

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud osas läbi

hagimenetluse korras hagina.

Hageja seisukohad

4. Hageja töötas XXX XXX. Hageja töö oli hooajaline, st talveperioodil tehas seisab ning

XXX tootmist ei toimu. Töö hooajalisust arvestati juba töölepingu sõlmimisele eelnevalt,

kuid sellegipoolest lepiti töölepingus kokku tähtajatus töösuhtes ning aastaringselt ühes ja

samas suuruses töötasus selleks, et avaldajale säiliks stabiilne sissetulek ning sellega

kaasnevad sotsiaalsed kaitsed (töötuskindlustus jm) olenemata selles, kas on XXX või mitte.

Pooled ei ole teinud töölepingu muudatust. Kokkulepe, mille kohaselt talvisel ajal, kui XXX

toota ei saa, tasub tööandja töötajale XXX eurot kuus, oleks tühine, kuna see oleks olnud

töötajat kahjustav. Taolise kokkuleppe olemasolu ei ole kostja ka tõendanud. Tööandjal on

osaliselt tasumata 2018. a töötasu jaanuari kuni aprilli eest. Tööandjal on õigus keelduda

palga maksmisest juhul, kui tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane

oleks tööle tulnud. Kostja koondas hageja 2018. aasta detsembris seetõttu, et talvel ei ole

kostjal tööd anda. Kui kostjal oleks hagejale olnud pakkuda tööd, ei oleks kostja järsku

2018. aasta detsembris hagejat koondanud. Ei ole eluliselt usutav, et tegelikult oli kostjal

hagejale tööd pakkuda. Hageja pidi kokkuleppe kohaselt täitma XXX ülesandeid, millega

on seotud ka masina hooldus, kuid hagejal olnuks õigus keelduda muude ülesannete

täitmisest, mis ei ole kooskõlas töölepingus ettenähtud ülesannetega. Töötaja oli õigustatud

tööd oodates viibima ka välismaal või tegema teist tööd. Oluline oleks olnud, et oma kõiki

muid tegevusi pidi ta planeerima selliselt, et tööandja kutsel pidanuks ta kokkulepitud ajal

asuma tööandja juures tööle. Tööandja ei ole hagejat ooteajal tööle kutsunud. Tööandja oli

teadlik töötaja viibimisest ooteajal välismaal, kuid ei ole selle kohta nõudnud selgitust või

teinud märkusi, millest töötaja saanuks järeldada, et ta rikub kostjaga sõlmitud töölepingut.

5. Tööandja ei koostanud puhkusegraafikut. Kuna 2017. a puhkus hakkas aeguma, esitas

avaldaja tööandjale puhkusele jäämise avalduse, millele vastuväiteid tööandja ei esitanud.

Avaldaja jäi puhkama 13.12.2018. Tööandja ei tasunud avaldaja puhkuseraha. Hageja

hinnangul on töövaidluskomisjon õigesti leidnud, et hagejale tuleb hüvitada puhkusetasu

XXX eurot (bruto).

Kostja seisukohad 6. Kostja leiab, et hageja nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole

teinud tööd 2018.

a jaanuarist kuni aprilli keskpaigani. Tööandja tuli hagejale vastu ja tasus hagejale 2018. a

talvekuude eest, mil hageja tööd ei teinud, töötasu miinimummääras.

7. TLS § 35 alusel töötasu nõude esitamine eeldaks seda, et töötaja oleks kogu aeg tööandja

jaoks olemas ja ei saaks seetõttu midagi muud teha. Hageja aga viibis välismaal ja välistas

sellega sellise olukorra, kus ta alluks kostja juhtimisele ja kontrollile, ja välistas oma õiguse

nõuda kostjalt töötasu. Kostjal oleks olnud hagejale tööd pakkuda, kui viimane oleks tööle

tulnud. Hageja aga tööle ei ilmunud ja ei esitanud väiksema palga laekumise osas ka kostjale

ühtegi pretensiooni. Esimese pretensiooni esitas hageja kostjale ca peale 10 kuu möödumist

ja sedagi alles siis, kui sai kostjalt kätte koondamisteate. Kostjale teadaolevalt töötas hageja

mingi aja 2018. a algul XXX XXX ja see võis ka olla põhjuseks, miks ta tööle ei ilmunud.

Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kostjaga kokkulepe viibida tööajast välismaal või kodus

ja selle eest maksab kostja ikkagi hagejale töötasu töölepingus kokkulepitud tingimustel.

Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja võib vaidlusalusel perioodil olla mujal tööl või käia

puhkusel, kuid sel juhul ei saa ta töölepingus kokkulepitud töötasu. Isegi kui pooled ei oleks

välismaal viibimise aja osas väiksemas töötasus kokku leppinud, ei saanud hageja eeldada,

et kostja talle selle aja eest maksab siiski töölepingus kokkulepitud töötasu. Isegi kui kostja

oleks hagejat tööle kutsunud, ei oleks hageja reisil viibimise ajal saanud tööle tulla, seega

ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja kutsus hagejat tööle või mitte. Kostja oleks leidnud

hagejale tööd, kui hageja oleks tööle ilmunud kas välismaal viibimise ajal või koheselt peale

välismaalt saabumist. Hageja ei saanud ka eeldada, et kostja peaks kogu aeg otsima hagejat

ja paluma tal tööle tulla. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta oleks tulnud igal tööpäeval tööle

või olnud kogu vaidlusaluse aja jooksul nn kostja jaoks valvel. Ilmselgelt ei saa käsitleda

välisriigis puhkusel või tööl olekut pidada töö tegemiseks valmis olemisena.

8. TLS § 68 lg 6 sätestab, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle

kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Seega aegus hageja 2017. a

põhipuhkuse nõue kostja arvates 1. jaanuaril 2019. a. Hageja esitas aga avalduse

töövaidluskomisjonile 10. jaanuaril 2019. a ehk peale aegumistähtaja saabumist.

Puhkusenõude aegumisel kaotab töötaja õiguse seda puhkust kasutada ning õiguse nõuda

kasutamata põhipuhkuse hüvitamist rahas töösuhte lõppemisel. Kostja raamatupidamise

andmetel oleks hagejal olnud 2017. a eest õigus saada puhkust 13 päeva, mis teeb rahalises

vääringus brutotasuna XXX eurot.

KOHTU SEISUKOHT

9. Hageja soovib saada kostjalt 2018. a jaanuarist kuni 15. aprillini saamata jäänud töötasu

XXX eurot (neto).

10. TLS § 28 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja

kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi ning maksma töö eest tasu

kokkulepitud tingimustel ja ajal.

11. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on sõlmitud XX.XX.XXXX tähtajatu tööleping (tl 23),

mille kohaselt hageja asus kostja juurde tööle XXX ametikohale, töötasuga XXX eurot

(bruto) kuus. Pooled leppisid töölepingus kokku, et tööandja kohustub töötasu maksma iga

kuu 15. kuupäevaks hageja pangaarvele.

12. Töötasu nõude puhul vaidlevad pooled selle üle, kas tööandja peab maksma töötajale

töötasu aja eest, mil töötaja tööd ei teinud. Pooled ei vaidle selle üle, et alates 2018. a

jaanuarist kuni 15. aprillini hageja ei töötanud. TLS § 35 järgi tööandja peab töövõimelisele

ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei

tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku

toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö

andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Riigikohus on selgitanud, et töötajal ei ole

kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab,

et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (Riigikohtu 16.

jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12; Riigikohtu 7. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19). Seega tööandja vabaneb TLS § 35 alusel töötasu

maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane

oleks tööle tulnud.

13. Riigikohus on selgitanud ka, et TLS § 35 ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat

töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest. Samuti ei ole selle

sätte järgi oluline, kus töötaja tööd oodates viibib (Riigikohtu 13. veebruari 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-458, p 15).

14. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tal oleks olnud hagejale tööd anda, kui hageja

oleks tööle tulnud. Kohus nõustub hageja ja TVK vastavate seisukohtadega ning leiab, et ei

ole eluliselt usutav, et tööandjal oli hagejale tööd anda, sest 2018. a detsembris koondas

tööandja enda põhjenduste järgi hageja just seetõttu, et talvel ei ole tööandjal hagejale tööd

anda. Tööandja sõnul mingit tööd oleks ta kostjale leidnud, kuid kostja ei ole seda

tõendanud. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütluste kohaselt mingil moel oleks

saanud teda ära kasutada, aga ei oleks olnud mõtet teda sinna istuma panna. Kohus märgib

ka, et TLS § 15 lg 2 p 1 järgi on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd ja täitma töö

iseloomust tulenevaid kohustusi. TLS § 17 lg 1 kohaselt tööandja korraldus peab olema

seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. TLS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt töötaja

ei pea täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega.

Töölepingu järgi pidi hageja täitma XXX ülesandeid, mille juurde kuulub ka masina

hooldamine. Töötasu maksmise kohustusest vabanemiseks ei piisa sellest, et mingit tööd

oleks leidnud ning kuidagi oleks saanud hagejat ära kasutada.

15. Tööandja ei ole ka tõendanud, et ta oleks hagejat teavitanud, et hageja oleks põhjendamatult

jätnud tööle ilmumata, töö tegemata jätnud või nõudnud töökohta ilmumist. Kostja on küll

esitanud kohtule juhatuse liikme S. R. 14.10.2019 kirja (IV kd tl

157), milles S. R. kinnitab, et palus mitmel korral jaanuaris ja veebruaris 2018. a töötajal H.

V. tööle tulla, kuid töötaja tööle ei ilmunud; kogu aeg leidis H. V. mingisuguse põhjuse,

miks ta ei saa tööle tulla. Eeltoodud tõend on aga vastuolus H. R. kohtuistungil vande all

antud ütlustega, mille kohaselt oli neil töötajaga kokkulepe, et töötaja võib vahepeal mujal

töötada ja saab töötasu XXX eurot kuus.

16. Mõlemad pooled on viidanud, et nende vahel oli suuline kokkulepe, et talveperioodil tööd

ei ole ning töötaja on sel ajal vaba tegema, mida ta soovib. Kostja sõnul kaasnes sellega ka

kokkulepe, et sellel ajal makstakse hagejale miinimumtöötasu. Hageja väitel kokkulepet

töötasu vähendamise kohta ei sõlmitud. Mõlemad pooled on oma seisukohti kohtuistungil

vande all kinnitanud.

17. TLS § 12 kohaselt töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Riigikohus on

selgitanud, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise

kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt Riigikohtu 19.

märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13; Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19).

18. Kostja sõnul viitab kokkuleppe olemasolule asjaolu, et hageja ei esitanud väiksema palga

laekumise kohta kuni koondamiseni (st ca 10 kuud) ühtegi pretensiooni. Hageja väitel

püüdis ta kostja juhatuse liikmele helistada, kuid viimane ei vastanud kõnedele, ning aprillis

tööle naastes küsis töötasu kohta suuliselt, juhatuse liige vastas, et rahaga on kitsas. Ainsaks

tõendiks töötasu nõudmise kohta on hageja enda vande all antud ütlused. Kostja seaduslik

esindaja oma vande all antud ütlustes töötasu nõudmist eitab. Kostja on esitanud kohtule ka

raamatupidaja K. K. 08.02.2019 e-kirja, mille kohaselt H. V. ei esitanud vähem saadud

palga kohta ühtegi pretensiooni (I kd tl 90). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui

töötaja töötasu ei saa või saab kokkulepitust vähem, ja ei saada ta selle kohta ühtegi

kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis pöördumist, isegi mitte sms-i,

olukorras kus tema kõnedele ei vastata. Kohus leiab, et töötasu osas pretensioonide

puudumine viitab töötasu vähendamise osas poolte vahel mingisuguse kokkuleppe

olemasolule, eriti olukorras, kus hageja käis samal ajal puhkusel välismaal ning soovis

võimalusel XXX mõneks nädalaks tööle minna.

19. TsÜS § 75 alusel tuleb tahteavaldusi tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane

isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Töötaja ei saa ca 10 kuud hiljem väita, et talle

keskmist töötasu ei makstud ja ta ei teagi põhjust, miks ei makstud. Talvel ta ei küsi ka miks

töötasu ei maksta. Pooled ei eita, et lisaks töösuhtele on nad head tuttavad. Üldist VÕS § 6

ja 7 alusel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet hinnates hindab kohus lepingupoolte

tegevustavasid ja praktikat ning leiab siseveendumuse ning istungil arutatu põhjal, et pooled

on 2018 talvekuudeks kokku leppinud, et töötaja viibib töölt eemal ja võib tööajal puhata

Tais ja teha tööd teise tööandja juures, saades talvekuude eest XXX eurot kuus. Töötaja oli

teadlik, et talvekuudel on tal võimalus teha nn lisatööd ja XXX pole talvekuudel võimalik.

20. Vaidlus puudub selles, et hageja on saanud aprillis kolme ülekandega summas XXX eurot

kokku töötasu XXX eurot ning mais on hageja saanud aprilli töötasu XXX eurot. Kohus

loeb sellega kostja töötasu maksmise kohustuse täidetuks ning jätab eeltoodud põhjendustel

hageja saamata jäänud töötasu nõude rahuldamata.

21. Hageja soovib saada kostjalt puhkusehüvitist 2017. a välja teenitud ja kasutatud puhkuse

eest XXX (bruto). Kostja vaidles nõudele vastu, leides eelkõige, et nõue on aegunud. Lisaks

leidis kostja, et kostja raamatupidamise andmetel oleks hagejal olnud 2017. a eest õigus

saada puhkust 13 päeva, mis teeb rahalises vääringus brutotasuna XXX eurot. 15.06.2020

kohtuistungil nõustus, et puhkusetasu nõue ei ole aegunud ning kostja nõustus 2017. a

puhkusetasu maksma.

22. TLS § 28 lg 2 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud andma ettenähtud puhkust ja maksma

puhkusetasu. TLS § 68 lg 6 esimese lause kohaselt põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta

jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse.

Puhkusenõude aegumisel kaotab töötaja õiguse seda puhkust kasutada ning õiguse nõuda

kasutamata põhipuhkuse hüvitamist rahas töösuhte lõppemisel. Poolte vahel sõlmitud

töölepingu kohaselt oli hagejale kalendriaastas ette nähtud puhkust 28 kalendripäeva.

Hageja asus kostja juurde tööle 11.07.2017, seega teenis hageja ajavahemikus 11.07.2017

kuni 31.12.2017 kokku 13,35 kalendripäeva puhkust. TLS § 69 lg 3 kohaselt puhkuste

ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja esitas kostjale 27.11.2018, s.o

vähemalt kaks nädalat ette puhkuseavalduse puhkuse kasutamiseks (I kd tl 41-42). Hageja

jäi puhkama 13.12.2018 ja seega toimus puhkus enne seda, kui puhkuse kasutamise nõue

aegus. TLS § 31 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste

kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli

kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

Arvestades et hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse 10.01.2019, ei saanud

puhkusehüvitise nõue selleks ajaks aegunud olla.

23. Nii hageja (I kd tl 111) kui kostja (I kd tl 86) on oma puhkusetasu arvestustes võtnud aluseks

hageja 11.07.2017-31.12.2017 teenitud töötasud kokku summas XXX eurot.

Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 vastu võetud määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise

tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 91) § 2 lg 2 kohaselt keskmine töötasu arvutatakse

arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud

töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on

kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on

arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse

algust. Seega tuli puhkusetasu arvestamisel võtta aluseks 2018. a juunist kuni 2018. a

novembrini makstud töötasu (s.o töötasu mai eest 2018. a kuni oktoobri eest 2018. a). Kostja

kasutas järjest ära nii 2017. a kui ka 2018. a eest välja teenitud puhkuse, seega puhkusetasu

arvestamise aluseks olev töötasu on mõlemal juhul sama. Kostja esitatud 2018. a

põhipuhkuse arvestusest (I kd tl 87) nähtuvalt oli kostja arvestanud keskmiseks päevatasuks

52,16 eurot ning selle alusel arvutatuna oleks puhkusetasu 2017. a välja teenitud 13,35

kalendripäeva eest 696,336 (bruto). Kuna hageja nõutav summa on sellest väiksem, siis loeb

kohus hageja puhkusetasu nõude põhjendatuks.

24. Eeltoodud põhjendustel kohus rahuldab hageja puhkusehüvitise nõude ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja puhkusehüvitise 676,87 (bruto).

Menetluskulude jaotus

25. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

26. Kohus rahuldab hageja nõuded ca 20% ulatuses ning peab põhjendatuks jaotada

menetluskulud, välja arvatud puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõiv, võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega ning jätta hageja kanda 80% ulatuses ja kostja kanda 20% ulatuses.

Kohtusse pöördudes on kostja tasunud riigilõivu puhkusehüvitise nõudelt 125 eurot.

Arvestades, et kohus selle nõude rahuldab, on kohtu arvates põhjendatud jätta riigilõiv

tervikuna kostja kanda.

Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine

27. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

28. Hageja lepinguline esindaja E. M. märkis 03.08.2020 esitatud menetluskulude nimekirjas,

et algselt hageja lepinguliseks esindajaks olnud R. K. on 08.03.2020 esitanud

menetluskulude nimekirja. Viidatud menetluskulude nimekirja asja materjalidest ei nähtu

ning R. K. kinnitas 01.10.2020, et ei ole hageja esindajana esitanud avaldust menetluskulude

kindlaksmääramiseks ja menetluskulu aruannet.

29. Alates 2020 jaanuarikuust on hageja esindajaks E. M. , kelle esitatud menetluskulude

nimekirja (IV kd tl 193) kohaselt hageja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud

summas 760 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 9,5 tundi

ning tunnitasu 80 eurot.

30. Kostja hinnangul ei ole hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud 66,66 euro ulatuses

ning ülejäänud 693,34 euro osas saab lepingulise esindaja kulusid pidada põhjendatuks ja

vajalikuks. Kostja märgib, et hageja on mõlema kohtuistungi puhul märkinud kohtuistungil

osalemise ajakulu 10 minuti võrra pikemana kui oli istungi kestus protokolli järgi. Samuti

ei pea kostja põhjendatuks lepingulise esindaja kulu hüvitamist menetluskulude nimekirja

esitamise ja koostamise eest, milleks kostja arvestab 30 minutit.

31. Kostja menetluskulude nimekirja (IV kd tl 186-187) kohaselt kostja menetluskuludeks on

riigilõiv 125 eurot, lepingulise esindaja kulud töövaidluskomisjonis ja kohtus kokku 2227,5

eurot. Kostja lepingulise esindaja ajakulu töövaidluskomisjonis oli kokku 16 tundi ja 25

minutit ning kostja lepingulise esindaja ajakulu maakohtus oli kokku 8 tundi ja 20 minutit.

Kostja lepinguline esindaja osutas õigusabi tunnihinnaga 90 eurot + km. Kuna kostja on

käibemaksukohustuslane, soovib ta menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ilma

käibemaksuta.

32. Hageja nõustub kostja kulude arvestusega kohtumenetluse osas. Hageja leiab, et kostja

kohtueelses menetluses tehtud kulutuste puhul tuleb arvestada, et hageja avaldust ei jäetud

töövaidluskomisjonis täies ulatuses rahuldamata. Töövaidluskomisjonis oli töötaja nõude

suuruseks kokku 23 382,21 eurot, millest rahuldati 3276,87 eurot – s.o 14%. Seega

töövaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikulud on kohtueelse menetluse kuludeks

vaid 14% osas. Töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulud jäävad üldjuhul poolte endi

kanda, kuid nende hüvitamist on võimalik nõuda kohtumenetluses kohtueelse menetluse

kuludena. Kui nõude osas ei ole kohtumenetlust toimunud, siis ei ole selle nõudega seoses

kantud kulud ka kohtueelse menetluse kulud. Hageja leiab, et kostja kohtueelse menetluse

kuludest võivad põhjendatud kulud olla 206,85 eurot, mis vastab 14% töövaidluskomisjonis

rahuldatud nõudest.

33. Kuna riigilõivu osas jäid menetluskulud kostja kanda, siis riigilõiv väljamõistmisele ei

kuulu.

34. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

35. Kohus loeb nii hageja kui kostja lepingulise esindaja kulud maakohtus märgitud ulatuses

põhjendatuks ja vajalikuks. Kohus märgib esmalt, et Riigikohus on muutnud oma varasemat

seisukohta, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja

menetluskulude nimekirja koostamise kulusid ei hüvitata (Riigikohtu 27. mai

2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). Hageja lepingulise esindaja kohtuistungil

osalemise kulusid ei ole kohtu arvates põhjust vähendada, kuigi ajakulu on kummagi istungi

puhul istungi kestusest 10 minuti võrra pikem.

36. Riigikohus on leidnud, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne

menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline

teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga

(Riigikohtu 10. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 12).

37. Kohus nõustub hagejaga, ning leiab, et töövaidluskomisjonis kantud lepingulise esindaja

kulud saab praegusel juhul lugeda kohtueelse menetluse kuludeks üksnes osaliselt,

arvestades et osade nõuete osas lõppes menetlus juba töövaidluskomisjonis. Kohtueelse

menetluse kuludeks saab lugeda kostja lepingulise esindaja kulud töövaidluskomisjonis

osas, milles need on kantud seoses nõuetega, mille menetlus jätkus maakohtus. Muude

nõuete puhul ei oleks põhjendatud lepingulise esindaja kulude hüvitamine menetluskulude

jaotuse alusel maakohtus (nt praegusel juhul oli hageja nõuete rahuldamise ulatus

töövaidluskomisjonis väiksem kui on nõuete rahuldamise ulatus maakohtus).

38. Kohus loeb kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kostja lepingulise esindaja ajakulu

töövaidluskomisjonis kohtueelse menetluse kuludeks 6 tunni ja 5 minuti ulatuses

(04.02.2019 vastuse koostamine töövaidluskomisjonile 1 h ja 30 min, 08.02.2019 kliendiga

nõupidamine ja komisjonile taotluse koostamine 20 minutit, 25.02.2019 avaldaja

15.02.2019 menetlusdokumendi ja lisadega tutvumine 20 min, 27.02.2019 vastuse

koostamine avaldaja täiendavale nõudele, mis puudutas peamiselt ületunnitasu nõuet, 30

minutit, 28.02.2019 taotlus puudutab ainult ületunnitasu nõuet, 07.03.2019 istungiks

ettevalmistamine ja istungil osalemine 30 min, 28.03.2019 kliendiga nõupidamine seoses

avaldaja 20.03.2019 vastusega 10 min, 28.03.2019 taotlus ei puuduta maakohtus menetluses

olevaid nõudeid, 08.04.2019 täiendavate põhjenduste esitamine 40 min, 16.04.2019

istungiks ettevalmistamine 30 min, 16.04.2019 istungil osalemine 1 h ja 30 min, 02.05.2019

töövaidluskomisjoni otsusega tutvumine 5 min).

39. Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 760

eurot ning kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1297,5 eurot [lepingulise esindaja

kulu kohtumenetluses 750 eurot (ajakulu 8 tundi ja 20 minutit, tunnitasu 90 eurot) +

lepingulise esindaja kulu töövaidluskomisjonis 547,5 eurot (ajakulu 6 tundi ja 5 minutit,

tunnitasu 90 eurot)]. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleks kostjalt hageja kasuks välja

mõista 152 eurot (760*0,2) ja hagejalt kostja kasuks välja mõista 1038 eurot (1297,5*0,8).

Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, siis teeb kohus nõuete

osas tasaarvestuse ja mõistab lõppkokkuvõttes hagejalt kostja kasuks välja 886 eurot (1038

eurot - 152 eurot).

40. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus kostja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik