2-18-356/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-356

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu kinnisasja pärandaja C.C.

lahusvarasse

kuulumise

tuvastamiseks

ja

kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks

B.B. vastuhagi A.A. vastu C.C. testamendi tühistamiseks,

omandiõiguse

tuvastamiseks

ja

kinnistusraamatu

omanikukande muutmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. aprilli 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja/vastuhagis

kostja):

A.A.

(ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Katrin

Jennsen

Vastustaja

(kostja/vastuhagis

hageja):

B.B.

(ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Mehis Adamson

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. aprilli 2020 otsus osas, millega maakohus jättis A.A.

hagi osaliselt rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 1, 3 ja 6).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada A.A. hagi täielikult ning jätta

menetluskulud B.B. kanda.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada A.A. hagi B.B. vastu täielikult.

4.2. Tuvastada, et kinnisasi registriosa nr X (X) kuulus C.C. (isikukood

XXXXXXXXXXX) lahusvarasse.

4.3. Tuvastada, et A.A. ja B.B. vahel 28. juulil 2017 sõlmitud võlaõiguslik kokkulepe

(kohustustehing), mille kohaselt on A.A. ja B.B. X kinnisasja (registriosa nr X)

ühisomanikud, on tühine.

4.4. Kohustada B.B.d andma nõusolek ühisomandi lõpetamiseks X maakonnas X asuva X

kinnistu (registriosa nr X) ühisomandi lõpetamiseks selliselt, et X kinnistu jääb tervikuna

A.A. omandisse.

4.5. Kohustada B.B.d andma nõusolek X asuva X kinnistu (registriosa nr X) II jao

omanikukande muutmiseks selliselt, et sealt kustutatakse ühisomanikud B.B. ja A.A. ja

uue kande tegemiseks, millega kantakse X kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse

A.A. .

4.6. Kohtuotsus asendab otsuse p-des 4.4 ja 4.5 märgitud B.B. tahteavaldusi.

4.7. Jätta B.B. vastuhagi A.A. vastu täielikult rahuldamata.

4.8. Jätta rahuldamata B.B. vastuväide kohtu tegevusele.

4.9. Jätta menetluskulud B.B. kanda.

5. Rahuldada A.A. apellatsioonakebus.

6. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus B.B. kanda.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2

ettenähtud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 09.01.2018 maakohtusse B.B. (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada, et X kinnisasi (registriosa nr X) kuulus pärandaja C.C. lahusvarasse; tühistada

käsutustehing (kinnistamisavaldus), mille alusel kanti kinnistusraamatusse kinnisasja

ühisomanikena kostja ja hageja, alternatiivselt tuvastada tehingu (kinnistamisavaldus) tühisus;

tuvastada kostja kohustus anda kinnistusraamatu kande muutmiseks tahteavaldus ja lugeda

tahteavaldus kohtuotsusega asendatuks; kohustada kostjat andma nõusolek kinnistu

omanikukande muutmiseks selliselt, et kinnisasja ühisomanikena kustutatakse kostja ja hageja

ning kinnistusraamatusse kantakse ainuomanikuna hageja.

Hagiavalduse kohaselt C.C. ja D.D. abiellusid 31.12.1970. Abielust sündis 26.01.1972 kostja.

Eelnevast kooselust oli D.D.l poeg E.E. . C.C. ja D.D. abieluline kooselu lõppes hiljemalt

1980. aastal, mil C.C. alustas kooselu hagejaga. C.C. ja D.D. peale kooselu lõppemist oma

abielu ei lahutanud. 1990. aastal kolisid hageja ja C.C. X kinnistul asuvasse elamusse, mille

nad ostsid ühiselt 1990. aastal vallasasjana. 1998. aastal erastas C.C. elamu juurde maa ning

1999. aastal kanti ta kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. D.D. suri 10.03.2017 ja C.C.

04.04.2017.

D.D. surma järel toimus pärimine seadusjärgselt. D.D. pärijad, kostja ja E.E., sõlmisid

28.07.2017 pärandvara ühisuse osa võõrandamise lepingu, mille kohaselt kuulub kostjale kogu

D.D. vara. C.C. vara päris notariaalse testamendi alusel hageja.

C.C. pärimismenetluses asus notar seisukohale, et X kinnisasi on abikaasade D.D. ja C.C.

ühisvara. Seetõttu kuulus notari hinnangul kinnisasjast pool D.D.le ja tema surma järel tema

pärijatele.

Notari

koostatud

kinnistamisavalduse

alusel

kanti

kostja

ja

hageja

kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikena.

Kostja tegi hagejale ettepaneku jagada kinnisasi reaalosadeks selliselt, et kostja saaks endale

5 ha maad (kokku kinnistu 8,8 ha). Hageja ei soostunud loobuma kostja kasuks enda koduks

olevast kinnisasjast ja kinnistu jagamise osas kokkuleppele ei saadud. Hagejale tundus

ebaõiglane, et tema elukaaslase tütar, kes ei olnud isa vastu huvi tundnud, pärib osa kinnisasjast,

mille soetamisse panustasid ühiselt ja võrdselt hageja ja C.C.. Hagejale tuli üllatusena teadmine,

et tema ja kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnistu ühisomanikena. Hageja ei olnud

teadlik enda poolt kinnistamisavalduse allkirjastamisest ega kinnistamisavalduse tagajärgedest.

Notar ei selgitanud hagejale dokumentide sisu ja tähendust. Ka iseseisvalt ei suutnud ta neist

aru saada. Hageja oli kindel, et kuna tema ja kostja vahel puhkes notari juures vaidlus kinnistu

omandiõiguse üle, jäid kinnistu omandiga seonduvad otsused tegemata.

C.C. poolt 1999. aastal omandatud kinnisasi on kinnistu soetamise ajal kehtinud

perekonnaseadusest tulenevalt tema lahusvara, mille suhtes puudus D.D. l omandiõigus ja seega

puudus D.D. pärijatel ka pärimisõigus selle kinnisasja suhtes.

Notar ignoreeris poolte vahel tekkinud vaidlust kinnisasja omandi kuuluvuse üle. Notar luges

kinnistu valesti abikaasade ühisvara hulka, ei selgitanud pooltele kehtivat õigust ja Riigikohtu

seisukohti abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramise osas ega koostatavate

dokumentide ja läbiviidavate toimingute sisu. Seetõttu hageja ei teadnud, millised on tema

õigused ja võimalikud vastuväited pärimismenetluses. Notar rikkus oluliselt oma

selgitamiskohustust, kohaldas valesti materiaalõigust ning sellest tulenevalt on tekkinud oluline

eksimus pärandvara omandiõiguse osas. Esinevad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90

lg-tes 1 ja 2 sätestatud alused kinnistamisavalduse tühistamiseks.

Alternatiivselt tuleb käsutustehingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 2 p 1 alusel heade

kommetega vastuolu tõttu, kuna kinnistamisavaldus on tehtud olulise eksimusega ja hageja

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel – hageja kaotas olulise osa oma kodust. Kostjal

puudub igasugune moraalne õigustus kinnisasja omandile.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt kuulub kinnistu D.D. ja C.C.

ühisvarasse tulenevalt asjaolust, et D.D. ja C.C. olid maa erastamise ajal abielus. Abikaasade

ühisvara koosseisu ei ole pärimismenetluses võimalik muuta.

Notar selgitas tehingu sisu ja tagajärgi põhjalikult. Eksimuse regulatsioon ei näe ette võimalust

tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Käsutustehing ei ole ka

heade kommetega vastuolus. Kinnistusraamatu kannete muutmiseks puudub alus.

Kostja esitas vastuhagi, milles palus C.C. testament tühistada, alternatiivselt tuvastada

testamendi tühisus; tuvastada kostja seadusjärgsest pärimisest tulenev omandiõigus kogu X

kinnistule; tuvastada alusetu rikastumise alusel hageja omanikukande tühisus ja õigusliku aluse

puudumine ning kohustada hagejat andma kostjale üle kinnisasja otsene valdus, keeldumisel

tõsta hageja kinnisasjalt välja; kohustada hagejat tegema tahteavaldus kinnistu omanikukande

kustutamiseks, keeldumisel asendada hageja tahteavaldus kohtulahendiga.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 17. aprilli 2020 otsusega A.A. hagi osaliselt ning tuvastas, et

kinnisasi registriosa numbriga X kuulus C.C. lahusvarasse. Ülejäänud osas jättis maakohus

A.A. hagi rahuldamata. B.B. vastuhagi jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohus tuvastas, et D.D. ja C.C. abielusuhted lõppesid

1980. aastal. Kuivõrd C.C. omandas X kinnistul olev elumaja vallasasjana 1990. aastal, kuulus

elumaja kehtiva perekonnaseaduse § 210 lg-te 2, 3 ja 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse

§ 15 lg 1 järgi C.C. lahusvarasse. Abielusuhted D.D. ja C.C. vahel puudusid ka elamu juurde

maa erastamisel C.C. poolt 1999. aastal ning kinnistu ei muutunud D.D. ja C.C. ühisomandiks.

Hageja

kinnitas

05.06.2018

kohtuistungil,

et

28.07.2017

koostati

notariaalaktina

kinnistamisavaldus, millele kirjutasid omakäeliselt alla nii hageja kui kostja ning et hageja

kirjutas kinnistamisavaldusele alla vabatahtlikult. Samal istungil kinnitas hageja, et isikuks, kes

on asjas oluliselt eksinud, on notar, kes eksis oma selgitamiskohustuses. Kohus leidis, et

esitatud tõendite alusel puudub alus asuda seisukohale, et notar jättis kinnistamisavalduse

koostamisel ja tõestamisel oma selgitamiskohustuse täitmata. Kinnistamisavaldus on lühike ja

üheselt arusaadav ka juriidilise hariduseta inimesele. Hageja ja kostja on avaldanud ühiselt

soovi kanda ennast kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikena. Mõlemad on kirjutanud

kinnistamisavaldusele omakäeliselt ja vabatahtlikult alla. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja

oleks kinnistamisavaldusele alla kirjutades olnud olulises eksimuses. Riigikohus on leidnud

(3-2-1-153-09, p 23), et eksimuse regulatsioon ei näe ette võimalust tühistada tehing ainuüksi

kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Seega ka juhul, kui notar leidis kinnistamisavalduse

koostamisel ja tõestamisel ekslikult, et see kuulus D.D. ja C.C. ühisvarasse, ei ole alust

kinnistamisavalduse tühistamiseks.

Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-140-07, p 31) järelduvalt ei saa käsutustehing olla heade

kommetega vastuolus. Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta

õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel

põhjusel tühine. Riigikohus on korduvalt selgitanud ka, et TsÜS tehingu tühistamise koosseisud

on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla

paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (3-2-1-140-07, p 32).

Hageja pole ka esitanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et

kinnistamisavaldus on tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Asjaolu, et

kinnistamisavalduse tagajärjel muutus kinnistu tema ja kostja ühisomandiks, ei ole võrdsustatav

olulise osa oma kodust kaotamisega. Hageja ja kostja on tsiviilasja materjalidest (tl 58 pöördel)

nähtuvalt arutanud pärast kinnistamisavalduse tegemist kinnistu jagamist selliselt, et hagejale

jääb elamu ja osa maast ning kostjale hoonestamata maa.

Kuivõrd nii kinnistamisavalduse tühistamiseks kui selle tühisuse tuvastamiseks puudub alus,

jääb rahuldamata ka hageja nõue kinnistusraamatu kannete muutmiseks ning kostja

tahteavalduse andmiseks kohustamiseks ja tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks.

Kostja vastuhagi jättis kohus rahuldamata, kuna testamendi tühistamise eeldused puuduvad.

Arvestades vaidluse sisu ja olemust, sh asjaolu, et nii hagi kui vastuhagi ei olnud esitatud

rahalistes nõuetes, samuti osa, milles hagi rahuldati, jättis kohus menetluskulud poolte kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17. aprilli 2020 otsuse

tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata A.A. hagi kinnisasja omanikukande

muutmiseks nõusoleku andmiseks kohustamiseks ning B.B. ja A.A. kinnisasja ühisomanikena

kinnistusraamatust kustutamiseks ning A.A. kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse

kandmiseks ning menetluskulude jaotuse osas.

Apellant palub teha uue otsuse, millega kohustada B.B.d andma nõusolek B.B. ja A.A.

ühisomandis oleva X kinnistu omanikukande muutmiseks kinnistusraamatus järgmiselt:

kinnisasja ühisomanikena kustutatakse B.B. ja A.A. ning kinnistusraamatusse kantakse

kinnisasja ainuomanikuna A.A..

Apellant palub mõista vastustajalt apellandi kasuks välja apellandi menetluskulud ja viivise

hüvitatavatelt menetluskuludelt ning jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohus tuvastas, et kinnisasi kuulus pärandaja C.C.

lahusvarasse ja sellest tulenevalt ei saanud kostja saada kinnisasja omanikuks pärimise teel,

mistõttu on ka notari väljastatud pärimistunnistus ekslik. Selliselt on kohus ühtlasi tuvastanud

asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 ja TsÜS § 68 lg 5 kohaldamise eeldused ning hageja õiguse

nõuda kinnistusraamatu kande parandamist.

Nii hageja kui kostja andsid kinnistamisavaldust allkirjastades nõusoleku üksnes enda

kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, kuna kinnistamisavalduse aluseks olev

pärimistunnistus ei ole dokument, mille sisu sõltuks poolte tahtest. Ebaõige pärimistunnistuse

alusel tehtud kinnistamisavaldus ei muuda iseenesest kinnistamisavaldust tühiseks, kuid

nõustuda ei saa kohtu järeldusega, mille kohaselt puudub alus kinnistusraamatu kande

muutmiseks pärast seda, kui kohus on tuvastanud kohustustehingu kehtetuse.

Kohtu poolt kinnisasja pärandaja lahusvarasse kuulumise tuvastamise tulemusena on

pärimistunnistus kui kohustustehing muutunud kehtetuks. Kui kohustustehing on kehtetu ja

käsutustehing kehtiv, tuleb pooltel tehingu järgi saadu tagastada alusetu rikastumise sätete järgi

(TsÜS § 84 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et kirjeldatud

juhtumil ei saa kinnisasja üleandja nõuet pidada AÕS § 65 järgseks nõudeks (kinnistusraamat

ei ole ebaõige), ning kinnisasja üleandja nõue on suunatud võlaõigusliku nõudena omandi

tagasikandmisele (sisuliselt asjaõiguslepingu sõlmimisele AÕS § 641 järgi). Kinnisasja

üleandja võib kinnisasja omandajalt nõuda viimase notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu

sõlmimiseks tühise tehingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks. Kinnisasja omandaja

nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande

muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega

(3-2-1-40-17; 3-2-1-140-07; 3-2-1-129-05; 3-2-1-80-05).

Hagiavalduses on nõude õigusliku alusena viidatud muu hulgas AÕS § 65 lg-le 1 ja taotletud

tehingu tühistamist või tühisuse tuvastamist, kuid kohus ei ole seotud poolte õiguslike

väidetega. Hagis oli esitatud nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks ning sõnastatud

taotletud uue kande sisu. Kohus pidi kontrollima, milliste sätete alusel on nõude rahuldamine

võimalik, ning kohaldama nõude rahuldamise alusena VÕS § 1028 lg 1 ja AÕS § 641.

5. B.B. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõudnud kinnisasja välja alusetu rikastumise sätete alusel.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetleb kohus hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kohus on põhjendanud, miks ta leidis, et asjas

ei ole leidnud tõendamist, et hageja oli kinnistamisavaldusele alla kirjutades olulises eksimuses.

Riigikohus on leidnud, et eksimuse regulatsioon ei näe ette võimalust tühistada tehing ainuüksi

kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Seega ka juhul, kui notar eksis kinnistamisavalduse

koostamisel ja tõestamisel kinnistu omandiõiguse osas, ei ole alust kinnistamisavalduse

tühistamiseks, kuna kinnisasja käsutamiseks õigustatud isik on vabatahtlikult teinud omandi

käsutuse ja seda kehtivalt. Kinnistamisavaldus on hageja vaba tahte avaldus, mida kostja ei ole

mõjutanud. Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt ei saa käsutustehing olla heade kommetega

vastuolus ja sel põhjusel tühine.

Kuna hageja ei ole toonud esile mõjuvat põhjust kinnistamisavalduse tühistamiseks ega selle

tühisuse tuvastamiseks, jättis kohus õigustatult hagi selles osas rahuldamata, sh ka hageja nõude

kinnistusraamatu kannete muutmiseks ning kostja tahteavalduse andmiseks kohustamiseks ja

tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus tuvastas, et kinnisasi registriosa

numbriga X (X) kuulus C.C. lahusvarasse ning osas, millega maakohus jättis B.B. vastuhagi

A.A. vastu rahuldamata.

Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, millega maakohus jättis A.A. hagi osaliselt rahuldamata ning menetluskulud

poolte endi kanda.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus A.A. hagi

osaliselt rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse osas tühistada.

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega A.A. hagi

rahuldada ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

8. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et notariaalse testamendi alusel päris C.C. vara A.A.,

kes võttis ka pärandi vastu (I kd, tl 7 ja 111-112).

PärS § 9 lg 2 kohaselt pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele

testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi.

Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, millega

maakohus tuvastas, et X kinnistu kuulus C.C. lahusvarasse ning 23.03.2017 notariaalne

testament on kehtiv. Seega on X kinnistu pärijaks A.A. ning see nähtub ka 28.07.2017 notari

poolt A.A. le väljastatud pärimistunnistusest.

9. Asja materjalidest nähtuvalt koostas notar samal päeval pärimistunnistuse koostamisega, s.o

28.07.2017, kinnistamisavalduse (I kd, tl 8), mille alusel kanti kinnistusosakonna korteriomandi

registriosa nr X teise (II) jakku ühisomanikena B.B. ja A.A. . X registriosa väljavõtte (I kd tl

5) kohaselt on kande aluseks kaks 28.07.2017 kuupäevaga pärimistunnistust ja 28.07.2017

asjaõigusleping. Kinnistamisavaldusest nähtub, et notar koostas 28.07.2017 pärimistunnistuse,

mille kohaselt pärisid B.B. ja E.E. D.D. vara (28.07.2017 võõrandamislepingu järgi kuulus

kogu D.D. vara B.B. le).

10. Hagiavalduses nõudis hageja käsutustehingu (kinnistamisavalduse) tühistamist või tühisuse

tuvastamist. Sellises olukorras peab kohus esmalt tuvastama, kas vaidlusalune tehing on tühine

ning kui tühisuse aluseid ei esine, tuleb kontrollida, kas esinevad tühistamise alused.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on käsutustehingu (kinnistamisavalduse) hindamisel

jätnud tähelepanuta TsÜS § 6 lg-s 4 sätestatud abstraktsioonipõhimõtte, mille kohaselt

käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu

kehtivusest. Nimetatud sättest koostoimes TsÜS § 6 lg-ga 3 tuleneb, et eristada tuleb

võlaõiguslikku (kohustustehing) ja asjaõiguslikku lepingut (käsutustehing) ning et

käsutustehingu kehtivusest ei sõltu kohustustehingu kehtivusest.

A.A. on nii hagiavalduses kui edasises menetluses ühesel seisukohal, et ta päris testamendi

järgi X kinnistu tervikuna ning tal puudus kokkulepe B.B. ga kinnistut jagada või mingit osa

kinnistust viimasele üle anda. Seega vaidlustas A.A. võlaõiguslikku kohustustehingut, mis oli

käsutustehingu aluseks. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et võlaõiguslik kokkulepe ja

asjaõigusleping (käsutustehing) võivad sisalduda ühes lepingus ning vaidlusaluse

kinnistamisavalduse p-s 3 väljendub üksnes käsutustehing.

Seega on hageja nõude lahendamiseks vajalik anda hinnang A.A. ja B.B. vahelisele

võlaõiguslikkule kokkuleppele, mille alusel koostas notar kinnistamisavalduse A.A. ja B.B.

ühisomanikena registriossa nr X II jakku kandmiseks. Kui võlaõiguslik kokkulepe on tühine,

tuleb hageja nõue rahuldada ning B.B. peab tühise lepingu järgi saadu VÕS § 1028 lg 1 järgi

tagastama.

Hageja on maakohtu istungil selgitanud (I kd, tl 72), et notari juures tekkis vaidlus, sest ta ei

olnud nõus, et kostja peaks mingi osa kinnistust saama. Ta läks notarist ära sellise teadmisega,

et nad peavad omavahel veel läbirääkimisi, kas kostjal on õigus midagi saada või mitte. Talle

jäi arusaamatuks, millele ta notari juures täpselt alla kirjutas. Tunnistaja E.E. ütluste (I kd, tl

93-94) kohaselt tõi notar dokumendi, et vara jääb ühisomandisse, aga A.A. ei tahtnud kinnistut

ühisomandisse jätta. Notar tahtis kinnistut ära jagada, tegi dokumendi valmis, võttis allkirjad

ning ütles, et kui tahate muuta, siis tulge tagasi. Tunnistaja F.F. i ütlustest (I kd, tl 95) nähtub,

et A.A. oli endast väljas, ütles, et see on tema eluase ja ta ei ole sellega nõus. Notar andis paberi

ja ütles, et võite teinekord tagasi tulla. Tunnistajale jäi mulje, et pärimine jäi pooleli. Kostja

seisukohast nähtub muu hulgas see (I kd, tl 59 pöördel), et notari selgituste kohaselt on tegemist

ühisvaraga ja sellest tulenevalt saab testaator käsutada ainult temale kuuluvat osa.

Nimetatud tõendite kogum kinnitab üheselt, et A.A. ei olnud nõus talle testamendiga

pärandatud varast (X kinnistu) osaliselt loobuma ning tema ja B.B. ühisomanikena

kinnistusraamatusse X registriossa II jakku kandmisega. Järelikult puudus A.A. ja B.B.

vaheline võlaõiguslik kokkulepe, mille tulemusena sai X kinnistu üheks ühisomanikuks B.B. .

Ringkonnakohus nõustub siinkohal hageja seisukohaga, et kinnistamisavalduse koostamisel

rikkus notar selgitamiskohustust, kuna tegemist ei olnud abikaasade (C.C. ja D.D. ) ühisvaraga.

A.A. päris X kinnistu testamendi alusel ning ka kinnistamisavaldusest ei tulene, et D.D.

pärandvarasse kuuluks X kinnistu. Sellest järelduvalt on ekslik ka X kinnistu registriosa II jaos

kande alusena märgitud 28.07.2017 (teine) pärimistunnistus, kuna D.D. pärandvarasse ei

kuulunud X kinnistu.

TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu

mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on

sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

Nimetatud sättest tuleneb, et tehingu tühisus kaasneb nii juhul, kui selline tagajärg on seaduses

ette nähtud, kui ka siis, kui see tuleneb keelunormi eesmärgist.

Ringkonnakohus leiab, et kui võlaõigusliku kokkuleppe üks pool (A.A.) ei ole andnud

tahteavaldust õigusliku tagajärje kaasatoomisele, mille tagajärjeks on tema ja B.B.

ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmine, ei saa rääkida kehtivast tehingust TsÜS § 87

tähenduses. Kuna B.B. ei olnud C.C. vara pärija, puudus seadusest tulenev alus tema

kandmiseks ühisomanikuna kinnistusraamatusse (PärS § 147 lg 1).

Vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise

tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole ette

nähtud teisiti.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning TsMS

§ 438 lg 1 esimese lause kohaselt kohaldab õigust ise poolte esitatud asjaolude alusel.

Kuna ringkonnakohus tuvastas võlaõigusliku kokkuleppe tühisuse TsÜS § 87 alusel, puudub

vajadus anda hinnangut sellele, kas nimetatud tehing võis olla tühine vastuolu tõttu heade

kommetega või tühistatav eksimuse tõttu.

11. Hagiavalduse kohaselt oli hageja nõue suunatud omandi tagasikandmisele, s.t sisuliselt

asjaõiguslepingu sõlmimisele AÕS § 641 järgi. Tegemist on võlaõigusliku nõudega ning selline

nõudeõigus on hagejal võlaõigusliku tehingu tühisuse korral TsÜS § 84 lg 1 ja 1028 lg 1 järgi

(vt Riigikohtu 01.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 18).

Ühisomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel ühisomandike

kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtuotsus, millega

ühisomand lõpetatakse ühisomandike kokkulepet ühisomandi lõpetamise kohta.

TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid

tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav

õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase

kande tegemine kinnistusraamatusse.

Seega tahteavalduseks, mida kostja peaks andma, et hageja saaks X kinnistu ainuomanikuks,

on tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatuse sellekohaste kannete

tegemiseks.

12. Seoses hagi rahuldamisega ja vastuhagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud maa-

ja ringkonnakohtus B.B. kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud

korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja