2-20-3283/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-3283

Tsiviilasi

A.A. avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks. B.B.

vastuavaldus suhtuskorra kindlaksmääramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. juuli 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.B. määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: B.B. (puudutatud isik, vastuavalduse

esitaja), ik XXXXXXXXXXX; esindaja advokaat Erki Siht

Vastustaja:

A.A.

(avaldaja,

puudutatud

isik),

ik

XXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-

Ein

Puudutatud isik: C.C., ik XXXXXXXXXXX; esindaja

vandeadvokaat Li Uiga

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. juuli 2020 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta B.B. ja A.A. menetluskulud nendi endi kanda.

4. Jätta C.C. menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. A.A. (avaldaja, ema) esitas 28. veebruaril 2020 avalduse, milles palus määrata lapse C.C.ga

(puudutatud isik) nii, et laps suhtleks mõlema vanemaga võrdselt.

Pärast vanemate kooselu lõppemist 2017. a detsembris tekkisid avaldaja ja B.B. (isa) vahel

erimeelsused lapsega suhtluskorras. 2018. a aprillis esitas avaldaja Tartu Maakohtule avalduse

vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha ja haridusasutuse määramiseks.

Avaldaja nõustus selle menetluse lõpetamisega, kuna isa kinnitas, et lapse vanemate juures

viibimise saab lahendada kokkulepetega. Praegu on laps ema juures 1/3 ajast igas kuus, lapse

ja ema kokkusaamiste vahel on 10-12 päevased pausid, mis on liiga pikad.

2. B.B. palus jätta A.A. avalduse menetlusse võtmata või rahuldamata. Avaldus tuleks jätta

menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 1 ja 371 lg 1 p 4 alusel. A.A. algatas tsiviilasja 2-18-

5827 ning pooled sõlmisid selle tagajärjel perelepitaja juures 17.05.2018 kompromissi.

Vastuse kohaselt on B.B.l paremad võimalused lapse kasvatamiseks, kuna ta töötab kodus,

lapse ema aga käib tööl.

B.B. esitas 11.06.2020 taotluse keelduda A.A. avalduse menetlusse võtmisest või jätta avaldus

läbi vaatamata või alternatiivselt võtta menetlusse B.B. vastuavaldus suhtluskorra

kindlaksmääramiseks ning määrata kindlaks lapsega suhtlemise kord vastavalt 17.05.2018

kokkuleppele.

3. C.C. (esindaja kaudu) leidis, et lapse huvides on lapse suhtlemine mõlema vanemaga

võrdselt.

Kuna laps käib lasteaias, pole tähtsust ema või isa töötamisel kodus või töökohas.

Lapse viibimine kummagi vanema juures ei kahjusta lapse huve ega tema heaolu. Mõlemal

vanemal on soe ja emotsionaalne side lapsega, mõlema vanema elamistingimused vastavad

lapse arengu vajadustele, mõlemad vanemad hoolivad lapsest ja seega peaks lapse huvides

olema võrdne suhtlemine mõlema vanemaga.

50/50 olukord ei seaks last kehvemasse olukorda, lapsel on juba tekkinud lojaalsuskonflikt.

4. Kambja vald toetas lapse suhtlemist vanematega 50/50 põhimõttel.

Erimeelsused vanemate vahel on tehnilist ja emotsionaalset laadi. Ei saa väita, et lapsel võiks

ühe või teise vanema juures olla parem ja seetõttu peaks teise vanema juures viibimist piirama.

5. Luuna vald märkis, et 50/50 suhtluskord ei ole lapse huvidega vastuolus, selle oleks pidanud

juba kaks aastat tagasi nii kokku leppima

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Tartu Maakohus määras 2. juuli 2020 määrusega suhtluskorra kindlaks järgmiselt:

„1. C.C. viibib ema juures paaritu numbriga nädalatel ja isa juures paarisnumbriga nädalatel.

Ema võtab lapse paarisnumbriga nädala pühapäeval kell 18.00 isa elukohast ning isa võtab

lapse paaritu numbriga nädala pühapäeval kell 18.00 ema elukohast.

2. Jõulude ajal viibib C.C. paaritutel aastatel 23.-24. detsembril A.A. juures ning 25.-26.

detsembril B.B. juures. Paarisaastatel vastupidi. Laps läheb ühe vanema juurest teise vanema

juurde 23. detsembril (vajadusel) ja 25. detsembril kell 10.00 ning 26. detsembril (vajadusel)

kell 18.00. Lapsele tuleb järele vanem, kelle juurde laps läheb.

3. Emadepäeva veedab laps emaga ja isadepäeva isaga. Kui emadepäev on paaritu numbriga

nädala pühapäeval, siis võtab ema lapse isa elukohast emadepäeval kell 10.00. Kui isadepäev

on paarisnumbriga nädala pühapäeval, siis võtab isa lapse ema elukohast kell 10.00.

4. Lapse ühe vanema juurest teise vanema juurde minekul transpordib last ühe vanema juurest

teise juurde vanem, kelle juures laps vastavalt suhtluskorrale järgnevalt viibib.

5. Sõltumata sellest kumma vanema juures laps parasjagu viibib, on lapsel õigus teise

vanemaga telefoni või Skype’i teel suhelda. Vanem, kelle juures laps viibib, tagab teisele

vanemale võimaluse lapsega telefoni või Skype’i teel suhtlemiseks vähemalt üle päeva.

6. Vanemal on õigus minna lapsega välisriiki reisile ajal, mil laps vastavalt suhtluskorrale

vastava vanema juures viibib. Lapsega reisile minev vanem teavitab teist vanemat reisi

sihtkohast ja kestvusest. Vanem teavitab teist vanemat lapsega reisile minemisest esimesel

võimalusel, aga mitte hiljem kui 5 päeva enne reisi algust e-kirja teel. Kui reisi toimumiseks on

nõutav või soovitav omada teise vanema kirjalikku nõusolekut, siis annab teine vanem vastava

nõusoleku. Vanem, kelle käes on lapse reisidokumendid, annab need mõistlikul ajal enne reisi

algust lapsega reisile minevale vanemale üle.

7. Juhul, kui vanem soovib minna lapsega reisile ajal, mil laps peaks vastavalt suhtluskorrale

viibima teise vanema juures või kui vanem soovib reisida lapsega riiki, mille kohta on

välisministeerium andnud reisimise vältimise soovituse, on reisile minekuks vajalik teise

vanema nõusolekut.

8. Vanem ei halvusta teist vanemat lapse juuresolekul ega luba kolmandatel isikutel seda teha.“

Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, lapse riigi õigusabi kulu jättis

maakohus riigi kanda. Maakohus märkis, et menetluses oli A.A. avaldus suhtluskorra

kindlaksmääramiseks ja maakohus võttis menetlusse B.B. vastuavalduse suhtluskorra

kindlaksmääramiseks.

Maakohus leidis, et TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaldamiseks puudub alus. Maakohus leidis, et ema

varasem avaldusest loobumine ei takista suhtluskorra kindlaksmääramist.

Kohtule ei ole esitatud TsMS § 563 kohast avaldust lepitusmenetluse läbiviimiseks.

Lepitusmenetluse algatamine eeldab TsMS § 563 lg 1 kohaselt seda, et teine vanem rikub

lapsega suhtlemist korraldavat kokkulepet. Praegusel juhul ei ole probleem selles, et kumbki

vanematest omavahel sõlmitud kokkulepet rikuks või raskendaks kokkuleppe täitmist. Lapse

ema soovib sõlmitud kokkulepet muuta.

C.C. vanemad on A.A. ja B.B.. PKS § 143 lg 1 sätestab, et lapsel on õigus isiklikult suhelda

mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Praegu

suhtlevad vanemad C.C.ga 17.05.2018 perelepitaja Aila Rajasalu juures sõlmitud kompromissi

järgi. Vanemate kokkuleppe kohaselt on C.C. ema juures 10 ööd ühes kalendrikuus, ülejäänud

ajal on ta isaga. PKS § 143 lg 21 näeb ette, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku

lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse

suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Praegusel juhul on küll vanemate vahel sõlmitud

kokkulepe lapsega suhtlemise korra kohta, kuid lapse ema sooviks seda kokkulepet muuta.

Lapse vanemate, lapse esindaja ja kohaliku omavalitsuse seisukohtadest nähtuvalt on mõlemal

vanemal soe ja tugev side lapsega, mõlemad vanemad käituvad lapse suhtes vastutustundlikult

ning soovivad C.C.ga koos aega veeta. Mõlema vanema juures tunneb C.C. ennast kodus olevat.

Menetluse käigus ei esitatud ühtegi asjaolu, millest nähtuks selgelt, et lapse huvides on olla ühe

vanema juures 10 ja teise vanema juures 20 päeva kuus. B.B. on oma praeguses elukorralduses

arvestanud lapse huvidega, suhtleb lasteaiaga, viib C.C.d lauluringi ning arendab last

igakülgselt. Samas ei tähenda B.B. poolne lapse eest hoolitsemine seda, et A.A. saaks oma

lapsega halvemini hakkama. Vanemate eluviis on erinev, nende iseloomud ja lapsega

suhtlemise viis on erinevad ning ei ole põhjust seetõttu eelistada ühte vanemat teisele. See, et

B.B. on hea suhtleja ja valmis Luunja Vallavalitsusega arutama lapse elukorralduse üle, ei

tähenda, et A.A., kes ei ole nii aldis lastekaitsetöötajaga suhtlema, ei hoolitseks oma lapse hea

käekäigu eest.

Nii lapse esindaja kui kohalike omavalitsuste esindajate arvamuse kohaselt oleks lapse huvides

see, kui ta oleks pool aega isa ja pool aega ema juures. Maakohus leidis, et selline lahendus on

mõistlik ning toob lapse ellu ka korrapära. Praegu lepivad vanemad iga kord eraldi kokku, millal

C.C. ema juurde läheb, s.t tema elus puudub rutiin. Lapse huvidega kooskõlas oleks see, et talle

on eakohaselt selgitatud, millal ta kummagi vanema juures on ning laps teab sellega ka

arvestada.

Maakohus leidis, et lapse viibimine kummagi vanema juures võrdselt asetab vanemad võrdsele

positsioonile ning loob suuremad võimalused vanemate vaheliste suhete parandamiseks. A.A.

ja B.B. peaksid suutma ka igapäevaselt koos lahendada ootamatuid olukordi. Vanematel on

võimalik näiteks kokku leppida, et mõnel ema juures oldud nädalal veedab laps päeva lasteaeda

mineku asemel hoopis isaga. Praeguseni, kuni vanemad ei näe last võrdselt, ei ole nad selliseid

paindlikke kokkuleppeid sõlminud.

Maakohus ei lähtunud 17.08.2018 kokkuleppel kindlaksmääratud suhtuskorrast, kuna lapsel

peab olema võimalik veeta mõlema vanema juures võrdselt aega.

A.A. on 28.02.2020 avalduses esitanud omapoolse nägemuse suhtluskorrast. B.B. ettepanek

suhtluskorra kohta on toodud 11.06.2020 vastuavalduses, kuid seda ei saa kohaldada, kuna siis

ei saaks vanemad ja laps võrdselt aega veeta.

Tingimus, et lapse igapäevaelu küsimusi otsustab see vanem, kelle juures laps viibib, tuleneb

seadusest (PKS § 145 lg 3) ega vaja suhtluskorda kirjutamist. Tingimus, et C.C. hoidmisel

eelistavad vanemad esmajärjekorras teist vanemat, ei ole piisavalt selge ning võib olla lapse

huvidega vastuolus. See võib tähendada ka, et lasteaeda viimise asemel on lapse hoidmise õigus

teisel vanemal. Kokkulepped, mille kohaselt laps veedab päeva mitte lasteaias, vaid teise

vanema juures, peaksid olema sõlmitud vanemate vahel igapäevaselt vastavalt olukorrale.

Lisaks võib selline tingimus vähendada lapse ja vanavanemate vahelist suhtlemist.

Samuti tuleks vanemate vahel eraldi kokku leppida reisid, mis kestavad ajal, kui laps peaks

olema teise vanema juures. Ei ole sisulist põhjust anda vanematele õigust korraldada lapsega

20-päevast välisreisi ilma teise vanema nõusolekuta.

Tulenevalt TsMS §-st 172 lg 1 ja 2 leiab kohus, et õiglane on jätta menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda ja riigi õigusabi kulud riigi kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

7. B.B. esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse punktid 1, 3 ja 4 ning teha tühistatud osas uus määrus, millega keelduda A.A. avalduse

menetlemisest või jätta see läbi vaatamata või saata asi maakohtule uueks arutamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusnorme, kui jättis

vormistamata menetlusse võtmise määruse. TsMS § 477 lg 1 ja § 393 lg 1 järgi on menetlusse

võtmise määruse koostamine ja pooltele edastamine kohustuslik ka hagita asjades.

Maakohus ei ole isa vastuavaldust menetlusse võttes küsinud TsMS § 552 lg 2 järgi kohaliku

omavalituses seisukohti. Sellega rikuti TsMS § 5 lõiget 2.

Maakohus on rikkunud menetlusnormi, jättes lahendamata ja rahuldamata isa taotluse keelduda

ema avaldust menetlemast TsMS § 371 lg 2 p 1 ja 371 lg 1 p 4 järgi.

Ebaõige on maakohtu väide, nagu ei oleks hagita menetluses sätet avaldusest loobumise kohta.

TsMS § 426 lg 2 ei ole antud vaidluses asjassepuutuv norm, kuivõrd kohus ei jätnud esimeses

menetluses ema avaldust läbi vaatamata. Ema loobus avaldusest. TsMS § 432 teist lauset tuleb

mõista selliselt, et hagist loobumise vastuvõtmisel on menetluse lõpetamise määrusel TsMS §

457 ls-s 1 sätestatud õiguslikud tagajärjed, seega muutub määrus menetlusosalisetele

kohustuslikuks, nagu nõue oleks lahendatud kohtus sisuliselt (otsusega). TsMS § 432 lause 2

kohaselt, kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad

materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega,

kui seadusest ei tulene teisiti.

TsMS § 428 lg 1 p 2 ehk menetluse lõpetamine hagide samasuse puhul on TsMS § 477 lg 1

järgi 18 kohaldatav ka hagita menetluses. Kuna menetlus tsiviilasjas 2-18-5827 oli jõustunud

lahendiga ning ema avaldusest loobumisega lõppenud, ei saanud ema uuesti pöörduda sama

avaldusega sisuliselt samadel asjaoludel kohtusse.

Kuna lapse isa on taganud lapsele hea ja turvalise elukeskkonna, pole põhjust seda muuta.

8. A.A. vaidles määruskaebusele vastu.

Maakohus on kaasanud menetlusse kõik isikud, keda vaidlus puudutab ning võimaldanud neil

asja kohta oma seisukohti esitada. Maakohus on määranud lapsele esindaja ja lapse esindaja on

esitanud kohtule oma seisukoha. Samuti on Tartu Maakohus küsinud vastavalt TsMS § 552 lg

2 arvamust vanemate elukohajärgsetelt vallavalitsustelt.

Suhtluskorra kindlaksmääramine 02.07.2020 määrusega ei saanud määruskaebuse esitajale

üllatusena tulla. Maakohus kuulas vanemad, lapse esindajad ning Kambja ja Luunja

vallavalitsused ära 05.03.2020 ja 04.06.2020. Viimati nimetatud ärakuulamisel andis maakohus

teada, et teeb määruse 02.07.2020. Maakohus andis B.B.le omapoolse suhtluskorra või

seisukohtade esitamiseks aega kuni 11.06.2020 ning teistele menetlusosalistele ning

vallavalitsustele kuni 18.06.2020.

Maakohus leidis õigesti, et seaduse eesmärgiks ei saa olla tagajärg, kus kokkuleppe tõttu

avalduse tagasivõtmine või loobumine välistab lapsevanemal uuesti avaldusega kohtusse

pöördumise.

9. C.C. (esindaja kaudu) vaidles määruskaebusele vastu.

Menetlusse võtmise määruse vormistamata jätmine ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis

tooks kaasa vaidlustatud määruse tühistamise. Kuna kohus menetles lapse ema avaldust

suhtluskorra kindlaksmääramiseks, puudus isal vajadus esitada vastuavaldus lapsega

suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks.

Maakohus on menetlenud asja ja teinud lahendi lähtuvalt lapse huvist, arvestanud asjaosaliste

seisukohtadega ja jõudnud lõppjäreldusele, mille kohaselt lapse huvides on suhelda mõlema

vanemaga võrdselt.

Lapse esindaja veendus (külastades last mõlema vanema kodus), et laps on õnnelik mõlema

vanemaga, lapsel on emotsionaalne side mõlema vanemaga, mõlemal vanemal on lapse

arenguks tagatud head võimalused. Vanemate elukohtade vahemaa ei ole nii suur, et see

tekitaks lapsele täiendavat koormust.

10. Luunja ja Kambja vald märkisid, et jäävad enda varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

12. Vastavalt TsMS §-le 659 kohaldatakse ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja

seal menetlemisele apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui TsMS-i 65. peatükist ja

määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata vastavalt TsMS § 654 lõikele 6.

Suhtluskorra kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kuhu kõrgema astme kohus sekkub

vaid siis, kui eelmise astme kohus tegi olulisi kaalutlusvigu. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldas õigesti

materiaalõigust ja arvestas lapse huvidega. Maakohus on enda seisukohta tuginedes

õigusnormidele ja lapse parimale huvile piisavalt põhjendanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata, kuid märgib vastusena määruskaebusele järgmist.

13. Ebaõige on määruskaebuses esitatud seisukoht, et avaldaja ei võinud TsMS § 371 lg 2 p 1

ja § 371 lg 1 p 4 järgi uuesti kohtusse pöörduda. Hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse

sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi (TsMS § 477 lg 1).

Suhtluskorra kindlaksmääramise kui hagita menetluse erisus on muu hulgas see, et suhtluskorda

võib muuta; seda ka juhul, kui suhtluskord on kohtulahendiga või menetlusosaliste kokkuleppel

kindlaks määratud. Kuigi suhtluskord oli määratud kindlaks poolte kokkuleppel, võis maakohus

seda muuta, kui kokkulepitud suhtluskord ei olnud lapse huvides. Vanemate lahuselu korral

lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul

määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus (PKS § 143 lg 21). Kuna

vanemad elavad lahus ja nad vaidlevad suhtluskorra üle, võis maakohus suhtluskorra PKS §

143 lg 21 kohaselt kindlaks määrata.

Maakohus tõlgendas norme õiguspäraselt, kui leidis, et seaduse eesmärgiks ei saa olla tagajärg,

kus kokkuleppe tõttu avalduse tagasivõtmine või loobumine välistab lapsevanemal uuesti

avaldusega kohtusse pöördumise, kui selgub, et sõlmitud kokkulepe tegelikult kummalegi

poolele mingil põhjusel ei sobi. Siiski ei tohi õigust kohtusse pöörduda kasutada pahauskselt ja

esitada avaldust iga väiksema elumuudatuse korral. Sellist olukorda siiski praegusel juhul ei

esine. Samuti ei vaja kohtuväliselt kokkulepitud suhtluskord iseenesest kohtus kinnitamist.

14. Väär on ka määruskaebuses esitatud väide, et maakohus ei ole vastuavalduse kohta küsinud

kohalike omavalitsuste seisukohti. Kohalikud omavalitsused on menetluse kestel selgelt

avaldanud, et nad pooldavad lapse suhtlemist vanematega võrdselt ning ei toeta ühe vanema

eelistamist teisele. Kuna vastuavaldus sisaldas perelepitaja juures kokkulepitud suhtluskorra

kinnitamist kohtus ja perelepitaja juures kindlaksmääratud suhtluskord oli kohalikele

omavalitsustele teada, said nad selle kohta enda seisukoha avaldada.

15. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga ka selles, et menetlusse võtmise

määruse vormistamata jätmine oli oluline menetlusnormi rikkumine, mis toob kaasa maakohtu

määruse tühistamise. Toimikust nähtub, et määruskaebuse esitaja oli menetlusest teadlik ja oli

saanud enda vastuse esitada juba 4. märtsil 2020. Vastuavalduse esitamine ei ole iseenesest

suhtluskorra kindlaksmääramisel (eriti, kui selle sisuks on kohtuvälise kokkuleppe kohtulik

kinnitamine) vajalik ja kohus saab hinnata vastuses esitatud seisukohti. Lapse isa avalduse

kohta vormistas maakohus menetlusse võtmise määruse lõpplahendis.

16. Maakohus tugines õigesti PKS 143 lõikele 1, mis annab lapsele õiguse suhelda mõlema

vanemaga ning sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega. Vanematel on oma

laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti (PKS § 116 lg 1).

PKS § 143 lõike 1 kohaldamisel tuleb arvestada, et üldiselt on lapse huvides suhelda mõlema

vanemaga võrdselt. Nii lapse esindaja kui ka kohalikud omavalitsused leidsid, et lapse huvides

on olla mõlema vanemaga koos võrdse aja ning märkisid, et lapsel on mõlema vanemaga

lähedane suhe ning mõlemad vanemad on võimelised last kasvatama.

Lapse suhtluse põhjuseta piiramine ühe vanemaga rikub lapse õigust vanemaga suhelda ning ei

ole lapse huvides. Lapsel on eraldiseisev ja võrdne õigussuhe mõlema vanemaga, mida võib

kärpida ainult kaalukatel põhjustel. Vanema ja lapse vahelist õigussuhet peaks vanemate

lahkuminek mõjutama võimalikult vähe. PKS § 143 lõike 3 alusel võib lapse suhtlusõigust

kärpida siis, kui tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning

kahjustaks lapse tervist ja arengut (RKTKm 2-15-16111, p 13). Sellised asjaolusid ei ole

menetluses tuvastatud. Ka mitme elukoha omamine on lapse huvides, kuna see võimaldab

suhelda mõlema vanemaga, aitab kaasa vanemliku sideme tugevnemisele ning võimaldab lapsel

näha mõlema vanema elustiili, mis rikastab lapse kogemusi.

Kuna poolte kokkuleppel kindaksmääratud suhtluskord piiras lapse õigust olla koos emaga ja

laps ei saanud tema vanusest tulenevalt rääkida kaasa suhtluskorra sätestamises, piiras see

alusetult lapse PKS § 143 lõikest 1 tulenevat õigust teise vanemaga suhelda.

17. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 172 lõike 1 alusel menetlusosaliste endi

kanda, välja arvatud lapse menetluskulud, mis jäetakse riigi kanda.

digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Indrek Parrest Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi