2-20-1090/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-1090

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

AA. hagi BB. vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. mai 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

AA. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

939 eurot 60 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): AA. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Sergei Desjatnikov

Kostja (vastustaja): BB. (isikukood XXX), seaduslik

esindaja CC. , lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi

Haas

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 25. mai 2020. a otsus muutmata.

2(8)

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Keelduda hageja poolt 29. septembril 2020 ringkonnakohtule esitatud

dokumentaalse tõendi (lapse sünni tõend nr XXX) vastuvõtmisest.

4. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja AA. kanda.

5. Rahuldada kostja BB. taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.

6. Määrata AA. poolt BB. le hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista AA. lt BB. kasuks välja 360

eurot. BB. le hüvitatavad menetluskulud tasuda CC. pangakontole.

7. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb AA. l tasuda BB. le viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AA. (hageja) esitas 22. jaanuaril 2020 Tartu Maakohtule hagi BB. (kostja) vastu,

milles palus vähendada Tartu Maakohtu 15. veebruari 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-

17-17557 kinnitatud kompromissi alusel igakuiselt tasumisele kuuluvat elatise suurust 100

euroni alates hagi esitamisest kuni kostja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuleb hagejal tasuda kostjale igakuiselt elatist 70%

poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostja

täisealiseks saamiseni 23. juulil 2025, s.o hagi esitamise seisuga 204 eurot 40 senti kuus.

Hageja ei suuda poolte vahel kokkulepitud elatist maksta, kuna tema tervislik seisund on

halvenenud. Hageja võimalused tööturul on piiratud. Alates 11. detsembrist 2019 on

hagejale määratud töövõimetoetus 7 eurot 86 senti päevas (keskmiselt 235 eurot kuus),

kuna hagejal on osaline töövõime (kuni 10. detsembrini 2022). Muid sissetulekuid hagejal

ei ole. Hageja palub elatise määramisel arvestada riiklike peretoetuste maksmisega.

Hagejal on võimalik maksta kostjale igakuiselt elatist 100 eurot.

3(8)

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Kostja hinnangul puudub alus elatise vähendamiseks. Kostja ei nõustu hagiavalduse

põhjendustega, nagu oleks hageja tervislik seisund halvenenud. Hageja väitis juba

kompromissi sõlmimise ajal, et tema tervislik seisund ei võimalda töötada täistööajaga

ning ta on sunnitud tegema juhutöid. Sotsiaalkindlustusamet on hageja osalist töövõimet

kinnitanud. Seega saab hageja jätkuvalt osalise tööajaga töötada.

Hageja ei ole oma majandusliku seisundi halvenemist tõendanud. Hageja töövõime osaline

kaotus ei saa olla sissetuleku mitteteenimise põhjus. Hageja püüab enda tegelikku

majanduslikku seisundit varjata. Hagejale kuulub korteriomand XXX ning

maatulundusmaa XXX . 15. veebruari 2018. a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-17-17557

selgus, et kostjale kuulub ka mitmeid sõidukeid.

Internetist nähtuvalt on hageja talle kuulunud haagised võõrandanud. Kostja arvates on

tõenäoline, et hageja on vara võõrandanud enda abikaasale, kes rendib haagissuvilat ja

tünnisauna koos transpordiga. Kostja soovib vabaneda elatise tasumise kohustusest

kokkulepitud ulatuses.

Kostja igakuiselt kulutused on vahemikus 480–500 eurot. Kostja on hageja ainus alaealine

ülalpeetav, kuid hageja ei osale kostja ülalpidamises vahetult. Hageja tasus kostjale

kokkulepitud elatist kuni 20. aprillini 2019. Tagamaks kostjale piisava ülalpidamise, töötab

kostja seaduslik esindaja CC. mitmel töökohal.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 25. mai 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja hüvitatavate menetluskulude

rahaliseks suuruseks 480 eurot ning mõistis selle hagejalt kostja kasuks välja. Samuti

kohustas maakohus hagejat tasuma menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb kostjale hüvitatavad menetluskulud kanda

kostja seadusliku esindaja CC. pangakontole.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub käesolevas asjas alus elatise

vähendamiseks. Hageja töövõime vähenemise ametlik tuvastamine 13. detsembri 2019. a

Eesti Töötukassa otsusega ei ole uus asjaolu, mis on tekkinud pärast tsiviilasjas 2-17-17557

kokkuleppe sõlmimist. Hageja ei ole tõendatud enda tervisliku seisundi erakorralist ja

ulatuslikku halvenemist enne käesolevas asjas hagi esitamist.

Asjas ei ole võimalik tuvastada hageja sissetulekute ja majandusliku olukorra olulisi

muudatusi aastatel 2018 ja 2019. Hageja ei ole tõendanud, millised olid tema sissetulekud

kompromissi sõlmimise ajal veebruaris 2018. Hageja väitel ta ametlikult ei töötanud ega

saanud töötutoetust, kuid sai tasu autoparandusest. Ka mais 2019 on hageja enda

sissetulekuallikana avaldanud autoparanduse. Ainuüksi asjaolu, et hageja on alates juunist

2019 hakanud maksma kostjale elatist 50 eurot kuus, ei tõenda kostja majandusliku

olukorra muutumist. Maakohus märkis, et pangakontolt nähtuv raha ei saa olla hageja ainus

sissetulek, kuna kontodelt on tehtud üksnes mõned maksed. Maakohus lisas, et hagejale

kuulub kinnistu, mille müügist saadud raha arvelt saab tasuda elatist.

4(8)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 15. juunil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus,

millega hagi rahuldada ning mõista hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 100 eurot

kuni kostja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda.

Hageja arvates on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohus ei

arvestanud piisavalt asjaoluga, et hageja ei suuda tervise tõttu tasuda kostjale elatist

kokkulepitud ulatuses. Olukord on võrreldes 15. veebruaril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-17557

määruse tegemise seisuga oluliselt muutunud. Hagejal on alates 11. detsembrist 2019

osaline töövõime. Maakohus jättis ka tähelepanuta, et seljavalule lisandus uus oluline

asjaolu – südamehaigus perikardiit, mille tõttu ei saa hageja enam juhutöid garaažis teha.

Hageja võimalused tööturul on piiratud (välistatud).

Maakohus leidis ekslikult, et perikardiiti raviti edukalt üksnes ibuprofeeniga. Tähtsamaid

ravimeid oli Kolhitsiin (südame ravi) ja Omeprasool (mao kaitse). Ibuprofeen oli põletiku

vastu.

Hagejalt väljamõistetud elatis on ebamõistlikult koormav, pannes hageja olukorda, kus ta

ei ole võimeline säilitama enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tule ise toime riigi

abita.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses tooduga, nagu oleks maakohus rikkunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1. Asjaolu, et kohus ei ole hinnanud

tõendeid hageja kasuks, ei tähenda, et kohus oleks jätnud esitatud tõendid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt hindamata. Hageja ei ole tõendanud, et elatise väljamõistmisest

alates oleksid asjaolud oluliselt muutunud, mis mõjutaksid elatise tasumist.

Kohus on õigesti tuvastanud, et kompromissi sõlmimise ajal avaldas hageja enda tervise

osas täpselt samu kaebusi nagu käesolevas menetluses. Ainuüksi see, et hageja osaline

töövõime on tuvastatud riigi poolt, et saada töövõimetoetust, ei tõenda, et hageja tervislik

seisund oleks halvenenud. Tsiviilasjas esitatud materjalide kohaselt ei ole hageja

varasemalt töövõimetust taotlenud. Seega ei saa eeltoodud asjaolu tõendada hageja tervise

olulist halvenemist.

Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, nagu välistaks hageja osaline töövõime töö tegemise.

Hageja on osaliselt võimeline tööd tegema. Seda ei muuda ka 2019. a-l põetud

südamepaunakese põletik. Lisaks kuulub hagejale 3-toaline korter, kus ta elab koos oma

abikaasa ja tema kahe lapsega. Hageja ei ole kohustatud abikaasa lapsi ülal pidama. Seega

on hagejal võimalik oma sissetulekuid suurendada temaga koos elavatelt lastelt üüri

küsides.

Kohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei tasu elatist kokkulepitud summas alates

1. juunist 2019, kuid osaline töövõime kaotus on tuvastatud 2019. a lõpus. Hageja pöördus

elatise vähendamise nõudega kohtusse alles 22. jaanuaril 2020. Need asjaolud kinnitavad,

et hageja ei soovi elatist tasuda.

5(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel vaidlus selles, kas hageja on võimeline

maksma kostjale elatist Tartu Maakohtu 15. veebruari 2018. a määrusega tsiviilasjas

nr

2-17-17557

kinnitanud

kompromissis

kokkulepitud

suuruses,

s.o

alates

1. veebruarist 2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni (23. juulini 2025) igakuiselt 70%

poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, ilma enda

ülalpidamist kahjustamata. Hageja väitel on asjaolud elatise kohta kompromissi sõlmimise

ja käesolevas asjas hagi esitamise vahelisel ajavahemikul oluliselt muutunud

(TsMS § 459 lg 1 p 1). Eelmärgitu üle on poolte vahel vaidlus ka apellatsioonimenetluses.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada.

Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest

menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse

põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

9. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus menetlusnormi

rikkumisel, kuna maakohus ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas

TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8

nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud

tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke

järeldusi.

9.2.

Hageja hinnangul annavad elatise vähendamiseks aluse hageja tervislik seisund

ning sellega kaasnenud sissetuleku teenimise võimaluse puudumine. Hageja väitel on

temal esineva osalise töövõime tõttu töö leidmine sisuliselt välistatud. Ringkonnakohus

hageja seisukohaga ei nõustu.

9.3.

Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne

kohtuotsusega, mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti

alustada (TsMS § 371 lg 1 p‑d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1). Üksnes TsMS §‑s 459 sätestatud

eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse

muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille

alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on

tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada

või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki

pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited

tuginevad (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32).

9.4.

Käesolevas asjas ei nähtu kompromissist, millised asjaolud on elatise suuruse

määramisel aluseks olnud (tl-d 7–8). Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise

määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole

6(8)

asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud

asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi

kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega

on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni

väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu 9. juuni 2017.a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praeguses asjas põhjendatult leidnud, et hageja

ei ole välja toonud ega tõendanud, et tema tervislik seisund ja majanduslik olukord oleks

halvenenud võrreldes Tartu Maakohtu 15. veebruari 2018. a määruse tegemise ajaga, mis

võiks anda alust elatise vähendamiseks.

9.4.1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tõendaks hageja

tervisliku

seisundi

halvenemist

praegusel

juhul

ainuüksi

Eesti

Töötukassa

13. detsembri 2019. a otsus, millega määrati hagejale osaline töövõime (tl-d 10–11).

Eelnimetatud otsuse kohaselt on hagejale määratud osaline töövõime selja- ja liigesevalude

tõttu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et juba kompromissi sõlmimise ajal olid hagejal

selja- ja liigesevalud, mille tõttu ei saanud ta täistööajaga töötada (vt tsiviilasjas

nr 2-17-17557 AA. 11. detsembri 2017. a vastus hagiavaldusele, 15. veebruari 2018. a

kohtuistungi protokoll). Järelikult sai hageja enda selja- ja liigesevaludest tingitud osalise

töövõimega kompromissi sõlmides arvestada. Lisaks nähtub käesoleva asja materjalidest,

et mais 2019 (s.o pärast kompromissi kinnitamise määruse tegemist), kui hagejal olid selja-

ja liigesevalud, töötas ta autoparanduses (tl 43). Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud,

et selja- ja liigesevalud oleksid pärast maakohtus kompromissmääruse tegemist

halvenenud, mis oleksid tema sissetuleku teenimise võimaluse välistanud.

Ringkonnakohus märgib, et kinnitatud kompromissi kohaselt ei tule hagejal igakuiselt

tasuda elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras, vaid 70% poolest

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Seega on eelduslikult

kompromissi sõlmimisel hageja osalise töövõimega arvestatud.

9.4.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praegusel juhul alust elatise vähendamiseks ka

hageja südamehaigus – perikardiit. Hageja ei ole tõendanud, et eelnimetatud haigusest

tulenevalt on tema tervislik seisund niivõrd halvenenud, et ta on puuduva töövõimega,

nagu ta apellatsioonkaebuses väidab. Ringkonnakohus märgib, et Eesti Töötukassa

13. detsembri 2019. a otsuse kohaselt on hagejale osalise töövõime määramise põhjuseks

olnud mh südamehaigus (tl-d 10–11). Järelikult saab hageja töötamine tema tervislikust

seisundist tulenevalt olla üksnes osaliselt takistatud.

Ringkonnakohus lisab, et isegi juhul kui hageja ei saa enda tervisliku seisundi tõttu töötada

enam autoparanduses, siis vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus

teenida sissetulekut ning teha kõik endast olenev ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sh

töökohta vahetama (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343,

p 13). Nagu eelpool märgitud, ei ole hageja praegusel juhul puuduva töövõimega. Eesti

Töötukassa 13. detsembri 2019. a otsuse kohaselt on tal mõõdukas tegutsemispiirang

üksnes liikumise valdkonnas (tl 10–11). Seega võib olla hagejal vajalik leida kostja

ülalpidamiskohustuse täitmiseks uus töökoht.

7(8)

Samuti on maakohus õigesti märkinud, et piisava sissetuleku puudumisel on kostjal

võimalik täita ülalpidamiskohustust muu vara arvel (vt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Asja materjalidest nähtuvalt kuulub hagejale kaks

kinnisasja – korteriomand XXX ning X kinnistu (maatulundusmaa) XXX (tl 32). Seega

tuleb hagejal vajadusel müüa talle kuuluv vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike

vahendite saamiseks.

9.5.

Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

10. 29. septembril 2020 on hageja esitanud ringkonnakohtule tõendina hageja lapse

DD. sünni tõendi ning palunud võtta selle asja materjalide juurde.

Ringkonnakohus andis 14. augusti 2020. a määrusega menetlusosalistele võimaluse esitada

seni esitamata avaldusi ja seisukohti kirjalikult kuni 14. septembrini 2020 (tl 121). Hageja

esitas 14. augustil 2020 taotluse pikendada avalduste ja seisukohtade esitamise tähtaega

kuni 20. oktoobrini 2020. Taotluse põhjenduste kohaselt oli hageja abikaasa rase ning

eeldatav sünnituse tähtaeg 20. septembril 2020. Hageja soovis tõendada, et pärast lapse

sündi muutub tema majanduslik seis halvemaks. Ringkonnakohus jättis hageja nimetatud

taotluse 9. septembri 2020 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et praegusel

juhul ei ole tähtaja pikendamiseks mõjuvat põhjust TsMS § 64 lg 1 mõttes. Hageja ei ole

esitanud selliseid põhjendusi, mis õigustaksid tähtaja pikendamist seoses uute tõendite

esitamisega sooviga apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg-d 3 ja 5) (tl-d 130–131).

TsMS § 639 lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu

menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti

või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse

olemusega. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele,

mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma

arvamust avaldada. Lisaks saab apellatsiooniastmes TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt

esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5

järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega

(vt nt Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).

Eelmärgitut arvestades puudub ringkonnakohtul võimalus kaaluda 29. septembril 2020

esitatud tõendi vastuvõtmist ning selle vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kuivõrd dokument

on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi)

kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

12.1. Kostja esindaja esitas 14. septembril 2020 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku 480 eurot

(sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja

vandeadvokaat K. Haas on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi tunnitasuga 120 eurot

(sh käibemaks) ning teinud järgmised toimingud: tutvus apellatsioonkaebusega, kohtus

8(8)

esindatavaga ning selgitas menetluslikku olukorda, koostas apellatsioonile vastuse

(3 tundi); tutvus apellandi täiendavalt esitatud tõenditega ning kohtu 26. augusti 2020. a

nõudega, andis kliendile selgitusi ja koostas vastuse (1 tund).

Kostja palub menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).

Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

12.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

12.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele

esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja

vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui kaks tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii

apellatsioonkaebuse vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud

seisukohti ja väiteid.

Muus osas kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud asja mahtu ning keerukust

arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude

koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks

kulutanud aega põhjendamatult.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot

(sh käibemaks) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

12.4. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 360 eurot (sh käibemaks) (120 eurot x 3 tundi) ning

mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

Vastavalt kostja esitatud taotlusele tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõistetud

menetluskulu tasuda kostja seadusliku esindaja CC. pangakontole (TsMS § 445 lg 1).

12.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest