1-20-6000/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

29. september 2020, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-6000

Kriminaalasi

Roman Russ’i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Orvi Koik, Pavel Gontšarov

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 26. augusti 2020. a otsus lühimenetluses

kiirmenetluse korras

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav Roman Russ (IK 37711220301, isikuandmed

maakohtu otsuses) ja kaitsja Karine Nersesjan

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Roman Russi ja kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioonid Harju

Maakohtu 26. augusti 2020.a otsusele kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.

2. Määrata Roman Russile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 75,60

(s.h käibemaks 12,60) eurot.

3. Mõista Roman Russilt riigieelarvesse välja apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi kulud 75,60 eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude

tasumiseks edastatakse Roman Russile eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil

menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. augusti 2020.a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati Roman Russ

süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt

vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja

kandmisele jäi 7 kuud ja 28 päeva vangistust.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Roman Russ ja tema kaitsja.

4. R. Russ palub apellatsioonis mõistetud vangistust lühendada või määrata vangistus

tingimisi katseajaga või asendada üldkasuliku tööga ja alkoholiraviga. R. Russ kirjeldab

kaebuses oma elukäiku, väljendab kahetsust toimepandu pärast ja avaldab arvamust, et ainult

kahe pudeli viina eest on karistus liiga karm. Ta märgib, et saaks vabanedes kohe tööle ja oli

enne vangistust nn „kodeerimise“ (alkoholiravi) ootejärjekorras.

5. Kaitsja leiab, et karistus on liiga karm ning ei vasta isiku süü suurusele ega kohtupraktikale,

viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-99-06 (p 14). Maakohus tõi esile, et süüdistatavat on

varasemalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ning ta on

jätkanud selliste kuritegude toimepanemist. Kaitsja leiab, et see asjaolu iseloomustab pigem

varguse süstemaatilisust, mitte aga süü suurust. Varguse objekti väärtuse on maakohus jätnud

tähelepanuta. Maakohus on küll karistust põhistades märkinud, et tegemist oli kahe

kuriteoepisoodidega, üks jäi katsestaadiumisse ning üks viidi lõpule (24.08.2020.a varguse

episoodis tekitati kannatanule kahju 3.69 eurot), kuid Harju Maakohus ei ole üldse andnud

hinnangut sellele, et asjad, mida R. Russ püüdis varastada, maksid kokku vaid 7.38 eurot.

Varastatud kaup oli mõeldud enda tarbimiseks (R. Russ tunnistab, et tal on sõltuvus), mitte

kolmandatele isikutele müümiseks. Arvestades kuriteo objekti nii väikest väärtust, ei pea

apellant põhjendatuks ega mõistlikuks 1 aastast vangistust, seda enam, et ajavahemik viimase

karistuse kandmiselt vabanemisest uue varguse katse toimepanemiseni oli küll lühike, kuid

mitte erakordselt lühike. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 26. augusti 2020.a

kohtuotsus karistuse osas ja mõista R. Russile kergem karistus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et

apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Põhjused on

järgnevad.

7. KrMS § 326 lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi

vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on

ilmselt põhjendamatu. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine

pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille

väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud

võimaldavad

kolmeliikmelise

kohtukoosseisu

liikmetel

juba

eelmenetluses

jõuda

veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla

juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud

seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr

3-1-1-71-11, p 6, 3-1-1-82-11, p 7, ja 3-1-1-6-13, p 6). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine

on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub

ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.

8. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud

järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist kaebustega, mille

arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.

Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas kujunenud seisukohtadega. Ringkonnakohus ei

pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

9. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega

tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonides esitatud

seisukohta, et maakohus pole mõistetud karistust piisavalt põhjendanud ja see ei vasta

teosüüle, peab kohtukolleegium üksmeelselt ilmselgelt põhjendamatuks ja perspektiivituks.

10. Maakohus karistas R. Russi KarS § 199 lg 2 p 9 alusel kahe (19.08.2020 ja 24.08.2020)

kuriteo eest ühe aasta vangistusega, põhjendades seda üksikasjalikult peaaegu kahel lehel.

KarS § 199 lg 2 alusel saab karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Käesoleval juhul pole karistusliigi valikut vaidlustatud, mistõttu küsimus on karistusmääras.

Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal

saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 jne).

Eriosa sanktsiooni keskmine määr on ligi 2,5 aastat vangistust, millest mõistetud karistus on

märkimisväärselt madalam, lähenedes pigem alammäärale. Kohus on sellist karistust mõistes

võtnud süü puhul arvesse varastatu vähest väärtust (vt otsuse lk 6, alt 9. rida), mistõttu kaitsja

väide, et ta pole seda teinud, ei vasta tõele.

11. Kaitsja arvab, et maakohus on võtnud R. Russi varasemaid karistusi arvesse lubamatult.

Kohtukolleegium peab seda etteheidet alusetuks ja ekslikuks. Kaitsja viidatud Riigikohtu

otsuses nr 3-1-1-99-06 on rõhutatud keeldu hinnata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse

teo asemel hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis,

kusjuures üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi

ning määra valiku aluseks. Maakohtu otsus ei võimalda sedastada seda, et kohus oleks

asendanud süü suuruse kontekstis teo hindamise isiku hindamisega, hinnates seejuures isikut

teost lahutatult. Maakohus mainib süü suuruse juures varasemat karistatust teiste, otseselt

teoga seotud asjaolude seas ja rõhutab seejuures asjakohaselt, et „süüdistatavat on varasemalt

samalaadsete kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ning ta on jätkanud selliste

kuritegude toimepanemist.“ Vaadates toimikus olevaid varasemaid karistusandmeid (tl 40-

57), ilmneb, et maakohtu osundatud varasemaid karistusi pole põhjust käsitleda seekordsetest

tegudest täiesti lahutatuna ning maakohus pole neid selliselt ka käsitlenud.

12. R. Russil on seitse kehtivat karistust varavastaste kuritegude eest, kusjuures kuus neist just

süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) eest. Seejuures mõisteti R. Russ 18.02.2020

süüdi 26,99 eurot maksva parfüümipudeli poevarguse katses ja 30.08.2019 ligi 3 eurot

maksva alkoholi poest varguse katses, karistades teda mõlemal juhul 8-kuulise vangistusega.

Kahtlemata on tegemist ühelaadsete kuritegudega. Kaitsja rõhutab, et R.Russ varastas

(seekord) vaid oma tarbeks, justkui see vähendaks ta süüd. Karistusandmeist (lk 55 pöördel)

ilmneb, et R. Russ püüdis aasta tagasi varastada alkoholi samadel asjaoludel.

13. Kaitsja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 (p-d 15 – 15.1) märgitakse sedagi, et

karistust kohaldades tuleb süüdistatava isikuga vältimatult arvestada eripreventiivsest

prognoosi tegemiseks. Seda on maakohus ka teinud, mistõttu R. Russi varasemate

samalaadsetele kuritegude ja nende eest karistamise mainimine on kohane. Maakohtul tuli

vastata küsimusele: kui R. Russi ei mõjuta uutest kuritegudest hoiduma 8-kuuline vangistus

(mida lühimenetluses vähendati) ühe varguse eest, milline karistus võiks teda siis mõjutada?

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 88 pöördel, 3 viimast rida) ilmneb, et kohus on sellesse

küsimusse istungil eraldi süvenenud, mida kinnitab ka mõttekäik kohtuotsuse lk-del 6 ja 7.

14. Lisaks tuli maakohtul arvestada Riigikohtu praktikas leituga, et üldpreventiivseid

eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei

taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr

3-1-1-6-17, p 18). Sestap on oluline, et R. Russ pani esimese varguse selles asjas toime 18.08,

olles eelmise varguse eest mõistetud vangistuselt vabanenud alles 24.07. Toimikust nähtub, et

viimati enne seda vabanes R. Russ varguse eest mõistetud vangistuselt 07.02.2020, pannes

uue varguse katse toime juba 16.02.2020 (tl 40 ja 44). Nii nagu selgi korral, on ta ka vähemalt

kahel eelmisel korral vaidlustanud (edutult) talle mõistetud karistuse, sest see on tema arvates

liiga

range.

Järjepidev

samaliigiliste

kuritegude

toimepanemine

ja

karistusega

mittenõustumine viitab sellele, et R. Russ tõrgub kohtuotsuseid tõsiselt võtmast ja

õiguskorrale allumast. Neil asjaoludel on tajutavalt ebamugava karistuse mõistmine

põhjendatud nii eri- kui ka üldpreventiivsetel põhjustel.

15. Kokkuvõttes on praeguse kahe kuriteoepisoodi eest põhjendatult karistuseks aastane

vangistus (mida lühimenetluses vähendati 8 kuuni). See on ühest küljest suurem kui

varasemad 8-kuulised vangistused ühe samalaadse teo eest, teisest küljest jääb see aga

karistusliigi alammäära lähedusse, arvestades mh varastatu vähest väärtust.

16. R. Russ taotleb karistuse tingimuslikku kohaldamist. Maakohus põhjendab selle võimatust

oma otsuses ammendavalt (otsuse lk 7). Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga poleks

mõeldav samadel põhjustel, sest R. Russ ei ole selline isik, kes suudaks alluda

kriminaalhoolduse ja üldkasuliku tööga kaasnevale korrale – juba ainuüksi eespool viidatud

järjekindlus varguste toimepanemisel, mille käigus ta eirab süstemaatiliselt riigi

karistusotsustes väljenduvat seisukohta, näitab, et ta teeb seda, mida tema parasjagu tahab,

mitte

seda,

mida

temalt

nõutakse.

Samuti

viitab

pidev

alkoholi

varastamine

alkoholisõltuvusele, mis kujundab oluliselt R. Russi tahet. Viimast jaatab süüdistatav ka oma

apellatsioonis, öeldes, et pani teod toime alkoholismi tõttu. Ringkonnakohus jääb samale

seisukohale, mida väljendas 21.05.2020 kohtuotsuses (p 10.2), keeldudes rahuldamast R.

Russi ja tema kaitsja apellatsioone, kus sooviti karistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Praegused asjaolud on samasugused.

17. Süüdistatav soovib alternatiivselt, et tema karistus asendataks alkoholiraviga. KarS § 692

näeb tõesti ette, et kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest,

mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada

vangistuse raviga. Praegusel juhul, isegi kui R. Russil oleks diagnoositud sõltuvushäire, pole

teada mingeid asjaolusid, mis veenaks, et ta on ravile allutatav. Kui tuvastatav häire pole

ravitav ega kontrollitav, tuleks algselt mõistetud vangistus ka haige isiku suhtes täitmisele

pöörata. Juba R. Russi apellatsioonis esitatud argumendid (pöördus arsti poole, kuid enne kui

jõudis ravi ära oodata, pani mõne nädala jooksul toime kaks vargust, mida seostab

alkoholisõltuvusega) viitavad sellele, et tal ei õnnestuks ravile alluda. Nähtuvalt kohtuistungi

protokollist ei tõstatanud ükski menetluse pool küsimust sellest, et kohaldataks KarS §-i 692.

Kokkuvõttes jättis maakohus küsimuse sellest, kas asendada karistus raviga, otsuses

õigustatult käsitlemata, sest selle võimaluse kaalumiseks ei olnud põhjust.

18. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal otsusega tutvumisele ja

apellatsiooni kirjutamisele 70 minutit. Kaitsja taotleb selle eest makstava tasuna 75,60 eurot,

s.h käibemaks 12,60 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus peab toimingute ajalist mahtu põhjendatuks ning tasumäär vastab

advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras sätestatule.

19. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese

astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku

kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. See, et ringkonnakohus jätab esitatud

apellatsioonid läbi vaatamata, tähendab, et maakohtu otsus jääb muutmata. Seega jääb

määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda.

20. Ülaltoodut silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et R. Russile mõistetud

karistus on seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks ega

muutmiseks alust ei anna. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud

ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/