3-20-494/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-494

Haldusasi

XX, YY ja XY kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

04.03.2020 otsuste nr 7001910182-1, 7001911083-1 ja

7001910218-1

tühistamiseks

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

kohustamiseks

vaadata

kaebajate

taotlused uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebajad – XX, YY ja XY, riigi õigusabi korras

määratud esindaja adv Aldo Vassar

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Mirja Sarap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. mai 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX, YY ja XY apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX, YY ja XY apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.

mai 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-494 muutmata.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2020 määrusega kohaldatud esialgne

õiguskaitse.

3. Jätta kaebajate menetlusabiga seonduvad kulud riigi kanda ning muud

apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.10.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-20-494

2(8)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX ja tema alaealised lapsed YY (sünd. xxx) ja XY (sünd. xxx) on Albaania Vabariigi

kodanikud. XX lahkus Albaaniast Eestisse koos abikaasa ja vanema lapsega 24.10.2017 ning

nad esitasid Eestis 25.10.2017 rahvusvahelise kaitse taotlused. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)

jättis taotlused rahuldamata. Kohus ei rahuldanud PPA otsustele esitatud kaebuseid ning

kohtuotsus jõustus Riigikohtu 04.06.2019 määrusega, millega jäeti kassatsioonkaebused

menetlusse võtmata. ja YY esitasid 04.07.2019 uued rahvusvahelise kaitse taotlused.

14.08.2019 sündinud XY nimel esitas rahvusvahelise kaitse taotluse tema ema 28.08.2019.

2. PPA tegi XX, YY ja XY suhtes 04.03.2020 otsused nr 7001910182-1, 7001911083-1 ja

7001910218-1 (vormistatud ühe dokumendina), millega luges rahvusvahelise kaitse taotlused

põhjendamatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel

ning lükkas VRKS § 20 lg 2 alusel taotlused tagasi, pidades neid VRKS § 20¹ p 2, 4 ja 6 alusel

selgelt põhjendamatuteks (p-d 1, 2). Samas haldusaktis tehti XX ja tema lastele vabatahtliku

täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutus (p 3) ning kohaldati XXsuhtes sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 4).

3. XX, YY ja XY esitasid 16.03.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

12.05.2020) PPA 04.03.2020 otsuste nr 7001910182-1, 7001911083-1 ja 001910218-1

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebajate taotlused uuesti läbi.

Kaebajad ei nõustu PPA seisukohaga, et kaebajad ei vasta pagulase staatusele ega täiendava

kaitse saaja kriteeriumidele ning subjektiivne tagakiusukartus pole objektiivsete asjaoludega

tõendatud. XX tuleb määrata sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks, kuna naised kuuluvad haavatavate

isikute gruppi ning ta on langenud vägistaja ohvriks. Tagakius ei seondu ainult ametiasutuste

tegevusega, vaid võib tuleneda neist rahvastikuosadest, kes ei austa riigi seadustega kehtestatud

norme. Eelnimetatut peetakse tagakiusuks, kui ametivõimud neid teadlikult sallivad või nad

keelduvad pakkumast või ei suuda pakkuda tulemuslikku kaitset.

XX põhjendas rahvusvahelise kaitse taotleja vestlusel, et esitas taotluse teist korda, kuna tema

elu on ohus. Kaebaja kardab lisaks oma tütre pärast, kes võib kogeda sama, mis ema. Kaebaja

on veendunud, et teda vägistanud isik tapab ta ära, sest see isik jälitab ja ähvardab teda pidevalt.

Albaanias ei kaitsta naisi vägistamise eest ning ametivõimude poole pöördumisel on esinenud

ohvrite tapmisi, mistõttu on loogiline, et kaebaja ei pöördu ametivõimude poole. Kõik kaebaja

poolt nimetatu on usaldusväärsete allikate põhjal ka tõendatav.

Kaebaja koduriigis valitsev situatsioon ei ole selline, nagu seda meedias kajastatakse.

Tegelikkuses ei saa seksuaalvägivalla ohvrid abi. PPA on võtnud otsuse kirjutamise aluseks

3-20-494

3(8)

üksnes sellise teabe, mis toetas rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmist. 2018. a

rahvastiku uuringust naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla kohta Albaanias nähtub, et

naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivald ei ole Albaanias uus nähtus, see on suureks

probleemiks. Enamus vägistamise ohvreid ei pöördu abi saamiseks ametivõimude poole.

Ühiskonnas on kinnistunud arusaam, et vägistamisest rääkimine ning kaebamine on piinlik ja

häbiväärne. Samuti oli põhjuseks soovimatus tekitada oma perekonnale häbi. Uuringust selgub,

et vägivalda peetakse normaalseks, mistõttu abi otsimine on mõttetu. Levinud on jälitamine,

mis võib seisneda ka online jälitamises (ähvardavate kirjade saatmise, postituste vms näol), seda

peetakse omaette vägivalla vormiks, mis võib viia ka mõrvamiseni.

Jääb arusaamatuks, mille põhjal loeb PPA XX antud ütlusi ebausaldusväärseks. Pelgalt paarist

segamini aetud asjaolust närvilises situatsioonis ei piisa, et lugeda kaebajat ebausaldusväärseks

isikuks. Kaebaja on esitanud kõikvõimalikke dokumente ja materjale, mis aitaksid kaasa tema

taotluse menetlemisele ning pole kordagi seganud menetlusprotsessi. Lisaks tuleb kaebajat

pidada piisavalt usaldusväärseks juba selle asjaolu tõttu, et kaebaja abikaasa lahkus tagasi

koduriiki, kuid kaebaja viibib lastega Vao majutuskeskuses ega ürita kuhugi põgeneda. PPA

seisukoht menetluse teadliku takistamise kohta on meelevaldne, kuna esimese vestluse ajal oli

kaebaja viimast kuud rase ning 22.10.2019 toimuma pidanud vestluse ajal oli tegemist äsja

sünnitanud naisega, kellel esines sünnitusjärgne depressioon, mistõttu oli ka mõistetav, et

kaebaja palus vestlusele psühholoogi kaasamist ning naissoost menetlejat.

Kaebajatel ei ole võimalik Albaaniasse naasta, kuna ametivõimud ei taga naiste kaitset.

Kaebajal ja tema lastel on võimatu ohvriks sattumata pöörduda tagasi päritolumaale ning riigis

ümber paikneda. Kuna koduriigis ähvardab kaebajat ja tema lapsi tõsine oht, ei saa ta tagasi

pöörduda ja on valmis üksikemana toime tulema võimalike raskustega.

Lahkumisettekirjutuse õigusvastasust pole vaja eraldi põhjendada, kui rahvusvahelisest kaitsest

keeldumine on õigusvastane. Samas pole PPA piisavalt põhjendanud kaebajatele kohaldatud

sissesõidukeeldu, mis tuleb teha kaalutlusotsusena. Kaebajad pole toime pannud ühtegi tegu,

mis teeks neist ebasoovitavad välismaalased väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 6 mõistes. Laste parimates huvides on elada neile tuttavas riigis – Eestis, millega neil

on piisavalt tugevad sidemed. Albaania erineb Eestist oluliselt.

4. PPA palus 04.05.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

PPA kohtles kaebajat kui haavatavasse gruppi kuuluvat isikut ning võimaldas ja täitis kõik

nõudmised, mis kaebaja soovis, sh lükkas edasi vestlusi, võimaldas vestelda naissoost

menetlejaga ning kaasas vestluse juurde psühholoogi.

PPA on otsuses välja toonud päritoluriigi teabe, sh ka teabe, et võimud ei rakenda alati seadust

tõhusalt. Seega ei ole PPA otsuse tegemisel toetunud päritoluriigi teabele valikuliselt ning ainult

positiivsetele asjaoludele, vaid on võtnud arvesse kõiki asjaolusid koostoimes.

Menetluse käigus PPA-le esitatud fotod relvast ja relvaga mehest ei ole usutavalt seotud

kaebajaga juhtunud väidetava vägivalla toimepanemisega. Samuti on kaebaja ütlustele

ebausutavust lisanud väited töötamise kohta, sest tegelikkuses hooldekodu ei sõlminud peale

proovipäeva kaebajaga töölepingut ja kaebaja tegelikult hetkel ei tööta. Isegi kui pidada

tõenäoliseks, et kaebaja suhtes toimus 15.05.2015 päritoluriigis vägivallajuhtum, siis on sellest

möödunud väga palju aega. Kui kaebaja ei olnud varasemalt antud juhtumiga kaasuvaid

probleeme välja toonud, ei saa neid praegu, 2020. a-l pidada usutavateks ega veenvateks. Kõik

otsuses väljatoodud ebakõlad kahandavad taotleja usaldusväärsust, kuna need ei ole pelgalt paar

segamini aetud asjaolu. PPA-l ei tekkinud menetluse käigus veendumust, et kaebajaga on

reaalselt kunagi selline vägivallajuhtum toimunud. Lisatud dokumendid näitavad küll naiste

3-20-494

4(8)

olukorda päritoluriigis ja võimude suhtumist sellesse, kuid antud vaidlus käib asjaolu üle, mis

puudutab usutavust just kaebaja suhtes väidetavalt toimepandud vägivallajuhtumi osas. Seega

ei oma lisatud fotod ja dokumendid asja menetlemisel olulist kaalu.

Väide menetluse teadliku takistamise kohta on asjakohane. Kaebaja väide, et psühholoog ei

soovitanud tal PPA-ga suhelda, on paljasõnaline, kuna kaebaja ei olnud mitu kuud psühholoogi

poole pöördunudki. Seega ei ole usutav, et psühholoog sellise soovituse andis. Naissoost

menetleja nõudmine, kuigi varasemalt on vesteldud meessoost menetlejaga, ei näita kaebaja

kaasaaitamiskohustuse täitmist. Kaebajal oli võimalus varasemalt e-kirja teel teavitada oma

mitteilmumise põhjusest ja soovidest, mitte koormata PPA ressurssi ja lasta teha PPA menetlejal

ettevalmistusi vestluse läbiviimiseks. Selline käitumine on teadlik menetluse takistamine. PPA

ei heitnud kaebajale ette raseduse ajal tervise tõttu menetlusaja pikenemist.

Samuti on põhjendatud kaebajatele tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja XX

sissesõidukeeld, kuna peale rahvusvahelise kaitse staatuse lõppemist ei ole neil õigust Eestis

viibida. Sissesõidukeelu kohaldamine XX osas kolmeks aastaks on õiguspärane ja

proportsionaalne, et välistada rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist.

5. Tallinna Halduskohus jättis 15.05.2020 otsusega kaebuse rahuldamata, kaebajatele antud

menetlusabiga seotud menetluskulud riigi kanda ja muud võimalikud menetluskulud poolte endi

kanda.

Kohus nõustus haldusakti põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Kohtul ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et kaebaja pole päritoluriigis elamise ajal kunagi

kogenud seksuaalset vägivalda. Küll on võimalik asuda seisukohale, et isegi kui 15.05.2015

võis kaebaja ülikoolikaaslane teda seksuaalselt rünnata või isegi vägistada, siis ei anna see alust

kaitseks Genfi konventsiooni alusel ega täiendavaks kaitseks direktiivi 2011/95/EL ega VRKS

alusel. Ka ei ole rünnaku tegelikku toimumist pelgalt kaebaja ütluste (haldusmenetluses) põhjal

alust pidada usutavaks, kuivõrd kaebajat ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks. Põhjendatud on

PPA hinnang, et kaebaja poolt anti teadvalt ebaõigeid seletusi ja jäeti õigeaegselt seletused

andmata; esitati selgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriigi teabega ning

muudavad tema väited rahvusvahelise kaitse kriteeriumidele vastamise osas selgelt

ebausutavaks; ning esitati uus rahvusvahelise kaitse taotlus selleks, et vältida

lahkumiskohustust (VRKS § 201 p-d 2, 4 ja 6).

Kahe erineval alusel esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse põhjal võib kindalt asuda

seisukohale, et kaebaja eesmärk on oma elujärje parandamiseks saada elamise ja töötamise

õigus Euroopa Liidus ning kaebaja on nn majanduspagulane. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse

taotleja ankeedis (dtl 93) märkinud oma sihtriikideks Saksamaa ja Eesti. Kaebaja lahkus

Saksamaale 2015. a-l pärast ülikooli lõppu ja mõned nädalad pärast väidetavat vägistamist.

Kaebaja on varem ise väitnud, et ta sai Saksamaal viibides aru, et tal pole seal alust taotleda

rahvusvahelist kaitset. Rahvusvahelise kaitse taotlemiseks ei saanud kaebajal sel ajal olla muid

asjaolusid kui väidetav vägistamisjuhtum. Vähemalt kaebaja ei ole muid asjaolusid maininud.

Seega ei saa kaebaja poolt ligi 4 aastat hiljem samade asjaolude põhjal väidetut (tegelik ja tõsine

hirm päritoluriiki naasmisel) pidada usutavaks. Kaebaja on varem aru saanud ja tunnistanud, et

ta on päritoluriigist lahkunud majanduslikel põhjustel ehk otsima paremat elu. Selline soov,

samuti soov elada demokraatlikke vabadusi ja õigusi paremini tagavas riigis, ei ole

rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

Kaebajal ei olnud esimese taotluse menetluses mõistlikku põhjust jätta väidetavast

vägistamisest rääkimata, kuna tema enda kinnitusel on tema abikaasa vägistamisest teadlik.

Rahvusvahelise kaitse taotleja intervjuud toimusid isikute puhul eraldi. Kaebaja on esimeses

3-20-494

5(8)

menetluses kinnitanud, et tal ei ole muid (peale veritasu ohu) rahvusvahelise kaitse taotlemise

põhjuseid.

Haldusmenetluses esitatud XX väited vägistamise toimumisest 2015. a mais on põhjust seada

kahtluse alla. Need pole eluliselt usutavad. Kaebaja sooritas pärast väidetavat vägistamist

ülikoolis edukalt eksamid, sai diplomi ning lahkus Saksamaale tööd otsima. Seejuures ei

pöördunud kaebaja kui kõrgharidusega inimene haiglasse, et saada tõendid enda vägistamise

kohta ega teinud kuriteoteadet politseile. Küll aga läks kaebaja enda väitel haiglasse pärast

enesetapukatset. Kõik need sündmused toimusid ca 1 kuu vältel. Ühtegi tõendit haiglas

viibimise kohta kaebajal ei ole. Kaebaja ei ole pöördunud Albaanias ka psühholoogi poole.

Lisaks väidab kaebaja, et 4 aastat hiljem on tal neist sündmustest nii raske rääkida, et selliseid

küsimusi ei peaks üldse vägistatud naisele esitama. Kaebaja on püüdnud sellega vältida

küsimustele vastamist ehk uute valede väljamõtlemist. Kaebaja on PPA-s toimunud vestlustel

täiendanud oma ütlusi kohe, kui on mõistnud, et tema öeldut ei peeta usutavaks, nt ei väitnud

kaebaja alguses, et ründaja ähvardas teda relvaga või ründaja oleks narko- ja relvakaupmees.

Seksuaalse rünnaku käigus relvaga ähvardamine ei ole asjaolu, mis võiks lihtsalt ununeda või

millest võiks olla psühholoogiliselt ebamugav rääkida. Samuti on kaebaja väitnud, et tema

ründaja jätkas pärast vägistamist tema ähvardamist ja ahistamist sotsiaalmeedia vahendusel,

viimati 13.08.2019 (ehk ajal, kui kaebaja oli esitanud juba teise rahvusvahelise kaitse taotluse).

Kaebaja ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit, mistõttu on kaebaja väide paljasõnaline ja

ebausutav.

Kaebaja

poolt

haldusmenetluses

esitatud

fotod

väidetava

ründaja

sotsiaalmeediakontolt, kus ta poseerib relvaga (kaebaja väitel illegaalse relvaga), ei tõenda

kaebaja vägistamist selle isiku poolt ega kaebaja ähvardamist ja ahistamist tema poolt

sotsiaalmeedia vahendusel. Need fotod ei tõenda isegi seda, et kaebaja võiks fotodel olevat

isikut tunda.

Asjaolust, et kaebaja pole varjupaigataotlejate majutuskeskusest imiku ja 4-aastase tütrega

omavoliliselt (teatamata) lahkunud, ei saa teha järeldust tema usaldusväärsuse kohta. Mõlemas

rahvusvahelise kaitse menetluses on nähtav kaebaja selge siht jääda Euroopa Liitu, mis

võimaldaks taotleda seejärel perekonna ühinemist. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et tema

abikaasal oleks Eestis olemas töökoht pagarina.

Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel ei oma olulist tähtsust asjaolu, kas kaebaja püüdis

tahtlikult haldusmenetlust takistada või venitada erinevate menetluslike taotlustega. Ka mitmed

taotluse selgelt põhjendamatuks lugemise asjaolud (VRKS § 20¹) juba iseenesest kannavad seda

eesmärki, et menetlus venib. Samuti on kohus eelnevalt leidnud, et kaebajate poolt uue taotluse

uuel alusel esitamisega sooviti vältida lahkumiskohustuse täitmist (VRKS § 20¹ p 6).

PPA ei ole tuginenud Albaania meedias kajastatule, vaid rahvusvaheliste organisatsioonide

poolt avaldatud päritoluriigi teabele (kaevatava haldusakti p-s 2.1.3, 2.1.4 toodud viited; lk 22–

23, 58–60 viited), mille usaldusväärsuses pole mõistlikku põhjust kahelda. Viidatud allikates

toodu pole vastuolus kaebuses viidatud uuringuga. Sealjuures tugineb kaebaja viidatud uuring

muu hulgas Albaania Statistikaameti andmetele. Samasugust soospetsiifilist vägivalda esineb

kõigis riikides, mh EL-i liikmesriikides. Naiste- ja lastevastane vägivald pole kusagil uus

nähtus, eriti ajalooliselt patriarhaalses ühiskonnas, mis iseenesest ei anna alust järelduseks, et

riik ei suuda sellega tegeleda. Kaebaja ei väida ning viidatud uuringust ka ei nähtu, et Albaanias

puuduks õiguslik baas naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Albaania on ratifitseerinud ka

Istanbuli konventsiooni (Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise

ja tõkestamise konventsioon). Riik tegeleb reaalselt erinevate programmide kaudu haavatavate

gruppide olukorra parandamisega (uuringu lk 29–40). Uuringust ei nähtu, et väljaspool

perekonda vägistamise ohvriks sattumine oleks laialdaselt levinud ning riigivõim oleks võimetu

pakkuma või ei sooviks pakkuda kuriteoohvritele tuge ja kaitset. Seega pole kaevatavas otsuses

3-20-494

6(8)

PPA poolt käsitletud teave vastuolus kaebuses viidatud uuringuga. Kaebaja on aga viidatud

uuringu põhjal teinud selgelt meelevaldseid järeldusi pereväliste vägistamiste leviku ning

riigipoolse tolereerimise ja reaalse kaitse puudumise kohta. Kaebaja isegi ei püüdnud otsida abi

ega pöörduda politseisse, meditsiiniasutusse, psühholoogi poole. Nn online jälitamist on

võimalik edukalt vältida sotsiaalmeedia kasutamisest loobumisega. Kui kaebaja jätkuvalt

postitab oma laste pilte ja väidab samal ajal, et kardab oma jälitajat, siis on kaebaja enda tegevus

ja sõnad vastuolus. Lähedastele on võimalik laste pilte saata ka privaatsel viisil.

PPA ei ole teinud otsust mõjutavaid menetlusvigu või haldusakti ebapiisavalt põhjendanud. XX

koheldi menetluses haavatava isikuna VRKS § 15¹ mõttes. Kaebaja sai kohtuda psühholoogiga.

Vestlusi lükati kaebaja tervisliku seisundi (komplitseeritud rasedusest ja rasedusjärgsest

depressioonist tingitud) tõttu edasi. Kaebaja soovil vestles temaga 28.11.2019 naissoost

menetleja.

XX pole vaidlustanud seda, et laste huvides on jääda kokku oma vanematega. Lastel ei esine

eraldi rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjusi, mis ei ole seotud nende emaga väidetavalt

juhtunuga.

Kaebajad pole esitanud lahkumisettekirjutuse vaidlustamiseks eraldiseisvaid põhjendusi, vaid

on vaidlustanud selle põhjusel, et pidasid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumist

õigusvastaseks. Kaebaja laste suhtes ei ole sissesõidukeeldu kohaldatud, mistõttu ei saa kohus

analüüsida kaebuse täienduses esitatud seisukohta, et sissesõidukeeld on laste suhtes

õigusvastane. PPA on laste heaolu ja integreerumist Eestis käsitlenud nii lahkumisettekirjutuse

tegemise kui ka laste emale sissesõidukeelu kohaldamise kaalumisel ja põhjendamisel. XX

esimene tütar on sündinud 2017. a-l Albaanias ning teine tütar 2019. a-l Eestis viibimise ajal.

Seega ei saa rääkida tõsiseltvõetavast integreerumisest. Kõigile kaebajatele on tehtud

lahkumisettekirjutus. Seega ei saa laste huvid ema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel enam

tähtsust omada, kuna lastel pole alust emast eraldi Eestisse jääda. VSS § 7² lg 5 alusel on laste

huve põhjendatult kaalutud lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel.

XX suhtes on kohaldatud kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu vastavalt VSS § 7⁴ lg-le 1.

Otsusest nähtub sissesõidukeelu kohaldamise kaalumine ning otsust on põhjendatud (lk 21–23).

Kuna kaebaja on kahel korral esitanud põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse (viimane

taotlus on loetud VRKS § 20¹ p-de 2, 4 ja 6 alusel selgelt põhjendamatuks), siis on

sissesõidukeeld eesmärgipärane ning seda pole põhjust pidada ebaproportsionaalseks.

Haldusorgan on otsuses viidanud kaebaja eelmisele rahvusvahelise kaitse taotluse menetlusele,

kus kohus leidis, et taotlejatel ei olnud tegelikku rahvusvahelise kaitse vajadust, vaid nad on

tulnud EL-i otsima majanduslikult paremat elu, mh on kaebaja abikaasa püüdnud valida selleks

meelepärast sihtriiki ehk rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitanud. Lisaks on leitud, et XX

on ebausaldusväärne isik. Arvestatud on ka muid olulisi asjaolusid (kaebaja tervis, esmatasandi

teenuste kättesaadavus, perekondlikud sidemed, sidemete puudumine Eestiga) lähtuvalt VSS §

29 lg-st 4 ja §-st 31. Sissesõidukeelu tühistamiseks ei ole alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX, YY ja XY paluvad 15.06.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

15.05.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole põhjendamatu. Kaebaja on seksuaalvägivalla

ohvriks sattunud naine, kes ei saa kodumaal reaalset ja efektiivset kaitset. Kaebajal on

3-20-494

7(8)

põhjendatud kartus ka oma tütarde kasvamise suhtes riigis, kus talle sai osaks seksuaalne

rünnak. Albaanias ei kaitsta naisi vägistamise eest, mistõttu on välistatud kaebaja kodumaal

ametivõimude poole pöördumine. Reaalne olukord Albaanias on erinev sellest, mida meedias

kajastatakse.

Kaebajale jääb arusaamatuks, miks kohus peab teda ebausaldusväärseks isikuks. Kaebaja on

andnud ausaid ja võimalikult põhjalikke selgitusi toimunud seksuaalse rünnaku suhtes. Kohus

on sisuliselt asunud kaebajat kui vägistamise ohvrit naeruvääristama, leides, et kaebaja kui

kõrgharidusega isik oleks pidanud pöörduma vägistamise kohta tõendite saamiseks politseisse

või esitama kuriteoteate politseisse. Seksuaalse rünnaku ohvriks sattunud inimesed reageerivad

pärast juhtunut erinevalt. Teatud juhtudel ei pöördu inimesed ametivõimude või meedikute

poole, kuna tunnevad häbi või alandust.

Peale kaebaja esitatud ütluste ja tõendite puudub tal muu mõistlik võimalus tõendada tema

päritoluriigis esinevat tagakiusamise ohtu. Lisaks kehtib varjupaigamenetluses põhimõte, mille

kohaselt lahendatakse kahtlus taotleja kasuks. Praegusel juhul tuleb riski hinnata üldise olukorra

alusel sihtriigis ning konkreetse isiku isiklikku olukorda arvestades. Kaebajal esineb

põhjendatud tõsine oht elule ja tervisele. Kaebaja on selgelt väljendanud hirmu

tagasipöördumise ees kodumaale.

XX lahkumisettekirjutuse tegemine ei ole põhjendatud. Kaebaja puhul ei eksisteeri

põgenemisohtu, ta viibib majutuskeskuses ning on teinud igakülgselt koostööd PPA-ga ja

andnud tõeseid ütlusi. Samuti ei ole asjakohane kohaldada XX puhul sissesõidukeeldu, kuna nii

rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine kui lahkumisettekirjutus on õigusvastased.

7. PPA palub 14.07.2020 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

PPA jääb varem esitatud seisukoha juurde. Halduskohtu otsuses on kõik ebausutavused

arusaadavalt välja toodud, otsus on seaduslik ja motiveeritud. Kohus ei ole kaebajat

naeruvääristanud ega ebaõiglaselt kohelnud, haridusele viitamine ei ole naeruvääristamine.

Kuna kaebaja üldine ebausutavus on PPA otsuses kindlaks tehtud ning kohus on sellega

nõustunud, ei olnud kohtul põhjust lahendada juhtum pagulase kasuks. Vastustaja märgib

täiendavalt, et kaebaja avaldas 20.05.2020 soovi ja esitas taotluse VARRE programmi raames

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni abil vabatahtlikult Albaaniasse naasmiseks.

Seetõttu ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2020 määrusega esialgse õiguskaitse

kohaldamine enam põhjendatud ja tuleb tühistada. Ka kaebaja abikaasa, kes viibis 2019. a-l

Eestis lühiajalise töötamise loa alusel, on Eestist lahkunud.

Kaebaja ei kvalifitseeru lähtuvalt VRKS §-st 4, Genfi konventsioonist ning Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu direktiivist 2011/95/EL rahvusvahelise kaitse saajaks.

8. PPA teavitas 08.09.2020 ringkonnakohut, et kaebajad on VARRE programmi raames

Eestist lahkunud päritoluriiki Albaaniasse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. PPA ja halduskohus on õigesti tuvastanud, et XX ütlusi tema vägistamisest Albaanias

15.05.2015 ei saa pidada usutavaks. Kordamata üle PPA ja halduskohtu otsuses toodut, saab

kaebaja ütlusi pidada ebausaldusväärseteks eelkõige kahel põhjusel. Esiteks –25.10.2017

3-20-494

8(8)

esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigus läbiviidud kahel vestlusel (22.11.2017

ja 09.04.2018) ei maininud XX vägistamise kohta sõnagi. Arvestades, et vestlustel kinnitas

kaebaja, et tal ei esine muid aluseid varjupaiga taotlemiseks kui üksnes tema abikaasast tulenev

veritasu oht, ning kaebaja pole esitanud usutavaid põhjuseid, miks juba esimeses

varjupaigamenetluses ei saanud vägistamise episoodist rääkida (kaebaja abikaasa oli

vägistamisest väidetavalt teadlik), ei saa kaebaja ütlusi pidada usutavaks. Teiseks – vahetult

pärast väidetavat vägistamise episoodi suundus kaebaja Saksamaale, kus ta aga ei taotlenud

varjupaika, vaid naasis mõne aja pärast tagasi Albaaniasse. Kui kaebaja tagakiusukartus ei

olnud vahetult pärast väidetavat vägistamist nii suur, et taotleda esimeses turvalises riigis

varjupaika ja veelgi enam, kaebaja hoopis naasis Albaaniasse, on väga ebatõenäoline

vägistamisepisoodi toimumine üldse. Ehkki ringkonnakohus nõustub XXga selles, et

halduskohtu märkus kaebaja hariduse ja politseisse mittepöördumise seose kohta on kohatu, ei

muuda see siiski halduskohtu otsuse lõppjäreldusi.

11. Isegi kui lugeda usutavaks, et kaebaja vastane rünne toimus, ei ole ka sellisel juhul alust

kaebajale varjupaiga andmiseks. PPA on otsuse p-s 2.1.3 analüüsinud piisava põhjalikkusega

naistevastast seksuaalvägivalda Albaanias ning põhjendatult leidnud, et alates 2018. a-st on riik

loonud tõhusad meetmed seksuaal- ja perevägivalla ohvrite abistamiseks. Kuna ka täiendava

kaitse vajadust on põhistatud samade asjaoludega mis pagulasstaatuse taotlemistki, ei ole alust

isikule anda ka täiendavat kaitset.

12. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väiteid,

millele ei oleks varasemas menetluses juba vastatud. Kui isikul puudub õiguslik alus Eestis

viibimiseks, siis tehakse talle lahkumisettekirjutus (VSS § 7). Lahkumisettekirjutuses

kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse

täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg 1). Praeguses asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis saaksid

tuua kaasa sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 74 lg 4).

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1).

14. Kuna kaebajad on vabatahtlikult pöördunud tagasi oma päritoluriiki Albaaniasse, puudub

neil esialgse õiguskaitse vajadus. Seetõttu tühistab ringkonnakohus 18.06.2020 määrusega

kohaldatud esialgse õiguskaitse HKMS § 253 lg-te 1 ja 3 alusel.

15. Kaebajatele antud menetlusabiga seonduvad menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel

riigi kanda ning muud apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda. Riigi õigusabi osutaja taotluse kulude kindlaksmääramiseks

lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)