3-19-2235/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.09.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2235

Haldusasi

XX kaebus Eesti Töötukassa 16.09.2019 otsuse nr

TVH/19/032553 ja 19.11.2019 vaideotsuse nr 1826

tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindajad vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper ja advokaat Mihkel Kivisalu

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindajad Meelis Paavel

ja Helle Rebane

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.05.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.05.2020 otsus

haldusasjas nr 3-19-2235 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.10.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-2235

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Eesti Töötukassale 19.08.2019 töövõime hindamise taotluse.

2. AS-i Põhja-Eesti Taastusravikeskuse ekspertarsti 12.09.2019 eksperdihinnangu kohaselt on

taotlejal puuduv töövõime kestusega üks aasta. Taotleja seisund on raskesti prognoositav.

Terviseseisund võib aasta jooksul paraneda, kui ta loobub alkoholi liigtarvitamisest ja saab

õiget ravi, vastasel korral haigusnähud süvenevad.

3. Eesti Töötukassa tuvastas 16.09.2019 otsuses nr TVH/19/032553 XX-l puuduva töövõime

kestusega üks aasta (18.09.2019–17.09.2020).

1) Taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on

lülisamba haigusseisundid. Taotlejal on mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste

elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete

valdkondades, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. Taotleja kirjeldatud piiranguid

alkoholi ja teiste sõltuvust tekitavate ainete mõju osas on arvestatud õppimise ja tegevuste

elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete

valdkondi hinnates. Taotleja kirjeldatud piiranguid muude tervisehäirete osas on arvestatud

liikumise valdkonda hinnates. Taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei

leidnud tervise infosüsteemi (TIS) andmetel kinnitust.

2) Taotlejal on jalgadesse ja kehasse kiirguva seljavalu ning selja jäikuse tõttu piiratud lühikeste

ja pikkade vahemaade käimine, treppidel ja erinevatel tasapindadel liikumine, kehaasendite

säilitamine ja muutmine, seismine, kummardumine, istumine ja istest tõusmine. Taotlejal on

tahtepuuduse ja keskendumishäirete, ärevuse ja stressitaluvuse alanemise tõttu piiratud

igapäevategevuste alustamine ja lõpetamine, stressi ja muude psüühiliste koormustega

toimetulek, suhtlemine ja võõrastega kontakteerumine.

3) Arvestades taotleja tervisekahjustuse iseloomu, on tema töövõime ühe aasta jooksul raskesti

prognoositav, kuid sõltuvusest loobumine parandaks taotleja elukvaliteeti.

Otsus tugines 12.09.2019 eksperdihinnangule, mis on otsuses toodud selgituste kohaselt

taotlejale kättesaadav patsiendiportaalis www.digilugu.ee.

4. XX esitas vaide, leides, et töövõime puudumine tuleb tuvastada viieks aastaks, kuid Eesti

Töötukassa jättis selle 19.11.2019 vaideotsusega nr 1826 rahuldamata.

1) Arvestatud on taotleja enda hinnanguga oma tegutsemisvõimele erinevates valdkondades ja

TIS-s olevate terviseandmetega. Eksperdiarvamuse koostanud tervishoiuteenuse osutaja

ekspertarst analüüsis veel kord vaide esitaja terviseandmeid, sh vaides kirjeldatud asjaolusid,

kuid jäi esialgse arvamuse juurde. Ka Eesti Töötukassa töövõime hindamise ekspertarst

analüüsis vaidemenetluses vaide esitaja töövõime hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides

kirjeldatud asjaolusid ja ekspertarsti eksperdiarvamust ning leidis, et eksperdiarvamuse

põhjendused ja hinnangud vastavad õigusaktidele, töövõime hindamise metoodikale ja

faktilistele asjaoludele ning eksperdiarvamus on kaalutlusvigadeta.

3-19-2235

3(10)

2) Ekspertarsti arvamuse järgi hinnati puuduva töövõime kestuseks üks aasta, kuna vaide esitaja

põeb anküloseerivat spondüliiti, mis on krooniline, progresseeruva iseloomuga haigus, kuid

progresseerumise kiirus on igaühel individuaalne ja õige raviga on tõenäoliselt võimalik

terviseseisundi paranemine ja edasise progresseerumise aeglustamine. Ka praegusel juhul on

raviga saavutatud paranemine, kuid ravi tuli katkestada alkoholi liigtarbimise ja puuduliku

ravisoostumuse tõttu (ei ilmunud kokkulepitud ajal arsti visiidile). Edasise ravi ja selle

efektiivsuse eelduseks on alkoholi tarvitamisest loobumine, milleks on vajalik vaide esitaja

enda soov alkoholist loobuda ja ennast ravida vastavalt arsti ettekirjutustele. Üks aasta on piisav

aeg, et muuta eluviise ja ennast ravida ning kui ka ravi foonil anküloseeriv spondüliit

progresseerub, võib pärast ühe aasta möödumist esitada uue taotluse töövõime hindamiseks.

3) Vaide läbivaatamisel ei ole selgunud uusi õiguslikke ega faktilisi asjaolusid ning ei ole

esitatud uusi tõendeid, mille alusel tuleks vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada.

5. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 16.09.2019 otsuse ja

19.11.2019 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kaebaja 19.08.2019

taotlust uuesti läbi vaatama.

1) Rikutud on uurimispõhimõtet. Dokumente on uuritud pinnapealselt.

2) Alusetu on määrata kaebajale puuduv töövõime kestusega üks aasta põhjusel, et kaebaja on

varem ravi alkoholi tõttu katkestanud. Kaebajal on diagnoositud progresseeruva loomuga

anküloseeriv spondüliit, mille väljaravimine ei ole võimalik, olenemata alkoholi tarbimisest või

sellest hoidumisest. Veelgi ebaõigem on määrata puuduva töövõime kestuseks üks aasta

olukorras, kus kaebaja tervislik seisund on halvenenud ja progresseerunud.

3) Kaebaja jaoks on igapäevaselt võimatud tegevused, millega kaasneb selgroo paindumine (nt

kummardades asjade võtmine). Kaebajal on raskendatud keha, näo ja hammaste pesemine,

koristamine, pesu kuivama panemine ning erinevate esemete (nt toidukoti) tassimine. Piiratud

on üle 100-meetrise vahemaa kõndimine, treppidel käimine, kükitamine, istuvast asendist

püstitõusmine ning pikemaajaline seismine ja istumine. Istuvast asendist püstitõusmisel on vaja

toetuda. Kuna kaebajal on juba praegu mõningaid toiminguid võimatu sooritada ja haigus on

progresseeruv sõltumata alkoholi tarvitamisest, on väär määrata puuduva töövõime kestuseks

üks aasta. Lisaks on kaebajal tuvastatud psüühilised haigused. Kaebajal on ärevushäired, mille

tõttu on piiratud üksi tuttavates ja võõrastes kohtades käimine ning igapäevaelu muutustega

hakkamasaamine. Kodust väljumisel on kaebajal ärevus, ta peab võtma selle vastu ravimeid

ning arsti ja ametiasutuste külastamisel vajab ta kõrvalist abi. Kaebaja psüühilised häired

väljenduvad mh kerges ärritumises, meeleolu languses ja vegetatiivses hüpermobilisatsioonis.

Kaebaja töövõime vähenemise kestuseks tuleks hinnata viis aastat.

4) Kaebaja tervislikule seisundile ei saanud anda hinnangut üksnes dokumenteeritud

terviseandmete alusel, sest nendest ei ilmnenud, et kaebaja tervislik seisund saaks ühe aasta

möödudes tunduvalt paraneda. Seega oleks vastustaja pidanud suunama kaebaja oma

lepingulise hindaja vastuvõtule, et hinnata õiguspäraselt kaebaja töövõimet.

5) Vaidlustatud otsus on ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega. Tõendeid on hinnatud

ühekülgselt ja ebapiisavalt. Kaalutlus, mille kohaselt leitakse, et anküloseeriv spondüliit on

aastaga paranev, ei ole arusaadav ega loogiliselt jälgitav. Ka vastustaja ise on märkinud, et

progresseerumist on võimalik üksnes aeglustada. Seega on väär määrata puuduva töövõime

kestuseks üks aasta. Kuna kaebaja tervislik seisund aasta jooksul väga suure tõenäosusega ei

parane, on kaebaja jaoks töövõime hindamise taotlemine iga aasta tagant füüsiliselt ja

emotsionaalselt kurnav. See koormaks asjatult ka tervishoiusüsteemi.

3-19-2235

4(10)

6) Kuigi hea ravisoostumuse tõttu võib kaebaja terviseseisund paraneda valu vähenemise näol,

ei ole võimalik anküloseeriva spondüliidi taandumine selliselt, et kaebajal taastuks osaline

töövõime. Haiguse progresseeruvat kulgu, mille taandumine ei ole võimalik, kinnitab ka

meditsiinialane kirjandus. Lisaks on leitud, et mittesteroidsed põletikuvastased ravimid on

efektiivsed üksnes põletikuliste seisundite leevendamisel, mitte anküloseeriva spondüliidi

taandamisel. Teistel haigust modifitseerivatel antireumaatilistel ravimitel ei ole mõju

anküloseeriva spondüliidi ravimisel. Progresseerumise aeglustumine tähendab, et haiguse

sümptomid ei arene edasi, kuid juba tekkinud kahjustused on jäädavad.

7) Vastustaja seisukohad on vastuolulised – ühest küljest märgib vastustaja osalise töövõime

taastumist, teisalt aga, et ankolüseerivast spondüliidist tervistumine ei ole võimalik.

6. Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Puuduva töövõime kestuseks hinnati üks aasta, kuna kaebaja terviseseisund on pikemaks

perioodiks raskesti prognoositav. Ankolüseeriva spondüliidi ravi on takistanud alkoholism.

Ankolüseerivat spondüliiti ei saa välja ravida, kuid korrapärase raviga on võimalik nii

sümptomeid leevendada, mis omakorda parandab kaebaja elukvaliteeti, kui ka haiguse

progresseerumist aeglustada. Ka alkoholismist tingitud kahjustustest ei ole võimalik tervistuda,

kuid on võimalik olla kaine ning ravi- ja elurežiimi paranemine loob aluse kehaliste ja vaimsete

funktsionaalsete piirangute vähenemiseks. Praegu pole oodatav piirangute kadumine, kuid aasta

pärast on võimalik piiranguid korrapärase ravi foonil üle vaadata. Hea ravisoostumuse korral

on võimalik osalise töövõime taastumine. Kaebaja on liitunud programmiga „Kainem ja tervem

Eesti“ ning TIS-i andmetel alustanud oktoobris 2019 bioloogilise raviga. Samuti on uuesti

näidustatud regulaarne taastusravi, mis on varem kaebajast tulenevatel põhjustel pooleli jäänud.

2) Kaebaja on välja toonud, et ankolüseeriv spondüliit on pärilik haigus, mis kulgeb ägenemiste

ja taandumistega. Haigus kulgeb järk-järgult piki lülisammast ja lõpuks tekib selgroo

jäigastumine. Ligikaudu 30% patsienditest invaliidistub 20 aasta möödudes. Seega on tegemist

süveneva ja ravimatu haigusega. Vastustaja märgib, et terviseseisundi hindamisel töövõime

aspektist on põhirõhk inimese kehalisel ja vaimsel sooritusvõimel, mis võib ühe ja sama

diagnoosi puhul olla erinevatel inimestel erinev. Sümptomite raskust ja haiguse süvenemist

saab raviga ohjata. Samuti on raviga võimalik kaebaja üldise seisundi paranemine, kuigi

tervistumine ei ole võimalik.

3) Uurimispõhimõtet on järgitud. TIS-i andmed olid piisavad ja objektiivsed kaebaja töövõime

hindamiseks. Kaebaja käis augustis 2019 reumatoloogi ja juulis 2019 psühhiaatri juures, seega

puudus vajadus kaebajat täiendavalt arsti vastuvõtule suunata. Kaebuses ei ole välja toodud uusi

asjaolusid, mis jäid tähelepanuta ja võinuks mõjutada lõppotsust.

4) Kaebaja halva ravisoostumuse tõttu on tema tervislik seisund pikemaks perioodiks kui üks

aasta raskesti prognoositav. TIS-i andmetel on kaebaja uuesti alustanud bioloogilise raviga, mis

on varem andnud väga hea raviefekti. Üks aasta on piisav aeg oma eluviise muuta ja ennast

ravida ning kui ka ravi foonil anküloseeriv spondüliit progresseerub, on näidustatud uus

hindamine. Asjaolu, et kaebajal on piiratud erinevad füüsilised tegevused, millega kaasneb

selgroo paindumine, ei anna alust määrata kaebajale puuduva töövõime kestuseks viis aastat.

Hea ravisoostumuse korral on võimalik osalise töövõime taastumine ja kaebuste leevendumine.

5) Kaebajal esineb lisaks füüsilistele tegutsemispiirangutele ka vaimseid piiranguid ning

nendega on eksperdiarvamuse andmisel arvestatud sellises ulatuses, nagu kaebaja on need

töövõime hindamise taotluses märkinud. Alkoholisõltuvusest tingitud kahjustustest ei ole

võimalik tervistuda, kuid on võimalik alkoholi kasutamisest täielikult loobuda. Ravi- ja

3-19-2235

5(10)

elurežiimi paranemine loob aluse nii kehaliste kui ka vaimsete funktsionaalsete piirangute

vähenemiseks. Üks aasta on piisav, et eluviise oluliselt muuta.

7. Tallinna Halduskohus jättis 08.05.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega

pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. TVTS § 5 lg 2 järgi võetakse hindamisel

arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende

prognoosi ja eeldatavat kestust. TVTS § 8 lg 1 kohaselt tuvastab töötukassa isikul osalise või

puuduva töövõime alates töövõime hindamise taotluse esitamise päevast kuni viieks aastaks,

kuid mitte kauemaks kui vanaduspensionieani, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate

andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“

(määrus nr 39) § 8 lg 6 järgi tuvastab töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel

tehtud eksperdiarvamuse alusel. Eksperdiarvamus koostatakse lähtudes isiku enda hinnangust,

isiku kohta TIS-is olevatest andmetest ning vajaduse korral arstidelt ja spetsialistidelt saadud

või isiku vastuvõtu käigus saadud täiendavatest andmetest (määruse nr 39 § 5 lg-d 1 ja 2).

Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta valdkondade võtmetegevuste kaupa

(määruse nr 39 § 6 lg 1). Võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja

iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet hinnatakse skaalal 0–4, kus 0

väljendab seda, et piiranguid ei tuvastatud ning 4 seda, et piirang on täielik ehk vastavat

tegevust pole võimalik sooritada (määruse nr 39 § 6 lg 3). Võtmetegevuste raskusastmed

summeeritakse, välja arvatud raskusastmed 0 ja 1 (määruse nr 39 § 6 lg 6). Eksperdiarvamuse

andja hindab töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui

võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi

esinemisel või kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud

arvväärtusega 4 (kuni 29.02.2020 kehtinud määruse nr 39 § 8 lg 1). Kaalutlusõiguse alusel

töövõime tuvastamisel arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja tegutsemisvõimet

mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute

koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku

haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele (määruse

nr 39 § 8 lg 2). Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõime puuduvaks, kui: 1) on tuvastatud

määruse nr 39 §-s 4 nimetatud töövõimet välistav seisund; 2) mis tahes võtmetegevuse

raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli (kuni 29.02.2020 kehtinud määruse nr 39 § 8 lg 3).

Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõime osaliseks, kasutades kaalutlusõigust arvestades

määruse nr 39 § 8 lg-s 2 sätestatut, kui isik ei suuda mis tahes võtmetegevust sooritada

iseseisvalt (määruse nr 39 § 8 lg 4). Eksperdiarvamuses antakse osalise või puuduva töövõime

tuvastamise korral ka hinnang töövõime vähenemise eeldatava kestuse kohta (määruse nr 39 §

7 lg 4 p 5).

2) Ekspertarsti 12.09.2019 eksperdiarvamuse kohaselt on kaebajal puuduv töövõime kestusega

üks aasta. Ekspertarst on kaebajal tuvastanud mõõdukad piirangud (arvväärtusega 2) järgmistes

võtmetegevustes: liikumine eri tasapindadel; seismine ja istumine; tegevuste alustamine ja

lõpetamine;

väljaskäimine;

toimetulek

muudatustega;

sotsiaalsete

olukordadega

hakkamasaamine. Liikumise valdkonna piirangute kohta on arst märkinud, et kaebajal on

diagnoositud anküloseeriv spondüliit; määratud bioloogiline ravi katkestati alkoholi

liigtarvitamise tõttu, ent TIS-i andmetest nähtuvalt kaebaja terviseseisund raviga paranes (ravi

katkestamise tõttu avaldusid vaevused uuesti). Sellest tulenevalt võib ekspertarsti hinnangul

kaebaja terviseseisund aasta jooksul paraneda, kui ta loobub alkoholi liigtarvitamisest ning saab

õiget ravi, vastasel korral haigusnähud süvenevad.

3-19-2235

6(10)

3) Riigikohtu 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110 p-s 22 toodud nõue on täidetud. Vaidemenetluses

hindas eksperdiarvamuse andja veel kord kaebaja terviseandmeid ja vaides kirjeldatud

asjaolusid, ent jäi esialgse hinnangu juurde. Eksperdiarvamusega nõustus ka vaidemenetlusse

kaasatud Eesti Töötukassa töövõime hindamise ekspertarst. Kaebaja juhtumit arutati ka

vastustaja ekspertarstide koosolekul, kus leiti, et põhjendatud on hinnata kaebajal puuduva

töövõime kestuseks üks aasta, seda eelkõige alkoholi kuritarvitamise tõttu, ning ravirežiimi

adekvaatsel jälgimisel on võimalik oluline piirangute vähenemine.

4) Uurimispõhimõtet ei ole rikutud. Vastustaja hindab isiku töövõimet üldjuhul

dokumendipõhiselt. Kui see ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik, saab isiku suunata

tema töövõime kohta arvamuse saamiseks TVTS § 7 lg-s 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutaja

vastuvõtule (TVTS § 7 lg 3). Kaebaja andmed olid TIS-s piisavad ja objektiivsed tema

töövõime hindamiseks. TVTS § 6 lg 4 sätestab, et isik peab olema kuue kuu jooksul enne

töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või

töötervishoiuarsti vastuvõtul. See tagab, et otsus põhineb võimalikult ajakohastel

terviseandmetel. Kaebaja on reumatoloogi juures käinud 21.08.2019 ja psühhiaatri juures

23.07.2019. Kaebaja ei ole selgelt välja toonud, milliste TIS-i kantud või kandmata andmetega

on vastustaja või eksperdiarvamuse koostanud arst jätnud arvestamata.

5) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ekspertarst ei saanud anda hinnangut kaebaja tervisele

põhjusel, et kaebaja terviseandmetest ei ilmnenud see, et tema tervislik seisund saaks ühe aasta

möödudes tunduvalt paraneda. Isiku töövõime ulatuse ja selle eeldatava kestuse hindamine

eeldab meditsiinialaseid eriteadmisi ja tugineb seetõttu eksperdiarvamusele (TVTS § 7 lg 1).

Praegusel juhul on ekspertarst TIS-i kantud andmete pinnalt ja oma meditsiinialastele

eriteadmistele tuginedes tuvastanud kaebaja puuduva töövõime kestuseks üks aasta, sest

ravirežiimi korrapärasel järgimisel on võimalik oluline piirangute vähenemine. Pole vaidlust,

et kaebajal on diagnoositud anküloseeriv spondüliit, mida ei ole võimalik täielikult välja ravida.

Eksperdiarvamuse andnud arst on 21.10.2019 täiendavalt selgitanud, et kuigi anküloseeriv

spondüliit on progresseeruva iseloomuga haigus, on progresseerumise kiirus igal patsiendil

individuaalne ja õige raviga on tõenäoliselt võimalik üldise terviseseisundi paranemine ja

edasise progresseerumise aeglustamine. Ühtlasi on eksperdiarvamuse andnud arst märkinud, et

ka käesoleval juhul on 10.12.2018 alustatud bioloogilise raviga (anküloseerivast spondüliidist

tingitud vaevuste leevendamiseks ja progresseerumise aeglustamiseks) saavutatud kaebaja

terviseseisundi paranemine, kuid ravi tuli katkestada kaebaja pideva alkoholi liigtarbimise ja

puuduliku ravisoostumuse tõttu (sh ei ilmunud patsient kokkulepitud ajal arsti visiidile).

Bioloogilise raviga saavutatud terviseseisundi paranemist kinnitab reumatoloogi 28.01.2019

sissekanne kaebaja ravi kohta, mille kohaselt „spondüloartriidile efekt väga hea, valu oluliselt

vähenenud, tunneb ennast paremini, on asunud tegema aktiivsemalt koduseid töid“. Kaebaja on

raviga uuesti alustanud 2019. a oktoobris. Edasise ravi ja selle efektiivsuse suhtes on

ekspertarsti hinnangul oluline tähendus alkoholi tarvitamisest loobumisel, mille juures on

oluline kaebaja enda soov alkoholist loobuda ja ravida ennast vastavalt arsti ettekirjutustele.

Sealjuures on ekspertarst pidanud ühte aastat piisavaks ajaks, et oma eluviise muuta, ennast

ravida ning seejärel haiguse (anküloseeriva spondüliidi) progresseerumine ravi foonil üle

vaadata.

Seega on vastustaja pidanud võimalikuks, et hea ravisoostumuse korral võib olla võimalik

osalise töövõime taastumine. Vastustaja ei ole välistanud, et kaebaja töövõime hinnatakse

pärast ühte aastat siiski puuduvaks, küll aga saab pärast ühte aastat arvesse võtta seda, kas ja

kuidas on kaebaja järginud korrapärast ravi, sh korrapärase ravi järgimise korral hinnata, kuidas

on ravi kaebaja terviseseisundile pikema perioodi jooksul mõjunud, st kas kaebaja piirangud on

sama intensiivsed ka pärast ühte aastat. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid põhjendusi, mis

annaks aluse ekspertarsti erialateadmistel põhinevas hinnangus kahelda.

3-19-2235

7(10)

Vastustaja seisukoht ei ole vastuoluline. Vastustaja ei ole pidanud võimalikuks tervenemist

anküloseerivast spondüliidist, vaid leidnud, et õige raviga on võimalik leevendada kaebajal

esinenud või esinevate sümptomite raskust ja aeglustada haiguse edasist kulgu. Seda seisukohta

kinnitab

ka

meditsiinialane

kirjandus

(vt

nt

https://www.reumaliit.ee/sites/default/files/lehekylg/sponduliit.pdf, lk 4). Lisaks nähtub

eksperdihinnangust ja Eesti Töötukassa arsti sissekandest, et praegusel juhul on kaebajal

puuduv töövõime tuvastatud eeskätt alkoholi liigtarbimise ja puuduliku ravisoostumuse tõttu.

See tähendab, et kaebaja üldine terviseseisund võib olla oluliselt parem, kui ta järgib arsti

ettekirjutusi, hoidudes eelkõige alkoholi liigtarvitamisest ning jätkates bioloogilise raviga.

6) Vaidlustatud haldusaktid on proportsionaalsed ning kaalutlusvigadeta. Vastustaja on

selgitanud, et kuigi kaebajal ei ole võimalik täielikult terveneda anküloseerivast spondüliidist,

on korrapärase raviga võimalik sümptomeid leevendada ja edasist progresseerumist aeglustada

ning seetõttu ka üldist terviseseisundit parandada. Kaebajale määratud bioloogiline ravi jäi

alkoholi liigtarvitamise tõttu pooleli. Arusaadav ja loogiline on ka vastustaja seisukoht, et

kaebaja saab kaasa aidata enda üldise terviseseisundi paranemisele, lõpetades alkoholi

liigtarvitamine ja järgides arsti antud raviskeeme. Kaebaja on liitunud programmiga „Kainem

ja tervem Eesti“ ning 16.10.2019 alustanud uuesti bioloogilise raviga. Eeltoodu põhjal on üks

aasta piisav aeg, mil uuesti hinnata kaebaja terviseseisundit. See ei tähenda, et järgmisel korral

hinnatakse kaebajal osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral selle kestuseks üks aasta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus või saata asi halduskohtule uueks arutamiseks.

1) Kaebaja andmed TIS-s ei olnud piisavad ja objektiivsed kaebaja töövõime hindamiseks.

Halduskohus on puudulike terviseandmete põhjal vääralt leidnud, et kaebaja terviseseisundi

paranemine ühe aasta jooksul on võimalik bioloogilise raviga.

Kaebaja töövõime kestuse hindamisel tuleb lähtuda diagnoositud haiguse iseloomust ja kaebaja

tervislikust seisundist. Kuigi hea ravisoostumuse tõttu on võimalik terviseseisundi paranemine

valu vähenemise näol, ei ole võimalik anküloseeriva spondüliidi taandumine selliselt, et

taastuks osaline töövõime. Haiguse progresseeruvat kulgu kinnitab ka meditsiinialane

kirjandus. Efektiivne ravi tänase päeva seisuga puudub ja võimalik on vaid ajutine, pigem

vaimne leevendus. Seetõttu pole mõistetav, kuidas saab kaebaja haigust raviga korrigeerida.

Vastustaja on esitanud kohtule kaebaja epikriisidest koostatud 89-leheküljelise lisa, kuid ei

selgu, millistele osadele ta oma seisukohas tugineb. Sellest lisast ei saa järeldada kaebaja

terviseseisundi paranemist bioloogilise ravi tõttu selliselt, et aasta jooksul oleks võimalik

töövõime osaline taastumine. Anküloseeriva spondüliidi progresseerumise aeglustumine

tähendab, et sümptomid ei arene edasi, kuid juba tekkinud kahjustused on jäädavad.

Kaebaja tõi kaebuses välja toimingud, mida tal on juba praegu võimatu või raske sooritada.

Kaebaja haigus on progresseeruv sõltumata alkoholi tarvitamisest. Seetõttu ei saanud talle

puuduvat töövõimet määrata üheks aastaks.

2) Halduskohus on jätnud arvesse võtmata, et kaebajal on diagnoositud alkoholisõltuvus (s.o

tugev tung tarvitada ja võimetus kontrollida alkoholi kuritarvitamist; võõrutusnähud jne). See

on tõsine haigus, millest tervenemine ei toimu üleöö. Kaebaja osaleb programmis „Kainem ja

tervem Eesti“, mille raviprotsess kestab keskmiselt 6–12 kuud. Alkoholisõltuvusest on

omakorda tingitud muud haigused (ärevus, sotsiaalfoobia jne). Kaebaja on küll proovinud

alkoholismi ravida, kuid kuniks esinevad alkoholism ja sellest tingitud haigused, tuleb neid ka

arvestada kui haigusi, samuti arvesse võtta neist tulenevaid piiranguid.

3-19-2235

8(10)

Isegi kui kaebaja üldine terviseseisund võiks olla ajutiselt parem, kui kaebaja hoiduks alkoholi

liigtarvitamisest ja jätkaks bioloogilise raviga, ei ole usutav püsiv paranemine anküloseerivast

spondüliidist. Uuringud näitavad, et alkoholism ei mõjuta anküloseeriva spondüliidi kulgu.

Seega kaebaja tervislik seisund halveneb sõltumata sellest, kas ta tarvitab alkoholi või mitte.

3) Alkoholisõltuvusest ja anküloseerivast spondüliidist tekkivaid sümptomeid ei saa samastada.

Esimene neist on ravitav, kuigi pika aja jooksul, kuid teine mitte. Kaebajal on sellised füüsilised

ja psüühilised haigused, mille tõttu ta vajab pidevat kõrvalabi ja juhendamist.

9. Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

1) Anküloseerivat spondüliiti ei saa välja ravida, kuid korrapärase raviga on võimalik selle

sümptomeid leevendada (mis omakorda parandab kaebaja elukvaliteeti) ning haiguse

progresseerumist aeglustada. Kaebaja viited meditsiinialasele kirjandusele on õiged, kuid

üldiste järelduste põhjal ei saa teha ühest järeldust kaebaja terviseseisundi kohta. Haiguse

progresseerumise kiirus on igal inimesel erinev ja õige raviga saab selle kulgu aeglustada.

Kaebaja terviseandmed ei kinnitanud progresseerumise aeglustamise võimatust ja seda, et ravi

ei võiks olla tulemuslik.

2) Kaebaja terviseandmed TIS-s olid piisavad tema töövõime hindamiseks. Kaebaja ei ole välja

toonud, milliste andmetega on jäetud arvestamata. Terviseandmed, millele vastustaja tugines,

kajastuvad eksperdiarvamuses ja vaideotsuses.

3) TIS-st ei nähtu tõesti, et kaebaja tervislik seisund on bioloogilise ravi tõttu paranenud

selliselt, et saaks väita, et puuet ei esine, kuid kaebajal tuvastatigi puuduv töövõime kestusega

üks aasta. Ajaline piirang määrati arvestusega, et korrapärase raviga saab haiguse sümptomeid

leevendada, mis parandab kaebaja üldist elukvaliteeti. Vastasel korral poleks olnud mõtet talle

bioloogilist ravi määratagi. Kaebaja seisund oli aga pikemaks ajaks raskesti prognoositav.

4) Kaebaja alkoholisõltuvust ei ole jäetud tähelepanuta, seda on hinnatud vaimse võimekuse

valdkondades. Edasise ravi ja selle efektiivsuse suhtes on ekspertarsti hinnangul oluline roll

alkoholi tarvitamisest loobumisel, mille juures on omakorda tähtis kaebaja enda soov alkoholist

loobuda ja end ravida vastavalt arsti ettekirjutusele. Ekspert pidas ühte aastat piisavaks, et

kaebaja saaks oma eluviise muuta, end ravida ja seejärel saaks haiguse (anküloseeriva

spondüliidi) progresseerumise ravi foonil üle vaadata. Kaebaja liitus programmiga „Kainem ja

tervem Eesti“ ning 16.10.2019 on alustanud uuesti bioloogilise raviga. Neil asjaoludel puudub

alus seada kahtluse alla vastustaja (ja ekspertarsti) hinnangut, et kaebaja terviseseisundit on

kohane hinnata uuesti ühe aasta järel. Ei saa välistada, et aasta järel hinnatakse kaebaja

töövõime endiselt puuduvaks, kuid aasta järel saab hinnata, kas ja kuidas on kaebaja järginud

korrapärast ravi. Korrapärase ravi järgmise korral saab hinnata, kuidas see on kaebaja

terviseseisundit pikema perioodi vältel mõjutanud (kas piirangud on sama intensiivsed).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Vastustaja tuvastas 16.09.2019 otsuses kaebaja puuduva töövõime kestusega üks aasta ning

jäi ka 19.11.2019 vaideotsuses samale seisukohale.

Vastustaja leidis sisuliselt, et kaebaja ei ole võimeline töötama, võttes arvesse tema

terviseseisundit, tegutsemisvõimet ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid,

nende prognoosi ja eeldatavat kestust (vt TVTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 3). Vastustaja tuvastas kaebaja

puuduva töövõime üheks aastaks, tuginedes ekspertarsti hinnangule, mille järgi on kaebaja

seisund raskesti prognoositav. Vaidlus käib selle üle, kas kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades oleks tulnud hinnata kaebaja töövõime puuduvaks pikemaks perioodiks kui üks aasta

(kaebaja hinnangul viieks aastaks kooskõlas TVTS § 8 lg-ga 1).

3-19-2235

9(10)

Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et vastustaja ei ole teinud kaebaja töövõime

puudumise perioodi määratledes selliseid vigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud haldusaktid

tühistada. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid

kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4) ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.

11. Sotsiaalministeeriumi koostatud töövõime hindamise metoodika1 järgi võib töövõime

hindamise taotleja seisundi prognoos olla tõenäoliselt vähe muutuv, tõenäoliselt paranev,

tõenäoliselt halvenev või raskesti prognoositav. Prognoos määratakse selle põhjal, milline on

taotleja seisundi prognoos, arvestades haiguse senist kulgu, selle haiguse tavapärast

kulgu/muutumist, ravivõimalusi jm. Prognoosi tuleb põhjendada. Sellega põhjendatakse üksiti

töövõime määra kehtivust. Kehtivuse aja määramisel lähtutakse prognoosist: tõenäoliselt

paraneva seisundi puhul eeldatava paranemise aeg, tõenäoliselt vähemuutuva seisundi korral

pikim võimalik aeg, kui see on kohane (vt metoodika p 3.3.2).

12. Vastustaja hindas kaebaja puuduva töövõime kehtivusajaks üks aasta, sest kaebaja

terviseseisund oli pikemaks ajaks raskesti prognoositav. Vastustaja tugineb tervishoiuteenuse

osutaja ekspertarsti 12.09.2019 hinnangule (dtl 11–23) ja 21.10.2019 vaidemenetluses antud

täiendavale hinnangule (dtl 146), Eesti Töötukassa ekspertarsti vaidemenetluses antud

hinnangule (dtl 30, 146) ning vastustaja ekspertide arutelu tulemusele (dtl 46–47, 146),

põhjendades nende eriteadmistega isikute arvamuse põhjal kaebajal töövõime puudumise

kehtivusaega kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kaebajal on diagnoositud anküloseeriv spondüliit ja

see on haigus, mida ei ole võimalik välja ravida; 2) korrapärase raviga on aga kaebajal

tõenäoliselt võimalik anküloseeriva spondüliidi sümptomeid leevendada ja selle haiguse

progresseerumist aeglustada; 3) kaebajal on diagnoositud ka alkoholisõltuvus ja sellega

kaasuvad haigused; 4) alkoholismist tingitud kahjustustest ei ole samuti võimalik tervistuda,

kuid ravi tulemusena on võimalik olla kaine; 5) ravi ja elurežiimi paranemine loob eelduse

kehaliste ja vaimsete funktsionaalsete piirangute vähendamiseks, kuigi ei saa eeldada piirangute

kadumist; 6) aasta pärast on võimalik piirangud korrapärase ravi foonil üle vaadata ning hea

ravisoostumuse korral on võimalik osalise töövõime taastumine.

13. Vastustaja ei ole väitnud vaidlustatud haldusaktides ega ka kohtule antud selgitustes, et

kaebaja tervistub anküloseerivast spondüliidist ühe aasta jooksul. Vastustaja on silmas pidanud,

et kui kaebaja püsib kaine ja saab seejuures anküloseeriva spondüliidiga seonduvat ravi, võib

see leevendada olemasolevaid anküloseeriva spondüliidi sümptomeid ja aeglustada selle

haiguse progresseerumist. See omakorda võib vähendada sellest haigusest tingitud piiranguid.

Samamoodi ei ole vastustaja väitnud, et kaebajal on võimalik tervistuda alkoholismist tingitud

kahjustustest. Küll aga on vastustaja pidanud võimalikuks alkoholi tarbimisest täielikku

loobumist, mille tulemusena on võimalik ka alkoholisõltuvusest tingitud kehaliste ja vaimsete

piirangute vähenemine. Vastustaja on määranud töövõime puudumise kehtivuse aja, arvestades

ekspertarsti seisukohta, et kaebaja seisund oli sel hetkel raskesti prognoositav. Seega

põhimõtteliselt pidas vastustaja ühtviisi võimalikuks nii seda, et kaebaja seisund aasta jooksul

tõenäoliselt paraneb, kui ka seda, et see jääb tõenäoliselt samaks või halveneb.

14. Kaebajaga võib iseenesest nõustuda selles, et alkoholisõltuvuse ravi ei anna ilmselt

tulemusi üleöö, kuid kaebaja ei ole ka veenvalt näidanud, et aasta jooksul ei ole võimalik

saavutada mingeid edusamme. Kaebaja on osalenud programmis „Kainem ja tervem Eesti“.

Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt kestab selle programmi järgne raviprotsess 6–12 kuud.

Seega ei saanud vaidlustatud haldusaktide andmise ajal välistada, et kaebaja puhul on ravi

tulemuslik juba enne aasta möödumist. Ekspertarsti 12.09.2019 arvamuses ja vaideotsuses

refereeritud TIS-i andmetest nähtub, et kaebajal on olnud viidatud programmis osalemise ajal

ca poole aasta pikkune kainuse periood. Ajal, mil kaebaja hoidus täielikult alkoholi

1 https://www.sm.ee/sites/default/files/tvh_metoodika_31.03.2020.pdf

3-19-2235

10(10)

tarvitamisest, oli tulemuslik ka anküloseeriva spondüliidi bioloogiline ravi, sest sellest

haigusest tulenevad vaevused vähenesid ning tegutsemisvõime paranes. Sellistel asjaoludel ei

ole meelevaldne eeldada, et ühe aasta pärast võib kaebaja tervislik seisund muutuda nii

paremaks kui ka halvemaks sõltuvalt sellest, kas kaebaja on võimeline hoiduma alkoholi

liigtarvitamisest ning kui kaebaja püsib kaine, siis kas anküloseeriva spondüliidi sümptomite

leevendamiseks mõeldud ravi on tulemuslik või mitte. See, kas kaebaja seisund muutub

paremaks või halvemaks, sõltub vähemalt osaliselt kaebaja ravisoostumusest ehk sellest, kas ja

kuidas kaebaja nõustub temale määratud raviga ja on valmis arsti juhiseid täitma. Kui kaebaja

ravisoostumus osutub heaks, ei saa välistada tema töövõime osalist taastumist, kui aga halvaks,

võib olla vajadus hinnata tema töövõime aasta möödumisel endiselt puuduvaks.

15. Vastustaja selgitab õigesti, et töövõime hindamisel, sh selle kehtivusaja määramisel, ei ole

tähtis ainult see, millised haigused inimesel esinevad, vaid ka see, kuidas see mõjutab tema

kehalist ja vaimset sooritusvõimet (vt TVTS § 5 lg 2). See tähendab, et sarnase diagnoosiga

inimestel ei pruugita jõuda töövõime hindamisel samale tulemusele, sest vastasel korral võikski

töövõimet hinnata üksnes isikule pandud diagnoosi põhjal. Selliselt toimitakse aga üksnes kõige

raskemate töövõimet välistavate terviseseisundite puhul, mis on ammendavalt loetletud

määruse nr 39 §-s 4. Järelikult ei ole praeguses asjas määravat tähtsust kaebaja viidatud

meditsiinialasel kirjandusel, mis puudutab anküloseerivat spondüliiti. Selles, et tegemist on

ravimatu haigusega, millest ei ole võimalik tervistuda, ei ole vaidlust. Nimetatud haiguse kulg

ning selle haiguse sümptomite leevendamise võimalused võivad aga olla erinevate inimeste

puhul erinevad. Kaebaja puhul on vastustaja põhistanud, et hoolimata ravimatust haigusest, ei

saa välistada, et kaebaja kehaline ja vaimne sooritusvõime aja jooksul siiski paranevad.

16. See, millistele TIS-i andmetele vastustaja tugineb, nähtub 16.09.2019 otsuse aluseks olnud

TTO ekspertarsti 12.09.2019 hinnangust ning vaideotsusest. Kaebaja ei ole konkreetselt välja

toonud, milliste andmetega jättis vastustaja arvestamata või millises osas on TIS-i andmed

puudulikud. Apellatsioonkaebuses (vt p 4.1.6) viitab kaebaja epikriisi kannetele, mis kinnitavad

kaebajal anküloseeriva spondüliidi olemasolu, kuid selle diagnoosi olemasolu üle polegi

vaidlust. Vastustaja ei väida vaidlustatud haldusaktides nimetatud haiguse väljaravimise

(kaebaja tervistumise) võimalikkust, vaid seda, et bioloogilise, taastus- vms asjakohase ravi

tulemusel võivad leeveneda kaebajal selle haiguse sümptomid ning seeläbi paraneda ka tema

tegutsemisvõime. Aluse selliseks hinnanguks annab asjaolu, et varem on ravi andnud positiivse

efekti.

17. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 järgi on menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

19. Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus

avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)