2-19-15770/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse teatavaks tegemise aeg

18. september 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-15770

Tsiviilasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi CC ja XX vastu

solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. juuni 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

CC ja XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

12 247,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

Krediidikaitse

Grupp

OÜ

(registrikood 11693223), lepinguline esindaja advokaat

Tenno Parmas

Kostjad (apellandid) CC (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline

esindaja advokaat Birje Kalmus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja juurde võtmata apellatsioonkaebusega esitatud dokumentaalne tõend

(pankroti väljakuulutamise teade).

2. Tühistada Harju Maakohtu 26. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15770 osas,

millega mõisteti CC-lt ja XX-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja

võlgnevus 12 047,36 eurot ületavas osas, jaotati menetluskulud ning määrati need

kindlaks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Krediidikaitse Grupp OÜ hagi

CC ja XX vastu solidaarselt 200 euro väljamõistmiseks läbi vaatamata ning jaotada

menetluskulud.

3. Jätta muutmata Harju Maakohtu 26. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15770

osas, millega mõisteti CC-lt ja XX-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks

välja võlgnevus 12 047,36 eurot, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

4. Rahuldada CC ja XX apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgimine:

5.1. Jätta Krediidikaitse Grupp OÜ hagi CC ja XX vastu solidaarselt 200 euro

väljamõistmiseks läbi vaatamata.

5.2. Rahuldada Krediidikaitse Grupp OÜ hagi CC ja XX vastu.

5.3. Mõista CC-lt ja XX-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja

võlgnevus 12 047,36 eurot.

2 (9)

5.4. Jätta Krediidikaitse Grupp OÜ maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

98 % ulatuses solidaarselt CC ja XX kanda. Jätta CC ja XX maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud 2 % ulatuses Krediidikaitse Grupp OÜ

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 9. oktoobril 2019 Harju Maakohtule CC (kostja I)

ja XX (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja mõista

12 247,36 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Menetluse kestel

hageja vähendas nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja mõista 12 047,36 eurot.

Credit Invest OÜ (laenuandja) ja Meritus Infra OÜ (laenusaaja) sõlmisid 5. juulil 2016

laenulepingu nr Ci2016071042 (laenuleping), mille kohaselt andis laenuandja laenusaajale

laenu 10 000 eurot tagasimakse tähtajaga 5. august 2016 ja intressimääraga 6 % kuus.

Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 5. juulil 2016.

Laenuandja ja kostjad, kes olid laenusaaja juhatuse liikmed, sõlmisid 5. juulil 2016 laenusaaja

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingud nr CiK2016071043

(käendusleping I) ja

CiK2016071044 (käendusleping II). Käenduslepingute kohaselt

kohustusid kostjad vastutama laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ja

kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete eest kuni 20 000 euro ulatuses.

Laenu tagastamise tähtaega pikendati kokkuleppel kaheteistkümne makseperioodi võrra. Seega

kohustus laenusaaja tagastama laenu koos intressiga laenuandjale hiljemalt 5. augustil 2017,

kuid ei teinud seda.

22. juunil 2018 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega laenuandja

loovutas laenulepingust ning käenduslepingutest tulenevad nõuded hagejale. Hageja,

laenusaaja ja kostjad sõlmisid 2. augustil 2018 võla tasumise kompromissilepingu nr MG-

2016071042 (kompromissileping), mille eesmärgiks oli luua iseseisev ning sõltumatu

võlakohustus. Kompromissileping sisaldab konstitutiivset võlatunnistust võlaõigusseaduse

(VÕS) § 30 tähenduses ja kostjad on kaotanud kompromissilepingu aluseks olevate

võlasuhetega seoses vastuväidete esitamise õiguse.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kompromissilepingust tulenev käenduskohustus on tühine või tühistatav, kuna see ei sisalda

tarbijakäendajate vastutuse rahalist maksimumsummat ning kostjad sõlmisid käenduslepingud

3 (9)

olulise eksimuse tõttu. Hageja ei avaldanud kostjatele kompromissilepingu sõlmimisel, et

laenusaaja oli laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks tasunud 10 348,80 eurot.

Kompromissilepingu sõlmimine ei saa halvendada kostjate olukorda käenduse andmisel ja

seega on kompromissileping tühine.

Hageja nõude kujunemine ei ole jälgitav. Kostjad on kompromissilepingust tulenevate nõuete

katteks tasunud 4149,70 eurot. Hageja ei ole kinni pidanud seaduses sätestatud maksete

arvestamise järjekorrast. Laenulepingus kokkulepitud kohustuste täitmise järjekord on

ebamõistliku tüüptingimusena tühine. Kuna laenu tagasimakse tähtpäev oli 5. august 2016, ei

ole alates sellest ajast võimalik nõuda intressi.

Laenulepingus tüüptingimusena kokkulepitud intressimäär 72 % aastas on ebamõistlikult suur

ja seetõttu seadusest ja kohtupraktikast tulenevalt tühine või tuleb seda vähendada nullini.

Laenulepingust tulenev viivisenõue on ebamõistlikult suur ja vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1.

Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks sellises ulatuses kahju tekkinud. Viivist tuleb vähendada

nullini. Arvestada tuleb kohustuse täitmise ulatust. Laenuandja on saanud laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks kokku 14 498,50 eurot, sh viivise katteks ca 3900 eurot.

Hageja nõuab kostjatelt viivist vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6 nii viiviselt kui ka intressilt.

Kompromissileping ei ole sisalda konstitutiivset võlatunnistust. Tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega.

Laenulepingut ei saa lugeda pikenenuks, sest laenusaaja ei ole tasunud intressi laenuandjale

enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval. Samuti ei saa käendada kohustust, mis

ei ole piisavalt määratletud. Kostjatele ei olnud teada, kas leping on pikenenud ning kui on, siis

millise perioodi võrra.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 26. juuni 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 12 247,36 eurot. Menetluskulud jättis maakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda ning

mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2976 eurot koos

seadusjärgse viivisega.

Pooled ei vaidle selle üle, et laenuandja ja laenusaaja sõlmisid 5. juulil 2016 laenulepingu

nr Ci2016071042, mille alusel sai laenusaaja 10 000 eurot tagasimakse tähtajaga kuni 5. august

2016 ja intressimääraga 6 % kuus. Laenuandja ja kostjad, kes olid laenusaaja juhatuse liikmed,

sõlmisid samal päeval laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks

käenduslepingud. Käenduslepingute kohaselt kohustusid kostjad vastutama laenulepingust

tulenevate kohustuste eest 20 000 euro ulatuses. 2. augustil 2018 sõlmisid hageja, laenusaaja ja

kostjad võla tasumise kompromissilepingu.

Vaidlus on selle üle, kas kostjatel on kompromisslepingust tuleneva võla tasumise kohustus ja

kui suur on võlgnevus.

Maakohus leidis käenduslepingute p-le 1.2 viidates, et käendajate kohustuste maksimummäär

on käenduslepingutes fikseeritud, mistõttu ei ole käenduslepingud tühised. Kostjad ei ole

kompromissilepingu kohaselt käendajad, vaid on selle pooleks. Kompromissilepingut

reguleerivatest sätetest vastutuse piirmäära nõuet ei tulene.

Kompromissilepingus VÕS § 578 lg-te 1 ja 2 tähenduses tunnistasid kostjad laenu- ja

käenduslepingutest tuleneva põhinõude 9000 euro, intressivõla 600 euro ja viivise 4546,30 euro

maksmise kohustuse olemasolu ning kujundasid selle alusel uue võlasuhte, milles leppisid

kokku intressitasus 1550,76 eurot ja määrasid kindlaks maksegraafiku kümne kuu jooksul võla

ja intressi tasumiseks. Kuna kompromissilepingus on selgelt esile toodud uue nõude koosseis,

siis on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Asja lahendamisel

omavad tähtsust üksnes kompromissilepingule esitatud vastuväited.

4 (9)

Maakohus ei nõustunud kostjate väidetega, et kostjatel on õigus kompromissilepingu

sõlmimiseks antud tahtevaldused olulise eksimuse tõttu tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS)

§ 92 lg 1 ja lg 3 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Kostjad pidid laenusaaja võla suurusest, kohustuste

täitmise ulatusest ja võla jäägist teadlikud olema, kuna nad olid käenduslepingute sõlmimise

ajal laenusaaja juhatuse liikmeteks (äriseadustik (ÄS) § 182). 2. jaanuari 2019. a e-kirjaga on

tõendatud, et ka pärast kompromissilepingu sõlmimist tegutsesid kostjad laenusaaja huvides.

Seega ei ole vastuväited laenukohustustest ja võla jäägist mitteteadmisest eluliselt usutavad ega

veena selles, et kostjad olid kompromissilepingut sõlmides eksimuses. Tühistamise avalduse

tegemist ettenähtud tähtaja jooksul kostjad tõendanud ei ole (TsÜS § 99 lg 1 p 2).

Kostjad ei ole tõendanud, et kompromissilepingus märgitud nõude arvestus oleks vale.

Kompromissilepingust tulenevat võlga tasuti 3669,70 euro ulatuses, mis arvestati p 6 järgi

esmalt viiviste ja intressi katteks ning seejärel tähtajaks tasumata põhinõude katteks

(VÕS § 88 lg 8). Kostjad ei ole tõendanud, et tasusid kompromissilepingust tuleneva võla

suuremas ulatuses. Kostjate viide VÕS § 415 lg-s 2 sätestatule on asjakohatu, kuna see

reguleerib tarbijakrediidilepingu alusel tehtud maksete arvestamise korda.

Maakohus ei nõustunud kostjatega, et hageja arvestas viivist vastuolus seadusega. Samuti

sellega, et laenulepingus kokku lepitud intressi- ja viivisemäär on ebamõistlikult suur ja tühine

või tuleb nende suurust vähendada. Kuna hageja kompromissilepingu rikkumisest tulenevat

viivist ei nõua, ei ole hageja vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6 arvestanud viivist viiviselt ja

intressilt. Viivise- ja intressinõue 0,2 % päevas tulenes kahe juriidilise isiku vahel sõlmitud

laenulepingust ning tegemist on kohtupraktikas aktsepteeritud määraga. Seetõttu ei oma

käesolevas asjas tähtsust, kas laenulepingust tulenev viivisenõue on kostjate suhtes ebamõistlik.

Viivisenõude vähendamiseks puudub alus, kuna laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on

kooskõlas nii seaduse kui ka kohtupraktikaga ning kostjad on kompromissilepingus selle

suurust kinnitanud.

Kompromissilepingust tulenev nõue ei ole aegunud, kuna leping sõlmiti 2. augustil 2018 ja hagi

esitati 9. oktoobril 2019. Kostjad võtsid lepingu sõlmimisega kohustuse tasuda solidaarselt

lepingus kokku lepitud 15 697,06 eurot. Kuna kompromissilepingust tulenevate kohustuste

katteks on tasutud kokku 3449,70 eurot, rikkusid kostjad lepingut. Hagejal on VÕS § 101 lg 1

p-st 1 ja § 108 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist. Seetõttu tuleb kostjatelt

VÕS § 108 lg 1 alusel solidaarselt hageja kasuks välja mõista 12 247,36 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Koos apellatsioonkaebusega esitasid kostjad uue tõendi

(OÜ Ortunc Fikretbey (end ärinimega Meritus Infra OÜ) pankroti väljakuulutamise teade).

Kuna kostjate elukoht on Tartu Maakohtu tööpiirkonnas, paluvad kostjad saata

apellatsioonkaebus menetlemiseks Tartu Ringkonnakohtule (TsMS § 79 lg 1).

Maakohus tuvastas valesti, et 2. augustil 2018 sõlmitud võla tasumise kompromissileping

vastab kompromissilepingu tunnustele VÕS § 578 tähenduses ja selle on allkirjastanud

laenusaaja nimel kostja I (maakohtu otsuse p 13). Laenusaaja ei ole lepingut allkirjastanud.

Kostja I allkirjastas kompromissilepingu enda nimel ja tal puudus volitus laenusaajat juhatuse

liikmena esindada, mistõttu tulnuks tema suhtes kohaldada käenduslepingust I tulenevat.

Maakohus tuvastas otsuse p-s 16 valesti, et kostjad sõlmisid käenduslepingud laenulepingutest

tulenevate kohustuste täitmiseks juhatuse liikmetena ning need ei ole tühised, kuna lepiti kokku

käendajate vastutuse piirmääras. Seadusest ja kohtupraktikast tulenevalt on tegemist

tarbijakäenduslepingutega. Kuivõrd laenusaaja pikendas laenulepingut kostjate teadmata

kaheteistkümne kuu võrra, ei olnud käendajate kohustused piisavalt määratletud. Sel viisil

kohustuste käendamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Kompromissilepingu sõlmimise ajal

ei olnud kostjatele need asjaolud teada. Maakohus ei põhjendanud, miks ta nende kostja

väidetega ei nõustu.

5 (9)

Maakohus leidis otsuse p-s 17 ekslikult, et kostjad on kompromissilepingu pooled ning mitte

käendajad, mistõttu leping ei ole vastutuse maksimummäära kokkuleppe puudumise tõttu

tühine. Kompromissilepingust nähtub selgelt, et kostjad on sõlminud selle käendajatena, mh

viitab sellele lepingu sissejuhatav osa ja p 3. Kuna kompromissilepingus ei ole kostjate

vastutuse piirmääras kokku lepitud, siis on see TsÜS § 87 lg 1 järgi tühine.

Maakohus tuvastas otsuse p-s 18 valesti, et kompromissileping sisaldab konstitutiivset

võlatunnistust. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas maakohus sellele järeldusele jõudis.

Kompromissilepingus on pooled viidanud aluskohustustele ja hageja on kinnitanud, et tema

eesmärgiks kompromissilepingu sõlmimisel oli tagada olemasolevate kohustuste täitmine.

Seega on kohtupraktika kohaselt kompromissilepingus deklaratiivne võlatunnistus, millega

muudeti kohustuse täitmise tähtaega.

Maakohus järeldas ekslikult, et kostjad pidid kohustuste täitmise ulatusest ja võla jäägist

teadlikud olema, kuna nad olid laenusaaja juhatuse liikmed. 2. jaanuari 2019. a e-kirjast seda

asjaolu ei nähtu. Kompromissilepingu sõlmimise hetkel ei olnud kumbki kostja laenusaaja

juhatuse liikmeks. Kostjad olid kompromissilepingut sõlmides eksimuses, sest neile ei olnud

teada laenulepingu alusel võlausaldajale tasutud summa suurus. Kompromissileping on

tühistatav.

Maakohus leidis põhjendamatult, et kostjad tunnistasid hageja kompromissilepingu p 1 alusel

esitatud võla arvestust (maakohtu otsuse p 22). Kostjad on vaielnud hageja võla arvestusele

vastu ja leidnud, et selle kujunemine jääb arusaamatuks. Maakohus jättis kostjate vastuväited

tähelepanuta. Hageja intressi- ja viivisenõuded on kohtupraktika ja VÕS § 113 lg 6 järgi

tühised.

Maakohus jättis tähelepanuta kostjate väited ja tõendid, et hageja ei ole võla arvestamisel

arvestanud enne kompromissilepingu sõlmimist tasutud 10 348,80 euroga. Laenulepingus

kokkulepitud kohustuste täitmise järjekord on ebamõistliku tüüptingimusena tühine. Kostjad

on pärast kompromissilepingu sõlmimist tasunud hagejale 4149,70 eurot. Tasutud summadest

saab lugeda täidetuks põhivõla 10 000 eurot, intressi 600 eurot ja ülejäänud osas viivise.

Maakohus leidis valesti, et võla katteks tehtud maksete arvestamisel puudub alus kohaldada

VÕS §-s 415 sätestatut. Isegi kui lähtuda uuest kujundatud võlasuhtest, on tegemist

tarbijakrediidilepinguga, mis keelab seaduses sätestatust kõrgema viivise nõudmise ja määrab

kindlaks kohustuste täitmise järjekorra. Kompromissileping on tühine vastuolu tõttu heade

kommetega (TsÜS § 86).

Maakohus leidis üllatuslikult ja kohtupraktikaga vastuolus, et intressi ja viivist saab vähendada

üksnes põhivõlgniku majanduslikku olukorda ja kohustuse täitmise ulatust arvestades.

Seejuures jättis maakohus arvestamata põhivõlgnikuga seonduvad asjaolud ja tõendid, millest

nähtub laenusaaja raske majanduslik olukord. Mh kuulutati 23. jaanuaril 2020 välja laenusaaja

pankrot. Maakohus oleks pidanud arvestama, millised tagajärjed on viivise vähendamata

jätmisel füüsilistest isikutest kostjatele ja laenulepingu täitmise ulatust. Viivise vähendamata

jätmine on hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus leidis paljasõnaliselt, et kokkulepitud

viivisemäär on kohtupraktikas aktsepteeritav.

Maakohus jättis tähelepanuta kostjate vastuväited hageja menetluskuludele. Maakohus ei

analüüsinud hageja lepingulise esindaja toimingute ajalist mahtu ning kostjate hinnangul on

ajakulu ülepaisutatud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus hagi 200 euro ulatuses rahuldas. Samuti osas, millega maakohus jaotas

menetluskulud ja määras need rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asja

6 (9)

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi kostjatelt

solidaarselt 200 euro väljamõistmiseks läbi vaatamata. Muus osas, s.o kostjatelt solidaarselt

12 047,36 euro hageja kasuks väljamõistmise osas, tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse

põhjendusi. Samuti jaotab ringkonnakohus uue otsusega menetluskulud maakohtu poolt

määratust erinevalt. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

7. Apellatsioonkaebuses on kostjad taotlenud kaebuse saatmist kostjate elukohajärgsele

kohtule (TsMS § 79 lg 1). Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel

leidnud, et TsMS § 637 lg 1 p-s 1 sätestatud asjaolu ei esine, s.t kaebus allub Tallinna

Ringkonnakohtule. TsMS § 12 esimese lause järgi vaatab ringkonnakohus läbi tema

tööpiirkonnas asuvate maakohtute lahendeid tsiviilasjades nende lahendite peale esitatud

apellatsioon- ja määruskaebuste alusel. Harju Maakohus on Tallinna Ringkonnakohtu

tööpiirkonnas asuv maakohus. Samuti märgib kolleegium, et apellatsioonkaebuses ei või

tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas (TsMS § 631 lg 3).

8. Menetluse kestel on hageja kostjate vastu esitatud nõuet vähendanud 200 euro ulatuses

(vt 11. juuni 2020. a menetlusdokument; tl 72-75). Maakohus ei ole selles osas nõuetekohaselt

seisukohta võtnud.

Hageja avaldas ringkonnakohtule, et võtab 200 euro ulatuses hagi tagasi (vt hageja 4. septembri

2020. a menetlusdokument, tl 120). TsMS § 424 lg 1 teise lause järgi võib hageja kostja

nõusolekul hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Kostjad on osalise

haginõude tagasivõtmisega nõus (vt kostjate 9. septembri 2020. a menetlusdokumendi p 2.11,

tl 124 pöördel). Hagi läbivaatamata jätmise taotluse rahuldamise tõttu tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse kostjatelt solidaarselt 200 euro väljamõistmise osas ning jätab selles osas hagi

läbi vaatamata (TsMS § 451¹ lg 1).

9. Ringkonnakohus leiab, et kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud uutele väidetele ja

esitanud uue dokumentaalse tõendi.

9.1. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamise

eeldused – asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu või muul põhjusel, mh kui asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või

kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

Kostjad väidavad, et said olulisest eksimusest kompromissilepingu sõlmimisel teada alles

praeguses

menetluses,

laenusaaja ei

ole

kompromissilepingut

allkirjastanud

ning

kompromissileping on heade kommete vastasuse tõttu tühine (TsÜS § 86). Ringkonnakohus

andis kostjatele võimaluse uute asjaolude kohta väidete esitamist põhistada. Vaatamata kostjate

põhjendustele on kolleegium seisukohal, et tegemist on uute väidetega.

Kohtu poolt tehingu tühisuse aluste omal algatusel kontrollimise väite osas märgib kolleegium,

et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Maakohtu ette ei toodud asjaolusid, mis võimaldanuks lugeda tehingu heade

kommetega vastuolus olevaks TsÜS § 86 järgi. Kohtupraktikas on leitud, et kohus peab tehingu

tühisuse alustega omal algatusel arvestama ning kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel,

mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt nt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14).

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, mis lubaks

kostjatel esitada uusi asjaolusid (TsMS § 652 lg 3 p 2, lg 4). Seega tuleb apellatsioonkaebuses

esitatud väited uute asjaolude kohta jätta tähelepanuta.

9.1. Kostjad esitasid apellatsioonimenetluses uue tõendi – OÜ Ortunc Fikretbey pankroti

väljakuulutamise teade (apellatsioonkaebuse lisa 1). Kostjad põhjendavad uue tõendi esitamist

sellega, et maakohtu seisukoht, et viivise vähendamisel tuleb arvestada laenusaaja

majanduslikku seisundit, oli üllatuslik (apellatsioonkaebuse p 2.22).

7 (9)

Kolleegiumi hinnangul ei üllatanud maakohus pooli seisukohaga, et viivise vähendamisel

võetakse arvesse mitte taotluse esitaja majanduslik olukord, vaid põhivõlgniku majanduslik

seisund ja viimase kohustuse täitmise ulatus. Sellisele tõendamiskoormisele viitas hageja

(vt hageja 27. jaanuari 2020. a menetlusdokumendi p 6.12 jj; tl 51 pöördel).

Samuti ei oma tõend asjas tähtsust ja seda ei tule TsMS § 238 lg 1 esimese lause järgi vastu

võtta (vt otsuse p 10.8).

10. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, milline on kompromissilepingu

õiguslik tähendus ja kui suur on kostjate solidaarkohustus.

10.1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kompromissileping on kehtiv ning kostjad

ei ole võtnud sellega käenduskohustust vaid on põhivõlgnikud (maakohtu otsuse p 17).

Kostjad ei vaidle vastu, et on kompromissilepingu isiklikult allkirjastanud. Vastuseks kostjate

apellatsioonkaebuse väitele, et kompromissilepingust nähtub selgelt, et kostjad vastutavad

kompromissilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest käendajatena, märgib kolleegium, et

kompromissilepingut tuleb tõlgendada vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitele.

Kuigi maakohus ei ole viidanud lepingu tõlgendamise sätetele, on ta lepingupoolte tahte

väljaselgitamisel arvestanud VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaolusid. Maakohus on viidanud

kompromissilepingu sõnastusele, millest tuleneb, et kostjad on kompromissilepingu poolteks –

nad on solidaarvõlgnikud ega vastuta üksnes põhivõlgniku kohustuste rikkumise korral

VÕS § 145 lg 1 tähenduses. Teistsugust tahet, mis erineb lepingus kirjapandust

(solidaarvõlgnikud), ei ole kostjad tõendanud (TsMS § 230 lg 1). Kompromissilepingu ühestki

tingimusest ei tulene, et kostjad vastutaksid üksnes käendusjuhtumi korral. Seega ei sisalda

kompromissileping kostjate suhtes käenduskohustust ning kostjate esitatud väide

tarbijakäenduslepingu tühisuse osas viitega VÕS § 143 lg-le 2 ja TsÜS §-le 87 ei ole

asjakohane.

10.2. Kolleegium

nõustub

maakohtu

seisukohaga,

et

kostjad

ei

ole

tõendanud

kompromissilepingu TsÜS §-s 92 järgi tühistamise formaalseid ega materiaalseid eelduseid

(maakohtu otsuse p-d 19–27). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti

kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei

korda (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et olulise eksimuse mõju

kompromissilepingu sõlmimisel tuli tõendada kostjatel (TsMS § 230 lg 1). Kostjad seda teinud

ei ole. Maakohus on poolte väiteid ja esitatud tõendeid nõuetekohaselt hinnanud (TsMS § 442

lg 8). Õige on maakohtu järeldus, et 2. jaanuari 2019. a e-kiri tõendab, et kostjad olid teadlikud

laenusaaja võlgnevuse suurusest ka olukorras, kus nad ei olnud enam laenusaaja juhatuse

liikmed (tl 53). Nimetatud e-kiri ja enne kompromissilepingu sõlmimist teostatud maksed

tõendavad, et isegi kui kostjad ei olnud enam laenusaaja juhatuse liikmed, tegelesid nad

laenusaaja kohustuse täitmise korraldamisega (tl 76). Samuti tuleb arvestada, et kostjad olid

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise osas käendajad ning asja materjalidest ei nähtu, et

enne kompromissilepingu sõlmimist oleks hageja keeldunud neile laenusaaja kohustuse

täitmise kohta teabe andmisest (VÕS § 146 lg 1).

10.3. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kompromissileping sisaldab endas

konstitutiivset võlatunnistust (maakohtu otsuse p 18; VÕS § 578 ja § 30). Kompromissilepingu

sõlmimisel poolte tahte tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud.

Kompromissi puhul eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma

nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2).

Praegusel

juhul

on

pooled

kompromissilepingu

sõlmimisel

kokku

leppinud,

et

kompromissileping täidetakse võlatunnistusega. Poolte tahe tuleneb kompromissilepingu

tingimustest, mis annavad lünkadeta edasi poolte tahte lepingu sõlmimisel. Pärast

kompromissilepingu sõlmimist ei ole hageja esitanud laenusaaja ega kostjate vastu laenu- ja

8 (9)

käenduslepingutest tulenevaid nõudeid, mis viitab sellele, et kompromissilepingu sõlmimisel

lõpetasid pooled varasema võlasuhte (VÕS § 207 lg 1). Hageja väidet, et kompromissilepingu

sõlmimise eesmärgiks oli kõrvaldada nii laenu- kui ka käenduslepingutest tulenev vaidlus

hageja nõude koosseisu, suuruse ja sissenõutavuse osas, tõendab 2. jaanuari 2019. a e-kiri ja

kostjate palvel muudetud maksegraafik (tl 53-54).

Võlatunnistusega tunnustatud võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid

peale võlatunnistuse. Kompromissilepingu p-de 1 ja 2 kohaselt tunnistasid kostjad 15 697,06

euro suurust võlga ja lubasid selle tasuda maksegraafiku alusel võrdsetes osades kümne kuu

jooksul. Mh lepiti täiendavalt kokku põhivõlgnevuselt intressi 1550,76 euro tasumises kuni

kohustuse täitmiseni.

Tegemist ei ole deklaratiivse võlatunnistusega, millega tunnistati üksnes olemasolevat

kohustust ja muudeti selle tasumise tähtaega.

10.4. Kostjatele oli menetluse kestel teada, et maakohus võib kompromissilepingus sisalduva

võlatunnistuse kvalifitseerida konstitutiivseks võlatunnistuseks, kuid vaatamata sellele ei

esitanud nad vastunõuet konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu

väitel, et võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole,

kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16 ja selles viidatud kohtupraktika).

10.5. Kuna maakohus leidis, et kompromissileping sisaldab konstitutiivset võlatunnistust, siis

on maakohus õigesti otsuse p-s 18 märkinud, et kostjate vastuväited, mis on esitatud

kompromissilepingu aluseks olevate laenu- ja käenduslepingute tingimuste kohta on

asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-87-07, p 16 ja selles viidatud kohtupraktika). Sh ei pidanud maakohus hindama ka kostjate

väidet, et laenulepingu pikendamisel ei olnud käendatav kohustus enam piisavalt määratletav

ja käendaja kohustus ei saanud laieneda (VÕS § 142 lg 2, § 145 lg 4). Ka sellekohased

apellatsioonkaebuse väited jätab ringkonnakohus hindamata, sest kostjad selliseid vastuväiteid

esitada ei saa.

10.6. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kompromissilepingu suhtes ei kohaldu VÕS § 415

lg 2 (maakohtu otsuse p 29). Kompromissilepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga

VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Seega on maakohus õigesti leidnud, et maksete tegemisel tuli

lähtuda kompromissilepingu p-s 6 sätestatust, mis kattub VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud korraga.

Samuti märgib kolleegium, et kuna kompromissilepingus tunnistatud võlgnevus kõrvalnõuete

(intress ja viivis) arvel ei suurene, siis sõltumata kohustuse täitmise järjekorrast jääb võlgnevuse

kogusumma samaks, muutuks vaid nõude koosseis.

10.7. Maakohus on õigesti leidnud, et kompromissilepingu sissenõutavaks muutunud viivise

tasumise kokkulepe ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja

õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt.

Esmalt märgib kolleegium, et VÕS § 113 lg 6 ei ole imperatiivne norm ning see ei välista poolte

kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt,

intressi nõudmist (vt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 16). Seega

ei saa praeguses asjas VÕS § 113 lg 6 olukorda tekkida, sest esiteks, pooled on sõlminud uue

kokkuleppe kompromissilepinguna ning teiseks, kompromissileping ei sisalda viivise

nõudmise kokkulepet sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, vaid põhinõudelt arvestatakse

intressi.

10.8. Kostjad on taotlenud laenulepingust tuleneva viivise vähendamist. Maakohtu

lõppjäreldus, et viivise vähendamiseks alust ei ole, on õige, kuid kuna kompromissilepingus

sisaldub konstitutiivne võlatunnistus, siis polnud vaja hinnata laenulepingu viivise kokkulepet,

s.o 0,2 % tasumata makselt päevalt. Maakohtu otsusest tuleb sellekohane põhjendus välja jätta

(maakohtu otsuse p-d 32 ja 33), samuti jätta tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited.

9 (9)

10.9. Ringkonnakohus märkis otsuse p-s 8, et menetluse kestel on hageja haginõuet

vähendanud, mis on jäänud maakohtu poolt märkamata. Seega tuleb kõrvaldada maakohtu

otsuse ebatäpsus p-s 35, milles maakohus leidis, et kostjad on kompromissilepingust tulenevate

kohustuste katteks tasunud 3449,70 eurot.

Kostjate apellatsioonkaebuse väite kohaselt on hageja võtnud omaks, et kostjad on pärast

kompromissilepingu sõlmimist tasunud 3669,70 eurot. Kolleegium märgib, et hageja

27. jaanuari 2020. a menetlusdokumendi p-s 5.4 ei ole hageja asjaolu omaks võtnud, sest

tegemist ei ole kostjate väitega, mida hageja sai TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtta (kostjad

väitsid, et tasutud on 4149,70 eurot; vt kostjate 23. detsembri 2019. a menetlusdokumendi p 2-

6; tl 38 pöördel).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lähtuda hageja nõude kujunemise täpsustusest ja hageja on

tõendanud, et kostjad on tasunud 3649,70 eurot. Kostjad ei ole suuremas summas võla tasumist

tõendanud. Hageja on selgitanud, et laenusaaja 1. juuni 2018. a makse 500 eurot on tasutud

enne kompromissilepingu sõlmimist ning seda arvestati p-s 1 sätestatud võlgnevuses. Hilisema

menetluse kestel on hageja vähendanud nõuet 200 euro ulatuses ning apellatsioonimenetluses

selgitanud, et inimliku eksimuse tõttu on 27. jaanuari 2020. a menetlusdokumendis arvestatud

20 eurot vähem, s.t 3649,70 euro asemel 3669,70 eurot.

Menetluskulude jaotus

11. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, mis

tingib maakohtu menetluskulude jaotuse muutmise (TsMS § 173 lg 3).

Kuna maakohtu otsus tühistatakse 200 euro ulatuses, mis on 2 % menetlusse võetud

hagihinnast, siis TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 3 ja § 168 lg 4 järgi jääb 98 % hageja

menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda ja 2 % kostjate

menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb maakohtul uuesti hinnata hageja lepingulise esindaja

kulu TsMS § 175 lg 1 kohaselt. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosaliselt teise

menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses, tehes

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Praegusel juhul ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest (maakohtu otsuse p 39), et maakohus

oleks hageja lepingulise esindaja tunnitasu, toiminguid ja nendele kulunud aja põhjendatust ja

vajalikkust hinnanud.

12. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)