3-19-1229/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.09.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1229

Haldusasi

XX

kaebus

Sotsiaalkindlustusameti

15.04.2019

ettekirjutuse nr 10.4-4/77214-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Yulia Zaitseva

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.04.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2020 otsus

muutmata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.10.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-19-1229

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXle oli ajavahemikul 18.09.2017–26.11.2018 määratud vanemahüvitis 2907,15 eurot

kuus. 2018. a novembri hüvitise suurus oli 2519,53 eurot.

2. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) nõudis XXlt 15.04.2019 ettekirjutusega nr 10.4-4/77214-

1 sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 1 ja § 32 lg 1 alusel tagasi alusetult välja

makstud vanemahüvitise 374,82 eurot.

Perehüvitiste seaduse (PHS) § 42 lg-st 1 tuleneb, et kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise

maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise

ülempiirist, lahutatakse hüvitisest poolt hüvitise ülempiiri ületav tuluosa, mis on jagatud

kahega. SKA tuvastas, et XX 2018. a novembri tulult on makstud sotsiaalmaksu 1677,77 eurot,

mille alusel on tema novembris saadud tulu 5084,15 eurot. Kuna tulu on suurem kui pool

vanemahüvitise ülempiirist, tuleb novembri hüvitis ümber arvutada.

PHS § 43 lg 3 p 2 järgi ei rakendata hüvitise vähendamist pärast hüvitise saamise õiguse

lõppemist saadud tulu suhtes. Tõenditest selgub, et 2018. a novembris maksis YY XXle

ajavahemiku 01.–31.10.2018 eest 300 eurot ning XY maksis ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest

2181,82 eurot ja 27.–30.11.2018 eest 2602,33 eurot. Vanemahüvitist tuleb vähendada seoses

tuluga, mis on saadud hüvitise saamise õiguse ajal (s.o 300 + 2181,82 = 2481,82 euro osas).

Hüvitist ei vähendata tulu osas, mis on saadud pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist (s.o

2602,33 euro osas).

Eelneva põhjal on XXle 2018. a novembri eest alusetult arvestatud vanemahüvitise suurus

468,52 eurot ja temale on alusetult makstud 374,82 eurot (alusetult arvestatud hüvitis, millest

on maha arvatud tulumaks).

3. XX esitas ettekirjutuse peale vaide, milles leidis, et SKA jättis õigusvastaselt kohaldamata

PHS § 42 lg-d 2 ja 3.

4. SKA jättis 31.05.2019 vaideotsusega vaide rahuldamata.

2018. a novembris oli pool vanemahüvitise ülempiirist 1544,78 eurot, kuid vaide esitaja tulu oli

sellest suurem. Seega tuli tema 2018. a novembri vanemahüvitis ümber arvutada.

Vaidele lisatud kokkuleppe järgi lõppes vaide esitaja ja XY vaheline tööleping 30.11.2018.

Töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest

tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega pidi tööandja XXle hiljemalt 30.11.2018 välja maksma

kõik töötajal saada olevad summad. PHS § 42 lg 2 alusel saab SKA lugeda vanemahüvitise

saaja esitatud tõendite alusel sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja makstuks sellel

kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja oleks pidanud tulu tegelikult välja maksma, kui

sotsiaalmaksu

maksja

süü

tõttu

makstakse

vanemahüvitise

saamise

kalendrikuul

vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud tulu. Praegusel juhul ei ole tegemist

sotsiaalmaksu maksja süüga, sest tööandja juhindus TLS § 84 lg-st 1.

Ei esine ka ühtki PHS § 42 lg-s 3 nimetatud juhtu, mille puhul vanemahüvitist ei vähendata, v.a

ajavahemiku 27.–30.11.2018 tulu osas, millega on ettekirjutuses arvestatud.

Vanemahüvitise vähendamisel võetakse arvesse tulu saamise hetk, mis kajastub sotsiaalkaitse

infosüsteemis. SKA-l ei ole õigust lugeda sotsiaalmaks arvestatuks mõne teise kuu eest, v.a kui

3-19-1229

3(6)

see tuleneb seadusest (nt PHS § 42 lg 2). SÜS § 31 lg 1 p 3 ja PHS § 46 lg 3 alusel tuleb enam

makstud hüvitis selle saajalt tagasi nõuda.

5. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 15.04.2019 ettekirjutuse tühistamiseks.

Praeguses asjas ei saa kohaldada PHS § 42 lg-t 1. Kaebaja tööleping XY-ga lõppes 30.11.2018.

Kaebaja pidi saama 2018. a novembri töötasu detsembris, kuid töölepingu lõpetamise tõttu

30.11.2018 pidi tööandja tegema novembris kõik väljamaksed, sh maksma välja novembri

palga, sest muidu oleks ta rikkunud seadust.

Novembris kaebajale tehtud väljamakseid tuleb vaadelda kahe perioodina: 01.–26.11.2018 ja

27.–30.11.2018. SKA on valesti arvestanud kaebaja tulu 01.–26.11.2018 eest, sest kaebaja

esitatud tõendilt nähtuv tulu hõlmas ka tulu 2018. a oktoobri eest.

Ettekirjutus on nõuetekohaselt motiveerimata. SKA on rikkunud uurimispõhimõtet.

6. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes ettekirjutuses ja

vaideotsuses toodud põhjenduste juurde.

Kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitis on õigesti ümber arvutatud. Ettekirjutus on piisavalt

motiveeritud. Kaebaja ei ole selgitanud, mida oleks SKA pidanud täiendavalt uurima.

7. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 23.04.2020 otsusega rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Vanemahüvitise ümberarvutamise kohustus tuleneb PHS § 42 lg-st 1. Erandjuhud sätestatakse

PHS § 42 lg-tes 2 ja 3, kuid need sätted praeguses asjas ei kohaldu. Tegemist ei olnud pärast

hüvitise saamise õiguse lõppemist saadud tuluga. Töölepingu lõppemisel tuleb kõik saada

olevad summad välja maksta. See tähendab, et 2018. a novembris sama aasta novembri töötasu

väljamaksmine ei toimunud sotsiaalmaksu maksja süül ega ka valel ajal. Ettekirjutus on

vajalikul määral motiveeritud. Ka põhjalikuma motiveerimise korral oleks tulnud teha sisult

samasugune ettekirjutus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus on sisustanud PHS § 42 lg-id 2 ja 3 liiga kitsendavalt. Vastustaja arvestas valesti

kaebaja tulu ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest. PHS § 42 lg-te 2 ja 3 kohaldamisel tuleb välja

selgitada, kas kaebaja on saanud täiendavat tulu. Kaebaja ei ole saanud täiendavat tulu, vaid

talle on erinevatel alustel saadud tasu välja makstud ühes kuus. Kaebajale maksti 2018. a

oktoobri ja novembri töötasu välja novembris. Muu hulgas maksti töölepingu lõppemise tõttu

novembris välja novembri töötasu, mis oleks tavaolukorras välja makstud alles detsembris.

Töötasu 2018. a novembri eest on makstud pärast vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist.

Töötasu sissenõutavust on võimalik edasi lükata kuni 6 kuuks, mis oligi kaebaja juhtum.

9. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebajal oli õigus vanemahüvitisele 18.09.2017–26.11.2018. Vastustaja tuvastas, et

kaebaja sai 2018. a novembris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis oli suurem kui pool

vanemahüvitise ülempiirist. Seetõttu arvutas vastustaja kaebaja 2018. a novembri

vanemahüvitise PHS § 42 lg 1 alusel ümber ja nõudis vaidlustatud ettekirjutusega osa makstud

hüvitisest kaebajalt tagasi. Halduskohus leidis, et vastustaja ei ole vaidlusalust ettekirjutust

3-19-1229

4(6)

tehes eksinud. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on valesti tõlgendanud ja

kohaldanud PHS § 42 lg-d 2 ja 3.

11. PHS § 42 lg-st 2 tuleneb, et kui sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud sotsiaalmaksuga

maksustatav tulu, on SKA-l õigus vanemahüvitise saaja esitatud tõendite alusel lugeda

sotsiaalmaksuga maksustatav tulu välja makstuks kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja

oleks pidanud selle tulu tegelikult välja maksma.

12. Kaebaja sai 2018. a novembris YY-lt tulu 300 eurot, mis maksti kaebajale välja 23.11.2018

(dtl 45). SKA ei eksinud, kui arvestas nimetatud summat kaebaja 2018. a novembri

vanemahüvitise vähendamisel. Kaebaja ja YY vahel 24.05.2018 sõlmitud juhatuse liikme

ametilepingu (dtl 33–38) järgi makstakse kaebajale juhatuse liikme ülesannete täitmise eest

igakuist tasu 300 eurot (p 5.1). Tasu makstakse välja üks kord kuus äriühingu tavapärasel

palgapäeval juhatuse liikme pangakontole (p 5.5). Tasu väljamaksmisega viivitamise korral

maksab äriühing viivist (p 5.7). Kaebaja ei ole tõendanud, et YY maksis talle 2018. a oktoobri

juhatuse liikme tasu 300 eurot välja hilinemisega. Seda, et oktoobri tasu maksmine toimus õigel

kalendrikuul, saab kaudselt järeldada ka asjaolust, et äriühing ei maksnud kaebajale viivist.

Seega ei ole kaebaja 2018. a oktoobri tasu jäänud YY süül õigel ajal välja maksmata, vaid

nimetatud summa pidigi kaebajale laekuma 2018. a novembris. Järelikult tuli SKA-l seda tulu

kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitise ümberarvutamisel arvestada.

13. Lisaks sai kaebaja 2018. a novembris tulu XY-lt kokku 4784,15 eurot (dtl 48–50). See

hõlmas järgimisi summasid: palk ajavahemiku 01.–31.10.2018 eest 1200 eurot; palk

ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest 981,82 eurot; palk ajavahemiku 27.–30.11.2018 eest 727,27

eurot; puhkuse kompensatsioon 1875,06 eurot. SKA võttis kaebaja 2018. a novembri

vanemahüvitise vähendamisel arvesse 2181,82 eurot, s.o 2018. a oktoobri ja ajavahemiku 01.–

26.11.2018 eest välja makstud töötasu.

Kaebaja ei ole tõendanud, et 2018. a oktoobri töötasu maksti XY süül ebaõigesti välja alles

23.11.2018. Vastupidi, kaebuse väidetest ja tõenditest saab järeldada, et tavapäraselt makstigi

XY-s konkreetse kuu eest teenitud töötasu välja järgmisel kalendrikuul (vrd palgalipik 2018. a

septembri kohta, dtl 53, ja kaebaja pangakonto väljavõte, dtl 55). Seega tuli SKA-l arvestada

2018. a oktoobri töötasu väljamaksega.

Kuna kaebaja tööleping XY-ga lõppes 30.11.2018, maksis tööandja kaebajale viimasel

tööpäeval välja 2018. a novembri töötasu. Ringkonnakohus leiab, et töötasu ajavahemiku 01.–

26.11.2018 eest ei jäänud samuti XY süül õigeaegselt välja maksmata, vaid kaebaja tööandja

toimis õiguspäraselt kooskõlas TLS § 28 lg 2 p-ga 2 ja § 84 lg-ga 1. Viidatud sätetest tulenes

tööandjale kohustus hüvitada kaebajale töölepingu lõppemise päeval kõik väljateenitud, kuid

veel maksmata summad, sh töötasu. Järelikult ei saanud SKA jätta arvestamata kaebaja 2018.

a novembri töötasu eest tehtud väljamakset. Tuleb ka märkida, et 30.11.2018 töölepingu

lõpetamise kokkuleppe (dtl 41) järgi lõpetati kaebaja tööleping TLS § 85 lg 1 alusel ehk

tähtajatu töölepingu korralise ülesütlemise tõttu töötaja poolt. Seega kaebajal oli võimalik

valida, millisest kuupäevast alates tööleping üles öelda (arvestades TLS § 98 lg-st 1 tulenevat

minimaalset etteteatamistähtaega) ning üksiti mõjutada seda, millisel kuupäeval tekib tööandjal

kohustus talle n-ö lõpparve koos 2018. a novembri töötasuga välja maksta.

TLS § 84 lg 2 sätestab, et täielikult või osaliselt pärast töölepingu lõppemist täidetavatelt

tehingutelt makstava tasu sissenõutavaks muutumise võib kirjaliku kokkuleppega edasi lükata,

kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist oli selles sättes

3-19-1229

5(6)

kirjeldatud olukorraga ning tal oli tööandjaga vastav kirjalik kokkulepe. Põhimõtteline

võimalus tasu sissenõutavaks muutumist edasi lükata ei mõjuta praeguse asja lahendust.

14. PHS § 42 lg 3 järgi (vaidlustatud ettekirjutuse ajal kehtinud redaktsioonis) ei rakendata PHS

§ 42 lg-s 1 sätestatud hüvitise vähendamist järgmise tulu suhtes: 1) esimesel hüvitise maksmise

kalendrikuul hüvitise saamise õiguse tekkimisele eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu;

2) pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist saadud tulu, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on

tulu

saadud

perioodi

eest,

mis

järgneb

hüvitise

saamise

õiguse

lõppemisele;

3) töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstav hüvitis, kui see

makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul; 4) enne hüvitise saamise õiguse

tekkimist saamata jäänud tulu, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui

hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.

15. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole asjassepuutuvad PHS § 42 lg 3 p-d 1, 3 ja 4.

PHS § 42 lg 3 p 2 reguleerib olukorda, kus vanemahüvitise saamise aeg ja tulu saamise aeg ei

lange tegelikult kokku, kuid on sama kalendrikuu jooksul (vrd Riigikohtu 27.12.2011 otsus nr

3-4-1-23-11, p 49). Nimetatud sätte alusel jättis SKA kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitise

vähendamisel arvesse võtmata 30.11.2018 XY poolt tehtud väljamaksed, mis puudutasid

töötasu hüvitise saamise õigusele lõppemisele järgnenud aja eest (27.–30.11.2018) ja

töölepingu lõppemisel välja makstud puhkusekompensatsiooni. Ringkonnakohus leiab, et PHS

§ 42 lg 3 p 2 alusel ei olnud SKA-l õigust mitte rakendada hüvitise vähendamist seoses kaebaja

töötasuga ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest, sest see tulu – kuigi välja makstud pärast

vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist – on saadud perioodi eest, mil kaebajal oli õigus

saada vanemahüvitist.

16. Riigikohtu praktika järgi on seadusandjal sotsiaalsete õiguste tagamisel avar

diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi

otsuseid. Vanemahüvitise maksmine ei ole põhiseadusest tulenev riigi kohustus ja see suunab

kohut asjakohaste normide tõlgendamisel tagasihoidlikkusele (vt 14.05.2013 otsus nr 3-4-1-7-

13, p 47; 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 67; 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58).

Seetõttu ei saa PHS § 42 lg-id 2 ja 3 praeguses asjas tõlgendada laiendavalt kaebaja soovitud

viisil.

17. Kaebaja ei ole näidanud, kuidas oleks asjaolude täiendav uurimine või vaidlustatud

ettekirjutuse põhjalikum motiveerimine kaasa toonud teistsuguse sisuga haldusakti.

Uurimiskohustusega seoses tuleb märkida, et kui vanemahüvitise saaja arvates esineb PHS §

42 lg-s 2 või 3 nimetatud olukord, peab ta PHS § 35 lg 2 kohaselt ise teavitama sellest SKA-d

ja esitama vastavad tõendid. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjenduste piisavuse hindamisel saab

aga arvestada, et vastustajal ei ole PHS § 42 lg-te 1–3 kohaldamisel kaalutlusõigust – kui SKA

tuvastab PHS § 42 lg-s 1 nimetatud asjaolu (hüvitise saaja sai hüvitise maksmise kalendrikuul

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist), tuleb

vanemahüvitis ümber arvutada, arvestades PHS § 42 lg-id 2 ja 3. Kui vanemahüvitist on

makstud ettenähtust rohkem, tuleb PHS § 46 lg 3 ning SÜS § 31 lg 1 p 3 ja § 32 järgi alusetult

makstud summa hüvitise saajalt tagasi nõuda.

18. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

19. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kummagi menetlusosalise enda kanda,

sest otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud taotlust ja kuludokumente,

mis on vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise eelduseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-19-1229

6(6)