2-18-11717/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

11. september 2020

Tsiviilasja number

2-18-11717

Tsiviilasi

XX hagi osaühingu Advokaadibüroo

EIPRE&PARTNERID vastu kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. aprilli 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

44 115,44 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja): osaühing Advokaadibüroo

EIPRE&PARTNERID (registrikood 10872882),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. aprilli 2020 otsus tühistada hagi rahuldamata jätmise ja

menetluskulude jaotuse osas ning saata tsiviilasi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (7)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 4. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi osaühingu Advokaadibüroo

EIPRE&PARTNERID (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes.

1.1. Hageja palus kostjalt välja mõista:

(1) kassatsioonkaebuse koostamise eest tasutud 500 eurot;

(2) sissenõutavaks muutunud viivise 105,30 eurot;

(3) varalise kahju 50 877,20 eurot;

teise võimalusena, kui nõuet (3) ei saa rahuldada

(4) mittevaralise kahju 50 877,20 eurot;

kolmanda võimalusena, kui nõudeid (3) või (4) ei saa rahuldada

(5) kahjuhüvitise 32 625,91 eurot;

neljanda võimalusena, kui nõudeid (3), (4) või (5) ei saa rahuldada

(6) täitemenetlusse jäänud viivise 16 214,50 eurot;

viienda võimalusena, kui nõudeid (3), (4) või (5) ei saa rahuldada

(7) õiglase kahjuhüvitise kohtu määratud summas.

1.2. Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja esitas 21. novembril 2013 maakohtusse hagi AS-i Swedbank (edaspidi: pank)

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-13-55222). Hageja

arvates oli sundtäitmine lubamatu, kuna pank ei öelnud laenulepinguid üles kehtivalt,

lepingute ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, hageja ei võlgnenud pangale

seda summat, mida viimane nõudis, võla kujunemine polnud tõendatud, pank rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille tagajärjeks oli kõrvalnõuete nõudeõiguse

puudumine, samuti seadis hageja kahtluse alla tagatiskokkuleppe kehtivuse. Maakohus

jättis hagi rahuldamata ja see otsus jäi ringkonnakohtus muutmata;

-

hageja sõlmis 4. augustil 2015 kostjaga õigusabilepingu (edaspidi: kliendileping),

millega kostja võttis kohustuse esitada ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebus

Riigikohtule. Kaebuse esitamise tähtpäev oli järgmine päev ehk 5. august 2015;

-

kostja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule 6. augustil 2015 ja samas ka taotluse

kassatsioonitähtaja ennistamiseks. Riigikohus jättis 16. septembri 2015 määrusega

kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja kaebuse läbi vaatamata. Kostja ei

täitnud õigusabilepinguga võetud kohustust, mis seisnes ringkonnakohtu otsuse

vaidlustamises Riigikohtus, sest kostja jättis kassatsioonkaebuse esitamata;

-

kuna käsund jäi täitmata, siis on hageja tasunud kostjale õigusabi kulu 500 eurot

alusetult ja kostja peab selle hagejale tagastama. Selle summa tagastamisega

viivitamise eest nõuab hageja viivist alates 17. septembrist 2015 kuni hagi esitamiseni;

-

hageja kaotas võimaluse lahendada asi lõpuni Riigikohtus, mis oleks võinud lõppeda

hagejale positiivselt. Kostja pidi ette nägema, et juhul, kui kassatsioonkaebus jääb

esitamata, kaotab hageja lõplikult õiguse nõuda panga laenulepingute ülesütlemise

tühisuse tuvastamist kohtu poolt, mille tagajärjeks oli ringkonnakohtu otsuse

jõustumine ja selle alusel hageja korterite sundmüük ja eluaseme kaotus.

Kassatsioonkaebuse esitamata jätmise ja eluaseme kaotuse vahel on otsene põhjuslik

seos, sest juhul, kui kassatsioonkaebus oleks esitatud, siis oleks Riigikohus saanud

selles esitatud väidete alusel ringkonnakohtu otsuse tühistada ja sundtäitmise tolles

asjas lubamatuks tunnistada. Sellisel juhul oleks hageja saanud jätkata laenulepingute

täitmist ja laenu tagasimaksmisel oleks hageja vabanenud laenukoormusest ja jätkanud

3 (7)

elu enda korteris ilma laenudeta või müünud korterid ise. Sellisest võimalusest jäi

hageja ilma kostja rikkumise tagajärjel;

-

sundtäitmine tunnistati lubatavaks kokku 145 258,58 euro ulatuses, millele lisandus

viivis. Tagatisvara müüdi kokku hinnaga 164 400 eurot. Peale kohtutäituri tasude

mahaarvamist laekus pangale 150 689,62 eurot, mis tegelikkuses kattis kogu võla.

Panga viivisnõue oli 16 214,50 eurot. Viivise arvestus sisaldas põhisumma intressi,

millelt viivist arvestada aga ei saa. Seega pidi viivise nõue jääma igal juhul lubamatuks;

-

kui arvestada apellatsioonkaebuse alternatiivset nõuet, et sundtäitmine võinuks olla

lubatav kokku 113 522,80 euro ulatuses ja võttes arvesse müügihinda, siis on hageja

võimalik kahju 50 477,20 eurot (= 164 400 – 113 522,80). Kui Riigikohus oleks

kohtuotsused tühistanud, siis oleks pank sõlminud kompromissi ja vara oleks saanud

müüa panga kontrolli all ja hagejale jäänuks 50 477,20 eurot väikse korteri ostmiseks.

Riigikohtus asja hageja kasuks lahendamisel oleks olnud ka muid soodsaid võimalusi;

-

hageja lootis heas usus, et kostja oma kohustuse täidab, mille tagajärjeks oleks võinud

olla laenulepingute taastamine ja igakuiste makseta tasumise jätkamine. Selle

võimaluse kaotus on suuresti ka moraalne. Vastav mittevaraline kahju tekib sellest, et

hageja peab nüüd kogu elu korterit üürima ja maksma üüri võõrastele, samas summas,

nagu ta oleks maksnud laenu tagasi pangale. Laenu tagastamise järel oleks hageja

saanud endale kaks koormatisevabat korterit ehk nende turuväärtuse. Korterit üürides

hagejale ei vara lisandu. See on väga rõhuv ja moraalseid kannatusi tekitav (unetus ja

sundmõtted), mis halvendavad igapäevast elukvaliteeti ja tekitavad depressiooni ja

meeleolu langust. Hageja hindab moraalse kahju väärtuseks 50 877,20 eurot.

1.3. Hageja vähendas 28. juunil 2019 oma nõudeid ja palus mõista kostjalt välja:

(a) kahjuhüvitise 44 115,44 eurot;

teise võimalusena, kui nõuet (a) ei ole võimalik rahuldada

(b) kahjuhüvitise 29 605,06 eurot;

kolmanda võimalusena, kui nõudeid (a) ja (b) ei ole võimalik rahuldada

(c) kahjuhüvitise 16 214,50 eurot;

neljanda võimalusena, kui nõudeid (a), (b) ja (c) ei ole võimalik rahuldada

(d) mittevaralise kahju hüvitise 44 115,44 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu mh aegumise vastuväitega.

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Ainla (edaspidi: advokaat) teavitas hagejat

kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisest 18. septembril 2015 telefoni teel. Hageja

teadmist kaebuse menetlusse mittevõtmisest ja selle põhjustest tõendab 20. septembri 2015 kiri,

millega hageja edastas advokaadile kohtutäituri poolt talle saadetud täitemenetluse uuendamise

otsuse. Täituri otsuses viidatakse mh Riigikohtu määrusele, milles märgiti kassatsioonkaebuse

tagastamise põhjused.

Kostja vastu esitas hageja nõude hilinenult alles 4. augustil 2018, kuigi kliendilepingu p 4.2

kohaselt tuli kahju hüvitamise nõue esitada 12 kuu jooksul lepingu rikkumisest. Kui hageja ei

saanudki 20. septembril 2015 advokaadi eksimusest ja selle tagajärjest aru, siis pidi ta nendest

teadlikuks saama 7. oktoobril 2015 advokaadi kirjas, kus soovitati hagejal esitada kindlustus-

andjale kahju hüvitamiseks avaldus. Seega pidi hageja kostja vastu hagi esitama hiljemalt

7. oktoobril 2016. Kuna hageja seda ei teinud, tuleb lugeda tema nõue aegunuks.

Kostja vaidles hagile vastu ka sisuliselt. Kliendilepingu alusel saadud raha on kostja menetluse

ajal hagejale tagastanud, samuti maksnud välja temalt nõutud viivise.

4 (7)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus tegi 20. aprillil 2020 otsuse (vaidlustatud otsus), millega võttis vastu hagist

osaliselt loobumise ja lõpetas selles osas menetluse (resolutsiooni p 1) ning jättis hagi ülejäänud

osas aegumise tõttu rahuldamata (p-d 2–7). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda (p 8) ja otsustas määrata need

rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

hageja esitas 21. novembril 2013 maakohtusse hagi panga vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõudes, mille maakohus jättis rahuldamata. Samuti jättis

ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata;

-

poolte vahel sõlmiti 4. augustil 2015 kliendileping hageja esindamiseks Riigikohtule

kassatsioonkaebuse esitamisel;

-

kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäev oli 5. august 2015, mil advokaat saatis Riigi-

kohtule kirja, mille sisust tuleneb, et ta esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohus teatas

6. augustil 2015 advokaadile, et advokaadi e-kirjal puudub manusena kaebus. Samal

päeval esitas advokaat Riigikohtule avalduse puuduse kõrvaldamiseks, st kaebuse ja

taotluse tähtaja ennistamiseks;

-

Riigikohus jättis 16. septembril 2015 tähtaja ennistamata ja tagastas kaebuse;

-

kliendilepingu p 4.2 kohaselt vastutab büroo (kostja) tööülesannete täitmisel kliendile

süüliselt tekitatud otsese varalise kahju eest üksnes tööülesannete täitmise eest makstud

summa ulatuses. Büroo ei vastuta saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest.

Kliendil on õigus kahju hüvitamise nõue esitada kaheteistkümne kuu jooksul vastavate

tööülesannete täitmisest.

3.2. Maakohus kohaldas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 145 lg 1 ja leidis, et poolte

sooviks oli kliendilepingu p 4.2 viimase lausega lühendada aegumistähtaega.

Pooled leppisid kokku, mis aja jooksul tuleb esitada kahju hüvitamise nõue, seega on nad

leppinud nõude esitamiseks tähtaja. Hageja ei tõendanud, et kostja rikkus kassatsioonkaebuse

esitamise kohustust tahtlikult. Veenev on kostja väide, et kaebuse mitteesitamiseks puudus

advokaadil motiiv, mistõttu on põhjendatud eeldada inimlikku eksitust. Seega ei ole alust jätta

aegumise kergendatud tingimus kohaldamata.

Kliendilepingu p 4.2. on tüüptingimus, sest pooled seda punkti eraldi läbi ei rääkinud. Samas

ei ole tingimus hageja suhtes ebamõistlikult kahjustav. Kaheteistkümnekuuline tähtaeg nõude

esitamiseks on mõistlik. Selle jooksul jõuab kaaluda, kas nõue esitada või pöörduda nõustajate

poole abi saamiseks ja lõpuks esitada nõue. Hageja jõudis selle ajaga esitada nõude kahju

hüvitamiseks kostja kindlustusandjale. On mõistlik eeldada, et ta saanuks sama nõude esitada

ka kostjale. Seega ei ole aegumistähtaja lühendamine 12-kuuni ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 9 tähenduses.

3.3. Maakohus kohaldas TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2, § 136 lg 2, § 137 lg 1, VÕS § 82 lg-d 3 ja 7

ning leidis, et hageja nõue on aegunud. Hagejat teavitati kassatsioonkaebuse menetlusse

mittevõtmisest telefoni teel 18. septembril 2015, hageja oli 20. septembril 2015 teadlik

täitemenetluse uuendamisest ning 7. oktoobril 2015 soovitas advokaat hagejale kahju

hüvitamise nõudega pöörduda kindlustusandja poole.

Mõistlik aeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks on kaks kuud kahjunõudest teadasaamisest.

Niisiis hakkas kostja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg kulgema alates 7. detsembrist 2015.

Hageja pöördus kahju hüvitamise hagiga kohtusse 4. augustil 2018, seega on 12-kuuline

tähtaeg möödunud. Kostjal on õigus keelduda kohustuste täitmisest, sest hageja esitas nõude

kohtusse pärast aegumistähtaja lõppu.

5 (7)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest hagi ei ole aegunud. Hageja järgib oma seniseid väiteid,

et kliendilepingu p 4.2 ei sisalda üldse aegumistähtaja lühendamise kokkulepet, aga kui seda

nii sisustada, siis on see hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Nõustudes maakohtu lõppjäreldusega, et hageja nõue on

aegunud, ei jaga kostja siiski maakohtu arusaama, et kliendilepingu p 4.2 on tüüptingimus.

Lisaks märgib kostja, et hageja nõuded on igal juhul perspektiivitud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi

rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada ning saata asi vastavalt hageja

nõude praegusele ulatusele samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse.

7. Vaidlustatud otsusega võttis maakohus vastu hagist osaliselt loobumise ja jättis hagi

ülejäänud osas aegumise tõttu rahuldamata. Kaebuse esitas ainult hageja, kes vaidlustab hagi

rahuldamata jätmist ja menetluskulude jaotust. Seega on hagist osaliselt loobumise

vastuvõtmise ja sellele vastavas osas menetluse lõpetamise kohta tehtud maakohtu otsustus

TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kliendilepingu sõlmimise, selle tingimuste ja lepingus

kokku lepitud kassatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata jätmise kohta. Apellatsioonkaebuse

lahendamisel tuleb eelkõige vastata küsimustele, kas kliendilepingu p 4.2 viimane lause

sisaldab aegumistähtaja lühendamise kokkulepet, kas see on tüüptingimus, kas see on kehtiv ja

kas kostja võib sellele tugineda.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kliendilepingu p 4.2 sisaldab aegumistähtaja

lühendamise kokkulepet ja on tüüptingimus.

9.1. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 145 lg 1 esimene lause võimaldab

tehinguga nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada.

Maakohus leidis sisuliselt õigesti, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause on poolte kokkulepe

selle kohta, millise aja möödumisel võib kostja keelduda hageja nõutava kohustuse täitmisest.

Seega on tegemist aegumistähtaja lühendamise kokkuleppega.

9.2. Lepingutingimuse suhtes VÕS tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamisele tuginev pool

peab üldjuhul tooma esile ja vaidluse korral tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Hageja märkis, et lepingu töötas välja

kostja ja seda ei räägitud peale p 3.1 poolte vahel eraldi läbi. Kostja ei esitanud sellele otseselt

vastuväiteid, kuigi sedastas, et ta ei sõlmi kõigi klientidega lepinguid samadel tingimustel. Kui

advokaadibüroo valmistab ette kliendiga sõlmitava lepingu ja määratleb selle tingimused, siis

vastab lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 tunnustele. Nii on see ka kliendilepingu p-s 4.2

sisalduvate kokkulepete puhul. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust eraldi läbi

ei räägitud. Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab

tingimuse kasutaja tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu

30. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17 kuues lõik). Kostja ei tõendanud

kliendilepingu p 4.2 läbirääkimist. Neil kaalutlustel leidis maakohus õigesti, et kliendilepingu

p 4.2 viimane lause on tüüptingimus.

6 (7)

10. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause

on kehtiv tüüptingimus. See on hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1

esimese lause järgi tühine. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

10.1. Maakohus lähtus asjakohaselt sellest, et hageja sõlmis kliendilepingu tarbijana VÕS § 1

lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 3 p 9 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse teisele lepingupoolele ette

ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sh määratakse ebamõistlikult lühike lepingust

või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste,

mistõttu puudub ühene määratlus, milline aeg on eelviidatud normi tähenduses ebamõistlikult

lühike.

10.2. Hageja leiab, et tema kui kliendi nõude aegumistähtaja lühendamine on üldse

ebamõistlik. Seda argumenti nii üldisel kujul ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest kui

seadusandja tahe oleks olnud üldse välistada tarbijaga sõlmitud aegumistähtaja lühendamise

kokkuleppe kehtivus, siis sisaldaks VÕS või TsÜS vastavat tühisuse alust.

10.3. Lisaks tugineb hageja nõude esitamise takistustele seoses elukoha kaotuse, kostja

kindlustusega vaidlemise ja esindaja leidmisega. Kostja märkis neist viimase kohta, et hageja

väide on tõendamata. VÕS § 42 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tüüptingimuse tühisust ja

sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja esile toodud asjaolud

ilmnesid kõik alles pärast lepingu sõlmimist ja kostjale ette heidetavat väidetavat

lepingurikkumist. Seetõttu ei saa hageja loetletud asjaolusid võtta arvesse kliendilepingu p 4.2

kui tüüptingimuse kehtivuse hindamisel.

10.4. VÕS § 42 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus mh tühine juhul, kui sellega

rikutakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. VÕS § 42 lg 3 sisaldab üksnes

näidisloetelu tühistest tüüptingimustest, mistõttu kohaldub VÕS § 42 lg 1 üldisemalt, st sel

alusel tüüptingimuse tühisust tuleb kontrollida olenemataeelnevate alapunktide 10.1–10.3

tulemusest.

10.5. Hageja väitel lühendati kliendilepingus kliendi kahju hüvitamise nõude esitamise

tähtaega, aga advokaadibüroo tasunõude oleks saanud esitada tavalise aegumistähtaja jooksul.

Kostja ei vaielnud vastu ega toonud esile, et samavõrra oleks lühendatud advokaadibüroo nõude

esitamise tähtaega. Ringkonnakohtu hinnangul mõjutab lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu see, kuidas saab lepingupool oma nõude teise poole vastu maksma panna,

sh millise aja jooksul on see edukalt võimalik.

10.6. Riigikohus on leidnud, et nõude aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale

on oluline pikendamine. Selline kokkulepe muudab tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustavaks

ja tühiseks (13. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 12 kolmas lõik). Sarnaselt on

aegumistähtja lühendamine kolmelt aastalt ühele aastale samuti oluline lühendamine. Kui

tüüptingimusega lühendatakse tarbija nõudele rakenduvat aegumistähtaega oluliselt ja samas

jääb tarbijaga lepingu sõlminud ettevõtja nõude aegumistähtaeg muutmata, siis on vastav

lepingutingimus oluliselt kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tühine. Siinjuures ei

oma tähtsust, mitme ja kui mahuka töö tegemiseks leping sõlmiti ning millised olid tasumise

tingimused.

10.7. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke

tagajärgi. Järelikult kohaldub kliendilepingu p 4.2 viimase lause asemel TsÜS § 146 lg 1 järgne

kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. Pooled ei vaidle, et kliendilepingu esemeks olnud

kassatsioonkaebus tuli esitada 5. augustil 2015 ja hagi käesolevas asjas esitati 4. augustil 2018.

Seega ei olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud kostja kohustuse täitmise tähtpäevast

rohkem kui kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatas hagi esitamine nõude aegumise.

Kokkuvõtvalt ei ole hageja nõuded aegunud.

7 (7)

11. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et advokatuuriseaduse § 47, TsÜS § 145 lg 1 teine

lause ja VÕS § 42 lg 3 p 1 võivad nende koostoimes välistada kliendilepingu p 4.2 viimase

lause kehtivuse ka vastutuse ülemäärase piiramise tõttu. Kuna sama tingimus on eelmise p 10

ja selle alapunktide järelduse kohaselt aga tühine, siis ei ole vaja alternatiivseid kehtetuse

aluseid kontrollida.

12. Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Poolte ülejäänud väiteid maakohus ei

käsitlenud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle

on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus. Kuna maakohus hageja nõudeid

sisuliselt ei lahendanud, ei saa ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada

(Riigikohtu 9. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434, p 14 teine lõik). Neil kaalutlustel

ei ole võimalik jätta kaebust ja hagi rahuldamata hageja nõuete perspektiivist lähtuvalt. Hageja

nõudeid ei saa nende kogumis pidada õiguslikult täiesti perspektiivituks, st puudub alus jätta

hagi TsMS § 423 lg 2 p-de 1 või 2 järgi läbi vaatamata.

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm