2-18-11772/104 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. september 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-11772

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi hagi Denis Pasko, Dmitri Lavrovi ja Veera

Lavrova

vastu

tagasivõitmise

korras

korteriomandi

müügilepingu

ja

asjaõiguslepingu,

korteriomandi

kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu

kehtetuks tunnistamiseks ja saadu üleandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 6. veebruari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri Lavrovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: Dmitri Lavrov (kostja II), ik XXXXXXXXXXX;

vandeavokaat Ilya Zuev

Vastustaja: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu,

hageja), rk 70000349; esindaja Inna Golovina

Kaaskostja: Denis Pasko (kostja I), (ik XXXXXXXXXXX)

Kaaskostja:

Veera

Lavrova

(kostja

III)

(ik

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 6. veebruari 2020 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Dmitri Lavrovi kanda.

4. Mõista Dmitri Lavrovilt välja Eesti Vabariigi kasuks tasumata riigilõiv 150 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Eesti Vabariik (hageja) esitas hagi Denis Pasko (kostja I), Dmitri Lavrovi (kostja II) ja Veera

Lavrova (kostja III) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 9. mail

2017 sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, millega läks kostja I

ainuomandist välja kinnisasi (registriosa nr X); tunnistada kehtetuks kostja II ja kostja III vahel

26. juunil 2018 sõlmitud kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja

asjaõigusleping, millega kostja II ainuomandist läks välja kinnisasi (registriosa nr X); tuvastada

kostja II kohustus anda nõusolek kostja I kandmiseks kinnistu (registriosa numbri X)

omanikuna kinnistusraamatusse; tuvastada kostja II kohustus anda nõusolek kostja II kasuks

seatud isikliku kasutusõiguse kande kustutamise kohta; asendada kostja II nõusolek

kinnistusraamatu registriosa nr X kande muutmiseks kohtuotsusega; tuvastada kostja I kohustus

anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kohtuotsusega kinnistu (registriosa numbri X)

omanikuna; asendada kostja I nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr X kande muutmiseks

kohtuotsusega; tuvastada kostja III kohustus anda nõusolek kostja I kandmiseks kinnistu

(registriosa nr X) omanikuna kinnistusraamatusse; asendada kostja III nõusolek

kinnistusraamatu registriosa nr X kande muutmiseks kohtuotsusega; muuta kinnistusraamatu

registriosa nr X kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja III kinnistu omandiõiguse kohta ja

kostja II kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kohta ning teha uus kanne, millega kanda

kinnisasja omanikuna kinnistusraamatu registriosa nr X kostja I.

Hagiavalduse kohaselt alustas maksuhaldur 31. jaanuari 2017 teatega nr X kostja I suhtes

maksumenetlust. Hageja tegi 23. märtsil 2017 maksuotsuse nr X, millega kohustas kostjat I

ning veel kolme isikut tasuma solidaarselt tubakaaktsiisi kokku 13 650 eurot.

Hageja algatas kostja I suhtes täitemenetluse. Seisuga 31. juuli 2018 ei ole maksuhalduri ja

kohtutäituri poolt sissenõude pööramisega kostja I varale kaasnenud nõude rahuldamist.

Kostja I ja kostja II ning kostja II ja kostja III vahel sõlmitud tehingute kehtetuks tunnistamise

üldised eeldused on täidetud, sissenõudjal on kehtiv täitedokument, sissenõudja nõue on

muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud tema

nõude täielikku rahuldamist.

Kostjal I puudub igakuine regulaarne sissetulek. Kostjal I puudub registervara, mille arvel võiks

saada maksunõuded rahuldatud.

9. mai 2017 tehingul on kinke iseloom, millele viitab ebatavaline ostuhinna tasumise viis-

ostuhinna tasumine sularahas olukorras, kus kostja I oli teadlik maksu määramisest, mille kohta

esitas ta hagejale maksuvõla tasumise ajatamise taotluse.

Kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2017 sõlmitud lepingu kohta ei ole hagejal vaja tõendada, kas

kõnealune leping sõlmiti hageja huve kahjustades ja kas kostja I ja kostja II sellest teadis või

pidi teadma, kuivõrd sõlmitud tehing on TMS § 189 alusel automaatselt tagasivõidetav. Hageja

esitas hagi kahe aasta jooksul lepingu sõlmimisest.

Korteriomandi võõrandamine kahjustas sissenõudja huve, kuna maksuvõla sissenõudmine

muutus sellega võimatuks. Hageja tõi ammendavalt välja asjaolud, mis viitavad sellele, et

vaidlusalusel lepingul on kinkelepingu tunnused. Hageja palus kohtul lisaks TMS §-s 189

sätestatud alustele kaaluda 9. mai 2017 tehingu tagasivõidetavust ka võlausaldaja huvide

kahjustamise sätete alusel.

9. mai 2017 tehingust tulenevate õiguste üleminekuga 26. juuni 2018 kinkelepinguga on kostja

III saanud kostja II eriõigusjärglaseks. Hagejale teadaolevalt sõlmisid kostja II ja kostja III,

poeg ja ema, korteriomandi kinkelepingu. Kostja III on kostja II lähikondne ja eriõigusjärglane,

mistõttu kehtib eeldus, et kostja III oli tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaoludest

teadlik. Tulenevalt eeltoodust on kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu tagasivõidetavuse eeldused täidetud.

Hageja on seisukohal, et nii kostja I ja kostja II kui ka kostja II ja kostja III vaheliste tehingute

jada on käsitletav ühtsena. Seega on ka kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 sõlmitud

kinkeleping tagasivõidetav.

2. Kostja I vaidles hagile vastu.

Kostja I märkis, et tagasivõtmise põhieelduseks on võlausaldaja huvide kahjustamine

võõrandamistehinguga. Teiseks eelduseks on asjaolu, et võlausaldajal on täitedokument ja tema

nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole

kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei

vii nõude rahuldamiseni.

Kostja I väitel ei ole kostja II tema lähikondne. Tehing on tehtud enam kui kuus kuud enne

täitemenetluse alustamist. Seega ei ole võimalik käsitleda kostja I ja kostja II vahel tehtud

tehingut võlausaldaja huve tingimatult kahjustava tehinguna. Tehingu tagasivõtmise eelduse

olemasolu ei ole tõendatud ja korteriomandi müügiga ei rikutud võlausaldajate huve.

3. Kostja II vaidles hagile vastu.

9. mai 2017 müügileping ei ole sõlmitud sugulaste vahel ning hageja ei ole tõendanud, et

müügileping oli sõlmitud seotud isikute vahel. Samuti ei pidanud kostja II teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldaja huve. Kostja II ostis korteri 2017. aastal sugulastelt laenatud rahaga.

Hageja ei ole tõendanud, et kostjad kahjustasid tehingute tegemisel võlausaldaja huve. Poolte

vahel ei ole vaidlust, et korteriomandi hind vastab turuhinnale. Seega ei ole võimalik eeldada,

et kostjate müügitehing oli näiliku iseloomuga.

4. Kostja III vaidles hagile vastu.

Kostja II, kostja III poeg, kinkis korteri aadressil X kostjale III 28. juunil 2018 notariaalselt

tõestatud lepingu alusel. Kostja I maksukohustusega ei ole kostjal III mingit seost. Kostja III ja

tema abikaasa laenasid 2017. aastal nende pojale, kostjale II, raha 6000 eurot, et kostja II saaks

osta korteri asukohaga X.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata osas, millega hageja palus muuta kinnistusraamatu

kandeid. Ülejäänud osas hagi rahuldati. Maakohus jättis hageja menetluskulud 1/3 osas Denis

Pasko kanda, 1/3 osas Dmitri Lavrovi kanda ja 1/3 osas Veera Lavrova kanda.

Maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hageja nõude läbi vaatamata, kuna nõudega muuta

kinnistusraamatu registriosa nr X kandeid ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada. Hageja saab kinnistusraamatu kannete muutmise saavutada vastava avalduse

esitamisega Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale.

TMS § 187 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole

vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks

tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine).

Kohus tuvastas, et täidetud on TMS § 187 lg 2 sätestatud tingimused ning hagejal on õigus

nõuda tehingute tagasivõitmist ehk tehingute kehtetuks tunnistamist TMS § 187 lg 1 esimeses

lauses sätestatud tingimusel.

Kostjalt I hageja kasuks sissenõutav summa moodustas seisuga 31. juuli 2018 kokku 16 958,87

eurot. Maksuotsus toimetati kostjale I kätte 15. aprillil 2017 ning maksuhaldur asus

maksuotsust sundtäitma ja arestis kostja I pangakontod 12. septembril 2017, kuid nõuet ei

õnnestunud rahuldada. Vaidlust ei ole, et kostja I müüs 9. mail 2017 temale kuuluva

korteriomandi kostjale II. Hageja tõenditest selgub, et kohtutäitur on 25. juulil 2018 teatanud

hagejale täitemenetluses X täitmise võimatusest.

Kostja I ei ole tõendanud, et hageja nõuet oleks olnud võimalik täita muul viisil. Kostja I selgitas

küll, et praegusel ajal töötab ta X, kuid andmeid ega tõendeid oma töökoha, sissetuleku või vara

kohta kostja I ei esitanud.

Kostja I korteriomand, mille ta võõrandas 9. mail 2017 kostjale II, oli kostja I ainuke vara,

millele oleks saanud pöörata sissenõuet. Korteriomandi võõrandamisega kostjale II tegi kostja

I sissenõude pööramise kostja I varale ja sissenõudja nõude kas või osaliselt rahuldamise

võimatuks. Seega on kostja I kahjustanud korteriomandi võõrandamise tehinguga sissenõudja

huvisid ning on täidetud TMS § 187 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimus tagasivõitmiseks.

Kostja I müüs korteriomandi kostjale II 9. mail 2017 notariaalselt tõestatud müügilepingu

alusel. Vaidlust ei ole, et tehing tehti vähem kui kaks aastat enne hagi kohtule esitamist.

Hageja väitel ei ole kostja I saanud kostjalt II vastusooritust. Kostja II väitel maksis ta ostuhinna

6000 eurot kostjale I sularahas, mille andsid kostjale II laenuks kostja vanemad. Kostja III väitis

vastuses hagiavaldusele, et andis koos abikaasaga kostjale II laenu 6000 eurot vaidlusaluse

korteri ostmiseks 2017. aastal. Kostja I selles osas vastuväiteid ei esitanud.

Kostja I vande alla antud ütluste kohaselt raha maksmist ei toimunud. Ostuhind 6000 eurot on

kostjal II tasumata, kuna kostja II sattus vanglasse. Kostja I ütluste järgi leppis ta kostjaga II

kokku selliselt, et kostja II tasub ostuhinna 6000 eurot kostjale I ühe kuu jooksul tehingu

tegemisest.

Asjaolu, et kostja II, kes on aastaid vanglas viibinud ja kellel puudub igakuine regulaarne

sissetulek, tasub müügihinna 6000 eurot sularahas, ei ole eluliselt usutav.

Hageja esitas maksuhalduri kogutud andmed kostja II sissetulekute kohta. 2016. aastal on Eesti

Töötukassa tasunud jaanuarist juunini kostja II eest isiku sotsiaalmaksu kokku 285,61 eurot;

2017. aastal väljamaksed puuduvad; 2018. aastal väljamaksed puuduvad. Kostja II ja kostja III

hageja esitatud andmeid ei vaidlustanud ega esitanud ka tõendeid, mis neid andmeid ümber

lükkaks.

Maakohus tuvastas, et deklareeritud tulust kostja II ostuhinda tasuda ei saanud. Maakohus luges

kostja II vande alla antud ütlused raha maksmise kohta ebausaldusväärseteks ega arvestanud

nendega.

Samuti luges maakohus ebausaldusväärseks kostja I ütlused selle kohta, et lepiti kokku

ostuhinna 6000 euro hilisem tasumine. Kostja I selgitus, et olles X ei saanud ta midagi ette võtta

võlgnevuse sissenõudmiseks, ei ole eluliselt usutav.

Seega ei ole tõendatud, et kostja I oleks saanud kostjalt II vastusoorituse korteriomandi kostjale

II võõrandamise eest ning korteriomandi võõrandamise tehingul on kinke iseloom.

Vaidlust ei ole, et korteriomandi ostu-müügi leping kostja I ja kostja II vahel sõlmiti 9. mail

2017. Hageja on tehingu tagasivõitmise hagi kohtule esitanud 6. augustil 2018. Seega on

võõrandamisleping sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist.

Kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2017 sõlmitud kinnisasja võõrandamistehing (võlaõiguslik ja

asjaõiguslik leping) tuleb TMS § 187 lg 1 ja lg 2 ja TMS § 189 lg 1 ja lg 2 tunnistada kehtetuks.

Maakohus märkis täiendavalt, et hagi kuuluks rahuldamisele ka TMS § 187 ja 188 alusel.

Vaidlust ei ole, et tehing tehti vähem kui kuus kuud enne võlgniku, kostja I vara arestimist.

Seega ei pea võtma seisukohta kostja I ja kostja II lähikondsuse osas. Kohtul tuleb tuvastada,

kas tehing on tehtud tahtlikult hageja huvide kahjustamiseks.

Kostja I oli maksumenetlusest ja sissenõutavast summast teadlik, kuna esitas 26. aprillil 2017

hagejale taotluse maksuvõla tasumise ajatamise kohta. Kostja võõrandas korteriomandi 9. mail

2017, s.o vahetult peale maksuvõla ajatamise taotluse esitamist. Kostja I vande alla antud

ütlused kinnitavad, et kostja I teadis maksumenetlusest ning sellest, et korter arestitakse ja

sellele järgneb sundmüük ning kostja otsustas korteri ära müüa, et osa võlgadest ära maksta.

Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja I ja kostja II oleks üldse kokku leppinud korteri eest

tasumise või et kostja II oleks kostjale I korteri eest maksnud, tuleb järeldada, et kostja I

teadlikult kahjustas hageja huve sellega, et võõrandas oma ainukese vara kostjale II ja tegi seda

tasuta, et vältida korteriomandi sundkorras võõrandamist hageja nõude rahuldamiseks.

Lähtuvalt TMS § 188 lg 1 ja lg 2 tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud

kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult

sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu

tegemise ajal. Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise

võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne

täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist.

Maakohus asus seisukohale, et kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2017 sõlmitud kinnisasja

võõrandamistehing (võlaõiguslik ja asjaõiguslik leping) tuleb TMS § 187 lg 1 ja lg 2 ja TMS §

188 lg 1 ja lg 2 tunnistada kehtetuks.

Vaidlust ei ole, et kostja II võõrandas korteriomandi 26. juuni 2018 kinkelepinguga oma emale

ning sama lepinguga seati korteriomandile isiklik kasutusõigus kostja II kasuks. Seega on kostja

III kostja II eriõigusjärglane.

Vastavalt TMS § 194 võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku

õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras.

Vaidlust ei ole, et kostja III omandas vaidlusaluse korteriomandi kostjalt II tasuta, kinkelepingu

alusel. Samuti puudub vaidlus, et kostja III on kostja II lähikondne. Kostja III on kostja II ema,

üleneja sugulane, keda PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt loetakse lähikondseks.

Kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 tehtud tehing, korteriomandi kinkeleping, isikliku

kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping tuleb tunnistada kehtetuks, kuna tehing oli

tehtud võlgnikuga tehingu teinud poole ja tema eriõigusjärglase vahel ning eriõigusjärglane on

võlgnikuga tehingu teinud poole lähikondne, s.o täidetud on TMS § 194 ja PankrS § 116

sätestatud tingimused tagasivõitmiseks.

Kui kohtumenetluses on tuvastatud alus tehingute tagasivõitmiseks ning tehingud on kehtetuks

tunnistatud, on selle õiguslikuks TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, TsÜS § 90 lg 1 kolmanda lause

ning TMS § 195 lg 1 alusel, et lepingutega taotletud õigusmuudatust (vara võõrandamist) ei ole

toimunud ning lepingutega jagatud vara on endiselt selle võõrandaja omandis (vt RKTsKo nr

3-2-1-74-16, p 18). Kui tagasivõidetava tehingu esemeks on kinnisasi, muutuvad

kinnistusraamatu kanded lepingute kehtetuks tunnistamise korral materiaalselt ebaõigeks ning

õigustatud isikul tekib AÕS § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks ning sissenõudjal samal

ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus (vt RKTsKo nr 3-2-1-74-16, p 18.1). Kuna

võõrandamislepingute kehtetuks tunnistamise korral muutuvad kinnistusraamatu kanded kostja

III omanikuks olemise ning kostja II isikliku kasutusõiguse kohta materiaalselt ebaõigeks, tuleb

AÕS § 65 lg 1 alusel rahuldada hageja nõue kinnistusraamatu kannete parandamist puudutavas

osas, millega hageja nõuab kostja I kandmist kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse ja

kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamist.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on väär maakohtu seisukoht, et tehingul oli kinke

iseloom. Kostja II andis veenvaid selgitusi selle kohta, et sai raha vaidlusaluse korteriomandi

ostmiseks oma vanemate käest ja tasus 6000 eurot.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostjal II ei olnud raha korteri eest tasumiseks. Kostja

vanemad kogusid raha aastaid.

Tehingu näilikkuse korral jääks kehtima käsutustehing.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Kostja II ei ole tõendanud, et ta on sularahas 6000 eurot maksnud. TMS § 189 lg 1 eeldab, et

kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt

tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Samuti puudub

vaidlus, et kostja III on kostja II lähikondne, kuna kostja III on kostja II ema, üleneja sugulane,

keda PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt loetakse lähikondseks, mistõttu täidetud on TMS § 194 ja

PankrS § 116 sätestatud tingimused tagasivõitmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebuse

põhjendused ei anna alust selle muutmiseks. Kostja II apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja II kanda.

Kuigi kostjad I ja III apellatsioonkaebust ei esitanud, on nad müügilepingute pooltena tehingute

kehtetuks tunnistamise nõude osas (kostja III üksnes 26.juuni 2018 tehingu osas) vältimatud

kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seetõttu kehtib kostja II apellatsioonkaebus ka kostjate I

ja III suhtes ja kuigi nad on minetanud maakohtu otsuse vaidlustamise ja uute asjaolude

esitamise võimaluse, jõustub maakohtu otsus ka nende suhtes pärast seda, kui kostja II

edasikaebevõimalused on ammendunud.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude tehingute, st müügi-

ja asjaõiguslepingu täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõudena.

Maakohus kontrollis TMS §-de 187 ja 188 järgi täitemenetluse tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamise eeldusi:

 sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel

õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2);

 sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist

või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187

lg 2);

 võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud

hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1);

 võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (TMS § 187 lg 1

esimene lause, § 188 lg 1);

 teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda

teadma (TMS § 188 lg 1);

 juhul, kui on sõlmitud kinkeleping, on see tagasivõidetav, kui see on sõlmitud kuni kaks

aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja pool ei tõenda, et lepinguga

sissenõudja huve ei kahjustatud (TMS § 189 lg 1).

10. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud lepingul oli kinke iseloom.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid käesolevas

otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.

Kostja II väide, et ta andis kohtule veenvad selgitused raha liikumise kohta, ei ole õige.

Maakohus märkis, et kostjale II oli tagatud võimalus hageja esitatud dokumentaalsete tõendite

ja kostja I vande all antud ütluste ümberlükkamiseks, kuid kostja II omapoolseid täiendavaid

tõendeid ei esitanud.

11. Ringkonnakohus leiab, et kostja I ja kostja II vahel toimunud näiliku müügitehingu asemel

luges maakohus õigesti sõlmituks kinkelepingu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmise aluseks ei ole kostja II

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tehingu näilikkuse korral jääks käsutustehing kehtima.

Ringkonnakohus möönab, et üldjuhul ei muuda ainuüksi kohustustehingu kehtetus tühiseks

omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22). Erandina võib käsutustehing siiski osutuda tühiseks vastuolu

tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete

vastane. Antud juhul andis kostja I omandi kostjale II üle eesmärgil vältida sundtäitmist. Hageja

esitas hagis taotluse nii kohustus- kui käsutustehingu kehtetuks tunnistamiseks.

Vara tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed sätestab TSM § 195, mille esimese lõike kohaselt kui

kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma

sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos

vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab saadu jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete

esitamise järjekorrale

TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel

kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei

seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse.

Käesoleval juhul on kostjal II kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande kustutamiseks

ning see tahteavalduse tegemine on asendatud kohtulahendiga (maakohtu otsuse resolutsiooni

p 5).

Riigikohus on leidnud, et TsMS § 190 alusel on võimalik hageda ühisvara jagamise kui

õigusmuudatusele suunatud käsutustehingu tagasivõitmist (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). Samuti saab Riigikohtu arvates ka äriühingu asutamisel

sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi olla suunatud just

asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele (Riigikohtu 16. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-

16-18267, p 15).

Ringkonnakohus leiab, et ka käesolevas asjas on kohtumenetluses tuvastatud alus

korteriomandi tagasivõitmiseks ning kuna asjakohased käsutustehingud (asjaõiguslepingud) on

kehtetuks tunnistatud, on hagejate nõude õiguslikuks tagajärjeks TMS § 195 lg 1 alusel ka see,

et tehingute tegemisel taotletud õigusmuudatusi ei ole tegelikult toimunud ning vaidlusalune

korteriomand on endiselt kostja I omandis.

12. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda.

Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel tsiviilasja menetluskulude suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

13. Ringkonnakohtu 14. mai 2020 määrusega anti kostjale II võimalus tasuda riigilõiv 450

eurot kolme osamaksega a´150 eurot. Kostja II jättis viimase osamakse tasumata (tähtaeg

2. september 2020). Ringkonnakohus mõistab riigilõivu tasumata osas summas 150 eurot

riigituludesse.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi