1-19-5224/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

31. august 2020 Kohtuasja number 1-19-5224 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi süüdimõistetu A.F-i (isikukood ) XXX vangistuse täitmisele pööramine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 29. juuni 2020 määrus Määruskaebuse esitaja A.F-i kaitsja jurist Feliks Luiksaar Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 29. juuni 2020 määrus muutmata A. i kaitsja F- määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada kirjaliku määruskaebuse süüdimõistetu advokaadist kaitsja või Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

PÕHIOSA

Menetluse käik

1. Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2019 otsusega tunnistati A.F süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 lg 1 järgi mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimises ja teda karistati 7 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus 1 aasta ja 4 kuu pikkust katseaega kohaldades täitmisele pööramata ja A.F allutati mitmetele käitumiskontrolliga kaasnevatele ettekirjutustele.

2. 18. juunil 2020 esitas kriminaalhooldusametnik Tartu Maakohtule erakorralise ettekande, milles tegi ettepaneku pöörata A.F-i karistus täitmisele. Ettekandes märgitakse kokkuvõtvalt järgmist. Probleemid käitumiskontrollile allumisega tekkisid A.F-il kohe pärast selle kontrolli algust. A.F jättis alkoholijoobe tõttu korduvalt kriminaalhooldaja juurde ilmumata. Selle eest tegi kriminaalhooldaja A.F-ile 8. jaanuaril 2019 kirjaliku hoiatuse. Probleemid jätkusid 2020. aasta kevadel: A.F jättis seoses alkoholi tarvitamisega kriminaalhooldaja juurde tulemata 5., 14. ja 15. mail ning 5., 8. ja 9. juunil. Süüdimõistetu laskis vastavalt kohtuotsuses ette kirjutatule hinnata meedikutel oma alkoholiprobleemi, ent leidis, et tal ei ole sellega seoses arstiabi vaja. 4. juunil 2020 läks A.F Viljandi

2(3) kriminaalhooldusosakonda (st sellisesse osakonda, kus ta käima ei pidanud – A.F pidi käima Võru osakonnas): ta oli purjus, tal olid kaasas alkoholipudelid ja ta käitus lugupidamatult ning üleolevalt, märkides muu hulgas, et keegi ei saa temal joomist keelata, et ta joob niikuinii edasi ja läheb pigem vangi, kui lõpetab joomise. Kriminaalhooldaja hinnangul ei soovi A.F oma alkoholiprobleemiga tegeleda ja tema vangistus on tarvis täitmisele pöörata.

3. Tartu Maakohus pööraski 29. juuni 2020 määrusega A.F-ile mõistetud vangistuse täitmisele. Lühidalt leidis kohus järgmist. A.F rikkus käitumiskontrolli nõudeid korduvalt. Süüdimõistetul on tõsine alkoholiprobleem, ent ta ei soovi sellega tegeleda. Kriminaalhooldaja tehtud hoiatus jäi viljatuks. A.F-i alkoholiprobleemi ja süüdimõistetu enda suhtumise tõttu ei saa rakendada vangistuse täitmisele pööramisest leebemaid abinõusid. A.F-i vabadusse jätmine eeldaks tema koostöövalmidust, ent see puudub: süüdlane on ükskõikselt üleolev.

4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A.F-i kaitsja Feliks Luiksaar, kes palub kohtumääruse tühistada, jätta A.F vabadusse ja seada A.F-ile alkoholi tarvitamise lõpetamisele suunatud kohustused. Kaitsja peamised argumendid on sellised. Kohus ei selgitanud A.F-ile tema õigust kaitsjale. A.F-ile on alkoholisõltuvus ehk haigus. Niisiis ei suuda A.F alluda kontrollile haiguse tõttu. Kohus pole põhjendanud, miks ei saa A.F-i suhtes rakendada täiendavaid kontrollimeetmeid: kohustada A.F-i täitma alkoholi tarbimise piiramisele suunatud abinõusid (sotsiaalprogrammid, elektrooniline valve ja ravi).

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Paika ei pea kaebaja väited, nagu ei selgitanud kohus A.F-ile tema õigust kaitsjale. Ringkonnakohus kuulas maakohtu istungi salvestust: kohtunik teavitas A.F-i sellest, et süüdimõistetul on õigus kaitsja abile.

6. Asja sisusse puutuvalt ei ole vaidlust selle üle, kas A.F rikkus käitumiskontrolli nõudeid: seda ta tegi ja korduvalt. Küll leitakse kaebuses, et nõuete rikkumisest hoolimata poleks A.F-i tohtinud vanglasse saata, vaid tema suhtes oleks pidanud kohaldama kergemaid meetmeid.

7. Igasuguste meetmete kohaldamine eeldab piisavat tõenäosust, et meetmetele allutatu hakkab seda meedet järgima – vastasel juhul oleks meede mõttetu. Ringkonnakohtul puudub sarnaselt maakohtuga igasugune lootus, et A.F hakkaks kaebuses välja toodud kohustusi täitma, eeskätt käima korrektselt alkoholismi vastasel ravil. Praegune täitemenetlus näitab ilmekalt, et A.F-i alkoholiprobleem on ülimalt tõsine: A.F on täielikult alkoholi võimuses. Seda silmas pidades ei suudaks ta alluda alkoholismi vastasele ravile isegi siis, kui ta saaks aru, et tal on seda ravi hädasti tarvis. Ent A.F ei saa isegi sellest aru: ta on väitnud, et meditsiinilist abi temal vaja pole. Sisuliselt tähendaks A.F-i tema praeguses olukorras alkoholismiravile allutamine temalt võimatu nõudmist. See aga ei ole õige vähemasti kahel põhjusel. Kõigepealt oleks see ebamõistlik ressursisäästlikkuse seisukohalt: kriminaalhooldaja peaks jälle kulutama aega A.F-iga tegelemisele, ehkki see mingit vilja ei kannaks, ja mõni meedik peaks samuti üritama A.F-iga midagi ette võtta, ent A.F-i käitumise tõttu katkeb ravi peagi niikuinii. Lisaks aga on ringkonnakohus varemgi leidnud, et inimesele sellise kohustuse asetamine, mida too täita ei suuda, võib olla problemaatiline põhiseaduslikust aspektist (31. mätsi 2020 määrus asjas 1-19-7671, p 29). Seda arusaama paistab vähemalt osaliselt jagavat ka kaitsja, kes rõhutab korduvalt, et A.F on rikkunud käitumiskontrolli nõudeid oma haiguse (alkoholisõltuvus) tõttu ehk nõuete järgimine ei olnudki tema jaoks võimalik. Niisiis langevad alkoholismi ravi jms täiendavad kohustused sobivate täiendavate meetmetena ära.

3(3)

8. Tõsi, teoreetiliselt võiks tulla kõne alla ka rikkumistele reageerimata jätmine (KarS § 74 lg

4 kohaselt kohus „võib“ rikkumist sanktsioneerida, aga ei pea seda tegema) või reageerimine vaid mittesisuliseks abinõuks oleva katseaja pikendamisega (vt KarS § 74 lg 4). Selliselt toimimine aga korrektne ei oleks. A.F-i kuritegu on mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise. Sellest tulenevalt on alkoholi tarvitamine juba iseenesest uute kuritegude riski allikas. Süüdimõistetu retsidiivseks muutumise riski tõstab ka tõsiasi, et kriminaalhooldaja ei saa A.F-i käitumise tõttu sama hästi kui üldse mitte A.F-ist lähtuva kuritegevusohu maandamisega tegeleda.

9. Eeltoodust tulenevalt ei jäägi järgi midagi muud kui A.F-i vanglasse saatmine: vaid sellisel moel on võimalik tagada piisava kindlusega, et A.F ei pane käesoleva karistuse kandmise ajal toime uusi kuritegusid.

10. Neil põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 29. juuni 2020 määruse muutmata ja A.F-i kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)